Obsah (7)

§ 142§ 367§ 145§ 361§ 195§ 88§ 101

2-06-35356 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2008.a, Tallinn Tsiviilasja n

) § 76 lg-le 1, §-le 94, § 101 lg 1 p-dele 1, 3 ja 6, § 108 lg-le 1, § 113 lgle 1, § 115 lg-le 1, § 127 lg-le 1 ning § 128 lg-tele 2 ja 3. Kostja xxx osas on lisaks osundatud

§ 142lg-le 1 ning § 145 lg-tele 1 ja 2.

KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE

2. märtsil 2007.a kohtule esitatud kirjalikus vastuses vaidleb kostja I (AS xxx) kõigile hagis esitatud nõuetele vastu. Kostja I kinnitab, et hagis nimetatud rendileping
3. oktoobril 2003.a tõepoolest sõlmiti.
4. veebruaril 2005.a leping lõpetati, rendiobjektiks olnud sõiduauto tagastati hagejale 2005.a märtsis. Kostja väitel esitas hageja rendilepingu lõpetamise momendiks kõik lepingu lõpetamisega seotud lõpparved. Need arved on täies ulatuses tasutud.
5. juunil 2005.a on kostja xxx eraarvelt tehtud ülekanne 23826 krooni ja
6. septembril 2005.a kostja I arvelt ülekanne 5000 krooni suuruses summas. Kostja I ei ole nõus hagiavalduses esitatud arvetega. Tasumata rendimaksed perioodi 24.12.2004-24.02.2005 eest on tasutud. Teisaldustasu nõue 5900 on kostja arvates põhjendamatu ning jääb arusaamatuks, kuidas selline nõue on tekkinud. Rendiobjektiks olnud sõiduauto tagastati hagejale tehniliselt korras seisundis. Samal põhjusel vaidleb kostja vastu vara remonti puudutavale nõudele summas 3513,66 krooni. Vastuvõtuaktis puudub turvapadjasüsteemi rikke kirjeldus. Kostjale jääb ka arusaamatuks, mis alusel on esitatud arve raadiokoodi avamise eest ning kuidas on nimetatud hageja kulutus seotud rendilepinguga. Tasumata kindlustusmaksete hüvitamise nõude osas märgib kostja I oma vastuses, et kuni märtsini 2005.a oli eelnimetatud 3 maksete (ülekannete) näol kindlustusmaksed tasutud. Alates 2005.a märtsist ei ole aga kostja I sõiduautot kasutanud, mistõttu puudub ka kindlustusmaksete tasumise kohustus. Kostja ei nõustu ka sellega, et põhjustas hagejale rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega müügikahjumi 19568,60 krooni. Rendilepingu lõpetamisel rendiobjektiks olnud sõiduk hagejale tagastati ning viimane kui sõiduauto omanik otsustas selle edasise saatuse ja müügi tingimuste üle. Sõiduauto müük alla selle turuhinna on kostja hinnangul hageja iseseisev otsus ning kostjad ei ole kohustatud hüvitama kahju, mida hageja seeläbi endale põhjustas. Väidetavad kulutused müügiteenusele ja hindamisaktile ei kuulu kostja I vastuse kohaselt hagejale hüvitamisele, kuna need on otseselt seotud hageja põhi(äri)tegevusega. Kuivõrd kostja I ei tunnista hagi tema vastu esitatud põhinõuete osas, peab kostja põhjendamatuks ka viivisenõuet. Kostja väitel ei ole hageja alates 2005.a esitanud pretensioone rendilepingust tulenevate võimalike võlgnevuste osas.
7. Kostja II (xxx) vaidleb
8. märtsil 2007.a esitatud kirjalikus vastuses samuti hagile täies ulatuses vastu. Kostja leiab, et hagi ei ole tõendatud. Lisaks juhib kostja II tähelepanu asjaolule, et hagiavaldusele lisatud käenduslepingus on kohustatud isikuna märgitud OÜ xxx. Kostjale II ei ole midagi teada hageja ja OÜ xxx vahel sõlmitud lepingu kohta. MENETLUSE KÄIK
10. detsembril 2007.a toimunud eelistungil teatas hageja esindaja, et hageja ei soovi kostjatelt kahju väljamõistmist osas, mis puudutab hindamisakti koostamist 600,01 krooni ning vähendab nimetatud summa võrra oma nõuet. Kostjate esindaja avaldas samal eelistungil, et kostajad tunnistavad hagi vara remonti puudutavas osas, s.o 3513,66 krooni ulatuses.
11. Kohtuistungil jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostjad vaidlesid hagile osaliselt vastu, paludes selle rahuldada 3513,66 krooni ulatuses. Ülejäänud osas palusid kostjad jätta hagi rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
13. Põhinõude osas summas 3513,66 krooni on kostjad hagi osaliselt õigeks võtnud. Vastavalt TsMS § 4 lg-s 3 sätestatule on kostjal õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta). TsMS § 440 lg 1 kohaselt, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Seega kuulub hagi 3513,66 krooni saamise nõude osas rahuldamisele hagi õigeksvõtul põhinevalt. Lähtudes TsMS § 444 lg-s 1 sätestatust, piirdub kohus käesolevas otsuses seetõttu põhinõuet puudutavas osas üksnes õigusliku põhjendusega.
14. oktoobril 2003.a hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepingu üldtingimuste 10.2 kohaselt kohustus rentnik (kostja I) rendilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel maksma hagejale kõik lepingu lõpetamise päevani maksmisele kuuluvad summad ning hüvitama hagejale kõik lepingu lõpetamisega seotud kulutused. Vastavalt

§ 367

lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Tulenevalt

§ 145

lg-st 1 vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Viidatud paragrahvi teise lõike kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, s.h kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, 4 eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 1 tunnistab kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

1. Kostjad on vaielnud vastu tasumata rendimaksete võlgnevusele summas 19679,01 krooni ning rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega seonduvatele kuludele osas, mis puudutab teisaldustasu 5900 krooni, tasumata kindlustusmaksed 2385,50 krooni, tekkinud müügikahjumit 19568,60 krooni ja kulusid müügiteenusele 9436 krooni. Kostja II on samuti väitnud, et ta ei olnud käendajana teadlik tagatava kohustuse olemasolust hageja ja kostja I vahel.
2. Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Hageja ja kostja I vahel oli
3. oktoobril 2003.a sõlmitud rendileping (kasutusrendileping), rendiobjektiks oli sõiduauto Mercedes-Benz E200 Kompressor. Nimetatud leping on hageja poolt
4. veebruari 2005.a kuupäeva kandva teatisega ennetähtaegselt lõpetatud (üles öeldud) selle üldtingimuste punkti 10.1.1 alusel, lepingu ülesütlemine toimus lepingu rikkumise tõttu kostja I poolt (vt toimik, lk 17). Rendiobjekti (sõiduauto) valduse sai hageja tagasi 2005.a märtsis (03.03.2005.a)
5. detsembril 2005.a võõrandas hageja sõiduki Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-le 186440,68 krooni eest (hind koos käibemaksuga 220000 krooni).
6. Kostja I vastuväidete kohaselt on hagis esitatud rendimaksete nõue summas 19679,01 krooni lõppenud, kuna vastava arve on kostjate poolt tasutud (vt toimik, lk 97-99). Lepingu lõpetamisega seonduvad vaidlusalused lisakulud on kostjate hinnangul põhjendamatud.
8. oktoobril 2003.a hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepingu näol on kohtu hinnangul tegemist liisingulepinguga

§ 361

tähenduses, milles sisalduva määratluse järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Lepinguga kohustus hageja omandama sõiduki MercedesBenz E200 Kompressor Alsines Auto AS-ilt ning andma selle kostja kasutusse tähtajaga kuni 24.10.2007.a (vt toimik lk 9). Üldtingimuste punkti 6.1 kohaselt oli kostja I kohustuseks tasuda hagejale rendimakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (vt toimik, lk 11). Lähtudes rendilepingu üldtingimuste punktist 17.2, oli tegu kasutusrendi tüüpi liisinglepinguga (vt toimik, lk 13). 14.

§ 195

lg 2 järgi vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Vaidlustamata asjaolude kohaselt olid kostjal I rendilepingu ülesütlemise hetkeks tasumata rendimaksed perioodi 24.12.2004-24.02.2005 eest summas 19679,01 krooni. Samuti oli liisinguandjale tasumata kohustusliku liikluskindlustuse eest ajavahemiku 01.11.200431.10.2005 osas 2385,50 krooni (vt toimik, lk 22). Kostjate väidete kohaselt on nimetatud kohustused täidetud

1. juunil 2005.a kostja II poolt tehtud ülekanne 23826 krooni ja
2. septembril 2005.a kostja I poolt tehtud ülekandega 5000 krooni. Hageja iseenesest ei eita nimetatud summade tasumist kostjate poolt ning on seda nõuete esitamisel hagis ka arvesse võtnud. Hageja on nimetatud summa (23826 kr) arvestanud lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnenud kulu (müügikahjumi) katteks (ning selles osas oma nõuet vähendanud). Hageja taoline käsitlus on kooskõlas rendilepingu üldtingimuste punkti 6.6 teise lausega, mille kohaselt loetakse laekunud summade arvel esimeses järjekorras tasutuks hagejale kahju tekitamisest tulenevad nõuded, seejärel hageja poolt tehtud kulutuste hüvitamise nõuded, seejärel leppetrahvid, seejärel viivised ning viimases järjekorras rendimaksed. Ka

§ 88

lg-st 8 tuleneb, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, 5 loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Seejuures ei või võlgnik sama paragrahvi üheksanda lõik kohaselt määrata võlausaldaja nõusolekuta kohustuse täitmiseks paragrahvi kaheksandas lõikes sätestatust erinevat järjekorda. Seetõttu on kostjate eelnimetatud vastuväited kohtu hinnangul õiguslikult asjakohatud.

1. Kõnealuse nõude seisukohast on asjakohatu ka vastuväide, et alates 2005.a märtsist ei ole kostja I sõiduautot kasutanud, mistõttu puudub ka kindlustusmaksete tasumise kohustus. Nimetatu võiks tähtsust omada rendiobjektiks oleva sõiduki (kui vara) kindlustamise puhul. Vaidlusalusel perioodil kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 2 kohaselt tuleb liikluskindlustust vaadelda suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustusena ning sama seaduse §-s 27 nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustusena. Seega teenis kehtiva liikluskindlustuse olemasolu eelkõige kostja I kui sõiduki (suurema ohu allika) valdaja huvisid. Vastavalt LKindlS § 23 lg-le 1 esimesele lausele astub sõiduki võõrandamisel selle omandanud isik sõiduki suhtes sõlmitud lepingus kindlustusvõtja kohale. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt ei lähe aga kindlustusvõtja muutumisel paragrahvi esimeses lõikes nimetatud juhul sõiduki omandanud isikule üle sama lepingu eelneva kindlustusvõtja poolt möödunud perioodil tasumata kindlustusmaksete ja viiviste tasumise kohustus. Nimetatud kohustuse peab täitma eelnev kindlustusvõtja.
2. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes

§ 101

lg 1 p-s 1 sätestatust, tuleb lugeda hageja nõuet nii tasumata rendimaksete osas 19679,01 krooni kui kohustusliku liikluskindlustuse maksete osas 2385,50 krooni põhjendatuks ning hagi kuulub selles osas rahuldamisele. 17. Vastavalt

§ 367

lg-le 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lähtutakse esimeses lõikes nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.

§ 367

lg-st 3 tuleneb, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud võimalikud lisakulud tuleneb juba ülalosundatud

§ 367lg-st 4.

Lisaks tuleb arvestada

§-s 195 sisalduvate liisingulepingu (kui kestvuslepingu) ülesütlemise üldiste tagajärgedega, niivõrd kui

§ 367regulatsioonist ei tulene teisiti.

Käesoleval juhul jäi rendilepingu lõppemisel auto omandiõigus hagejale, mistõttu säilitas ta nii sõiduauto kui omandas ka tasutud rendimaksed (koos intressiga). Seega jäi hagejale kogu sõiduki väärtus

§ 367

lg 3 tähenduses, mistõttu tasumata rendimakseid tuleb kõrvutada sõiduki väärtusega tagastamise ajal. Pärast rendilepingu ülesütlemist tasuda jäänud rendimaksete (liisingumaksete) summa (

§ 367

lg 2) ehk rendiobjekti jääkväärtus oli hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt 234835,28 krooni (vt toimik, lk 88) ning seda asjaolu ei ole kostjate poolt ka vaidlustatud. Rendiobjekti (liisingueseme) väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel (

§ 367lg 3) oli hageja väidete kohaselt 186440,68 krooni.

Seejuures on hageja lähtunud sõiduki käibemaksuta hinnast selle müümisel

1. detsembril 2005.a Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-le (vt toimik, lk 24-25). Juhindudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). 6
2. Samas ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks

§ 367lg 3 järgi liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus.

Selliselt on kõnealuse normi kohaldamisega seonduvat selgitanud ka Riigikohtu 28. veebruari 2007.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 (p 29). Juhul kui leping seoks kulude hüvitamise nõude suuruse vara võõrandamisest saadud summaga, peaks leping nägema ette ka vara võõrandamise konkreetsed tingimused. Tõendeid rendiobjektiks olnud sõiduki väärtuse kohta selle liisinguandjale tagastamise hetkel kohtule esitatud ei ole. Seda arvestades, võib sõiduki (vara) võõrandamise hinda (186440,68 kr) lugeda eelduslikult harilikuks väärtuseks. Sõiduki jääkmaksumuse ja hariliku väärtuse vaheks tuleb lugeda seega 48394,60 krooni (s.o 234835,28 kr – 186440,68 kr), millest kostjad on hüvitanud 28826 krooni. Kostjad on küll väitnud, et sõiduki harilik väärtus oli suurem hageja poolt nimetatust ning et ka kostja II tegi hagejale ise ettepaneku sõiduki omandamiseks kõrgema hinnaga. Samas ei ole kostjad nimetatud väidete kinnituseks tõendeid esitanud. 19.

§ 367

lg-test 1-3 ja rendilepingu ülalmainitud punktist 10.2 tulenevalt saab seega lugeda põhjendatuks ka 19568,60 krooni (müügikahjumi) nõuet kui kulutuste hüvitamise nõuet

§ 367lg 1 tähenduses.

20. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepingu punktist 10.2 kui ka

§ 367

lg-st 4 tulenevalt lasub liisinguvõtjal käesoleval juhul kohustus hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Kostjad on leidnud, et nad ei ole kohustatud hüvitama hagejale kulusid teisaldustasule (5900 kr) ja müügiteenusele (9436 kr). Ühelt poolt on selge, et nimetatud lisakulud peavad olema kausaalses seoses lepingu ülesütlemisega. Teiselt poolt ei täpsusta sõlmitud rendileping ega ka seaduse dispositiivsed normid seda, millised võimalikud kulud nimetatud lisakuludena hüvitada tuleb. Lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt 8. novembril 2006.a tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 tehtud otsuse punktides 9-11 sisalduvast käsitlusest, peavad taolised kulud olema mõistlikult põhjendatud. Riigikohtu kõnealuse lahendi kohaselt võivad lisakuludena põhimõtteliselt hüvitamisele kuuluda näiteks müügikulud, kulud sõiduauto puhastusteenusele, samuti võib lisakuluks olla sõiduauto tagastustasu. Lahendi punktis 9 on muu hulgas märgitud, et liisinguandja tegevus on reeglina suunatud üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud

§ 367lg 4 tähenduses.

Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms).

1. Arvestades eeltoodud kaalutlusi, tuleb kohtu hinnangul lugeda hageja kantud lisakulu müügiteenusele summas 9436 krooni vajalikuks ning mõistlikuks kuluks. Sõidukite võõrandamine ei ole vaadeldav hageja põhilise äritegevusena. Isegi kui see nii oleks, kaasneksid võõrandamisega täiendavad kulud. Kostjad ei ole väitnud, et kulud müügiteenusele oleksid ebamõistlikult suured või et vastavat teenust oleks hageja saanud osta odavamalt.
2. Kohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul lugeda põhjendatuks nõuet sõiduki teisalduskulude hüvitamiseks. Sisuliselt on tegemist hageja väidetavate kuludega sõiduki valduse tagasisaamiseks. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et tegemist oleks liisinguandja jaoks vajaliku ja möödapääsmatu kuluga. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja I oleks viivitanud rendiobjektiks oleva sõiduauto hagejale tagastamise kohustuse täitmisega. Vastav kohustus tuleneb rendilepingu üldtingimuste punktist 10.
3. Puuduvad andmed selle kohta, et hageja oleks sõiduki tagastamist nõudnud ning kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andnud.
4. veebruari 2005.a teatises rendilepingu lõpetamise kohta on küll juhitud kostja I tähelepanu kohustusele rendiobjekt hagejale koheselt tagastada, kuid sellest ei saa veel teha järeldusi kohustuse 7 rikkumise kohta. Tulenevalt eeltoodust ei saa teisaldustasu kulu lugeda kohtu hinnangul mõistlikuks kuluks ning hagi tuleb jätta selles osas rahuldamata.
5. Seega kuuluvad rahuldamisele ka hageja nõuded tasumata rendimaksete väljamõistmiseks summas 19679,01 krooni ning tasumata kindlustusmaksete väljamõistmiseks summas 2385,50 krooni. Samuti kuulub hüvitamisele rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu tekkinud kahju 19568,60 krooni ning lisakulu müügiteenusele 9436 krooni.
6. Õiguslikult põhjendatuks saab sisuliselt lugeda ka hageja viivisenõuet.

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 annavad võlausaldajale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist (viivitusintressi). Rendilepingu üldtingimuste punktis 6.7 sisalduva kokkuleppe kohaselt on kostja I kohustatud tasuma hagejale viivist 0,3% tähtaegselt tasumata summast, juhul kui rentnik (kostja I) hilineb ükskõik millise makse või muu lepingujärgse summa maksmisega. Viivise arvestamisega alustatakse maksmispäevale järgnevast päevast ja arvestatakse kuni tegeliku maksmise päevani (kaasa arvatud). Hageja on palunud hagis esitatud põhinõuete kogusummast lähtudes viivise väljamõistmist summas 61081,78 krooni. Kuivõrd kohus rahuldab eeltoodust tulenevalt hagis esitatud põhinõudeid kokku 54582,77 krooni ulatuses, peab kohus käesoleval juhul põhjendatuks rahuldada ka viivisenõude nimetatud summas. Hageja on vähendanud hagihinda nõude osas, mis puudutas vara hindamise kulude hüvitamist summas 600,01 krooni. Hagi jääb rahuldamata 5900 krooni teisaldustasu nõudes. Hageja arvutuste kohaselt on nimetatud nõuetelt arvestatud viivist vastavalt 93,60 krooni ja 10673,10 krooni. Kuivõrd kõnealuste põhinõuete olemasolu ei ole menetluse käigus tuvastamist leidnud, puudus alus ka vastavate viivisenõuete esitamiseks. Samas on vajalik arvestada, et hageja palunud viivise väljamõistmist üksnes eelnimetatud suuruses (61081,78 kr) ning tegelik viivisenõue ületab seda märkimisväärselt. Seega kuulub hagi viivisenõude osas rahuldamisele 54582,77 krooni ulatuses. 25. Tulenevalt ülalviidatud

§ 145lg-test 1 ja 2 ning kostja II poolt 29.

oktoobril 2003.a võetud kohustusest käendada hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepingust tulenevate kohustuste täitmist, kuulub hagi rahuldamisele ka kostja II (xxx) suhtes. Asjaolu, et kostja II avalduses kostja I kohustuste käendamise kohta on kohustatuna märgitud "xxx OÜ" (mitte AS xxx), ei anna kohtu hinnangul alust hagi rahuldamata jätmiseks käendaja suhtes. Võttes aluseks TsÜS § 75 lg 1 tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Käesoleval juhul on avaldanud kostja II tahet käendada kostja I rendilepingust tulenevaid kohustusi hageja ees. Avalduses on otseselt viidatud

1. oktoobril 2003.a sõlmitud lepingule nr L03107670, samuti on selles märgitud kostja I registrikood (vt toimik, lk 16). Lisaks tuleb märkida, et rendilepingu allkirjastas kostja I seadusjärgse esindajana kostja II ning rendilepingu punkt 1.9 osundab kostja II käendusele. Eeltoodu põhjal on kohtu hinnangul üheselt tuvastatav kostja II tegelik tahe käendada hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepingust tulenevate kohustuste täitmist.
2. Seega kuulub lisaks 3513,66 kroonile (mille osas on kostjad hagi tunnistanud) kostjatelt hageja kasuks põhinõudena solidaarselt väljamõistmisele 51069,11 krooni, s.h tasumata rendimaksed summas 19679,01 krooni, tasumata kindlustusmaksed summas 2385,50 krooni, samuti 19568,60 krooni rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu tekkinud kahju hüvitisena ning lisakulu müügiteenusele summas 9436 krooni. Lisaks kuulub viivitusintressina kostjatelt väljamõistmisele kokku 54582,77 krooni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral 8 pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes aluseks hagis esitatud põhinõuded kogusummas (60482,77 kr), rahuldab kohus hagi ligikaudselt 90% ulatuses. Eeltoodust lähtudes peab kohus põhjendatuks jätta vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 menetluskulud 10% ulatuses hageja ja 90% ulatuses kostjate kanda. Kuivõrd hagi on osaliselt rahuldatud solidaarvõlgnikest kostjate suhtes, vastutavad kostja I ja kostja II kooskõlas TsMS § 165 lg-ga 3 menetluskulude eest samuti solidaarselt. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik 9