) § 52 lõike 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajadusel suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde; samuti on arstile pandud teisi ülesandeid.
lõike 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus.
Tervishoidu korraldatakse vanglas tervishoiu korraldamise seaduse alusel. Sisekorraeeskirja (VSKE) § 9 lõike 1 kohaselt vanglas kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse vangla võimaluste piires. Tervishoiuteenuste korraldamise seadus § 1 lõike 2 järgi käesolevat seadust kohaldatakse tervishoiuteenuste asutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest tulenevate erisustega. Sama seaduse § 6 lõike 1 kohaselt igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ning lõike 2 kohaselt on tervishoiutöötaja kohustatud osutama vältimatut abi oma pädevuse ja tema käsutuses olevate võimaluste piires. 2 Tema meditsiinikaardi koopiast on näha, et ta pidi saama ravimeid kahe päeva jooksul peale seda, kui kaebaja viibis rohkem kui kaks tundi õues, so läbiotsimise ajal. See näitab, et piinamine ja alandamine toimus eriüksuse ja Murru Vangla ametnike poolt. Peale seda juhtumit pöördus ta juhtumi asjaolude suhtes Murru Vangla direktori poole kaebusega, millele vastati, et kõik on korras, seaduspärane ning et mingeid nõudeid ei ole rikutud. Ta pöördus vaidega ja kaebusega Justiitsministeeriumi poole, kuid ka sealt vastati, et ühtegi kinnipeetavate õiguste rikkumist ei tuvastatud, kuna kõik oli seaduspärane. Ta saatis avalduse Õiguskantslerile, kes vastas 11.07.06.a kirjaga nr 7-1/050546/
) § 68 lõike 1 kohaselt on vanglaametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud.
lõike 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist. Haldusmenetluse seaduse § 5 lõike 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Vangistusseadusest ega haldumenetluse seadusest ei tulene kinnipeetava õigus viibida tema asjade läbiotsimise juures. Läbiotsimise efektiivseks teostamiseks ja aja säästmiseks antakse kinnipeetavatele korraldus kambrist väljuda. Kinnipeetavate kambrist välja viimise eesmärk on vältida läbiotsimise otsest takistamist või segamist ning vähendada võimalusi varjata keelatud esemeid või neid peita. A.N. kannab eluaegset vanglakaristust üheksandas eluosakonnas, mis on kinnine eluosakond. Asjaolu, et üheksanda eluosakonna lähedal ei asu ühtegi hoonet, millesse võiks kinnipeetavaid eraldi paigutada, paigutati nad jalutusboksidesse, mis paiknevad üheksanda eluosakonna põhjapoolses tiivas. Kinnipeetavate toimetamine kaugemale ei olnud julgeolekukaalutlustel otstarbekas ning läbiotsimise eesmärgi realiseerimise seisukohalt efektiivne. 5 Täiendava materjalina lisab vangla järelevalveosakonna juhataja Ivan Sasjuk`i 08.02.2008.a esitatud ettekande. Ametnik osales eriüksuse poolt läbiviidud toimingus ning selgitab järgmist: 28.12.2004.a osales ta koos eriüksusega üheksanda eluosakonna kontrollimisel. Mõlemale korrusele olid määratud eriüksuse poolt vanemad, kes andsid kinnipeetavatele korraldusi: riietuda, väljuda kambrist ilma asjadeta käed selja taga. Mõned kinnipeetavad väljusid kambrist sussid jalas ja vähese riietusega, seoses sellega anti neile korraldus riietuda vastavalt ilmastikule. Peale ürituse lõppu paigutati kinnipeetavad tagasi oma kambritesse. Kaebusi tervisliku seisundi kohta ei esitanud ükski kinnipeetav. Haigestunud kinnipeetavaid I. Sasjuk ei näinud. Eriüksuse koosseisu kuulub ka arst, kes tavaliselt kohe reageerib kinnipeetava poolt esitatud kaebusele ja vajadusel kõrvaldab haiged, samas osutatakse arstiabi. Eriüksuse arsti nime ta ei tea, kuid arsti teenistusriiete peal on punane rist, seega on selge, et tegu on arstiga. 8. Kaebaja paigutamine jalutusboksi kauemaks kui kaheks tunniks A.N. paigutati läbiotsimisoperatsiooni ajaks jalutusboksi. Väide, et kaebajale ei antud võimalust riietuda vastavalt ilmastikule, ei vasta tõele. 28.12.2004.a läbiotsimise ajaks otsustati üheksanda eluosakonna kinnipeetavad paigutada jalutusboksidesse ning arvestades külma ilma anti enne jalutusboksidesse viimist korraldus riietuda soojalt (Justiitsministeeriumi 22.03.2005.a vastuskiri kaebajale nr 4-1-08/3654). Seega oli võimalus riietuda vastavalt ilmastikutingimustele. Kõnealusel päeval oli õhtutemperatuur Eestis -3,40 C kuni +1,5 C1.
lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Jalutusboksid paiknevad üheksanda eluosakonna idapoolses tiivas (esitab üheksanda eluosakonna plaani) ning on piiritletud (kahelt küljelt) kivimüüriga, ülaosa (nn katuse osa), on kaetud võrguga. Kaebaja väidab, et saabudes kambrisse tagasi, palus ta kohe kutsuda arst, mida aga koheselt ei tehtud ning arsti juurde viidi ta alles kolme tunni möödudes. Vangistusseaduse § 133 kohaselt on vanglaametnik kohustatud viivitamatult kinnipeetava haigestumisest teatama vangla arstile. Kaebusest nähtub, et vanglaametnik teavitas arsti kaebaja tervislikust seisundist, samas oli abi edasilükkamine tingitud Murru Vangla tervishoiuosakonnas arstide hõivatusest (teiste kinnipeetavate vastuvõtmine päevakorras ettenähtud ajal).
lõike 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Eriarstiabi osutamisel ei kohaldata vangla suhtes tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 21 lõikes 1 ja § 22 lõikes 2 toodud juriidilise vormi nõudeid.
lõike 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.
lõike 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus.
lõike 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vangla. Tervishoiuteenuste korraldamise seadus § 5 kohaselt vältimatu abi mõiste käesoleva seaduse tähenduses on 1 Interneti –lehekülje www.ilm.ee andmetel. 6 tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Kaebaja suhtes ei saa seda väidet ,,vältimatu abi” kohaldada, sest kaebaja nn seljavalu ja külmetuse puhul ei olnud tegemist eluohtliku haigusega. Isikuandme kaitse seaduse (edaspidi IKS) § 4 lg 3 punkti 3 kohaselt on andmed terviseseisundi kohta delikaatseteks isikuandmeteks. Üldreeglina on IKS § 11 lõike 1 kohaselt isikuandmete töötlemine üksnes andmesubjekti nõusolekul kui seadus ei sätesta teisiti. IKS § 11 lõike 2 kohalselt võib halduorgan isikuandmeid töödelda üksnes avaliku ülesande täitmise käigus seaduse või välislepinguga ettenähtud kohustuste täitmiseks. Vastustaja ei saa vangla isikuandmete töötlemisel tugineda nõusolekule. Vastustaja pöördus Murru Vangla tervishoiuosakonna juhataja poole, et saada informatsiooni kaebaja tervisliku seisundi suhtes ajavahemikus 28.12.04–09.03.2005.a. A. N.`i tervisekaardist tehtud koopiast nähtub, et kaebaja viibis arsti vastuvõtul, mille kohaselt on tehtud vastav sissekanne 28.12.04.a, so siis, kui kaebajal tuvastati nimmevalu ning määrati vastav ravi: tabletid diclofenak ja salv viprosal. 29.12.04.a tehtud sissekandest nähtub, et kaebajal olid külmavärinad ja nohu ning raviks määrati fervex (külmetushaiguse vastane vees lahustuv pulber) ning upsa tabletid. Palaviku suhtes vastavad sissekanded puuduvad. Küsitledes tervishoiuosakonna juhatajalt informatsiooni kaebaja tervisliku seisundi kohta, selgitas ametnik järgmist: kinnipeetav A.N.`i tervisekaardi põhjal esinesid tal nimmevalud enne ja pärast 28.12.2004.a. Haigus kui selline on kroonilise iselomuga. Viimati pöördus kaebaja arstile valude tõttu nimmel 28.11.2007.a. Valud ei kiirgu jalgadesse, järelikult on kerge haigusvorm (meditsiiniline õiend 11.02.2008.a). Kuna isikuandmed on konfidentsiaalsed, saab vastustaja tugineda kaebaja tervisliku seisundi suhtes Murru Vangla tervishoiuosakonna juhataja õiendile, et kaebajal esinesid seljavalud enne 28.12.2004.a ja on esinenud ka aeg ajalt käesoleval ajal. Seega võib täheldada, et vaidlustatav toiming: kaebaja paigutamine jalutusboksi võis anda tõuke seljavalule, kuna külmetuse tagajärel üldjuhul nõrgad kohad tulevad esile, kuid kui kaebaja oleks ennast vastavalt korraldusele soojalt riietanud, ei oleks kahe tunni jooksul värskes õhus viibimise tagajärjel tervise probleeme tekkinud. 9.Käeraudade kasutamine kaebaja suhtes arsti juurde viimisel Vangistusseadus lubab kinnipeetava suhtes kohaldada täiendavaid julgeolekumeetmeid.
lõike 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.
lg 2 punkti 5 kohaselt on lubatud ohjeldusmeetmete kasutamine.
lõike 1 kohaselt käesoleva seaduse § 69 lg 2 punktis 5 sätestatud ohjeldusmeetmena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki. Ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel. Jalaraudu võib kasutada ohjeldusmeetmena üksnes kinnipeetava saatmisel või vanglasisesel paigutamisel. Kaebaja väidab, et ta toimetati meditsiiniosakonda käeraudades. 7 A.N.`i puhul on tegu eluaegset vabaduskaotust kandva kinnipeetavaga, sellest tulenevalt kohaldati tema suhtes 28.12.2004.a Murru Vangla Kodukorra peatükk 26 sellel ajal kehtivat redaktsiooni, mis sätestas eluaegset vabaduskaotust kandvate kinnipeetavate liikumise. Murru Vangla Kodukorra punkti 204 kohaselt toimub kinnipeetavate oma korruse koridorist väljaviimine väljapoole eluosakonda (kokkusaamisele, meditsiiniosakonda jne.) käeraudadega ning käed on selja taga, juures on kolm vanglaametnikku. Korraga ei tohi osakonnast välja viia üle kolme eluaegset karistust kandva kinnipeetava. Seega järgis vanglaametnik Murru Vangla Kodukorras sätestatud nõudeid käeraudade kohaldamisel kaebaja suhtes. Vastavasisulised muudatused eluaegset vabaduskaotust kandvate kinnipeetavate suhtes on kehtestatud Murru Vangla direktori 15.11.2007.a käskkirjaga nr
lg 1, kuid liikumisvabaduse piirang läbiotsimise ajaks on võimaldatud seadusega ja selles küsimuses siiski erimeelsusi ei jäänud. Erimeelsused jäid ülesse küsimuses, kas kaebajat sai viia kambrist ära õue. Vangla leidis, et kuna kinnipeetav käib igal päeval jalutamas ning selle õiguse nägi ette
lg 1, siis viimine jalutusboksi ei riku kaebaja õigusi, seejuures oli kaebaja riietatud vastavalt tema soovile. Kaebaja jäi seisukohale, et õue viimine on keelatud ning et talvisel ajal ei olnud tema riietus väljas viibimiseks sobiv. Ta ei saanud riietumisel aru, et peab viibima väljas, so jalutusboksis ja seda pikemat aega (üle jalutamiseks ettenähtud aja). Kaebaja väitis, et tavaliselt ta jalutamas ei käigi, kuna ei talu niiskust. Märgitud põhjusel ei ole temal kambris talvejopet. Antud olukorrast tingituna oleks ta heal juhul saanud riietuda vaid sügis-kevadjopesse ning lisaks panna sinna alla sviitri, kuid ka see võimalus jäi kasutamata, kuna riietumise hetkel ei 9 teadnud ta kavandatavast õueminekust; kui ta sai teada, et tal tuleb viibida õues, siis ei antudki enam võimalust minna riietuma. Kohus nõustub kaebajaga, et asjas ei ole tõsikindlaid andmeid, mis kinnitaksid, et kaebaja sai riietumisel aru, et ta peab minema jalutusboksi ja viibima seal pikema aja ning et temal oli võimalus riietuda koheselt soojemalt. Tunnistaja konkreetseid tegevusi kaebaja suhtes ei mäletanud, kuna ta jäi peale korralduste andmist riietumise osas edasi töötama eluhoonetesse. Muid tõendeid juhtunu osas vastustaja kohtule ei ole esitanud. Kohus järeldab tunnistaja I.Sasjuk ütlustest, justiitsministeeriumi, vastustaja, kaebaja ning õiguskantsleri vahel peetud kirjavahetusest, et kinnipeetavatele anti korraldus riietuda soojalt, kuid kohus leiab, et märgitud korraldus ei andnud kaebajale piisavat teavet selle kohta, et tal tuleb minna õue või jalutusboksi. A.N. märkis, et tema kogemus piirdub varasemalt läbiotsimiste osas selle teadmisega, et neid on paigutatud läbiotsimise ajaks siseruumidesse. Kohus ei nõustu vastustajaga, et A.N. pidi aru saama ja sai aru, et riietuda tuleb vastavalt ilmastikuoludele ja soojalt. A.N. riietumisel ei teadnud, et teda võidakse viia jalutusboksi, samuti ei teadnud ta seda, missugused on ilmatikuolud, et valida iseseisvalt väljas viibimiseks sobiv riietus. Kohtule ei esitatud tõendeid, mis kinnitaks, et riietumisel oleks avaldatud kinnipeetavatele seda, kuhu neil konkreetselt tuleb kambrist lahkuda. I.Sasjuk mäletas, et neile, kes ilmusid kambrist välja toasussides, anti korraldus riietuda soojemalt, kuid ta ei mäleta, kuidas toimiti kaebajaga. Juhul, kui ka kinnipeetavatele teatati, et neil tuleb soojalt riietuda ning kaebaja seda ei teinud või siis ei pannud ta seda korraldust tähele, nähtub, et antud juhul ei olnudki ühel kinnipeetaval, so A.N.il, võimalust riietuda oluliselt soojemalt, kuna tal puudus kambris vastav riietus. Vastustaja ei esitanud tõendeid sellest, et kaebajal oli kambris olemas vajalik talveriietus. Seega tuleb kohtul usaldada väidet, et A.N.il puudus kambris talvejope, millesse riietuda. Veel nähtub, et kaebajal puudusid ka soojemad jalatsid ning ta väljus mokasiinides. Vastustaja märkis, et kaebajal oli siiski võimalik riietuda soojemalt, so panna olemas olnud jope alla sviiter, kuid kaebaja kinnitusel ei saanud ta seda enam teha, kuivõrd õueminekust sai teada alles siis, kui nad olid juba saanud korralduse joosta jalutusboksidesse. Kaebajal oli villane müts, mille ta pani pähe, kuid see ei kinnita, et ta oli algusest peale teadlik, et tal tuleb viibida õues. Ilmselgelt ei oleks aga antud juhtumil olnud kaebajal võimalik panna jalga talveilmale sobilikke jalatseid ja küsitav on, kas sviiter õhukese jope all oleks olukorda oluliselt leevendanud. Arvestades neid andmeid nähtub, et kaebajal ei olnud kambris talvejopet, saapaid ning et sviitrit ta selga ei pannud, siis väljus ta õue suhteliselt napis riietuses. Kohtu hinnangul ei saa välistada, et sellises riietuses 1,5 tunni või 2 tunni pikkusel viibimisel ei hakka külm. Külmatunnet ei välista seejuures villase mütsi kasutamine. Kaebaja puhul on ilmnenud seega probleem, et olemasolev riietus ei olnud piisav, et vältida külmatunde tekkimist isegi siis, kui kaebaja oleks pannud selga lisaks veel olemasoleva sviitri. Kuna kaebaja ei teadnud, et neid viiakse õue, siis ei saanud ta ka teha õigeaegselt pöördumist, et avaldada riietumisega tekkinud probleem. Väheusutav on, et olles jalutusboksis, oleks olnud võimalus pöörata tema osas protsessi tagasi. Vastustaja andmetel ja kinnitusel on jalutusboks avatud külmale õhule ning seista tuleb betoonist põrandal, boksidel puudub katus ning seda asendab võrk. Kohus juba märkis, et asja 10 materjalidest saab järeldada, et ilm oli pigem külm, kui soe. Väljas viibiti kella 10.00- 11.30, see on rohkem aega, kui jalutamiseks ettenähtud aeg 1 tund. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi paigutada kohta, kus alandatakse inimväärikust ja PS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kaitsta igaühe tervist. Seega peab vangla paigutama oma ülesande täitmisel kinnipeetava tingimustesse, mil tema tervis on kaitstud olemasolevate võimaluste piires parimal viisil. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et Relvastatud üksuse tegevuse kord (vastu võetud justiitsministri 12.12.02.a. määrusega nr 81) või Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine (vastu võetud justiitsministri 1.04.03.a. määrusega nr 23) märgib ära, et läbiotsimise ajaks tohib kinnipeetavaid paigutada üksnes siseruumidesse. Käsiraamatutes vms analoogilistes väljaannetes tuuakse ära soovitused, mis ei ole võrdsed õigusnormidega. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et selliseks operatsiooniks oli antud juhul aega valmistuda nii vanglal kui eriüksusel, kuna see oli etteplaanitud tegevus. Määruse nr 23 tuleneb õigus kinnipeetavate ja vahistatute üle järelevalve teostamiseks ja korraldamiseks. Selle määruse § 4 sätestab järelvalvetoimingud ning p 3 võimaldab vangla territooriumil korraldada ruumide, transpordivahendite ja isikute plaanilist ja plaanivälist läbiotsimist ning seejuures tagatakse kõigi vanglas viibivate isikute julgeolek (punkt 5). Kuna vastustaja väitel oli tegemist plaanilise läbiotsimisega, siis selle korraldab vangla direktor või tema määratud isik, plaani kinnitab direktor (sama määruse § 44 lg 2), kuigi läbiotsimine viidi läbi kasutades relvastatud üksust. Vastustaja ei ole väitnud, et vangla ei olnud teadlik läbiotsimise plaanist või selle läbiviimisest. Läbiotsimiseks koostatakse tegevusplaan ning vangla direktor on reeglina teadlik läbiotsimise eesmärgist, ajast jms andmetest. Kohus nõustub kaebajaga, et vangla direktor saab jälgida ja kaaluda kõik olulised asjaolud, mis on seotud läbiotsimise tegevusega vangla territooriumil. Antud juhul on nähtuvalt vangla vastustest pikemal perioodil vangla olnud seisukohal, et jalutusboksi paigutamist õigustab
Kohus siinkohal märgib, et märgitud normi kohaselt kinnipeetav võib minna jalutama, see ei ole kohustuseks. A.N. märkis kohtuistungil, et tema käib jalutamas harva, kuna kardab niiskust ja külma, selle tõttu ei ole temal kambrisse võetud vajalikku riietust ja ta ka ei ole soetanud sooja riietust. Jalutuskäigu saab kinnipeetav igal ajal ka katkestada vastavalt oma soovile. Kohus leiab, et märgitud norm ei kohusta kaebajat soetama talvise aja riietust ega ka jalutama boksis katkematult 1 tunni kestel, seega ei saa jalutuskäigu regulatsioon selgitada ega õigustada kinnipeetava paigutamist õue ajaks, mil teostatakse läbiotsimist. Kuna vastustaja on selgitanud, miks ja kuidas on Murru vanglas vajalik kehtestada nii töötajate kui ka kinnipeetavate huvides läbiotsimise ajaks vajalik ohutsoon, siis ei ole need kaalutlused põhimõtteliselt valed, samas aga asub kohus seisukohale, et see ei vabasta vastustajat pakkumast lahendusi kinnipeetavate sobivama ärapaigutamise suhtes kaaludes asjaolusid lähtudes tervisekaitse aspektist. Vastustaja ei ole märkinud, et ta ei oleks saanud omapoolselt sekkuda kavandatusse, mille tõttu kohus luges kaebus lubatavaks, kui vastustajaks on valitud üksnes vangla. Kuna kaebaja valis vastustajaks vangla, siis jääb kohus seisukohale, et kaebus võib olla eelmärgitud põhjusel suunatud ka vangla vastu. Vangla direktor juhib ja suunab kinnipeetavatega tehtavat tööd vanglas, seega on vanglal kohustused tagada ja täita vangistuse eesmärgid nii, et kinnipeetavate õigusi ei rikuta. Kuna direktor juhtides vangla tegevust vastutab vanglas toimuva eest, siis on ta ühtlasi vastutav kinnipeetava tervise säilimise ja hoidmise eest. Kohtul ei ole kahtlusi, et vangla juhtkond ei teadnud või ei oleks huvitatuse korral saanud teada, kuhu kavatsetakse kinnipeetavad paigutada 11 läbiotsimise ajaks. Läbiotsimist organiseerivad ja viivad läbi suurte kogemustega töötajad. Kinnipeetavate paigutamisel ruumivalikul teostati kaalutlusotsus, mille juures jäeti aga arvestamata asjaolu, et kõigil kinnipeetavatel ei pruugi olla õues viibimiseks vajalikku riietust. Nii antud juhul on juhtunud, mistõttu kaebajal on õigus väita, et nendel tingimustel ei olnud õigustatud tema väljaviimine jalutusboksi; seejuures oli paigutamine planeeritav tegevus, konkreetset läbiotsimist ei põhjustanud äkiline vajadus. Seega sai juhtkond sekkuda kavandatusse õigeaegselt, kuid ei teinud seda. Vastustaja väide, et kinnipeetavatele anti õigeaegselt korraldus riietuda soojalt ning need, kes visuaalsel kontrollimisel ei olnud soojalt riides, saadeti uuesti riietuma, ei välista vangla vastutust juhul, kui kasvõi üks kinnipeetav jäeti vajaliku tähelepanuta ning tal puudus võimalus riietuda nii, et viibida õues pikemat aega. 10 minutiga ei olnud kaebajal võimalik paluda lisariideid laost, et riietuda soojalt. Antud juhul ei olnudki kaebajal soojemat riietust, kuna selle soetamiseks puudus vajadus ja kogemus. Kaebaja ei taibanud niisugust palvet esitada, kuid selle palve täitmine oleks ilmselgelt olnud ka võimatu ning oleks jäänud tähelepanuta, kui ta oleks seda teinud. Vastustaja väide, et iga läbiotsimise juures viibib arst, ei selgita, kuidas arsti poole pöördumine oleks lahendanud riietumisküsimuse. Tunnistaja I. Sasjuk seletustest ning vastustaja vastusest nähtus, et arsti poole võis pöörduda kaebusega haiguse ja vigastuse osas, kuid kaebajal ei olnud kogunemise ajal niisugust põhjust. Kuidas hilisemalt oleks saanud esitada vastavat probleemi, jäi selgusetuks. Arvestades olukorda, mil vastustaja oli veel 22.02.05.a. (tlk 35) selgelt seisukohal, et jalutuskäigu regulatsioon õigustab kinnipeetava õues hoidmist, järeldaski kohus, et isegi kui kaebaja oleks taibanud esitada hiljemalt boksi olles oma vaevused külma kohta, oleks see olnud kõigi prognooside kohaselt tulemusteta. Vastustaja ei esitanud seejuures andmeid, mis kinnitanuks, et arst viibis bokside läheduses ja oli selliselt kättesaadav. Kaebaja väitis, et ta ei näinud arsti ja boksis viibimisel muu töötaja tema kaebustele ei reageerinud. Kokkuvõttes järeldab kohus, et selles mõttes isegi juhul, kui vanglal oleks olnud automaatne õigus määrata paigutamise ruumiks jalutusboks, oleks tulnud uurida ja kaaluda, kas kõik kinnipeetavad on kaitstud külma eest. Antud juhtum kinnitab, et mitte iga kinnipeetav ei saa ise ennast sellises olukorras kaitsta ja operatsiooni kavandamisel ei ole ilmselgelt sellist asjaolu tähele pandud. Kohus nõustub kaebajaga selles, et ka toimingu läbiviimise eelselt leiab aset kaalumine ehk kavandatu elluviimiseks tuleb kontrollida kõiki poolt ja vastuargumente, et tegevus vastaks seaduslikkuse nõuetele. Ei tohtinud tekitada olukorda, kus kinnipeetavale võib saada osaks väärkohtlemine. Kohus asub seisukohale, et lisaks ametnike ohutusele tuleb tagada ohustus ka kinnipeetavatele, sh tervise kaitse mõttes. Toimingu tegemise võimatusel plaanitud viisil annab seadus võimalus operatsioon ära jätta ning seda mitte läbi viia, kui vajalikud tingimused puudusid. HMS § 5 lg 2 ei ole samuti õigustuseks, et lugeda vastustaja tegevus õiguspäraseks. Kohus nõustub tlk 80 avaldatud vastustaja seisukohaga, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ning kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Antud juhul jäeti üks isik vajaliku tähelepanuta ning riietumise küsimus läbi arutamata. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oli õigus või soov olla läbiotsimise juures ning et sellega piirati tema liikumisvabadust, A.N. ei nõustunud, et selle vabaduse piirang oli seotud ebaõige kaalutlusega asukoha valiku suhtes. Probleem, et vangla lähedal ei olnud vajalikku hoonet ning kinnipeetavate eraldamine ei olnud võimalik muul viisil, ei saa siiski õigustada juhtunut. Kinnipeetava liikumine oli piiratud jalutusboksiga, mis on ilmatikuoludele vähesel määral kaitset pakkuv. Vangla pidi tagama
lg 1 kohaselt kinnipeetava järelevalve, kuid tegema seda viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise, mille hulka kuulub kinnipeetava 12 õigus tervise kaitsele. Viibimiskoht ei olnud valitud proportsionaalsena kaebaja suhtes, samas ei ole vastustaja esile toonud, et ta üldse kaalus ohtu, et kinnipeetaval võib olla mittevastavat riietust. Kinnipeetaval A.N.il puudusid õues viibimiseks vastavad jalatsid ja riietus. Antud juhul kaebajal puudus võimalus valida, kaua ta viibib õues. Seega ei saanud antud tingimustel automaatselt loota või eeldada, et kõik kinnipeetavad on kaitstud piisavalt, kui neid viiakse jalutusboksidesse. Kaebus selles nõudes kuulub rahuldamisele. Ning vastavalt taotlusel tunnistab kohus A.N.i paigutamise jalutusboksi 28.12.04.a. õigusvastaseks tegevuseks, millega rikuti kaebaja
lg 1 tulenevat liikumisvabadust ning seati ohtu tervis, mille kaitse sätestab PS § 28 lg 1. Ühtlasi ei olnud paigutamine kannatuste põhjustamise tõttu inimväärikust austav. Kas tegelikkuses on võimalik antud tingimustel kaebajale kahju tekkimine, seda saab otsustada üksnes hilisemas vaidluses kahju hüvitamise üle, kuna kahju hüvitamise nõudes hindab kohus, kas õiguste rikkumine tõi kaasa ka tegeliku kahju. Kuigi kaebaja ei osanud esile tuua preventiivset huvi, leiab kohus, et kaebuse eesmärgist tulenevalt ei soovi kaebaja sama olukorra kordumist, vaid vajab selle vältimist, mistõttu leiab kohus, et kaebajal võib olla preventiivne huvi. Kaebaja väited, mille kohaselt temale ei võimaldatud koheselt arstiabi, jäid vaid väideteks, mille osas vastavat palvepunkti ei esitatud. Kohus märgitud tõttu selgitab kaebajale, et nõustub vastustaja seisukohaga, et A.N. ei vajanud vältimatut arstiabi ning vangla arst ei ole jätnud kaebaja tervist järelvalveta, seda kinnitab kaebaja viibimine arsti vastuvõtul samal päeval ning ka järgneval päeval. Kaebusest ei nähtu, et vanglaametnik oleks jätnud teatamata kinnipeetava haigestumisest vastavalt
, kuna vastupidiselt ei oleks kaebaja saanud arsti juurde, aeg pidi olema kinni pandud. Kaebaja ei vajanud kohest meditsiinilist abi jalutusboksis, vastavalt käsitleb kaebuse selgitav osa tegevust peale jalutusboksist saabumist. Külmetus avaldubki reeglina mõnevõrra hiljem ning kui kaebaja registreeriti tema kurtmise alusel arsti vastuvõtule, siis ta sai arstiabi, ta on saanud avaldada oma kaebusi terviseseisundi kohta ka hilisemalt ning kui kaebaja sai abi tablettidest ning määrdest, siis ka määratud ravi kinnitab, et kaebajaga ei olnud juhtunud õnnetust. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 5 kohaselt on vältimatu abi selle seaduse tähenduses tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Kaebajal sellist olukorda ei tekkinud ning teda ei jäetud tähelepanuta, kui ta pidi ootama kuni 3 tundi. Vabaduses viibiva isiku ja kinnipeetava kohtlemine ei ole siinkohal erinev.
lg 1 ning oli selliselt aluseks
Seega puudus vajadus arsti juurde viimisel kasutada käeraudu ning tegevus on vastuolus
–ega ning HMS § 5 lg 1-ga ja selline tegevus võis riivata kaebaja väärikust. 17. Kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud. Kaebuselt kuulus tasumisele riigilõiv 80 EEK. Vastustajalt tuleb hüvitada riigituludesse 80 EEK vastavalt HKMS § 95 lg 1 , kuna kohus rahuldab kaebuse. Karin Kalmiste Kohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.