2-06-8442/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-8442 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2008, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Ivi Kesküla, Gaida Kivinurm Tsiviilasi A.B hagi S.B vastu lapse elukoha määramiseks ja elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 05.03.2007 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S.B apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
2. aprill 2008, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja esindajad Hageja A.B Kostja S.B, esindaja adv Veikko Puolakainen RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 05.03.2007 otsus jätta muutmata, kuid täpsustada elatise väljamõistmise perioodi. Otsuse resolutsioon elatise väljamõistmise osas sõnastada järgmiselt: Mõista S.B-lt välja elatis tütre A.B ülalpidamiseks 1500 (üks tuhat viissada) krooni kuus alates 01.05.2005 kuni 31.07.2006 A.B kasuks. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hagiavalduse asjaolud ning hageja nõue A.B esitas 07.04.2006 Harju Maakohtule S.B vastu hagi lapse elukoha määramiseks ja elatise saamiseks. Poolte abielust on sündinud lapsed A, An ja Al. Abielu purunes ja see lahutati 20.11.2000 Tallinna Perekonnaseisuametis. Abielu lahutamisel laste elukoha üle vaidlus puudus. Hagi esitamise ajal elasid koos isaga poeg A (juunist 2004) ja tütar An (maist 2005). Tütar Al elas koos emaga. Hageja palus määrata tütar Al elukohaks tema elukoht. Koos elukoha määramise nõudega palus hageja kostjalt välja mõista elatise laste ülalpidamiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista elatusraha 3000 krooni kahe lapse, s.o A ja An ülalpidamiseks (alates detsembrist 2004 poja A ja maist 2005 tütre An ülalpidamiseks). Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Faktiline olukord on pärast hagi esitamist muutunud, kuivõrd alates juulist 2006 elab An ema juures. Seetõttu on hageja nõue elatise saamiseks kahele lapsele muutunud alusetuks. Elatise nõue on alusetu ka sisuliselt, kuivõrd kostja ei ole eiranud laste ülalpidamiskohustust. Kostja on aastaid kasvatanud kolme last (november 2000 kuni juuni 2004). Käeoleval ajal kasvatab kostja kahte alaealist last ilma hagejapoolse märkimisväärse abita. Kostja on ülalpidamiskohustust oma võimaluste piires täitnud, võimaldades lastel pühenduda hariduse omandamisele ja huvialaringides osalemisele, ostes neile vajalikke riideid ning andes taskuraha. Elatise nõude puhul tuleb arvestada ka vanemate varalist seisundit. Kostja ainsaks sissetulekuks on tema töötasu 7435 krooni kuus. Hageja materiaalsed võimalused on paremad. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis S.B-lt välja elatise tütar An ülalpidamiseks 1500 krooni kuus alates maist 2005 kuni juulini 2006 (kaasa arvatud) A.B kasuks. Kohus jättis rahuldamata A.B nõude tütar Al elukoha määramiseks isa juurde. Otsuse põhjenduste kohaselt puudus poolte vahel vaidlus selles, et poolte ühine alaealine laps An elas perioodil maist 2005 kuni juulini 2006 hageja juures. Seega oli nimetatud ajavahemikus hageja ülalpidamisel kaks last - poeg A ja tütar An, kostja ülapidamisel oli tütar Al. Poolte vahel pole vaidlust ka selles, et kostja nimetatud perioodil hagejale tütre An ülapidamiseks elatist ei maksnud. Perekonnaseaduse (PKS) § 61 (otsuses ekslikult § 60) lg 9 järgi, kui kummagi vanema juurde jääb nende laps, mõistab kohus elatise lapsele vanemalt, kellel on parem varaline seisund. Kohus leidis, et kostjalt tuleb välja mõista elatis näidatud perioodi ulatuses, kuivõrd sellel ajal oli hageja ülalpidamisel kaks last. Mõlema vanema ülalpidamisel on kogu vaidlusaluse vältel olnud vähemalt üks laps, seega tuleb kostjalt välja mõista elatis vaid ajavahemiku eest, mil hageja juures elasid nii poeg A kui ka tütar An. Asjas esitatud materjali ja ka hageja enda väidete kohaselt on tema varalised võimalused paremad kui kostjal, seega puudub alus kostjalt poeg A ülalpidamiseks elatise väljamõistmiseks ning kostjalt tuleb elatis välja mõista perioodi eest, mil tütar An elas hageja juures. Elatise suuruse üle poolte vahel vaidlus puudub. Kohus ei arvestanud kostja vastuväiteid, mille kohaselt ei ole elatisenõue põhjendatud, kuna aastatel 2000-2004 kasvatas kostja lapsi üksinda. Mõlemal vanemal on kohustus oma lapsi ülal pidada. Kostjal oli võimalus nimetatud perioodil nõuda elatist laste ülalpidamiseks hagejalt, kui hageja vabatahtlikult elatist ei maksnud. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse osaliselt ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi elatise nõudes täielikult rahuldamata. Esimese astme kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ning rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega hagi tõendamatuse osas. Kostja väitis, et hageja ei ole tõendanud, milliste asjaoludega on põhjendatud igakuise elatise suurus just tema poolt soovitud määras. Hagile ei ole lisatud ainsatki tõendit, mis konkreetselt kinnitaks ülalpidamiskulude suurust ja põhjendatust. Seega tuleks hagi jätta rahuldamata ainuüksi hagi tõendamatuse tõttu. Kohus on ebaõigesti kohaldanud PKS § 61 lg
3. Nimetatud sätte kohaldamise eeldusena tuleks esmalt tuvastada see, et kostja on oma laste ülalpidamiskohustusest kõrvale hoidunud. Kostja leidis, et hageja arvamus, justkui kostja ei täidaks laste suhtes ülalpidamiskohustust, on täiesti meelevaldne, ei vasta tõele ning on kohut eksitav. Kostja on kasvatanud aastaid kolme last (november 2000 – juuni 2004). Kostja kasvatab jätkuvalt kahte alaealist last ilma hagejapoolse märkimisväärse abita. Kostja leidis, et ülaltoodut arvestades on hageja nõue elatise osas lisaks tõendamatusele ja alusetusele tema suhtes ka ebaõiglane. Arvestada tuleb sedagi, et hageja tegelik varaline seisund on tunduvalt parem kostja omast. Kohus on jätnud nendele väidetele omapoolse hinnangu andmata ega ole põhjendanud, miks ta kostja seisukohtadega ei nõustu. 2 Kohus on ebaõigesti kohaldanud PKS § 61 lg
4. Kohus on elatise nõude rahuldamisel lähtunud pelgalt faktist, et üks tütardest elas teatud perioodil isa juures. Vanemate varaline seisund on kohtu poolt jäetud täiesti tähelepanuta. Antud asjas väitis hageja juba hagiavalduses ning rõhutas seda väidet ka kohtuistungil, et temal on kostjast tunduvalt paremad rahalised võimalused. Kostja seda väidet kahtluse alla ei seadnud ning tegi selle pinnalt ka järelduse, et kostja arvates võib ühe vanema tunduvalt parem majanduslik olukord olla mõjuvaks põhjuseks, mis annab alust järeldada, et tegelikult on laste sissetulek piisav ning igapäevane toimetulek tagatud, mistõttu ei ole alust hagi rahuldamiseks hageja poolt soovitud ulatuses. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta nende väidetega ei nõustu, ega ole ka põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud elatise väljamõistmisel asjaoluga, et tegelikult puudus hagejal parema varalise seisundi tõttu igasugune vajadus elatise saamiseks. Apellandi arvates oleks kohus pidanud tema poolt esile toodud asjaolude pinnalt kohaldama PKS § 61 lg-t
5. Kohus on jätnud tähelepanuta PKS § 61 lg 6 p-d 2 ja 3, mille kohaselt võib kohus jätta elatise välja mõistmata või selle suurust vähendada, kui lapsel on piisav sissetulek või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Kohtu seisukoht, et kostja oleks võinud aastatel 2000 - 2004 ise elatist hagejalt nõuda, on iseenesest küll õige, kuid kostja arvates käesoleva vaidluse aspektist asjakohatu. Kostja ei ole seda vajalikuks pidanud ning on laste kasvatamise ja ülalpidamisega ise edukalt toime tulnud, mida tõendas ka asjas saadud eestkosteasutuse arvamus. Seega ei peaks seda asjaolu kostjale ette heitma, vaid teda tuleks pigem tunnustada oma vanemlike kohustuste täitmise eest. Vastustaja seisukoht Hageja A.B ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29.06.2007 otsusega S.B apellatsioonkaebuse alusel Harju Maakohtu otsuse osaliselt elatise väljamõistmise algusaja osas ning mõistis S.B-lt välja elatise tütar An ülalpidamiseks 1500 krooni alates hagi esitamisest 07.04.2006 kuni juulini 2006 (kaasa arvatud) A.B kasuks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. A.B kassatsioonkaebuse alusel tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse elatise väljamõistmise aja ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus PKS § 70 lg 1 kohaselt elatise välja alates elatisehagi esitamisest. Sama paragrahvi
6. lõike järgi võib kohus mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolusid. Seega annab PKS § 70 lg 2 võimaluse mõista kohustatud vanemalt elatis välja tagasiulatuvalt, nähes seejuures selle sätte kohaldamise eeldustena ette asjaolud, et vanem ei täitnud ülalpidamiskohustust ühe aasta jooksul enne elatisehagi esitamist ning ei esinenud elatise suuruse vähendamise aluseid (vt Riigikohtu 30.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-07). Ajavahemik, mille eest kostjalt elatis välja mõistetakse, tuleb resolutsiooni märkida kuupäevaliselt. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb läbivaadatavas osas jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks korrata. Küll vajab otsuse resolutsioon täpsustamist: ajavahemik, mille eest kostjalt elatis välja mõistetakse, tuleb märkida kuupäevaliselt. 3 Pooled ei vaielnud selle üle, et alates maist 2005 kuni juulini (kaasa arvatud) 2006 kasvatas hageja kahte ja kostja ühte alaealist last. Sel perioodil elasid isa juures poeg A ja tütar An, ema juures tütar Al. Eeltoodud asjaoludel pidaski maakohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis ühele lapsele, s.o tütre An ülalpidamiseks. Kohus ei jätnud kohaldamata PKS § 61 lg 9, sest hageja juures elava teise lapse ülalpidamiseks elatist välja ei mõistetud (nimetatud säte käsitleb elatise väljamõistmist juhul, kui kummagi vanema juurde jääb nende laps ehk võrdne arv lapsi). Esimese astme kohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole vaidlusalusel perioodil tütre An ülalpidamiseks piisaval määral elatist andnud. PKS § 70 lg 2 annab kohtule võimaluse mõista kohustatud vanemalt elatise välja tagasiulatuvalt juhul, kui vanem ei täitnud ülalpidamiskohustust ühe aasta jooksul enne elatisehagi esitamist ning ei esinenud elatise suuruse vähendamise aluseid. Viidatud kohustuse mittetäitmisena on hinnatav ka ülalpidamise ebaregulaarne või ebapiisav andmine. Seega võib kohus hageja nõudel PKS § 70 lg 2 alusel elatise välja mõista kohustatud isikult tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka juhul, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Maakohtul ei olnud alust kohaldada PKS § 61 lg 6 p-de 2 ja
7. Neid asjaolusid, mis võimaldaksid jätta elatis välja mõistmata või mõista see välja alla PKS § 61 lg-s 4 nimetatud suuruse, antud juhul ei esine. Maakohus leidis õigesti, et elatise tasumisest vabastamist ei võimalda asjaolu, et kostja on varasemal perioodil kasvatanud ise kolme last ning hageja osalus laste ülalpidamises on väidetavalt olnud ebapiisav. Apellatsioonkaebuse sellekohased väited ei anna alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks. Apellandi väited selle kohta, et maakohus ei ole arvestanud vanemate varalist seisundit, ei ole kooskõlas asja materjaliga. Tõendeid selle kohta, et kostja varaline seisund ei võimaldaks tal oma lapse ülalpidamiseks seaduses ettenähtud miinimummääras elatist anda, ei ole kohtule esitatud (alates 01.01.2006 oli kuupalga alammäär 3000 krooni, millest tulenevalt ei võinud elatis olla väiksem kui 1500 krooni - PKS § 61 lg 4). Seetõttu ei oma asjas tähtsust, kas hageja varanduslik seisund on kostja omast oluliselt parem või mitte. See, et elatist nõudval vanemal on varanduslik seisund teise vanema omast parem, ei vabasta viimast temale seadusega pandud kohustusest. Ü. Jänes I. Kesküla G. Kivinurm 4