3-07-2462/5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-2462 Otsuse kuupäev

1. märts 2008 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Juri Stronfel´i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju summas 40 000 krooni hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 21.02.2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Juri Stronfel Vastustaja Tartu Vangla esindaja Eva Panksepp Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik Tartu Halduskohtu 23.11.2007.a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-07-1901 tunnistati õigusvastaseks Tartu Vangla poolt Juri Stronfelile telefoni kasutamise mittevõimaldamine 05.06.2007.a. 05.12.2007.a saabus Tartu Halduskohtusse Juri Stronfeli kaebus Tartu Vangla vastu telefoni kasutamise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju summas 40 000 krooni hüvitamise nõudes. Kaebuse põhjendused 1 Kaebaja märgib, et ta soovis 01.06.2007.a helistada prokurörile seoses kriminaalasjaga nr 06730000581, et teatada kavatsetava kuriteo toimepanemisest Murru Vanglas. Kuna 01.06.2007.a oli reedene päev, siis ei olnud tal võimalik avaldust esitada. Avalduse esitas ta esmaspäeval, kuid 05.06.2007.a keelduti talle helistamise võimaldamisest. J. Stronfelil oli väidetavalt informatsiooni narkootikumide sissetoomise kohta Murru Vanglasse, mida ta ei saanud prokurörile edastada ja sellega kuritegu ära hoida. Kaebuse esitaja sõnul teeb ta kriminaalpolitseiga koostööd ning mingite asjaolude ilmnemisel peab ta kohe sellest prokuröri informeerima. Telefon on tähtis info edastamiseks. Kuritegu sooritati 06.06.2007a. Kaebuse esitaja sõnul ei pöördunud ta enam hiljem prokuröri poole, kuna talle anti võimalus helistamiseks alles 07.06.2007.a, mil oli juba hilja prokurörile helistada. Kaebaja märgib, et telefoni kasutamise mittelubamise tõttu oli tal närvivapustus. Teda tabas hüsteeria, ta puhkes nutma ning ta käed ja jalad värisesid. Ta ei suutnud süüa. Selline seisund oli J. Stronfelil kuus päeva. Arsti poole ta ei pöördunud, kuna närvisüsteemi ärritus möödus ning arsti juurde oleks ta saanud alles kahe nädala pärast. Kaebuse esitaja sõnul on ta emotsionaalne inimene, kes siiski suutis ennast tagasi hoida ja elas juhtumit seespidiselt üle. Selle tõttu, et ta hoidis ennast tagasi, said kannatada teised inimesed, kelle peal kaebuse esitaja ennast välja elas. J. Stronfeli sõnul sõimas ta 07.06.2007.a oma sõbrannat. Kaebuse esitaja märgib, et keeldudes tal laskmast helistada, tõukas Tartu Vangla teda uuele kuriteole või kinnipidamise režiimirikkumisele. Närvivapustuse ajal võis kaebuse esitaja teha läbimõeldamatuid tegusid - solvata valvurit, valada keeva veega üle, lõhkuda kambri sisustust. Samuti võis kaebuse esitaja käte ja jalgadega vastu ust kolkides teisi segada või hakata otsima vanglas keelatud eset nagu mobiiltelefon, et saada ühendust ametnikega. Selliste tegude eest oleks kaebuse esitajat karistatud kas kriminaalkorras või käeraudades kartserisse paigutamisega. Tema aga läks mõistlikku ja humaanset teed pidi, peale seda, kui oli nutnud. Kaebuse esitaja sõnul oli tema hinges kõige tõelisem hüsteeria, seinad hakkasid tema peale suruma. Kaebuse esitaja ei suutnud mõista, miks vangla rikub seadust. Aga vangla ei võtnud seda rikkumist omaks ja vaidles sellele vastu. Olles hüsteerias, kaebuse esitaja ei söönud, vaid ajas endale sööki sisse ja rappus. Kaebuse esitaja soovib peale vangistusest vabanemist käia psühholoogi juures ning läbida rehabilitatsiooniprogrammi just peale seda juhtumit. Selleks on vaja raha. Kaebuse esitaja arvutas kokku, kui palju maksavad ravimid ja kolm kuud psühholoogi juures käimine ning leiab, et selleks tuleb talle hüvitada 40 000 krooni. Vastustaja vastuväited Tartu Vangla on seisukohal, et kaebuse esitajal puudub põhjus rahalise hüvitise nõudmiseks, kuna talle ei ole vangla süü läbi kahju tekkinud. Kahju hüvitamise nõude korral peab kahjustatud isik tõendama kahju olemasolu ja suurust. Kaebaja ei ole 2 nimetanud ühtki sellist asjaolu ega esitanud tõendit, mis kinnitaks kahju tekkimist ega põhjendanud hüvitisena nõutava rahasumma suurust. Kaebaja ei ole ajavahemikul 01.-09.06.2007.a pöördunud vangla poole ühegi kaebuse või avaldusega, et ta vajab meditsiinilist või psühholoogilist abi, samuti ei ole igapäevast järelevalvet teostavad valvurid ega inspektor-kontaktisik, kelle igapäevaseks peamiseks teenistusülesandeks on kinnipeetavate kaebuste, avalduste ja taotluste lahendamine, märganud, et J.Stronfeli terviseseisund või meeleolu oleks olnud tavapärasest erinev. Ka 06.
2. ja 06.08.2007.a Justiitsministeeriumile adresseeritud kaebustes ei räägi kaebaja midagi teda tabanud hüsteeriast ega muudest tervisehäiretest. 09.06.2007.a avaldas J.Stronfel inspektor-kontaktisikule suuliselt soovi kreemi saamiseks, muid probleeme ei olnud. Meditsiiniosakonna poole pöördus ta peale 01.06.2007.a esmakordselt alles 14.06.2007.a kaebustega, mis antud asjas tähtsust ei oma. Seega on paljasõnaline kaebaja väide, et tal oli kuus päeva kestev tervisehäire. Vastustaja märgib, et kinnipeetav J. Stronfel on viibinud korduvalt ja pikka aega vanglas. Kaebuse esitaja teab, kelle poole tuleb pöörduda, kui on vaja operatiivset kaitset kaaskinnipeetavate vastu või et teatada kuriteost. J. Stronfel kinnitas, et siis tuleb pöörduda julgeolekuosakonna poole või peavalvuri poole Antud juhul oleks tõkestamiseks kiireim viis pöörduda Tartu Vangla julgeolekuosakonna poole, kes oleks pöördunud Murru Vangla julgeolekuosakonna poole. J. Stronfelil võis telefoni kasutamise mittelubamine tuua kaasa teatud üleelamise ja kehva enesetunde, aga ühe telefonikõne hilinemine kahe päeva võrra ei saanud tuua kaebuse esitajale selliseid tagajärgi, nagu ta kirjeldas. Kaebuse esitaja üleelamised ei saanud olla Tartu Vangla süülise käitumise põhjustatud tagajärjel. Tartu Vangla on seisukohal, et 05.06.2007.a helistamise mittevõimaldamisega ei ole J. Stronfelile kahju tekkinud, mistõttu ei kuulu hüvitise nõue rahuldamisele. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kaebuse esitaja Juri Stronfel taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 40 000 krooni. Kahju oli vastustaja tekitanud telefoni kasutamise mittevõimaldamisega 05.06.2007.a. J.Stronfel esitas nimelt avalduse sooviga helistada prokurör S.-H-Evestusele. Kaebuse esitajal ei võimaldatud helistada 05.06.2007 põhjusel, et see päev ei olnud graafikujärgne, helistamiseks ettenähtud päev. Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS) §-s 9 lg
3. Selle kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise 3 kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleb eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt nimetatud avaliku võimu kandja tegevus (tegevusetus), millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb vältimatu põhjuslik seos väidetavalt tekitatud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel. Kui kasvõi üks eelpool väljatoodud kahju hüvitamise elementidest puudub, jääb kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Tartu Halduskohtu jõustunud otsusega haldusasjas nr 3-07-1901 tunnistas kohus Tartu Vangla tegevuse, mis seisnes kaebajale 05.06.2007 telefoni kasutamise mittevõimaldamises, õigusvastaseks. Selles osas enam vaidlust olla ei saa. Kaebaja leiab, et vastustaja oma õigusvastase tegevusega, keeldudes tal kasutada 05.06.2007 telefoni, põhjustas tal närvivapustuse, ehk terviserikke, mis kestis umbes 6 päeva ning selle hüvitamiseks tuleb vanglalt välja mõista rahaline hüvitis summas 40 000 krooni. Kohus on seisukohal, et antud asjas ei ole leidnud tõendamist, et vastustaja keeldumine telefoni kasutamise võimaldamiseks 5.06.2007 oleks kaebajale kahju tekitanud. RVastS § 9 lõikes 1 on loetletud juhud, millal on isikul õigus mittevaralise kahju hüvitamist taotleda. Antud juhul ei ole ühtki RVastS § 9 lõikes 1 loetletud tingimust esinenud. Kaebaja enda väitel tekitas vangla keeldumine tal lühiajalise närvisüsteemi kahjustamise, ta puhkes nutma, käed ja jalad värisesid, ta ei suutnud süüa jmt. Samas ei ole kaebaja aga arstiabi saamiseks vangla poole pöördunud. Seda kinnitas kaebaja ka ise. Vastustaja väitel pöördus kaebuse esitaja vangla meditsiiniosakonna poole alles 14.06.2007 , kuid mitte antud juhtumiga seoses. Vastustaja väitel ei märganud ka igapäevast järelevalvet teostavad valvurid ega inspektor-kontaktisik, et J.Stronfelil oleks neil päevadel terviseseisund või meeleolu olnud tavapärasest erinev või et kaebajal oleks esinenud hüsteeriat või muid tervisehäireid. Seega ei ole tõendatud, et J.Stronfelil oleks esinenud terviseriket seoses sellega, et tal ei võimaldatud 5.06.2007 telefoni kasutada ja helistada prokurör S.-H.Evestusele. Vastustaja tegevusest tingitud solvumine ja emotsionaalsed kannatused ei ole veel sellised terviserikked, mida tuleks RVastS alusel hüvitada. Nähtuvalt vastustaja selgitustest, oli J.Stronfelil võimalik pöörduda oma probleemiga (teave narkootikumide toomisest Murru Vanglasse) vangla töötajate poole juba alates 1.06.2007 alates. Kaebuse esitaja seda ei teinud. Küsitav on antud juhul, mille tõttu kaebuse esitajal väidetavad pinged ja emotsionaalsed üleelamised tekkisid, kuna haldusasjas nr 3-07-1901 tõi kaebaja välja, et kuna tal ei võimaldatud 5.06.2007 helistada advokaadile, kaotas ta Tallinna Halduskohtus oleva kahju hüvitamise kaebuse. Kuna kohus eelpool märgitud haldusasjas tuvastas, et kaebaja avalduses oli soovitud helistada ainult prokurörile, mitte advokaadile ning tunnistas prokurörile helistamise mittevõimaldamise õigusvastaseks, seostas kaebaja oma üleelamised ja kannatused just viimasega. Nähtuvalt kohtuistungil antud seletusest, on kaebaja eesmärgiks saada rahalisi vahendeid peale vanglast vabanemist rehabilitatsiooni programmis osalemiseks ning psühholoogi juures käimiseks. Kaebaja vabaneb vanglast 2008 aprillikuus, ning seetõttu olevat seda raha kiiresti vaja. Seega ei ole kaebuse esitaja tegelikuks eesmärgiks oma väidetavate 4 kannatuste ja üleelamiste eest hüvitise saamine vaid kohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud toimingu kaudu vanglast vabanemise ajaks rahaliste vahendite hankimine. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks lahend tehti. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole. Eda Muts Kohtunik 5