Obsah (5)

§ 361§ 367§ 362§ 217§ 365

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-2330 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03.04.2008, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Meelika Aava Tsivi

§ 361

kohaselt kohustub liisinguandja kindlustuslepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. 7.02.2002 koostatud vara üleandmise – vastuvõtmise akti kohaselt volitas AS Hansa Liising Eesti kostjat müüjalt GRUNDBERG OÜ vara, milleks oli maastur Toyota Land Cruiser 90 3.0 tehasetähisega VIN JT111GJ9500128911, vastu võtma.

1. TsMS § 438 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Hageja on arvestanud hagihinna vara jääkmaksumuse 220 367,81 krooni alusel, mis kasutusrendi üldtingimuste p 1.
2. kohaselt tähendab lepingu tähtaja suvalisel ajahetkel rentniku poolt rendileandjale vara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamata osa.

§ 367

lg 2 kohaselt lähtutakse kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast.

§ 367

lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu äraütlemist liisinguandja omandisse, tuleb esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Asjaoludest ilmneb, et vara ei ole liisinguandjale üle antud. 7. Hilisemalt on selgunud, et maasturit Toyota Land Cruiser 90 3.0 tehasetähisega VIN JT111GJ9500128911 ei ole valmistatud (t.lk 42), nimetatud tehasetähis oli muudetud ja varastatud sõiduk on tagastatud omanikule.

§ 361

ja lepingu üldtingimuste järgi kohustub liisinguvõtja maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kohus leidis, et kostja vastuväited liisingulepingu tühisuse kohta ei ole põhjendatud. Liisinguandja on krediteerija ega pea

§ 362lg–st 3 ning §-st 365 tulenevalt kandma ostetud eseme osas antud riski.

Asjas esitatud dokumentidest ilmneb, et liisingueseme valis välja kostja seaduslik esindaja, samuti on pooled lepingu üldtingimustes kokku leppinud vara üleandmise tingimused. Üldtingimuste p 3.1.2 kohaselt vara ja selle juurde kuuluva dokumentatsiooni vastuvõtmisel on rentnikul õigus ja kohustus tutvuda vara tehnilise seisukorraga, hoolikalt kontrollida vara õigusliku staatust, müüja omandiõigust varale, jms. Kostja on esitanud tõendi, millest nähtub, et on tehtud järelepärimine tootjafirmale, kuid ei ole põhjendanud, miks vastavaid järelepärimisi ei ole läbi viidud enne lepingu sõlmimist. Kohus leidis, et kostja vastuväited ei ole põhjendatud ning puudub alus esitatud asjaolude põhjal tuvastada liisingulepingu tühisust.

§ 362

lg 3 kohaselt üldjuhul liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest.

§ 217

lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakenduse osas,

§ 362

lg 1 järgi kohustub liisinguandja tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse.

§ 365

lg 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kui 2 krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused

§ 367lg 1 järgi.

Hagetava summa suurust ei ole kostja vaidlustanud. Apellatsioonkaebus

1. Kostja AS Jare esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada. Kohus rikkus materiaalõiguse norme ning kohaldas ebaõigesti protsessinorme.
2. Vaidlusalune tehing on algusest peale tühine, kuna seaduse ja heade kommetega on vastuolus liisida eset, mida ei ole olemas. Järelikult puudub hagejal võimalus sellise tehingu alusel tekkinud võlgnevust nõuda. Samuti ei saanud hagejal tekkida omandiõigust olematule või varastatud esemele.
3. Kohus on valesti tõlgendanud

§ 362lg 3.

Nimetatud säte eeldab eseme olemasolu. Menetluses on tuvastamist leidnud, et eset, mis oleks tulnud lepingu alusel üle anda, ei ole kunagi olemas olnud.

1. Kohus ei ole kostja esitatud väidete ega põhjenduste osas seisukohta võtnud ega andnud neile hinnangut. Otsusest nähtub, et olematu sõiduki liisimine ja selle asemel varastatud sõiduki üleandmine ja selle eest liisingumaksete võtmine on igati seaduslik tegevus. Otsusega on loodud olukord, kus kostjale pannakse peale ebamõistlikult suur maksekohustus. Nimelt on ka varastatud sõiduki omanik õigustatud kostjalt seaduse alusel nõudma sõiduki kasutamise eest renti. Seega annab kaevatav kohtuotsus õigusliku aluse nõuda ühe ja sama sõiduki eest kasutusrenti mitmel korral. Kohus rajas otsuse hageja väidetele ja viimase poolt esitatud tõenditele, jättes hindamata kostja esitatud tõendid. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Hageja AS Hansa Liising Eesti vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtuotsus on õige ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Liisinguleping ei olnud tühine. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
3. Ringkonnakohus, ära kuulanud poolte esindajate seisukohad ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
4. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt kaebuses väidetud õigusnormi ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks. Vaidlusaluse vara müüja kohustus müügilepinguga andma üle vara valduse ja tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale. Müügilepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et müüja ei ole müüdava asja omanik, s.t müügilepingu võib sõlmida ka võõra asja müümiseks. Kui müüja ei suuda oma müügilepinguga võetud omandi üleandmise kohustust täita, siis ei ole leping mitte kehtetu, vaid müüja on oma kohustust rikkunud. Hageja liisinguandjana ei kanna ostetud eseme osas

§ 362lg-st 3 ja §-st 365 tulenevat riski.

Vaidlust ei ole selles, et lepingu esemeks olnud vara valis välja kostja ja kostja taotlusel omandas vara hageja. Kokku lepiti ka vara üleandmise tingimused ehk kostja oli volitatud vara hageja esindajana vastu võtma. Üldtingimuste p 3.1.2 kohaselt oli kostjal (rentnikuna) õigus ja kohustus vara ja selle juurde kuuluva dokumentatsiooni vastuvõtmisel tutvuda vara tehnilise seisukorraga, hoolikalt kontrollida vara õiguslikku staatust, müüja omandiõigust varale jms. Seega puudus alus tuvastada liisingulepingu tühisus.

§ 365

lg 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud 3 müügilepingut. Kostjal saavad tekkida nõuded müüja vastu, kui viimane rikkus müügilepingut, mitte hageja kui liisinguandja vastu, kes oli vaid krediteerijaks. Seega ei olnud müügileping tühine, kuna müüjal puudus omandiõigus varale, vaid kostjal tekkis sellest tulenevalt nõue müüja vastu, kes rikkus liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Nimetatud asjaolu ei oma automaatselt mõju liisingulepingule. Maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti

§ 362

lg-t 3, kuna kostja sai enda valdusesse liisingulepingusse märgitud üldistele tingimustele vastava sõiduki, mille kasutamise eest ta tasus kaks aastat liisingumakseid. Seega oli vara olemas, kuid tegemist oli

§ 362lg-st 3 tuleneva vara lepingutingimustele mittevastavusega.

1. Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus jättis hindamata tema poolt esitatud tõendid. Samas ei ole aga esile toodud, milline tõend on jäänud hindamata ja mis sellest tulenes. Ringkonnakohus peab kaebuse väidet alusetuks. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning vastab TsMS § 442 lg-s 8 esitatud nõuetele. Kostja väitis kaebuses, et kaevatava kohtuotsusega luuakse olukord, kus talle pannakse ebamõistlikult suur maksekohustus, kuna kohtuotsus annab õigusliku aluse nõuda ühe ja sama sõiduki eest kasutusrenti mitmel korral. Selline oletuslik väide ei anna alust otsuse tühistamiseks, vaid kinnitab veelkord, et kostja saaks esitada nõuded müüja vastu, kes rikkus oma kohustust omandiõiguse ülekandmisel.
2. Kuna apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust, tuleb TsMS § 162 lg 1 jätta menetluskulud kostja kanda. U.Loonurm M.Merimaa M.Aava 4