) § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1, 3 ja 6, lg 2, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 158 lg 1 ja § 415 lg 1 sätetele. 2
Kui leppetrahv ka välja mõista, tuleks selle suuruse juures
Kostja on töötu alates jaanuarist 2007.a (e-Maksuameti väljatrükk tl 65) ning tema ülalpidamisel on kaks alaealist last S. ja L. K. (sünd. vastavalt xxxx. ja xxxx.aastal). Kostja abikaasa haigestus oktoobris 2006.a, viibis pikaajaliselt haiguslehel ega saanud samuti töötasu. Kostja on võetud arvele töötuna (Tööturuameti Pärnumaa osakonna otsus tl 93). Samuti ei nõustu kostja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamisega, sest hageja ei ole neid kulutusi tõendanud. Hageja on seisukohal, et kostja väide leppetrahvi viivitamatust mittenõudmisest on ekslik. Hageja on kostjalt leppetrahvi nõudnud viivitamatult ehk koheselt lepingu ülesütlemisel ning vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 5.3, mis sätestab krediidisaaja kohustuse tasuda lepingu ülesütlemisel leppetrahv. Seega kostja on olnud teadlik oma kohustusest tasuda lepingu ülesütlemisel leppetrahv juba siis, kui ta lepingu allkirjastas. Hageja on seisukohal, et kostja ei ole oma halba majanduslikku olukorda (mis võiks olla aluseks leppetrahvi vähendamiseks
Kostja on küll esitanud 13.12.2007.a E-maksuameti väljatrüki, kuid siiski jääb teadmata, millised on kostja või ta perekonna igakuised reaalsed sissetulekud ja väljaminekud. Kostja väidetav olukord ei vabasta teda lepingus kokkulepitud ja seadusest tulenevate kohustuste täitmisest. Isegi kui asjaolu, et kostja majanduslik olukord on väga halb, leiab tõendamist, võib antud olukord iga hetk muutuda, arvestades kostja vanust ja töövõimelisust. Töötuna arvelevõtmise tõend ei anna hageja arvates alust kohtule kaaluda leppetrahvi vähendamist. Lähtuvalt
§-st 162 lg 1 on lepingupoolte majanduslik seisund vaid üks tegur leppetrahvi vähendamise kaalumisel. Lisaks sellele tuleb arvestada kohustuse täitmise ulatust leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole poolt ja teise lepingupoole õigustatud huvi jms. Antud juhul on kostja oma lepingulisi kohustusi täitnud väga väheses ulatuses – lepingu täitmise raames on kostja tasunud vaid viis makset, sh viimase 30.06.
lg 6 ja § 196 lg 1 alusel eeldab igasugune kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine lepinguliste kohustuste olulist rikkumist, s.t olukorda, kus krediidisaaja lepinguliste kohustuste rikkumise tagajärjel on krediidiandja jäänud olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust lootis ning krediidisaajalt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani.
lg-st 1 tuleneb, et tarbijakrediidilepingu puhul loetakse oluliseks lepingu rikkumiseks olukorda, kus tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama põhimõte on sätestatud üldtingimuste punktis 4.1.1. Seega eeldab tarbijakrediidilepingu erakorraline ülesütlemine tarbijast krediidisaaja poolt vähemalt kolme osamaksega tasumisega viivitamist, s.t krediidisaaja ei ole lepingu ülesütlemise hetkeks mitte ainult ühe korra, vaid vähemalt kolm korda järjest lepingulisi kohustusi rikkunud. Leppetrahvi suuruse hindamisel on oluline arvestada, et hageja ja suurte universaalpankade kliendisektorid on väga erinevad ning väljastatavad laenud erineva riskiastmega, mistõttu ei ole kohane võrrelda hageja poolt kasutatavates üldtingimustes sisalduvat leppetrahvi määra suurte universaalpankade leppetrahvi määradega. Selles kontekstis on kohasem vaadata teiste tarbijalaenude väljastamisele spetsialiseerunud ettevõtete laenutingimusi. Näiteks AS Kagu Invest poolt kasutatavates üldtingimustes sisaldub leppetrahvi määr 50%, arvestatuna algselt laenusummalt (vastav info on saadud suuliselt AS Kagu Invest lühinumbrilt 1553). Lisaks erinevate krediidiandjate poolt kasutatavate leppetrahvi määrade erinevustele, on erinevad ka kohustused, millelt leppetrahvi arvestatakse. Samuti võivad osad krediidiandjad näha ette leppetrahve ka mitmete ühekordsete lepingurikkumiste eest ning lõppkokkuvõttes kuulub tarbija poolt tasumisele suurem leppetrahv kui esmapilgul võib tunduda. Hageja poolt kasutatav leppetrahvi tingimus kohaldub üksnes ühel korral lepingu ülesütlemisel, st alles siis, kui tarbija on lepingut oluliselt rikkunud. Võla sissenõudmisega seotud kulutuste osas märgib hageja järgmist. Vastavalt krediidilepingu üldtingimuste p-le 8.3 on menetlusosalised kokku leppinud, et krediidiandja poolt krediidisaajale ja käendajatele nende poolsest lepingu rikkumisest tingitud kirjalike teadete eest tuleb krediidiandjale tasuda hinnakirjas sätestatud tasu. Vastavalt üldtingimuste p-le 4.3 tuleb lepingu ülesütlemisel tasuda krediidiandjale muuhulgas muud võimalikud kohustused, mille alla kuuluvad ka nimetatud teadete eest hinnakirjast nähtuva tasu maksmise kohustus. Nagu hagiavalduses märgitud ja hagile tõenditena lisatud, on kostjale saadetud üks meeldetuletuskiri, ülesütlemise hoiatus ja ülesütlemisavaldus. Vastavalt hageja hinnakirjale, mis oli hagiavaldusele lisatud ning mis on ka internetis hageja kodulehel kättesaadav, maksab esimese meeldetuletuskirja saatmine 100 EEK, järgnevate meeldetuletuskirjade saatmine 200 EEK ning ülesütlemisavalduse saatmine 400 EEK. Seega on võla sissenõudmisega seotud kulud kokku 700 EEK. Arvestades menetlusosaliste vahelist üldtingimuste p-st 8.3 tulenevat kokkulepet, on hagiavalduses võla sissenõudmisega seotud kulude nõude puhul sisuliselt tegemist hageja tasulise teenusega, mille tasu osas on menetlusosalised kokku leppinud, et lähtutakse hageja hinnakirjast. Vastava kokkuleppe sõlmimisel on pank lähtunud kliendile teenuse selguse ja läbipaistvuse tagamise huvidest, sätestades saadetavatele kirjadele konkreetses suuruses 4
Kohaldatavad õigusaktid, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Antud asjas koosneb hageja nõue viiest komponendist – põhivõlg, intress, viivis (kohus loeb siia hulka ka TsMS § 367 alusel esitatud viivisenõude), leppetrahv ja võla sissenõudmisega seotud kulud. Kuivõrd põhivõla ja intressi osas on kostja hagi õigeks võtnud, puudub vajadus otsuses neid küsimusi käsitleda ja nimetatud haginõuded tuleb rahuldada TsMS § 440 lg 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt tuleb hagi rahuldada, kui nõue on õigeks võetud. Viivise osas on hageja viidatud asjakohaseks normiks
lg 1, mis kõlab: Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Asjas puudub vaidlus selles, et lepingu kohaselt oli intressimääraks 27,04% aastas, mistõttu tuleb ka viivise arvutamisel tulenevalt viidatud seadusesätte kolmandast lausest lähtuda nimetatud määrast (teise lause kohane kehtiv intressimäär on 11% aastas). Kostja on võtnud õigeks hageja viivisenõude summas 25.50 EEK, ent ei ole vaatamata kohtu ettepanekule (esitatud 28.01.2008.a kirjas) millegagi põhjendanud, miks ta nõustub just sellise viivisega ja jätab tähelepanuta põhivõla pikaaegse tasumata jätmise. Riigikohus on korduvalt rõhutanud
lõikes 1 nimetanud põhimõtet (nt lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-31-97, 3-2-1-3201 ja 3-2-1-66-05), et viivist saab kohus vähendada üksnes selle maksmiseks kohustatud lepingupoole taotlusel.
lg 1 annab aluse vähendada leppetrahvi (mille üheks alaliigiks on viivis) selle maksmiseks kohustatud lepingupoole taotlusel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Antud juhul ei ole kostja selgesõnaliselt üldse viivise vähendamist taotlenud, rääkimata sellise taotluse põhistamisest. Arvestades ka asjaolusid, et viivise suurus ei ole kohtupraktikat arvestades ebamõistlikult suur (summa on alla 40% põhivõlast) ning kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist 2006.aasta oktoobris tasunud hagejale mitte midagi, ei ole kohtu arvates viivise vähendamiseks alust. Kuivõrd TsMS § 367 annab hagejale õiguse nõuda viivist kõrvalnõudena selliselt, et taotletakse hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise sissenõudmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, siis tuleb hageja poolt esitatud vastav nõue ka rahuldada. Kostja ei ole põhinõudest senini midagi tasunud ning viivise protsendina tuleb jätkuvalt
lg 2 sätetega, on ekslik ega vasta kehtivale õigusele ning asjas esitatud tõenditele. Kostja viidatud sätte kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seega ei ole seaduses viivitamata leppetrahvi nõudmisest teatamise kohustust. Lisaks sellele on lepingu osaks olevate üldtingimuste punktis 5.3 sätestatud, et leppetrahvi nõudmise õigus tekib alles lepingu ülesütlemise järgselt, mistõttu ei saanudki hageja enne lepingu ülesütlemist (millise võimaluse osas saatis hageja kostjale kaks kirja – meeldetuletuse ja ülesütlemishoiatuse) sellisest võimalusest rääkida. Lepingu ülesütlemisel 27.10.2006.a on hageja aga selgesõnaliselt väljendanud oma leppetrahvi nõuet, mis on suuruse osas kooskõlas üldtingimuste punktiga 5.3 – 20% tasumata krediidisummalt. Seega ei ole hageja kaotanud leppetrahvi nõudmise õigust
lg 2 kohaselt, kuivõrd on juba lepingu ülesütlemisel ehk esimesel võimalusel sellest kostjat teavitanud. Leppetrahvi vähendamise osas on kohus seisukohal, et see on põhjendatud osaliselt, ja seda väga väheses ulatuses.
lg 1 sisu on kohus avanud juba ülalpool ning selle nõuetest tulenevalt ei ole kohtu hinnangul põhjust vähendada leppetrahvi rohkem kui ca 20% ehk 4500 kroonini. Leppetrahvi vähendab kohus järgmistel kaalutlustel: 1) hageja on lepingusse (mille osas on ka üldtingimused) sätestanud korraga kahe leppetrahvi nõudmise võimaluse (nii viivis kui leppetrahv) ja ka nõuab neid mõlemaid, mistõttu ei pea kohus hageja huvi täies ulatuses leppetrahvi nõuda õigustatuks; 2) kostja majanduslik olukord on halb, mida kinnitavad nii sissetuleku puudumine alates 2007.a algusest (e-Maksuameti väljatrükk) kui töötuna arvelevõtt (esitatud Tööturuameti otsus). Lisaks on kostjal kaks alaealist ülalpeetavat; 3) kostja on menetluses korduvalt teinud ettepanekuid (tl 59 ja 81) sõlmida hagejaga kompromissi, milliseni pooled kahjuks ei jõudnud ning seega teinud jõupingutusi asja lahendamiseks. Kohus juhib tähelepanu sellele, et
lg 1 loetelu leppetrahvi võimalike vähendamise aluste osas ei ole ammendav (seadusandja kasutab sõnastust „eelkõige“) ning ka kostja käitumine lepinguliste kohustuse rikkumisel nende hilisema täitmise osas lahenduste otsimisel on kohtu arvates üks võimalik leppetrahvi vähendamise alus. Samas ei saa vaatamata ülaltoodule vähendada leppetrahvi enam kui ülalpool nimetatud osas, sest kostja ei ole lisaks lepingu kehtivuse ajal maksete tasumata jätmisele ka pärast selle ülesütlemist alustanud mingil viisil oma võlgnevuse vähendamisega kasvõi osaliselt. Kohus nõustub hagejaga, et halb majanduslik olukord on vaid üks tegur leppetrahvi vähendamise kaalumisel. Võla sissenõudmisega seotud kulude osas nõustub kohus hageja käsitlusega (mis on esitatud vastuväidetena kostja väidetele) ning leiab, et nõue tuleb rahuldada. Pooled on lepingu osaks olevate üldtingimustega (p 8.3) leppinud kokku, et hagejal on õigus lepingu rikkumisel nõuda võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamist vastavalt hageja hinnakirjale. Sellega on hageja teinud võimalike kulutuste suuruse kostjale läbipaistvaks, sest hageja hinnakiri on avalik ning kostjale pidi olema lepingu sõlmimisel teada nii meeldetuletuskirjade kui 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.