← Eesti

3-06-2508/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-2508 Haldusasi Lilian Tenti ja Helgi Keremi kaebused Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks maa ostueesõigusega erastamise taotluste kohta haldusakti andmiseks ja maa ostueesõigusega erastamise õiguse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  2. aprilli
  3. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Lilian Tenti ja Helgi Keremi apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
  4. november 2007 Menetlusosalised Kaebuste esitajad – Lilian Tent ja Helgi Kerem Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus RESOLUTSIOON
  5. Rahuldada Lilian Tenti ja Helgi Keremi apellatsioonkaebused osaliselt.
  6. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  7. aprilli
  8. a otsus osas, milles kaebused jäeti rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse kohustamise nõuetes tegema otsused Lilian Tenti
  9. juulil
  10. a ja Helgi Keremi
  11. augustil
  12. a esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta. Teha selles osas uus otsus.
  13. Kohustada Tallinna Linnavalitsust tegema otsused Lilian Tenti
  14. juulil
  15. a ja Helgi Keremi
  16. augustil
  17. a esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta.
  18. Muus osas jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.
  19. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt Helgi Keremi kasuks välja menetluskulud 40 krooni ja Lilian Tenti kasuks välja menetluskulud 40 krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  20. Lilian Tent esitas 27.07.1992 maa ostueesõigusega erastamise avalduse Tallinnas, X asuva maaüksuse erastamiseks. X asuv aianduskrunt suurusega 600 m2 on L. Tentile eraldatud Tallinna Polütehnilise Instituudi a/ü kohaliku komitee 17.09.1963 tõendi kohaselt. Krundi looduses eraldamise akt on koostatud 26.09.
  21. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 3-06-2508 17.06.1998 kirja nr 1/IX-1/2097 kohaselt on krundiplaan X osas kinnitamata, samuti ei ole X maaüksusele väljastatud ehitusluba. Helgi Kerem esitas 30.08.1996 maa ostueesõigusega erastamise avalduse Tallinnas, X asuva maaüksuse erastamiseks. X asuv aianduskrunt suurusega 605 m2 on H. Keremile eraldatud Tallinna Rahvakohtute ja Notariaalkontorite a/ü kohaliku komitee
  22. 08.1963 kirja kohaselt. Krundi looduses eraldamise akt on koostatud 12.08.
  23. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 17.06.1998 kirja nr 1/IX-1/2097 kohaselt ei ole X maaüksusele väljastatud ehitusluba. Tallinna Linnavalitsuse 21.04.1999 korraldusega nr 2743-k tagastati I.A-le Tallinnas Pirita linnaosas endine „X“, endise kinnistu nr 5008, õigusvastaselt võõrandatud maana, sh X ja X maa. Korralduses on märgitud, et tagastataval maal asuvad õigusliku aluseta püstitatud hooned. Endise kinnistu X maa tagastamine on X ja X osas lõpule viidud. 11.11.2000 kanti I.A kinnistusraamatusse X ja X maa omanikuna. 14.03.2001 korralduse nr 950-k ja 17.10.2001 korralduse nr 4446-k alusel otsustas Tallinna linn teostada kinnisasjade ostueesõigust X ja X kinnisasjade omandamiseks, tasudes kinnistute ostuhinna vastavalt 255 000 krooni ja 350 000 krooni. Tallinna linn on käesoleval ajal kantud kinnistusraamatusse nimetatud kinnisasjade omanikuna. Kruntide senisteks kasutajateks on kaebuste esitajad H. Kerem ja L. Tent. Kruntide kasutajad on korduvalt pöördunud Tallinna Linnavalitsuse poole sooviga omandada (erastada) kõnealused kinnistud hinnaga, mis ei ületaks samas piirkonnas maa ostueesõigusega erastamisel makstavat hinda. Tallinna Maa-amet on selgitanud, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 22 kohaselt võib kohalik omavalitsus ostueesõigusega omandatud kinnisasja võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Avalikku enampakkumist ei ole kaebuse esitajad võimelised võitma. Hoonestusõiguse seadmiseks ei ole senised maakasutajad nõusolekut andnud.
  24. L. Tent palus halduskohtule esitatud kaebuses tuvastada, et Lilian Tentil on talle
  25. aastal õiguslikul alusel kasutada antud maal asuva ehitise omanikuna õigus ostueesõigusega erastada maatükk suurusega 600 m2 asukohaga Tallinnas X, ja kohustada Tallinna Linnavalitsust tegema otsustust Lilian Tenti 27.07.1992 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohta. H. Kerem palus halduskohtule esitatud kaebuses tuvastada, et Helgi Keremil on talle
  26. aastal õiguslikul alusel kasutada antud maal asuva ehitise omanikuna õigus ostueesõigusega erastada maatükk suurusega 605 m2 asukohaga Tallinnas X, ja kohustada Tallinna Linnavalitsust tegema otsustust Helgi Keremi 30.08.1996 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohta.
  27. Tallinna Halduskohtu 03.04.2007 otsusega jäeti kaebused rahuldamata järgmistel põhjustel: a) Kuna Tallinna Linnavalitsuse 21.04.1999 korraldus nr 2743-k ei ole kohtuvaidluse esemeks, ei pea kohus käesolevas kohtumenetluses kontrollima ega andma õiguslikku hinnangut I.A-le maade tagastamise seaduslikkusele, vaid lähtub eeldusest, et maa tagastamist käsitlev haldusakt on kehtiv ning maa on selle alusel tagastatud õiguslikult. b) Mõlemad kaebajad esitasid maa ostueesõigusega erastamise avalduse õigeaegselt, kuid Tallinna Linnavalitsus avaldusi enne maa tagastamise otsustamist ei lahendanud. Otsust maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamise kohta ei ole Tallinna Linnavalitsus teinud kuni käesoleva ajani. Seega ei ole linnavalitsus kaebajate maa ostueesõigusega erastamise küsimust mõistliku aja jooksul lahendanud. 2

(8)3-06-2508
  1. c)Vastustaja on möönnud, et objektiivsetel põhjustel ei ole Tallinna linnas kõigil juhtudel osutunud võimalikuks maa ostueesõigusega erastamise otsuste tegemine seaduses sätestatud 3-kuulise tähtaja jooksul. Linnavalitsus selgitas enne maa tagastamise korralduse andmist välja, et X ja X asuvad ehitised on püstitatud õigusliku aluseta. Õigusliku aluseta püstitatud ehitise olemasolu ei saa vastavalt AÕSRS § 14 3. lõikele olla aluseks maa tagastamata jätmiseks (maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3).
  2. d)Kohalik omavalitsus ei ole teinud maa ostueesõigusega erastamise eeltoiminguid ega määranud oma otsusega erastatava maa piire ja suurust, kuna seadus nägi ette, et maa, millel asuvad õigusliku aluseta püstitatud ehitised, tuleb õigustatud subjektile tagastada, ja maad nimetatud ehitiste juurde ostueesõigusega erastada ei saa. Maareformi seadus ega maa ostueesõigusega erastamise kord ei näe otseselt ette kohaliku omavalitsuse kohustust teha otsus maa ostueesõigusega erastamisest keeldumise kohta, kui vastavat avaldust ei ole võimalik rahuldada. Hea halduse põhimõte eeldab, et haldusorgan teavitab isikut tema huve ja õigusi puudutavatest otsustustest. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitajad algusest peale olnud teadlikud Tallinna Linnavalitsuse 21.04.1999 korraldusest nr 2743-k maa tagastamise kohta, millest sai järeldada, et tagastatud maad ei ole võimalik enam ostueesõigusega erastada. Korraldust oli kaebuse esitajatel võimalus vaidlustada. Kaebajad olid teadlikud ka X ja X kinnistute ostueesõigusega omandamisest Tallinna linna poolt Tallinna Linnavalitsuse 14. märtsi 2001 korralduse nr 950-k ja 17. oktoobri 2001 korralduse nr 4446-k alusel. Tallinna Maa-amet on aastatel 2002-2006 teinud kaebuse esitajatele korduvalt ettepanekuid X ja X kinnistute edasise kasutamise või võõrandamise tingimuste kindlaksmääramiseks. Nimetatu põhjal oleks pidanud kaebuse esitajatele olema üheselt selge, et nende 1992. ja 1996. a esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusi ei ole rahuldatud. Maa tagastamisega on sisuliselt otsustatud ka maa ostueesõigusega erastamisest keeldumine. Eraldi haldusakti (Tallinna Linnavalitsuse korralduse) vastuvõtmine H. Keremi ja L. Tenti poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste rahuldamata jätmise kohta ei tooks käesoleval ajal kaasa mingeid muudatusi kaebuse esitajate õiguslikus seisundis. Seetõttu puudub vajadus sellekohase menetluse algatamiseks ja haldusakti väljaandmiseks.
  3. e)Tallinna Linnavalitsuse 21.04.1999 korralduse nr 2743-k punktis 3 on märgitud, et õigusliku aluseta ehitistele kasutusloa andmine toimub vastavalt planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) §-le 70, kuid selleks tuleb maa omanikul ja ebaseaduslike ehitiste omanikel sõlmida hoonestusõiguse kokkulepe vastavalt AÕSRS §-le 15 või maaomanik võõrandab ebaseadusliku ehitise omanikule ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa. Seega oli maa tagastamise korralduses selgitatud, millistel tingimustel on tagastataval maal asuvate õigusliku aluseta püstitatud ehitiste omanikel võimalik ehitised seadustada, saades nendele kasutusloa. Korralduse punktis 3 kirjeldatud võimalus tähendas seda, et ilma omandireformi õigustatud subjekti vastava tahteavalduseta ei olnud võimalik ehitusloata püstitatud ehitisele saada kasutusluba ega seada hoonestusõigust ehitise omaniku kasuks.
  4. f)X ja X maatükid on kantud maakatastrisse ja kinnistusraamatusse. Tagastatud ja kinnistatud maade osas on maareform lõppenud ja seega ei saa maareformi seaduse sätted kinnistutega toimuvat enam reguleerida. Ükski maareformi seaduse ega sellega seonduvate õigusaktide säte ei näe ette ühe ja sama maa mitmekordset reformimist. Kohus ei saa rahuldada kaebuse esitajate nõuet maa ostueesõigusega erastamise õiguse olemasolu tuvastamiseks, kuna kaebajatel selline õigus puudub.
  5. g)Tallinna Linnavalitsuse ostueesõiguse teostamist ei saa tõlgendada kui maa tagastamise õigusvastasuse või ekslikkuse tunnistamist Tallinna linna poolt, vaid kui kaebuse esitajate huvide arvestamist ja nendele võimaluse loomist senise maakasutuse jätkamiseks hoonestusõiguse seadmise kaudu linnale kuuluvale maale. AÕSRS § 22 sätestab kitsenduse kohaliku omavalitsuse poolt ostueesõigusega omandatud kinnisasja võõrandamiseks, mille kohaselt kohalik omavalitsus võib AÕSRS 3
(8)3-06-2508 §-s 20 sätestatud ostueesõigusega omandatud kinnisasja võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Nimetatud säte on kohaldatav juhul, kui kaebuse esitajad soovivad, et linn võõrandaks nendele X ja X kinnistud. Ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamine on võimalik ainult seaduses ettenähtud tingimustel.
  1. h)Kuna vastustaja on X ning X ja X kinnistud omandanud erinevatel alustel, siis ei ole võimalik viimati nimetatud kinnistuid, mis on omandatud ostueesõigust kasutades, erinevalt X kinnistust, otsustuskorras võõrandada, vaid nende puhul tuleb lähtuda enampakkumise kohustusest. X ja X osas on kaebajatele korduvalt tehtud ettepanekuid hoonestusõiguse seadmiseks nende kasuks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. L. Tent ja H. Kerem esitasid apellatsioonkaebused halduskohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebusi põhjendatakse järgmiselt:
  2. a)Vastustaja rikkus kaebajate põhiseaduslikke õigusi (põhiseaduse (PS) §-d 11, 13, 14, 32 ja 33). Eeltooduga rikuti apellantide õiguspärast ootust, et maareformi käigus kaalub ehitise omaniku õiguste kaitse vajadus üles maa tagastamise õigustatud subjekti õiguse saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa.
  3. b)Kohus hindas üksnes ühte tõendit – Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 17.06.1998 kirja nr 1/IX-1/2097, mille kohaselt apellandid püstitasid ehitised õigusliku aluseta (puudus ehitusluba) – ja tegi sellest järelduse, et apellantidel ei ole õigust maa ostueesõigusega erastamiseks. Kõik ülejäänud tõendid – Lilian Tenti maakasutuse õiguslikuks aluseks oleva Tallinna Linna TSN TK Ehitus- ja Arhitektuuriosakonna maa looduses eraldamise 26.09.1963 akti nr 4179, Helgi Keremi maakasutuse õiguslikuks aluseks oleva Tallinna Linna TSN TK poolt 11.10.1949 kinnitatud Mähe aianduskruntide planeerimise kava ja maa looduses eraldamise 12.08.1963 akti nr 4051, apellantide ehitusprojektid, Pirita Linnaosa Valitsuse kinnituse, et ehitised vastavad kehtestatud nõuetele, apellandid on maksnud üle 40 aasta neile esitatud arvete alusel maamaksu jne – jättis kohus tähelepanuta. Apellantide suvilad püstitati rohkem kui 40 aastat tagasi vastava projektdokumentatsiooni alusel ja selleks kohaliku omavalitsuse poolt apellantidele õiguslikul alusel antud maale. Avalik võim on tunnustanud apellantide maakasutust, esitades apellantidele maamaksuarveid, ja ehitiste seaduslikkust, tegemata neljakümne aasta jooksul ühtegi ettekirjutust. Seetõttu ei ole ehitisi võimalik ka vaatamata ehitusloa puudumisele pidada ebaseaduslikuks. Avaliku võimu tegevus, millega sisuliselt tunnistatakse valminud ehitis nõuetele vastavaks ning lubatakse aastakümneid ehitist kasutada vastavalt otstarbele, võib asendada ehitisele kasutusloa andmist (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.2004 otsus nr 3-3-1-4304).
  4. c)Apellante ei teavitatud maa erastamisest keeldumisest ega 1999. aastal I.A-le maa tagastamise korralduse tegemisest. 14.11.2000 sai Lilian Tent I.A esindajalt H.A-lt kirja, milles teatati, et vaidlusalune maa X tagastati I.A-le, ja tehti ettepanek sellelt maalt materjal eemaldada ning krunt korrastada. 11.06.2001 koostas Tallinna Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna vanemkonstaabel haldusõigusrikkumise protokolli nr AB 270686, milles haldusõigusrikkujaks nimetati Lilian Tent, kes viibis ilma maaomaniku loata võõral territooriumil H.A elamukrundil X, millega rikkus Tallinna linna avaliku korra eeskirja p 5.4. Haldusõigusrikkumise asja nr 4-4-1007/01 arutas Tallinna Linnakohus 02.11.2001. Otsuse põhjenduste kohaselt haldusõigusrikkumist ei toimunud. Kohus tuvastas, et X kinnistul asuva elamu ja selles asuva vara omanik on Lilian Tent. Elamu on tema valduses ja teda ei ole sellest välja tõstetud. Elamu on ehitatud aastaringseks kasutamiseks ja see on L. Tenti elukoht. Kohus tuvastas, et L. Tent ei ole võõras valduses viibinud ja vaidlus on tsiviilõiguslik. Kohus lõpetas menetluse haldusõigusrikkumise asjas.
  5. d)Kohtuistungil ei vaieldud mitte selle üle, kas ehitiste seadustamine on võimalik pärast maa tagastamist, vaid selle üle, et ehitiste seadustamine oli võimalik enne maa 4
(8)3-06-2508 tagastamist. Ehitiste seadustamist takistas avalik võim, saates H. Keremile 29.12.1997 kirja nr 1.15/1111, milles selgitati, et X krundil asuv ehitis on ebaseaduslik, kuna puudub kinnitatud ehitise projekt ning ei ole võimalik kasutada PES §-st 70 lg 3 tulenevaid õigusi.
  1. e)1997. aastal kehtinud redaktsioonis AÕSRS § 14 lg 1 kolmas lause sätestas, et õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub PES § 70 alusel (RT I 1995, 59,1006). PES § 70 lg 3 (07.06.1996 sõnastuses) kohaselt enne PES jõustumist (22.07.1995) püstitatud omavolilisele ehitisele võib anda kasutusloa pärast ehitise ülemõõdistamisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ehitise ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist /.../. Seega andis seadus otsesõnu ehitise omanikule õiguse ja võimaluse saada ehitisele kasutusluba. Seda õigust kaebajatele ei selgitatud – vastupidi – nad pandi uskuma, et nad on oma õigused minetanud. Aastatepikkuse vaidluse kestel on Pirita Linnaosa Valitsus oma seisukohta muutnud ning koostanud kasutusloa saamise aluseks olevad aktid, kuid vaidlusalused maatükid on vahepeal kinnistatud ja kuuluvad Tallinna linnale (linn kasutas ostueesõigust ja ostis kinnistud Imre Annuselt tagasi). Apellandid ei saa ehitiste dokumente edasi vormistada, sest ehitised asuvad linnale kuuluval kinnistul.
  2. f)Kaebajate suhtes ei ole omandireform veel lõppenud ja otsustus maa erastamise kohta tuleb teha praegu kehtivate seadusesätete järgi. MaaRS § 22 lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna vastavalt maareformi seaduses sätestatule. 27. novembril 2005 jõustus maareformi seaduses tehtud täiendus ja MaaRS § 7 lg 51 kohaselt arvatakse elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Maakasutus loetakse õiguspäraseks, kui: 1) maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne omandireformi aluste seaduse jõustumist või 2) maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne aluste jõustumist. Vaidlusalused kinnistud koos apellantidele kuuluvate ehitistega on apellantide valduses. Apellantidelt nende vara võõrandamine põhjusel, et kohalik omavalitsus rikkus apellantide maa ostueesõigusega erastamise õigust, jättes enne maa I.A-le tagastamise otsustamist lahendamata apellantidele maa ostueesõigusega erastamise, ei ole seaduslik, tekitab uut ülekohut ega ole kohane õigusriigile. 5. Tallinna Linnavalitsuse vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgitakse järgmist:
  3. a)Apellandid ei ole täitnud neile pandud kohustusi maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamiseks vajalike materjalide esitamisel. Lisaks on kaebuse esitajad teadlikud olnud endise kinnistu „Nõmme nr 103“ maa tagastamise menetlusest, mille tõttu ei ole võimalik rahuldada kaebajate poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldusi.
  4. b)Maa ostueesõigusega erastamine ei ole seotud isikuga. Suislepa tee 5 ja 34 osas ei ole väljastatud ehitise püstitamiseks ehitusluba. Õigus tüüpprojekti alusel maa ostueesõigusega erastamiseks ehitise juurde on AÕSRS-ga ette nähtud alles 2001. aastal.
  5. c)Vaidlustatud maaüksustele on maaeraldus tehtud kui aianduskruntidele. Ehituslubasid ega AÕSRS § 14 lg 1 kohaseid enne 1991. aasta 1. novembrit koostatud ja kehtinud korras kinnitatud elamu, suvila või aiamaja tüüpprojekte või enne nimetatud tähtpäeva koostatud ja kehtinud korras kinnitatud elamu, suvila või aiamaja ehitusprojekte, kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada, väljastatud ei ole. Seega on tõendamata apellantide väited tüüpprojektide alusel hoonete ehitamise kohta. X osas on kaebusele lisatud aiamaja projekt, mis on aga koostatud maareformi ajal.
  6. d)Pirita LOV halduskogu on avaldanud oma seisukohta X otsustuskorras müügi suhtes, mitte maa ostueesõigusega erastamise osas. X ja X osas tehti kaebajatele 5
(8)3-06-2508
  1. e)
  2. f)
  3. g)ettepanekuid hoonestusõiguse seadmiseks nende kasuks. Kuivõrd X ja X ning X omandamise alused on vastustajal olnud erinevad, siis ei ole võimalik otsustuskorras müüki rakendada X ja X osas, vaid viimaste võõrandamisel tuleb lähtuda enampakkumise kohustusest, mis ei ole aga linna kinnistute omandamise eesmärgiga kooskõlas. Kaebuste esitajad olid teadlikud vastustaja otsusest tegutseda võimalikult rohkem kaebajate huvides ning Tallinna linn on välja ostnud õiguslikult tagastatud, seega juba reformitud ning kinnistusse kantud maa, millele oli poolte kokkuleppel soovitud seada hoonestusõigus kaebajate huve arvestades. Endise kinnistu „X“ tagastamine on X ja X maaüksuste osas lõpule viidud. Nimetatud asjaolust on kaebuse esitajad teadlikud. Kuigi kohalik omavalitsus ei edastanud kirjalikult koheselt pärast haldusakti vastuvõtmist seda apellantidele, on kaebuse esitajad saanud Tallinna Linnavalitsuse 21.04.1999. aasta korraldusest nr 2743-k teadlikuks muul viisil ning kaebajad ei ole vaidlustanud nende mitteteavitamist, vaid haldusakti. Tulenevalt Tallinna Linnavalitsuse 21.04.1999 korraldusest nr 2743-k teadasaamisest vaidlustasid kaebajad endise kinnistu maade tagastamise õigustatud subjektile. Kuivõrd viidatud vaidlustamised ei kuulunud rahuldamisele, siis avati 11.11.2000 kinnistusraamatu kanded X ja X osas, kus kanti omanikuna sisse Imre Annus. Apellatsioonkaebuses on viidatud haldusõigusrikkumise protokollile 11.06.2001. Kuivõrd kaebuste esitajatel puudub mõistlik põhjendus viidatud tõendi alles teises astmes esitamise kohta, siis tuleb viidatud materjalid jätta tähelepanuta. Samuti on ebaõige väide L. Tenti poolt X elamu kasutamise kohta alalise elukohana. 6. Kohtuistungil taotlesid apellandid asja halduskohtule uueks arutamiseks saatmist, kuna kohus jättis olulised tõendid hindamata. Vastustaja esindaja jäi kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Vaidlus käib asjas esiteks selle üle, kas maa ostueesõigusega erastamise avalduse läbivaatamisel ja selle rahuldamata jätmisel tuleb linnavalitsusel anda haldusakt, ja teiseks selle üle, kas pärast maa tagastamist õigustatud subjektile ja seejärel maa ostueesõigusega omandamist linna poolt on maa ostueesõigusega erastamise subjektidel erastamise õigus säilinud. 8. Apellandid leiavad, et halduskohus ei ole hinnangut andnud tõenditele, millest nähtub apellantide poolt vaidlusaluse maa pikaajaline kasutamine ja sellel paiknevate hoonete püstitamine väidetavalt õiguslikul alusel. Halduskohus leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata avalik-õigusliku suhte tuvastamise nõude osas juba seetõttu, et taotletav maa on juba tagastatud. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga. Apellandid ei ole pärast maa tagastamist ja kinnistusraamatusse kandmist enam sellel paiknevate ehitiste omanikud. Hoonestusõigust ei ole maa kinnistusraamatusse kandmisest ühe aasta jooksul ega ka hiljem apellantide kasuks seatud. Tallinna Linnakohtu 02.11.2001 otsuse haldusõiguserikkumise asjas nr 4-4-1007/01 põhjendavas osas on märgitud, et X asuv ehitis on L. Tenti omandis. Ringkonnakohus selgitab, et selle kohtuotsuse põhjendav osa ei ole käesolevat kohtuasja läbivaatavale kohtule siduv. Viidatud kohtuotsusest ei nähtu ka asjaolud, millel kohtu selline seisukoht põhineb. Üksnes elamu valduse olemasolu ehitise omandiõigust ei tõenda. 9. Seetõttu ei ole maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud isikutel käesoleval juhul enam maa ostueesõiguse erastamise õigust sõltumata sellest, kas maa ostueesõigusega erastamise avaldused on läbi vaadatud või mitte ning kas maa tagastati õiguspäraselt või mitte. 6
(8)3-06-2508 Maa tagastamise korraldust apellandid kohtus vaidlustanud ei ole. Ringkonnakohtu arvates ei ole see käesoleval ajal ka enam võimalik, arvestades, et kaebuste esitajad said maa tagastamisest teada juba
  1. a sügisel, esitades enda väitel 06.09.1999 taotluse Riigikogu maaelukomisjoni esimehele, Tallinna Linnavolikogu esimehele, linnapeale ja Harju maavanemale. L. Tent sai 07.10.1999 kirjaga Tallinna Omandireformi Ametilt selle kohta vastuse. Väidetav linnavalitsuse poolt maa tagastamise korraldusele esitatud vaide läbivaatamine apellantide suhtes tulemusi ei andnud.
  2. Ringkonnakohus selgitab, et maa tagastamise järel ilma tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta ei ole võimalik maa ostueesõigusega erastamine ega muu MaaRS § 3 lõikes 1 näidatud menetluse läbiviimine. Seda asjaolu ei väära kinnisasjade hilisem omandamine linna poolt.
  3. Seetõttu jättis halduskohus õigesti rahuldamata apellantide taotlused tuvastada, et apellantidele
  4. aastal kasutada antud maal asuvate ehitiste juurde on apellantidel õigus ostueesõigusega erastada maad.
  5. Halduskohus asus seisukohale, et apellantide esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta ei ole vastustaja otsust teinud. Samal seisukohal on menetlusosalised. Apellatsioonimenetluses esitasid apellandid kohtule Pirita Linnaosa Valitsuse 29.12.1997 a kirja nr 1.15/1111 Helgi Keremile, millest nähtuvalt otsustas Pirita Linnaosa Halduskogu maareformi komisjon, et maa ostueesõigusega erastamine X ehitise juurde ei ole võimalik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja menetlusosaliste seisukohtadega, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse rahuldamata jätmise otsust ei ole pädev haldusorgan teinud. Kehtiv ei ole selline haldusakt, mis ei ole antud pädeva haldusorgani poolt. Avaldusi ei ole seega läbi vaadatud.
  6. Halduskohus leidis, et maa ostueesõiguse erastamise kord ega maareformi seadus ei näe ette maa ostueesõigusega erastamise avalduse rahuldamata jätmise kohta otsuse tegemise kohustust. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. MaaRS § 23 lg 3 näeb ette sellise avalduse kohta otsuse tegemise kolme kuu jooksul, arvates avalduse esitamisest. Sättest ei nähtu, et otsus tuleb teha üksnes avalduse rahuldamisel. Asjaolu, kas maa ostueesõigusega erastamise kord sätestab täpsemalt menetluse sellise otsuse tegemiseks, ei ole ringkonnakohtu arvates oluline. Juhul, kui nimetatud korras oleks vajalik täpsema regulatsiooni kehtestamine sellise haldusakti andmiseks või välistaks see kord avalduse rahuldamata jätmise kohta haldusakti andmise, tuleks nimetatud kord jätta vastuolu tõttu maareformi seaduse § 23 lõikega 3 kohaldamata. Ringkonnakohtu hinnangul maa ostueesõigusega erastamise kord sellise haldusakti andmist siiski ei välista.
  7. Kuna kolleegium asus eespool seisukohale, et apellantidel puudub õigus maa ostueesõigusega erastamiseks, siis ei ole vastustajal kaalutlusõigust maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta haldusaktide andmisel. Need taotlused tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium ei nõustu aga halduskohtuga, et seetõttu tuleb rahuldamata jätta ka kaebused nõuete osas vastustaja kohustamiseks maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta haldusaktide andmiseks. Kohustamiskaebuse esitamine eeldab, et haldusakti andmata jätmine rikub kaebuste esitajate õigusi. Ringkonnakohtu arvates saab selliseks rikutavaks õiguseks olla kahju hüvitamise nõudeõigus. Riigikohtu halduskolleegiumi 25.10.2007 määruses nr 3-3-1-50-07 leiti, et maa tagastamise õigustatud subjektile ei tekita kahju veel nimetatud maa tagastamist võimatuks muutvate haldusaktide andmine. Sarnaselt viidatud lahendile tuleb asuda seisukohale, et apellantidele saab kahju tekitada selline haldusakt, millega otsustatakse neile jätta maa erastamata. Alles sellise haldusakti andmise järel on võimalik apellantidel taotleta neile tekitatava kahju hüvitamist. 7
(8)3-06-2508
  1. Eeltoodud põhjustel tuleb rahuldada kaebused osas, milles taotletakse maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta haldusakti andmist. Halduskohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Asja uueks läbivaatamiseks saatmine selles osas vajalik ei ole.
  2. Apellandid taotlevad vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. Arvestades kaebuste osalist rahuldamist, tuleb taotlused HKMS § 92 lg 2 kohaselt rahuldada osaliselt. Kaebuse esitajate nõudeid tuvastada maa ostueesõigusega erastamise õiguse olemasolu peab ringkonnakohus olulisemaks kui nõudeid haldusaktide väljaandmiseks maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta. Kaebuste esitajad ei saavuta oma eesmärki maa ostueesõigusega erastamiseks, kuna maa on juba tagastatud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et menetluskulude väljamõistmise taotlused tuleb rahuldada ühe neljandiku osas. Halduskohtule õiguseaegselt esitatud menetluskulude nimekirjast ja sellele lisatud dokumentidest ei nähtu, et kaebuste esitajad oleks õigusabikulude eest tasunud. HKMS 93 lg 1 kohaselt peavad menetluskulud olema tasutud ja selle kohta tuleb kohtule esitada tõendid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.10.2006 otsuse nr 3-3-1-48-06 p 17). Halduskohtule esitatud menetluskulude nimekirjas näidatud menetluskuludest saab vastustajalt välja mõista seetõttu ainult tasutud riigilõivu ühe neljandiku osas, so kummalegi kaebajale 20 kr. Apellatsioonimenetluses on menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kantud menetluskulusid riigilõivu osas ja kummalegi apellandile tuleb seega välja mõista üks neljandik tasutud riigilõivust, so 20 kr. Kokku tuleb vastustajalt kummagi apellandi kasuks kahe kohtuastme peale kokku välja mõista 40 kr. Viive Ligi Lauri Madise Oliver Kask 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.