← Eesti

3-08-347/16

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-347 Haldusasi K & L sausage specialist OÜ kaebus tühistada Tallinna Kesklinna Valitsuse
  3. jaanuari
  4. a kirjas nr 9-11/2939 sisalduv haldusakt Tallinna linnale kuuluva rajatise osa kaubandustegevuse eesmärgil kasutusse andmisest keeldumise kohta Menetlusosalised ja esindajad Kaebuse esitaja – K & L sausage specialist OÜ, esindaja advokaat Indrek Leppik; Vastustaja – Tallinna Kesklinna Valitsus, esindaja Kaialiisa Koolberg Asja läbivaatamise vorm Avalik kohtuistung
  5. mail
  6. a Tallinnas Resolutsioon Edasikaebamise kord
  7. Jätta K & L sausage specialist OÜ kaebus rahuldamata.
  8. Jätta K & L sausage specialist OÜ kohtukulud tema enda kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt
  9. juunil
  10. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. detsembril
  13. a esitas K & L sausage specialist OÜ Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse anda tema kasutusse Tallinna vanalinnas Viru tänava ja Mere puiestee nurgal asuv 1,5 m2 suurune ala või mõni teine Tallinna vanalinnas võimalikult inimesterohkes paigas asuv koht eesmärgiga paigutada sinna müügikäru, millelt müüakse originaalseid saksapäraseid hansa-grillvorste ja karastusjooke.
  14. Tallinna Kesklinna vanema
  15. jaanuari
  16. a vastuses teatati K & L sausage specialist OÜ-le, et tema taotlust ei rahuldata. Kirjas märgiti, et linnaosal on laialdane kaalutlusõigus otsustamaks nii vajaliku müügiinventari sobilikkuse, kauplemisaja, kaubasortimendi kui ka teatud müügivormi vajalikkuse üle, seda kõikides otsustusviisides. Kiirtoidu müügikohtade paigaldamine Tallinna vanalinna ei ole vajalik ega sobilik, kuna vanalinnas asub juba kaks kiirtoidu statsionaarset müügikohta ja hulganisti teisi toitlustusettevõtteid, kusjuures suveperioodil söögikohtade maht linnaruumis suureneb oluliselt. Kiirtoidu müügikohtade paigaldamine suurte peatänavate äärde on esteetiliselt ja hügieenilisest seisukohast sobimatu. Kiirtoiduga kauplemiseks Tallinna vanalinnas on avaldanud huvi mitmed isikud, kuid Kesklinna Valitsus jääb korduvalt väljendatud seisukohale, et kiirtoidu müügilettide paigutamist vanalinna muinsuskaitsealale ei lubata ei otsustuskorras ega avalikul pakkumisel. Samal seisukohal on jätkuvalt Tallinna Kesklinna Halduskogu. Vastuseks K & L sausage specialist OÜ täiendavale selgitustaotlusele teatas Tallinna Kesklinna vanem oma
  17. märtsi
  18. a kirjas, et käsitab saiakese ja kastmega serveeritavat grillvorsti kiirtoiduna, millel puudub ajalooline seos vanalinnaga ning millega pole sobiv vanalinna tutvustada. Teised kiirtoidu pakkujad tegutsevad sisetingimustes erapindadel, samas kui K & L sausage specialist OÜ soovib kaubelda vanalinna traditsioonide ja atmosfääriga mittekooskõlas oleva tootega välitingimustes Tallinna linnale kuuluval rajatisel. Halduskogu on lubanud üksnes maiustuste ja jäätise müügikohtade paigutamist vanalinna.
  19. K & L sausage specialist OÜ esitas
  20. veebruaril
  21. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Tallinna Kesklinna Valitsuse
  22. jaanuari
  23. a kirjas nr 9-11/2939 sisalduv haldusakt Tallinna linnale kuuluva rajatise osa kaubandustegevuse eesmärgil kasutusse andmisest keeldumise kohta. Kaebuse väidete kohaselt:
  24. Vastustaja keeldumine riivab kaebuse esitaja ettevõtluspõhiõigust, milleks peab olema seaduslik alus. Kaubandustegevuse seaduse (KaubTS) § 17 lõige 1 annab kohalikule omavalitsusele kaalutlusõiguse temale kuuluva vara kasutusse andmiseks kaubandustegevuse eesmärgil ning lõige 4 lubab omavalitsusel kehtestada tänavakaubanduse korra. Kaebuse esitaja arvates ei võimalda KaubTS § 17 lg 4 kehtestada täiendavaid tingimusi müügipileti saamiseks, sest müügipileti väljastamine kauplejale on KaubTS § 4 lg 3 p 4 ja § 18 järgi kohustuslik. Normi ebaselguse korral tuleb eelistada tõlgendust, mis on rohkem kooskõlas põhiseadusega. Seega isegi kui omavalitsus ei anna talle kuuluvat vara ettevõtja kasutusse, puudub õiguslik alus müügipileti väljastamisest keeldumiseks. Puuduvad ka Tallinna Linnavolikogu
  25. aprilli
  26. a määrusega nr 21 kinnitatud „Tallinna linnale kuuluva rajatise või selle osa kaubandustegevuseks kasutusse andmise korra“ (edaspidi Kaubandustegevuse kord) punktis 6 loetletud takistused vara kasutusse andmiseks. Keeldumise aluseks ei saanud olla ka Kaubandustegevuse korra p 30, mis näeb ette lisatingimused inventari ning kauplemise aja, sortimendi ja müügivormi sobivusele linnapilti, sest vastuolus nimetatud sättega pole küsitud Tallinna Kultuuriväärtuste ameti arvamust Lisaks on sellest sättest tulenevad piirangud liiga koormavad ning nende kehtestamiseks ei ole sõnaselget seadusest tulenevat alust.
  27. Keeldumine on ebaproportsionaalne abinõu. Kui keeldumise eesmärgiks on vanalinna muinsusväärtuse säilitamine, siis kaebuse esitaja toode pole selle eesmärgiga vastuolus. Laieneb inimeste valikuvõimalus ning traditsioonilise hansalinna toidu pakkumine tugevdab vanalinna ajaloolist hõngu. Vastustaja oleks pidanud selgitama, kuidas tagada toote hügieenilisus ja esteetilisus soovitud müügikohas.
  28. Rikutud on KaubTS § 17 lõikes 1 omavalitsusele antud diskretsiooni piire. Otsusest nähtub, et kaalutud ei ole kõiki asjaolusid ja huve ning ei ole teostatud ratsionaalset kaalumist. Motivatsioon ei ole piisavalt põhjalik ning ei võimalda avada määratlemata õigusmõistete sisu. Kaebuse esitaja jaoks on jäänud täielikult selgusetuks, miks ei peeta tema toodet vanalinna sobivaks ja vajalikuks. 2
  29. Rikutud on vorminõudeid. Haldusaktist ei nähtu selle andmise õiguslik alus. Esitatud pole piisavalt kaalutlusi. Põhjendatud ei ole loa andmisest keeldumist suvevälisel perioodil ning seda, miks hansa-grillvorsti samastatakse kiirtoiduga.
  30. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, selgitamata täpsemalt välja, missugust toodet soovib kaebuse esitaja pakkuma hakata.
  31. Rikutud on võrdsuspõhiõigust, kuna vanalinnas lubatakse kaubelda jäätise ja mandlitega ning OÜ-l Matchoman opereerida „burritobussi“.
  32. Tallinna Kesklinna Valitsus palub jätta kaebuse rahuldamata.
  33. Kaubandustegevuse kord on vastu võetud nii kaubandustegevuse seaduse kui kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse linnavara valitsemist käsitlevate sätete aluste alusel. Tallinna põhimääruse § 66 lg 5 kohaselt võib linnavara anda isikute kasutusse, kuid ei kehtesta selleks kohustust. Linnarajatise kaubandustegevuseks kasutusse andmine kuulub linnaosavalitsuse pädevusse, kes otsustab, kas anda vara kasutusse ning kas seda teha otsustuskorras või eelläbirääkimistega pakkumise korras.
  34. Ettevõtlusvabadust saab seaduse alusel piirata. Kaubandustegevuse korra punktile 6 vastavad paljud vanalinna tänavad, kuid on mõeldamatu, et need antakse kõik kauplejate kasutusse piiramata absoluutselt nii müügiinventari, kauplemisaja kui sortimendi sobilikkust. KOKS § 22 lg 1 p 6 alusel kehtestatud Kaubandustegevuse korra p 13 ja 30 näevad ette, et linnarajatise kaubandustegevuseks kasutusse andmisele võib seada lisatingimusi, s.h on linnaosavalitsusel õigus otsustada, milline kaubasortiment sobib antud kohta. Igal ettevõtlusega tegeleval isikul ei saa olla põhiseaduslikku õigust tegeleda kaubandustegevusega tema soovitud kohas, antud juhul Tallinna linnale kuuluval rajatisel. Vastasel juhul tuleks võimaldada kõigil kauplejatel tegutseda just vanalinnas, mis viiks lõpuks olukorrani, kus vanalinna tänavad on üleküllastunud šašlõki, hot-dog´i, hiina toidu, hamburgerite jms kaubelda soovijatest.
  35. Diskretsiooniotsuse kohtulik kontroll on piiratud. Linnaosavalitsusel on laialdane kaalutlusõigus otsustamaks nii vajaliku müügiinventari sobilikkuse, kauplemisaja, kaubasortimendi kui ka teatud müügivormi vajalikkuse üle. Kaubandustegevuse korra p 13.1 ja 30.1 kohaselt lähtutakse müügiinventari sobilikkuse üle vaidlemisel Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti arvamusest, kuid sortimendi jm sobivuse osas on otsustusõigus linnaosavalitsusel, kelle arvamus antud juhul ühtib Kesklinna Halduskogu kehtestatud põhimõtetega vanalinnas kauplemise lubamise kohta. Vastustaja arvates ei sobi kiirtoidu ehk grillvorsti koos saiakese ja kastmega müümine ajaloolist väärtust omavasse vanalinna; sobida võiks ta pigem rannaaladele, mida on vastustaja kaebajale ka soovitanud. Toote esteetiline ja hügieeniline sobimatus seisneb selle pakkumises tiheda liiklusega tänava ääres, kuna puutub kokku heitgaaside ja tolmuga. Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt ning on piisavalt põhjendanud, millistest kaalutlustest lähtuvalt ei pea õigeks linnarajatise kasutusse andmist. Kohus ei saa asendada vastustaja arvamust kauba vanalinna sobivuse kohta oma arvamusega, veel vähem kohustada vastustajat andma linnarajatis kasutusse just kaebajale.
  36. Võrdse kohtlemise põhimõtet pole rikutud, kuna kaebaja viidatud teised kauplejad kaebajaga pole võrreldavas olukorras. „Burritobuss“ kaupleb öösiti ja tal on täiendav turvafunktsioon.
  37. Haldusakt on õiguspärane ja vastab haldusmenetluse seaduses ettenähtud vorminõuetele. KOHTU PÕHJENDUSED
  38. Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ning uurinud toimikusse võetud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leidis, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. 3
  39. Vaidlust ei ole selles, et K & L sausage specialist OÜ soovib hakata „hansa-grillvorstidega“ kauplema Tallinna linna omandis oleval tänaval. AÕS § 68 lg 1 ja 2 sätestavad, et omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Asjaõigusseadus, liiklusseadus ja teeseadus piiravad tee omaniku omandit ning võimaldavad igaühel liigelda avalikus kasutuses oleval teel seaduses sätestatud korras. TeeS § 33 lg 2 sätestab, et liiklusväliseks otstarbeks võib teed kasutada üksnes tee omaniku kirjalikul loal ja tema kehtestatud tingimustel. Ka KaubTS § 17 lg 1 kehtestab sõnaselgelt põhimõtte, et tänavakaubandust saab korraldada üksnes linnavalitsuse lubatud tänaval. Seega on tee omaniku otsustada, kas ja millistel tingimustel anda tee kasutusse liiklusväliseks otstarbeks.
  40. PS §-st 31 tulenev ettevõtlusvabadus ei garanteeri igaühele piiranguteta võimalust saada enda kasutusse avalikku vara. Põhiseaduse nimetatud säte näeb ette lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguse. Käesoleval juhul piiravad ettevõtlusvabadust eelmises lõigus loetletud sätted. Kohtul ei ole alust kahelda nende normide põhiseaduspärasuses.
  41. Kaubandustegevuse seaduse eesmärgiks ei ole reguleerida linnavara kasutusse andmise tingimusi ja korda, vaid kauplemise ja selle lubamise korda. Kaubandustegevuse kord on kehtestatud mitte ainult kaubandustegevuse seaduse alusel ja täitmiseks, vaid ka KOKS § 22 lg 1 p 6 ja Tallinna põhimääruse linnavara valitsemist käsitlevate sätete alusel. Seega on ebaõiged kaebuse väited selle kohta, et Kaubandustegevuse kord saab reguleerida üksnes müügiloa andmise tehnilisi küsimusi.
  42. Seega peab isik, kes soovib kaubelda linnatänaval, saama kõigepealt linnavalitsuse nõusoleku antud kohas kauplemiseks, kusjuures nõusoleku andmise tingimuste kehtestamine on linnavalitsuse pädevuses. Väär on kaebuse esitaja väide, et kui ei esine Kaubandustegevuse korra punktis 6 loetletud asjaolusid, siis tuleb linnarajatis soovijale kasutusse anda. See säte kehtestab vaid tingimused, millal on linnavara kasutusse andmine igal juhul keelatud. Ühestki õigustloovast aktist ei tulene igaühe subjektiivset õigust nõuda äri eesmärgil enda valdusesse ja kasutusse teise isiku vara, antud juhul linnatänavat. Kohus nõustub vastustajaga, et ainult Tallinna linn on pädev otsustama, kas üldse on põhjendatud anda tänav või selle osa kaubandustegevuse teostamise eesmärgil eraisiku kasutusse ning millises menetluskorras otsustatakse tänava kasutusse andmine. Sealjuures peab pädev linnaorgan vara kasutusse andmise otsustamisel lähtuma avaliku õiguse põhimõtetest ja avalikest huvidest ning tagama, et otsuse tegemisel kaalutakse põhjendatud huve. Kaubandustegevuse korra punktidest 5, 13 ja 30 ja tuleneb, et tänavakaubandust korraldab Tallinnas linnaosavalitsus, kellel on linnavara kasutusse andmise otsustamisel laialdane kaalutlusõigus, mis seondub nii müügiinventari, kauplemisaja, kaubasortimendi kui ka teatud müügivormi sobivusega linnaruumi. Vara kasutusse andmise otsuse tegemine peab toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  43. detsembri
  44. a otsus nr 3-3-1-59-05 ning Riigikohtu erikogu
  45. detsembri
  46. a määrused nr 3-3-1-8-01 ja 3-3-1-1501, milles kaebajad vaidlustasid vara andmise teise isiku (konkurendi) kasutusse, käesoleval juhul on olukord mõneti erinev, kuna linn on realiseerinud oma omanikuõigusi ja otsustanud üldse mitte vara kasutusse anda, mistõttu on linna otsustusruum veelgi ulatuslikum). Avalikul tänaval kaubelda soovival ettevõtjal on subjektiivne õigus nõuda, et linnavalitsus kaaluks tänava kasutusse andmist ausalt ja läbipaistvalt ning et see otsus ei oleks meelevaldne.
  47. Linnaruumi kujundamine on KOKS § 6 lg 1 kohaselt kohaliku omavalitsuse pädevuses. Tallinna vanalinn on muinsuskaitseala, mille eripära ja ajaloolise miljöö säilitamiseks on linnavalitsusel kõrgendatud kohustused. MuKS § 4 järgi võidakse muinsuskaitsealaks tunnistada kultuuriväärtusega ajalooline asula või selle osa või looduse ja inimese koostegevuse tulemusena kujunenud ala. MuKS 4 § 9 lg 1 p 2 kohaselt peab linnavalitsus arvestama territoriaalplaneerimise, maakasutuse ja muid projekte koostades ja kooskõlastades ning liikluskorraldust kehtestades kinnismälestistest ning muinsuskaitsealadest ja nende kaitsevöönditest tulenevaid muinsuskaitselisi nõudeid. Vabariigi Valitsuse
  48. mai
  49. a määrusega nr 155 kehtestatud Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse § 6 lg 1 sätestab, et Tallinna vanalinna muinsuskaitseala eesmärgiks on muinsuskaitseala kui ajalooliselt väljakujunenud linnaehitusliku terviku ja muinsuskaitseala kujundavate ehitiste, plaanistruktuuri, kultuurikihi, maastikuelementide, miljöölise eripära ja temale avanevate kaug- ning sisevaadete säilitamine. Põhimääruse § 6 lõike 2 p 4 kohaselt kaitse eesmärgid, millest muinsuskaitsealal juhindutakse, on muuhulgas muinsuskaitsealale ja sellel paiknevatele ehitistele kahjulike ja sobimatute kasutusviiside väljatõrjumine. Linnatänava kasutusse andmisel on linnavalitsusel seega õigus arvestada sellega, kas planeeritav kaubandustegevus sobib Tallinna ajaloolisesse vanalinna ja selle miljöösse. Tallinna Kesklinna Halduskogu linna elu komisjoni
  50. jaanuari
  51. a protokollist nähtub, et vanalinna ei sobi paigaldada väikesegabariidilisi kiirtoidu müügilette. Tänaseks on Kesklinna Halduskogu oma
  52. veebruari
  53. a otsusega nr 14 kehtestanud põhimõtte, mille kohaselt ei lubata linnarajatise kaubandustegevuseks kasutamist kiirtoidu müügikohtade (v.a jäätis ja maiustused) paigaldamiseks vanalinna, kuna selleks puudub vajadus ning see poleks kooskõlas vanalinna traditsioonide ja atmosfääriga; samuti ei lubata esteetilistel ja hügieenilistel kaalutlustel kiirtoidu müügikohti suurte peatänavate äärde. Kohtu hinnangul olid need tänaseks sõnaselgelt fikseeritud kaalutlused täielikult asjakohased ja legitiimsed ka K & L sausage specialist OÜ taotluse lahendamisel. Vanalinnast kiirtoidu müügikohtade eemalhoidmine on linnavalitsuse hinnangul kooskõlas muinsuskaitseliste kaalutlustega ja avalike huvidega ning kohtul puudub igasugune alus kahelda taolise kaalutluse ratsionaalsuses ja põhjendatuses. Võib isegi väita, et raske on ette kujutada rohkem põhjendatud ja õigustatud motiivi linnarajatise kasutusse andmisest keeldumiseks.
  54. Kohtu hinnangul on Kesklinna Valitsuse keeldumine õigesti ja piisavalt motiveeritud, uurimispõhimõtet pole rikutud. Toodud põhjendused pole kindlasti meelevaldsed, seda pole tegelikult väitnud ka kaebuse esitaja. Müügikärult karastusjookide ning grillvorstide müümine saiakese ja kastme vahel on ka objektiivse kõrvaltvaataja jaoks käsitatav kiirtoidu pakkumisena. Vastustajal oli piisav arusaam sellest, millist kaupa ja inventari kaebaja silmas peab, arvestades lisaks tavateadmistele ka esitatud fotosid ja selgitusi ning täiendavate järelepärimiste tegemine ei oleks mõjutanud asja lõpptulemust. Olgugi et kaebuse esitaja pakutaval tootel ja stiliseeritud müügiinventaril võib olla teatud sarnasusi saksa traditsioonilise tänavatoiduga ja sellel omakorda kaudseid assotsiatsioone Tallinna vanalinna ajaloolise miljööga, on ka taolisel juhul linnavalitsuse otsustada, kas antud toode antud inventaril sobib antud ajal konkreetsesse asukohta ja kas on õige anda ettevõtja kasutusse avalikku vara selle kaubaga kauplemiseks. Nii näiteks ilmnes, et kaebuse esitajal lubati kaubelda grillvorstidega
  55. aastal Raekoja platsil korraldatud jõuluturul. See situatsioon erineb aga oluliselt sellest, kui üks isoleeritud müügikäru pakub suvisel ajal Viru tänava alguses mööduvatele inimhulkadele grillvorste, seda suure linnatänava müra ja mustuse vahetus läheduses. Asjaolu, et kaebuse esitaja võib formaalselt tagada pakutava toidu vastavuse hügieeninormidele, ei tähenda, et antud müügikoht sobib Tallinna vanalinna üldisesse soovitavasse miljöösse. Põhjendatult viitab linnavalitsus ka sellele, et ühe müügikoha lubamine võib võrdse kohtlemise põhimõtte tõttu viia selleni, et vanalinn saab üleküllastatud kiirtoidu müügikärudest. Selle ärahoidmiseks on linnavalitsus õigustatud üldse mitte andma linnavara kasutusse kiirtoidu pakkumiseks müügikärudelt.
  56. Kohus ei tuvastanud vastustaja tegevuses kaalutlusvigasid, mis tooksid kaasa kaevatava keeldumise õigusvastasuse. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, kuna kaebuse esitaja viidatud näited tänavakaubandusest Tallinna vanalinnas ei ole piisavalt sarnased kaebuse esitaja olukorraga. Jäätise müümine kandekaubanduse korras ja mandlite müümine kaupluse hooajalise laienduse korras ei ole võrreldavad kaebuse esitaja tootega (grillvorst ja maiustused ei ole asendatavad ega sarnased tooted) ega müügiviisiga (müük müügikärult erineb müügist mobiilsest kandekaubandusest ja kaupluse 5 hooajalisest laiendusest). Viru tänava alguses OÜ Matchoman opereeritav „Burritobuss“ kaupleb erinevalt kaebaja soovitust öisel ajal ning täidab vastustaja selgituste kohaselt olulist turvafunktsiooni (koostöös politseiga on sellele paigaldatud valvekaamerad). Kesklinna Valitsus on arvestanud ka kaebuse esitaja põhjendatud huve, pakkudes välja võimaluse kaubelda rannaaladel (varem on kaebaja sama kaubaga kaubelnud Pirita rannas), kohtuistungil viidati ka võimalusele taotleda müügikohta Tammsaare parki. Kohtu hinnangul on keeldumises esitatud põhjendused arusaadavad ja omavahel loogiliselt seostatud. Vastustaja on vastanud kaebuse esitaja argumentidele ning oma seisukohti asjakohaselt põhistanud. K & L sausage specialist OÜ on saanud sisuliselt vaidlustada linnavalitsuse argumente. Kaebuse esitaja väide keeldumise motiveerimispuudustest on seega alusetu. Kaebuse esitaja tegelikuks probleemiks on kohtu arvates mitte motiveerimispuudus vaid see, et tema toodet ei peeta vanalinna sobivaks ja tal ei võimaldata seal äriga tegeleda. Nagu eespool öeldud, otsustab linna vara kasutusse andmise teatud tootega kauplemiseks vanalinna sobivuse üle mitte kaebuse esitaja, kes lähtub oma era- ja ärihuvidest, vaid linnavalitsus, kes lähtub avalikest huvidest, mis käesoleval juhul ilmselgelt prevaleerivad.
  57. Kaebuse esitaja arutlused talle müügipileti väljastamise kohustuslikkuse üle KaubTS § 4 lg 3 p 4 ja § 18 alusel on asjakohatud, kuna esmajärjekorras omab tähtsust see, kas kaubelda soovival isikul on õigus vastavat rajatist kasutada. Käesoleval juhul on tuvastatud, et linnaosavalitsuse keeldumine tänava kasutusse andmisest on õiguspärane. Seega pole enam tähtsust sellele, kas kaebuse esitajal oleks kauplemiseks vaja registreeringut või müügipiletit. Nende väljastamine on mõlemal juhul välistatud, kuna kaebajal puudub õiguslik alus müügikoha kasutusse võtmiseks.
  58. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb kaebuse esitaja kohtukulud – kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 80 krooni – jätta HKMS § 92 lg 1 alusel kaebuse esitaja enda kanda. Vastustajal ei olnud menetluskulusid. Villem Lapimaa 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.