3-08-236/18

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-236 Otsuse kuupäev 12.05.2008 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Jüri Skomorohhov´i kaebus MATA Lõuna maksu- ja tollikeskuse 07.01.2008 ettekirjutuse nr 12.1-9/138 tühistamise nõudes. 13.03.2008, 22.04.2008 Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon Edasikaebamise kord Kaebuse esitaja Jüri Skomorohhov; Kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar; Vastustaja MATA Lõuna maksu- ja tollikeskuse esindaja Indrek Lind.

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse 07.01.2008 ettekirjutus nr 12.1-9/
3. Tühistada Tartu Halduskohtu 05.02.2008 kohtumäärus esialgse õiguskaitse kohta peale kohtuotsuse jõustumist.
4. Välja mõista Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuselt Jüri Skomorohhovi kasuks 80 kr makstud riigilõiv ja 3540 kr õigusabi kulud. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 07.08.2007 toimus Jüri Skomorohhovi elukohas Tolli 5 Valgas seoses väärteoasja nr 66/07/L3/050 menetlemisega läbiotsimine, mille käigus võeti asitõendina ära 650 liitrit diislikütust. Kütusest võeti proovid, mille analüüsimisel tuvastati, et diislikütus ei vasta väävlisisalduse osas nõuetele (standard EVS-EN 590:2004). Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus tegi 07.01.2008 Jüri Skomorohhovile ettekirjutuse nr 12.1-9/138, millega keelati Jüri Skomorohhovil nõuetele mittevastava kütuse käitlemine ning kohustati teda esitama Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskusele taotlus, milles tehakse konkreetne ettepanek nõuetele mittevastava kütusega mõne vedelkütuse seaduse § 28 lg 2 p-des 1-5 sätestatud toimingu korraldamiseks. Jüri Skomorohhov esitas 05.02.2008 Tartu Halduskohtule kaebuse MATA Lõuna maksuja tollikeskuse 07.01.2008 ettekirjutuse nr 12.1-9/138 tühistamise nõudes. Kaebus sisaldas taotlust kaebuse esitaja suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peatada kaevatava ettekirjutuse täitmine kuni käesolevas haldusasjas kohtulahendi jõustumiseni. kaebuse esitaja leiab, et ettekirjutuse varasem täitmine raskendaks kohtuotsuse täitmist või muudaks selle võimatuks. Ettekirjutuse täitmata jätmisel on vastustajal võimalik rakendada kaebuse esitaja vastu sanktsioone. Tartu Halduskohtu 05.02.2008 määrusega rahuldati taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning peatati Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 07.01.2008 ettekirjutuse nr 12.1-9/139 täitmine kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse esitaja on seisukohal, et MATA Lõuna maksu- ja tollikeskuse 07.01.2008 ettekirjutus nr 12.1-9/138 on ebaseaduslik ja palub selle tühistamist põhjusel, et see rikub kaebuse esitaja õigusi, kuna temalt on võetud võimalus oma vara vabalt kasutada ja vallata. Kaebuse esitaja leiab, et nähtuvalt vedelkütuse seaduse VKS § 1 lg-st 1, § 2 lg 1 p-st 3 ja § 3 lg-st 1 ei saa lugeda kütuse käitlemiseks eraisiku poolt isiklikuks otstarbeks ostetud kütuse hoidmist tema elukohas. Eeltoodud väidet kinnitab kaebuse esitaja arvates ka vedelkütuse seaduse eelnõu seletuskiri, mille kohaselt on seaduse eelnõu välja töötatud lähtudes vajadusest paremini reguleerida toiminguid, mis algavad vedelkütuse sisseveoga tolliterritooriumile ning lõpetades kütuse müügiga tarbijale, et oleks tagatud nõuetele vastava kütuse jõudmine tarbijani ning oleks võimalik jälgida kütuse liikumist turul. Seega lõpeb kütuse käitlemine seaduse koostajate arvates hetkest, mil kütuse omandab füüsilisest või juriidilisest isikust lõpptarbija, kelle toimingud kütusega (sh ka hoidmine ja ladustamine) ei ole vaadeldavad kütuse käitlemisena. Kütuse ostmisel puudub isikul võimalus selle kvaliteedi kontrollimiseks, mistõttu ei saa nõuda, et ta esitaks kontrollijale vastavussertifikaadi või saatedokumendi. Vedelkütuse seaduse § 28 lg 2 kohaselt võib nõuetele mittevastava kütusega teha järgmisi toiminguid: eksport; ümbertöötlemine aktsiisilaos; hävitamine vastavalt jäätmeseaduse nõuetele; müük keemiatööstusele tooraineks või järelevalveasutuse poolt aktsepteeritud muud toiminguid. Seega paneb vaidlustatud ettekirjutus kaebuse esitaja olukorda, kus tal ei ole võimalust oma vara sihipäraselt kasutada. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja ei nõustu Jüri Skomorohhovi kaebuses toodud väidetega ning põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt. 2 Vedelkütuse seaduse § 2 lg 1 p 3 kohaselt on kütuse käitlemine tarbimisse lubatud kütuse müük või müügiks pakkumine, vedu, hoiuteenuse osutamine ja ladustamine ning kütuse import, eksport ja tootmine. Vastavalt vedelkütuse seaduse § 20 p-le 2 teostab Maksu- ja Tolliamet vastavalt oma pädevusele vedelkütuse seaduses sätestatud nõuete täitmise üle riiklikku järelevalvet. Vedelkütuse seaduse § 24 p-st 2 tulenevalt on järelevalvet teostaval ametiisikul õigus teha oma pädevuse piires ettekirjutusi ja otsuseid ja vastavalt vedelkütuse seaduse § 22 p-le 4 kuulub Maksu- ja Tolliameti pädevusse nõuetele mittevastava kütusega tehtavate toimingute heakskiitmine. Lõuna maksu- ja tollikeskuse tollikontrolli osakonna liikuvkontrollitalituse ametnike poolt 07.09.2007 teostatud läbiotsimise käigus väärteoasjas nr 6-6/07/L3/050 Jüri Skomorohhovi elukoha aadressiga Tolli 5 Valga linnas leiti Jüri Skomorohhovi elukohast kokku 650 liitrit kütuselõhnalist vedelikku, mis hoiustati Valga I piiripunkti territooriumil lukustataval arestiplatsil ja proov tõkendiga saadeti analüüsimiseks OÜ-le Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Kütusest võetud proovide analüüsimisel tuvastati, et diislikütus ei vasta väävlisisalduse osas nõuetele (standard EVS-EN 590:2004). Nõuded diislikütusele on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 11.06.2003 määrusega nr 97 „Nõuded vedelkütusele“. Vastavalt määruse nr 97 § 2 lg 1 peab diislikütus vastama Eesti standardile EVS-EN 590:
5. Eesti Standardkeskuse 28.07.2004 käskkirjaga nr 60 kinnitatud Eesti standardile EVS-EN 590:2004 vastavalt on diislikütuse väävlisisalduse lubatav maksimaalne näitaja 50 mg/kg, üks katsemeetoditest EN ISO
6. Kuna Jüri Skomorohhovi poolt ladustatud kütuse väävlisisaldus oli suurem, kui 50 mg/kg, siis on tegemist keskkonnaohtliku vedelkütusega ja seega on tuvastatud, et Jüri Skomorohhov ladustas oma elukohas 650 liitrit nõuetele mittevastavat diislikütust, aga puuduvad tõendid selle kohta, et Jüri Skomorohhovi elukohas hoitud kütuse näol oleks olnud tegemist tarbimisse mittelubatud kütusega. Seega tuleb kõnealune kütus lugeda tarbimisse lubatud kütuseks vedelkütuse seaduse § 2 lg 1 p 3 mõttes ja vedelkütuse seaduse § 8 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on majandus- ja kommunikatsiooniministri 11.06.2003 määrusega nr 97 "Nõuded vedelkütusele" kehtestatud nõuetele mittevastava diislikütuse käitlemine keelatud, kui seadus ei sätesta teisiti ning kütuse vastavuse eest nõuetele vastutab kütuse käitleja. Maksuhaldur tegi kõigest eeltoodust lähtudes ning kasutades Maksu-ja Tolliametile vedelkütuse seaduse § 24 lg-ga 2 antud õigust 07.01.2008 Jüri Skomorohhovile ettekirjutuse nr 12.1-9/138, millega keelati Jüri Skomorohhovil nõuetele mittevastava kütuse käitlemine ning kohustati teda esitama Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskusele taotlus, milles tehakse konkreetne ettepanek nõuetele mittevastava kütusega mõne vedelkütuse seaduse § 28 lg 2 p-des 1-5 sätestatud toimingu korraldamiseks. Kaebuse esitaja märgib oma kaebuses ka seda, et kütuse ostmisel puudub isikul võimalus selle kvaliteedi kontrollimiseks, mistõttu ei saa nõuda, et ta esitaks kontrollijale vastavussertifikaadi või saatedokumendi. Kaebuse esitaja leiab ka seda, et vaidlustatud ettekirjutus paneb kaebuse esitaja olukorda, kus tal ei ole võimalust oma vara sihipäraselt kasutada. Vastustaja arvates ei saa kvaliteedinorme eirates ja keskkonnanõudeid rikkudes nõuetele mittevastava vedelkütuse puhul rääkida selle kütuse sihipärasest kasutamisest. Sihipärasest kasutamisest, milleks diislikütuse puhul on eeldatavasti kasutamine mootorikütusena, saaks juttu olla nõuetele vastava vedelkütuse puhul. Nõuetele mittevastava vedelkütuse korral on 3 võimalik rääkida vaid sellest, et sellist kütust ei ole lubatud, võttes muuhulgas arvesse ka keskkonnariske, kasutada. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 69 kohaselt lisaks standardses kütusepaagis olevale kütusele on reisijal valduses oleva mootorsõiduki esmakordsel Eestisse sissesõidul ühe päeva jooksul lubatud mittekaubanduslikul eesmärgil samas mootorsõidukis kasutamiseks aktsiisivabalt sisse vedada kuni 10 liitrit mootorikütust mootorsõiduki kohta. On tuvastatud, et Jüri Skomorohhov füüsilise isikuna hoiab oma elukohas 650 liitrit sellist kütust. Arvestades alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 68 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt aktsiisivabalt sisse veetud kütust ei tohi kasutada muus sõidukis kui selles, millega kütus sisse veeti. Kütust ei tohi sellest sõidukist välja võtta ja ladustada, välja arvatud sõiduki remondi ajaks, ning isik, kelle suhtes maksuvabastust kohaldatakse, ei tohi seda kütust tasu eest ega tasuta üle anda. Aktsiisivabastust ei kohaldata, kui sõiduki valdaja tegevusest ilmneb, et kütust veetakse sisse kaubanduslikul eesmärgil. Kuigi kaebuse esitaja on väljendanud seisukohta, et kütuse käitlemiseks ei saa lugeda eraisiku poolt isiklikuks otstarbeks ostetud kütuse hoidmist tema elukohas, on vastustaja siiski kaebuse esitajast erineval arvamusel ja leiab, et ka vedelkütuse ladustamine eraisiku poolt, millega praegusel juhul tegemist on, on käsitletav vedelkütuse käitlemisena vedelkütuse seaduse mõttes. Arvestades, et vedelkütuse seaduse § 20 p 2 ja § 22 p 2 alusel kuulub kütuse nõuetele vastavuse kontrollimine kütuse käitlemisel Maksu-ja Tolliameti pädevusse ning vedelkütuse seaduse § 2 p 3 kohaselt mõistetakse kütuse käitlemise all muu hulgas ka kütuse ladustamist, leiab vastustaja, et Jüri Skomorohhovile vaidlustatud ettekirjutust tehes on käitutud õiguspäraselt. Vastustaja on seisukohal, et kaebuses väljendatud seisukohad ei anna alust vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks. Ettekirjutus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane, on motiveeritud ja maksukohustuslasele arusaadav. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS 07.09.2007 oli teostatud MATA Lõuna maksu-ja tollikeskuse ametnike poolt väärteoasja nr 6-6/07L3/050 raames J. Skomorohhovile kuuluvale kaubikule, registreerimisnumbriga 751 AZA läbivaatus ja kaubikust avastati vene maksumärkidega sigaretid Prima Nova ning seoses sellega korraldati J. Skomorohhovi elukohas aadressil Tolli 5 Valga ja selle juurde kuuluvates abiruumides läbiotsimine (tl 21). Läbiotsimisprotokolli kohaselt (tl 23) leiti läbiotsimise käigus elumaja juurde kuuluvast garaažist neli 200 liitrilist metallvaati, millest kolm olid kütuselõhnalise vedelikuga täidetud. Ühes metallvaadis oli umbes 20 liitrit ning ühes plastmassnõus 30 liitrit kütuselõhnalist vedelikku, so kokku 650 liitrit. Kütusest võeti proovid ning kütus ise toimetati hoiustamiseks Valga piiripunkti territooriumi lukustatavale arestiplatsile. Proovivõtu protokolli kohaselt (tl 24) tehti uurimine kaebaja elukohast võetud vedelikule, et kontrollida selle vastavust EVS – EN 590:2004 standardile (lubatud väävlisisaldus kuni 50 mg/kg) (tl 26). 11.09.2007 analüüsiakti kohaselt ei vastanud kütusele tehtud proov väävlisisalduse osas diislikütuse standardile (tl 27). 4 07.01.2008 tegi vastustaja ettekirjutuse vedelkütuse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise lõpetamiseks. Ettekirjutuse järgi on VKS § 8 lg 2 kohaselt nõuetele mittevastava diislikütuse käitlemine keelatud, kütuse vastavuse eest nõuetele vastutab kütuse käitleja ja sama seaduse § 2 lg 1 p 3 kohaselt saab kütuse käitlemisena nimetada tarbimisse lubatud kütuse ladustamist. Ettekirjutuse kohaselt nõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseaduslik käitlemine seisneb nõuetele mittevastava kütuse, 650 liitri diislikütuse ladustamises kaebaja elukohas Tolli 5 Valga linnas. Nimetatud põhjusel ja VKS §-de 24 ja 25 kohaselt keelas vastustaja ettekirjutusega kaebajale nõuetele mittevastava kütuse käitlemise ja kohustas VKS § 24, 25 ja 28 alusel esitama kaebajat vastustajale taotluse, milles tehakse konkreetne ettepanek nõuetele mittevastava kütusega mõne VKS § 28 lg 2 p-des 1-5 sätestatud toimingu korraldamiseks (tl 4). Kaebaja leiab, et vaidlustatav ettekirjutus on ebaseaduslik, sest see rikub kaebaja õigusi, kuna temalt on võetud ära võimalus oma vara vabalt kasutada ja vallata. Kaebaja leiab, et kütuse käitlemiseks ei saa lugeda eraisiku poolt isiklikuks otstarbeks ostetud kütuse hoidmist tema elukohas. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga. Majandusministeeriumi poolt vedelkütuse seaduse eelnõu juurde lisatud seletuskirja kohaselt on seaduse eelnõu välja töötatud lähtudes vajadusest paremini reguleerida toiminguid, mis algavad vedelkütuste sisseveoga tolliterritooriumile ning lõpetades kütuse müügiga tarbijale, et oleks tagatud nõuetele vastava kütuse jõudmine tarbijani ning oleks võimalik jälgida kütuse liikumist turul. Sellest järeldub (seaduste koostajate arvates), et kütuse käitlemine lõpeb hetkest, mil kütuse omandab füüsilisest või juriidilisest isikust lõpptarbija, kelle toimingud kütusega, sh ka hoidmine ja ladustamine, ei ole vaadeldavad kütuse käitlemisena. Kütuse ostmisel puudus isikul võimalus selle kvaliteedi kontrollimiseks, mistõttu ei saa nõuda, et ta esitaks kontrollijale vastavussertifikaadi või saatedokumendi. Toimiku materjalidega on tõendatud, et diislikütus, mis oli leitud kaebaja elukohast, ei vasta Eesti standardile EVS – EN 590:2004, sest väävlisisaldus oli lubatust kõrgem. Antud asja õigeks lahendamiseks on vajalik kindlaks teha, kas kütuse käitlemisena saab lugeda asjaolu, et kütus oli peale müüjalt ostmist toimetatud elukohajärgsesse majandushoonesse ja seal asus see mahutis enda tarbeks. Kohus leiab, et oma elukohas ebakvaliteetse diislikütuse hoidmist ei saa tõlgendada kütuse käitlemisena. VKS § 2 lg 1 p 3 sätestab, et kütuse käitlemine on tarbimisse lubatud kütuse müük või müügiks pakkumine, vedu, hoiuteenuse osutamine ja ladustamine ning kütuse import, eksport ja tootmine. Kaebajal olev diislikütus ei ole tarbimisse lubatud, sest see ei vastanud Eesti standardile ja kaebaja ei olnud sellest teadlik kuni selle kontrollimiseni vastustaja poolt. Ei ole vaidlust selle üle, et J. Skomorohhov oli lõpptarbija. Ei ole tõendatud, et kaebaja ei ostnud diislikütust enda tarbeks. Ebakvaliteetse kütuse hoidmist enda elukohas ei saa kohtu arvates käsitleda kui „kütuse käitlemist“. 5 Vastustaja nõustub sellega, et kaebaja ladustas oma elukohas 650 l nõuetele mittevastavat diislikütust, aga puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja elukohas hoitud kütuse näol oleks olnud tegemist tarbimisse mittelubatud kütusega (tl 19). Vastustaja teeb sellest järelduse, et seega tuleb kõnealune kütus lugeda tarbimisse lubatud kütuseks vedelkütuse seaduse § 2 lg 1 p 3 mõistes ja seega VKS § 8 lg 1 ja 2 tulenevalt on 11.06.2008 määrusega nr 97 „Nõuded vedelkütusele“ kehtestatud nõuetele mittevastava diislikütuse käitlemine keelatud, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastustaja järeldab, et kütuse vastavuse eest nõuetele vastutab kütuse käitleja. Vastustaja seisukoha kohaselt on tegemist kaebaja elukohast leitud tarbimisse lubatud kütusega (sest tarbija ei teadnud, et kütus on ebakvaliteetne). Menetlusosalised ei vaidlusta, et J. Skomorohhov on lõpptarbija, seega puudub kohtu arvates alus kütuse hoidmist elukohas kvalifitseerida kui kütuse käitlemist vedelkütuse seaduse mõistes. Kui lõpptarbija poolt kütuse hoidmist oma elukohas enda vajaduste tarbeks ei saa käsitleda käitlemisena vedelkütuse seaduse mõistes, siis on ettekirjutus õigusvastane ja vastustaja nõudmine VKS § 28 lg 2 p-de 1-5 kohaldamiseks on alusetu. Kui kaebaja hakkab mingil moel kütust tarbima ja seega osutab ohtu keskkonnale, on selleks olemas vastavad sanktsioonid. Vastustaja oma ettekirjutuses ei ole kajastanud, kuidas sai kaebaja ülalnimetatud koguses ebakvaliteetset diislikütust. Seega see küsimus väljub antud kaebuse raamest ega oma tähtsust käesoleva otsustuse tegemisel. Kohus ei käsitle kohtuotsuses seda, mida ei ole käsitletud ettekirjutuses ja seega kohus ei analüüsi alkoholi-, tubaka-, kütuse-ja elektriaktsiisi seaduse § 68 lg
7. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 1 tühistab kohus 07.01.2008 Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse ettekirjutuse nr 12.1-9/138, kui õigusvastase. Peale kohtuotsuse jõustumist tuleb tühistada Tartu Halduskohtu 05.02.2008 kohtumäärus esialgse õiguskaitse kohta. Juhindudes HKMS § 92 lg 1 kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ja seega riigilõiv summas 80 krooni ja õigusabikulud summas 3540 krooni kuulub väljamõistmisele vastustajalt kaebaja kasuks. Tamara Hristoforova Kohtunik 6