KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-35356 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.05.2008, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Ande Tänav, Iko Nõmm AS SEB Lii

§ 367

lg-test 1-3 ja rendilepingu p-st 10.2 sai seega lugeda põhjendatuks ka 19 568,60 krooni suuruse müügikahjumi nõude kui kulutuste hüvitamise nõude VÕS § 367 lg 1 tähenduses. 9. Tulenevalt rendilepingu p-st 10.2 ja VÕS § 367 lg-st 4 lasub liisinguvõtjal kohustus hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Kostjad leidsid, et nad ei ole kohustatud hüvitama hagejale kulusid teisaldustasule ja müügiteenusele. Ühelt poolt on selge, et nimetatud lisakulud peavad olema kausaalses seoses lepingu ülesütlemisega. Teiselt poolt ei täpsusta sõlmitud rendileping ega ka seaduse dispositiivsed normid seda, millised võimalikud kulud nimetatud lisakuludena hüvitada tuleb. Lähtudes Riigikohtu poolt 08.11.2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 tehtud otsuse p-des 9-11 sisalduvast käsitlusest, peavad taolised kulud olema mõistlikult põhjendatud. Kõnealuse lahendi kohaselt võivad lisakuludena põhimõtteliselt hüvitamisele kuuluda näiteks müügikulud, puhastusteenuse kulu, samuti võib lisakuluks olla sõiduauto tagastustasu. Lahendi p-s 9 on muu hulgas märgitud, et liisinguandja tegevus on reeglina suunatud üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Arvestades eeltoodud kaalutlusi, tuli kohtu hinnangul hageja kantud lisakulu müügiteenusele 9436 krooni lugeda vajalikuks ning mõistlikuks kuluks. Sõidukite võõrandamine ei ole vaadeldav hageja 3 põhilise äritegevusena. Isegi kui see nii oleks, kaasneksid võõrandamisega täiendavad kulud. Kostjad ei väitnud, et kulud müügiteenusele oleksid ebamõistlikult suured või et vastavat teenust oleks hageja saanud osta odavamalt. Kohus ei pidanud aga põhjendatuks nõuet sõiduki teisalduskulude hüvitamiseks, kuna asja materjalidest ei nähtunud, et kostja I oleks viivitanud rendiobjektiks oleva sõiduauto hagejale tagastamise kohustuse täitmisega. 10.

§ 101

lg 1 p-st 6 ja § 113 lg-st 1 ja rendilepingu üldtingimuste p-st 6.7 saab sisuliselt lugeda õiguslikult põhjendatuks ka viivise nõude. Kuivõrd kohus rahuldas põhinõuded kokku 54 582,77 krooni ulatuses, oli põhjendatud rahuldada ka viivise nõue nimetatud summas. Kuivõrd vara hindamise kulu 600,01 krooni ja teisaldustasu 5900 krooni hüvitamise nõuete olemasolu ei leidnud tuvastamist, puudus alus ka vastavas osas viivise nõude esitamiseks. Samas palus hageja viivise väljamõistmist üksnes 61 081,78 krooni ulatuses ning tegelik viivisenõue ületab seda märkimisväärselt. Seega kuulus viivise nõue rahuldamisele 54 582,77 krooni ulatuses. 11.

§ 145lg-test 1 ja 2 ning kostja II poolt 29.10.

2003 võetud kohustusest käendada hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepingust tulenevate kohustuste täitmist, kuulus hagi rahuldamisele ka kostja II suhtes. Asjaolu, et kostja II avalduses kostja I kohustuste käendamise kohta on kohustatuna märgitud STOPPTULI OÜ, mitte AS STOPPTULI, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks käendaja suhtes. Võttes aluseks TsÜS § 75 lg 1 ning asjaolu, et kostja II avaldas tahet käendada kostja I rendilepingust tulenevaid kohustusi hageja ees, avalduses on otseselt viidatud 29.10.2003 sõlmitud lepingule nr L03107670, selles on märgitud kostja I registrikood, rendilepingu allkirjastas kostja I seadusjärgse esindajana kostja II ning rendilepingu p 1.9 osundab kostja II käendusele, on kohtu hinnangul üheselt tuvastatav kostja II tegelik tahe käendada hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepingust tulenevate kohustuste täitmist. Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega kostjatelt mõisteti välja põhinõudena 54 582,77 krooni ja sama palju viivisena, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt tunnistavad kostjad hageja nõuet üksnes remondikulude 3513,66 krooni osas. Hageja nõudis liikluskindluse makseid perioodi 01.11.2004-31.10.2005 eest. Vastavalt LKindlS § 23 lg-le 1 läksid aga alates 03.03.2005 lepingujärgsed kohustused üle uuele valdajale, so hagejale. Võlgnevus perioodi 01.11.2004-03.03.2005 eest sisaldus lõpparves, mille kostja I tasus. Rendilepingu lõpetamise ajaks ei esitanud hageja muid pretensioone.
2. Kostjad nõustusid, et vastavalt seadusele ja lepingule peavad kõik kulutused olema tasutud. Kuid müügikahjumit 19 568,60 krooni ja müügiteenuse kulu 9436 krooni ei saa pidada väljamõistmisele kuuluvaks kahjuks. Kostja I tasus lepingu lõpetamise hetkeks esitatud arved. Need sisaldavad juba kõiki lepingu lõpetamisega seotud hageja kulutusi. Müügikahjumi kindlaksmääramisel lähtus hageja sõiduauto maksumusest selle müügimomendil 01.12.2005, mitte aga tagastamisajal 22.02.2005 vastavalt VÕS § 367 lg-le
3. Hageja kinnitas, et liisinguobjekti väärtus oli tagastamise hetkel 234 835,28 krooni. Hageja omanikuna otsustas ise müügitingimuste üle ja müüs sõiduauto turuhinnast madalama hinnaga. Hageja poolt endale tekitatud kahju hüvitamiskohustust ei saa panna kostjatele.
4. Kostjatele jääb arusaamatuks, miks nad peavad kandma müügiteenuse kulu 9436 krooni ja hindamisakti koostamise kulu 600,01 krooni, mis on otseselt seotud hageja põhiäritegevusega. Kostjatel ei ole võlgnevust kahjuhüvitise või kulutuste osas. Seoses sellega tasusid kostjad rendimaksed 19 679,01 krooni. Kuna põhivõlga kostjad ei tunnista, on põhjendamatu ka viivise nõue. Vastus apellatsioonkaebusele
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 4 Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
6. Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Seega vaatab ringkonnakohus otsuse läbi osas, milles maakohus hageja nõuded rahuldas.
7. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
8. Pooltel puudub vaidlus selles, et 29.10.2003 sõlmitud kasutusrendilepingu ülesütlemine toimus 22.02.2005 hageja poolt saadetud teatisega seoses lepingu rikkumisega kostja I poolt. Maakohus tuvastas õigesti, et sisuliselt oli tegemist liisingulepinguga, mille puhul jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima vastavalt VÕS § 195 lg-le
9. Seega tuli kostjal tasuda kuni 24.02.2005 tasumata rendimaksed 19 679,01 krooni ja tasumata kohustusliku liikluskindlustuse makse 2385,50 krooni. Selles osas on maakohus hagi õigesti rahuldanud. Ringkonnakohus nõustub otsuse põhjendustega ning leiab, et kuna kostjad on apellatsioonkaebuses korranud esimese astme kohtus hagile esitatud vastuväiteid, on neile ka otsuses piisava põhjalikkusega vastatud. Vaidlust ei ole selles, et kostjad on tasunud pärast lepingu ülesütlemist 23 826 krooni. Hagejal oli lepingu p-st 6.6 ja VÕS § 88 lg-st 8 tulenevalt õigus arvestada summad lepingu lõpetamisega kaasnenud kulu katteks ja sellevõrra vähenda vastavat nõuet, mitte lugeda tasutuks rendimaksed ja kindlustusmakse, nagu on ekslikult arvanud kostja.
10. Kostjad on kaebuses vaidlustanud müügikahjumi 19 568,60 krooni ja müügiteenuse kulu 9436 krooni väljamõistmise, korrates kaebuses väiteid, millele maakohus on otsuse p-des 17 - 21 vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega sõiduki jääkmaksumuse ja hariliku väärtuse tuvastamisel ning leiab, et kohus on õigesti kostjatelt välja mõistnud 19 568,60 krooni müügikahju katteks VÕS § 367 lg 1 tähenduses. Lepingu p 10.5 järgi kannab rentnik kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulud. Kohus on põhjendanud müügiteenuse lisakulu 9436 krooni väljamõistmist ja ringkonnakohus nõustub sellega. Kuna kohus rahuldas põhinõude osaliselt, oli õiguslikult põhjendatud ka samas ulatuses viivisenõude rahuldamine VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel. Kostja I kohustus rendilepingu üldtingimuste p-s 6.7 sisalduva kokkuleppe kohaselt tasuma hagejale viivist 0,3% tähtaegselt tasumata summast, juhul kui ta hilineb ükskõik millise makse või muu lepingujärgse summa maksmisega. Hagejal oli õigus alustada viivise arvestamisega maksmispäevale järgnevast päevast kuni tegeliku maksmise päevani. Viivise 54 582,77 krooni väljamõistmine oli õige ja otsus selles osas piisavalt põhjendatud.
11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt kostjate kanda. U.Loonurm A.Tänav I.Nõmm 5