KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 02.04.2008.a, Tallinn Haldusasja number 3-07-2680 Haldusasi R. J.i (R.) kaebus Tallinna

) § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõike 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on oma 06.06.2002.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-02 määratlenud mittevaralist kahju järgnevalt: Mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. 3 Kartseris viibimine ei saanud rikkuda R. J.i tervist ega põhjustada hingelisi kannatusi. Seega ei ole R. J.i kartserist viibimisest tekkinud mittevaralist kahju, mida oleks põhjustanud Tallinna Vangla direktori hilisemalt tühistatud käskkiri nr 760-d ja langevad ära

§-s 9 sätestatud kahju hüvitamise alused. 11. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud

. Nimetatud seaduse § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude tekkimiseks peab tulenevalt

§ 7

lõikest 1 kindlaks tegema, kas kaebajal on mittevaraline kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub seaduslik alus kahjunõude rahuldamiseks.

1. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 punktist 6 palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud jätta kaebaja kanda.
2. Kohtuistungil märkis vastustaja, et tunnistaja A. K. ütlustega on kinnitatud, et sündmus siiski toimus ja kaebaja püüdis varjata telefoni olemasolu ja kasutamist. Läbiotsimisel leiti telefon kaebaja voodil olevatest dresspükstest. Samas kinnitas kaebaja, et kambris oli telefon numbrikombinatsiooniga „ 1112 „, millest ta oleks pidanud teavitama, kui ei kasutanud ise ja kui see ei olnud tema oma. Ei ole usutav selgitus, mille kohaselt kaebaja ei tea, et mobiiltelefon on vanglas keelatud asi ning et ta ei tunne õigusnorme ega tea kodukorda. Kui kaebaja seletuse kohaselt ta hakkas nälgima, arsti vastuvõtule kirjutas avalduse 26.09.07.a., sööma hakkas 28.09.07.a, siis nähtub, et avalduse liikumisel ei saanudki arst teda vastu võtta, kui kaebaja hakkas sööma. Arsti juurde on vältimatult järjekord ning kaebaja ei oleks pidanud ootama pikka aega. Samas ei ole usutav nn näljastreigi kuulutamine ja vastavalt söömisest keeldumise avalduse esitamine, kuna sellist avaldust ei ole registreeritud; täiendaval kontrollimisel ei ole sellise suunitlusega avaldusi leitud. AMFORA süsteemi sisseviimisel kajastuvad seal kõik esitatud avaldused ning senimaani ei ole seal fikseeritud kaebaja avaldust. Keegi ei ole huvitatud sellise avalduse nn ärakaotamisest, kuna vangla kogub kokku ja arutab läbi kõik avaldused, mis on seotud näljastreigi kuulutamisega. Kui esitatakse avaldus, siis vangla kaitseb end koheselt avaldusele reageerimisega, seejuures teostab vangla kinnipeetava kaalumise ja andmete fikseerimise, kinnipeetavat hakatakse jälgima ja kontrollima. Vastavalt on sellel perioodil arutatud läbi 2 kinnipeetava nälgimisega seotud avaldust ja puudub põhjus, miks talitada kaebajaga teistmoodi. Kuna kaebaja väidab, et sai tablette ehk valuvaigisteid, siis nähtub hoopiski, et ta sai abi, kui oli seda palunud. Vanglas on tööl ööpäevaringselt med-töötaja, kes tohib eraldada tablette. Tabletid on rangelt arvel ja valvur neid ise määrata ei tohi. Seega pidi valvur saama tabletid med-töötajalt ja konsulteerides spetsialistiga. Ministeerium tühistas karistuskäskkirja formaalsetel põhjustel ja kirjalikus menetluses, mis ei võimaldanud tunnistajate suulist ärakuulamist. Paigutamisel kartserisse oli käskkiri jõus ja haldusakt oli piirangute aluseks. Kaebajal oli võimalus distsiplinaarmenetluses end igati kaitsta ja puudus vajadus hakata nälgima. Õiguste kaitseks on seadusega sätestatud käskkirja edasivaidlustamise instituut, mida kaebaja ka kasutas ning jääb arusaamatuks, miks ta ohustas niigi kahjustatud tervist. Terviserikked on kaebajal olnud enne kartserisse määramist, seda kinnitab med-kaart. Peavalude tõttu ei ole kaebaja Murru vanglas enam arsti juurde pöördunud ning 2008.a. kanded kinnitavad, et tema suhtes teostati kontroll, mille tulemused kõhuhaigusi ei kinnita. 4 J.R. saab valesti aru kodukorras sätestatud jalutamise korrast ja ajast. Kodukord näeb eelvangistuses ette jalutamise perioodi kogu osakonna peale kella 9.00- 14.00, kuid igale kinnipeetavale on ette nähtud graafikujärgne aeg ja jalutada ei saa mitte 5 tundi, vaid 1 – 2 tundi. Kartseris oleku ajal sai kaebaja jalutada igal päeval 1 tunni. Kaebaja nimetas temaga tegelenud ametnikest nimelisel P., kes töötab nüüdseks Viru vanglas, kuid esindaja kontrollis vestluse kaudu töötajalt, kas viimane mäletab midagi kaebaja poolt märgitust, kuid töötaja kinnitas, et ei mäleta. Tema ülekuulamine ei annaks seega asjas soovitud selgust ja muid nimesid kaebaja ei nimetanud. Kaebaja suhtleb perekonnaga, kuid ta ise tekitas olukorra, mille tõttu oli korduvalt kartseris ja selle tõttu ei saanud ta pikka perioodi helistada. Peavalu võib tekkida igal isikul, kes on söömata ning kui kaebajal tekkisid söömata olekust peavalud või kõhuvalu, siis põhjustas ta need kannatused ise, kuigi on kohustatud hoiduma tervise kahjustamisest. Palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud jätta kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHAD Kohus uurinud toimikusse esitatud materjale, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, tunnistaja A. K: ütlused, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Kaebuse esitaja taotleb Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et kaebaja kannatas füüsiliselt ja moraalselt ebaõige kartserisse paigutamise tõttu. Vaidlust ei ole küsimuses, et Tallinna Vangla direktori käskkirjaga 23.08.07.a. nr 760-d karistati J.R. `it 40 päevase arestiga, mille tõttu paigutati kaebaja kartserisse. Karistuse kandmise ajal tunnistas Justiitsministeerium karistuskäskkirja kehtetuks ning J.R. vabastati kartserist enne kogu karistuse ärakandmist. Menetlusosaliste väidetel viibis kaebaja käskkirja alusel kartseris 28 päeva. Kaebaja leiab, et arestis viibitud 28 päeva põhjustasid ebamugavusi: ta oli sunnitud nälgima, sellest tekkisid terviserikked; ta ei saanud helistada pereliikmetele; tema liikumine oli piiratud, kuna sai jalutama vaid 1 tunni kestel päevas, kui tavapäraselt oleks saanud seda teha 5 tunni kestel päevas. Kahjunõude suuruse hindab 50 000 kr. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, kuna kaebaja tervisekahjustused põhjustatult kartseris viibimisest ei ole tõendatud. Isegi juhul, kui kaebaja nn näljastreik oleks leidnud kinnitust, ei olnud kinnipeetaval õigust tahtlikult kahjustada oma tervist, kuna õiguste taastamiseks on seaduslikud vahendid. Kuna kartseris viibimine ei kahjustanud tema tervist, kartseris viibimine ei põhjustanud hingelisi kannatusi, siis ei ole tekkinud moraalset kahju. Kaebaja sai jalutada 1 tunni päevas; helistamine on kartseris viibimise ajal piiratud ning kontakt perega ei oleks jäänud ära, kui J.R. ei oleks oma tegevuse tõttu viibinud kartseris enne käesolevat juhtumit.
4. Asja kohtulikul arutamisel märkis kaebaja, et sündmus toimus 29.07.07.a. ning läbiotsimise juures ta ei saanud viibida. Kaebaja kinnitab, et tema voodiotsal olid kellegi dressipüksid juba tema saabumisel kambrisse, need jäidki sinna 7 päevaks ning ta ei teatanud, et tegemist on võõraste pükstega. Tema dressipüksid olid spordikotis, kambris olid tal kaasas 2 spordikotti. Oletab, et vangla ametnikud võisid paigutada keelatud asja nendesse dressipükstesse. Veel väidab kaebaja, et ta ei teagi, mis on kirjas käskkirjas, millega teda karistati enne seda juhtumit mobiiltelefoni omamise eest, ta ei tunne eeskirju, mis nimetaksid mobiiltelefone keelatud asjadena. Ta ei pea andma informatsiooni keelatud või teistele isikutele kuuluvate asjade kohta vanglaametnikele, kuna ei saa selle eest palka jne. 5 Kohus selgitab kaebajale järgmist. VangS § 68 lg 1 kohaselt on vanglaametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Õigusnormist ei tulene, et kinnipeetav peab viibima tema asjade või eluruumide läbiotsimise juures. Sellist nõuet ei ole kehtestatud ka vangla sisekorraeeskirjas ega justiitsministri 01.04.2003 määruses nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine“. Samuti ei nõua ka rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtted kinnipeetavate läbiotsimise juures viibimist. Kambris läbiotsimise teostamine ilma kinnipeetavate juuresolekuta oli igati kooskõlas seaduses ning selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktides sätestatud korraga ja põhjus, et mobiiltelefon leiti läbiotsimise käigus, mille läbiviimisel kaebuse esitaja või tema kambrikaaslased juures ei viibinud, ei anna alust väita, et telefoni leidmine ja äravõtmine toimus õigusvastasel viisil. Asjaolusid ei muuda ka see, kas kaebajale anti allkirjastamiseks asja äravõtmise akt. Ebaõige on ka kaebaja seisukoht, et tema ei pea teatama leitud asjadest või kambris asuvast nn tundmatule isikule kuulunud dressipükstest. Kui kaebaja ei tunne väidetavalt konkreetses vanglas kehtestatud kodukorda, siis nähtub, et ta on viibinud kinnipidamisel pikka aega ning on selle aja kestel teadlik üldaktide nõuetest, mis sätestavad kinnipeetavale lubatud asjad ega anna õigust võtta kasutusele teiste asju või vahetada asju, samuti hoida kambris võõrast asja. Kaebaja märkis, et ta teab Tartu vangla kodukorra nõudeid, kuid ei tea nõuet, mille kohaselt keelatud asjaks on mobiiltelefon. Kohus märgitud seisukohaga ei nõustu, kuna kaebajat on karistatud eelnevalt mobiiltelefoni omamise eest, seda käskkirja kaebaja ei vaidlustanud ning ta kandis isegi ära karistuse, mis temale määrati. Kohtu arvates ei ole usaldusväärne ega loogiline kaebaja selgitus, et ta ei ole uurinudki, miks temale määrati karistus ning et ta ei ole tutvunud käskkirja sisuga. J.R. selgitas asja arutamisel, et ta tegelikult ei nõustunud ka selle käskkirjaga ja teine kinnipeetav kirjutas hiljem seletuse ning võttis süü omaks, kuid seda ei arvestatud. Seega nähtub, et kaebaja siiski oli teadlik käskkirja sisust, seega sai ta veenduda, et mobiiltelefoni omamine on karistatav. Juba sellest käskkirjast arvates pidi kaebaja olema teadlik, et keelatud asjaks vanglas ongi mobiiltelefon, mis tingib sellise asja olemasolust kambris teatamise kohustuse. Kambrist leiti läbiotsimise päeval seejuures 2 telefoni, millest 1 olemasolu teadmist kaebaja tunnistab. Kaebaja väidete usaldusväärsuse seab kahtluse alla asjaolu, et tema väidetel olid tal kambris dressipüksid, kuid need asusid spordikotis. Tallinna Vanglas ei ole kambrisse lubatud võtta kaasa spordikotte ning kaebaja suhtes ei ole tehtud erandit. J.R.i antud seletused ja õigustused ei vasta tegelikele asjaoludele ning etteheited vangla aadressil on selgelt nn ülepaisutatult alusetud. Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kehtestatud “Vangla sisekorraeeskirja”§-de 97 ja 98 kohaselt tuleb distsiplinaarmenetluse kohta koostada protokoll, millele lisatakse tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja tema märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste ja kartserisse paigutamise kohta. Käesoleval juhul olid koostatud protokoll ja kogutud nõutavad dokumendid, need olid menetlusmaterjalile ka lisatud. Kohtu hinnangul on distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamine läbi viidud ja seejuures sai kaebuse esitaja esitada oma seisukohad, et kaitsta distsiplinaarmenetluses oma õigusi. Põhjendamatud on selle tõttu kaebuse väited uurimisprintsiibi rikkumisest ning väites, et kaebajale on ametnikud fabritseerinud olukorra, milles pandi pükste taskusse mobiiltelefon ja selliselt lavastati teda süüteos süüdi olevaks. Keegi ei ole tuvastanud ametnike sellist pahatahtlikku tegevust ning selleks puudub ka põhjus. Kaebaja hoidis teadlikult enda voodil dressipükse, millest leiti mobiiltelefon. Tunnistajana kohtus esinenud ja sündmuses osalenud A. K. ei ole kaebajaga vihavaenus, ka ei ole J.R. ise kahtlustanud, et see ametnik kannab tema vastu vimma, mis võiks põhjustada vaenutegevust kaebaja vastu. Tunnistaja kinnitas kohtus, et ta sai aru, et kaebaja ehmus läbiotsimisest, püksid olid tema voodil ja seal oli mobiiltelefon, kokku oli kambris 2 mobiiltelefoni, mis võeti ära. Telefonide numbrite probleem ei tekitanud kahtlusi, et kambris oli leitud 2 telefoni. Sündmus vallandus asjaoludest 6 nähtuvalt dressipükste olemasolust kaebaja asjade juures ning jääb arusaamatuks, miks kaebaja võttis endale riski ja hoidis nn võõraid pükse oma asjade juures, so voodi päitses ehk voodil, sejuures pikemat aega, samas ei saanud ta ise välistada, et asja juurde ei paigutata teiste kinnipeetavate poolt keelatud asju. Selle tõttu ongi kinnipeetavale pandud kohustus tulenevalt VangS-st, et kinnipeetav on kohustatud teatama vangla direktorile asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda. Kaebaja on piisavate vanglakogemustega kinnipeetav, teab, mis vanglas tegelikult toimub, kuid ometegi võtab omale õigustamatult riske ega anna sellise teguviisi kohta mõistlikku selgitust. Vaide esitas kaebaja 28.08.07.a. (tlk 51). Sündmus toimus 29.07.07.a. ning kaebaja sai esitada seletuskirja 22.08.07.a., käskkiri vormistati 23.08.07.a. Kohus juba märkis, et kaebaja sai esitada oma seletuse ja ta esitas selle ulatuses, milles pidas vajalikuks. Seega nähtub, et kaebaja asus vaidlustama käskkirja seaduses ettenähtud korras ning justiitsministeerium vormistas vaideotsuse (tlk 62) 10.10.07.a., mille Tallinna vangla sai kätte 17.10.07.a. (tlk 62). Kaebajale väljastati vaideotsus 22.10.07.a. allkirja vastu ning kaebaja vabastati menetlusosaliste väidetel kartserist 17.10.07.a. Kaebaja oli eelnevalt kandnud kartserikaristust mitteallumise eest 20 p arvates 31.07.07.a. kuni 20.08.07.a.; arvates 20.08.07-19.09.07.a. 30 päeva mobiiltelefoni omamise eest ning 19.09.0717.10.07.a. käesolevalt määratud karistuse eest (tlk 108 istungiprotkoll). Seega nähtub, et vangla vabastas kaebaja kartserist viivituseta, kui oli saanud teada, et käskkiri tunnistati ministeeriumi poolt kehtetuks.
5. Õigusvastase toiminguga tekitatud kahju Riigivastutuse seaduse (

) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu) võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus on seisukohal, et kaebaja viibis kartseris, kuna hilisemalt tunnistati karistuskäskkiri ministeeriumi kirjaliku menetluse tulemusel kehtetuks ning kinnipidamise aeg tuleb lugeda vangla õigusvastaseks tegevuseks. Seetõttu on kaebajal põhimõtteliselt õigus nõuda Murru Vanglalt õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamist, kui selline kahju on tekkinud. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on tekitanud talle ebamugavustunde ja tervisehäired.

§ 8

lg 2 kohaselt võib kannatanu tervise kahjustamisel nõuda sellega tekitatud kulutuste hüvitamist, sh võib kannatanu nõuda ka vajalike ravikulude, vajaduste suurenemisest tingitud kulude, töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu, sh sissetulekute vähenemisest või edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tingitud kahju hüvitamist.

§ 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

§ 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus sai kaebaja loal uurida meditsiinilist kaarti (tlk 82-96) kaebaja tervisliku olukorra kohta pikemal perioodil ning on seisukohal, et kaebuse esitajal on esinenud ärevushäireid ning sellega seotult ka peavalusid erinevatel ajaperioodidel vähemal või rohkemal määral, kuid nende sagenemist ei ole täheldatud peale kartserikaristust ning kartserikaristuse kandmise ajal. Tlk 84 olev kaardikanne kinnitab, et ta kurtis peavalu 2003.a., tlk 85 kanne kinnitab, et kaebaja oli psühhiaatrilises kontrollis 2003.a. ning arst kinnitas korduva mõõduka depressiooni olemasolu; tlk 88 olev kaardikanne kinnitab, et kaebajat vaevas unetus 2004.a. Maofunktsiooni häire- kõrvetised- fikseeriti 2006.a. (tlk 90). Tlk 90 7 kaardikandest nähtub, et psühhiaater kinnitas kaebajaga varasemat kohtumist ning märkis ära probleemi alkoholi tarvitamise tõttu. J.R. selgitas istungil selle kohta, et tal oli olnud varem alkoholi tarvitamisest terviserike, kuid enam probleeme alkoholi kuritarvitamisest ei ole. Seejuures märkis kaebaja, et 2 pudelit viina on piiriks, mis ei tekita probleeme. Kohus märgib siinkohal etteruttavalt, et märgitud koguses alkoholi tarvitamisel pikka perioodi ei olnud välistatud, et tal tekkisid maofunktsiooni häired, mis ei pruukinud kiirelt ja efektiivselt kaduda. Maofunktsiooni häired tekkisid kaebajal ka 19.12.2006.a. (kanne tlk 91), kuid kaebaja kohtuistungil ei mäletanud, et ta oleks toitumise tõttu kannatanud valu ja pöördunud arsti juurde. Kaebaja märkis, et toidu koostis siiski teda ei häiri. Arst on diagnoosinud tollel hetkel diagnoosi K29+ gastriidi ja duodeniidi. Seega esines kaebajal maofunktsiooni häire. Peale märgitud aega ei ole kaebaja tervise kohta tehtud kandeid, mis kinnitaksid terviseprobleemide olemasolu ning kaebaja pöördumisi arsti poole konkreetsete probleemidega. J.R. külastas arsti 04.02.2008.a., mil tehti analüüsid salmonelloosi suhtes ning pisikuid ei leitud (tlk 93), samuti viibis ta profülaktilistel uuringutel 30.01.08.a. ning 21.02.08.a., kuid mingeid tervisekahjustusi ei tuvastatud. Veel nähtub andmetest, et kaebajat on uuritud ja ta oli ravil 02.07.03.a.- 09.07.03.a. Vanglate Keskhaiglas. Ta oli saabunud ravile valudega alumises lõualuus. Kaebaja kirjutati välja rahuldavas seisundis. Kaebuse esitaja kinnitas kohtule, et peavalud on seotud olnud psüühilise seisundiga ja see on enamasti olnud seotud konkreetse olukorraga, näiteks on olnud raskeid pereprobleeme. Haldusasjas kogutud tõendite alusel leiab kohus, et kaebuse esitaja ei kannata jätkuvalt psüühiliste häirete all, mis vajaksid ravi ja kaebaja tervislikus seisundis ei ole muutusi peale kartserikaristuse ärakandmist. Kohus ei tuvastanud ka seda, et kaebaja kannatas kartseris olles kõhuvalusid, mis vajanuks arsti sekkumist. Kuigi kaebaja väitis, et ta hakkas nälgima ja sellest tekkisid valud ning ta jäi ravita, ei esitanud ta selle kohta tõendeid. Vastustaja ei leidnud kaebaja avaldusi, mis oleks esitatud nn näljastreigi teavitamisest vangla juhtkonnale. J.R.i väited, et ta hakkas streikima ja esitas selle kohta avaldusi, ei ole leidnud kinnitust. Vangla andmetel olid sellel perioodil 2 isikut keeldunud toidust ja selle kohta on avaldused olemas. Kohus leiab, et puudub alus kahelda vangla tegevuses avalduste menetlemisel ning kaebaja ilmselgelt on asjaolude esitamisel ekslikel seisukohtadel, sündmuste kirjeldamisel on ta hinnanud asjaolusid valesti ning kõike ei mäleta niisuguse järjepidevuse ja täpsusega, mis võimaldaks väita, et just nimelt tema avaldusi varjatakse. Vanglal puudub põhjus varjata nn streikimist, kuna ilmselgelt on vangla huvitatud niisuguste avalduste ja teabe laekumisel asjaolude fikseerimisest, et hilisemalt oleks võimalik end kaitsta asjakohaste tõenditega ning välistada isikute tervise halvenemine. Kaebaja väitis, et tal oli peavalu, kuna ta nälgis. Kohus on juba märkinud, et tõendid kaebajal olnud peavaludest puuduvad, küll aga nähtub kaebaja enda kohtuistungil antud seletusest, et ta sai valvurilt valuvaigistit (2 korral). Kaebaja märkis aga ka seda, et tal tõmmati peale kartseris viibimist arsti juures välja hammas. See kaebaja selgitus võib tagantjärgi selgitada olukorda. Kuigi kaebaja ei avaldanud kohtule, et tal valutas kartseris olles hammas, ei saa välistada, et juhul, kui kaebajal oligi peavalu, siis võis selle põhjustada ka haige hammas. Niisuguse valu puhul oli loogiline küsida valuvaigistit ning kaebaja kinnitas, et ta sai valuvaigistit. J.R.i seisukoht, et tema jäeti arstiabita, ei ole õige. Kaebaja kinnitas, et valvur tõi temale tablette, kui ta kurtis valu. Seega ei ole kaebaja jäetud abita ning abiandmata jätmist ei kinnita kaebaja seisukoht, et tavaliselt osutab abi med-töötaja, kuid seekord tegi seda valvur. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et valvur ei saa ise kätte tablette ning ta pidi selleks pöörduma med-töötaja poole, kes eraldas tabletid, mida kaebaja väidetavalt ka tarvitas ning sai abi. Kaebuse esitajale võis põhjustada teatud negatiivse üleelamise vaideotsuse saamisel teadmine, et karistus tühistati ning et varesema otsuse saamisel ei oleks teda kartserisse pandud. 8 Negatiivseid üleelamisi väidetavast näljastreigist ei saa panna aga vastustaja süüks. Õigusvastane tegevus ei olnud kaebajale teada ning nn nälgimine või streik ei ole seaduslik vahend, et kaitsta oma õigusi distsiplinaarmenetluses. Eelnevalt väljakujunenud mõningased esinenud isiksusehäired ja depressiivset sümptomid, sh maovalud ei ole seotud ega tingitud kartseris viibimisest. Kaebuse esitaja on tänase ajani saanud end ravida riigi kulul, seega ei ole tekkinud materiaalset kahju. Kaebaja ei viita ka hilisemale kahjule seotult ebaadekvaatse raviga ning vastavad andmed puuduvad ka med-kaardi andmetel, seega sellist probleemi ei teki. Kaebuse esitaja seisukoht, et süüliselt tekitati tervisekahjustus, kuna ta pidi nälgima, ei ole õigustatud. Kohus leiab jätkuvalt, et isegi juhul, kui kaebaja nälgis, ei tekkinud temal sellest tagajärjena tervisekahjustust. Halduskohtumenetluse seadustiku § 16 lg 1 järgi on halduskohtumenetluses on tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu, kuid kohus leiab, et käesolevalt on arvestatavad ja asjakohased ka kaebaja med-kaardi andmed ning antud juhul puudub kohtul alus arvata, et kaebaja tervislik seisund ei vasta artsi poolt teostatud kontrollandmetele. J.R. ei väida enam seejuures ka ise, et ta on nüüdseks kaotanud tervise ja kannatab jätkuvalt kartseris saadud kahjustuste tagajärjel. Seega ei ole tuvastamist leidnud põhjuslik seos Tallinna Vangla tegevuse ja tervisekahjustuste vahel. Tervisekahjustusi ei ole ning seega ei saanud kahjustused ka süveneda. Kohus on seisukohal, et puudub alus kahtlustada, et kaebaja ei ole saanud tõhusat arstiabi ning on esinenud PS §-ga 28 tagatud õiguste riive 01.01.2002 kehtima hakanud Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus leidis eelnevalt, et kaebuse esitajale ei ole vangla süül põhjustatud tervisekahjustusi, haigusest tulenevat füüsilist valu ning kannatusi.

§ 9

lg 1 alusel kontrollib kohus, kas Tallinna Vangla väidetav õigusvastane käskkiri alandas kaebaja väärikust süüliselt. Kaebaja väitis, et talle põhjustati ebamugavustunnet. Kohus nõustub, et teatud olukorras võib ebaõiget karistamist tõlgendada isiku väärikust alandavana, kuid antud juhul ei saa kohtu arvates ajutist ebamugavustunnet pidada kaebuse esitaja väärikust alandavaks. J.R. sidus samas selle tunde üksnes nälgimisest tekkinud ebamugavustundega ehk füüsiliste kannatustega. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et kaebaja tegelikult nälgis, kuid oletades, et ta siiski nälgis mõned päevad, nähtub, et see oli kaebaja vaba valik. Kaebuse esitajat ei jäetud toiduta vangla süül ning nälgimine on tingitud kaebaja enda tahtlikust tegevusest, kuna kaebaja kinnitas kohtuistungil, et valvurid tõid temale toidu ja toitu ei viidud koheselt ära, kui ta seda vastu ei võtnud. Seega nähtub, et vangla tegi endast kõik-oleneva, et kaebaja saaks vajaliku toidu. Kohus juba märkis, et kui J.R. leidis, et teda karistati ebaõiglaselt, tuli tal esitada kaebus tehtud otsusele, mitte aga nälgida, eriti olukorras, mil kaebaja teadis, et tal on esinenud varasemalt traumasid ja ta oli põdenud gastriiti. Tervise kaitsmine ei ole mitte üksnes vangla kohustus, vaid ka isiku enda kohustus hoiduda tegudest, mis võivad põhjustada tervisekahjustusi või kannatusi. Kaebaja pidi aru saama, et nälgimine ei too kaasa käskkirja tühistamist ning võib kahjustada tema tervist või põhjustada ebameeldivus tunnet. Peavalud ja kõhuvalud võivad kaasneda organismi vastureaktsioonina nälgimisele, kuid selle tulemuse põhjustas ikkagi kaebaja oma käitumisega, mitte aga vangla. 9 Kaebaja oli seisukohal, et kambri tingimused põhjustasid ebameeldivus tunnet, kuna vangla oleks pidanud kartseris võimaldama voodireziimi. Kohus märgituga ei nõustu, kuna kaebaja teab väga hästi, et kartseris ei ole päevasel ajal voodi kasutamine ette nähtud ning seisukoht, et antud juhul oleks pidanud lähtuma kaebaja tervise seisundist, ei ole õigustatud. Kaebaja kartserisse määramisel ei olnud tal tervisest tulenevalt vastunäidustusi tema kartserisse paigutamiseks ja kaebaja väitis ka ise, et oli terve ning vaevused tekkisid kartseris. Kartseris kehtib kindel reziim, mida ametnikud järgisid. J.R. kirjeldas, et tal algas ninaverejooks, kuid ta peatas selle ise ning heitis magama, seejuures ei teatanud sellest ametnikele. Seega järeldab kohus, et verejooks, kui võimalik tervisehäire, ei ole samuti tõendatud. Oletades, et verejooks oli, nähtub, et selle probleemi lahendas kaebaja ise ning tagajärgi ei tekkinud. Vangla sellest ei teadnud, kuna kaebaja ei pöördunud ametnike poole, seega ei saanud ametnikud osutada abi, kui kaebaja oleks seda tõepoolest vajanud. Abita lühiajalise terviserikke korral jättis kaebaja end ise. Seejuures märkis kaebaja, et ta sai lamada päevasel ajal paksul jopel, millele asetas pesemisrätiku, millega lahendas probleemi. Kohus saab tagantjärgi siinkohal vaid möönda, et kaebajal oli võimalus seega tema poolt valitud ajal heita magama ning kartseris valitsevast reziimist ei põhjustatud ebamugavusi. Kokkuvõttes leiab kohus, et kui kaebaja nälgis, vangla ei keeldunud teda toitlustamast, ta sai puhata, siis tema poolt nimetatud ebamugavused sisuliselt puudusid. J.R. valis käitumise ilma vanglapoolse sunnita ning ajutise ebamugavustunde nälgimise motiivil tekkimises on süüdi kaebaja. Tervisekahjustusi arestis viibitud aja jooksul ning tulemusel med-kaardi andmetel ei esine. Kaebaja on korduvalt käinud arsti juures ja tervisekahjustused kartseris viibimise järel puuduvad. Kaebaja märkis veel, et ta ei saanud liikuda vabas õhus 5 tundi. Kaebaja ei esitanud tõendeid, et tal on õigus tavaolukorras jalutada 5 tundi. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga ja ei korda seda siinkohal, kuid märgib, et kaebajale ei olnud ette nähtud 5 tunnist jalutamist ka siis, kui ta ei oleks viibinud kartseris. Vastavalt kehtivale korral sai kaebaja oma väidetel viibida värskes õhus 1 tunni, seega on pretensioon alusetu. J.R. leidis, et ta ei saanud pikka perioodi helistada ja kui ta ei oleks kartseris olnud, oleks ta seda õigust saanud kasutada.Vastustaja nõustub, et kinnipeetaval on üldjuhul õigus helistada, vaidlust selles osas ei ole. Vangla esindaja märkis aga õigesti, et pikemal perioodil ei saanud kaebaja helistada põhjusest, et ta kandis ära mitu karistust. Vaatamata märgitule on kohus nõus kaebajaga, et käesolevalt vaatluse all oleva karistuse kandmise tõttu ei saanud ta helistada, kuid kaebusest ei nähtu, et see oleks iseseisvalt põhjustanud kaebaja poolt äranimetatud kannatusi. 17. Kahjunõue HKMS § 6 lg 3 p 2 alusel võib kaebuse esitaja taotleda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Kaebuse esitaja on taotlenud talle õigusvastase toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Riigikohus rõhutas 22. märtsi 2006. a otsuses nr 3-3-1-2-06, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine iseendast ei too tingimata kaasa 10 inimväärikuse kahjustamist. Määrav tähendus on kohaldatud karistuse liigil ja karistuse kohaldamise tingimustel. Kinnipeetava paigutamine kartserisse on vastavalt vangistusseaduse § 63 lg-le 1 kõige rangem distsiplinaarmeede. Kartserisse paigutamise eesmärk on piirata füüsiliselt ja vaimselt kinnipeetava vabadust. Kartserisse paigutatud isiku suhtes saab kohaldada vangistusseaduse § 24 lg-s 4, § 25 lg-s 3 ning vangla sisekorraeeskirjade § 8 lg-s 1, § 51 lg-s 3, §-s 60, § 77 lg-s 1, § 83 p-s 31, § 100 lg-tes 1 ja 2 sätestatud piiranguid. Kohus nõustub, et kartserisse paigutamist tuleb lugeda intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Selle karistuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec