3-06-1797/39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. november 2007, Jõhvi 3-06-1797 T.V kaebus Alajõe Vallavalitsuse poolt tekitatud kahju hüvitamiseks
2. november 2007 T.V esindajad Leanika Tamm ja Heli Ferscel ning Alajõe Vallavalitsuse esindaja Margus Kiir Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Kaebajale riigilõivu tasumisega tekkinud kulu ja vastustaja võimalikud menetluskulud jätta nende endi kanda. 3.Kaebaja õigusabikulu jätta riigi kanda ja määrata Leanika Tamme poolt osutatud teenuse eest makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 10 159,80 (kümme tuhat ükssada viiskümmend üheksa krooni ja 80 senti). Edasikaebamise kord: Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 05.09.2006 esitas T.V Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 2-4) ja palus välja mõista Alajõe Vallavalitsuse õigusvastase tegevusega põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju. Kaebaja märkis, et on Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 maa eraldamise otsuse, vallavalitsuse poolt antud maa kasutusloa ja krundiplaani ning Ida-Viru RAEK inspektsioon poolt 22.07.1993 väljastatud ehitusloa alusel ehitanud Uuskülasse elamu, kuid see on tunnistatud õigusliku aluseta püstitatuks, elamu alune maa on omandireformi õigustatud subjektidele tagastatud ja tema on kaotanud omandiõiguse. 02.10.2006 esitatud selgitustes (t.l. 41) märkis kaebaja täiendavalt, et vaidluse põhjuseks olev 0,071 ha suurune maa eraldati 16.07.1991 H.K`le, see ja majandushoone ehitamiseks antud ehitusloa väljastamine toimus õiguslikul alusel ja pole kuni tänaseni vaidlustatud ega tühistatud. Veel märkis kaebaja, et kui teda poleks aastatel 1993-2000 käsitletud maamaksu kohustuslasena ning Alajõe Vallavolikogu poleks oma otsusega talle maad erastanud, ei oleks ta 1 saanud hoonet püstitada, asuda ette valmistama maa erastamist ega lootnud olukorra lahendamist viisil, mis ei too kaasa omandiõiguse kaotamist. Seejuures ta väitis, et esitas 19.12.1997 vallavalitsusele avalduse 0,17 ha suuruse maatüki erastamiseks, see registreeriti ja kooskõlastatult vallavalitsusega tegi ta ümbermõõtmise. Omandiõigusest ilma jäämisega tekitatud varalise kahju suuruseks hindas kaebaja 3 000 000 krooni ja märkis, et on seda on võimalik hüvitada ka kinnisasja omanikelt maatüki väljaostmisega, sest need on esitatud pakkumise kohaselt 200 000 krooni. Mittevaralise kahju suuruse jättis kaebaja kohtu määrata ja märkis, et vallavalitsuse seadusevastase tegevusega aastatel 1993-2000 ning hilisema viivitamisega olukorra lahendamisel on talle tekitatud füüsilisi kannatusi, alandatud inimväärikust, elukvaliteeti ja halvendatud tervist. Kaebaja esindaja Leanika Tamme poolt 06.11.2007 elektrooniliselt edastatud täiendustes (t.l. 164-167) viidati põhiseaduse § 32 ja 33, maareformi seaduse § 2, § 6 lg. 2 p. 3, § 22 lg. 1, § 23 lg. 2, riigivastutuse seaduse § 7 lg. 1, § 8 lg. 1, § 9 lg. 1, Ida-Viru Maakohtu lahendile nr. 3-3/96, Tartu Ringkonnakohtu lahendile nr. 3-237/2003, Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-14-00 ning korrati üle varasemalt juba esitatud seisukohad. Alajõe Vallavalitsuse kirjalikus vastuses (t.l. 87-90) leiti, et T.V kaebus on esitatud halduskohtumenetluse seadustiku § 9 lg. 4 kehtestatud kaebetähtaega rikkudes. Sisulistes vastuväidetes märgiti, et puudub alus kahju hüvitamiseks, sest kaebaja on võõrandanud ja hiljem omandanud ehitise saades sellega 390 000 krooni suurust tulu ning teades, et ehitise alune maa on tagastatud õigustatud subjektile ja seda on võimatu erastada. Kohtuistungil jäid kaebaja ja Alajõe Vallavalitsuse esindajad kirjalikult esitatud väidete ja nõuete juurde. Leanika Tamm esitas taotluse 10 159,80 krooni suuruse riigi õigusabi kulu hüvitamiseks (t.l. 187) ja nõustus, et Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsuse ja selle alusel väljastatud ehitusloaga põhjustatud kahju hüvitamist ei saa aegumise tõttu enam nõuda. Kahju tekkimise põhjuseks pidas ta aga hoopis Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korraldust nr. 349 ja väitis seejuures, et kaebaja sai korraldusest teada 22.04.2003 kui väljastati ostu-müügilepingu sõlmimiseks vajalik tõend, omandi lõplik kaotus aga sai talle selgeks alles Tartu Ringkonnakohtus 20.03.2006 koostatud kohtuotsusest. Margus Kiir leidis, et kaebaja on kõik võimalikud tähtajad ületanud ja vaidles vastu ka kahjunõude rahalisele suurusele. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et kaebaja ostis hooned teadlikult tagasi siis, kui maa oli juba kinnistatud ning kinnitas, et talle pole antud mingeid dokumente, mille alusel saanuks maad välja mõõta. KOHTU PÕHJENDUSED Halduskohtumenetluse seadustiku § 9 lg. 4 võimaldab avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist nõuda kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Tartu Halduskohtu 27.02.2007 ja Tartu Ringkonnakohtu 28.06.2007 kohtumääruste kohaselt on T.V kaebuse menetlus Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsuse ja ehitusloa väljastamisega seotud kahjunõude osas lõpetatud. Kohtuotsus, millega volikogu otsus seadusevastaseks tunnistati on jõustunud (Ida-Viru Maakohtu haldusasja nr. 3-3/96 lehed 45-47). Kaebaja väited, et teda asja menetlusse ei kaasatud (t.l. 2) ei vasta tõele, sest tegelikult ta osales selles kohtumenetluses, omas õigusteadmistega esindajat, viibis isiklikult kohtuistungitel ja kohtuotsuse ärakiri on tema esindajale allkirja vastu kätte antud (sama toimiku lehed 1, 28, 30-32, 34-36, 38, 40, 43-44). Riigikohus on T.V kohtuvigade parandamise avaldused ilmselt põhjendamatuteks lugenud ja jätnud need menetlusse võtmata (sama toimiku lehed 51, 54-56 ja 66). Halduskohtumenetluse seadustiku § 9 lg. 4 kehtestatud kolme aastane kaebetähtaeg on mööda lastud ka kahju osas, mis on kaebajale väidetavalt tekitatud Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korraldusest nr.
3. Kohtuistungil möönis seda ka kaebaja esindaja Leanika Tamm (t.l. 189). Kohtuotsus, milles kontrolliti seda korraldust osas, mis käsitles hinnangu andmist T.V poolt 2 püstitatud hoonete seaduslikkusele, on jõustunud (haldusasja nr. 3-03-91 toimiku lehed 102-106 ja 135-137). Hoonete aluse maa omandireformi õigustatud subjektidele tagastamise osas ei ole kaebaja nimetatud korraldust üldse vaidlustanudki, ehkki see oli talle tema esindaja poolt kohtuistungil esitatud kinnituste kohaselt 22.04.2003 teada (t.l. 189). Tegelikult pidi korralduse olemasolu kaebajale selguma juba 04.07.2001 või hiljemalt 05.07.2001, sest neil kuupäevadel väljastas Alajõe Vallavalitsus talle vastavat teavet sisaldava õiendi notarile esitamiseks (t.l. 99-100) ja ta kirjutas alla Uuskülas asuva poolelioleva elamu ostu-müügilepingule, millesse notar oli märkinud, et lepingu objektiks oleva ehitise alune maa on tagastatud. Kahju hüvitamise nõudega pöördus ta Tartu Halduskohtusse alles 05.09.2006 (t.l. 2-4). Ka juhul, kui lähtuda kaebaja seisukohast, et kaebetähtaeg ei ole möödunud, sest omandi kaotamise läbi tekkinud kahju olemasolust sai ta lõplikult teada alles Tartu Ringkonnakohtu 20.03.2006 kohtuotsuse jõustumisega (haldusasja nr. 303-91 toimiku lehed 135-137), ei anna kaebuse väited alust kaebaja nõuete rahuldamiseks. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt 17.10.1991 Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta vastu võetud otsuse punktides 3, 9 ja 11 sätestatu kohustas lõpetama maa tähtajata kasutusse andmise, keelas anda ehitusluba maale, millele on esitatud tagastamise taotlus ja kehtestas, et selle keelu rikkumisega välja antud ehitusluba ei anna alust maa mittetagastamiseks. Maa eraldamine (t.l. 8-10, 12) ja elamu ehitamiseks loa andmine (Ida-Viru Maakohtu haldusasja nr. 3-3/96 toimiku leht 26) T.V`le toimus peale eelnimetatud otsuse vastu võtmist, seega ei saanud tal tekkida õiguslikul alusel rajanevat ootust, et maa jäetakse tagastamata ja erastatakse talle. Seda ei muuda vähimalgi määral ka asjaolu, et H.K`le eraldati sama maatükk majandushoone ehitamiseks enne 17.10.
4. Kaebaja esindaja seisukoht, et sellega väljus maatükk tagastatava maa hulgast (t.l. 165) on ekslik, sest sel ajal oli maatükk veel riigi omandis ja maakasutaja ei saanud seda teisele isikule loovutada ja ka kohalikul omavalitsusel polnud õigust seda kellelegi tähtajatuks kasutamiseks anda (t.l. 177 ja Ida-Viru Maakohtu toimiku nr. 3-3/96 lehed 6-8 ja 10). Samuti ei muuda kaebaja õiguslikku olukorda H.K`le väljastatud ehitusloa olemasolu või asjaolu, et seda või kaebajale endale antud ehitusluba pole keegi vaidlustanud ega tühistanud. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg. 1 ja 3 kohaselt piisab kui ehitis on püstitatud ilma maakasutusõiguseta. Selline ehitis on õigusliku aluseta ja ei too kaasa maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 3 ette nähtud maa tagastamata jätmise kohaldamist. Seda, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega, mis ei saa olla maa mittetagastamise aluseks ja maakasutusõiguse puudumine on piisav, et lugeda ehitise püstitamine algusest peale toimunuks õigusliku aluseta, on sõnaselgelt märkinud ka Tartu Ringkonnakohus oma haldusasja nr. 3-03-91 jõustunud kohtuotsuses. Lisaks eelpool nimetatud haldusaktidele on T.V talle tekitatud kahju põhjusena ära märkinud Alajõe Vallavalitsuse tegevuse tema poolt 19.12.1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel. Selles osas pole nõue samuti esitatud halduskohtumenetluse seadustiku § 9 lg. 4 kehtestatud kolme aastase kaebetähtaja piirides, sest vallavalitsuse tegevusetus tema avalduse lahendamisel pidi kaebajale selge olema hiljemalt 16.06.2003 kui ta esitas Jõhvi Halduskohtusse avalduse, mis on käsitletav nõudena teha Alajõe Vallavalitsusele ettekirjutus kaebaja poolt püstitatud hoonete aluse maa ostueesõigusega erastamiseks (Jõhvi Halduskohtu haldusasja nr. 3172/03 toimiku leht. 2). 04.08.2003 koostatud kohtumäärusega tagastati kaebus läbivaatamatult ning T.V ei ole määrust vaidlustanud (sama toimiku lehed 15-17). Samuti olid kaebajale juba ammu teada Alajõe Vallavalitsuse seisukohad maa tagastamise ja erastamise osas, sest 14.01.1999 tehti talle ja maa tagastamise õigustatud subjektile ettepanek leppida kokku hoonestusõiguse seadmises (t.l. 183) ning 30.04.2003 selgitati erastamise võimatust ja põhjusi (t.l. 103). Kahju hüvitamise nõudega kaebuse esitas ta Jõhvi kohtumajja alles 05.09.2007 (t.l. 2-4). Nõue ei saa põhjendatud olla ka sisuliselt, sest kaebaja pole kohtule esitanud ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, millist konkreetset kahju on temalt avalduse vastu võtmine ja tegevusetus selle lahendamisel tekitanud. Vabariigi Valitsuse 06.11.1997 määrusega nr. 267 kinnitatud “Maa ostueesõigusega erastamise kord“ ei näe ette võimalust jätta ostueesõigusega erastamise avaldus vastu võtmata ja selle korra 3 punktis 8 kehtestatu lausa kohustab kohalikku omavalitsust esitatud avaldused registreerima. Asjaolu, et avaldusele pole mõistliku aja jooksul mingit kirjalikku vastust antud, ei saanud kuidagi põhjustada omandi kaotust, muu varalise kahju tekkimist pole kaebaja aga üldse väitnudki. Vallavalitsuse selline tegevusetus ei saa kaasa tuua ka tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, sest vastus avaldusele tulnuks anda aastal 1998, puudega täiskasvanu toetust saab kaebaja aga alates 21.05.2003, püsiv töövõime kaotus on tal tuvastatud alles 11.05.2006 (t.l. 37 ja 116-118) ning miski kohtule esitatust ei kinnita, et tervise kaotuse põhjuseks oli just erastamise avaldusele selge ja üheseltmõistetava vastuse esitamata jätmine. Kaebuse täienduses on viidatud ühe kahju tekkimise põhjusena ka maa ümbermõõtmisele (t.l. 42), kuid seda kinnitavaid tõendeid pole esitatud. Esialgsele kaebusele lisatud valguskoopia (t.l. 15), millele on joonistatud maatüki piiri, märgitud nende pikkus, kirjutatud suurus 0,15 ha ja pandud tuvastamist mitte võimaldav pitsatita märge kooskõlastamise kohta ei saa olla piisav ja kohane alus maa mõõtmiseks ega kinnita seda, et maa mõõdistamine on ka tegelikult toimunud. Juba nimetatud korra punktides 13’ ja 14 kohaselt sai ostueesõigusega erastatava maa mõõdistamise tellida vaid vastavat litsentsi omavalt isikult ning kohaliku omavalitsuse nimetatud ametniku poolt koostatud piiride kulgemise ettepaneku alusel. Kohtuistungil kaebaja esindaja Leanika Tamm alguses küll väitis, et maa ümbermõõtmist nõudis vald, kuid pidi samas tunnistama, et mingeid dokumente selle ja maa mõõtmise kulude kohta pole tal esitada (t.l. 190). Alajõe Vallavalitsuse esindaja Margus Kiir aga kinnitas, et kuigi vaidlusaluse maa kohta on esitatud kokku kolm maa ostueesõigusega erastamise avaldust, ei ole vastavat toimikut koostatud ja kaebajale polegi väljastatud mingeid dokumente, mille alusel saanuks maad välja mõõta (t.l. 191). Maamaksuseaduse § 10 kohaselt peab kuni maa maareformi seadusega ettenähtud korras ümber vormistamiseni maksma maamaksu maa kasutaja. T.V`l on Uusküla külas asuvat 0,071 ha suurust maad kasutanud elamu ehitamiseks ja kasutab seda elamiseks kuni käesoleva ajani. Seda kinnitavad nii kaebuse väited (t.l. 2-4, 41-45) kui ka tema esindaja poolt kohtuistungil antud seletused (t.l.189190). Seega on igati õiguspärane, et T.V`t on käsitletud maamaksukohustuslasena ja tal tuli kuni ehitiste aluse maa teise isiku nimele kinnistamiseni tasuda maakasutuse eest maamaksu (t.l.178). Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtumenetluses leidnud kinnitust, et peale Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsuse ja selle alusel Ida-Viru RAEK inspektsioonis väljastatud ehitusloa on olemas mingeid Alajõe Vallavalitsuse haldusakte või toiminguid, mis on võinud põhjustada T.V`le tema poolt nimetatud või mistahes muud varalist või mittevaralist kahju. Ka Tartu Ringkonnakohus on haldusasja nr- 3-03-91 kohtuotsuses leidnud, et vaidluse põhjuseks oleva elamu ehitamise tegi võimalikuks tegevus millega eraldati maa ja anti ehitusluba. Seega tuleb T.V kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebaja poolt tasutud 80 krooni suurune riigilõiv (t.l. 6) halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 kohaselt tema enda kanda. Kuna kohtumäärusega on kaebajale võimaldatud riigi õigusabi ilma kulutuste hilisema hüvitamise kohustuseta (t.l. 74), jääb 10 159,80 krooni suurune õigusabi kulu (t.l. 187) riigi kanda. Õigusabi osutamiseks kulunud aeg on selle saaja eesmärki, kohtuasja keskmist keerukust ja kohtuistungile kulunud aega arvestades reaalsuse piirides ning riigiõigusabi seaduse § 23 tulenev õiguslik alus maksta tasu välja taotluses märgitud suuruses on olemas. Vastustaja oma menetluskulude hüvitamise kohta nõuet ja kuludokumente ei esitanud (t.l. 192). Seega jäävad need halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 4