← Eesti

3-02-40/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2008, Tallinn Haldusasja number 3-02-40 Hald

§ 7

lg 3 sätete kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega.

  1. Maja Werneri pärija Uno Robert Werner esitas 22.03.2002 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.01.2002 otsuse nr 12308 tühistamist. Samuti taotles kaebaja ORAS § 7 lg 3 kohaldamata jätmist selle vastuolu tõttu põhiseaduse §-dega 13 ja
  2. Kaebust põhjendati järgmiselt. 1) Maja Werneri omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse nr 6293 vastuvõtmise ajal ei olnud seadusest tulenevat keeldu Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Eestist lahkunud isikute omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamiseks, kuna Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ punkti 5 alusel oli keelatud ainult vara tagastamine, mitte aga isiku omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine. Viidatud punkt 5 rääkis otsesõnu omandireformi õigustatud subjektidest. Kuni 02.03.1997 ei olnud
  3. aasta järelümberasujatele sätestatud ORAS-s teistsugust ega eriregulatsiooni, nimetatud ajani puudus ORAS-st viide Saksa riigile. 2) 14.02.2002 otsus ei ole õiguslikult põhjendatud, sest Tallinna linnakomisjon ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis kinnitaksid
  4. aasta otsuse seadusevastaste tingimuste (vastuolu ORAS § 7, 8 ja § 16 lg 2 ) olemasolu. ORAS rakendamise otsuse p 5 alusel ei olnud ÕVVTK toonane komisjon pädev omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise küsimust otsustama. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal pidi vara tagastamise või sellest keeldumise otsustama üksnes kohalik omavalitsus. 3) ORAS § 7 lg 3 on vastuolus põhiseaduse paragrahvidega 13 ja
  5. Põhiseaduse § 11 kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. ORAS § 7 lg 3 ei sisalda põhjendust, mis õigustaks seadusesättes nimetatud isikute suhtes piirangute kehtestamist. Taotlejate ebavõrdne kohtlemine võrreldes ülejäänud õigusvastaselt võõrandatud vara tagasitaotlejatega on ülekohtune ning ei ole mõistlik ja 2

(6)3-02-40 põhjendatud. Jätkuvalt valitseb järelümberasujate osas ebakindlus ja selgusetus, kuna ORAS § 7 lg 3 on kaotanud oma regulatiivsuse. Selline määramatus ei ole demokraatlikus õigusriigis lubatud.
  1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon oli seisukohal, et kaebus on põhjendamatu. 1) Kaebuses ei ole vaidlustatud linnakomisjoni otsuse järeldust, et vara endine omanik A .K lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel nn järelümberasujana. Seega ei ole vaidlust selles, et vara endine omanik vastas Ülemnõukogu otsuse punktis 5 ja ORAS § 7 lg 3 sätestatud isiku tunnustele. Linnakomisjoni otsuse vastuvõtmise ajal kehtis nii Ülemnõukogu otsuse punktis 5 kui ka ORAS § 7 lg 3 alusel põhimõte, et ümberasujate varataotlusi ei ole ORAS-e alusel võimalik rahuldada ja need taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Seega ajal, mil linnakomisjon võttis vastu otsuse nr 12308, ei olnud komisjonil õigus tunnistada ümberasunutele kuulunud vara omandireformi objektiks ja määratleda selle vara osas omandireformi õigustatud subjekte. Seetõttu on kohalik komisjon kooskõlas haldusakti andmise ajal kehtinud õigusega jätnud kaebaja vara tagastamise taotluse ORAS alusel rahuldamata. 2) ORAS § 7 lg 3 tunnistati Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Seejuures otsustas kohus sätet kehtetuks mitte tunnistada. ORAS § 7 lg 3 tunnistati Riigikohtu üldkogu poolt kehtetuks 12.04.2006 otsusega nr 3-3-1-63-05 ja kohtuotsus jõustus selles osas 12.10.
  2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg 2 kohaselt otsus jõustub kuulutamisest. Seega Riigikohtu otsusel puudub tagasiulatuv jõud ja linnakomisjoni vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli ORAS § 7 lg 3 kehtiv. Vastustaja rõhutab, et ka Riigikogu üldkogu 28.10.2002 otsusest järeldub,

§ 7lg 3 ei ole olnud vastuolus Põhiseadusega selle kehtestamisest alates.

Seda,

§ 7

lg 3 oli põhiseadusevastane linnakomisjoni otsuse vastuvõtmise ajal, Riigikohus tuvastanud ei ole. Linnakomisjoni otsus on kooskõlas selle vastuvõtmise ajal kehtinud seadusega ja õiguspärane. Kaebuse rahuldamine tähendaks sisuliselt ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasusele tagasiulatuva jõu omistamist, mis oleks vastuolus Riigikohtu poolt tuvastatud asjaoludega.

  1. Tallinna Halduskohtu 08.03.2007 otsusega kaebus rahuldati. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. 1) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16.10.1995 otsuse nr 6293 tegemise ajal kehtis ORAS § 7 lg 2 suhtes erisättena Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse” rakendamise kohta punkt
  2. Riigikohus asus 22.03.1999 määruses kohtuasjas nr 3-3-1-6-99 seisukohale,

§ 7

lg 3 ja Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse p 5 sätete vahel ei ole sisulist erinevust. Mõlemas sättes on kehtestatud põhimõte, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist Saksamaale ümberasunud isikute omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Ka Riigikohtu 28.10.2002 otsusest kohtuasjas nr 34-1-5-02, milles muu hulgas käsitletakse ORAS § 7 lg 3 kujunemislugu, tuleneb, et tegemist ei olnud uue normiga, vaid Ülemnõukogu otsuse punktis 5 sisaldunud norm otsustati 1997. aastal ORAS muudatusettepanekute menetlemise käigus võtta veidi muudetud sõnastuses ORAS-sse, jäädes varemkehtinud põhimõtte juurde, et lepingute alusel Eestist lahkunud isikud omandireformi üldreeglite alla ei lähe. Kuigi tegemist on õigustatud subjektidega ORAS § 7 mõttes, ei lahendata selliste isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlusi ORAS alusel. Sellest, et Ülemnõukogu viidatud otsuse punktis 5 kasutati terminit „omandireformi õigustatud subjekt”, ei tulenenud, et ümberasujate õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlusi tulnuks lahendada ORAS alusel, vaid märgitud terminit kasutati vara tagastamist või kompenseerimist taotlevate 3

(6)3-02-40 isikute tähenduses ning nende isikute subjektsus saanuks tuleneda riikidevahelisest kokkuleppest. Riigikohtu halduskolleegium märkis eespoolviidatud määruses nr 3-3-1-6-99, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused (avaldused) kuuluvad lahendamisele riikidevahelise kokkuleppega, ning ÕVVTK kohalik komisjon peab oma otsusega sellise taotluse ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätma. 2) Käesolevas haldusasjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vara endine omanik lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. 3) Linnakomisjoni vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli ORAS § 7 lg 3 kehtiv. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakti õigusvastasus ei too automaatselt kaasa haldusakti kehtetust. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg 2 kohaselt jõustub põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus kuulutamisest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on kohtul õigus lükata § 15 lõike 1 punktis 2 nimetatud otsuse jõustumine kuni kuue kuu võrra edasi. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et Riigikohtu otsusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, st põhiseadusevastane akt loetakse kehtivaks kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni. HMS § 63 lg 2, mis sätestab haldusakti tühisuse alused, ei nimeta sellise alusena põhiseadusevastasust. 05.02.2004.a. otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-3-04 asus Riigikohtu halduskolleegium seisukohale, et toimingu sooritamiseks puudub nõutav õiguslik alus näiteks ka siis, kui vastav seadus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatud kehtetuks või põhiseadusevastaseks. Üldine riigivõimu teostamise õiguspärasuse nõue kehtib ka kõigi haldusaktide puhul, seega on toodud seisukohad kohaldatavad ka käesoleval juhul, kus haldusakti adressaati soodustavat haldusakti tühistava haldusakti kui adressaati koormava haldusakti andmise aluseks peab olema põhiseadusega kooskõlas olev seadus. Käesoleval juhul omab asja lahendamisel tähtsust see, et kaebuse esitajad on linnakomisjoni 14.01.2002 otsuse nr 12308 vaidlustanud enne, kui Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohtu otsused ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamise kohta võeti vastu kohtumenetluse ajal. Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsuses nr 3-4-1-5-02 leiti,

§ 7

lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist, mille ületamiseks peab seadusandja andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara. Riigikohus on 26.08.2003 otsuses nr 3-3-1-40-04 leidnud: „Kui kohaldamisele kuuluv õigustloov akt on kohtumenetluse ajal tunnistatud põhiseadusevastaseks või on akti andnud organi poolt seda tagasiulatuvalt muudetud, siis peab kohus neid muutusi arvestama.“ Selle haldusasja kohtumenetluse ajal on toimunud eelnimetatud muutused. Riigikohus on 09.09.2003 kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-3-1-59-03 väljendanud üheselt mõistetavalt seisukohta, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.11.2002.a. otsusel ei ole tagasiulatuvat jõudu ja selgitanud: „See tähendab, et nimetatud otsus ei anna maksumaksjale õigust taotleda enne 5.novembrit 2002 tasutud maksuintresside tagastamist, kui maksumaksja ei ole tähtaegselt intresside määramist vaidlustanud.” Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12.05.2000 otsuses nr 3-4-1-5-00 on kolleegium leidnud: „Kuna kolleegiumi otsusel on ajas ex nunc toime, siis ei anna käesolev otsus alust erisoodustustelt makstud tulumaksu tagastamiseks nendele maksumaksjatele, kes pole maksustamist vaidlustanud või kelle kaebuse suhtes on jõustunud halduskohtu otsus”. Seega ei pidanud Riigikohus viidatud lahendites silmas varasemate aktide ja toimingute revideerimise 4

(6)3-02-40 võimalikkust, välja arvatud juhul, kus haldusakt, mis tugines põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktile, oli tähtaegselt vaidlustatud. Neil põhjendustel kuulub kohtumenetluse ajal põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks tunnistatud ORAS § 7 lg-le 3 tuginev ÕVVTK linnakomisjoni otsus tühistamisele. ASJAOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Linnakomisjoni otsus oli selle andmise ajal kooskõlas seadusega ja õiguspärane. Riigikohus pole tuvastanud, et Ülemnõukogu otsuse punkt 5 või ORAS § 7 lg 3 olid põhiseadusega vastuolus vaidlusaluse linnakomisjoni otsuse vastuvõtmise ajal. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendile tagasiulatuva jõu andmine on vastuolus õiguskindluse põhimõtte, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg-ga 2 ja Riigikohtu poolt selles asjas tuvastatud asjaoludega.
  2. Vastustaja Uno Robert Werner palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Olukorras, kus ORAS § 7 lg 3 on tunnistatud põhiseadusevastaseks ja kehtetuks, tuleb ka selle alusel antud ning tähtaegselt vaidlustatud haldusaktid tühistada. Väärib rõhutamist, et Riigikohtu 06.12.2006 otsuses ei pidanud Riigikohus HMS § 54 käsitlemist üldse oluliseks – linnakomisjoni otsus tühistati. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Käesoleva asja asjaoludega sarnases haldusasjas nr 3-3-1-23-08 tegi Riigikohtu halduskolleegium
  4. mail 2008 otsuse. Ringkonnakohus leiab, et viidatud otsuse seisukohtadest tuleb juhinduda ka käesolevas asjas. Kohtuotsuse punktis 12 märgiti järgmist: „Riigikohtu üldkogu on seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3 teinud mitu otsust. Üldkogu selgitas
  5. märtsi
  6. a otsuse punktis 30,

§ 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause.

  1. märtsi
  2. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu
  3. oktoobri
  4. a,
  5. aprilli
  6. a ja
  7. detsembri
  8. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni
  9. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu
  10. aprilli
  11. a otsuse resolutsiooni punkt
  12. Kuna ORAS § 7 lg 3 oli kehtiv
  13. oktoobrini 2006, siis oli õiguspärane ka selle sätte alusel vastu võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  14. oktoobri
  15. a otsus. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada. Kolleegium teeb uue otsuse, millega jätab rahuldamata Rein Altoki, Sirje Altoki ja Aino Altoki kaebused komisjoni otsuse tühistamiseks.“
  16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega selles osas, et kohalik komisjon oli pädev jätma ümberasuja vara tagastamise taotlust rahuldamata ning taotluse rahuldamata jätmiseks esines haldusakti vastuvõtmise ajal ka õiguslik alus ORAS § 7 lg 3 näol. Halduskohtu järeldus, et vaatamata põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse ex nunc toimele tuleb 5

(6)3-02-40 kohtumenetluse ajal põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks tunnistatud ORAS § 7 lg-le 3 tuginev ÕVVTK linnakomisjoni otsus tühistada, ei ole aga kooskõlas Riigikohtu eelviidatud seisukohaga.
  1. Käesolevas asjas vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.01.2002 otsus nr 12308 anti ajal, mil ORAS § 7 lg 3 kehtis ning oli seetõttu õiguspärane. Õiguspärase otsuse tühistamiseks ei anna seadus alust. Seepärast tuleb kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. Küll on kaebajal, arvestades Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-23-08 punktides 15-18 avaldatud seisukohti, õigus nõuda, et avaldust vara tagastamiseks asutaks menetlema. Riigikohus leidis järgmist: „Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.“
  2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on taotlenud tasutud riigilõivu 80 krooni suuruses summas hüvitamist. Kuna kaebus jääb rahuldamata, peab kaebaja hüvitama apellandi menetluskulud. Kohtunikud Lilianne Aasma Lauri Madise Viive Ligi 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.