KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi (eesistuja), Lauri Madise ja Lilianne Aasma Määruse tegemise aeg ja koht 31. märts 2008, Tallinn Haldusasja numb

) § 164. Kaitseministri 27.12.2005 käskkirjaga nr 490 on kaebajale

§ 164

lg 3 p 1 ja lg 7 alusel makstud ühekordne toetus kuue kuu palga ulatuses, mis on arvutatud Riigi Statistikaameti poolt avaldatud

1. a septembrikuu keskmise brutopalga 7874 krooni alusel, so summas 47 244 krooni. 5) Mittevaralise kahju suurust ei saa kindlaks teha, mistõttu jäeti käskkirjaga mittevaralise kahju nõue täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja ei ole tõendanud mittevaralise kahju olemasolu. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla. Loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus peab olema põhjendatud ning ei saa tugineda üksnes paljasõnalistele väidetele. Moraalne kahju kuulub hüvitamisele ainult juhul, kui kahju tekitati süüliselt.
2. Tallinna Halduskohtu 01.08.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1)

§ 164

näeb teenistusülesannete täitmisel vigastuse saanud kaitseväelasele makstava ühekordse toetuse ja selle piirmäärad.

§ 164

lg 3 kohaselt maksab riik teenistusülesannete täitmise tõttu saadud vigastuse või tekkinud haiguse tagajärjel kaitseväe arstliku komisjoni otsusega püsivalt töövõimetuks tunnistatud kaitseväelasele toetust osalise töövõime kaotuse korral 10-30% – tema kuue kuu palga ulatuses. Kuigi

ei kasuta mõistet „kahjuhüvitis“, vastab mõiste „toetus“ antud kontekstis kahju hüvitamisele nn suurema ohu valdaja poolt.

-st otseselt ei nähtu, võib

§ 164

lg 3 alusel makstava ühekordse toetuse eesmärgiks olla hüvitis isiku füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste eest. Kaebuses toodud asjaolusid arvestades võib

§ 164

lg 3 alusel makstud ühekordset toetust summas 47 244 krooni pidada põhjendatuks kompenseerimaks kaebuse esitajale tekitatud mittevaralist kahju. 2) Kaebuse rahuldamiseks puudub alus ka põhjusel, et pole tuvastatud avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus. Enne välitundi toimus ohutustehnika instruktaaž vastavalt Kaitseväe ohutustehnika eeskirjadele. Ohutustehnika eeskirjade tundmise kohta on kaebaja andnud allkirja. Teenistusliku juurdluse 19.07.2005 kokkuvõtte kohaselt toimus tavapärane õppus ning kohtul puudub alus arvata, et õppuses oleks esinenud midagi erilist, mis eeldaks tavapärasest kõrgemat ohutuse astet. Ohutustehnika eeskirjad näevad ette kiivri kandmise kohustuslikkuse ja kuulmiskahjustuste vältimiseks abinõude rakendamise kohustuslikkuse, kuid kaitseprillide ega hülsipüüdjate kasutamise kohustust ohutustehnika eeskirjad ette ei näe. Kohus ei tuvastanud, et laskmiste läbiviimisel oleks rikutud ohutustehnika eeskirju. Seega on alusetu kaebuse esitaja väide, nagu oleks keegi õppuse läbiviijatest jätnud oma teenistuskohustused täitmata või ei täitnud neid nõuetekohaselt. RVastS kohaselt kuulub hüvitamisele ainult avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega süüliselt tekitatud mittevaraline kahju. Kuna õigusvastasus puudub, ei pea kohus vajalikuks süü küsimusel peatuda. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES 8. Juri Aksjuki apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus, tühistada osaliselt kaitseministri 10.07.2006 käskkiri nr 243 ja kohustada Kaitseministeeriumi maksma kaebajale välja mittevaralise kahju hüvitis. Samuti palutakse jätta poolte kohtukulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on valesti asunud seisukohale, et

§-s 164 kasutatud mõiste „toetus“ vastab mõistele „kahjuhüvitis“. Seadusandja kasutab kaht erinevat terminit, mõistet „ühekordne toetus“

-s ja mõistet „kahju hüvitamine“ RVastS-s. 2) Kaitseministeerium teostas faktilist võimu suurema ohu allika üle ja peab seetõttu suurema ohu allikaga tekitatud kahju hüvitama oma süüst olenemata. Kaebaja mingite eeskirjade ega reeglite vastu ei eksinud. Rahalise hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada õigustatud isiku enda käitumist, kahju tekitanu varalist olukorda, tekitatud mittevaralise kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Riigikohtu 14.12.2004 lahendis nr 3-2-1-142-04 leiti, et suurema ohu allikaga tekitatud mittevaralise kahju peab suurema ohu allika valdaja hüvitama kannatanule valdaja süüst olenemata. Riigikohtu 21.11.2005 lahendis nr 3-2-1-111-05 leiti, et tõendatud peab olema põhjuslik seos suurema ohu allika toime ja kahju vahel ning seetõttu ei ole vaja tõendada suurema ohu allika valdaja teo õigusvastasust ega süüd. 3) Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige kahju iseloomu ja kahju tekitanu varalist olukorda. Vastustaja süü seisneb selles, et ta ei arvestanud ohuga padruni hülsside väljaviskel, kuigi oleks pidanud arvestama, sest analoogilisi juhtumeid on ka varem olnud, kuigi mitte nii raskete tagajärgedega. Õnnetus oleks olnud välditav, kui õigeaegselt oleks võetud tarvitusele kaitseprillid ja hülsipüüdjad. 4) See, et kaebaja asus tegevteenistusse koheselt pärast õpingute lõpetamist gümnaasiumis, ei anna alust talle makstava hüvitise suuruse vähendamiseks. Vastupidi, seoses oma vigastusega on 4

§ 164

ei kasuta mõistet „kahjuhüvitis“, kuid kasutatud mõiste „toetus“ vastab sisuliselt „kahjuhüvitise“ mõistele.

§ 164

lg 3 alusel makstavat toetust võib pidada kompensatsiooniks teenistusülesannete täitmisel saadud vigastuse tagajärjel osaliselt töövõimetuks tunnistatud kaitseväelasele nii saamata jäänud töötasu kui ka hingelise valu ning kannatuste eest. 2) Õppuse läbiviimisel ei rikutud ohutustehnika eeskirju. Eeskirjad ei näinud ette kaitseprillide ja hülsipüüdjate kasutamist. Kuigi ajateenijate väljaõppeks vajaliku varustuse taset saab pidevalt parandada ning kasutada suuremat ohutust tagavat varustust, ei tähenda see, et kaitseprillide ja hülsipüüdjate puudumine antud juhul oleks selline ohutusnõuete rikkumine, mis tõi kaasa avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasuse. Kaebajale vigastuse tekkimise puhul oli tegemist õnnetusjuhtumiga, milles ei tuvastatud kellegi süüd. 3) Suurema ohu allikaga tekitatud kahju hüvitamist ei saa nõuda RVastS alusel, sest vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest tuleneb eraõiguslikust suhtest. RVastS ei reguleeri kahju tekitamist eraõiguslikus suhtes. 4) Moraalse kahju olemasolu peab tõendama kaebaja. Kaebaja ei ole esitanud mittevaralise kahju tõendamiseks mistahes täiendavaid tõendeid võrreldes tõenditega, mis olid esitatud varasemalt läbi viidud haldusmenetluse käigus. Kas kehavigastus on moraalne kahju, tuvastab kohus iga juhtumi puhul eraldi. Riigikohus on oma 18.01.2001 lahendis nr 3-2-1-144-00 leidnud, et heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus on moraalseks kahjuks üksnes püsiva kehalise terviklikkuse kaotuse, väljanägemise muutuse või olulise psüühika ja närvitegevuse häire tuvastamisel. Kuna kaebajal on võimalus saada abi doonori silma sarvkesta siirdamise operatsiooni teel, ei ole tema puhul tegemist püsiva kehalise terviklikkuse kaotusega. Kaitseministeerium on nõus katma operatsiooniga seotud kulud. 5) Loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus peab olema põhjendatud ning ei saa tugineda üksnes paljasõnalistele väidetele. Kuigi kaebaja ei saa enam tegeleda karatega, on tal võimalik tegeleda mitmete teiste spordialadega. Mootorsõiduki juhtimise õigust on võimalik taotleda ka ainsa nägeva silma korral. Kaebajal on säilinud töövõime 70% ulatuses, mistõttu ei ole ka töö leidmine võimatu. Riigikohtu 26.05.2005 lahendi nr 3-2-1-34-05 kohaselt peab moraalse kahju tõendatuks lugemisel olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. 6) Mittevaralise kahju suurus ei ole millegagi põhistatud ning ei selgu, millistest kriteeriumidest lähtudes on hinnatud mittevaralise kahju suuruseks just 500 000 krooni. Isegi juhul, kui mittevaraline kahju kuuluks hüvitamisele, ei ole nõue 500 000 krooni suuruses summas põhjendatud. Tuleb võtta arvesse, et tegemist oli ajateenijaga, kes asus tegevteenistusse koheselt peale õpingute lõppemist gümnaasiumis. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada mõistlikus rahasummas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5

§ 164

lg 3 alusel määratud toetusega hüvitatud ka mittevaraline kahju; kui selgub, et asja lahendamine on halduskohtu pädevuses ja kaebajal on nõudeõigus

§ 164lg 1 alusel, tuleb kontrollida, kas on täidetud RVast

S § 9 lg 1 tingimused; kui tingimused on täidetud, tuleb leida, milline on õiglane hüvitis antud tervisekahjustuse eest arvestades rikkumise laadi ja raskust, samuti rikkuja süüd ning selle astet; lõpuks tuleb lahendada menetluskulude taotlus.

1. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et kaebaja nõue kaitseministri käskkirja osaliseks tühistamiseks on hõlmatud nõudega kahjuhüvitise väljamõistmiseks, sest vaidlustatud käskkirja osal puudus muu sisu kui kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine. Siinkohal tuleb viidata ka RVastS § 18 lg-le 2, mille kohaselt juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtusse kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega on seadusandja näinud taolises asjas kohase nõudena ette kahju hüvitamise nõude esitamise. Seepärast ei käsitle ringkonnakohus käesolevas otsuses käskkirja õiguspärasust vaid peatub üksnes küsimusel, kas mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada.
2. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et käesolev vaidlus ei allu halduskohtule. Vastustaja põhjendustest nähtuvalt peab ta silmas RVastS § 1 lg 3 p 3 näidatud juhtu, mille kohaselt ei allu RVastS regulatsioonile kahju tekitamine avalik õiguslikus suhtes ohtliku seadme kasutamisel juhul, kui ei kasutata avaliku võimu kandja eriõigusi. Relva näol on tegemist ohtliku seadmega, kuid ringkonnakohtu hinnangul toimus relva kasutamine käesoleval juhul avaliku võimu kandja eriõigusi kasutades – kaitseväes korraldatud väljaõppe käigus. Seega on tegemist avaliku võimu kandja poolt oma volituste rakendamisel toime pandud väidetava õiguserikkumisega ning kaebuse lahendamine on halduskohtu pädevuses.
3. Ringkonnakohus ei nõustu ka vastustaja ja kohtu seisukohaga, et kahjunõude rahuldamise välistab asjaolu, et kaebajale on juba tervisekahjustuse tõttu makstud KTVS § 164 lg 3 p 1 alusel hüvitist 47 244 krooni.

§ 164

lg 3 näeb ette toetuse maksmise tervisekahjustuse saamisel teenistuskohustuste täitmisel. Toetuse suurus sõltub töövõime kaotuse raskusest ning statistilisest kuu keskmisest palgast. Kuna toetuse suurus ei sõltu konkreetse kahju suurusest (saamata jäänud tulu, täiendava ravi maksumus jne), ei ole võimalik väita, et toetuse all ongi viidatud sättes mõeldud kahjuhüvitist. Ka ei välista

§ 164kaitseväelaste kahjunõudeid juhul, kui neile on makstud toetust.

Ringkonnakohus leiab, et

§ 164

lg 3 sätestatud toetuse puhul on tegemist kindlustushüvisele sarnanevale ühekordsele maksele, mis on mõeldud katma tervisekahjustusest tulenevaid kahjusid. Samas ei välista toetuse maksmine vigastatud kaitseväelase nõudeõigust varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, kui toetus ei kata kogu kahju. Sellisel juhul peab kaitseväelane tõendama kõik õigusnormis ette nähtud kahjunõude rahuldamiseks vajalikud tingimused. Samuti võib makstud toetus olla aluseks taotletud mittevaralise kahju hüvitise vähendamisele. 14. Tulenevalt RVastS § 9 lg 1 võib füüsiline isik nõuda süülise tervise kahjustamise korral mittevaralise kahju hüvitamist. Tervisekahjustuse tekkimine kaitseväe õppusel relva kasutamisel heidetud hülsi tõttu on tõendatud. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et tõendatud on ka vastustaja süü kaebaja õiguste rikkumises. Tulenevalt kaitseväejuhataja 30.01.1998 käskkirjaga nr 37 kinnitatud üldistest ohutustehnika eeskirjade alajaotisest 4 „Väljaõppe ohutustehnika eeskirjade ja ohutustehniliste juhendite koostamise ja täiendamise kord“ peab ohutustehnika juhendeid pidevalt täiendama ning jalaväes vastutab nende täiendamise ja 6