TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-1961 Otsuse kuupäev 21.12.2007 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Stanislav Issajev´i kaebus Tartu Vangla to

§ 9

kohaselt süülise väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitaja peab tõendama, missugused olid rikkumise negatiivsed tagajärjed tema jaoks, mida oleks vaja rahaliselt kompenseerida. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja nimetanud ühtki sellist asjaolu, milles seisnes vangla poolt paragrahvis 9 loetletu rikkumine, et tal oleks tekkinud õigus nõuda moraalse kahju hüvitamist. Moraalse kahju hüvitamise juures tuleb arvestada ka tekkinud tagajärgi. Vastustustaja möönab, et Riigikohtu seisukohast tulenevalt võib olla isiku õigusi rikkuv olukord, kus saab ainult korra nädalas kasutada võimalust helistada riigiasutustesse, ent kahju hüvitamiseks peab olema tegu mitte ainult kahju tekitaja õigusvastase, vaid ka süülise käitumisega. Tartu Vangla lähtus oma tegevuses sel hetkel olevas seisukohast ja seaduse tõlgendamisest ning võttis koheselt, peale Riigikohtu otsust tarvitusele abinõud tagamaks kinnipeetavatele isikutele rohkema riigiasutustesse helistamise võimaldamise. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse 3 haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks või esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kaebuse esitaja on kaebuses välja toonud, et vastustaja tegevusega põhjustati talle mittevaralist kahju summas 50 000 krooni. Seega saab lugeda kaebuse esitaja põhjendatud huviks vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel kahju hüvitamise taotluse esitamist ja preventiivset huvi edaspidiseks helistamise lubamiseks. 27.08.2007 kell 15.00 esitas S.Issajev Tartu Vangla direktorile kirjaliku avalduse telefonikõne sooritamiseks, märkides telefoni numbriteks 4471171 ja

1. Esitatud avaldusele märkis vanglaametnik resolutsiooniks „Ei luba. Taotlus ei ole põhjendatud. Võimalik helistada ka reedel, helistamiseks ettenähtud päeval“ (tl 5). 29.08.2007 esitas kaebuse esitaja vastustaja avalduse selgituse saamiseks helistamise keeldumise põhjuste kohta (tl 6). Vastustaja vastas, et VSKE § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas ja TVKK p 16.2.1 ja 16.2.2 kohaselt eelvangistushoone 2.sektsioonis, kus asub S.Issajev, saab helistada reedeti üks kord päevas kuni 10 minutit, kusjuures erinevate telefoninumbrite valimiste arvu ei piirata. Seega leidis vastustaja, et keeldumine oli õiguspärane. Vastustaja leidis, et kaebuse esitaja ei ole oma taotluses märkinud, et tal oli edasilükkamatu vajadus kasutada telefoni graafikuväliselt ja ei toonud välja põhjuseid, miks ta ei saanud helistada graafikujärgsel helistamispäeval (tl 7). Ülaltoodust järeldub, et kaebuse esitaja kaebab Tartu Vangla toimingu peale – 27.08.2007 kohtusse helistamise mittelubamine vastustaja kirjades V1 -4693; V1-5050 toodud motiivide alusel. Antud juhul vajab selgitamist, kas Tartu Vangla poolt kaebajale telefoni kasutamise mittevõimaldamine 27.08.2007 helistamiseks kohtusse ja kohtutäiturile esitatud avalduse alusel oli õiguspärane või mitte. VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VSKE § 51 sätestab telefoni kasutamise korra. Nimetatud paragrahvi lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. S.Issajev asus Tartu Vangla eelvangistushoone II sektsioonis. TVKK punkt 16.2 kohaselt võimaldatakse taksofoni kasutamist E-hoones, kus kaebuse esitaja asus, vastavalt laekunud avaldustele, arvestades päevakava. Eelvangistushoone kinni peetavate isikute telefoniavaldusi võtavad vastu ja registreerivad valvurid. Vangla vastusest nähtuvalt asub kaebuse esitaja E-hoone II sektsioonis. TVKK punkti 16.2.2 järgi võimaldatakse II sektsiooni kinnipeetavatel taksofoni kasutada reedeti. Helistada võimaldatakse õigeaegselt esitatud avalduse alusel ühel korral päevas, kokku 10 minutit. Nimetatud aja jooksul erinevate telefoninumbrite valimiste arvu ei piirata. TVKK punkt 16.2.4 sätestab, et keelatud on telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga, arvestades päevakava ja taksofoni kasutamise graafikut. VangS § 28 lg 3 sätestab, et kinnipeetava telefoni kasutamise õigust võib vangla direktor piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise 4 eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Antud juhul on isikuteks, kellele kaebuse esitaja soovis helistada, kohtuametnikud ehk riigiasutuste ametnikud ja kohtutäitur (juhul, kui S.Issajev soovis helistada seoses selle ametniku avalik-õigusliku funktsiooni täitmisega), kellele helistamist vangistusseaduse kohaselt piirata ei tohi. Kaebaja avaldusele tehtud keeldumist ehk otsust ei ole põhjendatud, nagu seda nõuab VangS § 28 lg
2. Vastustaja põhjendas keeldumist sellega, et taotlusest ei nähtunud, et kaebuse esitajal oleks olnud edasilükkamatu vajadus kasutada telefoni graafikuväliselt ja miks ei saanud ta seda teha graafikujärgsel helistamispäeval. Samas on Riigikohtu halduskolleegium oma otsuses nr 3-3-1-46-07 märkinud, et vanglal puudub helistamise piirangu kehtestamisel õigus piirata kinnipeetava suhtlemist riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Selline piiramine võib toimuda erandlikel asjaoludel, näiteks kui on rahutused vangla territooriumil, probleemid telefonivõrguga vm. Kohus leiab, et vastustaja 28.08.2007 keeldumine helistamiseks kohtusse ei ole kooskõlas VangS § 28 lg 3 ja TVKK punktiga 16.2.4, mis näeb ette, et avalduses tuleb märkida oma nimi, kambri number, kuupäev ja kasutatava telefonikaardi seerianumber. Need rekvisiidid olid kaebuse esitaja avalduses märgitud (tl 5). Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-46-07 on halduskolleegium avaldanud seisukoha, et kinnipeetaval isikul puudub kohustus vanglat teavitada asjaoludest, mis tingivad kaitsjale või teisele VangS § 28 lg 3 nimetatud isikule helistamise soovi. Helistamise soovi motiveerimise kohustust Vangistusseadus ja Vangla sisekorraeeskiri ette ei näe. Seega on vastustaja keeldumine helistamise võimaldamiseks motiivil, et avaldus ei ole põhjendatud, õigusvastane. Samuti kinnipeetavale antud võimalus pöörduda kirjalikult riigiametnike poole ei võta samas ära kinnipeetava õigust saada neile helistada vastavalt VangS § 28 lõikele
3. Samuti leiab kohus, et kaebuse esitaja 27.08.2007 taotlust lubada helistada kohtusse, ei saa lugeda mõistlikku määra ületatuks. Riigikohus on oma otsuses nr 3-3-1-54-04 märkinud, et piirangud peavad olema vajalikud ja säilitama helistamise võimaluse mõistlikul määral. Vastustaja märgib oma kirjalikus vastuses (tl 18), et alates novembrist 2007 saavad kinnipeetavad eeluuritavate eluhoones helistada graafikujärgselt kaks korda nädalas. Seega tunnistas vastustaja, et augustis helistamise võimaldamiseks olevad piirangud olid tingitud vanglasisese korraldusega, mida oli võimalik ümber organiseerida. Eeltoodut arvestades, tunnistab kohus Tartu Vangla toimingu, mis seisnes 27.08.2007 S.Issajevile telefoni kasutamise mittevõimaldamise riigiametnikele helistamiseks, õigusvastaseks. Kaebuse esitaja taotleb seoses vastustaja toimingu õigusvastasusega, välja mõista vastustajalt tema kasuks moraalse kahju hüvitist summas 50 000 krooni. Taotlust põhjendab kaebuse esitaja sellega, et helistamise võimaldamisest keeldumisega alandati tema inimväärikust ja ta sai kannatada ning piinata. Mingeid muid põhjendusi ja konkreetseid motiive esile toodud ei ole. 5 Mittevaralise kahju hüvitamist võib isik nõuda

§ 9

kohaselt süülise väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitaja peab tõendama, missugused oli rikkumise negatiivsed tagajärjed tema jaoks, mida oleks vaja rahaliselt kompenseerida. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja nimetanud ühtki sellist asjaolu, milles seisnes vangla poolt paragrahvis 9 loetletu rikkumine, et tal oleks tekkinud õigus nõuda moraalse kahju hüvitamist. Moraalse kahju hüvitamise juures tuleb arvestada ka tekkinud tagajärgi. Kohus leiab, et Riigikohtu seisukohast tulenevalt võib olla isiku õigusi rikkuv olukord, kus saab ainult korra nädalas kasutada võimalust helistada riigiasutustesse, ent kahju hüvitamiseks peab olema tegu mitte ainult kahju tekitaja õigusvastase, vaid ka süülise käitumisega (

§ 9

lg 1).

§ 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

§ 7

lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Nähtuvalt vastustaja vastusest, on alates augustist 2007 kaebuse esitaja õigus helistamiseks taastatud ja kaitstud ning seega võimaliku kahju tekitamise oht välistatud. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebuse esitaja sai helistada vastuvaidlematult üks kord nädalas reedeti. Seega oli kaebuse esitajal kiireloomuliste probleemide lahendamiseks helistamise võimalus. Kaebuse esitaja esitas kaebuse 10.10.2007 toimingu peale, mis leidis aset 27.08.2007. See oli ainuke episood kahe kuu vältel, sest alates novembrist 2007 võttis vastustaja tarvitusele abinõud olukorra parandamiseks. Seega leiab kohus, et kaebuse esitaja õigused on taastatud ja kaitstud ning kaebuse esitajal puudub alus nõuda kahju hüvitamist

§ 7lg 1 lähtuvalt.

Kaebuse esitaja ei ole kohtule tõendanud, et helistamise võimaldamise keeldumisega 27.08.2007 saabus temale negatiivne tagajärg. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Helistamise mittelubamist 27.08.2007, so väljaspool graafikujärgset reedest päeva, ei saa kohtu arvates käsitleda piinamisena, ebainimliku ega alandava kohtlemisena. See võib olla küll ebameeldiv üleelamine, mis ei ole aga käesolevas asjas toonud endaga kaasa negatiivseid tagajärgi. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ühekordse helistamise mittelubamine ja võimalikud edaspidised helistamise lubamise mittevõimaldamised on temale põhjustanud suuri vaimseid ja füüsilisi kannatusi. 6 Alandavat kohtlemist käsitletakse Euroopa Kohtus kohtlemisena, mis alandab raskesti kedagi teiste ees või sunnib kedagi käituma vastu tema enda tahtmist või südametunnistust. Väärkohtlemine peab olema teatava minimaalse raskusastmega, et Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 oleks kohaldatav. See hindamine sõltub väärkohtlemise kestusest, selle füüsilistest ja vaimsetest tagajärgedest jne. Käesolevas asjas on tõendatud, et vastustajal puudus soov kaebuse esitajat alandada või alavääristada. Kaebuse esitajale võidi põhjustada küll ebameeldivusi, ebamugavustunnet, kuid mitte enamat. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 18 sätestab, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Asjas kogutud tõendid tõestavad kogumis, et kaebuse esitaja Põhiseaduse §-s 18 nimetatud õigusi ei ole rikutud ja seega ei ole alust

§ 9lg 1 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 3 ja 6, rahuldab kohus kaebuse osaliselt: 1) tunnistada Tartu Vangla tegevus, mis seisnes S.Issajevile telefoni kasutamise mittevõimaldamises 27.08.2008 helistamiseks riigiasutuste ametnikele, õigusvastaseks: 2) jätta rahuldamata S.Issajevi nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 50 000 krooni. 3) tulenevalt HKMS § 92 lg 1, 83 lg 3 p 2 ja lg 2 mõista Tartu Vanglalt välja S.Issajevi kasuks menetluskulud 17,50 krooni ning Tartu Vanglal tasuda riigituludesse riigilõiv summas 80 krooni. Tamara Hristoforova Kohtunik 7