Hageja leiab, et panga poolt laenu andmisest keeldumine on käsitletav vääramatu jõuna. Kostja ei tagastanud hagejale ettemaksuna makstud raha. Hageja palus välja mõista põhivõlgnevuse 155 052 krooni ja viivise 3 211,49 krooni. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise TsMS § 367 alusel kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on arvestanud nõudelt viivist alates 01.04.2007 ning seisuga 17.10.2007 moodustas viivis 9 060,98 krooni. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et hageja makstud 155 052 krooni on leppetrahv. Pooled on sõlminud lepingu, mille esemeks on veoki müük. Seega on poolte vahel sõlmitud müügileping. Lepingu osalise täitmise näol ei ole tegemist käsiraha kokkuleppega. Lepingu punkti 7.3. kohaselt müüja (kostja) võib lepingust taganemise korral, mis on tingitud ostjast (hagejast), jätta ettemaksu endale, mis on sisuliselt leppetrahvi maksmise kokkulepe. Juhul, kui tegemist ei ole leppetrahviga, on kostjal tulenevalt lepingust õigus jätta ettemaks endale. Hagejal puudus alus lepingust taganemiseks, kuna kostja pole lepingut rikkunud. Hageja teatas kostjale, et ei kavatse lepingut täita. Kostja on 16.05.2007 tehtud lepingust taganemise avalduses toonud välja kaks lepingust taganemise põhjust: esiteks hageja on olnud lepingust tuleneva hinna tasumise kohustusega viivituses rohkem kui 10 päeva (taganemise alus tuleneb lepingu punktist 8.2.) ning teiseks hageja on teatanud, et ta ei kavatse lepingut täita (taganemise alus tuleneb
Hageja on ise 02.05.2007 kirjalikult kinnitanud, et ta rikub lepingut ja ei kavatse lepingut täita. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et taganemiseavaldus ei kehti. Veiko Tarvisele on kostja poolt 08.05.2007 antud volikiri esindada kostjat nimetatud õigustoimingus ka ainuisikuliselt. Samuti käesoleva vastuse esitamisega kiidab kostja taganemisavalduse esitamise Veiko Tarvise poolt heaks. Kostja leiab, et hagejapoolne lepingu rikkumine ei ole vabandatav. Käesolevas asjas ei ole vääramatust jõust tingitud lepingu rikkumist. Nii
kohaselt loetakse vääramatuks jõuks objektiivset asjaolu, mida hageja ei saa ega saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga oleks arvestanud või seda vältinud või takistava asjaolu või selle tagajärge ületanud. Vääramatuks jõuks ei saa lugeda subjektiivseid hagejast tulenevaid asjaolusid. Hageja oleks pidanud arvestama lepingu sõlmimisel asjaoluga, et pank ei pruugi tehingu finantseerimisega nõustuda ja seda oli võimalik mõistlikult ette näha. Hageja ei ole lepingu sõlmimisel käitunud heauskselt ning on avaldanud lepingus tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. Lepingu sõlmimisel on pooled p 3.2 kohaselt kinnitanud, et neil on tulenevalt õigusaktidest ning poolte põhidokumentidest olemas kõik nõutavad load, otsused, kooskõlastused ja muud eeldused, mis on vajalikud lepingu sõlmimiseks ja täitmiseks. Hageja on nii hagiavalduses kui ka 02.05.2007 avaldus-taotluses võtnud omaks selle, et hagejapoolne 2
MS § 162 lg 1 järgi jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid 12.01.2007 müügilepingu nr 64242, millega kostja müüs hagejale Volvo FH 440 4x2 hinnaga 1 550 520 krooni (t lk 11) ja tulenevalt lepingust maksis hageja 22.01.2007 kostjale vastavalt 12.01.2007 ettemaksuteatisele ettemaksu summas 155 052 krooni (t lk 18). Pank keeldus hagejale laenu andmast, millest hageja teavitas kolmel korral kostjat 2007.a märtsikuus telefoni teel (üks kord nendest 13.03.2007, t lk 2, t lk 65). Hageja esitas kostjale 02.05.2007 koostatud avaldus-taotluse, millega teavitas kostjat, et tal puudub veoki ostmise võimalus, kuna pank keeldub laenu andmast ning palus tagastada ettemaksu 155 052 krooni (t lk 19). Kostja esitas hagejale 16.05.2007 koostatud lepingust taganemise avalduse, mille kohaselt taganes kostja lepingust, kuna hageja on viivitanud enam kui 10 päeva hinna tasumisega (t lk 2021). Maakohus leidis, et 12.01.2007 sõlmitud leping on
Lepingu on allkirjastanud kostja poolt juhatuse liige Lars Johan Nyström Köhler. Lepingu sõlmimise ajal võis osaühingut esindada kaks juhatuse liiget koos. Maakohus leidis, et kostja kiitis oma faktilise tegevusega TsÜS § 129 lg 1 alusel volituseta sõlmitud müügilepingu heaks. Kuna lepingus on veoki üleandmise kuupäevaks märgitud 20.03.2007 (t lk 11), siis kohustus kostja hagejale veoki üle andma hiljemalt 20.03.2007. Pooled on ühel meelel, et hageja teavitas kostjat 2007.a märtsikuus telefoni teel, et pank keeldus veoki ostmisel laenu andmast. Enne 02.05.2007 on pooled teavitanud teineteist lepingu täitmisest suuliselt, kuigi lepingu p 9.1 on pooled kokku leppinud, et pool edastab lepinguga seotud teated eposti, faksi teel, tähitud kirjaga või isiklikult kätteandmisega. Vaidlust ei ole, et pank keeldus hagejat finantseerimast, mistõttu 02.05.2007 esitas hageja kostjale avalduse-taotluse, mida käsitleb lepingust taganemise avaldusena. Kostja on avalduse kätte saanud. Maakohus on seisukohal, et pangast laenu mittesaamine ei ole vaadeldav vääramatu jõuna. Arvestades veoki ostuhinda, pidi hageja, enne lepingu sõlmimist veenduma, et tal on rahalisi vahendeid ostu finantseerimiseks. Kohus leidis, et hageja 02.05.2007 lepingust taganemise avaldus ei ole kehtiv. Täitmata on lepingust taganemise materiaalsed eeldused. Tulenevalt
lg 1 võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Käesoleval juhul ei ole kostja hageja ees lepingulisi kohustusi oluliselt rikkunud. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Kohtu arvates ei ole hageja käitumine kooskõlas hea usu põhimõttega, kui ta pärast kostja teavitamist telefoni teel, et ta ei suuda lepingut täita, heidab ette kostja poolt talle arve esitamata ning veoki kokkulepitud päeval üleandmata jätmist. Seega ei saa asjas tugineda sellele, et kostja ei ole hagejale arvet tasumiseks esitanud ega veokit kokkulepitud kuupäeval üle andnud. Lepingu p 7.1 kohaselt kohustub ostja tasuma ülejäänud osa hinnast enne veoki üleandmist vastavalt müüja poolt esitatud arvetele viie päeva jooksul arvates arve edastamisest müüja poolt. Puudub vaidlus, et arvet kostja hagejale ei esitanud. Kostja on lepingust taganemise alusena 3
lg 1 ning sellel alusel on kostja lepingu lõpetanud.
lg 1 kohaselt, kui enne ühe lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab, et ei kavatse lepingut täita, võib teine lepingupool lepingust taganeda juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Võttes arvesse poolte käitumist ning suhtlemist, leiab kohus, et pärast hageja telefonikõnesid 2007.a märtsikuus, taganes kostja lepingust enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Seega ei jätkanud kostja lepingu täitmist ega oodanud ka hagejalt edasist lepingu täitmist, mida kinnitab asjaolu, et arvet kostja ülejäänud veoki ostuhinna tasumiseks hagejale lepingu p 7.1 alusel ei väljastanud. Hageja käitumist arvestades järeldas kohus, et hageja aktsepteeris kostja poolt arve mitteesitamist ning kostjapoolset lepingust taganemist. Tulenevalt
lg 3, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Suulises vormis taganemine on kostja poolt vormistatud kirjalikult 16.05.2007. Maakohus leidis, et hageja poolt tasutud summa ei ole käsiraha vaid ettemaks, mis maksti müügilepingu täitmiseks ja pooled vaidlevad selle üle, kas see kuulub tagastamisele. Ettemaksu näol ei ole tegemist leppetrahviga
Pooled on lepingus kokku leppinud leppetrahvi maksmises (lepingu p 7.3, 8.4), kuid ainult juhul, kui ostjal ei olnud ettemaksu tasumise kohustust. Lepingu p 7.3 on pooled kokku leppinud, et kui ostja ei tasu hinna osa, mis ületab ettemaksu suurust, õigeaegselt ning müüja taganeb lepingust, on müüjal õigus jätta endale ettemaks. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et kostja taganes lepingust enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, kuna arvet hagejale lepingu p 7.1 kohaselt ei esitatud ning veokit üle ei antud. Seega ei ole lepingu p 7.3 kohaldatav hagejale ettemaksu tagastamata jätmiseks. Pooled ei ole lepinguga reguleerinud ettemaksu tagastamise aluseid juhul, kui kostja taganeb lepingust enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Sellisel juhul tuleb kohaldada võlaõigusseaduse sätteid.
lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Käesoleval juhul ei ole kostja hageja vastu nõudeid esitanud, mis kuuluksid lepingu p 8.3 alusel tasaarvestamisele, seega kuulub hageja poolt ettemaksuna tasutu tagastamise nõue rahuldamisele. Hageja ei nõua kostjalt intressi, vaid viivist. Hageja on arvestanud tagastatavalt summalt viivist alates 01.04.2007 kuni 17.10.2007 summas 9 060.98 krooni. Kostja ei ole viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Maakohus leidis, et hagejal on
Maakohus on tuvastanud, et kostja lõpetas lepingu lepingust taganemisega pärast hagejapoolseid telefonikõnesid 2007.a märtsikuus. Seega tekkis kostjal kohustus ettemaks tagastada ning ta on nimetatud rahalise kohustuse täitmisega viivituses. Kohus on asunud seisukohale, et kostja lõpetas lepingu enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, seega enne 20.03.2007. Hageja on arvestanud viivist lühema perioodi eest, mistõttu on hageja nõue viivise väljamõistmiseks summas 9 060.98 krooni põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. 4
ÜS § 69 lg 1 ja 2 alusel kehtivaks kättesaamisega. Käesolevas asjas ei ole pooled väitnud, et nad oleksid teinud tahteavalduse lepingust taganemiseks enne 02.05.
Maakohus on leppetrahvi regulatsiooni tõlgendamisel kohaldanud ebaõigesti seadust. Apellant leiab, et
lg 1 ei välista, et juba makstud summa jäetakse leppetrahvina lepingut rikkunud poolele tagastamata. Isegi juhul, kui ei peaks saama lepingu p-des 7.3 ja 8.4 sätestatud ettemaksu müüjale jätmise regulatsiooni lepingu rikkumisel tõlgendada leppetrahvina, on pooled lepingus kokku leppinud regulatsioonis, millal ettemaks jääb müüjale. Apellant on juhtinud maakohtu tähelepanu sellele, et olenemata sellest, kas tegemist oli leppetrahviga, oli apellandil õigus jätta vastutaja poolt makstud summa endale (tlk 70 p 11 ja tlk 65). Maakohus ei ole apellandi väiteid arvestanud, sealhulgas on maakohus jätnud hindamata lepingu p 8.4 kohaldamisega seonduva. Maakohus on TsMS § 436 lg-d 4 ja 6 rikkudes kohaldanud
lg-s 1 sätestatud lepingust taganemise regulatsiooni enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Enne 16.05.2007 oli vastustaja tasumise kohustus ettemaksu ületavas osas sissenõutavaks muutunud olenemata arve esitamisest. Lepingu kohaselt muutus tasumise kohustus sissenõutavaks igal juhul 20.03.2007. Seega oli 16.05.2007 vastustaja lisaks
lg 2 p-le 5 ka lepingu p 8.2 alusel lepingut oluliselt rikkunud, mis andis aluse lepingust taganemiseks. Apellant leiab, et kui vastustaja teatas, et ta ei kavatse lepingut täita, millest tulenevalt on välistatud ka lepingu täitmine muus osas, siis tuleb lugeda vastustaja nii lepingust tuleneva rahalise kui mitterahalise kohustuse täitmist rikkunuks ja sellest tulenevalt on apellandil õigus jätta lepingu p-de 7.3 ja 8.4 alusel lepingust tulenev ettemaks endale. Apellandi arvates lepingu p 7.3 ja 8.4 alusel saaks nõuda leppetrahvi ka juhul, kui ostja lepingu täitmata jätmise kavatsusest apellanti teavitab, sest nimetatud tegevus on lepingu oluline rikkumine
Apellant on kogu menetluse käigus esitanud vastuväiteid viivise nõudele ja maakohtu vastupidine järeldus on ebaõige (tlk 57, 71), kuid maakohus on jätnud need vastuväited tähelepanuta. 5
lg 1 kohaselt sõlmitud müügilepinguga, milles lepiti kokku veoki müügi olulised tingimused. Lepingu sõlmimise ajal võis kostjat esindada kaks juhatuse liiget koos. Maakohus on õigesti tuvastanud, et müügilepingu sõlmimise on juhatuse liige Veiko Tarvis heaks kiitnud. 08.05.2007 vormistatud volikirjaga (tlk 42) on juhatuse liige Lars Johan Nyström Köhler volitanud juhatuse liiget Veiko Tarvist toimingute tegemiseks. Seega on Veiko Tarvise poolt alla kirjutatud lepingust taganemise avaldus kehtiv. Poolte vahel on vaidlus lepingust taganemise asjaolude osas ja selles, kas hageja on õigustatud nõudma kostjalt 155 052 krooni tagastamist. Vaidlust ei ole, et pooled olid enne kirjalikult teineteise teavitamist teadlikud, et hageja ei saa pangast laenu, mistõttu ei soovi ta veokit osta. Hageja on 02.05.2007 kirjaga teatanud kostjale lepingu täitmisest loobumisest. Kirja kohaselt on ta kostjat teavitanud laenu mittesaamisest eelnevalt suuliselt aprillikuus. Kostja on 16.05.2007 saatnud hagejale lepingust taganemise avalduse, mille kohaselt on hageja kostjat suuliselt teavitanud märtsikuus. Õige on maakohtu järeldus, et hageja ei olnud õigustatud 02.05.2007 lepingust taganema, kuna kostja ei olnud oluliselt lepingut rikkunud, mis on
Kolleegiumi arvates on aga ebaõige maakohtu käsitlus, mille kohaselt taganes kostja lepingust juba enne selle sissenõutavaks muutumist märtsis 2007. Kuigi märtsis või aprillis on hageja kostjale teatanud, et ta ei soovi lepingut täita ja kostja ei väljastanud hagejale arvet auto hinna tasumiseks, ei ole see käsitletav lepingust taganemisena.
lg 1 järgi taganeb lepingupool lepingust tahteavalduse tegemisega teisele poolele. Seadus ei sätesta taganemisavaldusele vormi nõuet. Lepingu üldtingimuste p 9.1 järgi tuleb lepingust tulenevad teated teisele poolele edastada e-posti teel, faksi teel, tähitud kirjaga või antakse üle teisele poolele allkirja vastu. Seega oli kokku lepitud, et lepingut võib muuta või lõpetada, see tähendab ka taganeda, kokkulepitud vormis.
lg 3 järgi ei või eeltoodud tingimusele üks pool tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et teine pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega. Maakohus on just sellele sättele tuginedes leidnud, et kostja on 2007 märtsikuus suuliselt lepingust taganenud, mida tõendab arve mitteesitamine. Kolleegium maakohtu tõlgendusega ei nõustu. Kuna pooled on 2007. a maikuus kirjalikult teatanud lepingu mittetäitmisest ja lepingust taganemisest, siis ei saa arve esitamata jätmisest järeldada, et kostja soovis sellega lepingust taganeda. Pooled on telefoni teel 6
Arvestades eeltoodut leiab kolleegium, et kostja taganes lepingust 16.05.2007 hagejale saadetud kirjaliku avaldusega. Õige on apellandi väide, et maakohus on tuvastades, et kostja taganes lepingust
Lepingu üldtingimuste p 8.2 järgi loevad pooled oluliseks lepingu rikkumiseks hinna tasumisega või objekti vastuvõtmisega viivitamist vähemalt 10 päeva. Kuna hageja on teatanud, et ta lepingut ei täida, see tähendab ei tasu lepingus kokkulepitud hinda ega soovi veokit vastu võtta, siis oli kostja õigustatud
Õige on maakohtu järeldus, et hageja lepingu rikkumine ei olnud
Hagejal oli võimalus lepingu sõlmimisel arvestada asjaoluga, et pangad võivad talle veoki ostmiseks laenu mitte anda. Järelikult on kostja 16.05.2007 taganemine hagejaga sõlmitud müügilepingust kehtiv ja
lg 1 järgi võivad pooled nõuda teiselt poolelt lepingu järgi üleantu tagastamist. Hageja on nõudnud kostjalt 155 052 krooni tagastamist. Poolte vahel on vaidlus, kas lepingu alusel tasutud 155 052 krooni on käsiraha, ettemaks või on tegemist leppetrahviga. Selleks, et otsustada hageja nõude põhjendatuse üle, tuleb tuvastada, millisel alusel on raha makstud. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et 155 052 krooni ei ole käsiraha ega leppetrahv.
lg 1 sätestab, et käsiraha on ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma. Kumbki pooltest pole tõlgendanud 155 052 krooni maksmist käsirahana ja see ei tulene ka lepingust. Leppetrahv on
lg 1 järgi lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud poolele lepingus määratud rahasumma ja lõige 2 järgi kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mida lepingut rikkunud pool peab kahjustatud poole huvides tegema. Üldtingimuste p-s 7.3 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui ostja ei tasu hinna osa, mis ületab ettemaksu suurust õigeaegselt ning müüja taganeb seetõttu lepingust, on müüjal õigus jätta endale ettemaks ja p-s 8.4 on kokku lepitud, et juhul, kui müüja taganeb lepingust mitterahalise kohustuse täitmata jätmise tõttu, on müüjal õigus jätta endale ettemaks. Lepingust tulenevalt on pooled kokku leppinud, et teatud tingimuste esinemisel ettemaksu ei tagastata. Arvestades, et
on dispositiivne säte, siis võisid pooled kokku leppida sellisel moel ettemaksu tagastamata jätmises. Viidatud üldtingimuste punktides on sätestatud juhuks, kui ostja ei tasunud ettemaksu, võimalus samadel alustel (arve tasumata jätmise ja veoski vastuvõtmisest keeldumise tõttu) lepingu lõpetamisel nõuda ostjalt leppetrahvi 10% lepingu hinnast. Kolleegium möönab, et üldtingimustes kokkulepitud ettemaksu tagastamata jätmine on oma eesmärgilt sarnane leppetrahviga, kuid arvestades leppetrahvi määratlust seaduses ja üldtingimustes sisalduvat, siis ettemaksu tagastamata jätmine ei ole samastav kohustusega maksta lepingu rikkumisel leppetrahvina lepingu teisele poolele rahasumma. 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.