KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-1009 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04.04.008, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Meelika Aava Tsivii

§ 156

lg 3 laiendavalt ning arvata ka hagejate poolt teadlikult ilma juurdepääsuteeta kinnistu omandamine antud sättes silmas peetud olukorra alla, kui kinnistu omanikul puudub õigus nõuda juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Juhul kui kohus leiab, et hagi tuleks rahuldada ja määrata hagejatele õigus kasutada teed variandi C või F alusel, tuleks märkega teha kolmandatele isikutele nähtavaks ka hagejate kohustus oma kulul tee rajada ja seda korras hoida.

1. Kostja 4 vaidles samuti hagile vastu. Kostjat puudutab väljapakutud variantidest variant C. Kostja leidis, et kuna temale kuuluv kinnistu on oma mõõtmetelt niigi ebaproportsionaalselt pikk ja kitsas, siis selle kitsama külje vähendamine tee arvelt muudaks tema kinnistu väärtust veelgi madalamaks. Kostja oli küll eelnevas menetluses nõustunud variandiga C, kuid arvestades Kostja 10 (Kodumaja Grupp) hilisemaid kinnitusi, et nad on valmis välja ehitama Puisniidu tee põigu kuni Kostja 4 kinnistuni ja selle üle andma Viimsi vallale, on sellest loobunud. Kostja leidis, et sellisel juhul on tegemist tema huvide olulise kahjustamisega. Hüvitise osas arvas kostja, et isegi kui varianti C kohaldada võrdselt nii Kostja 3 kui Kostja 4 kinnistuid koormavana, st kummalegi kinnistule võrdselt, siis ükski hüvitis ei korva kostja kaotusi.
2. Kostja 5 hagi ei tunnistanud. Kostja 5 kinnistut puudutavad variandid A ja E. Kostja leidis, et on alusetu hagejate nõue juurdepääsutee määramiseks, kuna kostjatele kuuluvad kinnistud sihtotstarbega maatulundusmaa, mille nad loodavad hilisemalt muuta elamumaaks. See omakorda tõstab hagejate kinnistute väärtust, kuid vaidlusalune tee vähendab nii Kostja 5 kui ka Kostja 1 kinnistute hinda. See oleks aga ebaõiglane. Samuti osundas kostja, et juhul kui lubatakse tee rajada variantide A või E kohaselt, siis ei ole välistatud, et Hageja 1 poolt läheb tee edasi Kostja 5 kinnistu poolt ning seetõttu saab Kostja 5 kinnistu osaliselt või täies ulatuses olema ümbritsetud kolmest küljest teedega.
3. Kostja 6 hagi ei tunnistanud, kuna ei ole esitatud ühtegi varianti, mis puudutaks tema kinnistut. Samas leidis kostja, et tema kinnistult ei ole võimalik juurdepääsuteed rajada, kuna siis tuleks lammutada seal olev abihoone, mis asub vahetult Hageja 1 ja Kostja 7 kinnistute nurgas ning hävitada tema aed. Ekslikult on hagejad asunud seisukohale, et tema kinnistul on olemas tee, mida saaksid kasutada ka hagejad.
4. Kostja 7 hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et hagejad ei ole järginud tema suhtes

§ 156

lg-s 1 sätestatud nõudeid, kuna ei ole enne hagi esitamist pöördunud tema poole kohtueelseteks läbirääkimisteks. Hagejad ei ole kunagi pöördunud kostja poole taotlusega saada tema kinnistu kaudu juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Kostja osundas, et tema kinnistut puudutavad variandid G ja H oleksid lahenduseks küll Hagejale 1, kuid ei lahendaks Hageja 2 probleeme. Samuti oleks need variandid ülemäära pikad ja ka koormaksid kostja kinnistut ülemäära, kuna tee alla jääks 4 kostja arvestuste kohaselt ca 8,6% kostja kinnistust. Samuti osundas kostja, et ka hagejad ei ole oma nõuet otseselt suunanud tema vastu, kuna on pidanud kostja kinnistuid puudutavaid variante vaid teoreetiliselt võimalikeks.

1. Kostja 8 hagi ei tunnistanud. Kostja kinnistu asub Kostja 6 kinnistu taga ja läbi kahe kinnistu tee rajamine oleks majanduslikult ebaratsionaalne ja kuludelt ebamõistlikult suur. Võimalikud variandid läbi Kostjate 6 ja 8 kinnistute oleks kordades pikemad kui lühimad hagejate poolt pakutud variandid. Seejuures jääksid kavandatava tee kaitsevööndisse nii Kostja 6 kui Kostja 8 hooned.
2. Kostja 9 hagi ei tunnistanud. Kostja osundas sellele, et ei ole õige panna Kostjaid 1 ja 5 vastutama hagejatele kinnistud müünud omandireformi õigustatud subjekti Raidi Sõtsi poolt tegemata jäetud tööde eest. Antud piirkonnas on tagastatud maade omanikud eraldi või koos lahendanud juurdepääsuteede küsimuse, kuid hagejatele kinnistud müünud isik ei ole seda teinud. Samuti ei olnud hagejad ise piisavalt hoolsad ega kontrollinud seda, et neil oleks vajalik juurdepääs. Samas on nad lepingutes kinnitanud, et on ostetava maaga tutvunud.
3. Kostja 10 hagi ei tunnistanud, kuid möönis, et olles eratee omanik, on ta valmis hagejatega läbi rääkima talle kuuluva tee kasutamise tingimuste üle õiglase hüvitise eest. Kostja on kohalikule omavalitsusele teatanud valmidusest pikendada talle kuuluvat Puisniidu teed (põiku) kuni Kostja 4 kinnistuni ja võimaldada sellega ka hagejate kinnistutelt juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Kolmandate isikute seisukohad
4. Kolmas isik Viimsi vald leidis, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata, kuna hagejad on pöördunud kohtusse, olles jätnud kasutamata kohtueelsete läbirääkimiste võimalused. Kostja 4 on hagejatele juba enne hagi esitamist andnud nõusoleku tema kinnistult juurdepääsu saamiseks, kuid hagejad ei ole seda kokkuleppe võimalust kasutanud, vaid on esitanud hagi, kus nad pakkusid välja ise variandi C. Juurdepääsutee määramisel tuleks määrata tee selliselt, et see kulgeks ühe kinnistu piires, aga mitte jagades tee kahe kinnistu vahel pikiteljeliselt. Vallavalitsuse arvates tekivad siis tee hooldamisega probleemid, kuna tee korrashoiu ja hooldamise kohustus on kinnistu omanikul, millel tee asub. Kui tee asub kahel kinnistul üheaegselt, siis on sellise kohustuse määratlemine raskendatud ja tekitab asjatuid pingeid. Samas leidis kolmas isik, et kui hagi läbi vaadata, siis tuleks kaaluda varianti C, kuna Kostja 10 on andnud nõusoleku teemaana üle anda osa talle kuuluvast kinnistust, et võimaldada Kostjale 4 juurdepääs avalikult kasutatavale teele ja selle kaudu saaksid ka hagejad omale juurdepääsu avalikult kasutatavale teele.
5. Riigi Maa-amet leidis, et hagi on põhjendatud ja juurdepääsutee tuleb määrata. Millise kinnistu kaudu, see on kohtu otsustada, kuid ilmselt pikemad variandid nagu C, G ja H ei ole mõttekad, kuna seal tekib juba tuleohutuse ja päästetehnika juurdepääsuga probleeme. Tee kasutamise tasu osas leidis esindaja, et võiks kohaldada analoogia alusel Vabariigi Valitsuse 8.11.1996 määrusega nr 276 kinnitatud riigimaale hoonestusõiguse seadmise korras ette nähtud tasusid, mis on mingi protsent maa maksustamise hinnast. Maakohtu otsuse põhjendused
6. Maakohus rahuldas hagi ja tunnustas Elina Reinoldi õigust juurdepääsuteele Ranna IV ja Natalja Soni õigust juurdepääsuteele Ranna V kinnistule läbi Raivo Koikile kuuluva Liivamäe tee, Evelin Elmestile kuuluva Sepamäe tee 12 ja Harry Mölderile kuuluva Sepamäe tee
7. Samuti tuvastas kohus, et Harju Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriosa nr 6347002 ja nr 6347102 omanikel on kohustus anda nõusolek märke tegemiseks juurdepääsutee määramise kohta ja lugeda see antuks järgmises sõnastuses: - juurdepääsutee algab Harju Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriosa nr 6347002 ja nr 6347102 kinnistute ja Liivamäe tee puutepunktist mõõdetuna oma laiuses Sepamäe tee 14 kinnistul. Tee suundub diagonaalis üle Sepamäe tee 12 ja Sepamäe tee 14 kinnistute piiri nii, et 5 Ranna IV ja Sepamäe tee 12 ja Sepamäe tee 14 kinnistute puutepunktist mõõdetuna on tee kogu laiuses Sepamäe tee 12 kinnistul. Ranna IV kinnistult läheb tee edasi Ranna V kinnistule; - juurdepääsu õigus hõlmab ligipääsu autoga ning Ranna IV ja Ranna V kinnisasja teenindamiseks vajaliku transpordiga; - Ranna IV ja Ranna V kinnisasjade igakordsetel omanikel on õigus juurdepääsuteed takistusteta kasutada; - juurdepääsutee rajamise ja hooldamise kulud kannavad Ranna IV ja Ranna V kinnisasjade omanikud ühiselt; Kohus tuvastas, et Harju Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriosa nr 6346702 omanikul on kohustus anda nõusolek märke tegemiseks juurdepääsutee määramise kohta ja lugeda see antuks järgmises sõnastuses: - juurdepääsutee algab Harju Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriosa nr 5789002 piirilt ja läheb Harju Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriosa nr 6347002 ja nr 6347102 kinnistute ja Liivamäe tee puutepunktist mõõdetud juurdepääsuteele; - juurdepääsu õigus hõlmab ligipääsu autoga ning Ranna IV ja Ranna V kinnisasja teenindamiseks vajaliku transpordiga; - Ranna IV ja Ranna V kinnisasjade igakordsetel omanikel on õigus juurdepääsuteed takistusteta kasutada; Kohus tuvastas, et Harju Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriosa nr 74914 omanikul on kohustus anda nõusolek juurdepääsutee kasutamise tasu maksmise kohustuse kohta märke tegemiseks ja lugeda see antuks järgmises sõnastuses: Ranna IV kinnisasja omanik on kohustatud maksma üle Sepamäe 12 ja Sepamäe 14 kinnisasja kulgeva juurdepääsutee kasutamise eest alates juurdepääsutee rajamise alustamisest Sepamäe 12 ja Sepamäe 14 kinnisasja omanikele võrdsetes osades iga-aastaselt tasu, mis vastab kogusummas maksmise aastale eelnenud aasta vabariigi keskmise kuupalgale ning kinnistu Liivamäe tee omanikule 500 krooni. Kohus tuvastas, et Harju Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriosa 74915 omanikul on kohustus anda nõusolek juurdepääsutee kasutamise tasu maksmise kohustuse kohta märke tegemiseks ja lugeda see antuks järgmises sõnastuses: Ranna V kinnisasja omanik on kohustatud maksma üle Sepamäe 12 ja Sepamäe 14 kinnisasja kulgeva juurdepääsutee kasutamise eest alates juurdepääsutee rajamise alustamisest Sepamäe 12 ja Sepamäe 14 kinnisasja omanikele võrdsetes osades iga-aastaselt tasu, mis vastab kogusummas maksmise aastale eelnenud aasta vabariigi keskmise kuupalgale ning kinnistu Liivamäe tee omanikule 500 krooni.
8. Poolte vahel on vaidlus selles osas, et kuna hagejatele kuuluvad kinnistud on sihtotstarbe järgi maatulundusmaa, siis ei ole neil vajalik kasutada kinnistul sõidukeid, vaid piisab jalgteest. Kohus leidis, et antud vastuväide ei ole põhjendatud. Hagejate väidete kohaselt kavatsevad nad taotleda maa sihtotstarbe muutmist elamumaaks ning asuda seda maad kasutama elamumaana. Kostjad ei ole ise põhjendanud, millel põhineb nende väide, et maatulundusmaale ei ole vajalik autotranspordiga juurdepääs. Arvestades ühelt poolt hagejate kavatsust muuta maa sihtotstarvet, Viimsi valla esindaja kinnitust, et selline muutmine on võimalik ning ka seda, et puuduvad kaalukad argumendid, miks ei peaks maatulundusmaale saama transpordiga, siis antud juhul puudub põhjendus hagejate huvi juurdepääsutee määramiseks eitada. Seega on olemas eeldused hagi rahuldamiseks, kuna on täidetud hagi õiguslikud eeldused.
9. Keskseks vaidlusteemaks poolte vahel on see, kas hagejate huvi juurdepääsutee saamiseks kaalub üles sellega kaasneva iga eraldivõetud kostja ebamugavused. Kõik kostjad on osundanud sellele, et kõigi esitatud variantide puhul kannatab nende kinnistute privaatsus. Samuti on kostjad osundanud ehituslikele probleemidele. Juurdepääsutee asukoha kindlaksmääramisel tuleb silmas pidada, et

§ 68

lg-st 1 tulenevalt on igal kinnisasjal esmatähtsad selle omaniku huvid ja seetõttu tuleb juurdepääsutee mõõtmete ja asukoha osas arvestada esmajärjekorras just kostjate seisukohti. 6 Samuti tuleb juurdepääsutee asukoha määramisel silmas pidada tehnilisi ja muid aspekte, mis mõjutavad tee rajamist. Arvestades kostjate õigustatud huvi selle vastu, et juurdepääsutee alla jääks võimalikult vähe kostjatele kuuluvat maad, tuleb juurdepääsutee sõiduraja laiuseks määrata ehitustingimustes ja ehitusprojektis minimaalne võimalik. Kuna see on aga kohaliku omavalitsuse otsustada, siis üldkohtul puudub selles osas pädevus, kuna pooled ei ole sellest aspektist kohtule esitanud ka oma seisukohti.

1. Antud juhtumil on iga variandiga paratamatult kaasnev ka kostjate poolt osundatud privaatsuse riive. Samas on see vajalik, et anda hagejatele võimalus oma vara valdamiseks ja kasutamiseks. Kostjate vastuväited hagile seoses privaatsuse riivega on põhjendatud vaid osas, mis puudutab tee rajamist nende kinnistutele, mitte aga selles osas, kus vastuväiteid esitati seoses hagejate endi kinnistutele võimaliku tee kulgemisega.
2. Kostjatele ebamõislikult koormavad on oma pikkuse tõttu välja pakutud variandid C, G ja H. Nende kõigi pikkus on üle 100 meetri, mis ühelt poolt on ohtlik nii tuletõrje ja pääste seisukohalt hagejatele, aga samuti on asjatult häirivad rohkem kui kahele kostjale korraga. Variandid A ja B jättis kohus kõrvale, kuna need muudavad nendes osalevate kostjate kinnistute kasutamise osaliselt võimatuks, seejuures mitte teenides ka juurdepääsu tee huve. Variant D riivab liigselt Kostja 1 privaatsust, kuna kulgeb piki kinnistu külge, kuhu Kostja 1 on kavandanud oma puhketsooni. Samuti arvestas kohus seda, et Kostja 1 kinnistu oleks sellisel juhul 4/5 osas ümbritsetud teedega ning kuna kinnistu ise on suhteliselt kitsas (ca 27 m), siis puuduks seal praktiliselt ala, mis ei oleks nähtav teedelt. Variandi F positiivseteks omadusteks on see, et tegemist on kahe suhteliselt suure kinnistuga, mis võimaldab vähendada võimalikku privaatsuse riivet Kostjate 2 ja 3 osas. Samas on tegemist suhteliselt pika teega (pikkus arvestuslikult 84 m), mis oma pikkusega suurendab kostjate häirimist. Selle variandi vastu räägib samuti see, et vastavalt Kostja 2 poolt esitatud dendroloogi arvamusele kasvab selle variandi piirkonnas kaks kolmanda kaitsekategooria taimeliigi - kahelehise käokeele ja vööthuul-sõrmkäpa kasvukohta. Variant E puudutab kahte kostjat: Kostjat 1 ja Kostjat
3. Kostja 1 on osundanud, et tema kinnistu Sepamäe tee poolsel küljel ei ole võimalik rajada teed, kuna siis ei saa ta kasutada juba rajatud liugväravat ja muu värav ei ole tema kinnistu mõõtmeid ja elamu asendit arvestades võimalik. Kostja need väited leidsid kinnitust ka paikvaatluse käigus (pildid 9 ja 11). Samuti kulgeb kostjate vaheline piir lähimas punktis ca 5 m kaugusel Kostja 5 elamust (paikvaatluse protokoll). Kohus leidis, et hagejatele kuuluvatele kinnistutele juurdepääsutee tuleb määrata variant E alusel. Kohtu arvates tekitab see variant kõige vähem ebakõlasid antud asumis ning on kõikidele osapooltele optimaalseim. Vastavalt paikvaatlusele on selles kinnistute osas kostjad kavandanud oma kruntide majandusala, mistõttu ei ole sinna juurdepääsutee rajamine nii häiriv kostjatele kui nt variant F korral Kostjale 3, kelle puhketsoon on kavandatud just tee võimaliku kulgemise suunas. Tee tuleb määrata selliselt, et oleks tagatud ka Kostja 1 poolt osundatud liugvärava toimimine. Selleks tuleb sissesõidutee Sepamäe tee poolses osas suunata kogu laiuses Kostja 5 kinnistult, st tee algab Kostja 1 ja Kostja 5 kinnistute ja Sepamäe tee puutepunktist mõõdetuna oma laiuses Kostja 5 kinnistul. Tee suundub diagonaalis üle kostjate kinnistute piiri nii, et Hageja 1 ja Kostjate 1 ja 5 kinnistute puutepunktist mõõdetuna on tee kogu laiuses Kostja 1 kinnistul.
4. Juurdepääsutee rajamise ja selle edasise hooldamise kulud tuleb jätta hagejate kui tee esmaste vajajate kanda. Oleks äärmiselt ebaõiglane panna tee rajamise kohustus kostjatele, kelle kanda jääb otsusega niigi tee talumise koorem. Juurdepääsutee kasutamise õigus tuleb kanda kostjatele kuuluva kinnisasja kinnistusraamatu registriossa mitte reaalservituudi, vaid märkusena. 23.

§ 156

lg 1 kohaselt /…/ juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Kohus arvestas juurdepääsutee tasu määramisel seda, et maa, mida hagejad asuvad kasutama juurdepääsuks, on kostjatele kuuluv elamumaa, mistõttu sellega kaasneb kostjate huvide eriti tugev riive, mida peaks antud tasu ka kompenseerima. Samuti peab tasu olema seatud selliselt, et oleks tagatud ta vastav kasvamine ja sellega välistada vajadus kohtukorras seda muuta. Sellest lähtudes leidis kohus, 7 et kuna tegemist on füüsiliste isikute vahelise vaidlusega ja vaidluses on puudutatud kinnistud, mida isikud kasutavad oma alalise elukohana või kavatsevad seda sel eesmärgil kasutama hakata, siis tuleks võtta aluseks suurus, mis on sellel tasandil arvestatav. Selliseks suuruseks võiks kohtu arvates olla vabariigi keskmine palk. Kummalegi kostjale tuleb tee talumise kohustuse eest määrata ühe keskmise palga suurune iga-aastane tasu, millest tasub kumbki hageja poole. Antud tasu maksmise kohustus tekib hagejatel alates tee ehitustööde alustamisega, kuna sellest ajast algab kostjate õiguste riive ja kostjate kohustus taluda teega tekkivaid kitsendusi.

1. Kostja 9 osas tasu määramisel lähtus kohus sellest, et tegemist on transpordimaaga, mille kasutamise eest teiste kinnistute omanikud kostjale tasu ei maksa. Samas ei saa see asjaolu olla aga aluseks jätta Kostja 9 seadusega ettenähtud tasust ilma. Kohaseks tasuks on 1 000 krooni, mis tuleb hagejatel tasuda võrdsetes osades alates tee-ehituse alustamisest. Evelin Elmesti, Harry Mölderi ja Raivo Kolki apellatsioonkaebus
2. Kostjad Evelin Elmest, Harry Mölder ja Raivo Koik esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid otsuse tühistada. Kohus rikkus menetlusnorme, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Viimane istung toimus 12.09.2006 ja sellega lõppes asja kohtulik arutamine. Otsuse tegi kohus alles 2.07.
3. Seejuures tugines kohus 7.06.2006 tehtud paikvaatlusele. Kuna hagi aluseks olnud asjaolud on muutunud, on otsus ebaõige. Sepamäe 14 omanik Harry Mölder on kinnistule rajanud maaküttesüsteemi ning Sepamäe 12 ja 14 omanikud on paigaldanud kinnistutele reoveemahutid. Seega ei ole enam võimalik rajada juurdepääsuteed läbi Evelin Elmesti ja Harry Mölderi kinnistute.
4. Kohus on rikkunud kohustust kaasata menetlusse isik, kelle vastu hagejad olid suunanud oma nõude, kuid keda hagiavalduses ei olnud kostjana märgitud. Seega on kohus teinud otsuse isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse. Kohus määras hagejatele juurdepääsu avalikult kasutatavale teele nii, et hagejad peavad ületama Minna Strižile kuuluva eratee, kuna osa Sepamäe teest kuulub Minna Strižile. Kohus oleks pidanud Minna Striži menetlusse kaasama. Kohus rikkus kuni 1.01.2006 kehtinud TsMS §
6. Otsuse resolutsioonis on kohus korduvalt viidanud Liivamäe teele, mida vaidlusaluses piirkonnas ei asu. Hagejate ega kostjate hulgas ei ole Liivamäe tee omanikku.
7. Juurdepääsutee variante A, E ja D ei oleks kohus pidanud isegi kaaluma, sest M.S ei olnud menetlusse kaasatud. Õige ei ole kohtu seisukoht, mille kohaselt kõige vähem koormavaks variandiks oleks variant A. See koormab apellante ja M.S. Kõige vähem koormaks variant F, kuna tee oleks Kostja 2 kinnistult, või variant C, mis koormab Kostjaid 2, 3, 4 ja
8. Arusaamatu on kohtuotsuses väidetu, et 6 taime ümberistutamine on kulukas. Kindlasti on kulukam Evelin Elmesti ja Harry Mölderi kinnistutele tee rajamine. Variant F kasuks räägib see, et Puisniidu tee on asfalttee, aga Sepamäe tee kruusatee. Lisaks on Puisniidu tee omanik nõus vastustajatega läbi rääkima tee kasutamise tingimuste üle õiglase hüvituse eest. Lisaks on Kostja 10 nõus pikendama teed kuni Kostjani 4 ja võimaldama vastustajate kinnistutelt juurdepääsu. Samuti tegi Kostja 3 hagejatele ettepaneku, et nõustub müüma osa oma kinnistust variandi F tarvis 2 meetri laiusse riba. Vastustajad ei nõustunud pakkumisega vaid hinna pärast. Ainsaks põhjuseks, miks võiks eelistada varianti A variandile F, oleks variandi A järgi rajatava tee pikkus. Samas tuleb arvestada, et variant A koormab apellantide ja M.S huve rohkem kui variant C Kostjate 2, 3, 4 ja 10 huve.
9. Evelin Elmestile ja Harry Mölderile määratud tasu juurdepääsutee talumise eest ei ole mõistlik. Tasu määramisel oleks kohus pidanud otsustama ka rajatava juurdepääsutee laiuse, mis tuleb vastavalt tee pindalale tasu määramisel arvesse võtta. Valentin Katsuba vastus apellatsioonkaebusele
10. Kostja Valentin Katsuba vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 8
11. isiku Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeerium Riigi Maa-ameti kaudu) seisukoht
12. Riigi Maa-amet on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Elina Reinoldi ja Natalja Soni vastus apellatsioonkaebusele
13. Hagejad Elina Reinold ja Natalja Son vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kaebus on põhjendamatu ja oluliselt vastuolus seadusega. Mare Liiki vastus apellatsioonkaebusele
14. Kostja Mare Liik vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Elina Reinoldi ja Natalja Soni apellatsioonkaebus
15. Hagejad Elina Reinold ja Natalja Son esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada otsuse punktid 5 ja 6 ning määrata hagejate poolt võrdsetes osades Sepamäe tee 12 kinnisasja omanikule makstava ühekordse tasu suuruseks kokku 70 000 krooni, Sepamäe 14 kinnisasja omanikule makstava ühekordse tasu suuruseks kokku samuti 70 000 krooni ning Liivamäe tee omanikule makstava ühekordse tasu suuruseks kokku 10 000 krooni, mis tasutakse hagejate poolt enne juurdepääsutee rajamise alustamist. Menetluskulude jaotamisel palusid hagejad jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
16. Kohtuotsus on kaevatavas osas põhjendamatu ja oluliselt vastuolus seadusega. Kohtu poolt juurdepääsutee eest iga-aastase tasu suuruseks määratud summa on ülemäära suur võrreldes Sepamäe tee 12 ja 14 kinnistute omanikele tekitatud kahjudega. Hagejad tahaksid maksta tasu üks kord, mitte perioodiliselt.
17. Koormatud kinnisasja omanikule juurdepääsutee talumise eest makstava hüvitise suurus ei saa ületada summat, mida koormatud kinnisasja omanikud saaksid juurdepääsutee alla jääva maaüksuse võõrandamise korral. Seetõttu on põhjendatud juurdepääsutee talumise eest makstava hüvitise suuruseks määrata ühekordse maksena 70 000 krooni Sepamäe tee 12 ja 14 kinnistute osas, mis ligikaudu vastab juurdepääsutee alla jääva maaüksuse turuväärtusele. Liivamäe tee omanikule makstava ühekordse tasu suuruseks võib olla kokku 10 000 krooni.
18. Otsus on vale osas, millega hagejatelt mõisteti solidaarselt Mare Liiki kasuks välja menetluskuludena 24 603 krooni. Kohus oleks pidanud arvestama, et hagi rahuldati täies ulatuses. Samas on hagejad nõus, et poolte kohtukulud, sh menetlusvälised kulud õigusabi eest tuleb jätta poolte endi kanda. Evelin Elmesti, Harry Mölderi ja Raivo Koiki vastus Elina Reinoldi ja Natalia Soni apellatsioonkaebusele
19. Evelin Elmest, Harry Mölder ja Raivo Koik vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ühtlasi palusid nad jagada menetluskulud selliselt, et nende poolt kantud menetluskulud jäävad Elina Reinoldi ja Natalja Soni kanda. Apellatsioonkaebuse vastuses jäid Evelin Elmest, Harry Mölder ja Raivo Koik nende poolt 3.08.2007 esitatud apellatsioonkaebuses sisalduvate väidete juurde. Valentin Katsuba vastus apellatsioonkaebusele
20. Kostja Valentin Katsuba nõustus apellatsioonkaebusega osaliselt osas, mis puudutab hagejatelt väljamõistetud õigusabikulusid. Samas ei ole V. Katsuba nõus sellega, kui õigusabi- ja muud kohtukulud mõistetaks välja kõigilt kostjatelt solidaarselt.
21. isiku Viimsi valla seisukoht
23. isik Viimsi vald on seisukohal, et põhimõtteliselt on arusaadav, et juurdepääsutee kindlaksmääramisel oleks otstarbekas arvestada sellega seotud kinnistute arvu, rajatava tee pikkust ja 9 asukohta kinnistute piiride suhtes. Kuna menetlusosalised ei ole omavahel kokkuleppele jõudnud, siis paratamatult riivab igasugune kohtulahend kellegi huve. Mare Liiki vastus apellatsioonkaebusele
24. Kostja Mare Liik leiab, et kaebus on põhjendamatu osas, kus nõutakse menetluskulude jaotamise muutmist, ning tuleb jätta rahuldamata. Kuna iga hageja ja kostja osaleb menetluses iseseisvalt ning hagiavaldus jäeti Mare Liiki suhtes täies ulatuses rahuldamata, siis hagejate ja Mare Liiki vahelises suhtes on hagejad pooleks, kelle kahjuks otsus tehti ning vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 on Mare Liiki menetluskulude väljamõistmine hagejatelt seaduslik ja põhjendatud.
25. isiku Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeerium Riigi Maa-ameti kaudu) seisukoht
26. Riigi Maa-amet on seisukohal, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
27. Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikud ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 44.

§ 156

lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.

§ 156

lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Seega juurdepääsu nõude rahuldamise esimene eeldus on avalikult teelt vajaliku juurdepääsu puudumine hageja kinnisasjale. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et hagejatele kuuluvatelt kinnistutele puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Seega on hagejate nõue seaduslik ja kuna naaberkinnistute omanikega tee kasutamise tingimustes hagejad kokkulepet enne hagiavalduse esitamist ega kohtumenetluse käigus ei saavutanud, lahendas asja kohus. Juurdepääsuõiguse andmise nõude (

§ 156

lg 1) näol on tegemist taotlusega kohtule lahendada poolte huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused.

1. Esmalt vastab ringkonnakohus Evelin Elmesti, Harry Mölderi ja Raivo Koiki apellatsioonkaebuse väidetele. Kostjad Evelin Elmest, Harry Mölder ja Raivo Koik vaidlustasid kohtuotsuse motiivil, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme sellega, et viimase kohtuistungi ja otsuse kuulutamise ajaline vahe oli 10 kuud, mistõttu otsus ei kajasta reaalset olukorda; menetlusse ei kaasatud M.S, kelle erateed hagejad otsuse kohaselt hakkavad ületama. Samuti on kohtu poolt määratud juurdepääsutee apellantidele koormav.
2. Nõustuda tuleb apellantidega selles, et maakohus on rikkunud menetlusnorme sellega, et kulutas kohtuotsuse tegemisele lubamatult palju aega, sest lubades otsuse teatavaks teha 16.10.2006, viibis see kuni 02.07.
3. Kuid samas leiab ringkonnakohus, et ainuüksi nimetatud rikkumine ei saa üksinda olla otsuse tühistamise aluseks.
4. 26.01.2005 tegid hagejad nende kinnistute Ranna-IV ja Ranna-V piirnevate kinnistute omanikele (menetluses kostjad 2-9) kirjaliku ettepaneku, et selgitada välja kostjate seisukoht, 10 milline juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt oleks kostjate arvates kõige otstarbekam ja kahjustaks kõige vähem kinnisasjade omanike huve. Samuti soovisid hagejad teada, kas keegi kostjatest oleks nõus koormama oma kinnisasja vabatahtlikult teeservituudiga. Kuna kostjad ei soovinud koormata oma kinnistut teeservituudiga, esitasid hagejad 30.03.2005 maakohtule hagi avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks. On õige, et antud vaidlus on kohtu menetluses alates märtsist 2005 ja et osa naaberkinnistuste omanikest, kes olid kostjatena menetlusse kaasatud, olid oma kinnistud hoonestanud ja osa ootasid käesoleva menetluse lõppu, et siis alustada elamuehitust kinnistul. Samas olid kõigile kostjatele teada kohtumenetluses võimalusest, et hagejate juurdepääs määratakse üle nende kinnisasja, sest hagejad olid esitanud 8 varianti võimaliku juurdepääsu tee kulgemise kohta (II kd, lk 49). Apellandid leiavad, et kohtuotsus ei kajasta reaalset olukorda ja ei ole täidetav, sest Sepamäe 14 kinnistule on rajatud maaküttesüsteem ja Sepamäe 12 ja Sepamäe 14 kinnistutele paigaldatud reoveemahutid. Ringkonnakohus leiab, et arvestada ei saa väitega, et kohtuotsuse kuulutamise viibimise tõttu jõuti ehitada maaküttesüsteem, sest Movek Grupp OÜ kinnituskirja kohaselt toimus maaküttesüsteemi paigaldus 06.10.2006 (II kd t.lk.176). Seega isegi juhul, kui kohus oleks otsuse teatavaks teinud 16.10.2006, oleks otsuse tegemise ajaks asjaolud olnud muutunud. Lisaks on hagejate esindaja vastuses märkinud , et kollektoritoru on võimalik läbi lõigata ja kollektoriharu paigutada teise kohta (OÜ Kraavihall 17.ja 18.09.2007 kirjad). Samuti on Ranna IV kinnistu omanik nõus kollektoriharu paigaldamisega enda kinnistule ja apellandid on ka nõus ümbertõstmistööde kulude maksmisega. Lisaks on vastuses viidatud, et tegelikult paigaldati maaküttesüsteem juba 28.07.2006, mida kinnitab Kraavihall OÜ 28.07.2006 pinnasekollektori üleandmise akt ( II kd, t.lk.287). Ringkonnakohus leiab, et maaküttesüsteemi rajamine kostja Sepamäe 14 kinnistule kostja Mölderi poolt ei ole asjaoluks, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Samuti ei ole sellisteks asjaoluks Sepamäe 12 ja Sepamäe 14 kinnistutele maasse paigaldatud plastist reoveemahutid. Kostja Evelin Elmest on 25.04.2005 ja 29.03.2006 täiendavas vastuses maakohtule märkinud, et Sepamäe 12 kinnistu sisepiiri ümbritseb 5 m laiune ehituskeeluala. Võimaliku tee-ehituse puhul kulgeks rajatav tee praktiliselt üle tema elamu juures asuva kogumiskaevu, millest tulenevalt tuleks elamu projekti muuta ja kogumiskaev ehitada mujale. Seega olid reoveemahutid kinnistutele paigaldatud juba menetluse ajal esimese astme kohtus, kuid maakohtus ei toonud apellandid välja asjaolu, et nimetatud mahutid väidetavalt takistavad või piiravad juurdepääsutee rajamist eelnimetatud kinnistutele. Kaebusest ilmneb, et reoveemahutite olemasolu ei takista juurdepääsutee rajamist ja AS Lavateir kinnituse kohaselt võib tekkida lisakulutusi 38 538,80 krooni (kaebuse p 1.1- II kd, t.lk 161 lk-d 178, 179), milliseid on apellandid – hagejad nõus kandma. Ringkonnakohus leiab, et ka reoveemahutite paigaldamisega seonduv ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist seoses kohtuotsuse kuulutamise viibimisega. Samuti ei ole arvestatavad piirdeaia ja haljastusega seonduvad väited, kuna haljastus ja piirdeaed on väikeste kulutustega hagejate poolt taastatavad. Maakohus on otsust piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus nõustub kõigi põhjendustega ja leiab, et kostjate apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud kaalukaid põhjendusi, mis tingiksid kohtuotsuse tühistamise ja asja saatmise uueks läbivaatamiseks maakohtusse või ringkonnakohtu poolt uue otsuse tegemise ning juurdepääsutee teistsuguse asukoha määramise. Kohus on lähtunud sellest, et juurdepääsutee oleks võimalikult lühike ja koormaks võimalikult vähe kinnisasja, üle mille see kulgeb. Kuigi osa hagejate kinnistustega piirnevaid kinnistuid on hoonestamata, tuleb arvestada, et mitmed kinnistud on kõrghaljastusega (Puisniidu tee 8 ja 8A, Puisniidu tee 6 ja 6A ja Puisniidu tee 4 ja 4A).
5. Kostjad on apellatsioonkaebuses väitnud, et kuivõrd hagejad soovisid juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt, ei ole kohus hagejate nõuet selliselt rahuldanud. Vaidlust ei ole selles, et Liiva tee ja Sepamäe tee on iseseisvate kinnistustena eraomandid ja osa Sepamäe teest kuulub M.S-le. Ka juurdepääs avalikult kasutatavale teele võib kulgeda üle eratee 11 (Riigikohtu lahend 3-2-1-45-04). Kuigi tegemist on erateega, kasutavad neid teid apellandid – kostjad pääsemaks oma kinnisasjadele. Järelikult on Sepamäe tee kasutuses avalikult kasutatava teena juurde- ning väljapääsuks maanteele. Sepamäe teel ei ole ühtegi liiklust ega tee kasutust piiravat märki ega teetähist. Seega ei välista asjaolu, et Liiva tee ja Sepamäe tee on eraomandis, hagejate õigust nõuda juurdepääsu oma kinnisasjadele nimetatud teede kaudu.
6. Ekslik on apellantide seisukoht, et M.S kui ühe Sepamäe tee aluse maaüksuse omanik oleks tulnud kaasata kostjana kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS kohaselt. Käesolevas asjast tehtud lahend ei oma M.S suhtes õiguslikku jõudu. Kui M.S keeldub hagejatele võimaldamast mööda Sepamäe teed oma kinnistuteni juurdepääsu, on hagejatel võimalik esitada tema vastu nõue juurdepääsu saamiseks (Riigikohtu lahend 3-2-145-04). Ka alates 01.01.2006 kehtiv TsMS ei näe ette kohtu poolt isiku kaasamist kostjana. TsMS § 4 lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste esitamise. Isiku kaasamine kostjana toimub hageja taotlusel TsMS § 208 lg 2 järgi ja isiku kaasamine kostjana on kohtu õigus mitte kohustus. Maakohus ei rikkunud apellatsioonkaebuses väidetud menetlusnorme M.S kaasamata jätmisega ja kaebuse etteheited ei põhine seadusel. Seega on ekslikud ka kaebuse väited selle kohta, et maakohtul ei olnud alust kaaluda juurdepääsu tee võimalusi, mis puudutavad M.S kinnistut. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga põhjendustega ja järeldustega selles, et kõigi esitatud juurdepääsu tee variantide puhul on kostjatest kinnistu omanike privaatsus häiritud ja kaasnevad ebamugavused, kuid samas tuli hagejate nõue kinnisasjale juurdepääsu võimaldamiseks rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostjaid kõige vähem koormavaks variandiks on variant E ja ei pea vajalikuks tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 põhjendusi korrata. Kostjad on esitanud maakohtus samu vastuväiteid, milliseid korranud apellatsioonkaebuses ja neile on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega vastanud. Kaebuse väited ei anna alust tõendeid teisiti hinnata ja kaaluda mõne teise hagejate poolt esitatud variandi kasuks juurdepääsutee määramist.
7. Vastuseks hagejate apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Hagejad Elina Reinoldi ja Natalja Soni on vaidlustanud kohtuotsuse juurdepääsutee kasutamise tasu suuruse ja kohtukulude jaotamise osas. Hagejad peavad iga- aastase tasu suurust ülemäära suureks, mis ei vasta kinnistu omanikele tekitatud kahjudele. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hagejad huvitatud ühekordse tasu määramisest Sepamäe kinnistu omanikule 70 000 krooni ja Sepamäe 14 kinnistu omanikule 70 000 krooni ning Liiva tee omanikule 10 000 krooni. Samuti on kostjad Evelin Elmest, Harry Mölder ja Raivo Koik apellatsioonkaebuses vaidlustanud tasu suurust ja pidanud väljamõistetud summat väikseks, kuna arvestatud ei ole rajatava tee laiust ja tasu ei korva kinnistu väljaehitamisele tehtud kulutusi (puude istutamine, maakütte paigaldamine, piirdeaia ehitamine). Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsus juurdepääsutee eest tasu otsustamisel on seaduslik ja apellatsioonkaebused rahuldamisele ei kuulu. Hagejate kaebuse väited keskmise palga kasvust ja juurdepääsutee alla jääva maaüksuse turuhinnast on oletuslikud ega anna alust muuta otsust vastavalt hagejate soovidele. Kostjad on kaebuses leidnud, et tasu peaks korvama kõik ebameeldivused ja kahjud, kuid milline oleks õiglane hüvitis, kaebusest ei ilmne. Kostjad on leidnud kaebuses, et kohus pidi määrama rajatava tee laiuse ja siis määrama tasu, ei ole põhjendatud. Maakohus on otsuses selgitanud, et antud otsuse alusel on hagejatel õigus taotleda kohalikult omavalitsuselt teele projekti koostamist ja selle ehitamiseks ehitusluba.
8. Hagejad on vaidlustanud neilt kohtukulude väljamõistmise Mare Liiki kasuks ja palunud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kostja Mare Liik kaebusega ei nõustunud ja leidis, et kohtukulude väljamõistmine hagejatelt tema kasuks oli seaduslik, sest tema vastu jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kohaldamisele tuli kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 ja 2 ning kohtuotsus on kohtukulude väljamõistmise osas on õige ja hagejate apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. 12 Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata, jäävad apellantide kohtukulud kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 ja 8 kohaselt nende endi kanda. Vastustaja Mare Liiki taotlus apellatsioonikohtu menetluskulude väljamõistmiseks tuleb rahuldada ja menetluskulud hagejatelt välja mõista, kes on kostjale põhjustanud kohtumenetlusega seotud kulude kandmise. Hagejad õigusabikulude suurusele vastuväiteid ei esitanud.
9. Hagejad paluvad parandada kohtuotsuse ebatäpne resolutsioon (apellatsioonkaebuse p 1.3), kuna kohus on Liiva tee asemel kirjutanud kohtuotsusesse ja kaasa arvatud selle resolutsiooni korduvalt Liivamäe tee, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Kõik menetlusosalised on käsitlenud vaidluses Liiva teed. Ringkonnakohus peab võimalikuks vea parandada. U.Loonurm M.Merimaa M.Aava 13