3-07-1862/10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. jaanuar 2008, Jõhvi 3-07-1862 OÜ Eestirem kaebus Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 05.09.2007 maksuotsuse nr. 12-5/128 tühistamiseks
2. jaanuar 2008 OÜ Eestirem esindaja Petr Kiselev, Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse esindaja Jaana Kaup ning nõustaja Tiia Pukk Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 05.09.2007 koostati Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuses maksuotsus nr. 12-5/128 (I köite lehed 8-16), millega kohustati OÜ Eestirem tasuma 682 263 krooni suurust käibemaksu. Maksuotsuses leiti, et tehingud AS Betox Group, OÜ Tailers ja TÜ Torumees pole tegelikkuses toimunud. 24.09.2007 esitas OÜ Eestirem Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (I köite lehed 1-5) ja palus, et halduskohus tühistaks täies ulatuses tema suhtes tehtud maksuotsuse. Ta väitis, et maksuhaldur on tõendeid üldsõnaliselt, ühekülgselt ning ebaõigesti hinnanud ja teinud seetõttu ebaõiged järeldused. Seda seisukohta põhjendas ta väidetega, et maksuhaldur on lähenenud kaudsetele tõenditele ettearvamuslikult, pole tuginenud tehingute toimumist kinnitavatele otsestele tõenditele ning on jätnud arvete tasumise ja algdokumentide ehtsusega seotu ilma põhjendusteta arvestamata. Käibemaksuseaduse § 31 lg. 8 ja 9 sätestatule viidates leidis kaebuse esitaja, et maksuotsuses nimetatud äriühingute olemine kaupade tegelikeks saatjateks ei oma käibemaksukohustuse kindlakstegemisel tähtsust ja väitis, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks vajalikud tingimused olid tal täidetud. Veel märkis kaebaja, et kuna talle pole antud võimalust kriminaalasja toimikuga tutvumiseks, oli tegemist menetlusõigusliku takistusega, sest ta soovib täies mahus tutvuda lähteandmetega, millede põhjal maksuhaldur maksukohustuse suuruse kindlaks tegi. Maksu-ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse kirjalikus seletuses (I köite lehed 110-116) peeti kaebuse väiteid alusetuteks, paluti kaebaja nõue rahuldamata jätta ning väideti, et maksuotsuse 1 tegemisel hinnati kõiki kogutud tõendeid ja jõuti järeldusele, et tegemist on teeseldud tehingutega, OÜ Eestirem on teostanud makseid fiktiivsete arvete alusel ja lõppkokkuvõttes jõudis raha tema käsutusse tagasi. Vladimir Životnikovi poolt kriminaalasjas antud ütluste usaldusväärsemaks pidamist põhjendati sellega, et need ühilduvad teiste asjas kogutud tõenditega ja viitavad tema enda õiguserikkumisele, kuigi seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks oli olemas, maksumenetluses esitas ta aga üksnes paljasõnalisi väiteid. Vastuseks tõendite hindamise kohta esitatud väidetele selgitati maksuotsuse järeldusteni jõudmise käiku. Veel väideti, et kaebajal võimaldati tutvuda kõigi maksuotsuse aluseks olevate lähteandmetega, sealhulgas ka kriminaalmenetluse käigus kogutud materjalidega ja leiti, et käibemaksuseaduse § 31 lg. 9 tulenev sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei laiene maksupettuses osalenule või isikule, kes on rikkunud hoolsuskohustust ega suuda tõendada tehingu tegelikku toimumist ning kauba või teenuse saamist arvetel näidatud isikutelt. Kohtuistungil jäid nii OÜ Eestirem kui ka Ida maksu- ja tollikeskuse esindajad kirjalike väidete ja taotluste juurde. Petr Kiselev esitas õigusabi ja riigilõivu eest tasumisega tekkinud kokku 22 892 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude. Jana Kaup nõustus sellega üksnes 5000 krooni suuruse riigilõivu osas. KOHTU PÕHJENDUSED Käesoleva kohtuasja põhjuseks oleva maksuotsusega on OÜ Eestirem määratud täiendavale tasumisele kuuluv käibemaks aastate 2003, 2004 ja 2005 eest. Kuni 30.04.2004 kehtinud käibemaksuseaduse § 11 lg. 1 kohaselt pidi maksukohustuslane registreerimisest alates täitma kõiki maksukohustuslase kohustusi, arvutama tasumisele kuuluva maksusumma, säilitama dokumente ja esitama nõuetekohaseid arveid. Sama seaduse § 20 lg. 1 ja lg. 3 p. 1 sätestatu lubas sisendkäibemaksuna maha arvata teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud või saadud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu. Sisendkäibemaksu mahaarvamise kord oli kehtestatud käibemaksuseaduse § 22, mille esimeses lõikes oli sätestatud, et sisendkäibemaks arvatakse maha sama seaduse § 28 lg. 1 nõuete kohase arve originaaleksemplari alusel. Arves tuli märkida müüja nimi, aadress, registri- või isikukood ja käibemaksukohustuslasena registreerimise number; arve number ja väljastamise kuupäev; ostja nimi ja aadress; kauba või teenuse nimetus, kogus, hind kroonides, kogumaksumus ilma ja koos käibemaksuga käibemaksumäärade kaupa; kauba või teenuse maksustatav väärtus, kui see erineb kauba hinnast; käibemaksusumma käibemaksumäärade kaupa ning kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev, kui see on arve väljastamise omast varasem. Alates 01.05.2004 kehtivas seaduses on kehtestatud põhimõtteliselt samad nõuded ja need sisalduvad vastavalt § 24, § 29 lg. 1 ja lg. 3 p. 1, § 31 lg. 1 ja § 37 lg.
3. Kõik vaidlusaluses maksuotsuses kajastamist leidnud AS Betox Group, OÜ Tailers ja TÜH Torumees arved (I köite lehed 19, 27, 30, 36, 44, 51, 53, 56, 68, 70, 76 ja 82, 84, 86 ja 92) sisaldavad käibemaksuseaduse kuni 30.04.2004 kehtinud § 28 lg. 1 või alates 01.05.2004 kehtiva § 37 lg. 7 loetletud andmeid ja said seega olla aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamisel. Vaidlust ei ole ka selles, et arvetel märgitu võis olla kasutatav kaebaja ettevõtluses ning arved väljastanud äriühingud olid arvetele märgitud kuupäevadel kantud käibemaksukohustuslaste registrisse (II köite leht 49). Nende tingimuste rikkumine aga pole olnudki kaebaja täiendava käibemaksukohustuse määratlemise põhjuseks. Maksuotsuses esitatud järelduste kohaselt on selleks hoopis vaidlusaluste tehingute teiste pooltena arveldusdokumentidele märgitud isikutega seonduvad kahtlused ning arvamus, et seetõttu ei saa nad olla tehingute teiseks pooleks ja tegelikult on kaubad soetatud tundmatult kolmandalt isikult. Selline kahtlus on ka igati põhjendatud, sest neid äriühinguid juhtinud ja kontrollinud isik Vladimir Životikov on kriminaalasja nr. 04930000184 menetlemisel andnud Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna vaneminspektoritele üheselt mõistetavaid ütlusi, milledes ta võtab omaks, et osales ulatuslikus käibemaksupettuses, tema juhitud äriühingud kaebajale tegelikult kaupu ja teenuseid ei 2 võõrandanud, tegemist oli kõrvalistelt kolmandatelt isikutelt saadu kohta sisendkäibemaksu maha arvamist võimaldavate arvete väljastamisega vahendustasu eest ja saadud rahasummad tagastati kaebaja seaduslikule esindajale Svetlana Ivantsovale (I köite lehed 186-192 ja II köite lehed1-8). Kõike seda kinnitas Vladimir Životnikov üle ka Ida maksu- ja tollikeskuse vanemrevidendile (I köite leht 183). Et tegelikult juhtis just Vladimir Životnikov nii OÜ Tailers kui TÜH Torumees kinnitas maksumenetluses nende äriühingute seadusjärgne esindaja Arkadi Lutsar (I köite lehed 170-172). Kaudselt kinnitavad maksuotsuses märgitud äriühingute suhtes tekkinud kahtlusi veel Kukrusel Paate 8 ja 10 asuvate ehitiste vaatluse protokoll (I köite lehed 117-118), Ljubov Bernikova seletus (I köite leht 135), Illuka ja Jõhvi Vallavalitsuste ning OÜ Kapitaalehitus vastused maksuhalduri järelepärimistele (I köite lehed 141, 143 ja 144), AS Betox Group raamatupidamise eest vastutanud Aili Vaiki kinnitus, et nende töötajaid pole komandeeritud tööle väljapoole Tallinna (I köite leht 175) ning asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja Svetlana Ivantsova on kriminaalasjas nr. 04930000184 tunnistajana ülekuulamisel keeldunud vastamast AS Betox Group tehtud tehinguid puudutavatele küsimustele, esitades põhjenduseks väite, et vastust võib kasutada süüdistuseks tema vastu (I köite lehed 173-174). Asjaolu, et Vladimir Životnikov on AS Betox Group nimel allkirjastanud maksuhaldurile adresseeritud kinnitused tehtud tööde kohta (I köite lehed 17 ja 18), ei oma aga määravat tähendust, sest kriminaalasjas antud ütlustega võrreldes on neil erinev kaal. Ka on väheusutav, et maksupettuses süüdistatav isik võtab kahtlustatavana ütlusi andes omaks teda inkrimineerivaid asjaolusid, mida tegelikkuses polegi juhtunud, maksuametnikule samasugust vastutust mitte kaasa toovaid kinnitusi esitades aga annab üksnes tõeseid selgitusi. Eespool juba nimetatud käibemaksuseaduse § 29 lg. 3 p. 1 või varem kehtinud redaktsiooni § 20 lg. 3 p. 1 kehtestatu kohaselt on sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimise üheks kohustuslikuks eelduseks, et kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt. Seda, et käibemaksu puhul on müüja isiku tuvastamine oluline, on rõhutanud oma lahendis nr. 3-3-134-06 ka Riigikohtu halduskolleegium, kes märkis, et ainult käibemaksukohustuslasest müüjal on õigus lisada arvel kauba või teenuse hinnale käibemaks ja seepärast ei saa ostja tasuda käibemaksu ükskõik millisele müüjale, vaid ainult käibemaksukohustuslasele. Seega ei ole õige kaebuse väide, et kaebaja käibemaksukohustuse kindlakstegemisel ei oma tähendust, kas kaupade tegelikeks saatjateks olid maksuotsuses märgitud äriühingud või teised isikud. Samuti ei ole kaebajal vähimatki põhjust toetuda käibemaksuseaduse § 31 lg. 8 ja 9 kehtestatule. Esimesena nimetatud seadusesäte reguleerib sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimusi kauba importimise korral, teine aga olukorda, kui kaup või teenus ja selle kohta väljastatud arve saadakse erinevatel maksustamisperioodidel. Käesolevas kaebuses ei ole keegi kohtule väitnud ega tõendanud, et tegemist oli kaupade impordiga või kaupade ja teenuste ning nende eest esitatud arvete saamisega erinevatel maksustamisperioodidel. Samuti ei aita kaebajat kummastki sättest tuleneva mõtte üldistamine, sest mõlemal juhul saab sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus tekkida üksnes sellisel juhul, kui kaubad või teenused ikka tõepoolest saadakse ega ole kohaldatav juhtudel, kui käibemaksukohustuslasena registreeritud äriühingu nimel vormistatakse küll arveid, kuid nende alusel saadud raha tagastatakse maksjale ning tegelikkuses hangib kauba või osutab teenuse keegi teine. Kohtuotsuses nr. 3-3-50-03 on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et põhjendatud kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud ning kui ostja täiendavaid tõendeid ei esita, puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus. OÜ Eestirem oli juba revisjoniakt (II köite lehed 9-21) saamise hetkest teadlik maksuhalduri seisukohtadest, kuid ei kõrvaldanud maksumenetluses enda suhtes tekkinud kahtlusi. Usaldusväärseid tõendeid AS Betox Group, OÜ Tailers ja TÜH Torumees tehingute toimumise kinnituseks või andmeid oma tegelike tehingupartnerite tuvastamiseks pole ta esitanud ka kohtumenetluses. Seega pole ta tõendanud õigust teostada maksuotsuses kajastatud käibemaksusummade mahaarvamine. Maksukorralduse seaduse § 92 3 lg. 1 punkti 2 kohaselt on maksuhalduril õigus määrata tasumisele kuuluv maksusumma, kui maksudeklaratsioonis on esitatud valeandmeid, mille tagajärjel on tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või maksudeklaratsiooni andmete alusel arvutatud maksusumma väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Eeltoodust tulenevalt jääb OÜ Eestirem kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata ning Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 05.09.2007 maksuotsus nr. 12-5/128 jõusse. Kuna Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus oma kulutuste kohta nõuet ja kuludokumente ei esitanud (II köite leht 49), jäävad poolte menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 4