KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-953

) § 14 lg 4 ja § 15 lg 1 ning paigaldama soojusmõõturid Karja põik 1, 3, 4, 6, 10 ja 12 tarbijapaigaldiste ja võrgu ühenduskohta, tagamaks iga eelmärgitud tarbija poolt võrgust tarbitava soojuskoguse mõõtmise ja sellekohase arvestuse pidamise iga tarbija suhtes. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg - 01.10.2007. 3-07-953 1) OÜ VKG Energia ei täida temale

§ 14

lg-st 4 ja § 15 lg-st 1 tulenevat kohustust korraldada võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmist ja pidada sellekohast arvestust. 2) Võrguosa ehk jaotusfunktsiooniga soojustrass kambri K-35/24 ja Karja põigus asuvate kinnistute piirilt algavate tarbijapaigaldiste vahel ei saa olla tarbijapaigaldis

§ 2p 4 mõttes.

See ei asu kinnistul, ehitises või ühtse majandusüksuse moodustavas funktsionaalselt seotud ehitiste kompleksis, mistõttu tegemist saab olla ainult võrguga

§ 2p 3 tähenduses, mida kasutatakse soojuse jaotamiseks kuni tarbijapaigaldisteni.

3) OÜ VKG Energia väide, et kambrist K-35/24 algav võrguosa võib olla tarbijale kuuluv võrk, on vastuolus

§ 2p-ga 3, mille kohaselt on võrk ette nähtud soojuse jaotamiseks.

Tarbijad Karja põigus ei jaota soojust, vaid tarbivad seda. 4)

§ 2p 5 kohaselt on liitumispunkt võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht.

Karja põigu tarbijate liitumispunktid võrguga olid kokku lepitud asukohaga kambris K-35/24, mis on vastuolus eelnimetatud sättega. Liitumispunktid Karja põigu tarbijate ja võrgu vahel peaksid asuma kambrist K-35/24 algava võrguosa ja tarbijapaigaldiste ühenduskohtades. Karja põigu tarbijad on soovinud oma liitumispunktide määratlemist

§ 2p 5 järgi.

OÜ VKG Energia ei ole kokku leppinud tarbijate uute liitumispunktide paiknemises võrguga, vaid teatas, et tarbijate liitumispunktid võrguga paiknevad kambris K-35/24, määratledes sellega võrguosa tarbijapaigaldiseks

§ 2p 4 tähenduses.

5) OÜ VKG Energia paigaldas soojusmõõturi kambrisse K-35/24 ja see mõõdab summaarset kogu Karja põigu osas tarbitavat soojusekogust ega võimalda seda teha üksikute tarbijate osas.

§ 14

lg 4 järgi tuleb mõõta Karja põigu tarbijate tarbitavat soojust võrguosa ühenduskohas nende tarbijapaigaldistega. OÜ VKG Energia ei taga kõigi tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojuskoguste kindlaksmääramist, mõõteandmete kogumist ja töötlemist, vaid on jätnud iga tarbija tarbitud soojuse realisatsiooni mõõtmise nende endi korraldada. 3. OÜ VKG Energia kaebuses paluti tühistada Energiaturu Inspektsiooni ettekirjutus. 1) Kaebajat kohustatakse õigusvastaselt tegutsema väljaspool temale kuuluvat võrku. Asjaolu, et kaebajale kuuluv võrguosa lõpeb soojusseadmete hooldamise kambris K-35/24, nähtub ka 05.02.1983 koostatud piiritlusaktist nr 60, milles kaebaja varade endine omanik Kohtla-Järve SEJ ja Karja põigu elanikud leppisid kokku selles, et Kohtla-Järve SEJ teenindab torustikku kuni kambrini K- 35/24 ja Karja põigu elanikud teenindavad torustikuosa alates kambrist K35/24 kuni Karja põigu majade soojussõlmedeni. 2) Trassiosa omanikuks on elanikud, kelle kulul soojusenergia torustik loodi ja kes on seda vallanud, käsutanud ja kasutanud ja kelle kinnistutel see eelduslikult asub. Tegemist on kaasomanduses oleva soojatorustikuga. 3) Üksnes põhjusel, et torustiku kaudu toimub soojusenergia jaotamine, ei saa seda torustike kogumit lugeda kaebaja võrgu osaks ja panna lisaks soojamõõdikute paigaldamisele kohustust võõra asja korrashoiuks ja investeeringute tegemiseks. Lubamatu on selliste kohustuste panemine kaebajale ainuüksi seetõttu, et Karja põigu elanikud, olles soojatorustike kaasomanikud alates kambrist K-35/24 kuni Karja põigu majade soojussõlmedeni, ei ole ennast võrguettevõtjaks registreerinud või muul viisil sätestanud oma juriidilist staatust. 4) Ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on leidnud, et kõnealune torustiku osa võib olla tarbijapaigaldis.

ei sätesta võrguettevõtja kohustust tegutseda väljaspool temale kuuluvat võrku teostamaks kolmandale isikule kuuluval torustikul soojusenergia mõõtmisi või tarbimisarvestust. Jaotusfunktsiooniga soojustrass kambri K-35/24 ja Karja põik asuvate kinnistute piirilt algavate tarbijapaigaldiste vahel on tarbijapaigaldis

§ 2

p 4 mõttes ning mõõdiku paigaldamisega kambrisse K-35/24 täideti

§ 14lg 4 ja § 15 lg 1.

4. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja leidis, et jaotusfunktsiooniga soojustrass kambri K-35/24 ja Karja põigus asuvate kinnistute piirilt algavate tarbijapaigaldiste vahel ei ole tarbijapaigaldis (

§ 2

p 4), vaid on võrk (võrguosa)

§ 2p 3 mõttes ning Karja 2

-le.

§ 2

p 9 määratleb tarbijana isiku, kes ostab võrgu kaudu jaotatavat teenust, ja sama paragrahvi p 10 võrguettevõtjana ettevõtja, kes kasutab võrku soojuse jaotamiseks, soojuse jaotamine on aga soojuse transportimine võrgu kaudu tarbijapaigaldiseni (

§ 6

lg 2).

§ 8

lg 1 järgi ostab tarbija soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. Kui võrguosa oleks tarbijapaigaldis, peaks see vastama

§ 2p-le 4.

Antud juhul võrguosa

§ 2

p-le 4 ei vasta, sest ta ei ole oma asukoha mõttes määratletav kui ehitises või ühtse majandusüksuse moodustavate ehitiste kompleksis asuv rajatis (asub avaliku tee Karja põik tänavakatte all või vahetult selle juures). Tarbijapaigaldis ei saaks kuuluda ka kaasomandisse, sest TsÜS § 55 lg 1 järgi peab tarbijapaigaldis olema ehitise oluline osa ja seega ehitise aluse kinnisasja oluline osa (TsÜS § 54 lg 1). Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis (TsÜS § 53 lg 2).

eristab tarbijapaigaldist võrgust, võttes aluseks nende funktsioone. Kõnealune võrguosa on võrk, sest seda kasutatakse soojuse jaotamiseks Karja põigu tarbijate vahel.

-ga ei ole vastuolus, et võrguosa on tarbijate kaasomandis. Kuna kõnealune torustik ehk võrguosa on võrk, sest täidab soojuse jaotamise funktsiooni, peab ta olema võrguettevõtja kasutuses ja valduses. Piiritlusaktil ei ole antud ajal tähtsust seetõttu, et

jõustumisega 01.07.2003 tuli võrguettevõtjal viia ühe aasta jooksul oma tegevus

-ga kooskõlla.

§ 14

lg 4 tulenevalt on võrguettevõtja kohustuseks korraldada võrgus tarbitava soojuse koguse mõõtmine ja sellekohase arvestuse pidamine. Järelikult tuli Karja põigu tarbijatele müüdavat soojust mõõta kambrist K-35/24 algava võrguosa liitumispunktis iga tarbija tarbijapaigaldisega

§ 2p 4 mõttes, seega kinnistu piiril.

1. A. Abel palus jätta kaebuse rahuldamata ja märkis, et Kohtla-Järve Linnavalitsus avaldas 28.08.2006 Riigi Teataja Lisas peremehetu ehitise hõivamise teate, mille kohaselt alustati 15.08.2006 korraldusega nr 1226 peremehetuks tunnistamise menetlust ja ka vaidlusalune soojustrass võeti arvele. Vastuväiteid tähtajaks ei esitatud. Menetlusest on teadlik ka kaebaja.
2. Tallinna Halduskohtu 27.06.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Kui kaebuse esitamisel pidas kaebaja kõnealust soojatorustiku osa tarbijapaigaldiseks ja leidis, et soojusmõõturi paigaldamisega kambrisse K-35/24 ning Karja põigu tarbijate poolt tarbitava soojuse koguse summaarne mõõtmine ja neile ühisarve väljastamine vastab

§ 14

lg 4 ja § 15 lg 1 nõuetele, siis kohtuistungil kaebaja möönis, et kõnealuse soojatorustiku puhul on tegemist võrguosaga, ja kinnitas selles küsimuses vaidluse puudumist. 2) Võrguettevõtja on ettevõtja, kes kasutab võrku soojuse jaotamiseks (

§ 2p 10).

Soojuse jaotamiseks on soojuse transportimine võrgu kaudu tarbijapaigaldiseni (§ 6 lg 2).

§ 2

p 7 järgi on võrgupiirkond maa-ala, kus asub ja kus arendatakse ühe võrguettevõtja omandis või valduses olevat võrku.

§ 14

lg 2 alusel vastustab võrguettevõtja tema omandis või valduses oleva võrgu toimimise ja korraoleku eest. Seega on võrgu mõiste määratletud läbi selle kasutuse ja võrk ei pea olema võrguettevõtja omandis, vaid valduses. Kuna ka kaebaja nõustus, et kõnealune soojatorustik moodustab koos kaebajale kuuluva võrguosaga võrgu, sest täidab soojuse jaotamise funktsiooni kuni tarbijate tarbijapaigaldisteni, on kaebaja võrguettevõtjana seda võrguosa tegelikult ka kasutanud soojuse jaotamiseks. Seega on kõnealune soojustrass võrguettevõtja kasutuses, kellel

-st tulenevalt on õigus soojuse jaotamisele. Soojustrassi ei kasuta soojuse jaotamiseks tarbijad, kes ostavad võrgu kaudu jaotatavat teenust (

§ 2p 9).

Kaebaja nägemus, mille kohaselt on tegemist kahe (kaebaja ja Karja põigu elanike omandis oleva) võrguga, mille liitumispunkt on soojuskamber ning sellest tulenevalt on kaebaja võrku sisenevad ja sealt väljuvad kogused mõõdetud ning

§ 14

lg 4 ja § 15 lg 1 nõuded võrguettevõtja poolt täidetud, on ekslik lisaks eeltoodule ka seetõttu, et kuna kaebaja nõustus sellega, et kambrist K-35/24 kuni iga Karja põigu tarbija tarbijapaigaldiseni kulgev soojatorustik on võrguosaks, tuleneb sellest, et kaebaja mõõdab soojuse 3

§ 2p 5 kohaselt on liitumispunkt võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht.

3)

§ 14

sätestab võrguettevõtja kohustused – tagada võrguühendust omavate tarbijate varustamine soojusega sama seaduse, tegevusloa tingimuste või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse ja sõlmitud lepingu kohaselt (lg 1); korraldada võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmine ja sellekohase arvestuse pidamine, kui ei ole kokku lepitud teisiti (lg 4).

§ 15

lg 1 kohaselt peab võrguettevõtja tagama kõigi tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojusekoguste kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise.

jõustumisega 01.07.2003 tuli võrguettevõtjal tulenevalt

§ 41lg-st 1 viia ühe aasta jooksul oma tegevus selle seadusega kooskõlla.

ETI leidis põhjendatult, et kaebaja ei ole korraldanud võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmist ja pidanud sellekohast arvestust, ehk taganud

§ 14lg 4 nõuete täitmist.

Õige on ka ETI järeldus, et kuna kaebaja paigaldas mõõteseadme kambrisse K-35/24 ja mõõdab Karja põik tarbijate tarbitavat soojust võrgus, rikub ta

§ 15lg 1 nõudeid, mis näevad ette ka mõõteandmete kogumise ja töötlemise.

4) 05.02.1983 koostatud piiritlusakt nr 60, millest nähtuvalt on Kohtla-Järve SEJ ja Karja põigu elanikud kokku leppinud selles, et SEJ teenindab torustikku kuni kambrini K- 35/24 ja Karja põigu elanikud teenindavad torustikuosa alates kambrist K-35/24 kuni Karja põigu majade soojussõlmedeni, kinnitab vastavalt sel ajal kehtinud nõuetele soojusenergia võrguettevõtja ja tarbija soojusseadmete teeninduspiiri ja liitumispunkti kindlaks määramist. Nimetatud aktile tuginevalt ei saa kaebaja keelduda oma tegevuse

nõuetega vastavusse viimisest, sh keelduda Karja põigu tarbijatega varasemalt kokku lepitud liitumispunkti asukohaga kambris K-35/24 asemel liitumispunktide määratlemisest kooskõlas

§ 2p-ga 5.

5) Kaebaja väitel ei muudetud mõõdiku paigaldamisega kambrisse K-35/24 soojusenergia müügi tingimusi, sest ka hoonete soojuskoormuste järgsed arvestused olid seotud sama kambriga (varem toimus arvestus tarbitud soojusenergia eest majandusministri 11.08.1997 käskkirjaga nr 86 heaks kiidetud „Soojavarustuse kulude arvestamise ja jaotamise metoodika“ alusel tulenevalt tarbijatele kuuluvate hoonete soojakoormustest arvestusliku müügikohaga kambris K-35/24), vaid tarbijate grupile muutus üleantava soojusenergia kogus täpsemaks. Kuna tarbija hakkas soojust tarbima alates liitumispunktist, mis ei asu kambris K-35/24, on

-ga vastuolus tarbitava soojuse mõõtmine võrgust. Kaebaja poolt soojuse koguse kindlaksmääramine, mõõteandmete kogumine ja töötlemine võrgus on

-ga vastuolus. 6) Kaebaja omandis olev võrguosa lõpeb soojusseadmete hooldamise kambris K- 35/24. Kõnealune soojusenergia torustik alates kambrist K-35/24 kuni iga Karja põigu tarbijani loodi Karja põigu elanike kulul ning nad on seda vallanud, käsutanud ja kasutanud. ETI tuvastas, et kaebaja keeldus leppimast Karja põigu tarbijatega kokku uute liitumispunktide paiknemises. Ettekirjutusega pandi kaebajale kohustus näidata üles aktiivsust tegevuse ümberkorraldamiseks vastavalt

nõuetele, sealhulgas astuda samme võrguosa enda valdusesse saamiseks. 7) Karja põigu elanikud on pöördunud kaebaja poole torustiku ülevõtmiseks. Kaebaja on nõustunud torustiku ülevõtmisega tingimusel, et elanikud teevad selle enne korda, kuna see ei vasta normatiividele ja seal on märkimisväärne soojakadu. Arvestades

§-s 14 sätestatud võrguettevõtja kohustusi, on põhjendatud ETI seisukoht, et

-st ei tulene võrguettevõtja õigust keelduda võrgu vastuvõtmisest ainuüksi selle halva tehnilise seisukorra tõttu ning et

§ 8lg 3 sätestab selliste kulutuste arvestamise hinnakujunduses.

Asja arutamisel väitis kaebaja, et torustikku ametlikult ei eksisteeri. Kohtla-Järve Linnavalitsus alustas 15.08.2006 korraldusega nr 1226 ehitiste ja soojustrasside peremehetuks tunnistamise ja arvele võtmise menetlust ning selles nimekirjas on ka Karja põigu soojustrass. A. Abel kinnitas kohtuistungil, et trass ei ole enam nende omandis. 8) Olenemata ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest on ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus oma tegevuse

-ga kooskõlla viimiseks õiguspärane ja selle täitmiseks on antud mõistlik tähtaeg. 4

§ 2p 4 mõttes, kuna torustik ei ole kaebaja omandis ega tema valduses.

Liitumispunkt asub kambris K-35/24 Karja põigu tarbijate vahetus läheduses. Tegemist on kinnistamata teemaal asuva soojatorustikuga. Antud juhul on õige kohaldada korterelamu analoogiat: Karja põigu tarbijate kaasomandis ja kasutuses on soojatorustik (korterelamu sisene soojatorustik, mis on nende kaasomandis), mille kaudu varustatakse elamuid (korteri omanikke). Riigikohus leidis 18.01.2006 otsuses nr 3-2-1153-05 p 14, et tarbijapaigaldis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ja on korteriomanike kaasomandis. Ka korterelamu puhul jaotakse soojust korterelamu soojatorustiku kaudu, seega ei saa tarbijapaigaldist ja võrku eristada tarbimise ja jaotamise mõistete kaudu. 3) Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebaja ei ole taganud

§ 14lg 4 ja § 15 lg 1 nõuete täitmist.

Isegi kui soojatorustiku näol on tegemist võrguga

§ 2

p 3 mõistes, on kaebaja täitnud oma seadusest tuleneva kohustuse tagada võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmise. Kaebaja ei oma ega valda soojatorustikku, mistõttu seda ei saa lugeda kaebaja võrgupiirkonda kuuluvaks (

§ 2p 7).

Kui tegemist on siiski võrguga

tähenduses, siis on tegemist võrguga, mille omanikuks ja valdajaks on olnud Karja põigu tarbijad. Asjas ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks vaidlusaluse soojatorustiku valduse üle võtnud. Pealegi on antud juhul kokku lepitud, et kaebaja kohustused on piiritletud kambriga K-35/24. 4) Kaebaja kohustused piirnevad tema omandis või valduses olevast võrgust väljuva soojuse mõõtmisega (

§ 15lg 1 ja Riigikohtu 30.11.2004 otsuse nr 3-2-1-111-04 p 24).

Kaebaja ei nõustu kohtuga, et tal ei ole õigust keelduda võrgu vastuvõtmisest selle halva tehnilise seisukorra tõttu, kuna

§ 8

lg 3 sätestab selliste kulutuste arvestamise hinnakujunduses.

-s puudub elektrituruseaduse § 64 lg-ga 1 analoogiline säte, mis reguleeriks võrgu omaniku kohustust tagada, et võrk oleks võrguettevõtja kasutuses. Samuti puudub

regulatsioon, mis kohustaks võrguettevõtjat kolmandate isikute poolt rajatud ja kuni mahajätmiseni (Kohtla-Järve linna menetluses on soojatorustiku peremehetuks tunnistamise ja arvele võtmise menetlus) nende poolt hooldatud võrku (soojatorustikku) üle võtma. Kaebaja peab küll tagama tarbijate soojusega varustamise (

§ 7

lg 1), kuid sellest sättest ei tulene, et ta peaks Karja põigu tarbijatele kuulunud rajatised tingimusteta enda valdusesse võtma. 5) Kui kohus siiski leiab, et kaebajal on kohustus soojustorustik üle võtta, siis oleks kaebaja kohustatud 05.02.1983 kokkuleppe järgi võtma vastu korras oleva ja ehitisregistrisse kantud soojatorustiku, mitte aga mahajäetud ja ehitisregistrisse kandmata ehitised.

§ 41

lg-st 1 ei tulene, et Karja põigu tarbijate ja võrguettevõtja vahel sõlmitud kokkulepped muutuksid automaatselt tühiseks. Ühestki seadusest ei tulene, et

jõustumisega võisid Karja põigu tarbijad jätta soojatorustiku maha ja täitmata piiritlemise aktist tulenevad kohustused. 8. Konkurentsiamet (Energiaturu Inspektsiooni õigusjärglane) palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuigi pooled olid üksmeeles, et soojatorustik on võrk

§ 2p 3 tähenduses, võttis kohus seisukoha ka küsimuses, kas soojatorustiku näol on tegemist tarbijapaigaldisega või mitte. 5

nõuetele.

§ 41

lg-st 1 tulenes kaebajale kohustus tarbijatega uute lepingute ja piiritlusaktide koostamiseks, liitumispunkti üleviimiseks vastavuses

§ 2

pga 5 iga Karja põigu tarbija kinnistu piirile, sest seal peab paiknema ühenduskoht tarbijapaigaldise ja kambrist K-35/24 algava soojuse jaotamise funktsiooni täitva soojustorustiku (võrgu) vahel. Liitumispunkti asukoht kambris K-35/24 on vastuolus

§ 2p-ga 5.

Vastuolus

§ 14

lg-ga 4 ja § 15 lg-ga 1 on ka kaebaja poolt soojakoguse mõõtmine kambris K-35/24 ehk võrguettevõtja võrgus. Kohus nõustus põhjendatult ETI seisukohaga selles, et kaebaja ei ole täitnud

§ 14

lg 4 ja § 15 lg 1 nõudeid.

§ 2

p-s 3 toodud võrgu määratlemisel ja § 2 p-s 4 toodud tarbijapaigaldise määratlusel on sõnaselgelt aluseks võetud nende eristamine funktsioonide kaudu. Riigikohtu 18.01.2006 lahendi nr 3-2-153-05 seisukoht ei ole kohaldatav, sest selles anti hinnang korterelamus asuvale elamusisesele küttesüsteemile kui tarbijapaigaldisele, mida korteriomanikud valdavad ja kasutavad kaasomanikena. Vaidlusalune soojatorustik ei vasta

§ 2

p 4 tarbijapaigaldise määratlusele: ta ei asu ühel kinnistul, ühes ehitises või ühtset majandusüksust moodustavas funktsionaalselt seotud ehitiste kompleksis ja nende teenindamiseks vajalikul maal, ta ei ole ettenähtud tarbijate varustamiseks soojusega, vaid soojuse jaotamiseks. Kohus käsitles vaidlusalust soojatorustikku õigesti võrguna, sellele ei vaielnud vastu ka kaebaja. Karja põigu tarbijad, kes omal kulul soojustorustiku ehitasid ja kuni selle rajatise peremehetuks tunnistamiseni end ka selle omanikuks pidasid, on käesolevaks ajaks selle valduse lõpetanud ja korduvalt pöördunud kaebaja poole soojatorustiku ametlikuks ülevõtmiseks. Seda tunnistas ka kaebaja esindaja kohtuistungil. Puudub vajadus kohustada tarbijaid võrk üle andma nagu alusetult väidab kaebaja, viidates elektrituruseaduse § 64 lg-le

1. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud, hinnanud õigesti tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lg 1 ja tsiviilkohtupidamise seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega halduskohtu poolt uurimisprintsiibi rikkumisest ja leiab, et kohus pole jätnud asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitamata. Samuti ei ole kaebaja nõustumise puhul kohtuistungil vastustaja seisukohaga selles, et vaidlusalune soojatorustik on käsitletav võrguna (võrguosana)

tähenduses, tegemist faktilise väite omaksvõtuga HKMS § 17 lg 3 tähenduses. Vaidlus selle üle, kas kambrist K-35/24 kuni Karja põigu tarbijate tarbijapaigaldiseni kulgev soojatorustik on võrguosa või tarbijapaigaldus

tähenduses, on vaidlus materiaalõiguse normide kohaldamise üle. Halduskohus põhjendas piisavalt, miks on tegu võrguosaga. 11. Kaebaja põhjendab oma seisukohta soojatorustiku tarbijapaigaldisena käsitlemisest

§ 2

p 4 mõttes (tarbijapaigaldis on kinnistul, ehitises või ühtse majandusüksuse moodustavas funktsionaalselt seotud ehitiste kompleksis ja nende teenindamiseks vajalikul maal ehitatud omavahel ühendatud soojatorustike ja abiseadmete võrguga ühendatud või ühendatav talituslik kogum tarbija varustamiseks soojusega) läbi liitumispunkti (liitumispunkt on võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht -

§ 2

p 5) ja võrgupiirkonna (võrgupiirkond on maa-ala, kus asub ja kus arendatakse ühe võrguettevõtja omandis või valduses olevat võrku -

§ 2p 7) mõiste ning leiab, et vaidlusalune torustik ei ole kaebaja omandis ega tema valduses. 6

§ 2p 4 mõttes.

Tulenevalt

§ 2

p-st 4 on tarbijapaigaldis vajalik iga kinnistu omanikust tarbija varustamiseks soojusega. 13. Vastustaja ja halduskohus on käsitlenud kambrist K-35/24 kuni Karja põigu tarbijate tarbijapaigaldisteni kulgevat soojatorustikku õigesti võrguosana

§ 2

p 3 mõttes (võrk on torustike, seadmete, abiseadmete ja nendega seotud ehitiste kohtkindlalt ehitatud talituslik kogum või selle osa, mis on vajalik soojuse jaotamiseks, kusjuures võrguks ei loeta käesoleva seaduse tähenduses tarbijapaigaldisi).

§ 2

p-de 3 ja 4 sõnastusest nähtuvalt on seadusandja eristanud tarbijapaigaldist ja võrku ka funktsioonide kaudu, nähes ette, et tarbijapaigaldis on konkreetse tarbija varustamiseks soojusega ja võrk on vajalik soojuse jaotamiseks tarbijate vahel. 14. Nagu ringkonnakohus eespool tuvastas, valdab kaebaja vaidlusalust võrguosa ja seda saab lugeda tema võrguks

§ 2p 3 mõttes.

Arvestades ringkonnakohtu seisukohta tarbijapaigaldise vajalikkust iga kinnistu omanikust tarbija jaoks ja

§ 2

p-s 5 toodud liitumispunkti mõistet, peab liitumispunkt asuma võrgu ja iga tarbija tarbijapaigaldise ühenduskohas. Liitumispunkti asukoht kambris K-35/24 ei ole

§ 2p-ga 5 kooskõlas.

Vastuolus

§ 14

lg-ga 4 ja § 15 lg-ga 1 on ka kaebaja poolt soojakoguse mõõtmine kambris K-35/24 ehk võrguettevõtja võrgus. Seega on õige ka halduskohtu järeldus, et kaebaja ei ole mõõteseadme kambrisse K-35/24 paigaldamisega taganud

§ 14lg 4 ja § 15 lg 1 nõuete täitmist.

Kaebaja ei ole viinud oma tegevust kooskõlla 01.07.2003 jõustunud

nõuetega ja üksnes 05.02.1983 koostatud piiritlusaktile nr 60 toetudes ei saa ta keelduda

nõuete täitmisest. Pealegi ei hõlma 05.02.1983 kokkulepe Karja põik 1 asuva kinnistu tarbijat. 15. Neil põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ka kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Lauri Madise Ivo Pilving Lilianne Aasma 7