lg 5 kohaselt ei laiene määrus eriotstarbelistele ehitistele ja ruumidele, nagu raadio-, tele- ja kinostuudiod, audioloogia uuringuruumid. Seega laieneb määrus vangla kohta. Vali muusika ja raadiosaated on müra ning
p 2 annab müra definitsiooni, mille kohaselt on müra inimest häiriv või tema tervist ja heaolu kahjustav heli.
kohaselt asub vangla üldplaneeringu alusel tööstusalal, mis kuulub IV kategooriasse.
lg 2 kohaselt on käesoleva
tähenduses müra piirtase see müra tase, mille 3 ületamine võib põhjustada häirivust ja mis üldjuhul iseloomustab rahuldavaid (vastuvõetavaid) akustilisi tingimusi. Olemasolevatel aladel ja ehitistes ei tohi müra ületada piirtaset. Kui piirtase on ületatud, tuleb rakendada meetmeid müra vähendamiseks.
A,eq,T, dB IV kategooria puhul päeval 70.
lg 3 kohaselt on müra kriitiline tase käesoleva
tähenduses müra tase välisterritooriumil, mis põhjustab tugevat häirivust ja iseloomustab ebarahuldavat mürasituatsiooni.
lg 7 p 2 kohaselt on kriitilise taseme arvsuurus olemasolevatel aladel tööstusmüra ekvivalenttase IV kategooria puhul päeval LpA,eq,T, dB
Kuna kaebuse esitaja oli juulikuust kuni 10.10.2007 üheteistkümnel korral boksides, kus asus väljuhääldaja, siis nendel päevadel võis vali muusika ja raadiosaated põhjustada tugevat häirivust ebarahuldava mürasituatsiooni tõttu. Kaebuse esitaja subjektiivsed õigused võisid saada rikutud, kui ta tundis, et jalutuskäigu ajal boksides, kus asusid ruuporid, häirisid teda vali muusika ja raadiosaated ja tekitasid talle peavalu. Mürataseme taluvus on igal inimesel erinev ja individuaalne. Kaebuse esitaja leidis, et jalutamine boksis, kus asuvad ruuporid, millest kostub vali helin, mõjus tema tervisele halvasti. Taolist väidet on raske ümber lükata, eriti kui müratase jalutusboksis ületab kriitilise piiri. Tartu Vangla on kohustatud järgima määrust ning mitte paigutama kaebuse esitajat jalutamiseks boksi, milles müratase ületab ettenähtud piirtaseme. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt tervise kahjustamise korral. Kuna kaebuse esitaja õigusi ei ole rikutud intensiivselt, sest rikkumine toimus üheteistkümnel päeval, iga päev 1–1,5 tundi, on põhjendatud mõista vastustajalt mittevaralise kahju hüvitisena kaebuse esitaja kasuks välja 750 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 4. detsembri 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta A.S. i kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud Määrust, asudes seisukohale, et see laieneb vangla välisterritooriumile ning kuna Tartu Vangla asub tööstusalal, kuulub kohaldamisele
Tartu Tervisekaitsetalituse eksperdi poolt 12.11.2007 teostatud müra mõõtmistulemuste tabelist nähtub, et ajal, mil helivõimendusseadmed töötasid, oli valjuhäälditest kõige 4 kaugemal asuvas jalutusboksis 20 minuti jooksul keskmiseks helirõhu tasemeks 65,7 dBA ning kõige lähemas boksis 79,3 dBA. Ajal, mil helivõimendusseadmed ei töötanud, oli 10 minuti jooksul keskmiseks helirõhu tasemeks vastavalt 56,5 ja 57,5 dBA. Ekspert ei ole tabelisse märkinud normidega lubatavat helirõhu taset.
lg-st 5 tulenevalt ei laiene määrus eriotstarbelistele ehitistele ja ruumidele, nagu raadio-, tele- ja kinostuudiod. Asjaolu, et näiteloetelu vanglat ei nimeta, ei tähenda, et määrus laieneb automaatselt ka vanglale. Vangla territoorium ja sellel asuvad ehitised ja rajatised on eriotstarbelised, millele ei laiene elu-, puhke- või tööstusaladega samad normid. Kinnine vangla on valvatava müüri või muu piirdega vangla, mis võimaldab pideva järelevalve kinnipeetava üle. Vangistuse täideviimise eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1, § 7 lg 1). Eelvangistust kantakse kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (VangS § 90 lg 2). Justiitsministri 06.12.2001
nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 1 lg 1 kohaselt on Tartu Vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, kes viib täide vabadusekaotust ja eelvangistust. Seega ei ole vangla territoorium elu-, puhke- ega tööstusala, vaid rangelt eriotstarbeline. VangS § 90 lg 5 kohaselt on vangla kohustatud tarvitusele võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Tulenevalt VangS § 93 lg 5 nõuetest tuleb vahistatule tagada võimalus jalutamiseks vähemalt ühe tunni jooksul päevas. Kuna vangla välisterritooriumile rajatud spetsiaalsed jalutusboksid on pealt avatud, on võimalik suhelda ka teistes jalutusboksides viibivate isikutega. Vahistatute omavahelise sidepidamise takistamiseks ongi paigutatud jalutusbokside kohale helivõimendusseadmed (valjuhääldid), mille kaudu edastatakse erinevaid raadiokanaleid. Muusika või raadiosaadete edastamine läbi valjuhääldite on ainuvõimalikuks meetmeks vahistatute omavahelise suhtlemise raskendamiseks jalutuskäigu ajal. A.S. seletas halduskohtule, et muusika ei sega vahistatutel omavahelist suhtlemist, kuna sellest on võimalik üle karjuda ning valjuhääldiga jalutusbokside kõrval asuvates boksides ei ole enam isegi karjuda vaja. Küll aga takistab valjuhääldist edastatav suhtlemist kaugemates boksides asuvate isikutega, sest ei ole enam arusaadav, kes kellega räägib. See võimaldab vanglal täita VangS § 90 lg 5 nõudeid arvestusega, et need isikud, kes kindlasti ei tohiks omavahel suhelda, ei satuks jalutama lähestikku asuvatesse boksidesse. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ka neis jalutusboksides, mille kohal valjuhääldid asuvad, on võimalik naabritega suhelda. Sellest järeldub, et valjuhääldite kaudu edastatav heli ei ole märkimisväärselt valjem inimhäälest. Ka siis, kui helivõimendusseadmed olid välja lülitatud, oli müratase kuni 57,5 dBA, millise müra tekitasid mõõtmise ajal jalutusboksides viibinud vahistatud karjumisega. Suhtlemise keelamine tulemusi ei anna ja kõik algatatud distsiplinaarmenetlused on tulnud lõpetada, kuna ei ole võimalik kindlaks teha karjujate isikuid. Seega tuleb arvestada, et jalutusboksides viibimise ajal tekitavad jalutavad vahistatud omavahelise suhtlemisega müra vähemalt 56,5 dB ja vangla on kohustatud seda takistama. Ainus viis selleks on veel suurema müra tekitamine. Juhul, kui ka ringkonnakohus siiski leiab, et määrus laieneb ka vanglale, leiab Tartu Vangla, et kohaldamisele ei kuulu
Helivõimendussüsteemid on madalsageduslik müraallikas, mille häirivust ei saa hinnata samaväärselt olme-, liiklus- või tehnoseadmete müraga. Helivõimendussüsteemide helirõhu piirtasemed on
B. Madalsageduslik müra 79,3 dB ei saa paaril korral kuus 1-1,5 tunni vältel põhjustada täiskasvanud inimesel tervisekahjustust. A.S. i tervisetõendist nähtub, et A.S. ei ole 2007. a jooksul pöördunud meditsiiniosakonna poole peavalu kaebustega. Kohtuistungil kinnitas A.S. , et ta ei ole vanglaametnikele peavalu kurtnud ega valuvaigisteid küsinud. Seega on A.S. i väide, et tal tekkisid jalutusboksis peavalud, paljasõnaline ning A.S. ile ei ole kahju tekkinud. Isegi juhul, kui A.S. il võis peavalu tekkida, ei saa pelgalt kahju tekkimise võimalikkus olla kahju rahalise hüvitamise 5 aluseks. Kahju hüvitamiseks on ennekõike vajalik tuvastada põhjuslik seos õigusvastase toimingu ja tekitatud kahju vahel, mida antud juhul tehtud ei ole. A.S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt peab vangla tulenevalt VangS §-st 90 lg 5 rakendama kõiki meetmeid, et vahistatutel ei oleks võimalik omavahel suhelda. Jalutusboksides mängiv vali muusika ei takista aga vangidel omavahelist suhtlemist, vaid rikub tervist ja paneb pea valutama. Seega leiab A.S. , et Tartu Vanglalt tuleks seoses moraalse kahju ja füüsilise tervise rikete põhjustamise eest välja mõista hüvitis 39 000 krooni A.S. i kasuks. Samuti on ebaõiged Tartu Vangla väited, et valjuhäälditest kostev muusika ei ole tugevam inimhäälest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 04.12.2007 otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse osas ning osas, millega A.S. i kaebus rahuldati. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab A.S. i kaebuse tervikuna rahuldamata. Ülejäänud osas, s. o osas, millega halduskohus jättis A.S. i kaebuse rahuldamata, tuleb Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus jätta muutmata. Asja materjalidest nähtuvalt taotleti esitatud kaebuses tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming - A.S. i viimine jalutuskäigule boksi, kus asub muusikat ja raadiosaateid mängiv ruupor; teha Tartu Vanglale ettekirjutus mitte paigutada kaebuse esitajat jalutamiseks boksi, milles asub muusikat ja raadiosaateid edastav ruupor ja mõista Tartu Vanglalt välja A.S. i kasuks mittevaralise kahju hüvitis summas 39 000 krooni. Tartu Halduskohus rahuldas vaidlustatud otsusega kaebuse osaliselt, tunnistades õigusvastaseks Tartu Vangla toimingu A.S. i viimine jalutuskäigule boksi, kus asub muusikat ja raadiosaateid mängiv ruupor; tehes Tartu Vanglale ettekirjutuse mitte paigutada kaebuse esitajat jalutamiseks boksi, milles müra helirõhu tase ületab ettenähtud piirtaseme ja mõistes Tartu Vanglalt välja A.S. i kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 750 krooni. Ülejäänud osas, s. o 38 250 suuruse hüvitise nõude osas jättis halduskohus A.S. i kaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt rahuldati esitatud kaebus osaliselt Tartu Tervisekaitsetalituse poolt teostatud Tartu Vangla eelvangistuse lõunatiiva jalutusboksides helivõimendusseadmete töötamisest tingitud müra ekvivalenttaseme mõõtmise tulemuste alusel ning
§-de 1, 3 ja 5 lg 6 p 2 ning 5 lg 7 p 2 alusel, leides, et boksis nr 22 ületas helirõhu tase (79,3 dB)
§-s 5 lg 7 p 2 märgitud kriitilise taseme 75 dB. Samuti leidis halduskohus, et juulist kuni oktoobrini 2007 üheteistkümnel korral ruuporiga boksides (8, 9, 22 ja 23) jalutanud A.S. ile tuleb vastustajalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 750 krooni selle eest, et kaebaja pidi neis boksides jalutades kuulama valju muusikat ja raadiosaateid, mis tekitasid talle tugeva peavalu, s. o tervisekahju. Ringkonnakohus halduskohtu eelnimetatud seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ning ebaõigesti hinnanud tõendeid.
lg 1 järgi kehtestatakse sellega müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamute ning ühiskasutusega hoonete sees ja nende hoonete välisterritooriumil ning mürataseme mõõtmise meetodid. Esitatud kaebuses märgiti, et 4 jalutusboksi juurde paigutatud valjuhäälditest tulev muusika ja raadiosaated olid liiga valjud selleks, et jalutusboksides tunni jooksul jalutada, ilma, et sellest mürast tekiks kaebajale peavalu. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla eelvangistushoonete ees vangla haldusterritooriumil asuvaid jalutusbokse ei saa
lg 1 alusel pidada elu- ja puhkealaks või elamuteks ja ühiskasutusega hooneteks, millede kohta Määrus kehtestab müra normtasemed ja millede sees olevat mürataset saab
6 alusel hinnata. Isegi kui lugeda vangla eluhoonetest väljaspool paiknevaid jalutusbokse
§-de 1 lg 1 ning 2 p 22 alusel elamute ning ühiskasutusega hoonete välisterritooriumiks, mille mürataset saab nimetatud
alusel mõõta, ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele
§-s 3 märgitud hoonestamata või hoonestatud alade jaotus erinevatesse kategooriatesse ega ka
.
p 1 kohaselt lähtutakse müra normtasemete kehtestamisel välismüra normimisel hoonestatud või hoonestamata ala kategooriast ning
kehtestab välismüra normtasemed hoonestatud või hoonestamata aladel, lähtudes sellest, kas tegemist on liiklusmüra, tööstusettevõtete müra või ehitustööde müraga.
järgi jaotatakse hoonestamata või hoonestatud alad kategooriatesse üldplaneeringu alusel. Kehtiva Tartu linna üldplaneeringu kohaselt ei ole Tartu Vangla territoorium tööstusala, millisena on seda
alusel käsitlenud halduskohus, vaid tegemist on riigikaitsemaaga, mida
Võttes aluseks mõõtmistulemused, mille kohaselt oli jalutusboksis nr 22 valjuhääldi töötamise ajal müratase 79,3 dB, viitas halduskohus
§-s 5 lg 7 p-le 2 e. tööstusmüra päevasele kriitilisele tasemele kategoorias IV e. tööstusalal ja leidis, et Tartu Vangla on rikkunud
sätteid, kuna jalutusboksis nr 22 päevasel ajal olnud müratase ületas
§-s 5 lg 7 p-s 2 märgitud kriitilise tööstusmüra taseme 75 dB. Samas ei nähtu asja materjalidest, et Tartu Vangla territooriumil oleks mõõdetud tööstusmüra taset. Toimikus olevast müra mõõtmise tulemuste protokollist nähtuvalt on jalutusboksides mõõdetud helivõimendussüsteemidest põhjustatud helirõhutaset
§-s 10 lg 13 ja 14 sätestatud korras ning helivõimendussüsteemide helirõhu piirtasemed kehtestab
B ja maksimaaltasemeks 115 dB.
räägib küll helirõhu piirtasemetest meelelahutusasutustes, milleks vanglat kindlasti pidada ei saa, kuid kuna nimetatud sättes kehtestatakse just helivõimendussüsteemidest, s. o oma olemuselt ka muusika ja raadiosaadete avalikust edastamisest põhjustatud helirõhu piirtasemed väljaspool hooneid (näiteks vabaõhuüritused), siis võib see säte olla kohaldatav ka mürataseme mõõtmiseks jalutusboksides, kus edastatakse valjuhääldite kaudu muusikat ja raadiosaateid. Võrreldes
§-s 9 toodud madalsagedusliku e. helivõimendussüsteemide põhjustatud müra piirtasemeid (100 kuni 115 dB) Tartu Vangla jalutusboksides läbi viidud helivõimendussüsteemide müra mõõtmistulemustega (79,3 dB), tuleb asuda seisukohale, et Tartu Vangla jalutusboksides ei ole valjuhääldite töötamise ajal ületatud helivõimendussüsteemidest põhjustatud helirõhu piirtaset, mistõttu puudub ka alus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingut, millega A.S. viidi jalutuskäigule boksi, kus asub muusikat ja raadiosaateid mängiv ruupor ning teha Tartu Vanglale ettekirjutus mitte paigutada kaebuse esitajat jalutamiseks boksi, milles asub muusikat ja raadiosaateid edastav ruupor. Ringkonnakohus nõustub apellandiga ka selles osas, et A.S. ei ole millegagi tõendanud oma väiteid temal tekkinud tervisekahjustuse (peavalu) kohta, tulenevalt kaebaja paigutamisest jalutusboksidesse, kus töötab valjuhääldi, mille kaudu edastatakse muusikat ja raadiosaateid. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt tervise kahjustamise korral. Vastukaaluks kaebaja väidetele on Tartu Vangla esitanud A.S. i tervisetõendi, millest nähtub, et A.S. ei ole 2007. a jooksul pöördunud meditsiiniosakonna poole peavalu kaebustega. Tartu Halduskohtu istungil kinnitas ka A.S. ise, et ta ei ole vanglaametnikele peavalu kurtnud ega valuvaigisteid küsinud. Seega on A.S. i väide, et tal tekkisid jalutusboksis jalutamisest ja seal mänginud valjust muusikast peavalud e. tervisekahjustus, paljasõnaline ning puudub alus A.S. ile mittemateriaalse kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse ja tehakse uus otsus, millest tulenevalt jääb A.S. i kaebus tervikuna rahuldamata, kuuluksid HKMS § 92 lg 1 alusel nii esimese astme 7 kohtus tekkinud menetluskulud kui ka apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) väljamõistmisele kaebuse esitajalt A.S. ilt. Kuna aga on tegemist isikuga, kes viibib kinnipidamisasutuses ja kelle isikuarvel puuduvad vahendid selliste menetluskulude tasumiseks, mistõttu on A.S. ka esimese astme kohtus olnud vabastatud riigilõivu tasumisest, jätab ringkonnakohus esimese astme kohtus menetluskuludeks oleva Tartu Tervisekaitsetalituse poolt teostatud mõõtmiste maksumuse 2550 krooni riigi kanda ning apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 80 krooni) apellandi enda kanda. Viivi Tomson Agu Timmi 8 Maili Lokk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.