Obsah (4)

§ 113§ 197§ 6§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-4729 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2008. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Margo Klaar, Ulvi Loonurm

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 21.01.2005 töövõtulepingu p 12.5 kohaselt oli õigus nõuda tasumisele kuuluvate summade tasumisega viivitamisel viivist 0,25% päevas tasumata summalt. Harju Maakohtu 25.04.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-05-15001 (jõustus 10.01.2007) mõistis kohus kostjalt välja akti nr 7 alusel tehtud tööde maksumuse 365 330, 36 krooni ja akti nr 8 alusel 173 716, 30 krooni, seega põhivõlgnevuse kokku 539 046, 66 krooni. Ühtlasi mõistis kohus välja viivise 293 943, 55 krooni ning tegi kostja nõude osas tasaarvestuse, pidades kostja nõuet hageja vastu põhjendatuks summas 252 187 krooni. Seega rahuldas kohus hageja nõude kokku summas 580 803, 20 krooni. Otsuse kohaselt oli kostja õigustatud nõude tasaarvestamine tingitud asjaolust, et hageja ise rikkus pooltevahelises töövõtulepingus kokkulepitud tingimusi, millest tulenevalt oli kostja sunnitud lepingu üles ütlema. Antud juhul tuleb ka neid asjaolusid arvestada.

§ 197

lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Seega lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse tekkimise hetkest ehk tagasiulatuvalt ajahetkest, mil tekkis tasaarvestuse olukord. Nimetatud asjaolu omab eelkõige tähendust tasaarvestatud nõuetega seotud kõrvalkohustuste suhtes, mis lõpevad nõude tekkimise korral, nagu viivisenõue, kohustuse 2 täitmisega viivitamisega seotud leppetrahvinõuded, intressid. Tsiviilasjas nr 2-05-15001 tehtud otsuse p-s 7 kirjeldatu alusel võib eeldada (tl 29 pöördel), et kostja poolne lepingu ülesütlemine toimus 2005.a aprillis-mais, mistõttu on põhjendatud kostja poolt tasaarvestuse teostamine summas 252 187 krooni. Seega lõppes tagasiulatuvalt hiljemalt alates 2005.a maist hageja õigus nõuda viivist 252 187 krooni ulatuses kostja poolt maksmisele kuuluvast summast. Sissenõutav põhinõue vähenes nimetatud summa võrra, mistõttu jäi põhinõudeks, millelt tekkis hagejal õigus viivist nõuda, 286 859, 66 krooni. Maakohus asus seisukohale, et Harju Maakohtu 25.04.2006 otsusega mõisteti kostjalt välja viivist 293 943, 55 krooni, s.o 7083, 89 krooni enam kui põhivõlgnevus.

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Lisaks heas usus käitumisele tuleb lähtuda ka

§ 7sätestatud mõistlikkuse põhimõttest.

Seega ei ole võlausaldaja õigused lepingujärgse viivise sissenõudmisel piiramatud. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb ka võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada. Ka Riigikohtu praktika kohaselt tuleb rahalise kohutuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, seega hagejal. Hageja ei ole põhjendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue 286 859, 66 krooni. Arvestada tuleb ka üldist praktikat, sest lepingulises suhtes osaleja jaoks peab olema ettenähtav, millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata viivise nõue summas 245 103, 11 krooni ning teha selles osas uus otsus, millega kostjalt nimetatud summa välja mõista. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohus ei arvestanud

§ 113

lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt viivist arvestatakse kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Kaevatava kohtuotsuse põhjendav osa on vastuolus jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-

1. Nimetatud kohtuotsuse peale kostja esitatud apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Kuigi viidatud tsiviilasjas tuvastati kostja põhivõlgnevuse suuruseks akti nr 7 alusel 365 330, 36 krooni ja akti nr 8 alusel 173 716, 30 krooni, on maakohus kaevatavas otsuses leidnud, et põhivõla suuruseks, millelt võis hageja viivist nõuda, oli 286 859, 66 krooni. Käesoleval juhul on tuvastatud, et põhivõla suuruseks oli 539 046, 66 krooni ning et põhivõlg tasuti 12.01.
2. Lisaks selle on kohtuotsuses sisalduv arvestuslik loogika väär. Kui kohus leidis, et põhivõla suuruseks oli 286 859, 66 krooni ja et just sellelt summalt tuleb arvestada viivist ning et viivis ei tohi ületada põhivõlgnevust, siis sellest loogikast lähtuvalt oleks varasemas poolte vahelises vaidluses lahendatud küsimused teistsugused. Kui akti nr 7 järgsest võlast 365 330, 36 krooni arvestada maha kostja trahv 252 187 krooni, siis jääks võlgnevuseks 113 143, 36 krooni. Viivis sellelt summalt 258 päeva eest oleks 72 977, 47 krooni. Akti nr 8 järgne võlg oli 173 716, 30 krooni, viivis 27 päeva eest 11 725, 85 krooni. Sel juhul oleks kostjalt välja mõistetud kokku 371 562, 98 krooni, s.h viivist 84 703, 32 krooni. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks kohus ei mõistnud kostjalt välja viivist 202 156, 34 krooni, s.o kuni põhivõla suuruseni (286 859, 66 – 84 703, 32 = 202 156, 34). Vastus apellatsioonkaebusele ja menetluse edasine käik Kostja Trevelle Arenduse AS peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta kaebuse rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Hageja kohtusse pöördumine oli ilmselgelt pahatahtlik, sest kostja on vaidlusaluste tööde eest esitatud arvetest tuleneva põhivõlgnevuse ja viivise võlgnevuse täies ulatuses kohtuotsuse alusel tasunud. Kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-05-15001 jäi põhivõlgnevuseks 286 859, 66 krooni ja viiviseks 293 943, 55 krooni. Pärnu Maakohtu 28.11.2007 otsusega kuulutati välja Trevelle Arenduse AS pankrot (sama kordas Harju Maakohus 06.12.2007 otsusega). 3 Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 kaevatavas osas tühistada ning hageja viivisenõue summas 245 103, 11 krooni saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Harju Maakohtu 25.04.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-05-15001 on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud võlgnevus 580 803, 20 krooni ja kohtukulud. Kohtuotsus on jõustunud. Otsuse resolutsioonist nähtuvalt on pärast kostja nõude hageja nõudega tasaarvestamist mõistetud kostjalt hageja kasuks 539 046, 66 kroonisest põhivõlast välja enam 41 756, 54 krooni. Hageja, tuginedes viidatud kohtuotsusele, esitas kostja vastu täiendava viivise nõude: 365 330, 36 kroonise võla osas alates 23.03.2006 ja 173 716, 30 kroonise võla osas alates 07.07.2005, mõlemal juhul kuni raha laekumiseni, s.o kuni 11.01.
3. Hagile 19.03.2007 esitatud vastuses (tl 59-60) palus kostja menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada, sest leidis, et hageja on esitanud nõude samade aktide ja arvete alusel, millele hageja tugines ka 06.07.2005 esitatud hagiavalduses ja mis kohtu poolt rahuldati ning et viivisenõue on aegunud: hageja oleks pidanud viivisenõuet juba selles menetluses suurendama. 23.05.2007 kohtuistungil esitas kostja oma kirjalikud seisukohad (tl 7273), mille juurde ta jäi ka suulises sõnavõtus (23.05.2007 istungi protokoll tl 75-77). Kostja leidis, et kui kohus otsustab menetlust jätkata, siis soovib ta märkida, et seoses tasaarvestusega oli eelnevas menetluses kostja põhivõlgnevuseks 286 859, 66 krooni ning et hea kohtutava ja levinud praktika kohaselt ei mõisteta kohtu poolt välja suuremat viivist kui on põhivõlgnevus: tsiviilasjas nr 2-05-15001 väljamõistetud põhivõlgnevus ja viivis olid peaaegu ühesuurused. Kostja ei ole põhjendanud, millisest arutlusest tulenevalt on ta sellele seisukohale asunud. Istungi protokollist nähtuvalt ei ole neid kostja väiteid asja läbivaatamisel käsitletud. Eeltoodule vaatamata pidas kohus kostja seisukohta põhjendatuks ning jättis hagi rahuldamata. Kuigi kohus leidis, et 25.04.2006 otsusega on kostjalt välja mõistetud põhivõlgnevus 539 046, 66 krooni, asus ta seisukohale, et kostja tegelik põhivõlg oli sellest väiksem. Kohus tugines seejuures ka

§-dele 6 ja 7, põhjendades hagi rahuldamata jätmist viivise liigse suurusega: nõutav viivis ületab põhivõlga. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kui kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist, ei ole kohtul alust tugineda viivise liigsele suurusele. Seadusest tulenevalt võib kohus leppetrahvi vähendada vaid kohustatud poole nõudmisel (

§ 113lg 8, § 162 lg 1).

Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus lähtunud hageja poolt esitatud tõendist – Harju Maakohtu 25.04.2006 otsusest –, millest aga eeltoodud järeldusi teha ei olnud võimalik. Kaevatavas kohtuotsuses sisalduv seisukoht, et jõustunud kohtuotsusest võib teha järelduse, et lepingu ülesütlemise ajal 2005.a aprillis-mais oli kostjal õigus teha tasumisele kuulunud summade osas tasaarvestus trahvinõudega ja seega vähenes põhinõue samal ajal 252 187 krooni võrra, ei ole õige. Asjaolu, et kohus arvestas hageja nõudest maha kostja trahvinõude ning mõistis kostjalt välja nende nõuete vahe, ei võimalda väita, et tasaarvestus toimus koos lepingu lõpetamisega 2005.a aprillismais ning sellest ajast alates oli kostja põhivõlgnevuse suuruseks 539 046, 66 krooni asemel 286 859, 66 krooni. Maakohtu sellekohased järeldused ei ole kooskõlas tema poolt viidatud otsuse sisuga: nimetatud otsusest ei nähtu, et kohus oleks põhivõlga kostja nõude võrra vähendanud: kohus leidis, et nii akti nr 7 kui akti nr 8 järgne tasunõue (vastavalt 365 330, 36 krooni ja 173 716, 30 krooni) oli muutunud sissenõutavaks. Kui kostja väitis, et tema põhivõlgnevus oli väiksem, siis pidi tema seda tõendama. Selliseid tõendeid kohtule ei ole esitatud. TsMS § 230 lg-st 2 tulenevalt võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. 4 Eeltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis tingivad otsuse tühistamise ja tsiviilasja samale esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ning saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, siis jaotatakse menetluskulud asja uuel läbivaatamisel. Ü. Jänes M. Klaar U. Loonurm 5