3-01-8/5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2006, Tallinn Haldusasja number 3-01-8 Haldusasi E.-S. B.`i kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10.09.2001 otsuste nr 12209,12210 ja 12212 p 1 tühistamiseks ja 10.09.2001 otsuse nr 12211 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 02.november 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja E.-S.B.`i esindaja Jaak Valgemäe, ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni esindaja Kristel Tähhe-Kaljulaid RESOLUTSIOON Jätta E.-S. B.`i kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o. 22.11.2006 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. ASJAOLUD ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10.09.2001 otsuse nr 12209 p 1 jäeti rahuldamata E.-S.B.`i taotlus Tallinnas, Kadaka tee 2, endisel kinnistul nr 1331 asunud maa osalise tagastamise ja kompenseerimise kohta. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10.09.2001 otsuse nr 12210 p 1 jäeti rahuldamata E.-S.B.`i taotlus Tallinnas, Kadaka teel, endisel kinnistul nr 1372 asunud maa osalise tagastamise ja kompenseerimise kohta. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10.09.2001 otsusega nr 12211 jäeti rahuldamata E.-S.B.`i taotlus Tallinnas, Kadaka tee 4, endisel kinnistul nr 1391 asunud ehitiste ja maa tagastamise kohta. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10.09.2001 otsuse nr 12212 p 1 jäeti rahuldamata E.-S.B.`i taotlus Tallinnas, Kadaka teel, endisel kinnistul nr 1330 asunud maa osalise tagastamise ja kompenseerimise kohta. Kõigi ülalnimetatud taotluste rahuldamata põhjuseks on asjaolu, et kaebaja isa E. B. lahkus Eestist NSV Liidu ja Saksamaa vahel 10.01.1941.a. sõlmitud kokkulepete alusel ja vastavalt ORAS §7 lg 3 lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega tunnistati ORAS §7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse §13 lg 2 ja §14 nende koostoimes. Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusega tunnistati ORAS §7 lg 3 kehtetuks. Riigikohtu otsus selles osas jõustus 12.10.
2. KAEBAJA SEISUKOHT Kaebaja peab ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ülalnimetatud otsuseid ebaseaduslikeks. Kaebaja isa E.B. suri Kanadas xx xx xxxx. Vara natsionaliseerimise hetkel oli E.B. Eesti kodanik. Ta oli Eestist lahkudes Eesti kodakondsuses ega andnud oma varasid üle Saksa Usaldusvalitsusele aktiga, nii nagu tegid paljud. Asjaolu, kuidas ta hiljem leidis võimaluse sõjapakku minekuks, ei puutu käesolevasse asja ja ei kuulu riikidevaheliste kokkulepete regulatsioonisfääri. E.B.`ile ei ole kompenseeritud teiste riikide poolt ebaseaduslikult natsionaliseeritud vara. Linnakomisjon on ekslikult rakendanud ORAS §7 lg 3 sätteid, kui tegelikult kuulusid rakendamisele ORAS §7 lg 1 p 1 sätted. Kaebaja palub kohut tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10.09.2001 otsuste nr 12209, 12210 ja 12212 p 1 ja otsus nr
3. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. Vaidlustatud haldusaktid on tehtud 2001.a. Riigikohus tunnistas ORAS §7 lg 3 põhiseadusevastaseks 2002.a. ja selle sätte kehtetuks tunnistamine toimus 2006.a. Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud protsessiosalised ja uurinud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.Vaidlustatud otsustest nähtub, et kaebaja taotlus oma isale kuulunud vara osas jäeti rahuldamata tuginedes ORAS §7 lg 3, sest nimetatud säte nägi otsuste tegemise ajal ette, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja isa E. B. lahkus Eestist 1941.a. ümberasumise korras aurikuga Brake I Saksamaale, Gotenhafenisse ja et lahkumine Eestist toimus NSV Liidu ja Saksamaa vahel 10.01.1941.a. sõlmitud kokkulepete alusel. Kaebaja arutlused oma isa kodakondsuse üle on antud asjas asjakohatud, sest vaidlustatud otsustest ei nähtu, et kaebaja taotlused oleksid jäetud rahuldamata seetõttu, et kaebaja isa ei omanud seisuga 16.06.1940 Eesti kodakondsust. Küll aga ei omanud seisuga 16.06.1940 Eesti kodakondsust kaebaja vanaema D. B., onu E.B. ja tädi E. B. ja seetõttu on kaebaja taotlus nimetatud isikute vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks jäetud vaidlustatud otsustega vastavalt ORAS §7 lg 2 rahuldamata. Kaebaja ei ole nimetatud isikute osas vastupidiseid tõendeid kohtule esitanud. 2.Riigikohtu üldkogu tunnistas 28.10.2002 ORAS §7 lg 3 põhiseadusevastaseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §58 lg 2 kohaselt jõustub Riigikohtu otsus kuulutamisest. Kuna Riigikohtu 28.10.2002 otsusel puudub tagasiulatuv jõud, siis on vaidlustatud otsused kooskõlas selle vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS §7 lg
4. ORAS §7 lg 3 tunnistati Riigikohtu üldkogu poolt kehtetuks 12.04.2006 ja otsus selles osas jõustus 12.10.
5. Riigikohus märgib oma otsuse p-s 27 ja 29, et ORAS §7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga 1941.a. sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused tuleb läbi vaadata ja et nimetatud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimustes võimalike lahendusvariantide vahel tuleb valik teha eelkõige täitevvõimul ja seadusandjal. Seega tulenevalt Riigikohtu 12.04.2006 otsusest tuleb kohalikel omavalitsustel ära oodata uues olukorras tegutsemiseks selge õiguslik regulatsioon ja vastavalt sellele tuleb ka kaebaja avaldus tulevikus uuesti läbi vaadata. Marion Vakker Kohtunik