Obsah (5)

§ 6§ 221§ 40§ 9§ 22

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tartu kohtumaja Kohtuasja number 3-06-1998 Otsuse kuupäev 30. november 2007 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Maret Schultzi kaebus Varstu Vallavalitsuse 1

§ 6

lg 1 kohaselt tagastatakse maa endistes piirides, kui maareformiseadusest või planeeringu ja maakorraldusnõuetest või kokkulepetest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti.

§ 6

lg 2 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned ja rajatised. Maa ostueesõigusega erastamise korra punkt 7 kohaselt saavad ostueesõigusega erastada maad maareformi seaduse §-s 22 lõikes 1, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lõikes 1 ning Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse §-s 14 lõikes 8 nimetatud isikud, arvestades maareformi seaduse §s 21 sätestatud kitsendusi, tingimusel, et eelnimetatud isikud on maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud hiljemalt 1 .jaanuariks 1998.a. Maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust ei ole avalduse esitajal õigus muuta. Varstu Vallavalitsuse 05.06.2006.a kirjast nr 5.1-3/423-1 selgub, et Arnold Nool esitas Varstu Vallavalitsusele avalduse maa ostueesõiguse erastamiseks alles 13.04.1998.a. Kaebajale teadmata põhjendustel on vallavalitsus määranud

1. juunil 1998.a Arnold Noolele kuuluva elamu teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,25 ha. Kaebajale ei ole väljastatud Arnold Noole avalduse ärakirja ega ka teatatud, kui suures ulatuses oli esitatud avaldus. Kaebaja eeldab, et Arnold Noole avaldus ei saanud olla suuremas ulatuses kui oli määratud ehitise teenindamiseks vajalik maa ehk 0,25 ha või ei võtnud vallavalitsus esitatud avaldust arvesse seetõttu, et avaldus oli esitatud peale avalduse esitamise tähtaja möödumist, s.o peale
2. jaanuari 1998.a. Juhul, kui Arnold Noole elamu juurde ei olnud määratud enne 01.11.1991.a krunti ega olnud esitatud õigeaegselt avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks, määrab kohalik omavalitsus ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse.

§ 221

lg 6 kohaselt erastatava maa suurused ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse Vabariigi Valitsuse 30.06.1998.a määrusega nr 144 kehtestatud korra alusel, mille punkt 8 näeb ette, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanek saadetakse isikule, kelle omandis on ehitis, mille teenindamiseks vajalikku maad määratakse, või tema volitatud esindajale ja maa tagastamise õigustatud subjektile, kelle maa tagastamise taotlus on lahendamata. Punkt 9 kohaselt on isikul, kellele ettepanek saadeti, õigus ühe kuu jooksul ettepaneku saamise päevale järgnevast päevast arvates esitada kirjalikult oma motiveeritud vastuväited teenindusmaa määramise ettepanekule. Kaebajale ei ole saadetud Arnold Noole ja Riho Noole majavalduse juurde 0,6 ha suuruse teenindusmaa määramise piiride ettepanekut ega antud võimalust seda vaidlustada. Maa ostueesõigusega erastamise 01.09.2006.a korraldusest nr 123 ei nähtu, et eraldi korraldust teenindusmaa määramise kohta üldse tehtud oleks. Korra p 4 kohaselt tuleb ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestada, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms) ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Kaebaja arvates ei vasta korralduses määratud maakasutuse ulatus nendele kriteeriumitele, kuna maakasutuse ulatus on määratud põhjendamatult suur. Korraldusest ei selgu, mis kaalutlustel on sellises ulatuses maa määratud. Kaebajale kuulub erastatava krundi kõrval samuti majavaldus, mille juurde ta soovib maksimaalselt maade tagastamist. Varstu Vallavalitsus on oma korraldusega meelevaldselt, ilma põhjendusteta ning maa tagastamise õigustatud subjekti teavitamata, asunud vähendama tagastamisele kuuluvat maad. Vaidlustatud korraldus on õigusvastane, kuna läbimata on ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise menetlus, mida on maa tagastamise õigustatud subjektil õigus haldusmenetluses kohtuväliselt vaidlustada, ning sisuliselt on määratud põhjendamatult suur maatükk erastamiseks. HMS § 56 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on põhjendamata ja kontrollimatu. Selles puuduvad mingisugusedki viited muudele võimalikele dokumentidele, mis võiksid põhjendada selle haldusakti andmist. Nii ei selgu korraldusest, milliste faktiliste asjaolude ja kaalutluslike argumentide põhjal otsustas vallavalitsus muuta erastamisele kuuluva maa suurust, kuigi 1998.a korraldusega oli määratud väiksem maatükk. Pole võimalik kontrollida, kas vallavalitsuse kaalutlused ja järeldused on kooskõlas seadusesättega, millele on haldusaktis õigusnormina viidatud. Pole võimalik aru saada, mis eesmärkidel haldusakt välja anti, kas see eesmärk on seaduspärane ja kas see ka täideti. Haldusakti põhjenduste puudumise tõttu ei ole võimalik ka sisuliselt vaidlustada tehtud kaalutlusotsust. Haldusakt kuulub tühistamisele ka oluliste vormivigade tõttu. Vallavalitsus on korralduse vastuvõtmisel rikkunud jämedalt haldusmenetluse seadust ja head haldustava. Vastustaja on esitanud vastuse kaebaja kaebusele, milles märgitakse, et Arnold Noolele ja Riho Noolele ostueesõigusega erastatav maa pindalaga 0,6 ha ei asu kaebuse esitaja poolt tagasitaotletaval maal. Kaebaja jääb täies ulatuses esitatud kaebuse juurde ja märgib, et Varstu Vallavalitsuselt ja arhiividest siiani saadud informatsiooni kohaselt asub ostueesõigusega erastatav maa tema poolt tagasitaotletaval maal. Tulenevalt vastustaja vastuses esitatust, peab kaebaja oluliseks esitada omapoolsed järgnevad vastuargumendid. Esiteks viitab kaebuse esitaja Varstu Vallavalitsuse 05.veebruari 1999.a korraldusele nr 23, millega täiendati maa tagastamise korraldust ning arvati tagastatavate maade hulgast välja 0,98 ha maad, sh 0,56 ha 12-korteriga elamu juurde ja 0,25 ha Noole elamu juurde. M. Schultz on kohtule esitanud Varstu aleviku piirkonda kuuluvate maade piiride skitsi, mis on valmistatud 1928.a ja sealt nähtub, et Ede Karjahansu maad asuvad ülalpool maanteed, mitte aga üle maantee mõlemal pool teed. Seda maatükki ei ole kunagi Võru-Matsi-Varstu maantee (nimi tinglik) läbinud ning see maantee on läbi aegade külas asunud sama koha peal. Edde Karjahansu vana arhiivi kaarti ja eelnimetatud skitsi võrreldes, jälgides ka kaartidele kantud ilmakaare märki, asub Edde Karjahansu maatükk põhja pool üle maantee ja ei paikne mõlemal pool maanteed. Lõuna pool maanteed paikneb Edde Wahhi (Ede Vahi) maatükk. Varstu Vallavalitsuse poolt esitatud asendiplaanil pole märgitud ilmakaare suunda, et võrrelda nende uut asendiplaani vanadega. Arusaamatu on Varstu Vallavalitsuse selgitus, et vanad piirid tuletati Maret Schultzi maja asukoha järgi. Ei ole esitatud mingeid plaane ega jooniseid, millest oleks võrrelda, et vanal kinnistul paiknesid majad just selliselt kinnistu suhtes, et hinnata vallavalitsuse kinnistu asukoha tuletuse teooriat. Pole võrdlust isegi teiste endiste kinnistutega. Maret Schultz teab, et endine kinnistu asus ühel pool maanteed, elumaja ei asunud kinnistu külgmisel piiril, vaid ümber maja oli suurelt aiamaad. Kaebaja teab ka seda, et endise kinnistu elamukompleksi kuulunud rehetare, on Noole kinnistu elamu, milline on nõukogude ajal renoveeritud. Selle tõestuseks on 1939.a kindlustuspoliis, millelt on näha, et rehetare (rehi alusega) oli olemas ning vara üleandmise akt, kust nähtub, et seda tagastatavate hoonete hulgast üle ei antud. Ede Karjahansu külgnes vanasti päris pikalt Taga Karjahansu maaüksusega, nüüd ei saa sinna enam lähedalegi. Võrreldes vanu kaarte ning nende maatükkide suurusi visuaalselt, ei ole nende teineteisest nii eemal paiknemine lihtsalt võimalik, isegi mitte siis, kui maatükke on vähendatud erastatava maa arvelt. Ede Karjahansu maatüki suurust esitatud asendiplaanil erastatavate maade arvel nähtavasti vähendatud ei ole, kuna teisel pool maanteed asuvad ehitised ei kuulu Maret Schultzile ja seetõttu ei saaks see maa minna temale tagasi, vaid peaks kuuluma teiste isikute hoonete juurde. Kui vallavalitsus on määratlenud erastatavate maade krundid, siis peab talle olema ka selge, kus asusid õigusvastaselt võõrandatud maad ning kuidas asetsevad täna nendel maadel uued krundid. Maret Schultz teab, et Ede Karjahansu maatükk asus ülalpool maanteed ja nende talu õue ei ole kunagi see suur maantee läbinud, ka mitte nõukogude ajal, mistõttu ta ei nõustu Varstu Vallavalitsuse väitega, mille kohaselt paikneb täna endine kinnistu selliselt, et maantee poolitab kinnistu pea kaheks võrdseks maaüksuseks. Maret Schultz märgib, et esitatud kaebuse üheks aluseks on asjaolu, et maa ostueesõigusega erastamiseks peab olema õigeaegselt esitatud avaldus. Varstu Vallavalitsus esitas kohtumenetluses tutvumiseks kaks avaldust, millest üks on esitatud Arnold Noole poolt 13.04.1998.a ja teine Riho Noole poolt 29.05.2006.a. Arnold Nool ja Riho Nool olid elamu omanikud enne 01. jaanuari 1998.a, mistõttu nende avaldused pidid olema vastavalt Maa ostueesõigusega erastamise korrale ja Eesti Vabariigi Maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seadusele esitatud enne 01.01.1998.a. Hilisemaid avaldusi ei saa ega tohi ostueesõigusega erastamise aluseks võtta. Varstu Vallavalitsus esitas kohtumenetluses vastuväite, et maa ostueesõigusega erastamise avaldusi võis maareformiseaduse § 40 alusel esitada kuni 2003. aasta 31.detsembrini, mistõttu nemad loevad Arnold Noole 13.04.1998.a esitatud avalduse seeläbi õigeaegselt esitatuks. Riho Noole 29.05.2006.a esitatud avalduse loevad nad õigeaegselt esitatuks seetõttu, et Riho Nool sai oma ema pärijana ½ mõttelise osa ehitiste omanikuks 28.05.2006.a kui talle väljastati pärimisõiguse tunnistus.

§ 40

lg 1 kohaselt avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde võetakse vastu ka pärast 31. detsembrit 2003.a, kuid mitte hiljem kui kolm kuud pärast ehitise omandamist vallasasjana. Kaebaja ei nõustu kummagi väitega, kuna

§ 40

lg 1 küll sätestab, et avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks võetakse vastu 2003.a

1. detsembrini, kuid see on kitsendatud klausliga, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg. Varasem tähtaeg tuleneb Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse §-st 14 lõikest 2, milline võeti vastu
2. oktoobril 1997.a. Samuti tuleneb varasem tähtaeg
3. juunil 2000.a vastu võetud Teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega täiendatud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-st 14 , mida täiendati lõigetega 21-
4. Nimetatud seadusesätetest tuleneb, et isik, kes oli vallasasjast ehitise omanik enne
5. jaanuari 1998.a, pidi maa ostueesõigusega erastamise avalduse ka enne
6. jaanuari 1998.a esitama.

§ 40

alates 27.11.2005.a kehtiva redaktsiooni lg 1 kohaselt avaldusi maa erastamiseks ehitiste juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa erastamise avaldust esitanud, võetakse vastu kuni 2006.aasta

1. märtsini, avaldusi ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks kuni 2006.aasta
2. juunini. Ehitise, mille juurde maa erastamiseks ei ole 2006.aasta
3. juuniks avaldust esitatud, teenindamiseks vajalikule maale seatakse maavanema otsuse alusel ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja tingimustel hoonestusõigus.

§ 40

lg 1 viimasest redaktsioonist tulenevalt ei saa Arnold Noole avaldust käsitleda maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, milline tuli tal esitada enne

1. jaanuari 1998.a, küll aga võiks seda avaldust käsitleda avaldusena ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks, mida võis esitada kuni
2. juunini 2006.a. Riho Noole avaldus maa erastamiseks on esitatud küll 29.05.2006.a, kuid kuna tema omandiõigus ehitisele tekkis pärandi avanemisel 1985.a, siis tema avaldust saab samuti käsitleda avaldusena ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks.

§ 9

lg 9 kohaselt ehitise teenindamiseks vajaliku maa piirid määrab kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse poolt määratud korras. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996.a määrusega kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra punkt 13 kohaselt avaldaja poolt esitatud dokumentide ja andmete alusel ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgne linna/vallavalitsus määrab käesoleva korra punktides 131 ja 132 sätestatud korras kindlaks ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piirid. Juhul kui ostueesõigusega erastamisele kuulub ehitise teenindamiseks vajalik maa, määratakse ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks Vabariigi Valitsuse

1. juuni 1998.a määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korras“ sätestatu kohaselt. Vabariigi Valitsuse
2. juuni 1998.a määrusega nr 144 kinnitatud Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra punkt 4.2 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Vaidlustatud korralduses on kaebaja arvates ilmselgelt 0,6 ha enam kui ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulk. Vallavalitsus ise on määranud
3. juunil 1998.a korraldusega nr 125 Arnold Noolele kuuluva elamu teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,25 ha. Enamas ulatuses kui 0,25 ha suuruse maa määramine ehitise teenindamiseks vajaliku maana ostueesõigusega erastamiseks, ei ole kooskõlas

§ 9

lg 9 kohaselt kinnitatud Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra punktiga 4.2 ja rikub kaebaja õigusi. Kaebaja on kohtule tõendanud, et õigusvastaselt võõrandatud maa asukoht on endises kohas, kus ta teadis seda olevat, et algselt vara tagastamise menetluse käigus talle näidatud ja kaardistatud maa asukoht on samas ning et 0,6 ha ulatuses Arnold ja Riho Noolele ostueesõigusega erastamisele määratud maa asub sellel, mistõttu korraldus on õigusvastane. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ta on kohtule piisavalt usaldusväärsete tõenditega tõestanud, et algselt plaanidel Varstu Vallavalitsuse poolt näidatud endise õigusvastaselt võõrandnud Ede Karjahansu maatükk I asukoht on ühel pool Mõniste Varstu maanteed, hilisemad muudatused on ebaõiged. Vaidlusalune Noole elamu juurde ostueesõigusega erastamisele määratud maatükk asub tagasitaotletaval maaüksusel ning maa ostueesõigusega erastamine suuremas ulatuses kui seadusega on ette nähtud, rikub Maret Schultzi õigust saada maa maksimaalses ulatuses tagasi. Maret Schultz jääb oma kaebuses esitatud nõuete juurde ja palub tühistada Varstu Vallavalitsuse 01.septembri 2006.a. korraldus nr 123 , mis on õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv. Vastustaja seisukohad 3. Varstu Vallavalitsus leiab, et Maret Schultzi kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Kaebuse esitaja väide, et ostueesõigusega erastatav maa asub endisel kinnistul, mida kaebaja tagasi taotleb, ei vasta tõele. Esialgsetel andmetel Varstu Vallavalitsus eeldas, et Noolele kuuluv elamu asub Maret Schultzile tagastataval maal, kuid endise Matto Mäe Edde Karjahansu talu I maatüki 1873.a plaani täpsemal võrdlemisel kaasaegse katastriplaaniga, ilmneb et M. Schultzile kuuluva elamu asukohta aluseks võttes, ei jää Arnold ja Riho Noolele kuuluva elamu juurde ostueesõigusega erastatav maa endise Matto Mäe Edde Karjahansu talu piiridesse, vaid piirneb sellega. Varstu valla kohta ei ole säilinud eestiaegseid ruutskeeme (skemaatilisi kaarte), mille alusel saaks täpsemalt määrata endise talu asukoha. Kuna ostueesõigusega erastatav maa ei asu endisel kinnistul, mida kaebuse esitaja Maret Schultz tagasi taotleb, siis ei ole kaebaja õigusi rikutud. Kaebaja arvamus on, et Noole ehitise teenindamiseks on määratud ülemäära suur krunt. Maa ostueesõigusega erastajatele Arnold Noolele kuulub elamu 1/2 m.o ja Riho Noolele 1/2 m.o. riikliku ehitisregistri väljavõtte alusel, kusjuures Riho Nool omandas 1/2 m.o ehitistest 28.06.2006.a pärimisõiguse tunnistuse reg nr 4494 alusel. Avalduse maa ostueesõigusega maa erastamiseks elamu juurde esitas Arnold Nool 13.04.1998.a ja Riho Nool koheselt peale pärimisavalduse esitamist notarile 29.05.2006.a.

§ 22

lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna ja

§ 9

lg 1 p 1 kohaselt seda kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti. Varstu Vallavalitsuse 01.09.2006.a korralduse nr 123 väljaandmise ajal oli Varstu Vallavalitsuse seisukoht selge, et Arnold ja Riho Noolele ostueesõigusega erastatav maa ei asu kaebajale tagastataval maal, mistõttu ei antud ka tähtaegu kokkulepete sõlmimiseks. Õiguslikus põhjenduses on kaebaja eeldanud A. Noole avaldus on esitatud peale avalduste esitamise tähtaja möödumist. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996.a määruse nr 267 Maa ostueesõigusega erastamise korra (edaspidi KORD) p 7 järgi oleks see hiljemalt

1. jaanuar 1998.a, aga kuna seadus on ülene, siis Maareformi seadus § 40 p 1 ütleb, et avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks võetakse vastu 2003.a
2. detsembrini. Arnold Nool esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse 13.04.1998.a erastamissooviga ~3,25 ha. Ta oli teadlik, et tema hoonete juurde jääb vaba maad, kuna naaberkinnistu Taga-Karjahansu maaüksuse omanikule Heldor Venele, kellele tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa 27.02.1998.a korraldusega nr 40 jäi tagastamata 1,255 ha mis jäi vabaks maaks ja kuulus kompenseerimisele. 04.09.1998.a vallavalitsuse korraldusega nr 139 tagastamata maa kompenseeriti. 26.06.1998.a vallavalitsuse korraldusega nr 125 määratleti Arnold Noole ehitiste juurde teenindusmaa ehituskrundi piires. Arnold Nool polnud määratletud maaga nõus ja ei tellinud maa mõõtmist, teades, et kõrval asub vaba maa ja temal kui elamu omanikul on õigus rohkem erastada. 09.07.1998.a jõustunud Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord p 9 ütleb, et isikul, kellele ettepanek tehakse, on õigus esitada vastuväited.

§ 221

lg 6 kohaselt määrab erastatava maa suuruse ja piirid kohalik omavalitsus vastavuses maakorralduse nõuetega, Varstu vallas ei ole üldplaneeringut kehtestatud. Korra p 131 kohaselt saadeti Arnold ja Riho Noolele erastatava maa piiride kulgemise ettepanek võimalikult kaasaegse situatsiooniga kaardil, millega nad nõustusid. Kord ei näe ette, et piiride kulgemise ettepanek tuleks vormistada vallavalitsuse korraldusega, seega kaebuses toodud väide, et vastavasisulist korraldust ei ole kaebajale väljastatud ega antud võimalust seda vaidlustada, ei ole kooskõlas seadusandlusega. Vastustaja kordab, et tõendamist ei ole leidnud, et Arnold ja Riho Noolele kuuluvad elamu ja kõrvalhooned asuksid endise Matto Mäe Edde (Karjahansu) maal. Varstu Vallavalitsus on ka arvamusel, et kaebaja poolt kaebuse õigusliku alusena toodud ehitise teenindusmaa korra järgimine või mittejärgimine ei ole antud juhul asjakohane, sest Arnold ja Riho Nool omavad ehitiste hulgas ka elamut, mille puhul

vastavad sätted lubavad maad erastada rohkem kui ainult „vähim tarvilik ja piisav kogus maad“. Varstu Vallavalitsuse 01.09.2006.a korraldus nr 123 vastab Maareformi seadusele ja teistele

-ga seonduvatele õigusaktidele. Varstu Vallavalitsus ei ole asunud vähendama kaebajale tagastamisele kuuluvat maad. Maret Schultz on tunnistatud Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 16.04.1993.a otsusega nr 1342 õigustatud subjektiks ½ m.o endise Matto Mäe Edde (Karjahansu) talumaale, s.o 12,15 ha. Varstu Vallavalitsuse 01.09.2006.a korraldus nr 123 vastab HMS § 56-le, haldusakti põhjenduses on märgitud haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, seega ei ole rikutud haldusmenetluse seadust ega head haldustava. Haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei ole piiratud. Varstu Vallavalitsuse 01.09.2006.a korraldus nr 123 on kooskõlas ka Maa ostueesõigusega erastamise korra p 15-ga, mis sätestab nõuded maa ostueesõigusega erastamise korraldusele. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt saab kohtusse pöörduda vaid isik, kelle õigusi on rikutud. Varstu Vallavalitsuse 01.09.2006.a korraldusega nr 123 „Maa ostueesõigusega erastamine“ ei ole rikutud Maret Schultzi õigusi, sest erastatav maa ei asu endisel Matto Mäe Edde (Karjahansu) talu maal, mida kaebaja tagasi taotleb. Kaebajal puudub õiguspärane huvi Varstu Vallavalitsuse 01.09.2006.a korralduse nr 123 vaidlustamiseks, kuna see ei riiva ega riku mingil moel tema õigusi. Varstu Vallavalitsus on seisukohal, et ei ole rikutud kaebaja õigusi ja teda kui piirinaabrit on toimuvaga kursis hoitud. Maret Schultzile, kui Arnold ja Riho Noole elamu juurde erastatava maa piirinaabrile, on saadetud Varstu Vallavalitsusest 31.08.2006.a tähitud postiga kutse plaani- ja kaardimaterjali alusel moodustatava Noole katastriüksuse piiride kättenäitamisele, vastavalt Vabariigi Valitsuse 29.04.1997.a määruse nr 88 „Plaani- ja kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise kord“ p 9. Kaebuse esitaja on esitanud vastuse vastustaja vastusele, milles ei nõustu viimasega. Vastustaja ei tunnista kaebuse esitaja vastust ja leiab, et see on põhjendamatu alljärgnevatel asjaoludel. Kogu vaidlus käib algusest peale selle üle, et Maret Schultz ei ole nõus maa erastamisega Noole elamu juurde ning 12-korterilise elamu juurde väites, et mõlemad ehitised asuvad temale tagastamisele kuuluval maal. Kuna Varstu valla kohta ei ole säilinud eelmise Eesti Vabariigi aegseid skemaatilisi kaarte (ruutskeeme), siis uskudes Maret Schultzi väiteid, lähtus sellest maa tagastamise perioodil ka Varstu Vallavalitsus. Aga seoses üleskerkinud terava õigusliku vaidlusega tagastatava ja erastatava maa piiride ja ulatuse üle kontrollis Varstu Vallavalitsuse maakorraldaja veelkord olemasolevaid kaardimaterjale ja tuvastas, et tegelikult Noole elamu ei asu Maret Schultzile tagastataval maal. Kaebaja vastuses on viidatud Varstu Vallavalitsuse 05.02.1999.a korraldusele nr 23, millega täiendati maa tagastamise korraldust. Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et viidatud korraldus on kehtetuks tunnistatud Varstu Vallavalitsuse 01.09.2003.a korraldusega nr 84. Kaebaja vastuse väitele „Varstu Vallavalitsuse poolt esitatud asendiplaanil pole märgitud ilmakaare suundi…“ vastab vastustaja, et esitatud asendiplaan on riigi maakatastri põhiplaani arvuti väljatrükk, mis ongi orienteeritud põhja-lõuna suunas. Kaebaja väidab, et 1927.a maade piiride skitsil asub Matto-Mäe Edde Karjahansu I maatükk ühel pool maanteed. Kui võrrelda tee asukohta 1927.a skitsil tee asukohaga praegu kasutuses oleval asendiplaanil (läbi valguse) põhja-lõuna suunda arvestades, siis on selgelt näha, et tee asukoht on oluliselt erinev ja kaebuse esitaja väide, et „maantee on läbi aegade külas asunud sama koha peal“, ei ole õige. Kui aga paigutada end. Matto-Mäe Edde Karjahansu I maatükk praegu kasutuses oleva tee serva, nagu on kaebaja poolt esitatud asendiplaanil, siis muutuks oluliselt maatüki orienteeritus põhjasuuna suhtes, mis ei ole õige. On tõenäoline, et sajandi jooksul põhjasuund ei ole muutunud. Teede asukoht võib olla muutunud ja ilmselt ongi muutunud. Valla poolt koostatud asendiplaanil on aluseks võetud 1873.a maaüksuse plaan, millel on hoone asukoht, eeldusel, et selleks on elamu. 1873.a maaüksuse plaani võrdlemisel kaasaegse katastriplaaniga on saadudki kohtule esitatud asendiplaan. Valla poolt esitatud plaan on riigi maakatastri põhiplaani arvuti väljatrükk, orienteeritud põhja-lõuna suunas. Kaebaja väide, et „Maret Schultz teab, et endine kinnistu asus ühelpool maanteed…“ võib olla õige aga ei pruugi olla õige, see aga ei tähenda seda, et praegune tee asub samas kohas, kus ta asus 1927.a. Kaebuse esitaja oli maade võõrandamise ajal 9-aastane laps ja on väga tõenäoline, et ta ei mäleta 65 aastat tagasi võõrandatud maa piire. Peale selle ei ole Maret Schultz ise elanud selles majas, tema elukoht oli Mõniste valla Vastse-Roosa külas, kus ta isa oli koolijuhataja. Vaidlusaluses majas elasid rentnikud. 1939.a kindlustuspoliisile tuginedes ei saa väita, et rehetare on Noole elamu. Peale selle on aktiga tagastatud vara hulgas „kelder rahuldavas korras", mis 1939.a kindlustuspoliisi andmetel taluhoonete koosseisu üldse ei kuulunud. Varstu valla kohta ei ole säilinud eelmise Eesti Vabariigi aegseid skemaatilisi kaarte. Varstu alevikus endise Matto Mäe Edde (Karjahansu) talu I maatüki läheduses on kõik endised talumaad omanikele tagastatud. Kuna nõukogude ajal on Varstu alevikus ehitatud palju uusi hooneid, ei olnud maade tagastamine täpselt endistes piirides võimalik. Nii on endise Taga Karjahansu talumaast (28,31

1. ha)tagastatud 12,7 ha, ülejäänud maa subjektidele kompenseeritud, endise Vahe Karjahansu talumaast (31,86
2. ha)tagastatud 5,3 ha, ülejäänud maa subjektidele kompenseeritud, endise Taga Vahi talumaast (30,78
3. ha)tagastatud 3,5 ha, ülejäänud maa subjektidele kompenseeritud. Endine Ede Vahi talumaa on subjektidele kompenseeritud täies ulatuses ja praegune Ede Vahi kinnistu on moodustatud hoonete juurde maa erastamise käigus. Nii ei ole ka Taga-Karjahansu talu maa tagastatud endistes piirides, kui võrrelda kaebaja poolt esitatud skitsile kantud talude piire. Seega saab Varstu Vallavalitsus endiselt piiride tuvastamisel ikkagi kõige veenvamaks tõendiks lugeda Schultzi elamu asukohta, mis eeldatavasti ei ole muutunud. Sellest lähtudes, kasutades kaebaja poolt esitatud skitsi ja tsaariaegset talukaarti on vallavalitsus püüdnud veelkord määrata Matto-Mäe Edde Karjahansu I maatüki asukoha kaasaegsele plaanile võimalikult täpselt. Asendiplaani koostamisel lähtus Varstu Vallavalitsus kõigist vallavalitsuse käsutuses olevatest andmetest ja dokumentidest. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes HKMS § 26 lg 1 p 6 palub Varstu Vallavalitsus jätta Maret Schultz´i kaebus Varstu Vallavalitsuse 01.09.2006.a korralduse nr 123 tühistamiseks rahuldamata ning kohtukulud jätta kaebuse esitaja kanda. Kolmandate isikute seisukoht 4. Kolmandad isikud Arnold Nool ja Riho Nool ei ole pidanud vajalikuks oma õigusi kohtus kaitsta ega seisukohti vaidluses avaldada, neid on kirjalikult informeeritud läbiviidavatest menetlustoimingutest, kolmandatele isikutele on kohtuistungite ajad kohtukutsetega teatavaks tehtud. Kohtu põhjendused ja otsus 5. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 3 lõike 1 punkti 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Kaebuse esitaja ja vastustaja vahel on omandireformist tulenev avalik-õiguslik suhe, mille tõttu kuulub käesoleva vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse, kuna tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega. HKMS § 6 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist, mille tõttu on tegemist lubatava kaebusega. HKMS § 9 lõige 1 sätestab, et kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. ORAS § 19 lõike 1 kaks esimest lauset sätestavad, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest või kompenseerimisest tulenevad vaidlused lahendatakse kohtuväliselt või kohtu korras. Halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale on kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. Kaebuse esitaja poolt vaidlustatud 01.09.2006.a korraldusele on kaebus Tartu Halduskohtus registreeritud 10.10.2006.a (tl 2), seega on tegemist tähtaegselt esitatud kaebusega, kuna järgitud on kahe kuulist kohtusse pöördumise tähtaega. HKMS § 7 lõike 1 esimene lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS § 26 lõike 1 punkti 1 kohaselt on kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 koosmõjust tuleneb seega, et halduskohus saab tühistada ainult isiku õigusi rikkuva või vabadusi piirava haldusakti ja teha haldusorganile kohustusliku ettekirjutuse ainult juhul, kui on rikutud isiku subjektiivseid õigusi. Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad kohtuistungitel, uurinud poolte poolt esitatud tõendeid ja kogunud tõendeid omal algatusel, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et vastustaja on tõendeid hinnanud ebaõigesti, mis on viinud õigusvastase haldusakti andmiseni, mille tõttu rikub vaidlusalune haldusakt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ja piirab tema vabadusi, mis tingib kaebuse rahuldamise. 6. Asjas kogutud tõendite pinnalt saab järeldada, et 1998.aastast kuni 2006.aastani ei olnud poolte vahel vaidlust selles, et Varstu Vallavalitsuse 01.09.2006.a korralduse (tl 14) alusel A. Noolele ja R. Noolele ostueesõigusega erastamisele minev maa asub omandireformi objektiks oleval maal, mille tagastamist taotleb kaebuse esitaja. Asja kohtuliku arutamise käigus selgus asjas kogutud tõendite kohaselt esmakordselt vastustaja seisukoht, et A. Noolele ja R. Noolele ostueesõigusega erastatav maa asub endisel Taga Karjahansu nr 5 talu maal, mille suhtes on maade tagastamiseks õigustatud subjekt Heldor Venele antud Varstu Vallavalitsuse poolt 27.02.1998.a korraldus nr 40 (tl 62) ja õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks H. Venele Varstu Vallavalitsuse 04.09.1998.a korraldus nr 139 (tl 63). Vastustaja põhjendab seisukoha muutumist kaardimaterjalide puudulikkusega ja kaebuse esitaja poolt esitatud endise talu kaardi ja maareformi läbiviimisel kasutatud kaartide võrdlemisega. Kohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditele tuginedes ei saa teha järeldust, et ostueesõigusega erastatav maa ei asuks kaebuse esitaja poolt tagasi taotletava endise talumaa I maatükil. Kohus nõustub vastustajaga selles, et käesolevas asja on kaardimaterjal äärmiselt puudulik, kuid vaatamata sellele, ei saa usaldusväärseks ja põhjendatuks lugeda vastustaja seisukohtade muutumist. Varstu Vallavalitsuse 27.02.1998.a korralduse nr 40 ja 04.09.1998.a korraldus nr 139 andmisel on vastustaja poolt aluseks võetud MaarS § 6 lõike 2 punkt 1, mis reguleerib olukorda, kus isik ise loobub maa tagasi taotlemisest kompensatsiooni kasuks, mitte aga MaarS § 6 lõike 2 punkt 3, mis reguleerib maa tagastamise võimatust seal asuvate teisele isikule kuuluvate hoonete tõttu. Kohus on välja nõudnud H.Venele Taga Karjahansu katastriüksuse moodustamise toimiku materjalid (tl 158-184), mis ei kinnita vastustaja seisukohta, et A.Noolele ja R.Noolele kuuluv majavaldus asuks Taga Karjahansu talu maadel. Nimelt on kõigi Taga-Karjahansu nr 5 talu maadel paiknevate hoonete omanike ja maa tagastamist taotleva subjekti H.Vene vahel sõlmitud kokkulepe (tl 165), et talu maadest ei tagastata subjektile kõikide sellel maal asuvate kruntide maad, mis on looduses tähistatud ajutiste piirimärkidega H.Vene ja hoonete omaniku juuresolekul. Kokkuleppe kohaselt kuulub väljaspool kokkulepet jäävate kruntide maa subjektile tagastamisele. Kokkulepet ei ole sõlmitud A.Noolega, kes oli toimiku koostamise ajal 1998.aastal vaieldamatult majavalduse omanikuks ja kes oli vastustajale esitanud ka maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Seega on ümber lükatud vastustaja väide, et Noolte elamu asub H.Venele tagastamata jäänud maal. Vastustaja seisukohta ei kinnita ka selles toimikus olevad kaardid ega abrissid, mis ei sisalda mingeid viiteid Noolte hoonetele. Samuti puuduvad kaardimaterjalist tulenevad viited asjaolule, et Noolte hoonete aluse maa ja H. Venele tagastava maa vahele jääv maa saaks kuuluda H. Venele tagastamisele. Vastustaja tõlgenduse kohaselt asus kaebuse esitajale tagastamisele kuuluv endine talu maa Noolte hoonest eemal idas ja ei asunud küla poolitavast teest põhja pool vaid ulatus ka teisele poole teed kagusse (vt asendiplaan tl 54). Kohus on seisukohal, et sellise järelduse tegemiseks puudub olemasolevate tõendite pinnalt alus. Kõik asjas kogutud kirjalikud tõendid tõendavad üheselt, et kaebuse esitaja vanematelt võõrandatud elamut, mis on praeguseks kaebuse esitajale tagastatud kasutas perekond Rebane, kes oli eesti ajal talus rentnikuks ja nõukogude ajal hilisema Varstu sovhoosi üürnikuks (vt näit tl 198-206, 216). Kuna tõendites ei esine selles küsimuses mingit vastuolu, siis ei pea kohus vajalikuks kõiki kogutud kirjalikke tõendeid üksikult analüüsida. Lya Aerole, kellelt A. Nool ja R. Nool pärisid hooned on 1977.a eraldatud õueaiamaa (tl 208-210). Õueaiamaa eraldamise skeemiga (tl 210) on aga üheselt tõendatud, et Marie Rebase õueaiamaa piirnes vahetult Noolte hoonetega. Seega on ümber lükatud vastustaja seisukoht kaebuse esitaja maa asumisest Noolte õueaiamaast eemal, taoliselt, et maad oleks piirnenud ainult ühest punktist Noolte maa kaguosas. Kohus on välja nõudnud Noole katastriüksuse moodustamise toimiku (tl 72-87) ja ka juriidilise toimiku ning H. Vene maaga piirneva Vahe Karjahansu tagastamise toimiku, milles sisalduvad materjalid samuti ei kinnita vastustaja seisukohta kaebuse esitaja maa paiknemise suhtes ning selles, et Noolte maa saaks asuda H.Vene maal. Kaebuse esitaja poolt esitatud 1928.a koostatud Varstu aleviku piirkonda kuuluvate maade skits (tl 102) tõendab, et kaebuse esitaja maa asus alevikku poolitavast teest põhjas, ja st ainult ühel pool teed. Kaebuse esitaja poolt on esitatud 1873.a koostatud maaüksuse plaan (tl 103). Vastustaja on plaani analüüsinud sellest aspektist, et plaanil on kujutatud kaebuse esitaja elamu asukohaks maatüki läänepoolsem osa, siis see asjaolu tõendab, et kaebuse esitajale tagastatud maja asukohta arvestades ei saa Noolte elamu alune maa piirneda kaebuse esitajale tagastamisele kuuluva maaga. Kohtu arvates on üldteada asjaolu, et Lõuna-Eestis ehitati sel perioodil rehielamuid. Kuna asjas kogutud kirjalike tõenditega on tõendatud, et kaebuse esitaja esivanemate rehielamu on kolhoosi ajal toimunud ümberehituse tulemusena saanud vähemalt osaliselt Noolte praeguseks elamuks, siis on ümber lükatud vastustaja poolt tuvastatud kaebuse esitajale tagastamisele kuuluva maa asukoht. Vastustaja väidab, et kaebuse esitajale tagastamisele kuuluva maatüki läheduses on kõik endised talumaad tagastatud. Kui kaebuse esitaja talumaa asukoht oleks selline nagu väidab vastustaja, st et Noolte maa ja kaebuse esitaja maa vahele jääks kolmnurk, mis ei kuulu kaebuse esitajale ja asuks ka üle tee, siis peaks ju osa tagastamisi olema toimunud ebaõigesti, kuna üle tee asuva vaba maa kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud. Neil asjaoludel ei vasta vaidlusalune korraldus MaarS § 9 lõikele 1, kuna kaebuse esitajale ja A. Noolele ja R. Noolele ei ole antud tähtaega selles sättes sätestatud kokkulepete sõlmimiseks, mille tõttu ei ole korraldus kooskõlas kehtiva õigusega ja ei vasta HMS § 54 sätestatule ja kuulub tühistamisele kui kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuv haldusakt. Asjas on menetlusnõudeid rikutud mahus, mis on mõjutanud asjas tehtud otsust, mille tõttu ei kohaldu HMS § 58 sätestatud välistus. Vastuseks kaebuse esitajale märgib kohus, et asja materjalide põhjal ei saa teha järeldust, et korraldus oleks vastuolus MaarS § 9 lõikes 1 punktis 1 sätestatuga Nooltele erastada plaanitava maa suuruse osas. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja käsitlusega 1985.a pärandi vastuvõtmisest ja pärandi omandamisest R. Noole poolt. Põhimõtteliselt on kaebuse esitaja poolt esitatud nägemus TsK §-de 551 ja 552 kohaselt võimalik, kuid asjas puuduvad tõendid, mille alusel saaks järeldada, et R. Nool oli juba 1985.aastast omanik, kuna ka notar on 28.06.2006.a testamendijärgses pärimisõiguse tunnistuses pidanud vajalikuks osundada, et R. Noolel on õigus ehitise juurde maad ostueesõigusega erastada. 7. Kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada esialgse õiguskaitse abinõu. HKMS § 92 lõikes 1 sätestatu kohaselt peab kaebuse esitaja kohtukulud kandma vastustaja. Kaebuse esitaja kohtukulu nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on kaebuse esitaja kandnud kohtukulu summas 44 877,76 krooni. HKMS § 93 lõikes 5 sätestatud volitusnormi alusel loeb kohus asjas vajalikuks ja põhjendatud kohtukuluks 20 000 krooni, mille mõistab vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja. Roby Koik Kohtunik