) järgi ei saa E.E.i kui täisühingu iTech Solutions täisosanikku ja juhatuse liiget ajateenistusse kutsuda.
lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt ei tohi ajateenija tegutseda ettevõtjana täisühingus või usaldusühingus ega isiklikult vastutada sellise äriühingu kohustuse eest. Kaebuse esitaja on täisühingu iTech Solutions täisosanik ja juhataja, talle kuulub nimetatud täisühingust 50%. Teine täisosanik on T.T.. Ettevõtja 2006. aastaaruandest nähtub, et tegemist on reaalselt tegutseva, mitte fiktiivse äriühinguga. Aastal 2007 on ettevõtte majandustegevus veelgi kasvanud. Komisjon jättis E.E.i vaide rahuldamata ja vastustaja otsuse jõusse viidates
§-le 59 lg 1. Komisjon on asunud seisukohale, et kuna
§-s 183 ei ole sätestatud ajateenistusest vabastamise alused, vaid tegevusala piirangud ajateenistuses viibivale ajateenijale, siis ettevõtjaks olemine ja sealt tulenevate varaliste kohustuste olemasolu ei ole aluseks ajateenistusest vabastuse saamiseks. Kaebuse esitajale jääb see seisukoht arusaamatuks. Komisjon ei ole selgitanud, kuidas kaebuse esitaja, kes on tänasel päeval täisühingu täisosanik ja juhataja, peaks seadusest tulenevalt ajateenistuskohustuse täitmiseks käituma. Kaebuse esitaja on seisukohal, et see, et
ei näe § 183 lg 1 p-s 1 sätestatud täisühingus tegutsemise piirangut ette ajateenistusest vabastamise alustena, on lünk seaduses. Kuna seadus ei näe ajateenistusse asumise eelselt täisühingu osanikule ette kohustust täisühingust lahkuda, välistab täisühingu osanikuks olemine järelikult ajateenistusse kutsumise. Kaebuse esitaja arvates tuleb
lg 1 tõlgendada koostoimes
lg 1 p-dega 1 ja 3 ning asuda seisukohale, et tegutsemist ettevõtjana täisühingus tuleb käsitleda ka ajateenistusest vabastamise alusena. Kaebuse esitajal ei ole võimalik oma ärilist tegevust ajateenistuse ajaks peatada ega ühingust lahkuda. Töölepingu seaduse (edaspidi - TLS) § 55 p 7 kohaselt peatub tööleping ajaks, mil töötaja on ajateenistuskohustuse täitmisel, teenib asendusteenistuses või võtab osa õppekogunemisest. Samas ei laiene TLS § 7 p 10 juriidilise isiku organi juhatajale. Äriseadustiku (edaspidi - ÄS) § 88 lg 1 kohaselt on igal osanikul õigus ja kohustus osaleda 2 täisühingu juhtimises. Seega on täisühingu osanik ühtlasi täisühingu juhataja ning seega ei laiene talle TLS ning kohaldada tuleb ÄS, mis aga ei näe ette täisühingu osaniku volituste peatumist ajateenistuskohustuse täitmise ajaks. Samuti ei näe seadus ette võimalust kuidagi oma osalus ühingus peatada. Täisühingus ei moodustata spetsiaalseid juhtorganeid (juhatust), kõik osanikud on ühtlasi ka täisühingu juhatajad, kellele on ÄS § 88 lg-st 1 tulenevalt pandud kohustus täisühingut juhtida. Seega ei ole kaebuse esitajat võimalik ka täisühingu juhtimisest ajutiselt tagasi kutsuda (liikmelisust peatada). Ainus võimalus, kuidas täisosanik võiks täisühingu tegevuses osalemist ajutiselt peatada, on osaniku lahkumine täisühingust. Samas ÄS § 107 sätestab, et osanik võib lahkuda täisühingust majandusaasta lõpul, teatades sellest vähemalt kuus kuud ette, kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud lühemat tähtaega. iTech Solutions ühingulepingus pole lühemat tähtaega ette nähtud. Kaebuse esitaja on ajateenistusse kutsutud 07. jaanuarist 2008. a. Tulenevalt ÄS §-s 107 sätestatud etteteatamistähtajast täisühingust lahkumise kohta ning tulenevalt sellest, et täisühingu iTech Solutions majandusaasta lõpeb 31. detsembril, ei oleks kaebuse esitajat kindlasti võimalik kutsuda ajateenistusse 07. jaanuaril 2008. a, kuna
p-de 1 ja 3 kohaselt ei tohi ta ajateenistuse ajal tegutseda ettevõtjana täisühingus või usaldusühingus ega isiklikult vastutada äriühingu kohustuse eest. Otsus kaebuse esitaja ajateenistusse kutsumise kohta on tehtud
ega ükski teine õigusakt ei sätesta, kuidas täisühingu osanik peaks ajateenistuskohustust arvestades käituma. Tegemist on õigusliku vaakumiga, kus seadusandja seab küll kohustuse, kuid ei reguleeri, kuidas seda kohustust teatud juhtudel täita. See, et isik ei tohi ajateenistuse ajal tegeleda ettevõtlusega täisühingus, võib iseenesest olla asjakohane ning ajateenistuse iseloomu arvestades mõistlik. Samas on ilmselgelt mõistlik ka see, et isik, kes juba kuulub täisühingusse, mis on mitme aasta vältel reaalselt tegutsenud, ei peaks oma äritegevust ajateenistuse tõttu lõpetama. Kuid olenemata sellest, kas on põhjendatud nõuda ajateenistuses osalemiseks täisühingus osaluse lõpetamist või mitte, tuleb sellise nõudmise esitamisel järgida põhiseadusest (edaspidi – PS) tulenevaid reegleid. Viitega PS §-le 31 ja Riigikohtu üldkogu 3. detsembri 2007. a otsusele nr 3-3-1-41-06 leiab kaebuse esitaja, et ettevõtlusvabaduse piirang peab olema nii formaalselt kui materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Tulenevalt sellest, et põhiõigusi- ja vabadusi saab piirata ainult seadusjõulise õigusaktiga, ei saa KRA ega ka Kaitseministeerium kohustada isikut täisühingust lahkuma, kuna sellist võimalust
ette ei näe. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et ettevõtjana täisühingus tegutsevad isikut ei saa kaitseväeteenistusse kutsuda. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et
-s sisaldub nõue täisühingust lahkuda, on selline nõue ebamõistlikult piirav ega vasta PS-le. Viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve komisjoni
Eesti on noor ja arenev riik, mistõttu tuleks riigil igati soodustada eraettevõtlust ning inimeste püüdeid riiki edasi arendada. Tekkinud olukorras tooks riigi huvide eelistamine (ajateenistusse kutsumise näol) kaasa põhjendamatult rängad tagajärjed nii kaebuse esitajale kui kolmandatele isikutele, eeskätt täisühingu teisele osanikule, kellel kaebuse esitaja ajateenistuskohustuse täitmise tõttu ei ole võimalik samuti senisel viisil ettevõtlusega tegeleda. Kahtlemata puudutab see ka täisühingu kliente, kes on sõlminud kaebuse esitajaga lepingud ning kellel on õiguspärane ootus nende lepingute kestmisesse. Nimetatud põhjustel tooks kaebuse esitaja täisühingust lahkumine ja täisühingu sundlõpetamine kaasa arvestatava kahju tekkimise nii kaebuse esitajale kui kolmandatele isikutele, kes on täisühinguga seotud ning kelle huve see oluliselt riivaks. 3 Kaebuse esitaja mõistab, et ajateenistus on üks tema kohustusi riigi ees. Samas on ta täitnud ta mitmeid teisi riigi poolt talle pandud kohustusi korrektselt (nt maksukohustus). Kaebuse esitaja leiab, et tema (aga ka teiste täisosanike) vabastamine ajateenistusest ei too endaga kaasa olulisi tagajärgi riigile, küll aga kaebuse esitajale (ja teistele täisosanikele). Riik peaks seda arvestama ning kaitsma antud situatsioonis nõrgemat osapoolt s.o. kaebuse esitajat. Täisühingust lahkumine kahjustaks ka kaebuse esitaja omandit. Viitega ÄS § 101 lg-tele 1 ja 2 leiab E.E., et täisühingu osaniku isiklik vara on samaaegselt ka täisühingu vara. Juhul, kui täisühingu võlausaldajatel tekivad nõuded täisühingu vastu, siis saavad nad nõuete rahuldamiseks pöörduda ka täisühingu osaniku poole, kes peaks hakkama nõuete rahuldamiseks oma isiklikku vara võõrandama. Kui kaebuse esitaja oleks sunnitud täisühingust lahkuma ning täisühing lõpetatakse, võib juhtuda, et kaebuse esitajal tuleb oma isiklikku vara võõrandama asuda. See aga läheb vastuollu PS §-ga 32. Piirangud omandile peavad tulema seadusest. Antud juhul seaduses selliseid piiranguid sätestatud pole. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi - TsÜS) § 40 lg 1 p 4 kohaselt lõpetatakse juriidiline isik selleks seadusega õigustatud isiku nõudel juhul, kui juriidiline isik ei vasta talle kehtestatud nõuetele. Tulenevalt sellest, et lisaks kaebuse esitajale kuulub täisühingusse ka teine täisosanik ning tulenevalt sellest, et ÄS § 79 kohaselt vastutavad täisosanikud täisühingu kohustuste eest kogu oma varaga, oleks kaebuse esitajale ning ka teisele täisosanikule ebamõistlikult koormav see, kui kaebuse esitaja peaks täisühingust lahkuma ning ettevõte sundlõpetataks. See mitte ainult ei riivaks üksnes kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust, vaid kahjustatud saaks ka täisühingu teise osaniku põhiseadusega kaitstud ettevõtlusvabadus ning tema omand. Kaebuse esitaja rõhutab, et piirangud omandile ja ettevõtlusele ning isikule endale käitumisviisi valiku õiguse jätmine on põhjendatud sellisel juhul, kui tegemist on isiku õigustega (nt teatud tööle kandideerimised jms), kus isik võib ise otsustada, kas ta soovib piirangust hoolimata midagi teha. Kui aga tegemist on isiku mingi kohustusega, mille täitmiseks on ette nähtud piirangud, mis neid kohustusi välistavad, kuid piirangutest vabastamise kohustust ette ei ole nähtud, siis on ainumõistlik asuda seisukohale, et ka põhikohustust ennast ei ole võimalik täita. Toetades seaduse sellist tõlgendust, mis ei lähe vastuollu PS-ga, leiab kaebuse esitaja, et
lg 1 tõlgendada koostoimes
lg 1 p-dega 1 ja 3 ning asuda seisukohale, et tegutsemist ettevõtjana täisühingus tuleb käsitleda ka ajateenistusest vabastamise alusena. Vaidlustatavas otsuses on vastustaja lähtunud
formaalsest sõnastusest. Kaebuse esitaja asub ka alternatiivsele seisukohale, väites, et otsus on haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) § 63 lg 2 p 4 alusel tühine, mistõttu see ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi. Otsus on tühine, kuna see kohustab kaebuse esitajat toime panema õigusrikkumise. Otsuse kohaselt on kaebuse esitaja kohustatud asuma ajateenistusse, samas
Kaebuse esitajal ei ole seadusest tulenevat võimalust täisühingust lahkumiseks
Kaebaja saab ajateenijaks alles ajateenistuskohustuse täitmisele kutsumisest (
Kuni ajateenijaks saamiseni
lg 1 sätestatud piirangud kaebajale aga ei kohaldu, mistõttu ei saa vaidlustatud haldusakt rikkuda tema õigusi. Kui kaebaja muutub ajateenijaks ja leiab, et
lg 1 alusel välja antud haldusakti või sooritatud haldustoiminguga rikutakse tema õigusi, saab ta kaitsta oma õigusi haldusmenetluses (ja vajadusel halduskohtumenetluses). Nimetatud asjaolud leiavad aset alles tulevikus ning HKMS ei võimalda kaebajal vaidlustada tulevikus tehtavaid haldusakte ega toiminguid. Vaidlustamisõigus on olemas alles juba välja antud haldusaktide ja sooritatud toimingute suhtes. Siinjuures peab kaebaja silmas pidama, et KRA põhimääruse §-st 6 tulenevalt omab amet õigusaktides toodud pädevust üksnes kutsealuste suhtes. Ajateenijana tuleb kaebajal oma taotlused esitada kas väeosa ülemale või temaga võrdsustatud ülemale (
Juhul, kui kohus ei nõustu väitega, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebaja õigusi, siis viitab vastustaja järgmisele. Vastustaja leiab, et
lg 1 p 1 kasutatud sõnastus „tegutseda” ei keela täisühingu täisosanikuna olekut, vaid just selles staatuses tegutsemist e täisühingu juhtimist. ÄS § 91 sätestab, et juhtima õigustatud osanik võib mõjuval põhjusel, teatades sellest ette teistele juhtima õigustatud osanikele, juhtimisõigusest loobuda, juhul kui loobumine ei kahjusta ühingu huve.
-st tuleneva piirangu täitmine on vaieldamatult mõjuv põhjus juhtimisõigusest loobumiseks. Seega annab ÄS § 91 võimaluse vältida
Kuna kaebaja teadis juba
lg 1 p 1 fikseeritud tegutsemiskeeldu ilma, et see oleks talle ebamõistlikult koormav. Teadaolevalt võib isiklik vastutus äriühingu kohustuste eest tekkida ka aktsionäridel ÄS § 298 lg 2 alusel ning osaühingu osanikel ÄS § 168 lg 2 alusel. Samas lubab
lg 2 nii kaadrikaitseväelasel kui ka ajateenijal omada osaühingu osa, aktsiaseltsi aktsiaid ja teisi väärtpabereid. Kaadrikaitseväelast ega ajateenijat ei vabastata ka varem tekkinud eraõiguslikest kohustustest. Seega ei välista seadusandja, et kaadrikaitseväelane või ajateenija jääb siiski äriühingu kohustuste eest vastutavaks. Kui võtta arvesse, et ka aegumine ei lõpeta eraõiguslikku kohustust, siis tähendaks kaebaja poolt välja pakutud tõlgendus seda, et kui isik on kunagi võtnud enda kohustuse vastutada äriühingu eest või jäi vastutavaks vastavalt seadusele sõltumata oma tahtest, siis ei saagi ta kunagi kaadrikaitseväelaseks ega ajateenijaks ka siis, kui ta ise seda tungivalt soovib. Väärib rõhutamist, et erinevalt kaebajast ei ole paljudele meeskodanikele teenistus Eesti kaitseväes tülikas ja soovimatu koorem, vaid on subjektiivne õigus ning auväärne ülesanne, aga ka mõne kaaskodaniku elukutse. Seega tähendaks kõnealuse piirangu mõistmine nii, nagu seda teeb kaebaja, paljudele isikutele võimatust asuda kaitseväeteenistusse. Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29), mida
Vastustaja on seisukohal, et piirang, mis on seotud varasema võlasuhtega ja saadab isikut kogu tema elu, arvestamata selle asjaolusid, võib olla ebaproportsionaalne eesmärgiga kaitsta kaitseväelaste sõltumatust. See tähendaks ka seda, et kunagi võlasuhtesse astunud isikut koheldaks karmimalt kui kurjategijat nendele relvaloa andmisel (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-2000, § 17). Analoogselt osundatud asjas leituga leiab vastustaja, et vaatamata
ettekirjutusele mitte lubada kaitseväeteenistusse isikuid, kes on isiklikult vastutav äriühingu kohustuste eest, peab haldusorgan ja kohus alusel kõiki asjaolusid arvestades kaaluma, kas piirangu tegemine on vajalik demokraatlikus ühiskonnas ega moonuta isiku õiguse või vabaduse olemust. Kõnealusel juhul leidis vastustaja haldusorganina, et kaebaja eraõiguslike kohustuste laad ei takista tal ajateenistuse läbimist. Kaebaja ei ole vastupidist tõendanud. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et tuleb eelistada
lg 1 p 3 tõlgendust, mille järgi hõlmab see ainult keeldu võtta uusi kohustusi kaitseväeteenistuse ajal. Kaitseväeteenistuse kohustus tuleneb otse PS-st. Nimelt on Eesti kodanikud kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras (PS § 124). Ajateenistuse ajalist toimumist PS ei reguleeri, mistõttu näebki
ette ajateenistusse kutsumise ajapikendamise andmise.
ei sätesta ega saagi sätestada isiku vabastamist tema poolt täisühingu osaku või vara (sh kohustuste) omamise tõttu, mida oma kaebusega soovib saavutada kaebaja, sest see asetaks kaebaja eelistatud seisundisse võrreldes isikutega, kes oma varalise seisundi, sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse või muu asjaolu tõttu ei oma vahendeid täisühingu osaku omandamiseks või ei soovi seda teha. Arusaadavalt oleks see vastuolus nii PS § 124, kui ka PS-st ja rahvusvahelises õigusest tuleneva diskrimineerimise keelu rikkumist. Sellepärast ei saa
Kui kohus aga eespooltoodud argumentidega ei nõustu ja leiab, et tegemist on eraõiguse ja riigikaitseõiguse põhimõttelise vastuoluga, tõusetub küsimus
lg 1 põhiseadusega kooskõlas olemisest.
6 Kaebaja on pärast täisühingu asutamist varasemalt taotlenud ajapikendust ja palus enda kutsumist ajateenistusse juulis
lg 1 järgi aluseks ajateenistusest vabastuse saamiseks ning
§-s 183 ei ole sätestatud ajateenistusest vabastamise aluseid, vaid tegevusalal piiranguid ajateenistuses viibivale ajateenijale. E.E. on aga seisukohal, et teda ei saa ajateenistusse kutsuda, kuna kaebuse esitaja on täisühingu iTech Solutions täisosanik ja juhataja ning talle kuulub nimetatud täisühingust 50%,
lg 1 p-s 1 on sätestatud täisühingus tegutsemise piirang, kuid kaebuse esitajal ei ole võimalik oma ärilist tegevust ajateenistuse ajaks peatada ega ühingust lahkuda. Seega on ta sunnitud toime panema nimetatud õigusnormi rikkumise, asudes ajateenistusse, olles samaaegselt tegutsev ettevõtjana täisühingus, mis muudab selleks kohustava haldusakti tühiseks. Samuti leiab E.E., et asjaolu, et
ei näe § 183 lg 1 p-s 1 sätestatud täisühingus tegutsemise piirangut ette ajateenistusest vabastamise alustena, on lünk seaduses. Kaebuse esitaja arvates tuleb
lg 1 tõlgendada koostoimes
lg 1 p-dega 1 ja 3 ning asuda seisukohale, et tegutsemist ettevõtjana täisühingus tuleb käsitleda ka ajateenistusest vabastamise alusena. 2. Kohus on seisukohal, et ehkki
järgi kutsealune on jooksva aasta vältel 16aastaseks saav kaitseväekohustuslane kuni ajateenistusse kutsumiseni või ajateenistusse kutsumisest vabastamiseni ning § 9 lg 1 järgi ajateenija on käesoleva seaduse alusel ajateenistuskohustuse täitmisele kutsutud kaitseväekohustuslane, ei saa nimetatud sätetest teha järeldust, et alates kaebaja suhtes KRA poolt 21. septembril 2007. a tehtud otsusest sai E.E.ist ajateenija. Sellist tõlgendust ei võimalda ühelgi juhul muud
ega asjassepuutuvate õigusaktide, sh KRA põhimäärus, sätted.
§-st 2 tuleneb, et kaitseväeteenistuseks loetakse teenistust muu hulgas kaitseväes, kaitseväeteenistuse liigid on tegevteenistus ja reservteenistus, üheks tegevteenistuse liigiks on omakorda ka ajateenistus. Vastavalt
§-le 6 kaitseväeteenistuse subjektideks on kutsealused, kaitseväelased, reservväelased ja eruväelased. Tulenevalt sama seaduse § 6 lg-st 1 kaitseväelane on tegevteenistuses olev Eesti kodanik, lg 2 kohaselt kaitseväelased jagunevad tegevteenistuse liigi alusel ajateenijateks, kaadrikaitseväelasteks ja õppekogunemisest osavõtvateks reservväelasteks.
lg 4 järgi KRA otsusega mittenõustumise korral võib kutsealune esitada vaide kaitseväeteenistuse komisjonile või kaebuse halduskohtule.
lg 42 kohaselt kutsealune on kohustatud ilmuma ajateenistusse KRA määratud ajal ja kohas, vastavalt lg-le 6 ajateenistusse asumisel peavad kutsealusel olema kaasas talle teatavaks tehtud dokumendid ja esemed. Nende jm sätete alusel on kohus seisukohal, et vaatamata asjaolule, et isik on kutsutud ajateenistusse, st KRA on teinud tema suhtes otsuse ajateenistusse kutsumise kohta, säilitab ta kutsealuse staatuse siiski kuni tegelikult ajateenistusse ilmumiseni/asumiseni. Sõnaselgelt tuleb see
§-st 61, milles on sätestatud, et ajateenistuskohustuse kestus on aeg, mille 7 kestel kaitseväekohustuslane on kohustatud ajateenijana täitma kaitseväeteenistuskohustust (lg 1), ning et ajateenistus algab väeosa ülema või väeosa ülemaga võrdsustatud ülema ajateenija tegevteenistusse võtmise käskkirjas märgitud kutsealuse teenistuskohta saabumise päevast (lg 2). Sama kinnitavad ka kaitseministri
lg-le 2 KRA korraldab kaitseväekohustuslaste arvelevõtmist ning kutsealuste aja- ja asendusteenistusse kutsumist. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 3 KRA pädevuses on muuhulgas otsustamine järgmistes kutsealust puudutavates küsimustes: ajateenistusse kutsumine, kutsumise aeg ja väeosa ning ajateenistusse kutsumisest vabastamine ja kaitseväekohustuslaste registrist kustutamine vastavalt
-le. Ajateenistusest vabastamise alused on sätestatud
§-s 59 ammendavalt. Puudub vaidlus, et E.E.i puhul nimetatud vabastamise aluseid ei esine. Ka Korra § 4 lg 1 kohaselt ajateenistusse ei kutsuta
Et KRA saab kutsealuse ajateenistusse kutsumisest vabastada üksnes vastavalt
-le ja osundatud seadus ei võimalda KRA-le diskretsiooni, kui vabastamise alused puuduvad, siis oli KRA õigustatud E.E.i ajateenistusse kutsuma, st tal puudus seaduslik alus kaebajat ajateenistusse kutsumisest vabastada. Vaidlustatud otsus vastab formaalselt eelviidatud Korra §-st 3 tulenevatele nõuetele. 4.
§-s 183 on sätestatud ettevõtluses osalemise ja äriühingutesse kuulumise piirangud. Nimetatud paragrahvi
§-s 183 sätestatud ettevõtluses osalemise ja äriühingutesse kuulumise piirangu
§-s 59 ajateenistusest vabastamise alusena seadustamata jätmine oleks käsitatav seaduse lüngana, mis vajaks ületamist ja mida üldse saaks ületada tõlgendamise teel. Kohus on seisukohal, et seadusandja tahe on olnud arusaadav ja mõistetav: kutsealusele ei ole soovitud neid piiranguid kehtestada, kuna see oleks tsiviilisiku suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalne; teine on olukord aga kaitseväelaste, sh ajateenijatega, kes on allutatud rangele kaitseväelisele distsipliinile ja kohustatud järgima väga spetsiifilistest õigusaktidest tulenevaid keelde, käske ja nõudmisi. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et
ei sätesta ega saagi sätestada isiku vabastamist tema poolt täisühingu osaku või vara (sh kohustuste) omamise tõttu, sest see asetaks kaebaja eelistatud seisundisse võrreldes isikutega, kes oma varalise seisundi, sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse või muu asjaolu tõttu ei 8 oma vahendeid täisühingu osaku omandamiseks või ei soovi seda teha, mis oleks vastuolus PS-st ja rahvusvahelises õigusest tuleneva diskrimineerimiskeeluga. PS § 124 lg-st 3 tuleneb, et kui seadus ei näe teenistuse erilaadi huvides ette teisiti, on kaitseväes ja asendusteenistuses olevatel isikutel kõik põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused. Piirata ei tohi põhiseaduse paragrahvides 8 lõiked 3 ja 4, 11-18, 20 lõige 3, 21-28, 32, 33, 36-43, 44 lõiked 1 ja 2 ning 49-51 ettenähtud õigusi ja vabadusi. Seega PS ei keela piirata kaitseväelase suhtes PS §-st 31 tulenevat Eesti kodaniku õigust tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Kutsealuste kohta, järelikult ka E.E.i kohta need sätted ei käi. PS § 31 kohaselt aga seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. PS § 32 lg 2 järgi igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Kaevatud otsus ei kitsenda kutsealuse õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.
lõike 11 alusel avalduse ja valinud ajateenistuskohustuse täitmisele asumise kalendriaasta, kutsutakse ajateenistusse tema valitud kalendriaastal. Neil asjaoludel pidi E.E., olles teadlik oma lähenevast ajateenistusest, tegema õigeaegselt ka oma äritegevuse ümberkorraldusi. Kui ta jättis need tegemata, siis on ta tegutsenud halvas usus ja peab kanda ka sellest tulenevaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Lisaks eelmärgitule peab kohus vajalikuks toonitada, et ÄS § 91 kohaselt juhtima õigustatud osanik võib mõjuval põhjusel, teatades sellest ette teistele juhtima õigustatud osanikele, juhtimisõigusest loobuda, juhul kui loobumine ei kahjusta ühingu huve. Kohus nõustub vastustajaga, et isegi siis, kui kaebaja ei teinud õigeaegselt vajalikke ümberkorraldusi oma ajateenistuskohustuse täitmisele asumiseks, on kahtlemata võimalik käsitada selle kohustuse ning
-st tuleneva piirangu täitmist mõjuva põhjusena juhtimisõigusest loobumiseks. Seega ÄS § 91 annab võimaluse tulevikus vältida
lg 1 p-st 1 tulenevat keelu rikkumist ja põhjendamatu on kaebaja väide, et vaidlustatud otsus sunnib teda toime panema nimetatud õigusnormiga kehtestatud piirangu rikkumise. E.E.i väide vaidlustatud otsuse tühisusest HMS § 63 lg 2 p 4 alusel on seetõttu samuti alusetu.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.