KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 9.mail 2008.a. Tallinnas 3-07-2631 I.P.i kaebus Viimsi Vallavalitsuse korralduste 19.10. 2007.a. nr 692 ja 8.02.2008.a. nr 71 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 21.04.2008.a. Kohtuistungist osa võtnudkaebaja esindaja vandeadvokaat Martin Männik, vastustaja menetlusosalised Viimsi Vallavalitsuse esindaja Gunnar Kender, kolmas isik R.Õ. ja tema esindaja advokaat Siiri Malberg RESOLUTSIOON 1. Rahuldada kaebus osaliselt. 2. Tühistada Viimsi Vallavalitsuse 19.10.2007.a. korraldus nr 692. 3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. 4. Välja mõista Viimsi Vallavalitsuselt I.P.i kasuks 15 000 (viisteist tuhat) krooni menetluskulusid. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD 19.10.2007.a. Viimsi Vallavalitsuse korraldusega nr 692 kehtestati Viimsi vallas Leppneeme külas Hiire I maaüksuse detailplaneering, millega määratakse krundi ehitusõigus üksikelamu ja abihoone ehitamiseks suurima lubatud ehitusaluse pindalaga 400 m2, elamu kõrgusega kuni 8,5 m ja abihoone/grillinurga kõrgusega kuni 4,0 m olemasolevast maapinnast. Korralduse õigusliku alusena viidati planeerimisseaduse(PlanS) §-le 24 lg 3, Viimsi valla ehitusmääruse §dele 2 p 7 ja 3 lg 1 p 8 ning maavanema heakskiidule, faktiline motivatsioon puudus(tl 12). 8.02.2008.a. Viimsi Vallavalitsuse korraldusega nr 71 muudeti korralduse nr 692 preambulat, lisades sellele faktilise motivatsiooni. Planeeringu kehtestamisega hõlmatud maa-ala asub Leppneeme külas, piirnedes läänest ja lõunast maaüksustega Hiire IV/Lepalinnu tee 21a, Lepalinnu tee 23, Kiige maaüksusega ning idast Muuga lahega. Juurdepääs Hiire I maaüksusele on planeeritud Lepalinnu teelt. Detailplaneeringu väljapaneku ajal 10.-24.11.2006.a. laekus 3 kirjalikku vastuväidet isikutelt, kes polnud rahul sellega, et Hiire I maaüksusele planeeritud ehitised hakkavad varjama nende kruntide merevaadet ja segama privaatsust, samuti väheneks nende kruntidel päikesevalgus. 20.12.2006.a. ja 25.06.2007.a. toimunud avalikel aruteludel kohalik omavalitsus ja vastuväiteid esitanud isikud kokkuleppele ei jõudnud. Samuti ei jõudnud nendega kokkuleppele kinnistu omanik 10.05.2007.a. Harju Maavalitsuses korraldatud nõupidamisel. Vallavalitsus on detailplaneeringu jätkamisel lähtunud volikogu 13.09.2005.a. määrusega nr 32 kehtestatud teemaplaneeringust „Viimsi valla üldiste ehitustingimuste määramine“, millega on lubatud üksikelamu krunti maksimaalselt 20% ulatuses täis ehitada. Hiire I detailplaneeringus on see nõue täidetud, hoonete lubatavat ehitusalust pinda on suurendatud 300 m2-lt 400 m2-ni, mis moodustab umbes 6,5 % krundi pindalast, ja krundi hoonestusala laiendatud põhja suunas 10 m. Vallavalitsus on arvestanud huvitatud isikute seisukohtadega ja kinnistu omaniku õigusega kinnistut hoonestada. Planeeringu avalikul väljapanekul ja ka hilisematel aruteludel naaberkinnisasjade omanike poolt korduvalt tõstatatud merevaate piiramise küsimuses on kaalutud ja hinnatud erinevaid aspekte Hiire I maaüksuse perspektiivsel hoonestamisel. Hiire IV omanik on seisukohal, et põhja suunas 10 m laienev hoonestusala ja sellele kavandatav abihoone(grillhoone kõrgusega 4
- m)piirab oluliselt idasuunalist merevaadet ning kavandatav eluhoone(kõrgusega 8,5
- m)varjab ennelõunase päikese ja vaate merele ning välistab privaatsuse. Planeeringuga on määratud krundi ehitusõigus, mis võimaldab mereäärsesse vastutusrikkasse miljööväärtuslikku keskkonda arhitektuurselt paremini sobivat hoonestust projekteerida, sealhulgas põhjakaarte tuultele suletud terrassi ja grillinurka kavandada. Hooned on planeeritud ca 25 m kaugusele Hiire IV kinnistul asuvast hoonest, seega on tagatud päikesevalgus ka sellele krundile. Hiire I hoonestus on avatud itta ja abihoonele pole kavandatud aknaid ega avasid Hiire IV kinnistu poole, mis loob sellele krundile piisava privaatsuse. Hiire IV eluhoone klaaspinnad ja aknad asuvad valdavalt vaatega põhjasuunas, seega ei muuda detailplaneeringus toodud võimaliku eluhoone asukoht ja kaugus olemasolevast hoonestusest Lepalinnu tee 23 merevaadet idasuunal määral, mis takistaks Hiire I omanikul planeeringuga määratud ehitusala piires hoonestust kavandades oma kinnistut vabalt vallata, kasutada ja käsutada(tl 151-153). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub kohtu äranägemisel kas: 1)tuvastada vaidlustatud korralduste tühisus või 2)korraldused tühistada. Viimsi valla ehitusmääruse § 2 p 7 sätestab, et vallavolikogu pädevusse kuulub detailplaneeringu kehtestamine, mille puhul PlanS kohane järelevalve teostamine planeeringute koostamise üle on kohustuslik või millega määratakse miljööväärtuslik hoonestusala. Vastavalt PlanS §-le 23 lg 1 ja 2 ei teosta maavanem detailplaneeringu üle järelevalvet juhul, kui planeering on koostatud vastavuses üldplaneeringuga ja kõigi avalikul väljapanekul esitatud vastuväidetega on arvestatud. Käsitletavas asjas teostas maavanem kohustuslikus korras järelevalvet, kuid detailplaneeringu kehtestas vallavalitsus. Haldusmenetluse seaduse(HMS) § 62 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda pole andnud pädev haldusorgan. Korraldus nr 692 ei sisalda ühtegi põhjendust, mis võimaldaks kohtul kontrollida detailplaneeringu vastuvõtmisel toimunud diskretsiooniõiguse teostamist, puudub haldusorgani seisukoht varasemate menetluste ning kaebaja ja teiste menetlusosaliste poolt korduvalt esitatud vastuväidete osas. Seega peaks Riigikohtu halduskolleegiumi otsustest 14.10.2007.a. nr 3-3-154-03, 17.10. 2007.a. nr 3-3-1-39-07 ja 17.05.2005.a. nr 3-3-1-16-05 tulenevalt detailplaneeringu kehtestamise tühistama juba ainuüksi HMS §-s 56 lg 1 märgitud nõude järgimata jätmise tõttu. Seda puudust pole vastustajal võimalik kõrvaldada kaebuse menetlemise raames täiendavaid põhjendusi esitades. Kuna detailplaneeringumenetluse kohtulik kontroll on piiratud ning praegusel juhul võimatu, tuleb planeeringu kehtestamine tühistada. Kaebaja kaasomandis on Hiire IV kinnisasi ning vaidlustatud korraldus rikub kaebaja huve eelkõige sellega, et näeb ette ehitiste püstitamise, mis varjavad kaebaja kinnisasjalt vaadet merele. Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2001.a. otsuse nr 3-3-1-15-01 punktis nr 32 leidis kolleegium, et isik, kes kannab planeerimiskulusid, ei saa eeldada, et detailplaneering kehtestatakse ning tema huvid 2 kaaluvad üles kolmandate isikute õiguspärased huvid. Vallavalitsus on jätnud lahendamata küsimuse kaebaja omandiõiguse piirangust, mis kaasneb naaberkinnisasjale detailplaneeringu järgi ehitise püstitamisega. Detailplaneering rikub lisaks kaebajale ka paljude teiste isikute huvisid, kes on esitanud detailplaneeringu kohta vastuväited keskkonnaministrile, kohalikule omavalitsusele ja Harju maavanemale. Hiire I kinnistu kuulus varem kaebajale. Ajal, mil R.Õ. omandas kaebajalt Hiire I kinnisasja, kehtis sellel juba Viimsi Vallavalitsuse 28.05.2004.a. korraldusega nr 407 kehtestatud detailplaneering, mis määratles kinnisasja ehitusõiguse(ehitusala suurusega 1000 m2, elamu pinnaga 300 m2 ), s.t. R.Õ. teadis või pidi teadma kinnisasja omandamisel 2005.a. omandatava kinnisasja kasutamise piirangutest. Vaidlustatud planeering muudab varasemat detailplaneeringut ning rikub kaebaja õiguspärast ootust, et säiliksid varasema detailplaneeringuga naaberkinnisasjale kehtestatud piirangud. Seega oleks vastustaja pidanud järgima HMS §§ 64-70 sätteid. Vastustaja pole aga korralduse vastuvõtmisel arvestanud kaebajale kui naaberkinnisasja omanikule tekkivaid tagajärgi, pole kaalutlenud haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Korraldusega nr 71 püüab vastustaja sisuliselt esitada motivatsiooni, millest väidetavalt lähtuti korralduse nr 692 vastuvõtmisel. Riigikohtu halduskolleegium on aga 24.01.2008.a. haldusasjas nr 3-3-1-62-07 sedastanud, et haldusakti puuduliku motivatsioon pole kõrvaldatav kohtumenetluse käigus; põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Korraldus nr 71 rikub ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2008.a. kohtumäärust, millega peatati korralduse nr 692 kehtivus. Seega ei saanud vallavalitsus korraldust nr 692 muuta, sest see ei kehtinud. Riigikohtu halduskolleegium on 8.04.2004.a. lahendis nr 3-3-1-13-04 märkinud, et õigusakti kehtivuse peatamise õiguslik tähendus on oma olemuselt sarnane õigusakti kehtetuks tunnistamise tähendusega, kuigi selle vahega, et peatamine on ajutine, kehtetuks tunnistamine aga lõplik. Seda kinnitab ka HMS § 64 lg 1 teine lause, mis peab kehtivuse peatamise suhtes võimalikuks kohaldada kehtetuks tunnistamise sätteid… Varasemat haldusakti muutva haldusakti kehtivuse peatamine tähendab, et ajutiselt langeb ära õiguslik tagajärg, mille tekitamisele ta on suunatud, s.t muudatus varasemas haldusaktis. Vastupidise tõlgenduse korral oleks takistatud isikute õiguste efektiivne kaitse haldusakti muutmise vastu. Kuna vastustaja on korraldusega nr 71 muutnud haldusakti, mille kehtivus oli peatatud, polnud korralduse nr 71 vastuvõtmine lubatav ning see tuleb tühistada. Peale selle ei andnud vastustaja korraldusele eelnenud haldusmenetluses kaebajale võimalust esitada korralduse sisu kohta oma arvamust ja vastuväiteid, millega rikkus HMS §-s 40 sätestatud kaebaja õigust olla ära kuulatud ning kaasatud haldusmenetlusse. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vallavalitsus pole oma pädevust ületanud. Ehitusmääruse § 3 lg 1 p 8 alusel kuulub vallavalitsuse pädevusse maa-alade planeerimisel detailplaneeringu kehtestamine, v.a. sellise detailplaneeringu kehtestamine, mille puhul PlanS kohane järelevalve teostamine planeeringute koostamise üle on kohustuslik või millega määratakse miljööväärtuslik hoonestusala, v.a. juhul, kui järelevalve kohustus tuleneb ainult planeeringuvaidlusest. Volikogu viis sellise erandi sisse just põhjusel, et mitte koormata esindusorganit juhtumitega, kus detailplaneeringute menetlemisel ei muudeta laiemale avalikkusele suunatud elukorraldust. Praegusel juhul pole tegemist ei üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamisega ega ka sellise detailplaneeringu kehtestamisega, millega kaasneks vallale varaliste kohustuste võtmine. Tegemist on sisuliselt hoonestusala pikendamisega põhja suunas 10 m selleks, et ehitada sinna grillinurk kõrgusega 4 m. Kaebaja päikesevalgust see ei vähenda ja merevaadet piirab minimaalselt. Kaebaja elamu enamus aknaid on teistes suundades ja II korruselt ei takista miski tema merevaadet, mis on tal väga lai, kuna tema kinnistu piirnebki merega. 3 Korraldus nr 692 on piisavalt motiveeritud. Kaebaja on kursis kogu planeerimismenetluse käigu ja vastuvõetud otsuste põhjendustega, kuna lisaks kirjavahetusele on toimunud ka mitmed avalikud arutelud nii vallavalitsuses kui ka Harju maavanema juures, kes teostas detailplaneeringu üle järelevalvet, mis päädis tema 26.09.2007.a. kirjaga nr 2.1-13k/4420, millega anti Hiire I maaüksuse detailplaneeringule maavanema heakskiit. Maavanem lahkab oma kirjas ka planeeringule esitatud vastuväiteid ja seisukohti ning viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2001.a. otsusele nr 3-3-1-15-01, milles kolleegium on sedastanud, et planeeringu lahendusest huvitatud isikutel on õigus nõuda, et planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus arvestaks nende huvidega, kuid nad ei või eeldada, et nende huvi kaalub üles kolmandate isikute erahuvi või planeerimisdiskretsiooni omava kohaliku omavalitsuse seisukohad. Maavanem on viidanud oma kirjas ka Riigikohtu halduskolleegiumi 13.03.1998 otsusele nr 3-3-1-9-98, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse planeerimisotsused alluvad kohtulikule kontrollile piiratud ulatuses. Vallavalitsus on planeeringu menetlemise käigus teinud kõik endast oleneva, et arvestada kõigi osapoolte seisukohti ja viinud planeeringusse sisse ka rea täpsustusi. Kaebaja vastuväiteid on arutatud ja antud neile kirjalikud vastused. Kaebajaga pole olnud võimalik kokkulepet saavutada, kuigi lisaks ametlikele aruteludele on seda korduvalt üritanud teha ka R.Õ.. 25.06.2007.a. toimunud teistkordse avaliku arutelu protokollist nähtub, et kaebaja polnud nõus ühegi ettepanekuga, ise kompromissettepanekuid ei esitanud, vaid soovis jääda kehtiva detailplaneeringu juurde. Hiire I maaüksuse detailplaneeringu koostamisel pole rikutud õigusnorme. Detailplaneering on planeeringu materjalidest nähtuvalt teiste asutuste hulgas kooskõlastatud ka Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakonnaga ja Põhja – Eesti Päästekeskusega. Kuigi korraldus nr 692 on piisavalt motiveeritud, muutis vallavalitsus põhjendamatute formaal-juriidiliste vastuväidete lõplikuks välistamiseks korraldusega nr 71 korralduse nr 692 preambulit. Kuna korraldusega nr 71 ei kehtestata detailplaneeringut, ei saa siin rääkida igaühe õigusest seda haldusakti vaidlustada. Korraldus nr 71 ei riku kaebaja õigusi, sest sellega ei muudeta korralduse nr 692 resolutiivosa, vaid preambulit. Korraldus nr 71 ei riku Tallinna Ringkonnakohtu 30.01. 2008.a. määrust - ka õigusalases kirjanduses on märgitud, et haldusakti muutmisega HMS § 64 lg 1 ja 2 tähenduses on tegemist vaid juhul, kui muudetakse haldusakti resolutiivosa, motiivide tagantjärgi muutmisel õiguslikku tähendust pole. Kolmas isik palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja pole vaidlustatud haldusakte andes oma pädevust ületanud. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud; põhjendus esitatakse aktis endas või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis. Riigikohus on 30.05.1997.a. lahendis nr 3-3-1-14-97 asunud seisukohale, et „Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta.“ Arvestades konkreetseid asjaolusid, on korraldus nr 692 on piisavalt motiveeritud. Kaebaja on kursis kogu haldusmenetluse etappidega ja avaldatud arvamustega, talle on saadetud kõikide seisukohtade ärakirjad, muuhulgas maavanema heakskiit, kus on põhjalikult esitatud kaalutlused ja põhjendused selle kohta, miks detailplaneeringu kehtestamine on seaduslik. Kuna maavanema heakskiidule viidati ka nimetatud korralduses, pidi kaebajale olema teada, millistel põhjendustel korraldus nr 692 anti. Riigikohus on 17.05.2005.a. otsuses sedastanud, et „haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on taga akti kontrollitavus. Ulatuslikemate aktide korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist ka otsuses endas. Samas ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist, näiteks juhtumil, kui otsuse põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest.“ Korraldusega nr 71 on muudetud korraldust nr 692, mitte pole seda kohtumenetluse käigus motiveeritud, nagu väidab kaebaja. 4 Korraldusega nr 71 ei kehtestatud detailplaneeringut, mistõttu ei kuulu kohaldamisele PlanS §-s 26 lg 1 sätestatud igaühe kaebeõigus ning seda haldusakti saab vaidlustada vaid isik, kelle õigusi see rikub. Kaebusest ei selgu, milliseid kaebaja õigusi nimetatud haldusakt rikub. Kuna korraldus ei kehtesta detailplaneeringut, ei riku see ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2008.a. määrust. Haldusakti muutmist puudutavad sätted ei näe ette vajadust tingimata kaebaja ärakuulamiseks. Kuna korraldus nr 71 ei mõjutanud kaebaja õigusi ega kohustusi, polnud selle vastuvõtmine tema suhtes hoolimatu. Kaebaja väide, et detailplaneeringu muudatusega rikutakse tema õigusi ja piirkonna terviklahendust, on eksitav ja demagoogiline. Kui Hiire I ehitusala joont nihutada ainult 10 m põhja poole, siis pole vaja maha võtta ühtegi põõsast ega puud. Esimene puu peale ehitusjoone nihutamist jääb 25–30 m kaugusele. Samuti ei saa rääkida mingist valguse varjamisest, kuna tegemist on madala hoonega(katusealune grill), mille kõrgust on kaebaja nõudmisel vähendatud 5 m-lt 4 m-le. Samas ei nihku ehitusjoon Hiire IV hoonest ettepoole, vaid jääb mitu meetrit tahapoole. Just see lahendus annabki mõlemale krundile väikese privaatse nurgakese. I.P.i kaaskaebajatest on A. R. müünud oma kinnistu I.P.i elukaaslasele juba 2007.a. jaanuaris, G. P. ja H. T.(omavahel elukaaslased ja kaasomanikud kaebajalt ostetud 3200 m2 maa osas) panid oma osa 3200 m2 juba 2007.a. varasügisel City24-s müüki. Need inimesed olid lihtsalt kaebajaga ühel või teisel moel seotud ja seetõttu kirjutasid ka igasugustele vaidlustele alla. KOHTU PÕHJENDUSED Korralduses nr 71 on märgitud, et sellega muudetakse korralduse nr 692 preambulat. HMS ei määratle, mida pidada haldusakti muutmiseks, sellepärast tuleb selgitamaks, kas on tegemist haldusakti muutva haldusaktiga, lähtuda HMS §-st 51 lg 1. Osundatud sättes on kirjas, et haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Järelikult peab ka varasemat haldusakti muutev haldusakt olema suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Korraldus nr 71 aga ei tekita, muuda ega lõpeta kellegi õigusi ega kohustusi, vaid sisaldab endas üksnes selgitust, miks Hiire I detailplaneeringu kehtestamisel kaebaja ja teiste vastuväiteid esitanud isikute seisukohti ei arvestatud. Kõnealuse dokumendiga ei saa ka lisada korraldusele nr 692 puuduvat faktilist motivatsiooni, sest HMS sellist võimalust ette ei näe. Seega pole korraldus nr 71 haldusakt, vaid korraldusena vormistatud vallavalitsuse kirjalik selgitus Hiire I detailplaneeringu kehtestamise asjaolude kohta. Selline selgitus ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi ega ole halduskohtus vaidlustatav, mistõttu kohus jätab tähelepanuta kõik korralduse nr 71 õiguspärasuse – õigusvastasusega seonduvad menetlusosaliste väited. Kaebus korralduse nr 71 tühisuse tuvastamise/tühistamise nõude osas jääb rahuldamata. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse(KOKS) §-le 3 p 1 on kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Omavalitsusorganiteks on volikogu ja valitsus(KOKS § 4). PlanS § 10 lg 5 kohaselt algatab ja korraldab detailplaneeringu koostamist kohalik omavalitsus. Põhiseaduse §-st 156 lg 1, Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklist 3 ja KOKS §-st 4 tuleneb põhimõte, et volikogu kui kohaliku omavalitsuse esinduskogu võib võtta enda pädevusse küsimusi, mis seadusega normiadressaadiks olevat organit määratlemata on antud kohaliku omavalitsuse pädevusse. Viimsi Vallavolikogu 12.04.2005.a. määrusega nr 19 kehtestatud ehitusmääruse § 3 lg 1 p 8 kehtib järgmises sõnastuses: „Vallavalitsuse pädevusse maa-alade planeerimisel kuulub detailplaneeringu kehtestamine, välja arvatud sellise detailplaneeringu kehtestamine, mille puhul planeerimisseaduse kohane järelevalve teostamine planeeringute koostamise üle on kohustuslik või millega määratakse miljööväärtuslik hoonestusala, välja arvatud juhul, kui järelevalve kohustus tuleneb ainult planeeringuvaidlusest.“ Osundatud sätte sõnastus pole kõige õnnestunum, kuid siiski on sellest võimalik aru saada, et kui järelevalve kohustus tuleneb ainult 5 planeeringuvaidlusest, kehtestab detailplaneeringu vallavalitsus. Vastavalt PlanS §-le 23 lg 1 ja 2 teostab detailplaneeringute üle järelevalvet maavanem; järelevalvet ei teostata, kui detailplaneering on koostatud vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga ja kõigi avalikul väljapanekul esitatud vastuväidetega on arvestatud. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et Hiire I detailplaneeringu üle oli Harju maavanemal kohustus teostada järelevalvet ainult sellepärast, et planeeringule oli esitatud vastuväiteid. Seega pole vallavalitsus korraldusega nr 692 detailplaneeringut kehtestades ületanud oma pädevust. Planeerimistegevuses on kohalikul omavalitsusel väga lai otsustusõigus. Detailplaneeringu kehtestamise otsus on vallavalitsuse diskretsiooniotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud. Halduskohtumenetluse seadustiku §-st 19 lg 6 tulenevalt ei hinda kohus ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas otsustuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas pole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas pole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Kaebaja väidab Riigikohtu mitmele lahendile tuginedes, et korraldus tuleb tühistada, kuna selles pole põhjendatud, miks vallavalitsus ei arvestanud kaebaja ja teiste isikute poolt planeeringumenetluses esitatud vastuväidetega ning pole põhjendanud, miks eelmine detailplaneering ei võinud kehtima jääda. Vastustaja ja kolmas isik leiavad, et kõnealune haldusakt on piisavalt motiveeritud, kuna selles on viidatud maavanema heakskiidule, mis on kaebajale teatavaks tehtud ja milles on üksikasjalikult põhjendatud, miks vaidlustatud detailplaneering on õiguspärane. HMS §-st 56 tulenevalt peab põhjendus sisalduma kirjalikus haldusaktis endas või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Korralduses nr 692 puudub igasugune motivatsioon, on ainult viide maavanema 26.09.2007.a. kirjaga detailplaneeringule antud heakskiidule, mille koopia on maavanem edastanud ka kaebajale. Selles 5-leheküljelises kirjas(tl 44-48) puuduvad aga kaalutlused, mis tingisid 2004.a. kehtestatud detailplaneeringu asemel uue planeeringu kehtestamise; maavanem pole selgitanud, kas kinnistu ehitusaluse pinna suurendamine seni kehtinud detailplaneeringuga võrreldes 100 m2 võrra on vajalik üksnes grillinurga püstitamiseks ja millised elamule planeeringuga esitatud nõuded muutuvad, kas kaebaja kinnistu läheduses paikneva grillinurga asukoha osas on kaalutud muid alternatiive, mille poolest sellised alternatiivid võiksid vähem sobida ning kas planeeringuga ette nähtud ehitiste kõrgused on ümbrusse sobivad, miks on planeeritava ala omaniku huvid kaalukamad naabrite huvidest. Maavanem poleks saanudki nendele küsimustele vastata, sest niisugune erinevate asjaolude kaalumine kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse ja sellele on maavanem oma kirjas ka tähelepanu juhtinud. Maavanema kirjas on fikseeritud tema poolt teostatud järelevalvemenetluse käik: planeeringumenetluses esitatud vastuväited ja Harju Maavalitsuses toimunud nõupidamise tulemused. Maavanem on põhjalikult selgitanud kohaliku omavalitsuse õigusi, kohustusi ja pädevust planeeringumenetluse läbiviimisel ja selle käigus tekkinud vaidluste lahendamisel. Maavanem andis detailplaneeringule heakskiidu, sest leidis, et selle koostamisel pole rikutud seadusi ja norme ega neid vaidlustajate seadusest tulenevaid õigusi, mis kuuluksid maavanema poolt tagamisele(on arvestatud planeeringu avaliku menetluse nõuetega ja lähtutud PlanS §-s 9 detailplaneeringu sisule esitatavatest nõuetest ning planeering on kooskõlastatud nõutavate asutustega). Samas on maavanem tagastanud planeeringu kohalikule omavalitsusele edasiseks menetluseks ja märkinud, et kohalikul omavalitsusel on õigus määrata Hiire I kinnistule ka teistsugune ehitusõigus, sealhulgas ka grillihoonele teine asukoht, kui praegu planeeringuga määratud ning kohalik omavalitsus otsustab ka, kas detailplaneeringu lahendus tagab vastuväiteid esitanud isikute vajadusi ja huve. Riigikohtu halduskolleegium on 6.11.2002.a. otsuses nr 3-3-1-62-02 sedastanud, et ulatusliku diskretsiooniruumiga haldusaktide puhul omab motiveerimine eriti suurt tähtsust. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum 6 peab olema motivatsioon. Kohalik omavalitsus peab diskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Kohus peab kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest, mis peavad kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt ja õiglaselt. Korralduse nr 692 põhjenduste puudumise tõttu pole kohtul võimalik seda kontrollida, mistõttu korraldus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Vastustaja on küll kohtumenetluse käigus korralduse andmist põhjendanud, kuid seda ei saa pidada piisavaks, sest põhjenduste hilisem esitamine ei muuda haldusakti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Selline on Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht, mida ta on korranud mitmes lahendis, sealhulgas 24.01.2008.a. otsuses nr 3-3-1-62-07. Kaebaja esindaja vandeadvokaat Martin Männik palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 40 689 kr 70 s, mille hulka kuulub lisaks õigusabikuludele ka 80 kr riigilõivu. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et haldusasja keerukuse astme ja kestusega võrreldes on taotletud menetluskulud põhjendamatult suured. Kohtu arvates on põhjendatud menetluskulud 20 000 kr. Arvestades aga seda, et kaebuse osalise rahuldamise korral mõistetakse menetluskulud välja proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega(HKMS § 92 lg 2), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja mõista 15 000 kr. Kohtunik: D.Maastik 7