KOHTUOTSUS

TI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Tromp Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-04-215 Haldusasi N. A. kaebus Tallinna linna poolt tekitatud kahju hüvitamiseks seoses eluruumi erastamisõiguse kaotamisega Asja läbivaatamise aeg
3. mai
4. a. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6) ja menetluskulud protsessiosaliste endi kanda (HKMS § 92 lg 10). Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 29.05.2007, esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 1, 4). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Vabariigi Valitsuse
6. oktoobri
7. a määrusega nr 328 "Riigi omandusse jääva vara nimekirja kohta" kinnitati riigi omandisse jääva vara nimekiri, milles on muuhulgas Tallinnas, X tn x asuv hoone.
8. augustil 1994.a. esitas N. A. Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse X tn x asuva korteri nr x erastamiseks.
9. mail
10. a esitas Riigikantselei Tallinna Linnavalitsusele taotluse X tn x asuva hoone üleandmiseks riigi omandisse.
11. juuni
12. a kirjaga teatas Tallinna Kesklinna Valitsus kaebajale vaidlusaluse hoone riigile üleandmise taotlusest ja sellega seoses erastamisavalduse lahendamise peatamisest. Tallinna Linnavolikogu
13. juuni
14. a otsuse nr 103 "Hoonete andmine riigi omandisse" ja Tallinna Linnavalitsuse
15. septembri
16. a korralduse nr 2499-k "Hoonete üleandmine" alusel andis linn vaidlusaluse elamu
17. detsembril
18. a riigi omandisse (Riigikantselei valdusse). X tn x hoone on 13.01.2000 kantud riigivara registrisse. Tallinna Ringkonnakohtu
19. juuni
20. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2/709/02 jäeti muutmata kohtuotsus N. A. ja tema vanemate väljatõstmise kohta vaidlusalusest korterist seoses varisemisohuga teise eluruumi, korteritesse Tallinnas, X tn xx-xx ja X tn xx-xx.
21. mail 2003.a. esitas N. A. Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse haldusakti andmiseks

märgiga lahendada erastamisavaldus.

1. augustil
2. a vastas Tallinna Kesklinna Valitsus taotlusele, et kuivõrd linnaosavalitsus ei olnud pärast vaidlusaluste eluruumide üleandmist enam erastamise kohustatud subjekt, siis jäi N. A. erastamisavaldus rahuldamata.
3. septembril 2003.a. esitas N. A. Tallinna Linnavalitsusele taotluse kahju hüvitamiseks seoses erastamisõiguse kaotamisega.
4. novembri
5. a vastuses andis Tallinna Elamumajandusamet selgitusi toimunud menetluse kohta ja märkis, et kahjunõudega on võimalik pöörduda halduskohtusse.
6. N. A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ja selle täpsustuse, milles palus mõista Tallinna linnalt välja hüvitis eluruumi erastamata jätmisega tekitatud kahju

t. Kaebaja leidis, et kahju tekitati talle Tallinna Kesklinna Valitsuse

1. augusti
2. a vastusega.
3. Tallinna Halduskohtu
4. mai
5. a otsusega haldusasjas nr 3-1970/2004 jäeti N. A. kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuigi ajal, mil kaebaja esitas erastamisavalduse, ei olnud Eluruumide erastamise seaduses (

) sätet, mille alusel oleks pidanud riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoones asuva eluruumi jätma erastamata, ei tähendanud ei eeltoodu ega erastamisavalduse vastuvõtmine, et kaebajale tulnuks vaidlusalune eluruum erastada. Kuivõrd Vabariigi Valitsuse

1. oktoobri
2. a määrusega nr 328 otsustati vara riigi omandusse jätta, ei saanud kohalik omavalitsus jätkata erastamistoiminguid enne vara üleandmise kohta otsuse tegemist. Pärast

§ 3lg 5 p 6 jõustumist 15.

märtsil 1995 puudus kohalikul omavalitsusel võimalus erastamisavalduse positiivseks lahendamiseks. Eluruumi arvamist riigi omandisse jääva vara nimekirja ei ole vaidlustatud. Samuti ei vaidlustatud ei Tallinna Linnavolikogu 28. juuni 1995. a otsust ega Tallinna Linnavalitsuse 6. septembri 1995. a korraldust.

§ 3

lg 5 p 8 alusel ei saanud kaebaja eeldada, et taotletav eluruum talle igal juhul erastatakse. Alates 1. detsembrist 1995 ei saanud Tallinna linn

§ 6

mõttes olla erastamise kohustatud subjekt ega pädev tegema otsust kaebaja erastamisavalduse osas. Tallinna Kesklinna Valitsuse

1. augusti
2. a pelgalt informatiivset kirja ei saa käsitada haldusaktina ega erastamisest keeldumise toiminguna. Vastustaja ei ole kaebajale kahju tekitanud, kaebaja õigusi võis rikkuda hoone põhjendamatu lülitamine riigi omandisse jääva vara nimekirja, kuid viimast vaidlustatud ei ole.
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. juuni
5. a otsusega haldusasjas nr 3-04-215 N. A. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsuse jõusse, muutes halduskohtu otsuse motiive.
6. Riigikohtu
7. jaanuari 2007.a. otsusega kohtuasjas nr 3-3-1-85-06 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
8. juuni
9. a otsus haldusasjas nr 3-04-215 ja Tallinna Halduskohtu
10. mai
11. a otsus haldusasjas nr 3-1970/2004 ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Otsuse kohaselt peab halduskohus kindlaks tegema, kas ja milline kahju Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse tulemusena kaebuse esitajale tekkis. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
12. Riigikohus oma
13. jaanuari 2007.a. kohtuotsuses kinnitas N. A. elamispinna erastamise õigust, vaatamata erastamise kohustatud subjekti muutusele, ja Tallinna linnavalitsuse tegevusetuse õigusvastasust nii erastamise menetluslikes toimingutes kui ka asjaajamise riigile üleandmise haldusmenetluslikes toimingutes. Tallinna Linnavalitsus on jätnud sooritamata toimingu, milleks on erastamisavalduse edastamine. Seda saab pidada õigusvastaseks tegevusetuseks. 2
14. Nõude õiguslikuks aluseks oleva riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 käsitleb kahju tekitamist õigusele, mille hüvitamist võib nõuda, kui kahju ei ole võimalik kõrvaldada. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda vaid siis, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti õigusi. Antud juhul tekitati kaebuse esitajale kahju Tallinna Linnavalitsuse poolt tegevusetusega nii perioodil augustist 1993 kuni detsember 1995, mil ei tehtud otsust erastamisavalduse suhtes, kui ka perioodil detsember 1995 kuni august 2003, mil avaldust ei edastatud erastamisavaldust Riigikantseleile. Tallinna linn peatas erastamismenetluse, pannes kaebuse esitaja ooteseisundisse. Peatamisest teatati kirjalikult veebruaris 1995.a. Kaebaja ei ole hilisemal ajal esitanud uut erastamisavaldust, kuna sel juhul kuulunuks rakendamisele avalduse esitamise ajal kehtiv

. Kaebaja ja tema vanemate väljatõstmine X x-x korterist kohtuotsuse alusel 2003.a. algul toimus seoses eluruumi varisemisohtlikkusega ning kaebaja oli veendunud, et nad paigutati teisele elamispinnale ümber ajutiselt ning erastamisõigust see ei mõjutanud. Tallinna Linnavalitsuse tegevusetus väljendub mitte ainult Riigikohtu lahendis viidatud toimingus, milleks on erastamisavalduse mitteedastamine . vaid ka haldusakti mitteõigeaegses andmises. See oli võimalik 1994.a. augustist kuni 1995.a. detsembrini, mil eluruum anti munitsipaalomandist üle riigi omandisse. 8. Erastamisavalduse õigeaegse edastamise korral oleks ka

ti Vabariik olnud kohustatud erastamistoimingud teostama. Riigikohus on oma otsuses selgelt asunud seisukohale, et kohaldamisele kuulub (ka riigi poolt ) erastamise avalduse esitamise aegne seadus ja seetõttu oleks

ti Vabariik Riigikantselei kaudu, vaatamata seaduse muutusele, olnud kohustatud lõpule viima erastamisavalduse menetlemise, sh kompensatsiooniliste meetmete rakendamise kujul. Samas ei tekkinud

ti riigile Riigikantselei isikus võimalusi eluruumide erastamise seaduse järgse kohustatud subjektina protsessuaalsete sammude astumiseks, kuna talle ei edastatud eluruumi erastamise avaldust. Eluruumi erastamise õigusest ilmajäämine on vastuolus õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega.

1. Kahju on antud juhul tekitatud kaebaja eluruumi erastamise õigusele, milline tuleneb eluruumide erastamise seadusest ja mida on kinnitanud Riigikohtu lahend.
2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 annab õiguse rikkumise üldmõiste, sätestades " õigustatud isiku nõusolekuta… tema muu õiguse käsutamist, kasutamist, valdust, äratarvitamist, ühendamist, segamist, ümbertöötamist või muul viisil rikkumist". Õigustatud isikule tuleb hüvitada rikkumise teel saadu harilik väärtus.
3. Riigikohtu mitmetes lahendites tsiviilasjades, samuti 18.06.2002 otsuses haldusasjas nr 33-1-33-02 (Rosalie Nöps vs Tallinna linn) rõhutatakse, et õiguse rikkumisega kaasneva kahju hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui kahju poleks talle tekitatud, st talle tuleb võimaldada rahaline hüvitus, mille

t ta saab endale muretseda samasuguse asja. 12. Kuna tegemist on kahju tekitamisega erastamise õigusele, siis oleks mõeldav tagajärgede kõrvaldamine samaväärse eluruumi samadel tingimustel omandamise võimaldamisega. Selle võimatuse korral (mitmepoolse kohtuliku kompromissi mittesaavutamine, X x-x asunud elamispinna mittesäilimine eluruumina) saab kahju hüvitus väljenduda vaid rahalises kompensatsioonis, mille suurus vastab erastamata jäetud korteri turuväärtusele kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Vastavalt kohtule esitatud ekspertarvamusele nr 7186/07 (lisa nr 1 ekspertiisiaktile nr 4866/05) oli korteri asukohaga Tallinnas, X tn x-x turuväärtus 31.03.2007 seisuga, võttes aluseks nimetatud korteriehitus-tehniline seisukord enne hoone renoveerimist, 2 110 000 tuhat, mis kuulub kaebuse esitajale hüvitamisele seoses nimetatud eluruumi erastamise õigusest ilmajäämisega. 3 VASTUSTAJA SEISUKOHT Tallinna Linnavalitsus vaidleb kaebusele vastu. 13.

§ 6

lg 1 kohaselt on eluruumide erastamisel kohustatud subjektiks riigile kuuluvate eluruumide puhul ettevõte, asutus või organisatsioon, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle valduses (bilansis) on erastatav eluruum.

1. detsembrist 1995 oli X x asuv ehitis Riigikantselei bilansis, kes seega oli sel ajal ka eluruumide erastamise kohustatud subjektiks. Arvates ehitise üleandmisest
2. novembril 1999 on bilansiliseks valdajaks ja erastamise kohustatud subjektiks Riigikogu Kantselei. Kuigi riik X x hoone omanikuna oli teadlik eluruumi üürnikest ja nende taotlusest (mida kinnitavad vähemalt Riigikantselei
4. 1999 kiri nr 18-1/10275; 05.03.2001 kiri nr 4-3/600; 12.02.2004 kiri nr 6-3.1/04831 ja 27.02.2004 kiri nr 6-3.1/04831 ning ajalehes Postimees
5. aastal avaldatud Riigikantselei ametnike seisukohad) tagastati Tallinna Linnavalitsuse poolt edastatud N. A. avaldus eluruumi erastamiseks väitega, et nad ei oma piisavalt informatsiooni avaldusele vastamiseks. Sama järeldus tuleneb ka Riigikogu kantselei 27.02.2007 vastusest kirjas nr 3-4/206-V linnavalitsuse kirjaga edastatud erastamisavaldusele.
6. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
7. juuni 2002 otsusega tsiviilasjas nr 22/709/01 jõustus Tallinna Linnakohtu otsus kaebaja ning tema vanemate väljatõstmise kohta väidetavalt varisemisohtlikuks muutunud vaidlusaluselt pinnalt teise eluruumi, milleks on korterid aadressidel X tn xx-xx (44,5 m2) ja X xx-xx (30 m2). Halduskohtu
8. aprilli 2007 istungil kinnitas Riigikogu Kantselei esindaja, et juba üürnike ajutisel ümberasustamisel
9. aastal oli teada, et X 5 hoone ehitatakse ümber büroohooneks ning peale remonti üürnikel antud hoonesse tagasi kolida ei võimaldata. Tahtlikult ja teadlikult jättis Riigikogu Kantselei kaebajatele aga antud asjaolu selgitamata. Ehkki vahepeal toimusid perekond A.-ga läbirääkimised nende kasutuses olevate korteriomandite tasuta üleandmise osas, loobus Riigikogu Kantseleilt antud projektist. Riigikogu Kantselei põhjendab oma tegevust ja tegevusetust antud objektiga seonduvalt riigivõimu teostamise vajadusega, väites ühtlasi, et nemad, erinevalt linnast, ei ole erastamise kohustatud subjektiks. Nii Riigikantselei, kui ka Riigikogu Kantselei on seisukohal, et vaidlust eluruumi ei oleks kaebajatel olnud võimalik erastada isegi mitte siis, kui linnavalitsus oleks kaebaja avalduse detsembris 1995 üle andnud, sest Vabariigi Valitsuse
10. oktoobri
11. aasta määrusega nr 328 “Riigi omandusse jääva vara nimekirja kohta” otsustati jätta vaidlusalune hoone riigi omandisse.
12. Linnavalitsuse tegevuse ja N. A. poolt erastamisvõimaluse kaotamise vahel puudub põhjuslik seos. Põhjuslik seos on nii lepingulise kui ka deliktivastutuse koosseisu üheks keskseks elemendiks ning sellele on iseloomulik absoluutne iseloom. Absoluutsus väljendub siin põhjusliku seose kui vastutuse eeltingimuse vältimatuses. Erinevalt teistest vastutuse koosseisu elementidest, mille tuvastamise vajadus sõltub õigusrikkumise iseloomust, on põhjuslik seos alati nõutav tingimus. Juriidiliselt korrektse kausaalseose puudumisel langeb ära vastutuse kohaldamise õiguslik alus, mis omakorda välistab hüvitise sissenõudmise. Põhjusliku seose juures tuleb eristada kahte tasandit: vastutust tekitavat kausaalsust ja vastutust täitvat kausaalsust. Esimene on vajalik selleks, et saaks üldse väita, et toime on pandud õigusvastane tegu, teine on vajalik selleks, et panna isikut kahju

t vastutama. Põhjusliku seose 4 kindlakstegemine toimub kahes etapis. Kõigepealt uuritakse, kas tegu või tegevusetus oli tekkinud kahju põhjuseks. Selleks kasutatakse conditio sine qua non reeglit, mille järgi loetakse ajaliselt eelnev nähtus hilisema nähtuse põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Põhjusliku seose kindlakstegemise teine etapp kujutab endast kahju põhjusele õigusliku hinnangu andmist, millega kõrvaldatakse osa isikuid vastutusele võetavate isikute ringist, ilma et hinnataks nende isikute tegude õigusvastasust ja süüd. Kahju õigusliku põhjuse test on eri õigussüsteemides üldtunnustatud, sest ilma selleta oleks võimalik tõstatada väga paljude isikute vastutusele võtmise küsimus. Põhjusliku seose kindlakstegemisel kasutatakse elimineerimis- ja asendamismeetodit. Elimineerimismeetodi puhul „kõrvaldatakse“ väidetav kahju põhjustanud tegu „areenilt“ ning vaadatakse, kas kahjulik tagajärg oleks siiski saabunud. Kui selgub, et kahju oleks tekkinud ka ilma teota, siis ei saa seda lugeda kahju põhjuseks ning vastutus on välistatud. Asendamismeetodi kohaldamisel – seda kasutatakse tegevusetuse juhtumitel – vaadatakse, kas kahjulik tagajärg oleks saabunud ka siis, kui kostja oleks käitunud hageja poolt soovitud viisil (Juridica 2003, nr 2, lk 71-82). Seega ei saa erastamise avalduse edastamata jätmise tõttu olla kahju tekkinud, kui olukord, milles isik täna on, oleks tekkinud ka siis, kui tegevusetust poleks esinenud. Isiku õiguste rikkumise ja tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos, kui kahju oleks tekkinud ka õiguspärase menetluse tulemusena. Nagu eelnevalt märgitud on Riigikantselei ja Riigikogu Kantselei olnud seisukohal, et vaidlusalune hoone peab jääma riigi omandisse riigivõimu teostamise vajadusest lähtuvalt.

1. Linnavalitsus ei omista mingit tähtsust asjaolule, et antud hoone bilansilised valdajad (Riigikantselei ja Riigikogu kantselei) on vahepeal vahetunud ja kas ja millisel viisil on need asutused omavahel vahetanud või vahetamata jätnud perekond A.-ga seonduvat informatsiooni. Asjas kogutud tõendid kinnitavad üheselt, et riik on alates
2. aastast soovinud jätta X x hoonet tervikuna riigi omandisse ja kasutada seda ametiasutuse büroohoonena. X x eluruumi ei jäetud kaebajale erastamata mitte seetõttu, et linnaosa valitsus ei edastanud eluruumi erastamise avaldust, vaid selle pärast, et riik luges eluruumi mitteerastamisele kuuluvaks selle kandmise tõttu riigiomandisse jäetava vara nimekirja. Vastustaja soovib rõhutada, et V. A. pöördus
3. novembril 1999 Riigikantselei poole avaldusega, millega palus teatada, „milline otsus on vastu võetud maja suhtes asukohaga X x krt x. Tänase päevani meil puudub korteri erastamise võimalus, kuna Teie asutuse tegevuse tagajärjel viimasel etapil peatati korteri erastamine. Vastuses ajalehele „Postimees”
4. aasta oktoobrikuus Teie andsite lubaduse lahendada meie maja probleemid, kuid senini pole midagi ette võetud.” Kaebajale
5. detsembril
6. aastal saadetud vastuses (kiri nr 18-1/10275) teatati, et „kuna elamu X x on kantud riigivararegistrisse (nr 04000729), siis vastavalt eluruumide erastamise seaduse § 3 punkti 5 lõikele 6 erastamisele ei kuulu riigivara registrisse kantud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid”. Ainuüksi sellest kirjavahetusest järeldub: 1) kaebaja taotles eluruumi erastamist X x tollaselt omanikult (so riigilt), kes oli eluruumide erastamise kohustatud subjektiks, nii nagu tuvastas ka Riigikohus käesolevas asjas; 2) riik oli vaieldamatult teadlik tema omandis olevas hoones elava üürniku erastamissoovist. Seda kinnitavad lisaks kõnesolevale kirjavahetusele üheselt ka teised asjas kogutud tõendid; 3) riik ei pidanud eluruumi erastamist võimalikuks, kuna soovis jätta selle enda omandisse ja kasutada hoonet büroona. Hoone on asutuse büroona kasutusele praeguse ajani, kuid sealjuures mitte sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamise

märgil, nagu algselt eluruumi riigiomandisse jättes; 4) riigiasutuse vastuses sisaldub erastamisest keeldumise otsustus, kuna vastuses on koos viitega õiguslikule alusele märgitud, et X x eluruum ei kuulu erastamisele. Siinjuures ei oma tähtsust, et erastamisest keeldumise otsus ei ole vormistatud eraldi haldusaktina ja on esitatud kirjas, kuna Riigikohus on korduvalt 5 rõhutanud, et ka kirjas väljendatud otsustused võivad olla käsitatavad haldusaktina, kui nendega piiratakse isiku subjektiivseid õigusi. Nimetatud asjaolud kinnitavad üheselt, et kaebaja jäi eluruumi erastamise võimalusest ilma seetõttu, et riik ei soovinud X x asuvat korterit V. A.le erastada, riik soovis kasutada X x hoonet enda otstarbeks jättes selle riigi omandisse, tõstes üürnikud eluruumist välja ja ehitades korteri ümber ametiruumideks. Riigi ja kaebaja kirjavahetuses ei ole riik kordagi keeldunud eluruumi erastamisest seetõttu, et linn või avaldaja pole esitanud erastamise avaldust. Riik on kogu aeg väitnud, et eluruumi ei erastata, kuna see on jäetud riigi omandisse. Seega ei saanud eluruumi erastamise avalduse edastamata jätmisega tekkida kaebajale kahju ning linnaosa valitsuse tegevuse ja tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. 17. Riik ei saa õigustada eluruumi erastamata jätmist asjaoluga, et hoone üleandmisel ei antud neile üle erastamise avaldust, kuna kaebaja pöördus ka ise korduvalt riigiasutustest kolmandate isikute poole oma erastamise taotlustega ning kolmandatel isikutele pidi olema igal juhul arusaadav, et isik soovib omandada enda kasutuses olevat eluruumi. Tuleb märkida, et Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamise kohustus ka riigi kohustus, mis hõlmab ka riigi kohustust lahendada erastamise taotlused siis, kui isiku enda tegevusest ja taotlustest järelduvalt pidi olema arusaadav, et isik soovib erastada tema kasutuses olevat eluruumi.

-ist ei tulene, et riik erastamise kohustatud subjektina oli kohustatud üürniku erastamistaotluse lahendama ainult siis, kui avalduse on talle edastanud hoone endine omanik. Seetõttu oli riik Põhiseaduse § 14 ja

§ 6lg 1 p 1 alusel kohustatud N.

A. erastamise taotluse lahendama ja võtma seisukoha eluruumi erastamise võimalikkuse suhtes. Tallinn linn on seejuures erastamise avalduse edastanud hoone omanikule vähemalt kahel korral (2001 ja

1. aastal), kuid mõlemal juhul on riik keeldunud avalduse lahendamisest (ühel juhul leides, et tal puuduvad andmed avalduse lahendamiseks ja teisel korral selgitades, et nad ei olegi erastamise kohustatud subjektiks).
2. Kahjunõude põhjendatuse igakülgseks tuvastamiseks on oluline tuvastada, milline olukord oleks valitsenud siis, kui riik poleks keeldunud erastamise avalduse lahendamisest eluruumi jätmise tõttu riigi omandisse. On selge, et hoone omandamisel oli riik eluruumi erastamise kohustatud subjektiks. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et eluruumi riigi omandisse jätmise kõrval oleks esinenud teisi eluruumi erastamisest keeldumise aluseid. Järelikult, kui riik poleks eluruumi riigi omandisse jätnud, siis oleks olnud võimalik selle erastamine kaebajale. Seda kinnitab asjaolu, et kaebajal ei puudunud eluruumi omandamise võimalus mitte erastamise avalduse edastamata jätmise tõttu, vaid just seepärast, et riik otsustas kasutada hoonet enda huvides.
3. Kahjunõude lahendamisel tuleb arvesse võtta ka kaebaja enda tegevust oma õiguste kaitsel. Eluruumi omandamine ei ole võimalik seetõttu, et X tn x hoone on jäetud riigi omandisse. Nimetatud asjaolust on kaebajat korduvalt teavitatud nii Tallinna linna kui ka riigiasutuste poolt. Juhul, kui kaebaja leidis, et rikutakse tema subjektiivseid õigusi eluruumi omandamisel, siis oleks kaebajal olnud võimalik vaidlustada riigi omandisse jätmise aluseks olevad haldusaktid kohtus nende teadasaamisest alates seaduses ettenähtud korras. Kaebaja ei ole meile teadaolevalt kordagi pöördunud kohtusse riigiomandisse jätmise otsuste vaidlustamiseks, vaid esitas kahjunõude eluruumi väärtuse hüvitamiseks. On ilmne, et kui kaebaja hinnangul puudus seadusest tulenev alus hoone riigiomandisse jätmiseks, siis oleks oma õiguste kaitse seisukohalt esmalt tulnud esitada kaebus riigiomandisse ja Riigikantselei poolt eluruumi erastamise taotluse rahuldamata jätmise seadusevastaseks tunnistamiseks või tühistamiseks. Neid RVastS §-s 3 sätestatud õiguste rikkumise kõrvaldamise võimalusi kaebaja kasutanud ei ole, mida tuleb vastustaja hinnangul kahjunõude lahendamisel arvestada (tegemist ei ole Riigivastutuse seaduse kohaldamisega tagasiulatuvalt, kuna ka varasemalt oli isikutel õigus 6 pöörduda haldusaktide vaidlustamiseks kohtusse). Samuti ei ole kaebaja kasutanud võimalust esitada nõue kohase vastustaja vastu. Vastustaja leiab, et Tallinna linn ei saa vastutada eluruumi riigi omandisse jätmise, üürnike väljatõstmise ja hoone ümberehitamise tõttu eluruumi erastamise võimaluse kaotamise

t. Vastustaja palub jätta N. A. kaebus rahuldamata. KOLMANDA ISIKU (RIIGIKANTSELEI) SEISUKOHT

1. Tallinna Linnavalitsus ei andnud erastamisavaldust Riigikantseleile üle vara riigi omandisse üleandmisel 01.12.
2. a ega ka hiljem. Just erastamisavalduse mitteüleandmist vara riigi omandisse üleandmisel on Riigikohus oma 10.01.
3. otsuse punktis 12 pidanud antud vaidluses õigusvastaseks tegevusetuks, mille osas tuleb hinnang anda, kas sellega tekitati kahju või mitte.
4. Vaidlusaluse hoone munitsipaalomandist riigiomandisse Riigikantselei valitsemisele üleandmise hetkel, so 01.12.
5. a, kehtis

redaktsioonis, mis välistas riigivara hulka arvatud eluruumide erastamise. Riigikohus on oma otsuses leidnud, et vara riigi omandisse jääva vara nimekirja kandmine

1. a ei välistanud N. A. erastamisavalduse esitamise ajal, so
2. a vaidlusaluse korteri erastamist, kuna sel ajal ei kehtinud veel

redaktsioonis, mis sellise välistuse sätestas.

§ 3

lg 5 p 6, mille kohaselt riigi vara nimekirja kantud hoonetes asuvad eluruumis erastamisele ei kuulu, jõustus 15.03.

1. a. Seega sel ajal, kui Riigikantselei esitas Tallinna Linnavalitsusele taotluse (15.05.
2. a) vaidlusaluse hoone üleandmiseks riigi omandisse ning ka vara riigi omandisse üleandmise hetkel (so 01.12.
3. a), kehtis

redaktsioonis, mis nägi ette erastamise välistamise riigi vara nimekirja kantud hoonete puhul. Seega võis ja pidi Riigikantselei kogu tema vara valitsejaks olemise perioodil lähtuma sellest, et kui vaidlusaluse vara osas erastamisavaldus esitatakse, kuuluks see rahuldamata jätmisele

§ 3lg 5 p 6 alusel.

Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse tõttu ei teadnud Riigikantselei ega pidanudki teadma, et vastav erastamisavaldus on esitatud enne

§ 3lg 5 p 6 jõustumist.

22. Kuna Tallinna Linnavalitsus vara üleandmisel ega ka hiljem Riigikantseleile erastamisavaldust üle ei andnud, samuti ei andnud erastamisavaldust Riigikantseleile üle kaebaja ise, ei teadnud Riigikantselei ega pidanudki teadma, et vaidlusaluse vara suhtes on pooleli erastamismenetlus ning et Riigikantselei peaks täitma erastamise kohustatud subjekti ülesandeid. Oluline on Riigikohtu poolt märgitu, et „Tähendust ei oma see, kas ja millal sai Riigikantselei muul viisil erastamisavaldusest teada.“ Seega ei ole võimalik teha etteheiteid Riigikantselei tegevusele vaidlusaluse vara valitsemisel, samuti erastamistoimingute mittetegemisele. Isegi kui käesoleva vaidluse raames leiab kohtu poolt tuvastamist, et kaebajale on erastamisavalduse edastamata jätmisega tekitatud kahju, ei saa selle kahju tekkimises olla Riigikantselei tegevusel või tegevusetusel mingit kaassüüd ning puudub solidaarvastutuse alus RVastS § 12 lg 4 mõttes. Just eeltoodud asjaoluga, et vara riigi omandisse üleandmise hetkel kehtis

redaktsioonis, mis välistas riigivara nimekirja kantud eluruumide erastamise, on ka kaebaja ise põhistanud kaebuse esitamist üksnes Tallinna Linnavalitsuse, mitte aga Riigikantselei vastu (kaebaja 29.12.

1. a kaebuse täpsustus).
2. Riigikohus ei ole otsustanud, et Tallinna Linnavalitsus on kaebajale kahju tekitanud. Riigikohus on oma 10.01.07.a otsuse punktis 12 leidnud, et Tallina Linnavalitsuse poolt erastamisavalduse Riigikantseleile mitteesitamise näol tegemist õigusvastase tegevusetusega 7 ning on sellest johtuvalt otsuse punktis 13 teinud esimese astme kohtule ülesandeks tuvastada, kas selle tegevusetusega tekkis kaebajale kahju ning kui tekkis, siis millises ulatuses. Seega ei ole Riigikohus oma otsuses asunud seisukohale, et kaebajale on üldse mingi kahju on tekkinud.
3. Puudub põhjuslik seos Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse ning kaebajal erastamisõiguse kaotamise tagajärjel väidetavalt tekkinud kahju vahel. Erastamisavaldus oleks tulnud jätta rahuldamata ka juhul, kui Tallinna Linnavalitsus oleks erastamisavalduse õigeaegselt Riigikantseleile edastanud. Kaebaja on sisustanud oma kahjunõude kaebaja erastamisõiguse kahjustamisena, mis väljendub saamata jäänud tuluna. Kahjunõude suuruse arvestamisel soovib kaebaja lähtuda vaidlusaluse korteri turuväärtusest käesoleva vaidluse hetke seisuga (arvestades remondieelset seisu). RVastS § 7 lg 2 tulenevalt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ning sellega rikuti isiku õigusi. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamiselt lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Nii tsiviilkoodeksi kui ka võlaõigusseaduse kahju hüvitamise põhimõtetest tulenevalt on kahju hüvitamiseks tarvis tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevusetuse ja väidetavalt tekitatud kahju vahel. Põhjuslik seos oleks antud vaidluse puhul olemas juhul, kui kahju tingis konkreetselt Tallinna Linnavalitsuse tegevusetus, st juhul, kui Tallinna Linnavalitsus ei oleks olnud tegevusetuses ning oleks erastamisavalduse Riigikantseleile edastanud, ei oleks kaebajale kaebaja väidetud kahju tekkinud. Põhjuslik seos tegevusetuse ja erastamisõiguse kaotamise tõttu väidetavalt kahju tekkimise vahel puudub, kui lõpptulemusena oleks tulnud erastamisavaldus ikkagi rahuldamata jätta seoses erastamisõiguse välistamisega õigusaktide alusel. Riigikantselei leiab, et käesolevas vaidluse asjaolusid arvesse võttes puudub põhjuslik seos kaebaja väidetava kahju ning Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse vahel, kuna erastamisavaldus oleks kuulunud igal juhul rahuldamata jätmisele ning erastamisõiguse kaotamine ei olnud tingitud Tallinna Linnavalitsuse tegevusetusest, vaid vaidlusaluse hoone olemusest ning õigusaktidest tulenevatest alustest.
4. Vaidlusalune eluruum ei kuulunud erastamisele õigusaktide alusel seoses vajadusega jätta X tn x hoone riigi omandisse

ti Vabariigi sotsiaalse ja majandusliku arengu ja riigivõimu teostamise tagamiseks Riigikantselei möönab, et vaidlusaluse eluruumi erastamismenetluses on esinenud Tallinna Linnavalitsuse poolt puudulikku haldusmenetlust ning et erastamismenetluse oleks tulnud lõpetada korrektselt vastavasisulise haldusaktiga vormistamisega. Arvestades, et käesoleva vaidluse esemeks ei ole mitte haldusakti andmiseks kohustamine, vaid kahjuhüvitise nõue seoses erastamisõiguse kaotamisega, on käesoleva vaidluse aspektist oluline hinnata, kas erastamisõiguse kaotamine oli kohaldamisele kuuluvate õigusaktide kohaselt objektiivselt põhjendatud või kaotas kaebaja erastamisõiguse pelgalt vastustaja õigusvastase tegevusetuse tõttu. 26. Riigikantselei hinnangul tingis vaidlusaluse eluruumi erastamisõiguse kaotamise X tn x hoone (edaspidi vaidlusalune hoone) olemus ja asukoht ning sellest tulenevalt asjaolu, et see hoone on vajalik

ti Vabariigi sotsiaalse ja majandusliku arengu ning riigivõimu teostamise tagamiseks. Vaidlusalune hoone asub Toompea lossi kõrval. Toompea lossi roll riigi valitsemiseks vajaliku hoonena on üldteada asjaolu. On oluline, et vaidlusalust hoonet ja Toompea lossi on võimalik ühendada ning nad moodustavad ühtse hoonete kompleksi. Vaidlusaluse hoone keldris asus nii vara nimekirja kandmise hetkel

1. a ning asub ka praegu soojussõlm ning veetrassi 8 liitumispunkt, mille kaudu lisaks vaidlusalusele hoonele varustatakse kütte ja veega kogu Toompea lossi. X tn x hoone oli 1990-ndatel aastatel väga kehvas seisundis ning seoses varisemisohtlikkusega tõsteti kaebaja ja tema pereliikmed jõustunud kohtuotsuse alusel
2. a vaidlusalusest eluruumist välja. On ilmne, et vaidlusaluse hoone eraisikute omandisse andmise korral ei oleks võimalik riigivõimu organitel tagada riigivalitsemise aspektist tähtsa hoone korrashoidmist ja funktsioneerimist. Just eeltoodud põhjusel jäeti Vabariigi Valitsuse 25.10.
3. a määrusega nr 328 „Riigi omandisse jääva vara nimekiri“ vaidlusalune hoone riigi omandisse jääva vara nimekirja. Väärib rõhutamist, et vaidlusaluse vara nimekirja kandmist ei ole vaidlustatud.
4. Kuigi erastamisavalduse esitamise hetkel ei sisaldunud

§ 3

lg-s 5 sätet, mis otseselt välistas erastamise riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoonete puhul ning tulenevalt Riigikohtu 10.01.07 otsusest puudub sellel välistusel tagasiulatuv jõud, tulenes erastamiseks keeldumise alus järgmiste erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud normide koosmõjust: - ORAS § 21 osalise muutmise seaduse §-st 1, mis moodustab erinormi

-i suhtes ning see sätestas, et riigi omandisse jääva vara nimekirjade kinnitamise õigus antakse Vabariigi Valitsusele. Eeltoodud seadusega muudeti ORAS § 21 lg-t 1 ning see sisaldas edaspidi järgmist regulatsiooni: „Riigi omandusse jääva vara nimekirja kinnitab Vabariigi Valitsus.” Seega delegeeris seadusandja riigi omandisse jääva vara määratlemise õiguse Vabariigi Valitsusele; - ORAS § 21 osalise muutmise seaduse alusel on Vabariigi Valitsus 25.10.1993. a andnud määruse nr 328 „Riigi omandisse jääva vara nimekiri“, kus sisaldub ka vaidlusalune hoone; - ORAS § 33 lg 1, mille kohaselt on erastamise objektiks riigi või munitsipaalomanduses olev vara, mida ei ole vaja

ti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks jätta riigi või munitsipaalomandusse. Vara riigi omandisse jääva nimekirja kandmine iseenesest kinnitab vajadust jätta vara riigi omandisse. Juhul, kui riigile oleks erastamisavaldus edastatud ning riik oleks erastamise kohustatud subjektina erastamisavaldust menetlenud, oleks riik kaebajale kindlasti põhjalikult välja toonud sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamise motiivid, miks tuli vaidlusalune hoone jätta riigi omandisse; -

§ 3lg 8 andis võimaluse ka muudel mõjuvatel põhjustel jätta eluruumid erastamata.

Seega ei sisaldanud ka erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud

§ 3ammendavat loetelu eluruumide erastamise välistustest.

Seega juhul, kui Tallinna Linnavalitsus oleks käitunud õiguspäraselt ning oleks edastanud vaidlusaluse vara riigiomandisse üleandmisel riigile kaebaja erastamisavalduse, oleks erastamisavaldus tulnud jätta rahuldamata ülaltoodud põhistustel seoses

ti Vabariigi sotsiaalse ja majandusliku arengu ning riigivõimu teostamise tagamise vajadusega. 28. Riigikohus on oma 10.01.07 otsuse punktis 11 asunud seisukohale, et riigil oleks tulnud vajadusel põhjendada, millised olid need sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamise motiivid, miks tuli jätta vaidlusalune korter erastamata. Vastuseks eeltoodule märgib Riigikantselei, et kui vastustaja oleks vara riigi omandisse andmisel edastanud Riigikantseleile ka erastamisavalduse ning Riigikantselei oleks erastamise kohustatud subjektina kaebaja erastamisavaldust menetlenud, oleks Riigikantselei erastamisest keeldumise motiividena neid vajadusi ka erastamismenetluses põhjendanud ning välja toonud eelpoolkirjeldatud asjaolud. Kuna aga linn erastamisavaldust üle ei andnud, ei tekkinud riigil kaebaja

ka formaalset põhjendamiskohustust riigi põhjendatud vajaduste osas jätta vaidlusalune hoone riigi omandisse. Kolmas isik palub jätta N. A. kaebus rahuldamata. 9 KOLMANDA ISIKU (RIIGIKOGU KANTSELEI) SEISUKOHT 29.

§ 3lõikes 5 on toodud loetelu alustest, millal eluruume ei erastata.

See loetelu ei ole ammendav. Sama paragrahvi lg 8 annab aluse ka muudel põhjustel vara mitte erastada. Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993.a. määrus nr 328 „Riigi omandisse jääva vara nimekirja kohta“ on antud ORAS § 21 osalise muutmise seaduse alusel. Selle seaduse § 1 sätestas, et riigi omandisse jääva vara nimekirjade kinnitamise õigus antakse Vabariigi Valitsusele. Nimekirja kinnitamise ajal oli hoone Tallinna linna omandis, aga Vabariigi Valitsuse määrust X x hoone osas ei ole vaidlustatud. Seega on tegemist olukorraga, kus

tuli kohaldada koos ORAS § 21 osalise muutmise seadusega, mille § 1 moodustab erinormi

sätete suhtes. Vabariigi Valitsuse

1. oktoobri 1993.a. määruse õigusvastasuse tuvastamine oleks problemaatiline, kuna hoone keldris asus ja asub ka praegu soojussõlm ja veetrassi liitumispunkt, mille kaudu lisaks sellele hoonele varustatakse kütte ja veega kogu Toompea losssi. Riigikantselei kasutas X tn x hoone keldrit määruse nr 328 andmise ajal.
2. Asjaolu, et määrusega nr 328 kehtestatud nimekirja kantud vara ei saa erastada, kinnitab ka riigivaraseaduse § 42 lg 3, mille kohaselt riigi omandisse jääva vara nimekirja mittekantud või nimekirjast välja arvatud riigivara erastamisnimekirja kandmine toimub erastamisseaduse alusel. Riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud vara erastamise võimatust toetab ka erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud ORAS § 33 lg 1, mille kohaselt on erastamise objektiks riigi või munitsipaalomanduses olev vara, mida ei ole vaja

ti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks jätta riigi või munitsipaalomandusse. Kui riigivaraseaduse § 3 lõiget 5 poleks täiendatud punktiga 6, mille kohaselt ei kuulu erastamisele riigivara registrisse kantud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid, siis riigivara erastamise asemel oleks erinormina tulnud kohaldada ikkagi riigivaraseaduse vastavaid sätteid riigivara võõrandamise kohta.

1. Kolmas isik nõustub seisukohaga, et Tallinna linn oleks pidanud erastamisavalduse edastama Riigikantseleile. Selle edastamata jätmine oli linna õigusvastane tegevusetus. Nimetatud tegevusetuse õigusvastasus ei toonud õigusliku tagajärjena kaasa kohustust haldusmenetluse jätkamiseks. Seega lõppes haldusmenetlus korrektselt vormistamata ja õigustatud subjekti õigeaegselt teavitamata 1995.aastal.
2. Põhjenduseks, miks X tn x hoone otsustati jätta riigi omandisse, mille tulemuseks on hoones asunud korteri erastamise võimaluse puudumine, on riigivõimu teostamise vajadus. Enne hoone üleandmist Riigikogu Kantseleile
3. detsembril 1999.a. ei olnud

ti Vabariigil kohe selge, kas Vabariigi Valitsus lahkub Toompea lossist ja kui lahkub, siis millisesse hoonesse ta asub. Kui hoonete valik ja ruumide jaotus Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse vahel sai selgeks, siis anti nimetatud kuupäeval Riigikogu Kantseleile üle Toompea loss koos X tn x ja x hoonetega, arvestades, et neid hooneid on võimalik Toompea lossiga ühendada. Riigikogu Kantselei andis 30.12.1999 Riigikantseleile vastu hoone Rahukohtu tn 1 (saadikute maja), mis asub Stenbocki majaga ühes hoonetekompleksis. Käesolevaks ajaks on hoone X tn x varisemisoht likvideeritud, hoone on renoveeritud ja selles asub Riigikogu Kantselei välissuhete osakond.

1. Eeltoodu alusel kolmas isik väidab, et kaebuse esitajale ei ole kahju tekkinud, sest X tn x asunud eluruum ei kuulunud õigusaktidest tulenevalt erastamisele. Vabariigi Valitsuse
2. oktoobri 1993 määrusest tulenev erastamisõiguse piirang ei langenud ära hoone riigi omandisse tagasiandmisel, mistõttu puudub õiguslik seos vaidlusaluse võimaliku kahju ja linna poolt erastamisavalduse Riigikantseleile edastamata jätmise vahel.
3. Riigikogu Kantselei tagastas talle edasiseks menetlemiseks saadetud N. A. avalduse X tn x-x eluruumi erastamiseks Tallinna Linnavalitsusele, kuna

§ 3

lg 1 kohaselt on erastamise objektiks elamu või korter, mis on riigi omandis.

§ 6

lg 1 järgi on eluruumide 10 erastamisel kohustatud subjektiks riigile kuuluvate eluruumide puhul asutus, kelle valduses (bilansis) on erastatav eluruum. Riigikogu Kantselei valitsemisel on küll hoone X tn x, kuid see hoone ei ole elamu ja selles hoones ei asu ühtegi korterit ega muud eluruumi. Ehitisregistri andmetel on hoone kasutamise otstarbeks büroohoone. Seega ei asu aadressil X tn x erastamise objektiks olevat eluruumi ja Riigikantselei ega Riigikogu Kantselei ei ole eluruumi erastamise kohustatud subjektiks. Kolmas isik leiab, et kaebuses toodud väited ja asjaolud ei anna alust võimaliku kahju hüvitamiseks ning kaebus tuleks jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Vastavalt RVastS § 7 lg 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalk vältida ega ole võimalik kõrvaldada muul viisil. Viidatud paragrahvi
2. lõike kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 12 lg 1 kohaselt on kahju kannatanud isikule kohustatud kahju hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevuse või tegevusetusega kahju tekitati.
3. Riigikohus on oma 10.01.07.a otsuse punktis 12 leidnud, et Tallinna Linnavalitsuse poolt N. A. erastamisavalduse Riigikantseleile mitteesitamise näol on tegemist õigusvastase tegevusetusega, ning on sellest johtuvalt otsuse punktis 13 teinud esimese astme kohtule ülesandeks tuvastada, kas selle tegevusetusega tekkis kaebajale kahju ning kui tekkis, siis millises ulatuses.
4. Riigikohus on osundatud otsuses ka nentinud, et N. A.le ei ole siiani korrektselt teatavaks tehtud avaliku võimu kandja haldusakti tema erastamisavalduse rahuldamata jätmise kohta ning pole ka tuvastatud sellise akti olemasolu. Kuigi N. A. ei ole esitanud kaebust haldusakti väljaandmise nõudes ega vaidlustanud Tallinna Linnavalitsuse tegevusetust erastamisavalduse lahendamisel, on kaebaja ka käesolevas kohtumenetluses osundanud Tallinna linnaasutuste tegevusetusele, mis seisnes nii tema erastamisavalduse Riigikantseleile üle andmata jätmises kui ka vastava haldusakti mittevastuvõtmises, mille teatavakstegemisega kaebuse esitajale oleks haldusmenetlus erastamisavalduse suhtes lõpetatud.
5. Käesoleva haldusasja menetluses on tuvastatud, et kaebaja N. A. poolt 15.08.1994 Tallinna Kesklinna Valitsusele esitatud avaldust X tn x-x asuva korteri erastamiseks ei andnud Tallinna Linnavalitsus üle Riigikantseleile vara riigi omandisse üleandmisel 01.12.
6. a ega ka hiljem (enne hoone riigivararegistrisse kandmist
7. jaanuaril 2000). Tallinn linna esindaja seletuse kohaselt oli tegemist tollele ajale iseloomuliku puuduliku haldusmenetlusega. Tallinna linna väitel edastati N. A. erastamise avaldus hoone omanikule
8. ja
9. aastal, kuid mõlemal korral keeldus riik avalduse lahendamisest (ühel juhul leides, et tal puuduvad andmed avalduse lahendamiseks ja teisel korral selgitades, et riik ei ole erastamise kohustatud subjektiks, kuna hoone ei ole elamu ja selles puuduvad eluruumid

§ 3lg 1 tähenduses).

1. Kaebaja poolt erastamisavalduse esitamise ajal augustis 1994 oli Tallinnas, X tn x asuv hoone munitsipaalomandis, kuid oli juba Vabariigi Valitsuse
2. oktoobri 1993.a. määrusega nr 328 kinnitatud riigi omandisse jääva vara nimekirja. Määruse andmise aluseks oli ORAS § 21 osalise muutmise seaduse (RT 1993, 15, 253) § 1, mille kohaselt on riigi omandusse jääva 11 vara (riiklike ettevõtete, asutuste ja muude organisatsioonide valduses ja kasutuses olev vara) nimekirjade kinnitamise õigus antud Vabariigi Valitsusele. Määrusega kinnitatud nimekirjas oleva vara haldajatele oli tehtud ülesandeks korraldada vara täielik arvelevõtmine ning valdamise, kasutamise ja käsutamise järelevalve vastavalt seadustele ja muudele õigusaktidele. Kohus on seisukohal, et X tn x hoone Vabariigi Valitsuse määrusega riigi omandisse jääva vara nimekirja kandmine ORAS § 21 lg 1 alusel iseenesest viitab sellele, et tegemist oli riigile selle sotsiaalse ja majandusliku arengu vajaduste tagamiseks vajaliku hoonega. Asjas kogutud tõendid kinnitavad üheselt, et riik on alates
3. aastast soovinud jätta X x hoonet tervikuna riigi omandisse ja kasutada seda büroohoonena. Erastamisavalduse vastuvõtmise ajal kehtinud

redaktsioonis puudus küll säte, mis oleks otseselt välistanud riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud eluruumide erastamise

alusel, kuid hoone sellesse nimekirja kandmise mõte oli välistada omandiõiguse üleminek selle vara suhtes teistele isikutele, sh ka selle erastamine

alusel. Seda kinnitab ka vastava sätte (küll mõnevõrra hilisem) sisseviimine seadusandja poolt eluruumide erastamise seadusesse (

§ 3

lg 5 p 6, mis jõustus 15.03.1995).

§ 3

lg 8 nägi ette kohaliku omavalitsuse volikogu õiguse vajadusel piirata eluruumide erastamise õigust ka muudel mõjuvatel põhjustel ORAS § 33 lg 1 kohaselt on erastamise objektiks riigi või munitsipaalomanduses olev vara, mida ei ole vaja

ti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks jätta riigi või munitsipaalomandusse. Omandireformi aluste seaduse näol, mis on aluseks Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrusele nr 328, on tegemist eriseadusega, mis on prioriteetne muude seaduste suhtes. X tn x hoone vaidlustanud. lülitamist riigi omandisse jääva vara nimekirja ei ole kaebuse esitaja Eeltoodust tulenevalt ei saa põhjendatuks lugeda kaebaja väidet selle kohta, et kaebuse esitajal oli eluruumi erastamise õigus alates avalduse esitamisest augustis 1994 kuni seadusliku piirangu kehtestamiseni

-s

1. märtsist 1995 ja et Tallinna linn on oma tegevusetusega rikkunud kaebuse esitaja õigusi, jättes erastamismenetluse läbi viimata ja vastava haldusakti andmata.
2. X tn x hoone Riigikantselei valitsemisele üleandmise hetkel, so 01.12.
3. a, kehtis

§ 3lg 5 p 6, mis riigivara hulka arvatud eluruumide erastamist enam ei võimaldanud.

Juhul, kui riigile oleks erastamisavaldus edastatud ning riik oleks erastamise kohustatud subjektina erastamisavaldust menetlenud, oleks Riigikantselei kaebajale kindlasti esitanud sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamise motiivid, miks tuli vaidlusalune hoone jätta riigi omandisse, ning jätnud erastamisavalduse rahuldamata. Kohus leiab, et kaebaja erastamisavalduse rahuldamine ja X tn x-x korteri erastamine kaebuse esitajale ei olnud võimalik ei enne ega pärast vara munitsipaalomandist riigi omandisse üleandmist.

1. Kaebaja väitel tema poolt esitatud erastamisavalduse Riigikantseleile edastamata jätmisega on Tallinna Linnavalitsus põhjustanud kaebaja ilmajäämise erastamisõigusest ja talle sellega kahju tekitanud. Tulenevalt kahju hüvitamise üldpõhimõtetest on kahju hüvitamise küsimuse lahendamiseks vajalik tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevusetuse ja väidetavalt tekitatud kahju vahel. Põhjuslik seos oleks antud vaidluse puhul olemas juhul, kui kahju tingis konkreetselt Tallinna Linnavalitsuse tegevusetus, st juhul, kui Tallinna Linnavalitsus oleks erastamisavalduse Riigikantseleile edastanud, ei oleks kaebajale väidetud kahju tekkinud. Põhjuslik seos tegevusetuse ja erastamisõiguse kaotamise tõttu väidetava kahju 12 tekkimise vahel puudub, kui lõpptulemusena oleks tulnud erastamisavaldus ikkagi rahuldamata jätta seoses erastamisõiguse välistamisega õigusaktide alusel. Kaebajale kahjulik tagajärg oleks antud juhul saabunud ka siis, kui haldusorgan oleks käitunud kaebaja poolt soovitud viisil. Seega ei saa erastamise avalduse edastamata jätmise tõttu olla kahju tekkinud, kui olukord, milles isik täna on, oleks tekkinud ka siis, kui tegevusetust poleks esinenud. Isiku õiguste rikkumise ja tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos, kui kahju oleks tekkinud ka õiguspärase menetluse tulemusena. Käesoleval juhul ei oleks kaebuse esitaja saanud X tn x-x asunud korterit erastada ka juhul, kui erastamisavaldus oleks õigeaegselt, so koos vara üleandmisega Riigikantseleile 01.12.1995 edastatud hoone uuele valdajale.
2. Samuti puudub põhjuslik seos Tallinna Kesklinna Valitsuse 15.08.2003 kirja ja eluruumi erastamise võimaluse kaotamise vahel. Nimetatud kirjas ei ole tehtud sisulist otsust erastamisavalduse lahendamise kohta. Kohalik omavalitsus ei olnud sel ajal kõnealuse vara suhtes erastamise kohustatud subjektiks ning sellest tulenevalt puudus tal ka pädevus vastava otsuse tegemiseks. Lisaks sellele oli kaebuse esitaja ja tema perekonnaliikmed selleks ajaks X tn x-x asunud eluruumist kohtuotsuse alusel välja tõstetud ning seetõttu puudus neil tulenevalt

§ 4p 1 erastamisõigus.

1. Kohus on seisukohal, et ainuüksi erastamisavalduse esitamisega ei saanud kaebuse esitajal tekkida õiguspärast ootust, et kõnealune korter talle ka erastatakse, kuna vara oli juba avalduse esitamise ajal kantud riigi omandisse jääva vara nimekirja, mis sisuliselt tähendas erastamisõiguse piirangut selle vara suhtes.
2. Kohus ei nõustu väitega, et kaebaja suhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse kohtlemise põhimõte eeldab, et ühtedes ja samades oludes ja samadel eeldustel tuleb kõiki isikuid käsitleda ühetaoliselt. Kaebaja arvates ei ole vastustaja eluruumide erastamise kohustatud subjektina ühtemoodi suhtunud erastamise õigustatud subjektidesse, st on kaebuse esitajat kohelnud erinevalt neist õigustatud subjektidest, kellel võimaldati eluruum erastada. Kohus leiab, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega oleks tegemist juhul, kui samas hoones asunud teiste korterite üürnikele oleks võimaldatud nende kasutuses olnud eluruum erastada, kaebuse esitajale aga mitte. Käesoleval juhul puuduvad tõendid sellise olukorra esinemise kohta.
3. Eeltoodu alusel kohus leiab, et Tallinna Linnavalitsuse tegevusetusega, mis seisnes erastamisavalduse edastamata jätmises Riigikantseleile ja erastamismenetlust lõpetava haldusakti andmata jätmises, ei ole põhjustatud kaebuse esitajale kahju, mis seisnes eluruumi erastamise õigusest ilmajäämises. N. A. kaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Käesolevas asjas on kolmas isik Riigikantselei taotlenud kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist summas 116 788.52 krooni vastavalt Advokaadibüroo Alvin, Rödl & Partner poolt esitatud menetluskulude nimekirjale ja kuludokumentidele. HKMS § 92 lg 10 sätestatu kohaselt kohus võib jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes ebaõiglane või ebamõistlik. Lähtudes nimetatud sättest, jätab kohus antud juhul menetluskulud täielikult poolte endi kanda. 13 Sirje Tromp kohtunik 14