TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-2029 Otsuse kuupäev 30. aprill 2008 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi OÜ Cityclub kaebus Võru Linnavalitsuse 27. juun

) § 7 lg

1. Võru Linnavalitsuse 16.05.2007 korraldusega nr 283 otsustati mitte anda nõusolekut OÜ-le Cityclub Võrus Kooli 2 avatavas Maxima kaubanduskeskuses õnnemängu korraldusloa saamiseks.
2. OÜ Cityclub esitas korraldusele vaide, milles palus korraldus tühistada ja OÜ Cityclub taotlus uuesti läbi vaadata. Võru Linnavalitsuse 27.06.2007 korralduse nr 399 punktis 1 otsustas linnavalitsus rahuldada OÜ Cityclub vaide. Korralduse punktis 2 otsustati tunnistada kehtetuks Võru Linnavalitsuse 16.05.2007 korraldus nr 283 ja punktis 3 otsustati mitte nõustuda OÜ Cityclub õnnemängukoha avamisega aadressil Võru, Kooli
4. OÜ Cityclub esitas Võru Linnavalitsuse 27.06.2007 korralduse nr 399 punkti 3 kehtetuks tunnistamiseks vaide. Võru Linnavalitsuse 12.09.2007 korraldusega nr 524 jäeti OÜ Cityclub vaie rahuldamata.
5. OÜ Cityclub esitas 17.10.2007.a Tartu Halduskohtule kaebuse. Viimasel kohtuistungil täpsustas OÜ Cityclub esindaja nõuet ja halduskohus pidas otstarbekaks lubada kaebuse muutmist taoliselt, et OÜ Cityclub taotleb Võru Linnavalitsuse 27.06.2007.a korralduse nr 399 punkti 3 tühistamist ja

§ 7lõike 3 kohaldamata jätmist vastuolu tõttu Põhiseaduse §dega 10 ja 13 lõikega 2.

Kaebuse põhjendused

1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Võru Linnavalitsus on alusetult keeldunud nõusoleku andmisest õnnemängukoha avamiseks aadressil Võru, Kooli
2. Võru Linnavalitsus on OÜ Cityclub taotluse läbivaatamisel rikkunud haldusmenetluse norme ning ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud Hasartmänguseadust (

). Võru Linnavalitsus on haldusmenetluse läbiviimisel rikkunud Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 37 lg 1, mis sätestab, et igaühel on õigus igas menetlusstaadiumis tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. OÜ Cityclub nõudis kaebuse menetluse käigus korduvalt oma

1. ja 29.05.2007 e-mailidega Võru Linnavalitsusele, et talle esitataks tutvumiseks Võru Linnavolikogu alatise hariduskomisjoni koosoleku protokoll 07.05.2007 nr 19, Võru Linnavolikogu alatise majanduskomisjoni koosoleku protokoll 03.05.2007 nr 14, Võru Linnavolikogu alalise kultuurikomisjoni koosoleku protokoll 08.05.2007 nr 24, millele viidati Võru Linnavalitsuse 16.05.2007 korralduses nr 283 ja 27.06.2007 korralduses nr
2. Nimetatud e-mailidele ei ole vastatud ega protokolle OÜ-le Cityclub esitatud. Seega on Võru Linnavalitsus varjanud asjas olulist tähtsust omavaid dokumente, mis on jäme haldusmenetluse põhimõtete rikkumine ning mistõttu ei ole õiguspärane ka Võru Linnavalitsuse poolt läbi viidud menetlus OÜ Cityclub taotluse läbivaatamisel. Vastustaja poolt vaideotsuse punktis 1.
3. toodud põhjendus, et „linnavalitsuseni ei ole jõudnud" kaebuse esitaja e-kirjad, on arusaamatu. Kõnealuselt e-posti aadressilt on saadetud dokumendid kaebuse esitajale ega ole viidatud, et sinna e-posti aadressile ei saa dokumenti tagasi saata. Kui linnavalitsuse ametnikele saadetud kirjad ei jõua linnavalitsuseni, siis näitab see üksnes halba töökorraldust ja vastustaja haldussuutmatust, mis kindlasti ei vabanda vastustaja poolt haldusmenetluse aluspõhimõtete rikkumist, vaid näitab, et halduspõhimõtete rikkumine on korduv ja süstemaatiline. See tõendab, et kaebuse esitajale ei antud võimalust haldusmenetluses sisuliselt osaleda. Vaidlustatud korralduses on viidatud, et ,,25.04.2007 on registreeritud Võru Linnavalitsuses Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi töötajate kollektiivne avaldus (56 allkirja), milles nad paluvad linnavalitsusel õnnemängukoha avamiseks nõusolekut mitte anda." Sellisest avaldusest sai OÜ Cityclub esimest korda teada vaidlustatud korraldust lugedes. Seega on Võru Linnavalitsus varjanud asjas olulist tähtsust omavat dokumenti, mis on jäme haldusmenetluse põhimõtete rikkumine. Vastustaja poolt vaideotsuses esitatud põhjendus, et 2 HMS § 37 lg 1 „ei kohusta linnavalitsust ilma nõuet esitamata dokumente kaebuse esitajale tutvustama", ei ole kooskõlas seaduse ega hea haldustavaga. HMS-st ja heast haldustavast tulenevalt vastab haldusmenetluse osalise õigusele haldusorgani kohustus. Vastustaja põhjenduste kehtimajäämisel oleks HMS deklaratiivne ja sisutühi akt. Kaebuse esitajal puudus võimalus nimetatud pöördumist linnavalitsuselt välja nõuda. Pöördumine on ilmselgelt asjas tähtsust omav dokument, kuna vastustaja on sellele vaidlustatud korralduses viidanud. Nimetatud pöördumise mitteesitamine ja sellele asjakohatute õigustuste otsimine näitab vastustaja soovi otsustada kaebuse esitaja taotlus ilma teda sisuliselt asja kaasamata. Ilmselgelt on vastustaja käesoleval juhul kogunud peale kaebuse esitaja taotluse saamist täiendavaid andmeid ja dokumente, kuid ei võimaldanud mingil viisil taotlejal nendega tutvuda. Võru Linnavalitsus on haldusmenetluse läbiviimisel rikkunud HMS § 49 lg 3, mille kohaselt tuleb taotluse esitajale anda võimalus enne asja otsustamist ettepanekute ja vastuväidetega tutvumiseks ning nende kohta arvamuse avaldamiseks. Võru Linnavalitsus ei ole seda käesoleval juhul teinud - OÜ-le Cityclub ei ole antud võimalust tutvuda Võru Linnavolikogu alatise hariduskomisjoni koosoleku protokolliga 07.05.2007 nr 19, Võru Linnavolikogu alatise majanduskomisjoni koosoleku protokolliga 03.05.2007 nr 14, Võru Linnavolikogu alalise kultuurikomisjoni koosoleku protokolliga 08.05.2007 nr 24 ega Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi töötajate kollektiivse avaldusega. Seega ei ole võimaldatud OÜ-1 Cityclub nimetatud dokumentide ja nendes esitatud seisukohtadele avaldada oma arvamust. Tegemist on olulise haldusmenetluse põhimõtte rikkumisega. Vastustaja poolt vaideotsuses esitatud põhjendus, et tal ei ole õigust väljastada Võru Linnavolikogu dokumente, on asjakohatu. Vastustaja kirjutab vaidlustatud otsuses, et edastas kaebuse esitaja taotluse Võru Linnavolikogule õnnemängukoha avamiseks nõusoleku andmise küsimuses seisukohavõtuks ning taotlust on Linnavolikogu komisjonide poolt arutatud ja nende kohta on koostatud protokoll. Siit nähtub, et vastustaja on omal algatusel kogunud taotluse suhtes ettepanekuid ja vastuväiteid ning neid ka protokollide kujul saanud. Seega olid linnavolikogu komisjonide protokollid haldusmenetluse raames kogutud vastuväited, millega kaebuse esitajal ei võimaldatud tutvuda. Hea haldustavaga ei ole kooskõlas, et taotleja peaks haldusmenetluse käigus haldusorgani poolt kogutud vastuväiteid hakkama koguma ja välja nõudma konkreetse haldusmenetluse välistelt isikutelt. Võru Linnavalitsus on haldusmenetluse läbiviimisel rikkunud HMS § 40 lg 1, mis sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kuna Võru Linnavalitsuse 16.05.2007 korraldus nr 283, millega esialgselt keelduti nõusolekut andmast ning mille Võru Linnavalitsus vaidlustatud korraldusega tühistas, oli täielikult motiveerimata, siis ei saanud OÜ Cityclub lisaks taotlusele täiendavaid sisulisi argumente ega põhjendusi eelmises kaebuse menetluses esitada. OÜ Cityclub ei teadnud, miks keeldus Võru Linnavalitsus nõusolekut väljastamast. Kuna Võru Linnavalitsus otsustas eelmise keelduva korralduse tühistada ja asja uuesti otsustada, siis oleks Võru Linnavalitsus pidanud asja uuel lahendamisel haldusmenetluses ära kuulama ka OÜ Cityclub (ja ka AS-i Maxima), kellele keelduv korraldus võib negatiivset mõju avaldada. Sama põhjendus sisaldus ka OÜ Cityclub esimeses vaides. Seega ei saanud OÜ Cityclub soov olla ära kuulatud tulla Võru Linnavalitsusele üllatusena. Lisaks on tegemist seadusest tuleneva Võru Linnavalitsuse kohustusega. Muuhulgas ei saanud OÜ Cityclub avaldada arvamust väidetava läheduse kohta kooli, lasteaia ja spordikeskusega, samuti seoses väidetavalt planeeritava laste mänguväljakuga ning taotletava asukoha väidetava erinevuse kohta Võrus juba tegutsevate kasiinode asukohtadest. Seega on oluliselt rikutud ärakuulamispõhimõtet. 3

§ 7

lg 3 sätestab: „Õnnemängu, kihlveo või totalisaatori mängukoha võib avada üksnes aadressil, mille kohta vastav valla- või linnavalitsus on andnud kirjaliku nõusoleku enne käesoleva seaduse paragrahv 12 2. lõikes nimetatud korraldusloa taotlemist. Valla-või linnavalitsus otsustab nõusoleku andmise või mitteandmise hiljemalt kahe kuu jooksul vastava taotluse laekumisest, lähtudes kohalikule omavalitsusele õigusaktidega pandud ülesannetest.“ Kaebuse esitaja on seisukohal, et

§ 7

lg 3 on vastuolus Põhiseaduse (edaspidi PS) § 10 ja § 13 lg 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega ning palub kohtul jätta selle vastavalt HKMS § 25 lg 9 kohaldamata.

§ 7

lg 3 on antud haldusasjas asjassepuutuv säte, kuna taotleja esitas nimetatud sätte alusel vastustajale taotluse nõusoleku andmiseks õnnemängukoha avamiseks ning vastustaja keeldus nõusoleku andmisest tuginedes samuti nimetatud sättele. PS § 10 sätestab, et käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Põhiseaduse §-st 10 tuleneb seega õigusriigi põhimõte. Õigusriigi põhimõtete hulka kuulub ka õiguskindluse printsiip. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 12.01.1994 otsuses nr. 111-4/A-l/94 on öeldud: „Seaduslikkuse kui (rahvusvahelise) õiguse üldtunnustatud põhimõtte ning Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-s 3 sätestatud printsiibi kohaselt võib põhiõigusi ja vabadusi piirata üksnes seaduse alusel. Seadusega kindlaksmääratud ja avalikustatud õiguste ja vabaduste piiramise kord ning avalikkus võimaldab valikuvabaduse ning tagab võimaluse vältida võimu kuritarvitust. Põhjaliku seadusandliku regulatsiooni puudumine ja varjatus jätab aga isiku ilma õigusest informatsioonilisele enesemääratusele, valida käitumisjoont ja end kaitsta.“ Õigusselguse põhimõte tuleneb PS § 13 lg-st 2, mille kohaselt seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. Nii on Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 28.10.2002 otsuse nr. 3-4-1-5-02 punktis 31 kirjas, et „õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida. Kodanik „peab saama - kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga - asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mida teatud tegevus võib kaasa tuua. Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on saavutamatu" (EIÕK otsus 27. oktoobrist 1978 kohtuasjas Sunday Times vs. Ühendkuningriik)." Seega tuleb leida vastus küsimusele, kas

§ 7lg 3 on piisavalt selge ja arusaadav kõigile neile, keda see puudutab, s.o.

1) hasartmängukorraldajatele, kes peavad nimetatud normi kohaselt taotlema kohalikult omavalitsuselt nõusolekut hasartmängukoha avamiseks ning olema võimelised suutma prognoosida kohaliku omavalitsuse vastavat otsust; ja 2) kohalikule omavalitsusele, kes peab nimetatud normile tuginedes andma nõusoleku või sellest keelduma ning keeldumist ka põhjendama. Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 15.12.2005 otsuse nr. 3-4-1-16-05 punktis 21 märkis kolleegium, et „selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata."

§ 7

lg 3 võimaldab piirata hasartmängukorraldaja poolt õnnemängukoha avamist konkreetsel aadressil. Seega võimaldab nimetatud norm piirata isiku õigust tegeleda vabalt ettevõtlusega (PS § 31 riive) ning isiku õigust enda omandit 4 vabalt vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32 lg 2 riive). Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 17.03.1999 otsuse nr. 3-4-1-1-99 punktis 14 asus kolleegium seisukohale, et „Põhiseaduse §-de 11 ja 31 teise lause kohaselt võib seadus sätestada ettevõtlusvabaduse tingimused ja korra, seega ka piirata seda vabadust. Kolleegium on seisukohal, et seadus ei pea kõiki neid piiranguid detailselt kirjeldama. Küll aga peab seadus määratlema raamid, mille sees täitevvõim täpsustab seaduse vastavaid sätteid. Vaid sel juhul on määrus kooskõlas Põhiseaduse §-ga 87 p 6." Kuivõrd õnnemängukoha avamiseks nõusoleku andmisest keeldumine riivab isiku õigust tegeleda ettevõtlusega (PS § 31 riive), peab selline keeldumise alus olema sätestatud viisil, mis võimaldab hasartmängukorraldajal sellega arvestada. Normi määratletust ei tule hinnata konkreetse vaidluse poolte seisukohalt vaadatuna. Mõõdupuuks on normi adressaadiks olev kujuteldav keskmiste võimetega isik vastavalt Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 15.12.2005 otsuse nr. 3-4-1-16-05 punktile 23.

§ 7

lg 3 ei sisalda ühtegi alust õnnemängu koha avamise nõusoleku mitteandmiseks kohaliku omavalitsuse poolt.

§ 7

lg 3 teine lause sätestab, et „valla- või linnavalitsus otsustab nõusoleku andmise või mitteandmise hiljemalt kahe kuu jooksul vastava taotluse laekumisest, lähtudes kohalikule omavalitsusele õigusaktidega pandud ülesannetest.“ Millised need kohalikule omavalitsuse pandud ülesanded on, seda

§ 7lg 3 ei sätesta.

Samuti ei anna

§ 7

lg 3 viidet ühelegi teisele seadusele või õigusaktile, kus need ülesanded on sätestatud. Seega võimaldab

§ 7

lg 3 piirata isiku põhiseaduslikke õiguseid tegeleda ettevõtlusega ja vallata vabalt omandit, kuid ei sätesta kohalikule omavalitsusele mingeid piire ega raame sellise piirangu rakendamiseks. Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 05.10.2000 otsuses nr. 3-4-1-8-00 tuvastati, et „Järelikult on Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 umbmäärane ega ole kooskõlas Põhiseaduse § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Põhiseaduse viidatud sätte alusel peab seadus kaitsma igaühte riigivõimu omavoli eest.“ Seega on õigusselguse põhimõttega vastuolus umbmäärane õigusnorm.

§ 7

lg 3 on umbmäärane, kuna ei piiritle, millistest kaalutlustest lähtuvalt võib kohalik omavalitsus nõusoleku andmisest keelduda. Riigikohtu Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi 10.12.2003 otsuse nr. 3-3-1-47-03 punktis 32 tuvastas kohus, et seadusesäte oli õigusselgusetu, kui see viitas keeleeksamist vabastamise aluse tuvastamiseks õigusaktile, mis seda alust tegelikult tuvastada ei võimaldanud. Riigikohus märkis, et „eksliku viitega blanketse normi otsene järgimine on võimatu, sest normi täielikuks mõistmiseks ei piisa üksnes viite järgimisest. Isik peab sellisest normist arusaamiseks kõigepealt mõistma, et selles tehtud viide on vale. Seejärel peab ta aga suutma kehtivast õiguskorrast leida vajaliku õigustloova akti, mida saaks koos blanketse normiga kohaldada.“ Kaebuse esitaja leiab, et antud haldusasjas saab asjaolude sarnasuse tõttu nimetatud Riigikohtu lahenduskäiku järgida. Eksliku blanketse viite asemel puudub antud juhul viide piirangu kohaldamise alustele hoopiski.

§ 7

lg 3 ei viita, millised on kohalikule omavalitsusele õigusaktidega pandud ülesanded, millest tuleb lähtuda õnnemängukoha avamise nõusoleku andmise otsustamisel. Seega peab isik

§ 7

lg-st 3 arusaamiseks suutma kehtivast õiguskorrast leida vajaliku õigustloova akti, mida saaks koos normiga kohaldada. Probleem on aga selles, et kuna

§ 7

lg 3 mitte kuidagi ei piiritle õigusaktide ringi, siis peab lähtuma igast õigusaktist, milles on pandud kohalikule omavalitsusele mistahes ülesandeid. 5 Õigusselguse põhimõte tuleneb nõudest, et isikul peab olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua — isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist.

§ 7

lg 3 kohaselt sõltub nõusoleku andmine või mitteandmine praktiliselt linna- või vallavalitsuse suvast, kuna mingeid piiranguid diskretsiooni teostamiseks ei ole seadusega antud. See tekitab ettevõtjas kindlusetuse oma käitumisviisi määramisel, sest tal ei ole selge, millised on nõusoleku andmisest keeldumise alused ning milline käitumisviis on õiguspärane. Põhiseaduse §-s 11 on sätestatud, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas Põhiseadusega. Kohaliku omavalitsuse suva möönmisel seaduse asendajana tekib olustik, kus välistatakse Põhiseaduse §-s 13 sätestatud põhimõtte rakendumine, mille kohaselt igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Käesoleval juhul osundatud seadus annab kohalikule omavalitsusele õiguse keelduda nõusoleku andmisest, sätestamata igaühe õiguste ja vabaduste kaitse konkreetseid juhtusid ja korda sellisel piiramisel. Antud juhul puudub ettevõtjal võimalus oma tegevust planeerida ning teada, milline tegevusviis on õiguspärane ja lubatud, kuna nõusoleku andmisest keeldumine ja selle põhjendused selguvad igal konkreetsel juhul eraldi linna- või vallavalitsuse korraldusega. Seejuures ei pruugi need põhjendused kattuda konkreetse omavalitsuse piires, rääkimata erinevatest omavalitsustest. Eeltoodust nähtub üheselt, et

§ 7

lg 3 on vastuolus PS § 10 ja § 13 lg 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega osas, milles see ei sätesta kohalikule omavalitsusele nõusoleku andmisest keeldumise puhuks kaalutluse piire, mistõttu tuleb nimetatud norm jätta kohaldamata. Isegi juhul, kui tõlgendada

§ 7

lg-s 3 viidatud kohaliku omavalitsuse kohustusi selliselt, et need tähendavad Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 sätestatud kohustusi, tuleb järeldada, et

§ 7lg 3 on vastuolus õigusselguse põhimõttega.

KOKS § 6 on üldnormiks, mille alusel ei saa isiku põhiseaduslikele õigustele vahetult piiranguid kehtestada ning mis seetõttu vajab rakendamiseks eriseadusi. Seega ei muutu

§ 7lg 3 selliselt tõlgendades sugugi selgemaks, pigem vastupidi.

Kui

§ 7

lg 3 rakendamisel lähtuda KOKS § 6 loetletud kohaliku omavalitsuse ülesannetest, ei muutu isiku jaoks oodatav otsustus mingil viisil selgemaks või prognoositavamaks. Sisuliselt on eeltoodud seisukohtadega nõustunud ka vastustaja vaidlustatud korralduses, kus ta kirjutab, et „samas ei anna hasartmänguseadus kaalutluspiire, mille raamides otsustada (õnnemängu koha avamiseks nõusoleku andmist – kaebuse esitaja täiendus)". Ka vaideotsuse punktis 1.4. nõustub vastustaja, et „kriteeriume, millest lähtuvalt linnavalitsus otsuse nõusoleku andmise või nõusoleku andmisest keeldumise suhtes tegema peab, ei ole seadusandja sätestanud". Siit tuleneb järgmine probleem — kuna kaalutluse piire ei ole seaduses antud, siis on kohaliku omavalitsuse korralduse üle, millega nõusoleku andmisest keeldutakse, kohtuliku kontrolli teostamine võimatu või vähemalt äärmiselt keeruline. Riigikohtu halduskolleegium on oma 14.10.2003 otsuses nr. 3-3-1-53-03 punktis 38 rõhutanud, et „halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga." Olukorras, kus

§ 7

lg 3 kaalutluse piire ei ole andnud ega viita ka seadusele, kust need piirid selguksid, ei saa kohus ka kontrollida kaalutluse piiridest väljumist ega sisuliste diskretsioonivigade vältimist. 6 Eelkirjeldatud

§ 7

lg 3 vastuolu õigusselguse printsiibiga on viinud olukorrani, kus ühe kohaliku omavalitsuse hinnangul ei võimalda nimetatud säte ühelgi alusel keelduda nõusoleku andmisest õnnemängukoha avamiseks ning teine kohalik omavalitsus leiab, et õnnemängukoha avamise andmisest nõusoleku keeldumist võib põhjendada millega tahes. Kui kohus leiab, et

§ 7

lg 3 on põhiseadusega kooskõlas, on kaebuse esitaja seisukohal, et Võru Linnavalitsus on

§ 7lg 3 tõlgendanud ebaõigesti liiga laialt ja sellega ületanud oma volitusi.

OÜ Cityclub on seisukohal, et

§ 7

lg 3 ei tulene linnavalitsusele õigust keelduda nõusoleku andmisest põhjendusel, et: taotletav õnnemängukoht asub samas piirkonnas õppeasutuse, koolieelse lasteasutuse ja spordikeskusega; taotletav õnnemängukoht asub linna tiheda asustusega elamurajoonis; taotletav õnnemängukoht võib meelitada mängima ka esmakordseid külastajaid; Võrus juba tegutsevad õnnemängukohad ei oma domineerivat rolli üldises linnapildis (siinkohal jääb selgusetuks, kas keeldumise aluseks on seega siis asjaolu, et taotletav õnnemängukoht omab domineerivat rolli üldises linnapildis – kaebuse esitaja märkus); kaubanduskeskuse vahetusse lähedusse kavatsetakse rajada laste mänguväljak; linnavalitsus peab oma ülesandeks kaitsta avalikkust (Võru elanikud ja külastajad) üha süveneva sotsiaalse probleemi eest ning seetõttu taunib õnnemängukoha avamist kaebuse esitaja soovitud asukohas. Põhiseaduse § 3 lõike 1 esimese lause järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selle põhimõtte kohaselt vajab põhiõiguste piiramine seadusandjast alamalseisva organi poolt seadusandja volitust. Seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt peab volituse alusel antud haldusakt vastama volitavale seadusele. Seadusele vastavus tähendab seejuures nõuet, et volitusest ei astutaks üle ega asutaks reguleerima küsimusi, mis pole volitusest hõlmatud.

§ 7

lg-st 3 ei tulene, et linnavalitsus saaks vaidlustatud korralduses loetletud põhjendustel õnnemängukoha nõusoleku andmisest keelduda. Olukord, kus linnavalitsus tõlgendab

§ 7

lg 3 nii laialt, viib olukorrani, kus nõusoleku andmine või mitteandmine sõltub linna- või vallavalitsuse kontrollimatust suvast. See tekitab ettevõtjas kindlusetuse oma käitumisviisi määramisel, sest tal ei ole selge, millised on nõusoleku andmisest keeldumise alused ning milline käitumisviis on õiguspärane. Seega ei tulene

§ 7

lg-st 3 linnavalitsusele õigust keelduda õnnemängu koha avamiseks nõusoleku andmisest põhjustel, mis on loetletud vaidlustatud korralduses. OÜ Cityclub on seisukohal, et sellised põhjendused ja piirangud, mille tõttu keelduti antud juhul nõusoleku andmisest, saavad olla kehtestatud üksnes seaduses või seaduses sisalduva volitusnormi alusel kehtestatud linna- või vallavolikogu määruses ehk üldaktis. Vastasel juhul puudub ettevõtjal võimalus oma tegevust planeerida ning teada, milline tegevusviis on õiguspärane ja lubatud, kuna nõusoleku andmisest keeldumine ja selle põhjendused selguvad igal konkreetsel juhul eraldi linna- või vallavalitsuse korraldusega. Seejuures ei pruugi need põhjendused kattuda konkreetse omavalitsuse piires, rääkimata erinevatest omavalitsustest. Juhul, kui

§ 7

lg 3 on põhiseadusega kooskõlas ja võimaldab linnavalitsusel kaalutusõiguse alusel nii laiadel põhjendustel õnnemängukoha avamiseks nõusoleku andmisest keelduda, siis on Võru Linnavalitsus oma kaalutusõiguse teostamisel väljunud diskretsiooni piiridest ning kaalutlemisel on lähtunud lubamatutest kaalutlustest ning arvesse võtnud täiesti asjassepuutumatuid asjaolusid. HMS § 55 „Haldusakti vorm" 1. lõike kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Nimetatud sättest tuleneb haldusakti põhjendamise nõue. HMS § 56 lg 3 sätestab, 7 et kaalutusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.2003 otsusele nr. 3-3-1-54-03 punktidele 38 ja 40 kontrollitakse, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. Kui kaalutluse teostamisel on tehtud viga, kuulub nimetatud otsus tühistamisele. Võru Linnavalitsus on kaalutlemisel arvesse võtnud asjassepuutumatu asjaolu, et taotletav õnnemängukoht võib meelitada mängima ka esmakordseid külastajaid. Hasartmängude korraldamine ja hasartmängude mängimine on Eestis seaduslik tegevus. Seega jääb arusaamatuks, miks peab õnnemängukoha nõusoleku andmisel kaaluma asjaolu, kas mõni isik võib nimetatud õnnemängukohas esimest korda hasartmänge mängida. Võru Linnavalitsuse pädevuses ei ole keelata või piirata isikutel hasartmänge mängimast. Seetõttu on tegemist asjakohatu ja diskretsiooni piiridest väljuva kaalutlusega. Vastustaja ei ole vaidlustatud korralduses ega vaideotsuses põhjendanud, mis on see avalik huvi, millele ta tugineb ja millises õigusnormis on see sätestatud. Võru Linnavalitsus on kaalutlemisel arvesse võtnud asjassepuutumatu asjaolu, et Võrus juba tegutsevad õnnemängukohad ei oma domineerivat rolli üldises linnapildis. OÜ Cityclub eeldab, et nõusoleku andmisest keeldumise põhjuseks oli seega siis asjaolu, et taotletav õnnemängukoht omab domineerivat rolli üldises linnapildis.

§ 7

lg 3 ei võimalda Võru Linnavalitsusel kaaluda, millist rolli omab õnnemängukoht linnapildis. Seetõttu on tegemist asjakohatu ja diskretsiooni piiridest väljuva kaalutlusega. Samuti ei nõustu kaebuse esitaja, et taotletav õnnemängukoht omaks domineerivat rolli üldises linnapildis. Vastustaja ei ole oma vastavat seisukohta kuidagi põhjendanud.

§ 7

lg 3 kaalutusõiguse piiridest väljub põhjendus, et taotletav õnnemängukoht asub samas piirkonnas õppeasutuse, koolieelse lasteasutuse ja spordikeskusega või laste mänguväljakuga.

-s ja muudes seadustes puudub keeld, et õnnemängukoht ei võiks sellises piirkonnas asuda. Võru Linnavalitsuse poolt põhjendustes mingile Riigikogu eelnõule viitamine ei ole õiguspärane ega lubatud kaalutlus, kuna seda ei ole veel vastu võetud. Samuti on tegemist ebaratsionaalse põhjendusega, kuna vastavalt

§ 8

lg 7 ei või ruumis, kus korraldatakse õnnemängu, kihlvedu või totalisaatorit, viibida alla 21-aastased isikud. Seega ei saa õpilased hasartmängukohta siseneda ning jääb arusaamatuks põhjendus, miks ei võiks õnnemängukoht asuda sellises piirkonnas.

§ 7

lg 3 kaalutuspiiridest konkreetses kohas õnnemängukoha avamiseks nõusoleku andmiseks väljub kaalutlus sellest, et „hasartmängurlus on tõusnud Eesti ühiskondlikus hoiakus paheks, mida tuleb taunida ning ühiskondlik väärtushoiak hasartmängukohtade ja eelkõige õnnemängukohtade avamiseks on ilmselgelt negatiivne“. Nimetatud põhjendusest lähtuvalt peab linnavalitsus oma ülesandeks kaitsta avalikkust üha süveneva sotsiaalse probleemi eest. Jääb selgusetuks, kuidas konkreetses taotletavas asukohas õnnemängukoha avamine on seotud Eesti ühiskondliku hoiakuga või negatiivse ühiskondliku väärtushoiakuga hasartmängukohtade ja eelkõige õnnemängukohtade avamisele. Linnavalitsuse põhjendustest nähtub, et nad on vastu õnnemängukoha avamisele üldse, mitte ainult konkreetses asukohas. Selliste kaalutluste teostamine ei ole

§ 7lg 3 alusel lubatud ning on viinud ebaõige otsustuseni.

8 HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Nimetatud sättest tuleneb haldusakti põhjendamise nõue. OÜ Cityclub märgib, et Võru Linnavalitsus ei ole oma vaidlustatud korralduses viidanud, kuidas seondub konkreetsel aadressil õnnemängukoha avamine KOKS § 6 lg 3 p-ga 1 („Lisaks käesoleva paragrahvi 1. ja 2.1õikes sätestatud ülesannetele otsustab ja korraldab omavalitsusüksus neid kohaliku elu küsimusi, mis on talle pandud teiste seadustega“). Nimetatud norm ei reguleeri õnnemängukoha avamisega seonduvat. Võru Linnavalitsus ei ole põhjendanud, miks ei või taotletav õnnemängukoht asuda samas piirkonnas õppeasutuse, koolieelse lasteasutuse, spordikeskusega või laste mänguväljakuga. Võru Linnavalitsus ei ole põhjendanud ega selgitanud, mida tähendab termin „sama piirkond". OÜ Cityclub 09.08.2007 vaidele lisatud kaardilt nähtub, et „samaks piirkonnaks" ei ole Võru Linnavalitsus Play-In kasiinole ja Grand Prix kasiinole nõusolekut andes pidanud olukorda, kus õppeasutused ja koolieelsed lasteasutused asuvad palju lähemal õnnemängukohale, kui see oleks taotletavas mängukohas. Seega on korraldus motiveerimata. Võru Linnavalitsus ei ole põhjendanud, kuidas asub taotletav õnnemängukoht linna „tiheda asustusega elamurajoonis" ning mida selline termin tähendab, võttes arvesse, et linn kui selline on tiheasustusala. OÜ Cityclub 09.08.2007 vaidele lisatud kaardilt nähtub, et taotletav õnnemängukoht ei asu keset elurajooni, vaid seda ümbritsevad puud ja põõsad. Võru Linnavalitsus ei ole põhjendanud, mida tähendab termin „domineeriv roll üldises linnapildis" ning miks olemasolevad õnnemängukohad „ei oma domineerivat rolli üldises linnapildis" ning kuidas taotletav õnnemängukoht seda omaks. Seejuures juhime tähelepanu asjaolule, et juba avatud õnnemängukohad asuvad kesklinnas, mida ei saa öelda taotletava õnnemängukoha kohta. Samuti ei ole Võru Linnavalitsus põhjendanud, miks on juhukülastajate sisenemine juba avatud õnnemängukohtadesse oluliselt raskem ning mida tähendab „juhukülastaja" ning miks on sellise asjaolu kaalumine asjakohane õnnemängukoha avamiseks nõusoleku andmisel. Võru Linnavalitsus ei ole põhjendanud, kuidas taotletav õnnemängukoht võib meelitada mängima ka esmakordseid külastajaid ning miks see on aluseks nõusoleku andmisest keeldumiseks. Võru Linnavalitsus ei ole põhjendanud, kuidas kahjustaks õnnemängukoha avamine taotletaval aadressil kolmandate isikute või avalikke huve. Samuti ei ole Võru Linnavalitsus täpsustanud, kes need kolmandad isikud on ning milliseid avalikke huve antud juhul kahjustatakse. OÜ Cityclub märgib ka, et asjakohatu on vaidlustatud korralduses sisalduv väide, et linnavalitsusele ei ole esitatud teavet, et OÜ Cityclub on teinud põhjendatud kulutusi mängukoha avamiseks. OÜ-le Cityclub ei ole seadust rikkudes antud mingit võimalust oma seisukohtade või täiendavate dokumentide esitamiseks ning sellist teavet ei ole OÜ-lt Cityclub küsitud. OÜ Cityclub on seoses konkreetse asukohaga ehk rendi objektiga teinud õnnemängukoha avamiseks otseseid kulutusi summas mitte vähem kui 800 000 krooni. Tegemist on esialgse arvestusega ning see summa võib suureneda. Nimetatud summa koosneb üksnes makstud rendist, tehnilistest projektidest seoses avatava õnnemängukohaga jmt. Nimetatud summa ei sisalda soetatud mänguautomaatide hinda. 9 Eeltoodu alusel palub kaebuse esitaja jätta vastuolu tõttu Põhiseaduse §-ga 10 ja § 13 lg-ga 2 kohaldamata

§ 7

lg 3 osas, milles see diskretsiooni piire kehtestamata võimaldab kohalikul omavalitsusel mitte anda nõusolekut õnnemängukoha avamiseks, teha kindlaks Võru Linnavalitsuse 27.06.2007 korralduse nr. 399 punkt 3 õigusvastasus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda Vastustaja vastuväited 6. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ning palub jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et linnavalitsusele saadetud e-kirjad, milles kaebuse esitaja nõudis tutvumiseks Võru Linnavolikogu komisjonide koosoleku protokolle, ei ole linnavalitsuseni jõudnud. Vastustaja omandis on multifunktsionaalne paljundusmasin Canon iR-3320i, mis võimaldab teha paljundusi, skaneerida dokumente ja saata skaneeritud dokumente e-postiga. Canon iR-3320i on vastustaja poolt internetipõhiselt kasutuses. See tähendab, et seadme tehnilised andmed ja tööfunktsioonid on kontrollitavad internetipõhiselt. Seadmele omistatud eposti aadress canon@vorulinn.ee on seotud seadmega. Kaebuse esitaja on esitanud tõendid eposti kohta, mis osundavad, et kaebuse esitaja on saatnud oma kirjad mitte Võru Linnavalitsuse ametlikule e-posti aadressile, vaid seadmele. Seadmest saab saata küll e-kirju välja, kuid puudub võimalus neid vastu võtta ja lugeda. Kaebuse esitaja väide, et linnavalitsus ei ole andnud kaebuse esitajale võimalust oma seisukohtade ja vastuväidete väljendamiseks, rikkudes sellega kaebuse esitajale kuuluvat ärakuulamisõigust, ei ole õige. Linnavalitsuse 27.06.2007 a korraldus nr 399 on tehtud kaebuse esitaja poolt 11.06.2007 esitatud vaide lahendamiseks ja selles linnavalitsus tunnistab kirjaliku nõusoleku andmisest keeldumise põhjenduste puudulikkust. Nimetatud korralduse tegemisega ei kaldutud kõrvale kaebuse esitaja poolt taotluses esitatud andmetest (HMS § 40 lg 3 p 2). Linnavalitsusel olid korralduse tegemiseks kõik kaebuse esitaja poolt esitatud andmed, kuid linnavalitsus kasutas temale seadusega omistatud kaalutlusõigust (avalike huvidega arvestamine). Kaebuse esitaja väide, et linnavalitsus on tõlgendanud liiga laialt

§ 7

lg 3 ja sellega ületanud oma volitusi, on alusetu.

§ 7

lg 3 sätestab muuhulgas, et õnnemängu mängukoha võib avada üksnes aadressil, mille kohta vastav kohalik omavalitsus on andnud kirjaliku nõusoleku. Kriteeriume, millest lähtuvalt linnavalitsus otsuse nõusoleku andmise või nõusoleku andmisest keeldumise suhtes tegema peab, ei ole seadusandja sätestanud. Tegemist on haldusorgani kaalutlusõigusega HMS § 4 lg 1 mõistes, mida tuleb teostada volituste piires, kaalutlusõiguse eesmärgist lähtuvalt ja arvestades õiguse üldpõhimõtteid ning olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Nõusoleku andmine õnnemängukoha avamiseks konkreetses asukohas on tehtud linnavalitsuse ülesandeks, kuna linnavalitsus peab tundma oma haldusterritooriumi ning oskab kõiki asjaolusid arvesse võttes hinnata, kuhu õnnemängukoht sobib. Linnavalitsusele

§ 7

lg 3 tuleneva kaalutlusõiguse eesmärk on kõiki asjaolusid kaaludes teha plaanitava õnnemängukoha asukoha suhtes põhjendatud otsus. Kõiki asjaolusid on linnavalitsus otsuse tegemisel arvesse võtnud. Kaebuse esitaja väide, et nõusoleku andmisest keeldumise põhjendused ja piirangud saavad olla kehtestatud üksnes seaduses või seaduses linna- või vallavolikogu määruses, ei ole õige.

ei kohusta linnavolikogu kehtestama õigusakti, mis sisaldaks nimetatud põhjendusi ja piiranguid, samuti ei ole neid kehtestatud ühegi teise õigusaktiga.

§ 7lg 3 annab linnavalitsusele õiguse teostada kaalutlusõigust lähtudes HMS § 4.

10 Kaebuse esitaja väited, et linnavalitsus on 27.06.2007 korraldusega nr 399 rikkunud HMS § 55 lg 1 ja § 56 lg 3, ei ole õige. Linnavalitsuse korralduse resolutsioon on vormistatud selgelt ja ühemõtteliselt. Samuti on põhjendatud korralduse andmine kirjalikust nõusolekust keeldumise kohta. Kaebuse esitaja peab asja lahendamisel asjasse mittepuutuvaks esmakordsete külastajate mängusõltuvuse tekkimise ohtu. Antud asjaolul ei ole kaebuse esitaja seisukohast probleemiga seost ainuüksi seetõttu, et õnnemängud on Eesti Vabariigis seaduslik tegevus. Kaebuse esitaja ei vaatle, lähtudes oma ärihuvidest, probleemi avalike huvide aspektist. Linnavalitsus nõustub, et era- ja avalikud huvid võivad sageli vastanduda, kuid linnavalitsus peab oma volitusi realiseerides arvestama eelkõige avalike huvidega. Linnavalitsuse ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et

§ 7

lg 3 ei keela õnnemängukohtade asumist õppeasutustega, koolieelsete lasteasutustega jne samas piirkonnas. On üldteada, et riik soovib muuta otsustavalt hasartmänguseadust ja alkoholiseadust ning sätestada otsese alkoholimüügi ja hasartmängukohtade keelu eelnimetatud piirkondades. Seisukoht, et vaide aluseks olev Võru Linnavalitsuse 27.06.2007 korraldus nr 399 on motiveerimata, on alusetu. Linnavalitsus on eelnimetatud korraldusega tunnistanud kehtetuks oma 16.05.2007 korralduse nr 283 selle motiveerimata jätmise tõttu. 27.06.2007 korralduses nr 399 on linnavalitsuse poolt põhjalikult põhjendanud oma uut otsust kaebuse esitajale kirjalikust nõusolekust keeldumise kohta. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.11.2002.a määrusele nr 10 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ peab olema õnnemängukohana tegutsemiseks ehitise kasutamisotstarve „ 12614 - Tantsusaal, diskoteek, kasiino“. Taotletava õnnemängukoha hoone asukohas aadressil Võru linn Kooli 2 asuvale ehitisele on Võru Linnavalitsuse 09.05.2007 korraldusega nr 269 väljastatud kasutusluba kaubanduskeskusele MAXIMA XX (toidukauplus ja kauplus, mis ei ole toidukauplus). Võru Linnavalitsus leiab, et kaebuse esitaja poolt nimetatud aadressile ei saa väljastada õnnemängude korraldusluba, sest ehitise kasutusluba ei võimalda seda kasutada teisel otstarbel. Võru Linnavalitsus ei saa õnnemängude korraldusloa väljastamisel minna vastuollu teiste õigusaktidega.

§ 7

lg 3 alusel võib õnnemängu, kihlveo või totalisaatori mängukoha avada üksnes aadressil, mille kohta vastav valla- või linnavalitsus on andnud kirjaliku nõusoleku enne

§ 122. lõikes nimetatud korraldusloa taotlemist.

Nimetatud sätte eesmärgiks tuleb lugeda kohaliku omavalitsuse õigust otsustada teatud piirkonnas õnnemängukoha avamise lubatavuse üle. Sellest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel õigus piirata õnnemängukoha avamist piirkonnas, kus see võiks kahjustada kolmandate isikute või avalikke huve. Kirjaliku nõusoleku andmisel on asjakohane hinnata ka kaasnevaid sotsiaalseid mõjusid ja ümbritseva infrastruktuuri mõju loa andmise otsustamisel. Linnavalitsuse poolt antav nõusolek õnnemängukoha avamiseks peab olema kooskõlas avaliku huviga. Hasartmängurlus on tõusnud Eesti ühiskondlikus hoiakus paheks, mida tuleb taunida. Ühiskondlik väärtushoiak hasartmängukohtade ja eelkõige õnnemängukohtade avamiseks on ilmselgelt negatiivne. Kaebuse esitaja soovitud õnnemängukoha asukoht on Võru linna tiheda asustusega elamurajoonis ja vahetus läheduses asub linna suurim õppeasutus ning samasse piirkonda jääb koolieelne lasteasutus ja spordikeskus. Õnnemängukohal sellises asukohas on potentsiaalne võimalus meelitada mängima ka esmakordseid külastajaid, kes võivad huvi süvenedes saavutada sõltuvuse. Võrus juba tegutsevad õnnemängukohad ei oma domineerivat rolli üldises linnapildis, mistõttu on juhukülastajate sisenemine neisse oluliselt raskem. 11 Lisaks eelpool nimetatud õnnemängukoha avamise keeldumiseks toodud põhjendustele peab arvestama asjaoluga, et linnavalitsusel on tellitud OÜ-lt Artes Terrae Koreli haljasala projekt, mis käsitleb ka kaubanduskeskuse vahetusse lähedusse rajatavat laste mänguväljakut. Projekt valmib käesoleval aastal. Linnavalitsus peab oma ülesandeks kaitsta avalikkust (Võru elanikud ja külastajad) üha süveneva sotsiaalse probleemi eest ning seetõttu taunib õnnemängukoha avamist kaebuse esitaja soovitud asukohas. Linnavalitsus on seisukohal, et kaebuse esitaja taotlusele negatiivse vastuse andmisega ei riivata Põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabadust sellise intensiivsusega, mis ei lubaks antud asukohas õnnemängukoha avamise soovile vastata negatiivselt. Kaebuse esitaja ei ole esitanud linnavalitsusele ka teavet, et kaebuse esitaja on teinud põhjendatud kulutusi mängukoha avamiseks. Kui kaebuse esitaja on soetanud juba mänguautomaate, siis seda ei saa lugeda investeeringuks konkreetse asukoha jaoks. Õnnemängukoha avamise nõusolekust keeldumise otsus kui kaalutlusotsus on langetatud kooskõlas teiste õigusaktidega - seadus nõuab ehitise kasutamist vastavalt selle kasutusloas ettenähtud otstarbele. Enne hasartmängu korraldamise loa andmist linnavalitsuse poolt vastavalt

§ 7

lg 3 peab olema tehtud teine haldusotsus, mis puudutab hasartmänguks kasutatavate ruumide sihtotstarvet. Vastavalt Ehitusseaduse (EhS) § 22 lg l p 1 on ehitusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek püstitada ehitusloale märgitud maaüksusele ehitis ja ehitise teenindamiseks vajalikke rajatisi. Vastavalt EhS § 26 lg 1 p 3 peab ehitusloas olema fikseeritud ehitise kasutamise otstarve. EhS § 26 lg 5 sätestab delegatsiooninormi ehitise otstarvete liikide kehtestamiseks. Ehitiste otstarvete liigid on kehtestatud Majandus-ja kommunikatsiooniministri 26.11.2002 määrusega nr 10 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu.". Lähtudes asjaolust, et kaebuse esitaja poolt nimetatud õnnemängu korraldamise asukoha ehitisele või selle osale ei ole vastustaja poolt antud kasiino ehitamiseks ehitus- ega kasutusluba, ei saa vastustaja anda nõusolekut õnnemängukoha avamiseks. Riigikohtu 10.06.2003.a otsuses nr 3-3-1-38-03 on Riigikohus avaldanud alljärgneva seisukoha: „Kauplemislubade andmist reguleerivatest sätetest tuleneb ka ehitise omaniku subjektiivne õigus, et kohalik omavalitsus käituks kauplemislubade väljastamisel õiguspäraselt ega väljastaks omanikule kuuluvas hoones tegutsevale ettevõtjale kauplemisluba teenuse osutamiseks, mis õigusaktides sätestatust tulenevalt pole selles tegevuskohas lubatud või võimalik.". Tuginedes analoogiale leiab vastustaja, et ei saa anda õnnemängukoha avamiseks nõusolekut taotluses märgitud ehitise osale, kui antud ehitise osa ei ole seaduses sätestatud alustel ja korras ette nähtud õnnemängude korraldamiseks.

ei sätesta, et kohaliku omavalitsuse nõusolek peab olema expressis verbis „õnnemängukoha avamise luba" - see võib sisalduda ehitus- ja kasutusloas. Nimetatud nõusoleku/lubade andmisel/väljastamisel arvestama avalikkuse huve ja seadusega sätestatud nõudeid. Antud seisukohta toetab kaudselt ka

§ 7

lg 3, mis sätestab mh: „Valla- või linnavalitsus otsustab nõusoleku andmise või mitteandmise hiljemalt kahe kuu jooksul vastava taotluse laekumisest, lähtudes kohalikule omavalitsusele õigusaktidega pandud ülesannetest.“ 12 Vastustaja otseseks ülesandeks on järgida seadust, käesoleval juhul Ehitusseaduse alusel ehitise ehitus-ja kasutusloa tingimusi. Vastustaja märgib, et ei saa väljastada õnnemängukoha avamiseks nõusolekut objektile, mis ei oma vastavat sihtotstarvet. Vastustaja on seotud Eesti Vabariigis kehtiva Ehitusseaduse kui selle alusel vastuvõetud Majandus-ja kommunikatsiooniministri 26.11.2002 määrusega nr 10 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu.“ Analoogselt ei saa vastustaja väljastada taksoveoluba sõidukitele, mis ei ole kohandatud sõitjate veoks ega vasta valla- või linnavalitsuse poolt kehtestatud sõitjate mugavust ja ohutust tagavatele nõuetele (Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 4) jne. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt on

§ 7lg 3 vastuolus Põhiseadusega.

Vastustaja leiab, et õnnemängukoha avamise nõusoleku andmise või sellest keeldumise alused on määratletavad. Vastavalt

§ 7

lg 3 teisele lausele otsustab valla- või linnavalitsus nõusoleku andmise või mitteandmise hiljemalt kahe kuu jooksul vastava taotluse laekumisest, lähtudes kohalikule omavalitsusele õigusaktidega pandud ülesannetest. Seega sõltub kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmine või mitteandmine konkreetse ehitise staatusest (otstarve) ja avalikest huvidest jm haldusmenetluse normidest ning printsiipidest. Nõusoleku andmine või mitteandmine on vastavalt

§ 1

lg 3 haldusmenetluse resultaat, haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades

erisusi. Seega peab nii nõusoleku andmisel kui nõusoleku andmisest keeldumisel, ehk haldusakti tegemisel täitma HMS nõudeid. Haldusakti adressaadile peab põhjendama haldusaktis põhjuseid, miks kohalik omavalitsus annab või keeldub andmast nõusolekut. Haldusakti kui haldusmenetluse resultaati peab saama kontrollida ja seetõttu ei saa kaebuse esitaja väita, et

§ 7lg 3 ei anna kindlaid aluseid nõusoleku andmisest keeldumisele.

Lähtudes eelmises punktis toodud põhjendustest peab vastustaja mh kontrollima õnnemängukoha vastavust ehitusseadusele. Peale selle kohustub vastustaja arvestama avalike huvidega hasartmängu spetsiifikat silmas pidades. Vastustaja leiab, et täites seadusega temale asetatud ülesandeid

§ 7

lg 3 mõttes, kohustub vastustaja välja selgitama avalikkuse huvi õnnemängukoha avamisel. Vastavalt PS § 14 on õiguste ja vabaduste tagamine kohaliku omavalitsuste kohustus. Lähtudes üldteadaolevast asjaolust, et hasartmängud võivad tekitada hasartmängu sõltuvust ja sellest võib kujuneda sotsiaalne probleem, peab vastustaja igakordselt õnnemängukoha avamise taotluse lahendamisel välja selgitama avalikkuse huvi ja vajadusel kaitsma seda (PS § 14, KOKS § 2 lg 1). Nimetatud kohustused moodustavadki kaebuse esitaja jaoks arusaamatuks jäänud nö õigusliku raamistiku nõusoleku andmisel või sellest keeldumisel. Seega on

§ 7

lg 3 teises lauses viidatud selgelt ja üheseltmõistetavalt kohaliku omavalitsuse poolt õnnemängukoha avamise nõusoleku andmisest keeldumise õiguslikele raamidele. Nendeks on kohaliku omavalitsuse jaoks täitmiseks kohustuslikud Eesti Vabariigi õigusaktid ja avalik huvi. Vastustaja märgib, et ka detailplaneeringute kehtestamisel, ehitus- ja kasutuslubade väljastamisel jne peab samuti kohalik omavalitsus tagama kolmandate isikute õiguste kaitse. Õnnemängukoha avamise nõusoleku andmist või mitteandmist ei saa käsitleda eraldiseisvana 13 muust haldustegevusest - ka ehitusloa vms väljastamisest keeldumisel võidakse piirata isiku ettevõtlusvabadust kolmandate isikute huvide-õiguste kaitse eesmärgil. Eeltoodu alusel palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Kolmandate isikute seisukohad 7. Maxima Eesti OÜ seisukohad kaebusele on alljärgnevad: 28.03.2007 sõlmisid Maxima Eesti OÜ ja Regli Varahaldus OÜ üürilepingu nr T-510/5, mille kohaselt Regli Varahaldus OÜ-l on võimalik Võru, Kooli 2 asuvaid ruume kasutada kasiinona, kuid ainult juhul kui Võru Linnavalitsus väljastab Regli Varahaldus OÜ-le korraldusloa. Kõik osapooled olid teadlikud, et esialgu taotletakse ehitisele kasutusluba vastavalt saadud ehitusloale, et avada toidukaupade kauplus ja siis asuvad osapooled tegema nõutavaid toiminguid, et Regli Varahaldus OÜ saaks hakata kasutama üüritud ruume (üürilepingu p 4.6, 4.5 ja 4.2), st taotleda kohalikult omavalitsuselt uue projekti järgi kasutamise otstarve muutmist ning ehitise tehnosüsteemide muutmist ja ehitise rekonstrueerimist. Kasiinole loa andmisest keeldumise põhjuseks tõi vastustaja fakti, et mängukoht asub Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi vahetus läheduses. Kuid keeldumise põhjuseks oleks olnud fakt, et hoonel ei ole kasutusluba, kuhu oleks märgitud vastav kasutamise otstarve. Vastustaja väide, et õnnemängukohale ei saa nõusolekut anda, kui ehitise kasutusloal puudub selle jaoks õige kasutamise otstarve on ebaõige väide. Vastustaja ise keeldus 16.05.2007 õnnemängude korraldamise loa andmisest. Seega ei olnud ehitise omanikul enam võimalik esitada taotlust ehitise kasutamise otstarbe muutmiseks, kuna vastustaja korraldus oli ühemõtteline. Teiseks asetab vastustaja Maxima Eesti OÜ ja kaebuse esitaja olukorda, kus nõuab ehitisele otstarbe määramist enne seda, kui on kindel, kas õnnemängudeks korraldusluba antakse või mitte. Samas peaks vastustaja ise väljastama ehitisele ehitusloa ja kasutusloa. Kasutusloa aga saab väljastada alles siis, kui ehitis on lõplikult valminud, st ehituses vajalikud investeeringud on juba tehtud. Vastustaja väide on alusetu, et enne ei saa tegevusluba väljastada, kui puudub ehitisel kasutamise otstarve. Tulenevalt

§ 14

lg 3 p 10 peab õnnemängu taotlusavalduses olema märgitud teave õnnemängu, kihlveo või totalisaatori korraldamise koha eeldatava asukoha kohta. Tulenevalt EhS § 29 lg 1 p 12 peab ehitise omanik kasutama ehitist vastavalt kasutamise otstarbele. Maxima Eesti OÜ kasutab ehitist vastavalt kasutamise otstarbele, kui omanikul on alati võimalik muuta hoone kasutamise otstarvet, esitades uuesti ehitusloa taotluse või projekti ehitise otstarbe muutmiseks kohalikule omavalitsusele ja taotleda pärast ehitustööde lõppemist ehituse kasutamise taotluse. Kuid Maxima Eesti OÜ saab muuta ehitise kasutamise otstarvet ainult siis, kui Võru Linnavalitsus väljastab ehitisele ehitusloa ja hiljemalt kasutusloa. Kuna Võru Linnavalitsus on 16.05.2007 oma otsuses keeldunud õnnemängude korraldamiseks loa andmisest, siis ei saa ka ehitise omanik ehk Maxima Eesti OÜ taotleda ehitisele uut ehitusluba või esitada taotlust projekti ja otstarbe muutmiseks, et muuta ehituse kasutamise otstarvet. Antud juhul saadi 14 ehitisele ehitusluba 17.05.2007, peale Võru Linnavalitsuse poolt keelduva korralduse saamist. Seega ei olnud kuidagi võimalik ka ehitise kasutamise otstarvet muuta selliselt nagu vastustaja ise nõuab. Tulenevalt poolte poolt sõlmitud üürilepingu p 2.2 lõppes sõlmitud üürileping automaatselt. Käesolevaks hetkeks on üüritud ruumid Maxima Eesti OÜ-le üle antud ja seal asuvad uued üürnikud. 8. Regli Varahaldus OÜ toetab kaebust ja palub selle rahuldada. 27.08.2007 MAXIMA Eesti OÜ ja Regli Varahaldus OÜ vahel sõlmiti lisa 2 äriruumide lepingule, millega pooled muutsid üürilepingu punkti 2.2. ja sätestasid automaatse lõppemise kaheksa kuu jooksul, kui Võru Linnavalitsuse poolt ei ole antud nõusolekut antud aadressil õnnemängukoha avamiseks. OÜ Regli Varahaldus on ruumide üürnikuks seetõttu, et

§ 13

lg 2 p 2 alusel võib hasartmängu tegevusloa omaniku (OÜ Cityclub) ainsaks tegevusalaks olla hasartmängude korraldamine, mistõttu kõik võimalikud muud äritegevused (sh. üürniku võimalikud ümberehitus- ja muud kohustused) on OÜ Regli Varahaldus kanda. Regli Varahaldus OÜ nõustub MAXIMA Eesti OÜ seisukohtadega, et linnavalitsuse nõue enne õnnemängukoha avamise nõusoleku andmist vormistada kasutusloa muudatus ei ole põhjendatud ning ei tulene seadusest. Regli Varahaldus OÜ leiab, et olukorras, kus

regulatsioon ei nõua eelnevalt kasutusloa muutmist, on taotlejal õigus valida, kumb taotlus enne esitatakse. Lisaks märgib Regli Varahaldus OÜ, et kuna kasutusloa muutmist saab taotleda üksnes ehitise omanik ning valdaval enamusel juhtudest ehitise omanik ja hasartmängukorraldaja ei ole üks ja sama isik, siis nende kahe kohustuse sidumine linnavalitsuse poolt viidatud viisil on alusetu. Samas märgib Regli Varahaldus OÜ ka, et linnavalitsusel on võimalik nõusolek anda tingimuslikult, sidudes selle näiteks kasutusloa muutmise kohustusega. Linnavalitsus ei ole antud vaidluse raames ka esitanud mingeid põhjendusi (peale üliformaalse väite), miks kasutusloa otstarve on takistuseks nõusoleku andmiseks õnnemängukoha avamiseks. Regli Varahaldus OÜ märgib, et linnavalitsuse poolt viidatud kasutusotstarve ,,12614 Tantsusaal, diskoteek, kasiino", ei sätesta kasutusotstarbeks õnnemängukohta. Kohtu põhjendused ja otsus

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 3 lõike 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Hasartmängu korraldamiseks kohalikult omavalitsuselt kirjaliku nõusoleku taotlemine on reguleeritud avaliku õigusega, mille tõttu kuulub käesoleva vaidluse lahendamine halduskohtu, kui avalik-õiguslikke vaidlusi lahendava kohtu pädevusse. HKMS § 6 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Võru Linnavalitsuse 27.06.2007.a korraldus nr 399 (tl 44-46) on antud OÜ Cityclub vaide läbivaatamise kohta. HMS § 87 lõige 1 sätestab, et isikul, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud, on õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus 15 sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. Sama paragrahvi
2. lõige sätestab, et Halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras võib halduskohtusse esitada kaebuse: 1) haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamiseks, mille kehtetuks tunnistamist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud; 2) haldusakti andmiseks, mille väljaandmist on rahuldamata jäetud vaidega taotletud; 3) vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. HKMS § 9 lõike 3 kohaselt võib kohtueelse menetluse läbimisel halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. OÜ Cityclub vaie Võru Linnavalitsuse 27.06.2007.a korraldusele (tl 44 - 46) on lahendatud Võru Linnavalitsuse 12.09.2007.a korraldusega nr 524 (tl 58 - 63), mille on kaebuse esitaja kaebuse kohaselt kätte saanud 17.09.2007.a. Kaebus on elektrooniliselt Tartu Halduskohtule esitatud 17.10.2007.a (tl 3). Osundatud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel on kaebuse esitaja nõue lubatav, sest taotletakse haldusakti osaliselt tühistamist ja kaebus on esitatud tähtaegselt, sest järgitud on 30 päevast kohtusse pöördumise tähtaega.
3. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koostoimest tuleneb, et halduskohtu pädevuses on selliste õigusvastaste haldusaktide tühistamine, mis rikuvad kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Halduskohus olles tutvunud kaebuse ja vastustaja ning kolmandate isikute vastustega, kuulanud ära menetlusosaliste esindajate seletused kohtuistungitel, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastustaja ei ole vaidlusaluse haldusakti andmisel arvestanud asjaoluga, et Võru Linnavalitsuse 27.06.2007.a korralduse nr 399 (tl 44 - 46) puhul on tegemist vaideotsusega. Vaidemenetlus on haldusmenetluse etapiks, kus haldusorgani poolt kontrollitakse isiku taotluse alusel haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust. Vaidemenetluse sisuliseks eesmärgiks on aga isikute õiguste kaitse ja halduse enesekontrolli teostamine. Käesolevas asjas on vastustaja küll teostanud enesekontrolli ja rahuldanud OÜ Cityclub vaide ning tunnistanud kehtetuks Võru Linnavalitsuse 16.05.2007.a korralduse nr 283 (tl 40), kuid jätnud tagamata kaebuse esitaja õiguse õiglasele, kohasele ja seaduslikule menetlusele. HMS § 85 kohaselt on vaiet sisuliselt lahendades haldusorganil õigus vaideotsusega: 1) rahuldada vaie ja tunnistada haldusakt kas täielikult või osaliselt kehtetuks ning kõrvaldada haldusakti faktilised tagajärjed; 2) teha ettekirjutus haldusakti andmiseks, toimingu sooritamiseks või asja uueks otsustamiseks; 3) teha ettekirjutus toimingu tagasitäitmiseks; 4) jätta vaie rahuldamata. HMS § 85 sätestab seega võimalikud otsuste liigid, mida haldusorgan võib vaide läbivaatamise tulemusena teha. HMS § 3 sätestab: 16

§ 7

lõike 3 kohaldamist, mille tõttu puudub kohtul alus ja vajadus hinnata

§ 7lõike 3 vastavust Põhiseaduse §-dele 10 ja 13 lõikele 2.

13. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus kuulub põhinõude osas rahuldamisele, mille tõttu on menetluskulude osas kohustatud isikuks vastustaja. Kaebuse esitaja menetluskulu nimekirja ja kuludokumentide (tl 142 – 143) kohaselt on kaebuse esitaja kandnud menetluskulu 9 912 krooni. Kohus on seisukohal, et tegemist on põhjendatud ja vajalike ning kantud menetluskuludega, mis tuleb Võru linnalt välja mõista. Kolmandad isikud ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Roby Koik Kohtunik 18