← Eesti

3-04-215/34

KOHTUOTSUS

TI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis

istuja Ivo Pilving, liikmed Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2008, Tallinn Haldusasja number 3-04-215 Haldusasi Natalja Andrejeva kaebus Tallinna linna poolt tekitatud kahju hüvitamiseks seoses eluruumi erastamisõiguse kaotamisega Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  2. mai
  3. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Natalja Andrejeva apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  4. märts 2008 Menetlusosalised Kaebaja – Natalja Andrejeva Vastustaja – Tallinna linn Kolmandad isikud – Riigikantselei ja Riigikogu Kantselei RESOLUTSIOON
  5. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  6. mai
  7. a otsus muutmata.
  8. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest
  9. aprillil
  10. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Vabariigi Valitsuse
  12. oktoobri
  13. a määrusega nr 328 kinnitati riigi omandisse jääva vara nimekiri, milles on muuhulgas Tallinnas, X asuv hoone.
  14. augustil 1994 esitas Natalja Andrejeva Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse X asuva korteri nr X erastamiseks.
  15. mail 1995 esitas Riigikantselei Tallinna Linnavalitsusele taotluse X asuva hoone üleandmiseks riigi omandisse.
  16. juuni
  17. a kirjaga teatas Tallinna Kesklinna Valitsus kaebajale vaidlusaluse hoone riigile üleandmise taotlusest ja sellega seoses erastamisavalduse lahendamise peatamisest. Tallinna Linnavolikogu
  18. juuni
  19. a otsuse nr 103 ja Tallinna Linnavalitsuse
  20. septembri
  21. a korralduse nr 2499-k alusel andis linn vaidlusaluse elamu
  22. detsembril 1995 riigi omandisse ja Riigikantselei valdusse. X hoone kanti riigivara registrisse. Tallinna Ringkonnakohtu
  23. juuni
  24. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2/709/02 jäeti muut- 3-04-215 mata kohtuotsus N. Andrejeva ja tema vanemate väljatõstmise kohta vaidlusalusest korterist seoses varisemisohuga teise eluruumi, korteritesse Tallinnas X ja Vindi X.
  25. mail 2003 esitas N. Andrejeva Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse haldusakti andmiseks

märgiga lahendada erastamisavaldus.

  1. augustil 2003 vastas Tallinna Kesklinna Valitsus taotlusele, et kuivõrd linnaosavalitsus ei olnud pärast vaidlusaluste eluruumide üleandmist enam erastamise kohustatud subjekt, siis jäi N. Andrejeva erastamisavaldus rahuldamata.
  2. septembril 2003 esitas N. Andrejeva Tallinna Linnavalitsusele taotluse kahju hüvitamiseks seoses erastamisõiguse kaotamisega.
  3. novembri
  4. a vastuses andis Tallinna Elamumajandusamet selgitusi toimunud menetluse kohta ja märkis, et kahjunõudega on võimalik pöörduda halduskohtusse.
  5. N. Andrejeva esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tallinna linnalt välja hüvitise eluruumi erastamata jätmisega tekitatud kahju

t. Kaebaja leidis, et kahju tekitati talle Tallinna Kesklinna Valitsuse

  1. augusti
  2. a vastusega.
  3. Tallinna Halduskohtu
  4. mai
  5. a otsusega jäeti N. Andrejeva kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. juuni
  7. a otsusega jäeti N. Andrejeva apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu
  8. jaanuari
  9. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-85-06 tühistati halduskohtu otsus ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Riigikohus leidis, et N. Andrejeva sai Tallinna Kesklinna Valitsuse
  10. juuni
  11. a kirjast teada üksnes seda, et tema erastamisavalduse menetlus on peatatud. Hea halduse põhimõttega on kooskõlas, et

kätt haldusorgan, mitte isik vastutab haldusmenetluse õiguspärase läbiviimise

t. Ei saa nõuda, et selles asjas oleks erastamisavalduse esitaja pidanud ise hoolitsema erastamisavalduse Riigikantseleile edastamise

t. Tallinna Linnavalitsus on jätnud sooritamata toimingu – erastamisavalduse edastamise. Seda saab pidada õigusvastaseks tegevusetuseks. N. Andrejeval ei olnud võimalik väidetava kahju ärahoidmiseks kasutada efektiivseid õiguskaitsevahendeid, sest ta ei teadnud erastamisavalduse edastamata jätmisest. N. Andrejeval oli alust eeldada, et tema erastamisavaldust menetletakse jätkuvalt. Halduskohus peab kindlaks tegema, kas ja milline kahju Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse tulemusena N. Andrejevale tekkis.

  1. Tallinna Halduskohtu
  2. mai
  3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsust põhjendati järgmiselt: a) Tallinna Linnavalitsuse tegevusetus – erastamisavalduse edastamata jätmine Riigikantseleile ja erastamismenetlust lõpetava haldusakti andmata jätmine – ei põhjustanud kaebajale kahju. X hoone Vabariigi Valitsuse määrusega riigi omandisse jääva vara nimekirja kandmine omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 21 lg 1 alusel viitab, et tegemist oli riigile sotsiaalse ja majandusliku arengu vajaduste tagamiseks vajaliku hoonega. Riik on alates
  4. aastast soovinud jätta X hoone tervikuna riigi omandisse ja kasutada seda büroohoonena. Erastamisavalduse vastuvõtmise ajal kehtinud eluruumide erastamise seaduses puudus säte, mis oleks otseselt välistanud riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud eluruumide erastamise, kuid hoone nimekirja kandmise

märk oli välistada omandiõiguse üleminek selle vara suhtes teistele isikutele, sh ka erastamise alusel. Seda kinnitab ka eluruumide erastamise seaduse (

) § 3 lg 5 p 6 jõustumine 15. märtsil 1995.

§ 3

lg 8 järgi võis ka kohaliku omavalitsuse volikogu vajadusel piirata eluruumide erastamise õigust muudel mõjuvatel põhjustel. Kaebaja ei vaidlustanud X hoone lülitamist riigi omandisse jääva vara nimekirja. Seega ei olnud kaebajal avalduse esitamisest augustis 1994 kuni

§ 3lg 5 p 6 jõustumiseni 15.

märtsil 1995 eluruumi erastamise õigust ja Tallinna linn ei rikkunud oma tegevusetusega kaebaja õigusi. ORAS § 33 lg 1 kohaselt on erastamise objektiks on riigi või munitsipaalomandis olev vara, mida ei ole vaja

ti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks jätta riigi või munitsipaalomandisse. Omandireformi aluste seadus on eriseadus, mis on prioriteetne muude seaduste suhtes. 2

(6)3-04-215
  1. b)X korteri erastamine kaebajale ei olnud võimalik ei enne ega pärast vara munitsipaalomandist riigi omandisse üleandmist. Tallinna Linnavalitsuse tegevusetus – erastamisavalduse Riigikantseleile edastamata jätmine – ei tekitanud kaebajale kahju. Erastamise taotlejale oleks kahjulik tagajärg saabunud ka siis, kui erastamisavaldus oleks koos vara üleandmisega 1. detsembril 1995 edastatud Riigikantseleile.
  2. c)Puudub põhjuslik seos Tallinna Kesklinna Valitsuse 15. augusti 2003. a kirja ja erastamise võimaluse kaotamise vahel. Kohalik omavalitsus ei olnud sel ajal vaidlusaluse vara suhtes erastamise kohustatud subjektiks ja tal puudus pädevus vastava otsuse tegemiseks. Kaebaja oli selleks ajaks X eluruumist kohtuotsuse alusel välja tõstetud ja

§ 4lg 1 kohaselt puudus tal erastamisõigus.

  1. d)Ainuüksi erastamisavalduse esitamisega ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et vaidlusalune korter talle erastatakse, kuna vara oli juba avalduse esitamise ajal kantud riigi omandisse jääva vara nimekirja. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, sest samas hoones asunud teiste korterite üürnikele ei võimaldatud samuti nende kasutuses olnud eluruum erastada. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 5. N. Andrejeva apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjustel:
  2. a)Tallinna linna süülise tegevusetusega jäi kaebajal realiseerimata eluruumi erastamise õigus. Erastamisavalduse esitamise ja menetluse käigus 1994.–1995. aastal puudusid piirangud eluruumi erastamisele. Halduskohtu otsusest ei selgu, milline kahju linnavalitsuse tegevusega tekitati ja milles kahju seisneb. Linnavalitsuse pikaajaline tegevusetus nii enne kui pärast eluruumi üleandmist riigi omandisse tuvastati, kuid riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 jäeti kohaldamata. b)

§ 5lg 3 p-ga 6 (jõustus 15.

märtsist 1995) nähti ette võimalus mitte erastada riigivara nimestikku kantud eluruume. Seaduse muudatus ei omanud tagasiulatuvat jõudu. Omandireformi aluste seadus ei ole eluruumide erastamise seaduse suhtes eriakt, vaid eluruumide erastamise seadus on kohaldamisele kuuluv eriseadus. Tallinna Linnavolikogu ei ole kunagi teinud

§ 3

lg 8 alusel otsust vaidlusaluse eluruumi mitteerastamiseks.

§ 3lg 8 ei kuulu kohaldamisele.

Kohtuotsuse alusel eluruumist väljatõstmine oli ajutine, kuni avariiohtlikkuse kõrvaldamiseni (elamuseaduse (ES) § 45 lg 1 ja § 54 lg 2). Seega üürileping kehtis ja üürileandja oleks vabanenud tagasimajutuse kohustusest vaid hoone lammutamisel (ES § 12). Kuna eluruumid ehitati ümber, puudub võimalus eluruumi erastamiseks ja taotleda saab vaid kahju hüvitamist.

  1. c)Riigikohus ei käsitelnud 10. jaanuari 2007. a otsuses võrdse kohtlemise printsiipi ega teinud seda ülesandeks ka halduskohtule. Riigikantselei võimaldas X üürnikule kompensatsiooniks erastada elamispinna. Linnavalitsuse tegevusega tekitati kahju enne 1. detsembrit 1995, mil tekkis uus erastamise kohustatud subjekt. Kahju tekitati võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 ja RVastS § 8 kohaselt eluruumi erastamise õigusest ilma jätmisega. Rikutud õiguse varaline väärtus oleks tulnud kindlaks määrata kohtuotsusega. 6. Tallinna linna, Riigikantselei ja Riigikogu Kantselei vastustes palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu 29. mai 2007. a otsusega. Lisaks märgitakse järgmist:
  2. a)Riik ei keeldunud eluruumi erastamisest seetõttu, et linn või avaldaja ei edastanud erastamise avaldust. Eluruumi ei erastatud, kuna see jäeti riigi omandisse. Seega ei saanud avalduse edastamata jätmisega tekkida kaebajale kahju ning linnaosavalitsuse tegevuse ja tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Erastamisavaldus oleks jäetud rahuldamata ka juhul, kui linnavalitsus oleks selle õigeaegselt Riigikantseleile edastanud. RVastS § 7 lg-t 2 ei saanud kohaldada, 3

(6)3-04-215 kuna kohus tuvastas põhjusliku seose puudumise õigusvastase tegevusetuse ja väidetavalt tekitatud kahju vahel. Kahju hüvitamiseks on vajalik põhjusliku seose olemasolu. Toompea lossi roll riigi valitsemiseks vajaliku hoonena on üldteada asjaolu. Vaidlusalust hoonet ja Toompea lossi on võimalik ühendada ja nad moodustavad ühtse hoonete kompleksi. Vaidlusaluse hoone keldris asub soojussõlm ja veetrassi liitumispunkt, mille kaudu varustatakse kütte ja veega ka kogu Toompea lossi. Apellant kaotas vaidlusaluse eluruumi üürniku staatuse seoses eluruumist väljatõstmisega Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2002. a otsuse alusel. Vaidlusaluse eluruumi üürisuhte alalise lõppemisega lõppes ka eluruumi erastamisõigus.
  1. b)Riigikohus leidis, et erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud eluruumide erastamise seadus ei välistanud riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoonetes asuvate eluruumide erastamist. Siiski ei tähenda Riigikohtu sedastatu, et eluruumide erastamise kohustatud subjektil oleks vastav kohustus. Tegemist oli kaalutlusõigusega, mida erastamise kohustatud subjekt oleks saanud kasutada kuni eluruumide erastamise seaduse täiendamiseni vastava erastamise piiranguga, mis jõustus 15. märtsil 1995. Erastamisotsuse tegemisel oleks kaalutlusotsuse tulemuseks pidanud olema otsus sellise eluruumi erastamisest keeldumise kohta. Seda lähenemist toetab ka vastava sätte hilisem sisseviimine eluruumide erastamise seadusesse.
  2. c)Kui erinevate õigusaktide kohaldamine nende koostoimes on ebaselge, saab kohus hinnata võimaliku kaalutlusõiguse piire ja selle käigus tehtava otsuse põhjendusi. Üheks võimalikuks kaalumise piiriks on õiguse tõlgendamise standard, mille kohaselt üldseaduse asemel kohaldataks eriseadust. Reformiseadused on eriseadusteks muude seaduste suhtes. Kui on tegemist ebaselgusega kahe reformiseaduse vahel, tuleb hinnata konkreetsete sätete vahekorda. Erastamise objekti piiritlemisel tuleb toetada seisukohta, et omandireformi aluste seadusest leiame kohaldamisele kuuluva sätte, mille kohaselt teatud objektid jäävad riigi omandisse ja need erastamisele üldse ei kuulu ehk eluruumide erastamise seaduse sätted neile ei laiene. Kohus viitas

§ 3

lg 8 sättele tõlgendusargumendina, selgitamaks kohustatud subjekti õiguslikke võimalusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vaidlusaluse elamu kandmine riigi omandisse jäetava vara nimekirja viitab juba iseenesest sellele, et tegemist oli riigi sotsiaalse või majandusliku arengu tagamiseks vajaliku hoonega ORAS § 33 tähenduses. Tegelikku vajaduse esinemist ei saa tõendada ainuüksi riigiasutuste soov jätta vara riigi omandisse. Ringkonnakohus rõhutab Riigikohtu otsuse seisukohta (p 11), et Riigikantseleil puudus konkreetne kava eluruumi kasutamiseks. Hiljem hakati eluruumi kasutama bürooruumidena. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja eluruumi kasutus bürooruumina ei olnud vältimatult vajalik riigi majanduslikuks ega sotsiaalseks arenguks. See, kui riik oleks soetanud kaebaja eluruumi asemel muud bürooruumid, ei ole takistanud

ti majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et ORAS § 33 ei sisaldanud erinorme eluruumide erastamise seaduse suhtes. Omandireformi aluste seadus on üldseadus kogu omandireformi suhtes. Eluruumide erastamise seadus reguleeris omandireformi ühte valdkonda (erastamist) teatud liiki vara (eluruumide) suhtes.

§ 3

lg 5 reguleeris eluruumide erastamata jätmise aluseid tunduvalt täpsemalt kui ORAS § 33 ning oli seetõttu viimase suhtes eriseaduseks. Riigikohtu otsuse motiividega ei ole kooskõlas halduskohtu seisukoht (p 39) nagu ei oleks kaebajal olnud eluruumi erastamise õigust juba alates avalduse esitamisest, sest eluruum kanti riigi omandisse jääva vara nimekirja. Riigikohus asus selgele seisukohale, et riigi omandisse jääva vara nimekirja kandmine ei võtnud erastamisvõimalust ning et

§ 3lg 5 p 6 ei omanud tagasiulatuvat jõudu. 4

(6)3-04-215 Riigikohtu seisukohtadega on vastuolus ka halduskohtu otsuse põhjendus, mille kohaselt kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust korteri erastamise suhtes (vt Riigikohtu otsuse p 11).
  1. Eelnevale vaatamata tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Halduskohtu otsuse ebaõiged motiivid ei ole viinud ebaõige lõpptulemuseni.
  2. Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsuse, p 13, juhtnööride kohaselt pidi halduskohus muuhulgas tegema kindlaks, kas Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse tulemusena on N. Andrejeval kahju tekkinud. Seega on väär kaebaja seisukoht, et Riigikohus lahendas oma otsuses lõplikult linnvalitsuse õigusvastase tegevusetuse ja kahju vahelise põhjusliku seose küsimuse. Ringkonnakohtu hinnangul puudub kahjunõude rahuldamiseks alus, sest kaebaja korter ei jäänud erastamata Tallinna linna asutuste õigusvastase tegevusetuse tõttu.
  5. Kaebaja kahjunõude aluseks on kaks toimingut: – korteri erastamata jätmine ajavahemikul
  6. august 1994 kuni
  7. detsember 1995, s.o alates erastamisavalduse esitamisest kuni elamu Riigikantseleile üleandmiseni; – erastamisavalduse Riigikantseleile edastamata jätmine.
  8. Korteri erastamata jätmine ei jätnud kaebajat ilma erastamise võimalusest tulevikus. Riigikohus on käesolevas asjas,
  9. jaanuari
  10. a otsuse p 11, asunud ühesele seisukohale, et erastamine oli võimalik ka pärast elamu üleandmist Riigikantseleile.
  11. Ka erastamisavalduse Riigikantseleile edastamata jätmine ei olnud kaebaja korteri erastamata jätmise põhjuseks. Tallinna linn rikkus küll kaebaja õigusi sellega, et ei edastanud omal initsiatiivil erastamisavaldust. Ringkonnakohtu hinnangul ei võtnud avalduse edastamata jätmine aga Riigikantseleilt õiguslikku ega faktilist võimalust erastamismenetluse õiguspäraseks jätkamiseks. Avalduse edastamata jätmine ei välistanud Riigikantseleil erastamiskohustuse tekkimist. Erastamiskohustus sõltus seaduSes sätestatud tingimustest, mitte avalduse liikumisest asutuste vahel. Riigikohtus leidis, otsuse p 12, et puudub tähtsus küsimusel, kas ja millal Riigikantselei sai muul viisil teada N. Andrejeva erastamisavaldusest. Seda silmas pidades leiab ringkonnakohus, et avaldusest teadasaamisest sõltumata oli Riigikantselei juba hoonet
  12. aastal üle võttes teadlik, et hoones on eluruumid. Riigikantseleil ei olnud alust eeldada, et õigustatud subjektid pole avaldanud soovi neid eluruume erastada. Ka tollal kehtinud haldusõiguse üldpõhimõtetest tulenevalt pidi Riigikantselei haldusorganina selgitama, millised kohustused tal eluruumidega seoses lasuvad, sh kas eluruumid kuuluvad erastamisele ning kas ja millal on õigustatud subjektid esitanud erastamistaotlusi. Olles selgitanud need küsimused, pidi Riigikantselei viima läbi nõuetekohase haldusmenetluse ja andma haldusakti küsimuses, kas kaebaja eluruum kuulub erastamisele või mitte. Puudub alus arvata ka seda, et linnavalitsuse poolt avalduse edastamata jätmine oleks faktiliselt kuidagi raskendanud Riigikantseleil haldusmenetluse läbiviimist, st haldusakti andmist erastamisavalduse kohta. Riigikantselei on
  13. veebruari
  14. a vastuses (tl 69) halduskohtule kinnitanud, et juba
  15. aastal kommenteerisid Riigikantselei ametnikud ajakirjanduses kaebaja korteri erastamisega seotud küsimusi. Miski ei anna alust kahelda selles, et linn oleks avalduse edastanud, kui Riigikantselei oleks seda vajalikuks pidanud. Haldusakt jäi Riigikantselei poolt andmata erastamismenetluse normide ja hea halduse põhimõtte rikkumise tõttu. 5
(6)3-04-215 13. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kui kaebajale korteri erastamata jätmisega kahju tekitati, siis oli kahju tekitanud toiminguks Riigikantselei õigusvastane tegevusetus hoones asuvate eluruumide võimaliku erastamiskohustusega seonduvate asjaolude väljaselgitamisel ja erastamise küsimuses haldusakti andmisel. Kaebaja ei saa linna käest nõuda Riigikantselei toimingutega tekitatud kahju hüvitamist. Vastavalt RVastS § 12 lg-le 1 vastutab selle

t riik. Käesoleval juhul ei vastuta linn ka mitte solidaarselt riigiga, sest ka solidaarse vastutuse RVastS § 12 lg 4 alusel peab avaliku võimu kandja õigusvastane toiming olema kahjuga põhjuslikus seoses.

  1. Riigi vastu ei ole käesolevas asjas kahjunõuet esitatud, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks ega võimalikuks peatuda küsimusel, kas Riigikantselei jättis korteri õiguspäraselt erastamata. HKMS § 19 lg 7 esimese lause kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Halduskohus peab küll riigivastutusasjas selgitama, millise akti või toiminguga on kahju tekitatud (Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. juuni
  3. a määrus asjas nr 3-3-1-39-06), juhtides ebaõige aluse määratlemisel kaebaja tähelepanu kaebuse muutmise vajadusele. Seejuures ei saa halduskohus aga uurida sellise avaliku võimu kandja akte ja toiminguid, kelle vastu ei ole kahjunõue suunatud (Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. veebruari
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-87-06, p 13). Olgugi, et Riigikantselei on käesoleva asja läbivaatamisele kolmanda isikuna kaasatud ja Riigikantselei tegevuse õiguspärasuse hindamiseks on kogutud tõendeid, ei saa kohus ilma kaebuse muutmiseta välja mõista hüvitust riigi toimingutega tekitatud kahju

t. Ka istungil juhtis ringkonnakohus kaebaja tähelepanu põhjusliku seose tõenäolisele puudumisele linna tegevusetuse ja kahju vahel ning asjaolule, et linnalt ei saa nõuda riigi tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, kuid kaebaja jäi kindlaks oma soovile nõuda hüvitist linnalt, mitte riigilt. Kahjunõude linna vastu suunamine on olnud kaebaja ja tema õigusteadmistega esindaja teadlik valik.

  1. Kuna halduskohtu ebaõiged seisukohad ei viinud väära otsuse tegemiseni ning halduskohtu otsuse motiividel puudub õiguslik tähendus väljaspool konkreetset kohtuasja, ei pea ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu otsuse motiive muuta.
  2. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda tulenevalt HKMS § 92 lg-st
  3. Riigikantselei menetluskulude väljamõistmise taotlus jääb rahuldamata, sest menetluskulude kandmine ei ole tõendatud (HKMS § 93 lg 1). Riigikohus kordas
  4. märtsi
  5. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-5-08, p 18, et ainuüksi menetluskulude nimekirjas sisalduv advokaadi kinnitus selle kohta, et arved on tasutud, ei ole piisav tõend, mis kinnitaks menetluskulude reaalset kantust. Ringkonnakohtu istungil oli Riigikantseleil menetluskulu tõendamiseks esitada vaid advokaadibüroo juhatuse liikme kinnitus kulude tasumise kohta. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Silvia Truman 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.