KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2008. a., Tallinn Haldusasja number 3-08-245 Haldusasi T.E.V.i, V.

) sätete kohaselt, kui rakendussätetest ei tulene teisiti.“ Erandi sätestab PärS § 168, millest tuleneb kohaliku omavalitsusüksuse ja riigi pärimisõigus juhul, kui seadus- või testamendijärgsed pärijad puuduvad. Käesoleval juhul sellise erandi kohaldamiseks alust ei olnud ning pärand avanes (st. pärandaja suri) enne 1997. aasta 1. jaanuari, mistõttu saab järeldada, et käesoleval juhul tuli kaebajate poolt nõudeõiguse pärimisele ka pärast PärS jõustumist kohaldada

sätteid. 20.

§ 551

lg 1 kohaselt pidi pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma.

§ 551

lg 2 sätestas: „Pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama, või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Pärandvara mingit osa valitsema või valdama asunud pärija loetakse kogu pärandvara vastuvõtnuks, ükskõik kus see ka ei asu.“

§ 551

lg 3 sätestas: „Käesolevas paragrahvis nimetatud teod peavad olema tehtud kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast.“

§ 562

lg 1 sätestas: „Tunnistus pärimisõiguse kohta antakse välja pärijale pärast kuue kuu möödumist, arvates pärandi avanemise päevast.“. Samas

§ 562ei sätestanud pärimisõiguse kohta tunnistuse väljaandmise lõpptähtaega.

Eeltoodud sätetest saab järeldada, et kaebajad võisid J.-V. V.’i pärandvara omandada kahel viisil: kas seda kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast valitsema ja valdama asudes või notariaalorganile kirjalikku avaldust esitades. Kui nad asusid valdama või valitsema ka ainult pärandvara mingit osa, loeti nad kogu pärandvara vastuvõtnuks, olenemata selle asukohast. Torontos

1. veebruaril
2. aastal kaebajatele väljastatud testamendijärge pärimisõiguse tunnistuses tõendab notar Enn Allan Kuuskne, et peale J. V. V.’i surma, xx xx xxxx. a. võtsid T.E.V., V.V. ja J.K-L.V. vastu J. V. V.’i päranduse ja hakkasid seda koheselt valitsema, käsutama ja kasutama. Kohtul puudub alus kahelda eeltoodud kinnituse õigsuses. Eeltoodud pärimisõiguse tunnistusest nähtub ühtlasi, et pärandvara koosnes kogu J. V. V.’i Eestis asuvast varast, kaasaarvatud hoonetest ja maast endisel kinnistul 1708 N, xxxxxxxxx. Kuigi kohus möönab, et kaebajad ei saanud ilmselt valitseda, kasutada ja käsutada J.-V. V.’i õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust, võisid nad valitseda, kasutada ja käsutada J.-V. V.’i muud pärandvara, mistõttu ka pärandvara osalise valitsemise või valdama asumise korral tuleb lugeda kaebajad

§ 551lg 1 alusel pärandi vastuvõtnuks.

Kohtu seisukohta kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. detsembri
2. a. otsus tsiviilasjas nr. 3-2-1-130-05, mille p-s 11 märkis Riigikohus, et põhimõtteliselt on võimalik nõudeõigust pärida ka notarile avaldust esitamata,

§ 551lg 2 teises lauses sätestatud viisil.

1. Maareformi seaduse muutmise seaduse (MRSMS, Riigikogu 26.10.2005 seadus, jõustus
2. novembril 2005, avaldatud RT I 2005, 61, 476) §-ga 8 muudeti MRS § 192 lõiget 3 ning sõnastati 6

. Siiski pidid kaebajad nõudeõiguse kohta pärimisõiguse tunnistuse taotlemisel juhinduma ka MRS § 192 lõikest 1, mis kehtis J.-V. V.’i surmapäeval ning MRS § 192 lõiget 1 täpsustavast, enne J.-V. V.’i õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse vastuvõtmist jõustunud ORAS § 161 lõikest 1, mille kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti seaduste sätteid sõltumata pärandi avanemise kohast. Kohus nõustub vastustajaga, et ORAS § 161 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse taotlemise korral pidid kaebajad pöörduma Eesti notari poole. Kohus asub eeltoodud seisukohale järgnevatel põhjustel:

§ 551

lg 2 loeb pärija pärandi vastuvõtnuks muuhulgas juhul, kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Samas tuleb eeldada, et notar, kelle poole pärimiseks avaldusega pöördutakse järgib enda asukohamaa, mitte mõne teise õigussüsteemi seadusi, mistõttu pärimiseks Kanada notari poole pöördudes ei kohalda notar kaebajate nõudeõiguse pärimisele Eesti seaduste sätteid. Seega tuleneb

§ 551

lg-st 2, et pärandi avanemise koha notariaalorganile avalduse esitamisel kuulub pärimismenetluses kohaldamisele pärandi avanemise koha (käesoleval juhul Kanada) seadus. Kuna nimetatu on vastuolus nii MRS § 192 lõikega 1 kui ka ORAS § 161 lõikega 1, mis täpsustavad

-s sätestatud pärimisõiguse regulatsiooni ning mille kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti tsiviilseaduse sätteid, on vastustaja õigesti leidnud, et nõudeõiguse pärijad saavad taotleda pärimisõiguse tunnistust vaid Eesti notarilt. 23. Järgnevalt uurib kohus, kas asjaolu, et kaebajatel oli

alusel võimalik pärast MRSMS jõustumist Eesti notari poole pöörduda ning kas asjaolu, et nad seda ei teinud saab olla Tallinna Linnavalitsuse

1. veebruari
2. a korralduse nr. 181-k, millega kaebajatele tagastati osaliselt xxxxxxxxxxx maa, kehtetuks tunnistamise aluseks. Tallinna Linnavalitsuse
3. jaanuari
4. a korralduses nr. 106-k on motiveeritud
5. veebruari
6. a korralduse nr. 181-k kehtetuks tunnistamist sellega, et kuna kaebajad ei pöördunud tähtaegselt maa tagastamise nõudeõiguse 7

§ 551lg-s 2 sätestatud esimest pärandi vastuvõtmise viisi – st.

asudes pärandvara osa valitsema või valdama.

ei sätestanud kaebajatele kohustust eeltoodud viisil pärandit vastu võttes pöörduda ka täiendavalt pärimisõiguse tunnistuse saamiseks notari poole. Samuti tuleneb

§ 551

lg-st 3, et kui kaebajad oleksid soovinud pärandi vastu võtta avalduse esitamisega notarile, oleksid nad pidanud seda tegema 6 kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast. Samas ei oleks notar neile hoolimata avalduse esitamisest saanud väljastada pärimisõiguse tunnistust nõudeõigusele, kuna J.-V. V.’i surmapäeval kehtinud MRS § 192 lõikest 2 tulenevalt sai vastava pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks olla vaid õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. ÕVVTK tegi vastava otsuse alles

1. aprillil
2. a – seega pärast 6 kuu möödumist pärandi avanemisest. Eeltoodust ei saa siiski teha järeldust, nagu ei oleks kaebajad olnudki õigustatud nõudeõigust pärima. Nii on Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-130-05 leidnud järgmist: „Nõudeõigus omandireformi õigustatud subjektidele tekkis omandireformi aluste seaduse jõustumisega
3. juunil 1991 ning oli sellisena (nõudeõigusena) ka pärandatav.“
4. Eeltoodust lähtuvalt saab järeldada, et kuigi kaebajad olid MRSMS jõustumise ajaks
5. novembriks 2005 pärandvara

-s ettenähtud korras vastu võtnud, ei olnud neil selle kohta esitada MRSMS §-s 26 ettenähtud pärimisõiguse tunnistust ning kuivõrd nende suhtes kehtisid

sätted, oli möödunud ka 6-kuune notari poole kirjaliku avalduse esitamise tähtaeg. Seega puudus kaebajatel võimalus täita ORAS § 161 lõikest 1 tulenevat nõuet pöörduda nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole. Kohus on seisukohal, et kuivõrd MRSMS säte, mis nägi ette nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustuse, jõustus alles

1. novembril
2. a, ei pidanud kaebajad
3. aastal ette nägema seda, et neil on kohustus esitada 6 kuu jooksul Eestis tegutsevale notarile avaldus nõudeõiguse pärimiseks ning et neil puudub võimalus pärida J.-V. V.’i pärandvara seda valitsema asudes. Erinevatel aegadel vastu võetud seaduste ühildamatusest tulenev seaduste täitmise võimatus ei saa olla kaebajatele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmise aluseks, kui kaebajad on teinud kõik endast oleneva seaduste täitmiseks ning puudub alus kahelda selles, et kaebajad on pärandvara vastu võtnud. Vastustaja on seadust käesoleval juhul vääralt tõlgendanud. ORAS § 161 lg 1 ei sätesta, et pärandvara saab lugeda vastuvõetuks vaid juhul, kui kaebajad on pöördunud pärandvara vastuvõtmiseks notari poole. MRSMS § 26 sätestab küll nõudeõigust pärima õigustatud isikute kohustuse esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, kuid ka antud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas sätte eesmärgiga. Selliseks eesmärgiks ei saa olla Eesti seadustega kooskõlas pärandvara vastuvõtnud isikutele maa tagastamise välistamine põhjusel, et neil ei ole esitada Eesti notari poolt koostatud pärimisõiguse tunnistust, vaid nõudeõiguse pärijate poolt pärandvara vastuvõtmise kindlakstegemine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud seisukohale, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega –kohustusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.02.2003 otsus tsiviilasjas nr. 3-21-12-03). Kaebajate poolt Eesti seaduste alusel pärandvara vastuvõtmist on käesoleval juhul võimalik tuvastada ka Kanada notari poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistuse alusel, millest 8