← Eesti

3-07-500/63

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-500 Haldusasi AS Räägusilla Kinnisvara kaebus Rae Vallavolikogu 16.01.2007 otsuse nr 212 „Kiivita 1 kinnistu detailplaneeringu kehtestamine“ tühistamiseks ja Rae vallale ettekirjutuse tegemiseks detailplaneeringu avaliku arutamise korraldamiseks ning tulemuste arvestamiseks Kaebuse esitaja – AS Räägusilla, esindaja vandeadvokaadi vanemabi Helmeri Indela, volitatud nõustaja – Paul Keres Vastustaja – Rae Vallavolikogu, esindaja Martin Minn Kolmas isik – Kivinuka Kinnisvara OÜ, seaduslik esindaja Anti Roosinupp, volitatud esindaja Alvar Kurrel Arvamuse andmiseks kaasatud isik – Muinsuskaitseamet, esindaja Reesa Paatsi. Menetlusosalised Asja läbivaatamise aeg ja koht Resolutsioon Kohtuistung,
  3. märtsil 2008, Tallinnas
  4. Jätta kaebus rahuldamata
  5. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 3 alusel mõista kaebajalt Eesti Vabariigi kasuks välja täiendavalt ekspertiisikulu 60 krooni ja menetlusdokumentide paljuundamise ja väljastamisega seotud kulud 46 krooni ehk menetluskulud kokku summas 106 (ükssada kuus) krooni. Kaebajal tasuda väljamõistetud summa 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
  6. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049751 ning selgitus: „AS Räägusilla kinnisvara 3-07-500, menetluskulud”. Käesoleva nõude tähtaegselt ja nõuetekohaselt täitmata jätmise korral suunatakse nõue 1 Edasikaebamise kord sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
  7. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus kaebajale, vastustajale ja kolmandale isikule. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 28.04.2008.a. Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Rae Vallavolikogu algatas oma 10.05.2005 otsusega nr 115 Rae küla Kiivita 1 kinnistu detailplaneeringu (edaspidi detailplaneering) (I tl. 9-10). Detailplaneeringu avalik väljapanek toimus 16.10-30.10.
  9. 16.01.2007 võttis Rae Vallavolikogu vastu otsuse nr 212 „Rae küla Kiivita 1 kinnistu detailplaneeringu kehtestamine“ (Detailplaneeringu toimiku koopia lk.1).
  10. Rae küla Kiivita 1 kinnistu on AS Räägusilla Kinnisvarale kuuluva Räägusilla kinnistuga piirnev kinnistu.
  11. 07.03.2007 saabus Tallinna Halduskohtule AS Räägusilla Kinnisvara kaebus Rae Vallavolikogu 16.01.2007 otsuse nr 212 „Kiivita 1 kinnistu detailplaneeringu kehtestamine“ tühistamiseks ja Rae vallale ettekirjutuse tegemiseks detailplaneeringu avaliku arutamise korraldamiseks ning tulemuste arvestamiseks (I tl. 14).
  12. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse menetlusse 28.03.2007 (I tl.15-16). 09.05.2007 kaasas kohus kolmanda isikuna menetlusse Kivinuka Kinnisvara OÜ (I tl. 55-56). 31.08.2007 kaasas kohus arvamuse andmiseks menetlusse Muinsuskaitseameti ja andis menetlusosalistele aega kompromissi sõlmimiseks kuni 01.10.
  14. Kohtu määratud tähtajaks kompromissi ei sõlmitud ja 25.10.2007 toimus kohtuistung (protokoll I tl. 138-139), millel kohus andis menetlusosalistele täiendavalt aega kompromissi sõlmimiseks kuni 28.
  16. Kohtu määratud tähtajaks kompromissi ei saavutatud.
  17. 22.12.2007 esitas kaebaja taotluse ekspertiisi läbiviimiseks (I tl. 147-148). Kohus määras ekspertiisi 01.02.2008 määrusega (I tl. 175-178). Ekspertiisiakt laekus kohtule 18.02.20008 (II tl. 1-9).
  18. Lõplik kohtuistung asjas toimus 05.03.2008 (protokoll II tl.58-64). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  19. Kaebuse esitaja põhjenduste kohaselt kuulub Rae Vallavolikogu 16.01.2007 otsus nr 212 „Rae küla Kiivita 1 kinnistu detailplaneeringu kehtestamine“ tühistamisele ja vastustajale tuleb teha ettekirjutus avaliku arutelu läbiviimiseks vastavalt kaebaja poolt 28.10.2007 esitatud vastuväidetele ning detailplaneeringu kehtestamisel avaliku arutelu tulemustega arvestamiseks alljärgnevatel põhjustel:
  20. Rae vald on teinud olulise menetlusvea jättes täielikult menetlemata ja arvestamata avalikul väljapanekul kaebaja poolt esitatud vastuväited ja ettepanekud. Kaebaja väidab, et ta saatis 28.10.2006 Rae vallale elektronposti teel dokumendi, milles juhtis tähelepanu olulistele puudustele Kiivita 1 planeerimislahenduses ning esitas oma 2 ettepanekud olukorra parendamiseks. Olulised puudused planeeringulahenduses seisnevad järgnevas: 1) Kiivita 1 kinnistu muinsuskaitsekaardilt ei nähtu Kiivita 1 kinnistul asuvat rauasulatuskohta, mis on Räägusilla kinnistu detailplaneeringu kausta lisatud 1996 aasta muinsuskaitsekaardil. Avalikustatud planeeringu kohaselt on rauasulatuskohale kavandatud elamuehitus, kuigi muinsuskaitse all olevad objektid on kaitstud ehituskeelu tsooniga ja see on vastuolus Muinsuskaitseseaduse § 25 lg 2 p
  21. Kaebaja ettepaneku kohaselt tuleks muistsed objektid planeeringus eksponeerida ja teha ligipääsetavaks Rae küla elanikele. Mõistlik oleks rajada pargitsoon või maastikukaitseala sotsiaalse suunitlusega, laste mänguväljak, lemmikloomade jalutuspaigad jne. 2) Läbimõtlemata on Kiivita kinnistu ja Räägusilla kinnistu ühenduse lahendus. Ühendus kahe endise talu maade vahel on oluline, kuna Räägusilla kinnistule on tulevikus planeeritud lasteaed ja spordi- ning tervisekeskus, mida tõenäoliselt hakkavad kasutama ka endise Kiivita talu maadel elavad inimesed. Kaebaja rõhutab, et välja pandud planeeringu kohaselt oleks Räägusilla kinnistule rajatavat lasteaeda või spordikeskust külastavad Kiivita elanikud sunnitud kasutama selleks suurt sõiduteed või ronima aedade vahelt, mis on ilmselt ebamõistlik ja läbimõtlemata lahendus. Kaebaja teeb konkreetse ettepanku luua ühendus vähemalt jalgtee osas mõlema talu endiste maade lõunapoolsest servast või Räägusilla 22 lõunapoolsest servast, mis oleks Räägusilla põigi pikendus.
  22. Kaebaja leiab, et avaliku väljapaneku ajal on ta PlanS § 16 lg 1 puudutatud isikuna esitanud PlanS § 20 lg 1 toodud vastuväite ja tema huvidega arvestamine on õiglase ning õiguspärase planeerimislahendus saavutamiseks imperatiivne. Kooskõlas PlanS § 16 lg 3 on vähemalt ühe avaliku arutelu korraldamine kohustuslik, kui detailplaneering koostatakse alale, mille muinsuskaitse või looduskaitse alla võtmise kohta on planeeringu menetlemisel tehtud vastav ettepanek. Kaebaja märkis, et rauasulatuskoht peab olema kaitstud ehituskeeluvööndiga ja tegi ettepaneku parema ühenduse tagamiseks. Kui detailplaneeringule on esitatud PlanS § 20 lg 1 ettenähtud ettepanek või vastuväide, siis peab vastavalt PlanS § 20 lg 2 kohalik omavalitsus kahe nädalal jooksul peale avaliku väljapnaku lõppu andma teate, milles esitatakse omapoolne seisukoht ning teavitatakse ettepaneku või vastuväite tegijat avaliku arutelu toimumise ajast ja kohast. Tulenevalt selle menetlustoimingu teostamata jätmisest on vastustaja jätnud teostamata ka PlanS § 21 lg 1-3 ettenähtud menetlustoimingud, mis tagaks haldusorgani informeerituse. Samuti on jäetud tegemata pikemas perspektiivis olulised PlanS § 21 lg 4 ettenähtud muudatused.
  23. Vastustaja ei ole kaebaja ettepanekutele vastanud, korraldanud avalikku arutelu ega põhjendanud, miks ta jättis need arvestamata. Seetõttu on ta rikkunud planeerimismenetluse avalikkuse ja planeerimisdiskretsiooni teostamisel olulist menetlus- ja vorminõuete täpse järgimise põhimõtet.
  24. Lisaks eeltoodule on vaidlustatud haldusakti andmisel oluliselt rikutud kaalutlusõiguse põhimõtteid. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt lähtub haldusorgan diskretsiooni teostamisel asjas tähtsust omavatest asjaoludest ja kaalub isikute põhjendatud huve. Kuna on teostamata seaduses ettenähtud avalikud menetlustoimingud, puudus haldusorganil vaidlustatava otsuse vastuvõtmisel ja diskretsiooni kasutamisel igasugune ettekujutus tegelikest asjaoludest ja puudutatud isikute huvidest, mistõttu omaenda menetlusvigade tõttu ei saanudki haldusorgan õiguspäraselt diskretsiooni teostada. Haldusorgan ei teadnud, mida avalikkus või 3 puudutatud isikud ettepanekutest või vastuväidetest arvavad, mistõttu ta tegutses informeerimatuse seisundis. Haldusmenetluses ja planeerimismenetluses on oluline puudutatud isikud ära kuulata. Kuna on tegemist olulise kaalutlusveaga (informeerimatus), siis on haldusakt HMS § 54 kohaselt õigusvastane.
  25. Kaebaja ettepanekute ja vastuväidete arvestamata jätmine on omavoli Põhiseaduse § 13 lg 2 mõttes. Haldusorgan, saanud ettepanekud planeeringu muutmiseks, peab neid menetlema, ja kui on vaja, koguma täiendavat teavet lähtudes HMS § 6 toodud uurimisprintsiibist. Haldusorgan ei tohi ühtegi põhjendatud ettepanekut või arvamust tähelepanuta jätta.
  26. Vastates vastustaja 11.04.2007 seisukohtadele, et vastustajale ei ole laekunud ühtegi kaebaja ettepanekut ega vastuväidet detailplaneeringu suhtes, asus kaebaja seisukohale, et Rae vald oleks pidanud uurimisprintsiibist tulenevalt ka manuste ja teksti puudumisel välja selgitama tema 28.10.2006 poolt Rae vallale saadetud e-kirja taotluse ja sisu. HMS § 6 toodud uurimispõhimõttest tulenevalt peab haldusorgan, saanud isikult e-kirja, mille pealkirjas on märgitud detailplaneeringu nimi, välja uurima, mida isik tegelikult soovib. Tegemist ei ole aeganõudva või ebamõistliku toiminguga, piisanud oleks teavitusest, et kiri saabus tühjana. Samuti on kaebaja seisukohal, et Rae valla ametnikud, sh Raivo Uukkivi, on täiesti teadlikud asjaolust, et AS-i Räägusilla Kinnisvara esindab tavapäraselt Heldur Kalvi. Seega on vastustaja seisukoht, mille kohaselt võis Rae vald mõistlikult lugeda Heldur Kalvi poolt taotletut Uuve Masti kirjaga sisustatuks, täiesti ebaõige ning teadlikult kohut eksitav. Uurimisprintsiibist tulenevalt, isegi kui haldusorgan ei saanud kätte Heldur Kalvi ekirjale manusena lisatud dokumenti, oleks haldusorgan pidanud välja selgitama, kas Heldur Kalvi ja Uuve Masti tahe oli suunatud ühe ja sama eesmärgi saavutamisele või mitte. Rae vald ei saa lihtsalt eeldada, et üks isik kõneleb teise isiku eest, liiatigi olukorras, kus Uuve Mast ei esitlenud ennast AS Räägusilla Kinnisvara esindajana. Uuve Mast ei saatnud ettepanekuid või vastuväiteid AS Räägusilla Kinnisvara nimel, mis nähtub ka tema poolt saadetud e-kirja tekstist. Kaebaja rõhutab oma 04.10.2007 arvamuses kolmanda isiku seisukohtade kohta (I tl. 93-94) siinkohal, et Kaebaja ei pea kandma riski, et e-kirja saaja, juhul kui e-kiri saadetakse Rae valla üldaadressile, ei tea, mida kirjaga taotleti. Detailplaneeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus peab tagama, et omavalitsuse ametnikud on piisavalt informeeritud käimasolevast planeerimismenetlusest ning oskavad ettepanekuid ja vastuväiteid suunata õige ametniku juurde. Milline omavalitsusüksus Heldur Kalvi kirjale sisepädevusest tulenevalt vastama pidi, ei ole kaebaja seisukohalt oluline. Kaebaja on tõendanud, et e-kiri on saadetud, sõnumi päises on toodud sõnumi teema ja kaebaja on tõendanud, et ka manus on saadetud ning kaebuse lisas 2 on toodud manuse sisu.
  27. Kaebaja on seisukohal, et Kaebaja saatis ettepaneku manusena kaebusele lisatud kujul. E-kirja ärakiri, mille vastustaja esitas kohtule ja millelt ei nähtu, et kirjale oleks lisatud manus, ei tõenda, et manust ei lisatud. PlanS § 20, HMS § 40 lg 1 ja HMS § 49 lg 1 ei täpsusta, kuidas tuleb haldusorganile elektroonilisel kujul ettepanekuid või vastuväiteid saata. Seadus ei kohusta huvitatud isikut esitama ettepanekuid või vastuväiteid selliselt, et ettepaneku või vastuväite sisu nähtuks juba e-kirja tekstist. Ettepaneku või vastuväite sisu võib esitada dokumendi tekstis, mis on lisatud e-kirjale manusena. Sealjuures, nagu on ka Riigikohus leidnud haldusasja nr 3-3-1-32-03 p 16, tuleb igasuguse taotluse, avalduse, kaebuse, pöördumise või muu tahteavalduse kvalifitseerimisel uurimisprintsiibist lähtudes arvestada isiku tegeliku tahtega. Haldusorgan peab välja uurima isiku tahte. Kui Rae vald saigi tühja e-kirja, siis pidanuks ta tulenevalt uurimisprintsiibist Heldur Kalvilt küsima, mida selle kirjaga 4 taotleti. Kiri oli pealkirjastatud “Kiivita De”, mistõttu pidi Rae vald aru saama, et esitatakse seisukohti seoses nimetatud kinnistu planeerimismenetlusega.
  28. Riigikohus rõhutas lahendi nr 3-3-1-23-06 punktis 15, et ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise. Antud juhul on rikkumine veel sedavõrd tõsisem, et ei Rae vald ega menetluses osalevad muud isikud ei saanud arvestada ega kujundada oma seisukohta AS Räägusilla Kinnisvara konstruktiivsete ja ühiskondlikult oluliste ettepanekute suhtes muuta planeeringut nii, et see tagaks Kiivita ja Räägusilla elamukvartalite tulevastele elanikele võimalikult parema ja turvalisema elukeskkonna.
  29. Lisaks eelpooltoodule on kaebaja oma 30.04.2007 vastuses täiendavalt seisukohal, et ka muinsuskaitseobjektide küsimus tuleb lahendada juba detailplaneeringu käigus, vastavalt PlanS § 9 lg 2 p
  30. Kaebaja leiab, et rauasulatuskoht, Kiivita muistne asulakoht ja kultusekivi on kaitsmist ja eksponeerimist väärivad objektid. Antud juhul aga langevad kõik nimetatud objektid detailplaneeringuga piiritletud elamuehitusalasse. Kaebajale jääb arusaamatuks, mida tähendab “kõikide asjaolude ja spetsialistide arvamuse põhjalik kaalumine” kaebaja seletuses. Haldusorgan ei saanudki kooskõlas HMS §-ga 4 põhjalikult kaaluda, kas oleks otstarbekam lahendada muinsuskaitseobjektide ümbrusesse jäävat planeeringuala sotsiaalse suunitlusega, kuivõrd haldusorgan ei olnud küsimust kooskõlas planeerimisseadusega menetlenudki. Pealegi, lahendatud ei ole küsimust, mis saab planeeringualast siis, kui Muinsuskaitseamet ei luba kõnealusel alal elamuehitust teostada. Selline oluline puudus detailplaneeringus ei ole kooskõlas efektiivse halduse põhimõttega ning vaidlustatav otsus tuleb tühistada.
  31. Vastustaja Rae Vallavolikogu palub oma vastuses kaebusele (I tl. 25-28) jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
  32. Vastustaja märgib, et Rae Vallavolikogu avaliku võimu kandjana on pidanud parimaks lahendada Kiivita 1 kinnistu detailplaneering just sellisel kujul, nagu see on vaidlustatud otsusega kehtestatud. Antud otsuse tegemisel on kaalutud põhjalikult kõiki asjaolusid ja spetsialistide arvamusi ning seetõttu puudub igasugune põhjus arvata nagu oleks sellekohane otsus tehtud asjasse süvenemata ja hooletult.
  33. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et muinsuskaitsealal on ehitustegevus täielikult keelatud, sest Muinsuskaitseseaduse § 25 lg 2 p 1 alusel võib Muinsuskaitseameti loal kinnismälestise kaitsevööndis ehitada. Seega ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, mille kohaselt on detailplaneeringu kehtestamisega antud kinnistu omanikule luba alustada ehitustegevusega kinnistul.
  34. Kaebaja ei ole detailplaneeringu avalikustamise perioodil esitanud ühtegi ettepanekut ega vastuväidet. Seetõttu on detailplaneeringu menetlus teostatud vastavuses seadusega.
  35. Vastustaja selgitab, et kaebaja saatis 28.10.2006 kell 12.12 küll Rae valla e-posti aadressile info@rae.ee kirja, kuid see ei sisaldanud ei teksti ega väidetavalt manusena lisatud võimalikke faile ehk tegemist oli vaid pealkirja “Kiivita De” kandva tühja kirjaga.(I tl. 29). Samal kuupäeval, vaid üheksa

(9)minutit hiljem so, kell 12.21 laekus Rae valla e-posti aadressile info@rae.ee Räägusilla Kinnisvara AS-ist kodanik Uuve Mast’ilt selgitustaotlus pealkirjaga “kiivita detailplaneering”, milles Uuve Mast soovis teada, kas tema kui naabri käest peab küsima nõusolekut või arvamust Kiivita 1 kinnistu detailplaneeringu menetluses.(I tl.30) Seda pöördumist ei saa vastustaja 5 arvates kuidagi pidada detailplaneeringu muutmise ettepaneku või vastuväidete esitamiseks.
  1. Tulenevalt asjaolust, et lühikese ajavahemiku jooksul laekus ühe ja sama ettevõtte eposti aadressilt sama pealkirja kandev kiri Rae valla aadressile, on vastustaja seisukohal, et sellises situatsioonis sai mõistlikult eeldada, et pärast saadetud sisutühja kirja fakti ilmsikstulekut saadeti kiri uuesti, kuid ettevõtte teiselt e-posti aadressilt. Seega on Rae vald käitunud Kiivita 1 kinnistu detailplaneeringu menetlemise käigus igati õiguspäraselt ja kellegi ettepanekuid või vastuväiteid eiranud ei ole. Tuginedes eeltoodud asjaoludele puudub vastustaja hinnangul mõjuv põhjus, miks peaks pärast seaduses sätestatud detailplaneeringu muutmise ettepanekute või vastuväidete esitamise tähtaega oluliselt hiljem, so. sisuliselt alles käesolevas kohtuvaidluses esitatud kaebaja ettepanekuid enam arvestama ja vaidlustatud otsuse tühistama.
  2. Vastustaja leiab, et kaebaja oleks pidanud huvitatud isikuna hoolikamalt jälgima, kas ja millise sisuga kirja ta välja saadab. Kaebajal oli reaalselt võimalik küsida Rae vallast teavet detailplaneeringu menetluse käigus väidetavalt esitatud ettepanekute kohta. Sellekohast päringut aga kaebaja Rae vallale esitanud ei ole, samuti ei ole vastustajale teadaolevalt kaebaja pöördunud antud küsimuses Rae valla poole ka suuliselt.
  3. Kolmas isik Kivinuka Kinnisvara OÜ oma 23.05.2007 seisukohas (I tl.66-68) kaebusega ei nõustu ja palub selle jätta rahuldamata järgmistel põhjustel:
  4. Kolmandale isikule teadaolevalt asub Rae küla detailplaneeringuga hõlmatud Kiivita 1 kinnistul kaks riigi kaitse all olevat mälestist: kivikalme (reg. 18837) ja kultusekivi (reg. 18850). Antud mälestistega on detailplaneeringu juures arvestatud ja mõlema juurde on võimaldatud juurdepääs olemasoleva kinnistu kahest küljest täies mahus ja kahest küljest osaliselt. Mälestised on kõigile vabalt kättesaadavad ja planeeringu alal planeeritavad ehitised ei takista kuidagi nende eksponeerimist ja vaatamist. Kaebaja mainitud kolmandat muinsuskaitse objekti Kiivita 1 kinnistul ei ole.
  5. Kolmandale isikule on arusaamatu kaebaja pöördumine kohtusse peaaegu 2 aastat pärast detailplaneeringu algatamist detailplaneeringu kehtestamise staadiumis väitega, et seal on väidetavalt kolmas muinsuskaitse objekt. Kolmandale isikule teadaolevalt ei ole kaebaja detailplaneeringu avaliku väljapaneku jooksul vallale esitanud ühtegi vastuväidet või ettepanekut. Kolmanda isiku arvates on sellises käitumises pahatahtlikkuse ilminguid, sest kaebaja on teadnud võimalikust kolmandast muinsuskaitse objektist peaaegu 2 aastat midagi ette võtmata.
  6. Planeerimisseaduse § 21 lg 1 kohaselt ei ole kohalik omavalitsus kohustatud korraldama avalikku arutelu, kui planeeringu avaliku väljapaneku jooksul ei esitata vastuväiteid ja ettepanekuid. Seega on põhjendatud, miks kaebaja ei ole tänaseni saanud informatsiooni avaliku arutelu toimumise aja ja koha kohta.
  7. Kolmanda isiku arvates ei ole Rae Vallavolikogu teinud vigu Kiivita 1 detailplaneeringumenetluses menetlus- ja vorminõuete täitmisel. Kaebaja väide, et vastustaja on teinud olulise menetlusvea, on väär. Kolmas isik on seisukohal, et Rae vald ei ole jätnud menetlemata ja arvestamata avalikul väljapanekul esitatud vastuväiteid.
  8. Nii kaebaja oma 07.03.
  9. a kaebuse lisa nr 2-ga kui ka vastustaja oma 11.04.
  10. a seletuse lisa nr 1-ga on tõendanud, et kaebaja ei ole saatnud ja vastustaja pole saanud e-kirja, millele oli manusena lisatud vastuväited ja ettepanekud. Eelpool nimetatud lisadest nähtub, et tegemist ei ole e-kirjaga, sest see ei vasta kirja tunnustele. Tegemist on anonüümse postitusega, millel puudub konkreetse saatja nimi. Kaebaja on oma 30.04.2007.a arvamuses leheküljel 2 ja 3 õigesti pööranud tähelepanu Riigikohtu 6 lahendile haldusasjas 3-3-1-32-03, et seadus ei kohusta huvitatud isikut esitama ettepanekuid või vastuväiteid selliselt, et ettepaneku või vastuväite sisu nähtuks e-kirja tekstist. Samas tuleb e-kirja saatmisel täita elementaarse kirja reegleid, et kirja saajal oleks võimalik saatja isik tuvastada. Antud juhul on vastustajale saabunud tühi ümbrik, kuid, kes saatis ja miks saatis, jääb anonüümsuse tõttu teadmata. Seega on vastustaja väide, et ta ei ole saanud ettepanekuid ja vastuväiteid, tõene. Kolmandale isikule jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei ole mõistliku aja jooksul pöördunud vastustaja poole, et saada vastust, miks pole menetletud tema ettepanekuid ja vastuväiteid.
  11. Kolmanda isiku arvates ei ole mõistlik pidada vaidlust selle üle, kas e-kirjale oli manus lisatud või ei. Oluline on e-kirja olemasolu. Antud juhul e-kirja ei ole olnud. Samuti ei nähtu kohtule esitatud kaebaja ja vastustaja tõenditest manuse olemasolu.
  12. Kohtu poolt arvamuse andmiseks menetlusse kaasatud Muinsuskaitseameti 18.09.2007 arvamusest (I tl. 83-84) nähtub, et Muinsuskaitseamet on andnud Kiivita 1 detailplaneeringule kooskõlastuse 23.02.2006 (otsus nr 4119), leides et mälestiste säilimise ja nende uurimisvõimaluste hoidmise seisukohalt on tegemist hea ning alale sobiva planeeringuga. Arheoloogiamälestistele kivikalme (reg. 18837) ja kultusekivi (reg. 18850) on 21.06.2006 kultuuriministri käskkirjaga nr. 208 „Kultuurimälestisele kaitsevööndi määramine“ (RTL, 04.07.2006, 52, 967) kehtestatud kaitsevöönd. Kiivita 1 kinnistu detailplaneeringu alast väljas, umbes 900 meetrit kirdes, on kultuuriministri 27.07.1998 määrusega nr. 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ (RTL 1998, 259/260, 1059) kultuurimälestisena riikliku kaitse alla võetud rauasulatuskoht (reg. 18852). Käesoleval hetkel ei ole Muinsuskaitseametile teada, et kõne all olevas piirkonnas oleks veel rauasulatuskohti, mis aga ei tähenda, et maastikuinspektsioonide käigus arheoloogid uusi kohti ei avasta. KOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED
  13. Kohus käsitleb kaebuse lahendamiseks kõigepealt kaebaja 28.10.2006 e-kirjaga seotud asjaolusid ja nendest tulenevaid järeldusi kaebuse menetluse õiguspärasuse suhtes (I). Seejärel käsitleb kohus vastustaja poolt kahe arenduspiirkonna ühendusteede suhtes kaalutlusõiguse teostamisega seotud küsimusi (II) ja lõpuks detailplaneeringu alal asuva väidetava rauasulatuskoha ja mälestistega seotud asjaolusid (III) ning võtab seisukoha ka menetluskulude hüvitamise küsimuses.
  14. Kohtumenetluses ei vaidlustatud kordagi asjaolu, et 28.10.2006 saatis kaebaja vastustajale e-kirja. Vaidlusaluseks oli kuni ekspertiisiakti valmimiseni küsimus, kas e-kirjal oli juures manus, mis sisaldas Heldur Kalvi vastuväiteid detailplaneeringule. Ekspertiisi käigus leidis tuvastamist, et „Heldur Kalvi poolt 28.10.2006 kell 12.12.55 Rae valla e-posti aadressile info@rae.ee saadetud e-kirjale oli lisatud manus „kiivita.doc”, kuid kirja koostajast ja saatjast sõltumatutel tehnilistel põhjustel saatja e-posti kontolt manust e-kirjaga koos välja ei saadetud.” (Ekspertiisiakt II tl.3). Samuti leiti eksperdiarvamuses, et „Rae valla e-posti aadressil info@rae.ee vastu võetud e-kirja lähtetekstis ei leidu viiteid manusele või manuse eemaldamisele e-posti käidelnud tarkvara poolt (II tl. 3). Neid ekspertiisi tulemusi menetlusosalised kahtluse alla ei seadnud. Seega on leidnud tõendamist vastustaja väide, et ekirja teel ei ole temani jõudnud Heldur Kalvi ettepanekuid ega vastuväiteid detailplaneeringu kohta. 7
  15. Riigikohus on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2007 kohtuotsuses kohtuasjas nr.3-2-1123-07 käsitlenud e-kirjade saatmisega kaasnevat riski jaotumist saatja ja saaja vahel. Nimetatud lahendi punktis 14 on Riigikohus selgitanud, et „...E-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab eelkõige saatja, sest tema valib teate saatmise viisi. Kui saatja edastab teate e-postiga, siis kannab ta teate kadumise riski kuni hetkeni, mil e-kiri jõuab saajani. Riskide hajutamiseks saab saatja valida kindlama viisi teate edastamiseks, sh nõuda e-kirja kättesaamise kinnitust. Kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakuja serveri väljavõte selle kohta, et ekiri saabus teatud ajal tema serverisse.”. Tulenevalt käesolevas asjas kogutud tõenditest asub kohus seisukohale, et kaebaja on süüdi selles, et ta ei kontrollinud, kas tema e-kiri jõudis koos manusega vastustajani. Kohus leiab, et tähtsust ei oma siinjuures asjaolu, kas kirja sisu oli manuses või mitte. Manus on e-kirja koostisosa ja seda tuleb saajal käsitleda koos kirjaga. Tähtsust ei oma küsimuse lahendamisel ka asjaolu, kas kaebaja oleks saanud ette näha, et ekiri jõuab saajani manuseta. Kaebaja ei lisanud e-kirjale ega ka väidetavalt sellele liidetud manusesse kättesaamiskinnituse nõuet ja võttis seega endale kirja ja manuse adressaadini jõudmise riski. Kohus märgib siinkohal, et üldiselt on heaks tavaks manuste liitmisel ekirjadele kasvõi lühidalt selgitada e-kirja põhiosas, millega on manuse puhul tegemist, eriti juhul, kui saajale ei ole selle sisu eelnevalt teada.
  16. Kohus ei nõustu käesoleva asja asjaolusid kaaludes ka vastustaja väitega, et käesoleval juhul oli vastustajal seoses e-kirja saamisega HMS § 6 sätestatud uurimiskohustus ja ta oleks pidanud asjaolude selgitamiseks tingimata ühendust võtma kirja adressaadiga. Esiteks oli ekiri tegelikult anonüümne. Selle vastustajani jõudnud tekstist ei nähtu ei tema saatja ega saatmise eesmärk. Kohus ei pea uurimiskohustuse tekkimiseks piisavaks kirja pealkirja „Kiivita De”. Kohus nõustub siinkohal kolmanda isiku seisukohaga, et tegemist ei olnud ametliku e-kirjaga ja piltlikult oli tegemist ametiasutusele saadetud tühja ümbrikuga. Lisaks peab kohus aksepteeritavaks vastustaja seisukohta, et kuna ainult 9 minutit hiljem saabus samalt firmaserverilt sisuliselt sama pealkirjaga e-kiri, milles paluti selgitust Kiivita detailplaneeringu kohta, siis ei saa siinkohal rääkida ka eksimusest hea halduse tava vastu. Vastustaja ametnikel oli kohtu veendumusel tavapärase hoolsuse juures igati loogiline järeldada, et temani jõudis e-kiri, mille eelmine saatmine mingil põhjusel ebaõnnestus. Kohus peab siinkohal siiksi vajalikuks mainida, et erinevalt erasuhetest, tuleb avaliku võimu teostajal haldusmenetluses järgida uurimisprintsiibist tulenevaid kõrgendatuid nõudeid isikute pöördumiste eesmärkide selgitamisel, kuid need nõuded ei laiene anonüümsete ja sisutute ekirjade saatja tahte väljaselgitamisele.
  17. Kohus on samuti seisukohal, et ka kaebaja enda edasine käitumine annab täiendava põhjuse tema seisukohtade arvestamata jätmiseks ja seab kahtluse alla tema heausklikud motiivid käesoleva kaebuse esitamisel. Nähtuvalt kaebaja enda poolt koostatud ja kohtule esitatud kaebusest, oli kaebaja teadlik, et tema poolt väidetavalt vastustajale edastatud ekirjale oleks tulnud kahe nädala jooksul peale avaliku väljapaneku lõppemist vastata teatades talle avaliku arutelu toimumise koha ja aja. Seetõttu oleks hiljemalt 2006 aasta novembrikuu keskpaigaks kaebajal pidanud tekkima põhjendatud kahtlus tema ettepanekute mittejõudmisest vastustajani ja tulenevalt sellest oleks ta pidanud pöörduma vastustaja poole selgituste saamiseks.
  18. Tulenevalt eeltoodust peab kohus alusetuteks kõiki kaebaja väiteid ja seisukohti, mis käsitlesid e-kirja mittearvestamisest tulenevaid vastustajapoolseid väidetavaid 8 menetlusnormide rikkumisi seoses vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamisega. Kohus leiab, et kaebaja on õiguspäraselt rakendanud PlanS § 21 lg 1 jättes korraldamata avaliku arutelu, kuna detailplaneeringu kohta ei laekunud talle avaliku väljapaneku kestel ettepanekuid ja vastuväiteid. II. Kaalutlusõiguse teostamine
  19. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja on detailplaneeringu menetlemisel Kiivita ja Räägusilla detailplaneeringute alade ühendusteede planeerimata jätmisel teinud kaalutlusvea, mis paratamatult toob kaasa vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamise haldusmenetluse seaduse § 54 rikkumise tõttu. Kõigepealt ei ole menetlusosalised vaidlustanud asjaolu, et ühendus kahe ala vahel eksisteerib maantee kaudu. See nähtub lisaks selgelt detailplaneeringu joonistelt. Samuti ei näe üksiki õigusakt ette kohustust rajada selline ühendustee. Teiseks muutis kaebaja ise kohtumenetluse käigus oma seisukohta, milline peaks see ühendustee olema. Kaebuse punktis 2.
  20. (I tl. 2) peab ta ühendusteed vajalikuks vähemalt jalgteena, millise asukoht sisuliselt kooskõlastati kohtumenetluse käigus toimunud kompromissiläbirääkimistel (I tl.139). Kompromissläbirääkimiste lõpetamiseks kohtu poolt kokku kutsutud (I tl. 150) ja kohtus toimunud kokkusaamisel loobus kaebaja kohtule arusaamatutel põhjustel senisest positsioonist ja asus nagu ka viimasel kohtuistungil seisukohale, et see lahendus talle ei sobi ja kaks ala tuleks ühendada autode liikumist (marsuuttakso tulevikus) võimaldava teega (II tl.62). Kohus leiab, arvestades kohtumenetluses kujunenud asjaolusid, kolmanda isiku ja vastustaja igakülgselt soodsat suhtumist lahenduse leidmiseks ja kaebaja käitumist kompromissimenetluse ajal, et kaebaja käitumine ja väited ei ole heausksed. Kohus ei ole veendunud, et kaebaja poolt esitatud kaalutlused pole tegelikult kantud soovist detailplaneeringu kehtivuse vaidlustamisega saavutada ajaline konkurentsieelis oma arendusprojekti teostamisel. Kohus ei ole ka veendunud, et kaebaja pidas kompromissläbirääkimisi heas usus.
  21. Kohus on seisukohal, et kahe kinnistu vahelise ühendustee küsimus on lahendatav ka juhul, kui vaidlustatav detailplaneering jääb kehtima. Kaebaja on ise esitanud mitmesuguseid ühendustee asukoha ja juriidilise staatuse fikseerimisega seotud kaalutlusi, mis on võimalik läbi arutada ja tegeliku soovi korral probleem lahendada vajalikul kombel õiguslikult lähitulevikus fikseerida. Üheks võimaluseks küsimus lahendada on näiteks algatada mõlemat detailplaneeringut vastavas osas muutev detailplaneering. Arvestades asjaoludega, et ühendustee loomine ei saa ilmselt olla liigselt kallis, et kolmas isik ja vastustaja on näidanud igakülgset valmisolekut probleem lahendada ja et vaidlustatava detailplaneeringu realiseerimine ei ole veel alanud, on kohus seisukohal, et selline lahendus on võimalik, mõistlik ja aitaks arvesse võtta kõigi osapoolte heauskseid huvisid.
  22. Kohus on seisukohal, et ühendusteede puudumise tõttu detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine kahjustaks käesoleval juhul ebaproportsionaalselt kolmanda isiku huve detailplaneeringuala väljaarendamiseks. Kohus ei näe ka mõislitkku sisulist võimalust ja vajadust tunnistada detailplaneering osaliselt kehtetuks Räägusilla Kinnisvara AS kinnistuga piirneva ala osas, nagu seda soovis viimasel kohtuistungil kaebaja. Kohtul kujunes kohtumenetluse käigus välja veendumus, et probleemi lahendamine sõltub eelkõige kaebaja tegelikust soovist see lahendada.
  23. Kõigest eeltoodust nähtuvalt ja võttes arvesse asjaolusid, et ühendus kinnistute vahel on olemas, et ükski õigusakt ei näe otseselt ette täiendava ühendustee loomise kohustust, et tegelikult ühendusteest huvitatud kaebaja ei esitanud vastavat ettepanekut kogu 9 detailplaneeringu menetlemise aja jooksul ja et probleem on asjaosaliste tõelise soovi korral suhteliselt lihtsasti lahendatav, ei pea kohus põhjendatuks kaebaja väidet, et vastustaja on ühendustee küsimuse lahendamata jätmisel teinud olulise kaalutlusvea. Samuti puuduvad põhjused, et lugeda haldusakt haldusmenetluse seaduse § 63 toodud alusel tühiseks. III. Väidetavalt detailplaneeringu alal asuva rauasulatuskoha ja mälestistega seotud asjaolud
  24. Kaebuse kolmanda olulise põhjendusena tõi kaebaja välja asjaolu, et detailplaneeringul ei ole kajastatud muistset rauasulatuskohta, mis asub 1996.a. muinsuskaitsekaardil ja et selle kohale on planeeritud elamuehitus.
  25. Kohus leiab, tuginedes kohtumenetlusse kaasatud Muinsuskaitseameti arvamusele (I tl.83-84), et nimetatud väide on vale ja tuleb jätta kaebuse lahendamisel tähelepanuta.
  26. Kohus loeb alusetuteks ja eksitavateks ka kaebaja väited, et planeeringualale jäävad muistsed objektid tuleks eksponeerida ja teha ligipääsetavaks Rae küla elanikele ning et nende kaitsealadele on planeeritud ehitised. Nii kolmanda isiku vastusest kui ka detailplaneeringu joonistest nähtub, et mõlema muinsuskaitse all oleva mälestisega on arvestatud, nende kaitsealadele ei ole planeeritud ehitisi ja nende juurde on võimalik pääseda kinnistu kahest küljest täies mahus ja kahest küljest osaliselt. Mälestised on kõigile vabalt kättesaadavad ja planeeritavad ehitised ei takista kuidagi nende eksponeerimist ja vaatamist. Detailplaneeringu on 23.02.2006 aastal kooskõlastanud ka Muinsuskaitseamet (I tl. 83), kes ei ole seadnud täiendavaid tingimusi muististe eksponeerimiseks. Muinsuskaitseamet on leidnud, et „mälestiste säilimise ja nende uurimisvõimaluste hoidmise seisukohalt on tegemist hea ning sellele alale sobiva planeeringuga. Lähtuvalt asjaolust, et kohus leidis, et kaebaja ei ole esitanud detailplaneeringu avalikul arutelul vastustajale vastavaid ettepanekuid, ei olnud vastustajal ka võimalust arutada kaebaja nägemust mälestisi ümbritseva ala väljaarendamisest.
  27. Eelpooltoodust ja HKMS § 26 lg 1 p 6 lähtuvalt leiab kohus, et Rae Vallavolikogu 16.01.2007 otsus nr 212 „Kiivita 1 kinnistu detailplaneeringu kehtestamine“ on õiguspärane ja kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
  28. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ja kolmas isik ei ole kohtule esitanud tähtaegselt taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ja seetõttu jäävad oma menetluskulud menetlusosaliste kanda.
  29. Kaebaja on tasunud kohtudeposiiti 5000 krooni ekspertiisikulude katteks. Nimetatud summa ei kuulu tagastamisele ja kantakse kohtu tagatiskontolt kohtukuludena kohtu tulude kontole. Vastavalt koos ekspertiisiaktiga esitatud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi õiendile (II tl. 4) olid ekspertiisi teostamise tegelikud kulud 5060 krooni. Seega tuleb kaebajal täiendavalt tasuda ekspertiisikulusid 60 krooni. Kohtumenetluse käigus on kohus kandnud paljunduskulusid 46 krooni eest. Nimetatud kulud summas 46 krooni kuuluvad vastavalt HKMS § 83 lg 3 p 4 asja läbivaatamise kohtukuludena täiendavalt väljamõistmisele kaebajalt. Kokku kuulub kaebajalt HKMS § 93 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kasuks täiendavale väljamõistmisele 106 krooni, mis tuleb kaebajal tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
  30. Maksekorraldusele märkida 10 viitenumber 2800049751 ning selgitus: „AS Räägusilla Kinnisvara 3-07-500, menetluskulud”. Käesoleva nõude tähtaegselt ja nõuetekohaselt täitmata jätmise korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
  31. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinn Ringkonnakohtule juhindudes HKMS §§ 31 ja 32 sätestatust 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Daimar Liiv Kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.