Obsah (16)

§ 177§ 175§ 101§ 176§ 141§ 158§ 160§ 167§ 163§ 188§ 186§ 29§ 82§ 65§ 103§ 80

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 17.03.2008, Tallinn Tsiviilasja number 2-0

§ 177

lg 1 regulatsioonile ei saanud uuele võlgnikule minna üle kokkuleppe sõlmimise ajaks juba sissenõutavaks muutunud leppetrahvi tasumise kohustus. Hageja arvates ei tulene ka 10.03.2006 kokkuleppest, et Arco Vara Kinnistute AS oleks kokkuleppe sõlmimisel sellise kohustuse üle võtnud. 10.03.2006 kokkuleppest ei tulene samuti

§ 175

lg-le 2 järgi nõutavat hageja sellekohast nõusolekut ning samuti seda, et 10.03.2006 kokkuleppe sõlmimisega on poolte vahel võlasuhe leppetrahvi nõude osas lõppenud.

1. Eeltoodu alusel palus hageja esialgselt mõista kostjalt välja leppetrahv summas 1 500 000 krooni. Kohtuistungil vähendas hageja leppetrahvi nõuet 122 621 krooni võrra ja palus hagi rahuldada 1 377 386 krooni ulatuses. Kostja vastuväited hagile
2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kirjalike vastuväidete kohaselt vaidles kostja oma 06.12.2005 kirjaga hageja leppetrahvinõudele vastu juhtides hageja tähelepanu kokkuleppe puudumisele, mis sätestaks aruannete või mistahes muude müügilepingute p-de 6 täitmist kajastavate dokumentide sisu- ja vorminõudeid ning nende esitamise või aktsepteerimise korda, samas kui aktiivne ehitustegevus X ja X asuvatel kinnistutel võimaldas hagejal vahetult veenduda investeeringute teostamises ja müügilepingutega seotud kohustuste nõuetekohases täitmises.
3. Pärast kostja ülaltähendatud kirja saamist ei esitanud hageja enam leppetrahvi nõudeid ega taotlenud kostjalt 29.11.2005 kirjas märgitud leppetrahvi maksmist, vaid alustas kostjaga läbirääkimisi seoses poolte ja Arco Vara Kinnistute AS-i vahel sõlmitud lepinguga, mis puudutab kostja investeerimiskohustuse ülevõtmist Arco Vara Kinnistute AS-i poolt.
4. Poolte ja Arco Vara Kinnistute AS-i vahel 10.03.2006 sõlmitud kokkuleppe p 2.1 kohaselt on pooled ja Arco Vara Kinnistute AS kokku leppinud, et Arco Vara Kinnistute AS võtab üle kõik poolte vaheliste müügilepingute p-des 6 märgitud võlaõiguslikest kokkulepetest 2 tulenevad ostja investeerimis- ja leppetrahvi maksmise kohustused müügilepingute esemeks olnud kummagi hoone osas summas 23 000 000 krooni. Kokkuleppe p 2.2 sätestab, et nimetatud investeerimiskohustused läksid üle Arco Vara Kinnistute AS-le tagasiulatuvalt alates 02.09.
5. Seega on Arco Vara Kinnistute AS alates 02.09.2005 üle võtnud müügilepingute p-de 6 järgsed teise ja kolmanda aasta investeerimiskohustused ning samal tähtpäeval lõppes lepinguline võlasuhe poolte vahel.
6. Kohustuse ülevõtmine (

§ 175

) ei tähenda, et senine võlgnik või kohustuse ülevõtja tunnistaks sellega kohustuse rikkumist (

§ 101

). Eeltoodut rõhutab

§ 176

, mille alusel on kohustuse ülevõtjal võimalik esitada võlausaldaja kohustuse täitmise nõude suhtes vastuväiteid, mida saanuks esitada senine võlgnik. 10. Kostja arvates on ekslik hageja poolt

§ 177

lg 1 teisele lausele antud tõlgendus, mille kohaselt läheb kohustuse ülevõtmisel uuele võlgnikule nõudega seotud kõrvalkohustus tasuda kokkulepitud leppetrahv üle ainult siis, kui see muutus sissenõutavaks pärast kohustuse ülevõtmist. Nimetatud sätte teine lause sisaldab selgitust, et kohustuse ülevõtmisel läheb kohustus tasuda leppetrahv üle uuele võlgnikule ka siis, kui see muutub sissenõutavaks pärast kohustuse ülevõtmist. Vastupidiselt hageja tõlgendusele on antud sättest kostja arvates tuletatav reegel, et uuele võlgnikule läheb üle kohustus tasuda kohustuse ülemineku hetkeks juba sissenõutavaks muutunud leppetrahvinõue. Kostjale jääb arusaamatuks hageja viide

§ 175lg-s 2 nimetatud võlausaldaja nõusoleku puudumisele kokkuleppes.

Hageja on ise kokkuleppe poolena kokkuleppe p-s 2.1 vahetult andnud nõusoleku investeerimis- ja leppetrahvikohustuse ülevõtmiseks

§ 175

lg 2 mõttes, seejuures on hageja eeldatavalt teadlik nimetatud seadusesätte õigusregulatiivsest toimest ja kokkuleppes sisalduvast hageja tahteavaldusest vastava ülevõtmise käsutustehingu jõustamiseks. Kuna kohustuste tehinguline üleminek on olemuselt käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 mõistes, siis on kokkuleppe enese pinnalt võimalik üheselt tuvastada, et käsutuse objektiks olid müügilepingute p-dest 6 tulenevad kostja investeerimis- ja leppetrahvi maksmise kohustused. 11. Leppetrahvi kui

§ 141

p-s 3 nimetatud aktsessoorse kõrvalkohustuse sissenõudeõiguse teostamine sõltub sellest, kas põhikohustus, mille täitmist leppetrahvi kui võlaõigusliku tagatisega tagati, on kehtiv või mitte. Põhikohustuse tühistamine muudab tühiseks ka leppetrahvi kokkuleppe, kuna vastavalt

§-le 163 sõltub leppetrahvi kokkuleppe kehtivus lepingu kehtivusest, millest tulenevate kohustuste täitmiseks leppetrahvi kokkulepe on sõlmitud. Leppetrahvist tulenevaid nõudeid ei saa kostja vastu maksma panna, kui leppetrahviga tagatud nõuet enam ei ole. Leppetrahviga tagatud nõue ehk kostja investeerimiskohustus lõppes 02.09.2005 ja ühes sellega lõppesid ka leppetrahvi kokkuleppest tulenevad hageja õigused. 12. Leppetrahvi maksmise kohustuse saabumise tingimuseks on lepingu rikkumine võlgniku poolt (

§ 158lg 1).

Leppetrahvi saab nõuda ainult lepingupoolelt, kes vastutab kohustuse rikkumise eest. Tulenevalt

§-st 160 on leppetrahvi nõudmise eelduseks rikkumise vabandatavuse puudumine. Kokkuleppe p-s 2.5 pikendati müügilepingutes sätestatud teise aasta investeerimiskohustuse tähtaega kuni 30.04.

1. Nimetatud tähtpäevaks oli kostja andmetel müügilepingute esemeks olevatesse hoonetesse müügilepingute alapunkti 6 alusel investeeritud enam kui 21 000 000 krooni, mis ületab tunduvalt müügilepingutega ettenähtud teise aasta investeerimismahte.
2. Kuigi kostja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel ei eksisteeri müügilepingutes toodud leppetrahvi kokkuleppest tulenevat võlasuhet ja hagi rahuldamiseks puuduvad nii formaalsed kui materiaalsed eeldused, reserveeris kostja õiguse

§-s 162 sätestatud leppetrahvi vähendamise nõude esitamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 3 Kostja poolel menetlusse kaasatud kolmanda isiku seisukoht

1. Arco Vara Kinnistute AS kolmanda isikuna kostja poolel leidis, et hagi on alusetu ning tuleks jätta rahuldamata. Pooled on sõlminud kokkuleppe, millega pikendati hagi aluseks oleva teise aasta investeerimiskohustuse täitmise tähtaega, mis tähendab, et leppetrahvi nõudmise aluseks olev asjaolu on ära langenud ning hagejal puudub alus kostja vastu trahvinõude esitamiseks. Kolmas isik on seisukohal, et hageja käitumine käsitletavas õigussuhtes on pahatahtlik ja arusaamatu. Arco Vara Kinnistute AS on kõik lepingulised kohustused hageja ees X ja X asuvate hoonete investeerimiskohustuste osas nõuetekohaselt täitnud. Maakohtu otsus
2. Harju Maakohus leidis, et hagi rahuldamiseks puudub õiguslik alus, ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda.
3. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub pooltel vaidlus selles, et pooled sõlmisid 03.11.2003 Narva linnas X ja X asuvate hoonete tagasiostuõigusega müügilepingud, mille p-de 6.1 kohaselt kohustus kostja investeerima omandatavasse varasse kokku 25 000 000 krooni, millest 7 500 000 krooni tuli kummagi hoone osas investeerida teise aasta jooksul, arvates lepingu sõlmimise päevast. Lepingute p-de 6.1 kohaselt märgitud kohustuste mittetäitmisel või mitteõigeaegsel täitmisel leppisid pooled kokku lepingu p-des 6.3 ostja suhtes leppetrahvi 10% ulatuses lepingus ettenähtud tähtajaks tegemata investeeringute summalt.
4. 09.09.2004 sõlmis kostja Arco Vara Kinnistute AS-ga X ja X asuvate hoonete ostmiseks võlaõigusliku lepingu ning 02.09.2005 asjaõiguslepingu. 10.03.2006 sõlmisid pooled ja kolmas isik kolmepoolse kokkuleppe, mille esemeks oli kostja investeerimiskohustuse täitmise ülevõtmine Arco Vara Kinnistute AS-i poolt kokkuleppes ettenähtud tingimustel ja korras. Kokkuleppe p-i 2.1 kohaselt leppisid osapooled kokku, et Arco Vara Kinnistute AS võtab üle kõik 03.11.2003 sõlmitud müügilepingute p-des 6 sätestatud võlaõiguslikest kokkulepetest tulenevad kostja investeerimis- ja leppetrahvi maksmise kohustused müügilepingute esemeks olnud kummagi hoone osas summas 23 000 000 krooni. Kokkuleppe p-s 2.2 leppisid osapooled kokku, et nimetatud investeerimiskohustused läksid Arco Vara Kinnistute AS-le üle tagasiulatuvalt alates 02.09.
5. Kokkuleppe p-s 2.5 leppisid pooled ja kolmas isik kokku, et pikendavad müügilepingute p-s 6 sätestatud teise aasta investeerimiskohustuste täitmise tähtaega kuni 30.04.
7. Arco Vara Kinnistute AS investeeris tähtajaks, s.o 30.04.2006 X ja X asuvatesse hoonetesse 18 817 139 krooni, mille kohta on hagejale esitatud aruanne koos vastavate kulutuste tegemist tõendavate dokumentidega. Kolmanda isiku kirjaliku vastuse kohaselt on vaidlusalusele kinnistule rajatud kaubandus- ja büroohoone, mis avati 2007.a jaanuaris ning Arco Vara Kinnistute AS on kokku investeerinud ülalmärgitud kinnistutesse ca 80 000 000 krooni. 19.

§ 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

§ 160

sätestatu kohaselt ei või kohustuse rikkumise vabandatavuse korral leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

1. Vastavalt 03.11.2003 sõlmitud müügilepingutele oli kostjal leppetrahvi tasumise kohustus üksnes juhul, kui investeerimiskohustust ei täideta või täidetakse mitteõigeaegselt. Kuivõrd kolmepoolse kokkuleppe p-s 2.5 leppisid pooled ja kolmas isik kokku, et loevad müügilepingute p-s 6 sätestatud teise aasta investeerimiskohustuse täitmise tähtajaks 30.04.2006, siis langes hageja jaoks ära ka 29.11.2005 kostjale esitatud trahvinõude õiguslik alus. Osundatud kolmepoolses kokkuleppes on hageja selle kokkuleppe 4 sõlmimisega väljendanud selgelt oma seisukohta, et teise aasta investeerimiskohustuse täitmise tähtaeg on 30.04.2006 ning trahvinõude esitamise õigus tekkis hagejal alles nimetatud kohustuse võimalikust rikkumisest Arco Vara Kinnistute AS-i poolt.
2. Isegi kui eeldada, et hagejal oli 29.11.2005 õigus nõuda kostjalt leppetrahvi ning kostjal kohustus seda tasuda, tulnuks nimetatud leppetrahvi tasumise kohustuse üleminekus kolmandale isikule sätestada see kõigi poolte vahel sõlmitud kokkuleppes. Vastavalt TsÜS § 6 lg-le 3 antakse õigused ja kohustused üle üleandmise tehinguga (käsutustehing) ning iga õigus ja kohustus tuleb eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolmanda isiku poolt üle võetud teise aasta investeerimiskohustuse teostamise tähtajaks oli kolmepoolses kokkuleppes 30.04.2006 ning kolmas isik on väidetavalt selle kohustuse hageja ees täitnud nõuetekohaselt. Hageja ei ole tõendanud muude kokkulepete olemasolu trahvi nõudmiseks. Kolmanda isiku kinnitusel on hageja trahvinõude summas 1 500 000 krooni investeerimiskohustuse mittetäitmisest tuleneval õiguslikul alusel esitanud nii kostja kui ka kolmanda isiku vastu. Seega pole hageja ka ise veendunud oma nõude õigsuses ja põhjendatuses. 22.

§ 167

lg 2 kohaselt lõpevad nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustused nõude lõppemisest, mille tagamiseks need on antud. Tulenevalt seaduse mõttest on nõudega seotud kõrvalkohustuseks ka leppetrahv.

§ 175

lg 1 kohaselt võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub võlgniku asemele. Sama paragrahvi lg-s 2 sätestatu kohaselt võib kolmas isik võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Seaduse mõttest tulenevalt on sellelaadse lepingu puhul tegemist spetsiifilise lepinguga kolmanda isiku kasuks (käsutusega kolmanda isiku kasuks), millega senine võlgnik vabastatakse kohustuse täitmisest ning langeb ära õiguslik alus leppetrahvi kohaldamiseks. Ülaltoodut aluseks võttes leidis kohus, et 10.03.2006 sõlmitud kolmepoolse kokkuleppega tunnistasid osapooled müügilepingute p-des 6 sätestatud kohustused üleläinuks Arco Vara Kinnistute AS-le alates 02.09.2005 (kokkuleppe p 2.2). Seega leidis aset kokkuleppes nimetatud ajahetkest vaidlusaluste müügilepingute p-dest 6 tulenevates võlasuhetes võlgniku vahetus võlausaldaja nõusolekul ja teadmisel ning müügilepingute p-des 6 sätestatud kohustuste kandjaks ei ole enam kostja. Kuna kokkuleppe kohaselt kostjal lasunud põhikohustus loeti kostja suhtes kehtivuse kaotanuks alates 02.09.2005, siis kaotas samast ajas kehtivuse ka kõrvalkohustus leppetrahvi maksmiseks põhikohustuse mittetäitmise või mittekohase täitmise korral. Apellatsioonkaebus 23. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Seoses kostja taotlusega leppetrahvi vähendamiseks ning apellandi poolt kantavate riigilõivu kulude vähendamiseks TsMS § 376 lg 7 järgi vähendas apellant oma leppetrahvinõuet 450 000 kroonini. 24. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu hageja maakohtu järeldusega, et kuivõrd 10.03.2006 kolmepoolse kokkuleppe p-s 2.5 leppisid pooled ja kolmas isik kokku, et loevad müügilepingute p-s 6 sätestatud teise aasta investeerimiskohustuse täitmise tähtajaks 30.04.2006, siis langes hageja jaoks ära ka 29.11.2005 kostjale esitatud trahvinõude õiguslik alus.

§ 163

kohaselt on lepingu kehtetuse korral kehtetu ka kokkulepe leppetrahvi tasumise kohta. Seega ei sätesta viidatud õigusnorm seda, et põhikohustuse täitmise tähtaja edasilükkamine muudab kehtetuks enne põhikohustuse edasilükkamist sõlmitud leppetrahvi kokkuleppe.

§-st 163 tulenevalt toob põhikohustuse aluseks oleva lepingu kehtetus kaasa kokkuleppe kehtetuse leppetrahvi tasumise kohta. Viidatud õigusnormi kohaselt langeb ära leppetrahvi maksmise kohustus 5 võlasuhte aluseks oleva lepingu tühistamise või tühisuse korral. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et leppetrahvi nõude esitamise aluseks olevad 03.11.2003 müügilepingud on kehtivad, neid ei ole tühistatud ega lõpetatud. 25. Hageja ei jaga ka maakohtu seisukohta, mille kohaselt on põhikohustuse täitmise tähtaja edasilükkamisel samad õiguslikud tagajärjed, nagu põhikohustuse aluseks oleva lepingu tühistamisel. Maakohtu seisukoht oleks õige ja põhjendatud vaid juhul, kui investeerimiskohustuse ehk põhikohustuse tähtaja edasilükkamine oleks toimunud enne põhikohustuse rikkumist. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et enne investeerimiskohustuse tähtaja muutmist 10.03.2006 kolmepoolse kokkuleppega sätestasid 03.11.2003 müügilepingud kostjapoolse teise aasta investeerimiskohustuse tähtajaga 03.11.2005 ning selleks tähtajaks ei olnud kostja põhikohustust täitnud. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata apellandi poolt viidatud ning seaduse analoogia kohaselt antud asjas kohaldamisele kuuluva

§ 188lg 2.

Viidatud sätte kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Käesoleval juhul ei lõpetanud kohustuse täitmise tähtaja pikendamine pärast investeerimiskohustuse sissenõutavaks muutumist leppetrahvi kohustust, kuna see oli muutunud sissenõutavaks enne rikutud põhikohustuse täitmise tähtaja pikendamist. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et 10.03.2006 kokkuleppega ei lõpetanud osapooled varem tekkinud õigusi ja kohustusi kostjale 29.11.2005 esitatud leppetrahvinõudega seonduvalt. Kokkuleppe pooleks olnud kolmas isik kinnitas 10.07.2007 menetlusdokumendis, et hageja ja kostja ei teavitanud kolmandat isikut asjaolust, et hageja esitas juba 29.11.2005 kostjale väidetavalt täitmata jäänud investeerimiskohustusest tuleneva trahvinõude 1 500 000 krooni tasumiseks. Arco Vara Kinnistute AS sai nimetatud asjaolust teada alles pärast 10.03.2006 sõlmitud kokkulepet. Kolmanda isiku selline seisukoht kinnitab hageja väiteid, et 10.03.2006 kolmepoolse kokkuleppega ei ole hageja leppetrahvi nõuet käsutanud, kuna pooled ei ole kokku leppinud leppetrahvi nõude lõpetamises vastavalt

§ 186

p-le 4.

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. 26. Hageja ei pea samuti õigeks maakohtu seisukohta, et hageja ei ole asjas tõendanud muude kokkulepete olemasolu trahvi nõudmiseks. Hageja on põhistanud leppetrahvi kohustuse kehtivuse formaalsete ja õiguslike eelduste olemasolu: põhikohustus oli kostja poolt rikutud, rikkumine ei olnud vabandatav, kõrvalkohustuse aluseks olev leping oli kehtiv, leppetrahvi kohustust ei olnud lõpetatud või tühistatud. Võlasuhte lõppemist reguleeriva

§ 186

kohaselt ei kuulunud asjas tõendamisele see, kas pooled leppisid kokku 10.03.2006 kokkuleppes leppetrahvi kohustuse kehtima jäämises pärast 10.03.2006, vaid see, kas pooled on kokku leppinud, et 29.11.2005 esitatud leppetrahvi nõue lõpetatakse ning selles osas võlasuhet ei ole. Viidatud õigusnormi kohaselt lõppenuks käesolevas vaidluses investeerimiskohustus selle kohustuse nõuetekohase täitmisega kohustuse ülevõtnud kolmanda isiku poolt. 27. Hageja arvates on ebaõige ka kohtu õigusliku hinnang, et kuna 10.03.2006 kokkuleppes leppisid pooled kokku investeerimiskohustuste üle minekus kolmandale isikule tagasiulatuvalt alates 02.09.2005, siis ei olnud müügilepingute p-des 6 sätestatud kohustuste kandjaks enam kostja.

§ 82

lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel. See tähendab, et võlgnikul on õigus kohustus täita alates tähtaja esimesest päevast. Kostja pidi investeerima müügilepingute esemeks olevatesse hoonetesse ajavahemikul alates 03.11.2004 kuni 01.09.2005, alates 02.09.2005 läksid investeerimiskohustused üle kolmandale isikule ning 03.11.2005 pidi olema lepingu objektidesse investeeritud kokku 15 000 000 krooni. Olles kohustatud täitma sama sisuga investeerimiskohustuse, olid kostja ning kolmas isik antud kohustuses hageja ees solidaarvõlgnikud vastavalt

§ 65lg-tele 2 ja 3.

Kolmanda isiku poolt 6 investeerimiskohustuse täitmine perioodil 02.09.2005-03.11.2005 summas 1 226 140 krooni lõpetas vastavas osas kostja kohustuse. Hageja on vastavalt sellele vähendanud leppetrahvi nõuet kuni 1 377 386 kroonini, s.o 10% võrra summast 1 226 140 krooni. 28. Samuti ei nõustu hageja maakohtu hinnanguga, et kuna 10.03.2006 kokkuleppega aset leidnud võlgniku vahetus toimus võlausaldaja nõusolekul ja teadmisel alates 02.09.2005, siis kaotas eeltoodu alusel kehtivuse ka kohustus leppetrahvi maksmiseks põhikohustuse mittetäitmise korral. Maakohtu selline järeldus on vastuolus

§ 175lg 1 sätestatuga.

Nimetatud sätte järgi võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Sättest ei tulene, et kohustuse ülevõtmisega kaotab põhikohustus kehtivuse, vaid see, et pärast ülevõtmist on kohustuse kandjaks kolmas isik. Kõrvalkohustuste saatust põhikohustuse ülevõtmisel reguleerib

§ 177

lg 1, mille kohaselt kohustuse ülevõtmisel lähevad uuele võlgnikule üle nõudega seotud kõrvalkohustused, kui need ei ole isiklikku laadi või ei ole muul põhjusel lahutamatult seotud senise võlgniku isikuga.

§ 177

lg 1 tulenevalt oleks kohus võinud kostja vastu esitatud hagi jätta rahuldamata üksnes juhul, kui kohus oleks tuvastanud, et leppetrahvi kohustus läks üle uuele võlgnikule. 29. Lõpuks on ebatäpne ka kohtu järeldus, et kuna apellant esitas kolmandale isikule leppetrahvi nõude seoses investeerimiskohustuse osalise täitmata jätmisega tähtajaks 30.04.2006, kaotas apellant leppetrahvi nõude kostja vastu.

§ 103

lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui ta tõendab, et rikkumine on vabandatav. Kohtu seisukoht, et pärast põhikohustuse rikkumist rikutud kohustuse osas uues täitmise tähtajas kokkuleppimisel ei saa järgneva rikkumise puhul kohaldada lepingus või seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid, on vastuolus

§ 103lg-ga 1.

Vastus apellatsioonkaebusele

1. Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebuse seisukohtadega ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kostja poolel menetlusse kaasatud kolmanda isiku seisukoht apellatsioonkaebuse osas
2. Kolmas isik leidis, et apellatsioonkaebus on alusetu ja põhjendamata ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuse põhjendustes on hageja valdavalt korranud esimese astme kohtus väljendatud seisukohti. Maakohus on hageja seisukohtadele piisava põhjalikkusega vastanud ning kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse seisukohtadega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Maakohtu hinnang vaidluses tähtsust omavatele asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne ning ringkonnakohtul ei ole alust võtta nende suhtes teistsugust seisukohta.
4. Vastuseks apellatsioonkaebusele tuleb märkida, et maakohus on õigesti omistanud vaidluse lahendamisel keskse tähenduse 10.03.2006 poolte ja Arco Vara Kinnistute AS-i vahel sõlmitud kolmepoolsele lepingule. Nimetatud lepingu p-de 2.1 ja 2.2 ja 2.5 sisu lahendab pooltevahelise vaidluse ühemõtteliselt. Pooled ja Arco Vara Kinnistute AS on 10.03.2006 lepingu p-s 2.1 kokku leppinud, et Arco Vara Kinnistute AS võtab üle kõik 03.11.2003 hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingute p-des 6 märgitud 7 võlaõiguslikest kokkulepetest tulenevad kostja investeerimis- ja leppetrahvi maksmise kohustused. Kokkuleppe p 2.2 sätestab, et nimetatud kohustused läksid Arco Vara Kinnistute AS-le üle tagasiulatuvalt alates 02.09.
5. Kokkuleppe p-ga 2.5 on osapooled pikendanud 03.11.2003 sõlmitud müügilepingutes sätestatud teise aasta investeerimiskohustuse tähtaega kuni 30.04.
6. Nimetatud lepingu punktidest tulenevalt on üheselt selge kõigi kolme osapoole tahe – osapooled on soovinud anda 03.11.2003 sõlmitud müügilepingute p-des 6 sätestatud kostja kohustused hageja ees alates 02.09.2005, s.t juba enne investeeringute tegemise kohustuse lõpptähtaega, milleks oli 03.11.2005, üle Arco Vara Kinnistute AS-ile ning samaaegselt pikendada üleantud kohustuse täitmise tähtaega kuni 30.04.
7. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et Arco Vara Kinnistute AS täitis viimati nimetatud tähtpäevaks investeerimiskohuse üle ettenähtud mahu, puuduvad leppetrahvi nõudmise kokkulepitud ja seadusest tulenevad eeldused. Hageja teistsugune hinnang osapoolte kokkuleppele on vastuolus 10.03.2006 kolmepoolse lepingu sisuga ja kehtiva materiaalõigusega. 34.

§ 175

lg 2 kohaselt on kohustuse ülevõtmisel käsutuse objektiks kogu võlgniku positsioon üleantavas kohustuses tervikuna, s.t, et lisaks üleantavale kohustusele lähevad uuele võlgnikule üle ka kohustusega seotud lepingulise suhte sellised elemendid, mis ei ole üksikuna ülekantavad. Sisuliselt on kohustuse ülevõtmise tagajärjeks senise võlgniku asendumine teise isikuga. Seetõttu ei ole õige hageja mõttekäik, et vaatamata 10.03.2006 kolmepoolse lepingu sõlmimisele on hageja ja kostja vahelistes suhetes enne 10.03.2006 lepingu sõlmimist valitsenud olukord jäänud senisel kujul püsima. Samuti on oluline tähele panna, et kuna kostja loeti alates 02.09.2005 investeerimiskohustusest vabanenuks, siis ei oma tähtsust asjaolu, kas ja kui palju oli kostja jõudnud teha investeeringuid müügilepingute objektiks olnud hoonetesse 03.11.2005. Kuna võlgnik vahetus vastavalt kokkuleppele enne investeerimiskohustuse lõpptähtaega, omab pooltevahelises võlasuhtes veelgi vähem tähtsust see, millal toimus investeerimiskohustuse tähtaja hilisem pikendamine. Nimetatud asjaoludele apellatsioonkaebuses erinevatest aspektidest keskenduvad hageja arutlused on eelöeldu põhjal ülearused ning kolleegium peab nende osas rohkemasõnalist seisukohavõttu tarbetuks. 35. Maakohtu seisukohtadest väärib siiski täpsustamist hinnang, mille kohaselt kätkeb vastavalt seaduse mõttele

§ 175

lg 2 silmas peetud kohustuse üleminek endas, sarnaselt sama paragrahvi lõikes 1 reguleeritud juhule, samuti spetsiifilist lepingut kolmanda isiku kasuks, millega senine võlgnik vabastatakse kohustuse täitmisest. Maakohtu sellekohane järeldus on liialt üldistav.

§ 175

lg 2 näol on tegemist kohustuse üleandmise reegeljuhuga, kus erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 silmas peetud juhtumist on võlgnik siiski ise vahetult kohustuse üleandmise lepingu pooleks. Et

§ 175

lg 2 sätestatud kujul toimuva kohustuse ülemineku korral on kohustuse käsutamise kehtivuse eelduseks võlausaldaja sellekohane nõusolek, vormistataksegi, nagu ka käesoleval juhul, nõude ülevõtmine enamasti senise võlgniku, kohustuse ülevõtja ja võlausaldaja kolmepoolse lepinguna. Asjaolu, et võlausaldaja esineb lepingus kolmanda poolena, ei muuda sõlmitavat lepingut

§ 80tähenduses lepinguks võlgniku kui kolmanda isiku kasuks.

Tehtud täpsustus ei muuda maakohtu otsuse sisulist õigsust. 36. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Iko Nõmm Ande Tänav Malle Seppik 8