3-08-46/12

(1)ning 6

(2)tagatud põhiõigusi. Oma põhiõiguste realiseerimine ei saa samal ajal olla maksuhalduri poolt käsitletav maksumenetlust takistava tegevusena. Samuti vaidlustab kaebuse esitaja kaevatava haldusakti seisukoha, et „... enese mittesüüstamise privileegile viitamisel kaasaaitamiskohustuse järgimata jätmisega ei saa põhjendada kõikide küsitud raamatupidamisdokumentide esitamata jätmist". Kaebuse esitaja leiab, et enese mittesüüstamise privileeg ehk õigus mitte esitada informatsiooni või anda teavet juhul kui see tähendaks enda süüditunnistamist õigusrikkumises - mis on kaitstud nii Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 64, PS § 22 teises ning kolmandas lauses ning Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni artiklis 6

(1)ning 6

(2)- välistab kaasaaitamiskohustuse MKS § 56 tähenduses. Kaebuse esitaja vaidlustab maksuhalduri maksuotsuse osaliselt eelpool nimetatud osades seetõttu, et oma kaitseõiguse efektiivseks teostamiseks ning võimalike vastuväidete ja täiendavate tõendite esitamiseks (ja sellise esitamise aja valikuks) maksuotsusele on kaebuse esitajal vajalik teada, kas maksuhalduri käsitlus enese mittesüüstamise privileegi piiratud kehtivusest on õiguspärane. Juhul kui maksuhalduri käsitlus on õige ning maksuhaldur on pädev andma hinnangut, milliste dokumentide ja informatsiooni mitteesitamine maksumenetluses on vaadeldav kaasaaitamiskohustuse rikkumisena isegi siis, kui isik soovib sellest keelduda MKS § 64 lg 1 p 6 alusel, peab kaebuse esitaja langetama otsuse, kas esitada teda õigustavad dokumendid ja informatsioon vaides maksuotsusele. Juhul aga, kui maksuhaldur ei ole pädev andma hinnangut sellele, kas enese mittesüüstamise privileegiga saab põhjendada dokumentide esitamist või mitteesitamist, saab kaebuse esitaja valida eelmisest erineva kaitsetaktika ning otsustada täiendavate dokumentide esitamise ka hiljem kui vaidemenetluses. On ilmne, et sellele küsimusele tuleb saada vastus enne sisulise vastuse koostamist maksuotsusele ning seetõttu ongi maksuhalduri maksuotsus vaidlustatud osaliselt. Küsimust sellest, kas maksukohuslasel on või ei ole õigust keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest MKS § 64 alusel on Riigikohus oma 14.11.2007.a otsuse (kohtuasi nr 3-3-1-47-07) punktis 16 pidanud selliseks küsimuseks, mida kohtud võivad olla kohustatud uurima. Kaebuse esitaja arvestab siiski, et Riigikohtu selline käsitlus ei ole põhjustatud MKS § 64 sõnastusest ning konkreetselt sellest, et vastav õigusnorm seob 2 teabe andmisest keeldumise õiguse isiku enda või tema lähedaste süüditunnistamisega õigusrikkumises. Vastasel juhul tuleneks Riigikohtu käsitluses enne, kui isik saab realiseerida oma õigust teabe andmisest keeldumiseks, lahendada küsimus sellest, kas isik tõepoolest on süüdi mingis õigusrikkumises. Selline lähenemine moonutaks aga enese mittesüüstamise privileegi olemust ja eesmärke. Seega tuleneb Riigikohtu otsusest kohtutele kohustus üksnes kontrollida, kas isik on keeldunud teabe andmisest seoses viitega MKS § 64. Tuleb eeldada, et sellise viite tuvastamisel säilib isikutele õigus esitada nende poolt vajalikuks peetavat informatsiooni esmakordselt mitte vaidevaid ka hilisemas kohtumenetluses. Ning kohtutele tekib sellisel juhul ka kohustus uued tõendid vastu võtta ning nendega otsuse tegemisel arvestada. Kaebuse esitaja palub halduskohtul tuvastada, et maksuhalduri seisukoht selles, et MKS § 64 kaudu ei saa põhjendada kõigi küsitud raamatupidamisdokumentide esitamata jätmist ei ole kooskõlas MKS § 64, Riigikohtu 17.11.2007.a otsusest tulenevate selgituste, PS § 22 teise ning kolmanda lausega ning Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6

(1)ning 6

(2). Kaebuse esitaja selgitab, et lähtuvalt vaidlustatud maksuotsuse motivatsioonist peab ta hetkel tegutsema eeldusega, et kui ta vaidemenetluses ei esita täiendavaid tõendeid ning ei esita dokumente, võivad kohtud keelduda nende vastuvõtmisest hilisemas halduskohtumenetluses. Juhul kui halduskohus tuvastab maksuhalduri poolt väljastatud maksuotsuse osalise õigusvastasuse ning selle, et kaebuse esitajal on õigus ka hilisemal menetluse käigus tõendeid esitada, siis soovib kaebuse esitaja seda õigust ka rakendada. Kaebus esitaja ei pea võimalikuks, et ta peaks täiendavad tõendid ning dokumendid esitama vaidemenetluses igaks juhuks. Kaebuse esitaja leiab, et küsimus sellest, kas tal on õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest MKS § 64 alusel, tuleb lahendada enne seda, kui kaebaja esitab maksuotsusele motiveeritud vaide või kaebuse halduskohtusse. Tulenevalt eelnevast palub kaebuse esitaja Tartu Halduskohtul tuvastada, et Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse 06.12.2007.a maksuotsus nr. 12-5/476 on õigusvastane osas, kus maksuhaldur märgib, et enese mittesüüstamise privileegile viitamisel kaasaaitamiskohustuse järgimata jätmisega ei saa põhjendada kõikide küsitud raamatupidamisdokumentide esitamata jätmist. Vastustaja vastuväited

1. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus peab OÜ TSC Terminal kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja on seisukohal, et kaevatav maksuotsus on tervikuna õiguspärane ning puudub alus 06.12.2007.a maksuotsuse nr 12-5/476 osalise õigusvastasuse tuvastamiseks. Vastustaja leiab, et revisjoni eesmärgi saavutamine on takistatud ilma raamatupidamise algdokumente (s.o pearaamat, kassaraamat, kassa sissetuleku ja väljamineku orderid, põhivaraarvestus, ostu- ja müügiarved, töötasude arvestus jms) nägemata ja osaühingu majandustegevuse kohta asjakohaseid selgitusi saamata. Kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurile kontrollimiseks nõutud raamatupidamise dokumente esitanud ega vastanud maksuhalduri küsimustele. MKS § 78 lg 3 p 2 kohaselt on maksukohustuslane 3 kohustatud esitama maksuhaldurile tutvumiseks asjasse puutuvaid dokumente ja asju ning vajaduse korral andma nende kohta selgitusi. Vastustaja märgib, et OÜ TSC Terminal ei esitanud revisjoni käigus maksuhaldurile raamatupidamise dokumente kontrollitavate tehingute tõendamiseks. Samuti ei ole maksuhaldurile võimaldatud sissepääsu Vabaduse 3 Valgas asuva hoone kolmandale korrusele, kus väidetavalt renditi välja ruume. Ka ei ole OÜ TSC Terminal esindajad andnud maksuhaldurile OÜ TSC Terminal kontrolli käigus seletusi kontrollitavate tehingute kohta. Kuna enamus tehinguid tehti OÜ-ga TSC Terminal seotud äriühingutega (seotus läbi juhatuse liikmete, omanike), siis ei olnud võimalik saada kõiki tõendeid ka kolmandatelt isikutelt. Kaebuse esitaja käitumist maksumenetluse ajal on põhjalikult kirjeldatud 18.10.2007.a revisjoniakti nr 12-3/821 alapunktis 1.
2. Seega on revisjoni läbi viimine igal juhul takistatud, isegi siis kui kontrollitav viitab MKS § 64 lg 1 p-le 6, sest maksuhalduril ei ole informatsiooni puudulikkuse tõttu võimalik maksukohustuslase majandustegevust kiiresti ja efektiivselt kontrollida. Kuna kaebuse esitaja on keeldunud maksumenetluses seletuste andmisest, pidas maksuhaldur võimalikuks menetlust läbi viia ka asjas leiduvate muude tõenditega ja kogus tõendeid ise juurde. See, et kaebuse esitaja dokumente ja teavet ei esitanud, ei saa olla maksuhaldurile põhjuseks jätta oma kohustused täitmata ja maksumenetlus lõpuni viimata. Vastustaja ei leia ühtegi põhjendatud alust, mille põhjal võiks maksuhalduri sellisel viisil väljendatud seisukohta lugeda õigusvastaseks. Kaebuse esitaja vaidlustab ka kaevatavas haldusaktis esitatud seisukoha, et"... enese mittesüüstamise privileegile viitamisel kaasaaitamiskohustuse järgimata jätmisega ei saa põhjendada kõikide küsitud raamatupidamisdokumentide esitamata jätmist." Kaebuse esitaja jätab tähelepanuta, et antud asjas on tegemist maksumenetluse, mitte kriminaalmenetlusega. Isiku õigused enese mittesüüstamisel süüteomenetluses on laiemad kui maksumenetluses. Maksukohustuslasel lasub maksumenetluses MKS §-st 56 tulenev kaasaaitamiskohustus. MKS § 56 lg 1 kohaselt maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. MKS § 56 lg 2 kohaselt peab maksukohustuslane arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit. Samas on sätestatud kaasaaitamiskohustusest teatud erandid. Tulenevalt MKS § 64 lg 1 p-st 6 on isikul õigus teabe andmisest ja tõendite esitamisest keelduda küsimustes, millele vastamine tähendaks isiku enda või tema lähedaste õigusrikkumises süüditunnistamist. Määrav on selle juures, kas need tõendid on teda süüstavad. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-25-02 väljendanud oma seisukoha, et teabe andmisest ning tõendite esitamisest keeldumise õiguse teke ei saa olla suvaotsus ning seetõttu peab ütluste andmisest keeldumine olema kontrollitav. Sellest tulenevalt peab isik maksuhalduri poolt määratud ajal vastama küsimustele, millele vastamine isikut ei süüstaks. Samuti peab isik esitama teda mittesüüstavad dokumendid. MKS § 64 lg 1 p- 4 st 6 tulenevale õigusele saab tugineda alles peale maksuhalduri küsimuse ärakuulamist ning iga küsimuse puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte. See tähendab, et isik tuginedes MKS § 64 lg 1 p-st 6 tulenevale õigusele kuulaks küsimuse enne ära ning otsustab seejärel, kas keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest või mitte. Asjaolu, et kaebuse esitaja soovib realiseerida oma õigust mitte anda end süüstavaid ütlusi ja jätta esitamata dokumendid, ei tähenda seda, et maksuhalduril puuduks õigus neid küsida. Seda enam, et kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurile teatanud, kas tema kogu majandustegevusega seotud tehingud ja ka raamatupidamise dokumendid võivad olla kaebuse esitajat süüstavad. Kohatu on eeldada, et maksuhaldur peaks teadma, millised dokumendid ning milline teave võiks kaebuse esitajat süüstada ja milline mitte. Vastustaja märgib, et isik peab ise otsustama, kas antav teave ja dokumendid on teda süüstavad või mitte. Otsuse langetamiseks võib isik kasutada õigusteadmisi omava isiku abi. Keeldudes teabe andmisest, arvates ekslikult, et nõutav teave on teda süüstav, võtab isik endale vastutuse kaasaaitamiskohustuse rikkumise eest. Vastustaja leiab, et süütuse presumptsiooni kui põhiõiguse piirangu põhjustena võivad tulla põhimõtteliselt arvesse teiste isikute põhiõigused ning põhiseaduslikud normid, mis kaitsevad kollektiivseid ehk ühiskondlikke hüvesid. Igale ütluste andmisest keeldumise juhtumile tuleb läheneda individuaalselt ja kontrollida ning kaaluda ütluste andmisest keeldumise põhjendatust. Vastustaja märgib, et ei ole kunagi väljendanud seisukohta, justkui isikul puuduks MKS § 64 lg 1 p-st 6 tulenev õigus keelduda end või oma lähedast süüstava teabe andmisest. Seega ka maksuhaldur leiab, et maksumenetluses ei eksisteeri absoluutset kaasaaitamiskohustust ning isikut ei saa maksumenetluses kohustada esitama end süüstavat teavet. Vastustaja leiab ka, et isikul on õigus keelduda teabe andmisest, kui see on teda süüstav, hoolimata sellest, kas seda võidakse tulevikus kasutada tema vastu või mitte. Samas peab isik ettenähtud ajal ilmuma maksuhalduri juurde ning iga nõutud dokumendi ja esitatud küsimuse korral langetama eraldi otsuse, kas tal on MKS § 64 lg 1 p-st 6 tulenev õigus või mitte. Isik ei või kasutada nn passiivset kaitsetaktikat, keeldudes igasuguse teabe andmisest. Isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstaksid teda või tema lähedast. Seega ei saa, tuginedes "passiivsele kaitsetaktikale", keelduda igasuguse teabe andmisest. Isik võib keelduda vaid teda süüstava teabe ning tõendite esitamisest, kuid teda mittesüüstava teabe ja tõendite esitamisest keeldumise õigust tal ei ole. Vastasel juhul kaotaks maksumenetluste läbiviimine üldse igasuguse mõtte. Vastustaja märgib, et maksuhalduri seisukoht, et MKS §-i 64 kaudu ei saa põhjendada kõigi küsitud raamatupidamise dokumentide esitamata jätmist on kooskõlas MKS § 64 lg 1 p-ga 6, Riigikohtu 14.11.2007 otsusest nr 3-3-47-07 tulenevate selgitustega, PS § 22 teise ja kolmanda lausega ning Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-tega 1 ja
3. Seega puudub alus maksuhalduri eelnimetatud seisukoha õigusvastasuse tuvastamiseks. 5 Vastupidiselt kaebuse esitaja poolt esitatud argumendile Euroopa Inimõiguste Kohtu juhiste eiramise kohta, möönab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika siiski menetlusosalise kohustust esitada puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks dokumentaalselt kajastatud teavet, mille eksistents ei sõltu menetlusosalise tahtest (asjad J.B. vs. Šveits § 63 ning Saunders vs. Ühendkuningriik § 67; Juridica V/2005 308). Tulenevalt eelnevast leiab vastustaja, et kaebuses esitatud väited ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamisele ning Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 06.12.2007.a maksuotsus nr 12-5/476 on tervikuna õiguspärane. Kohtu põhjendused ja otsus
4. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 3 lõike 1 punkti 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Poolte vahel on maksustamisest tulenev vaidlus ja kuna maksuõigus kuulub avaliku õiguse valdkonda, siis on vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses. HKMS § 6 lõike 3 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist, mille tõttu on kaebuse esitaja nõue formaalselt lubatav. HKMS § 9 lõige 5 sätestab, et kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kaebus on Tartu Halduskohtule posti teel esitatud 07.01.2008.a ja kuna vaidluse esemeks on 06.12.2007.a antud haldusakt, siis on tegemist tähtaegselt esitatud kaebusega.
5. HKMS § 7 lõige 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. HKMS § 26 lõike 1 punkt 3 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega, kuulanud ära poolte esindajate seisukohad, tutvunud asjas kogutud kirjalike tõenditega, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud, kuna kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi halduskohtult taotletava konstateeringu suhtes.
6. Kaebuse esitaja ei ole nõus vaidlustatavas haldusaktis märgitud seisukohaga, et ta on takistanud maksumenetluse kiiret ja efektiivset läbiviimist ja on seisukohal, et oma põhiõiguste realiseerimine ei saa samal ajal olla maksuhalduri poolt käsitletav maksumenetlust takistava tegevusena. Kohus on seisukohal, et need kaebuse esitaja väited ei anna alust rääkimiseks kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumisest. Oma õiguste sellises ulatuses kasutamine (praktiliselt keeldumine üldse mingite dokumentide esitamisest) ning kaebuse esitaja käitumine maksumenetluses on olnud sellised, mis annavad aluse maksuotsuses märgitule. Maksuhaldur ei ole põhjendanud kaebuse esitaja poolset menetluse kiire ja 6 efektiivse läbiviimise takistamist sellega, et kaebuse esitaja kasutas oma põhiseaduslikku õigust.
7. Kohus nõustub vastustajaga selles, et enese mittesüüstamise privileegile viitamisel kaasaaitamiskohustuse järgimata jätmisega ei saa põhjendada kõikide küsitud raamatupidamisdokumentide esitamata jätmist. Kaebuse esitaja leiab alusetult, et enese mittesüüstamise privileeg ehk õigus mitte esitada informatsiooni või anda teavet juhul kui see tähendaks enda süüditunnistamist õigusrikkumises välistab kaasaaitamiskohustuse MKS § 56 tähenduses. Ka selles osas ei ole vastustaja rikkunud kaebuse esitaja subjektiivsed õigusi, sest kaebuse esitaja on oma õigust mitte esitada tõendeid ja anda teavet kasutanud täiel määral.
8. Kaebuse esitaja vaidlustab maksuotsust ka seetõttu, et oma kaitseõiguse efektiivseks teostamiseks ning võimalike vastuväidete ja täiendavate tõendite esitamiseks (ja sellise esitamise aja valikuks) maksuotsusele on kaebuse esitajal vajalik teada, kas maksuhalduri käsitlus enese mittesüüstamise privileegi piiratud kehtivusest on õiguspärane. Kohus on seisukohal, et põhjusel, et kaebuse esitajal on midagi vaja teada oma kaitseõiguse efektiivsemaks teostamiseks, ei saa halduskohtusse pöörduda. HKMS § 7 lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Vastustaja ei ole andnud käsitlust, et enese mittesüüstamise privileeg kehtib piiratud ulatuses. See kaebuse esitaja väide on meelevaldne. Teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õigus tuleneb MKS § 64 lõigetest 1 ja 2, mitte maksuhalduri hinnangust. Kohtul puudub vajadus hinnata maksuhalduri õigust tõlgendada õigusakte, kuna see on tavapärane, et igal õigusakti kohaldajal on ka õigus tõlgendada õigusakte ja õigus anda omapoolne hinnang õigusaktidele.
9. Kohus ei saa nõustuda kaebuse esitaja käsitlusega Riigikohtu 14.11.2007.a otsuse (kohtuasi nr 3-3-1-47-07) punktist
10. Riigikohtu otsuse punktis 16 on öeldud: „Järelikult ei pidanud kohtud uurima, kas kaebajal oli õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest MKS § 64 alusel.“ Riigikohus on võtnud ainult seisukoha, et kohtutel puudus antud asjas kohustus uurida, kas kaebuse esitajal on õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest MKS § 64 alusel. Kaebuse esitaja väide nagu oleks Riigikohus arutanud küsimust sellest, kas kohtud võivad olla kohustatud uurima küsimust, kas maksukohuslasel on või ei ole õigust keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest MKS § 64 alusel ei ole õige. Küsimus oli hoopis MKS § 64 lõikest 3 tulenevast nõudest, et vaid sama paragrahvi lõike 1 punkti 5 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õigusest tuleb isikut, kellelt teavet nõutakse, teavitada. Seega räägib Riigikohus siin kohtu kohustusest vajadusel välja selgitada, kas on vajadust MKS § 64 lõike 1 punktis 5 nimetatud isikut (maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega) kirjalikult või suuliselt teavitada õigusest kohustuse täitmisest keelduda. 7 Kaebuse esitaja edasine arutlus põhineb eeltoodu meelevaldsel tõlgendusel ning ei ole aktsepteeritav. Sisuliselt nõuab kaebaja, et maksumenetluses kaasaitamiskohustusest keeldumine MKS § 64 alusel annaks kaebuse esitajale täiendavaid õigusi ja võimalusi maksuotsuse vaidlustamisel halduskohtus. MKS § 64 ja PS § 22 lõige 2 ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6

(1)ning 6

(2)mõte ei ole anda ütlustest keeldujale suuremad võimalused maksuotsuste vaidlustamisel kohtus. Eesmärk on anda isikule õigus keelduda ütluste andmisest teatud juhtudel. See aga ei saa kaasa tuua isikule suuremaid õigusi maksumenetluses ja kohtus. Kaebuse esitaja üritab teadlikult ühte sulatada maksumenetluse ja võimaliku õiguserikkumise menetluse. Tegemist on siiski erinevate menetlustega, mis toimuvad erinevate menetlusseaduste alusel.

1. Kaebuse esitaja palub tuvastada, et maksuhalduri seisukoht ei ole kooskõlas Riigikohtu otsusega, Põhiseadusega ning EIÕK-ga. Tuvastada saab haldusakti või toimingu õigusvastasust. Kui haldusakt või toiming ei vasta Põhiseadusele või EIÕKle, siis on kahtlemata tegu õigusvastase haldusakti või toiminguga. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja poolt näidatud, miks maksuhalduri seisukoht on vastuolus Põhiseaduse või EIÕK-ga. Kaebuse esitaja eeldus on, et kui ta viitab MKS §-le 64, siis ei ole võimalik temalt ühtegi dokumenti küsida ning ta ei pea maksumenetluses kaasaitamiskohustust mingilgi määral täitma. Selline tõlgendus ei ole millegagi põhjendatud.
2. Kaebuse esitaja seisukoht on, et kui ta viitab MKS §-le 64, siis teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumine ei tohi mingil juhul tuua kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi nagu näiteks maksuhalduri maksuotsuses toodud väide et kaebaja on takistanud maksumenetluse kiiret ja efektiivset läbiviimist. Sellist subjektiivset õigust MKS § 64 kaebuse esitajale siiski ei anna. Eelpool toodud MKS sätte alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumine ei aseta kaebuse esitajat soodsamasse seisu võrreldes isikuga, kes teavet andis ja tõendid esitas. Kaebuse esitaja peab arvestama kõigi tagajärgedega, mis seadus sel puhul ette näeb. Kaebuse esitaja subjektiivne õigus peaks ulatuma ainult selleni, et maksuhalduril ei ole õigust nõuda sellise teabe või dokumentide esitamist, mille kohta kaebuse esitaja on teatanud, et ta ei esita neid MKS § 64 alusel ning maksuhaldur ei saa rakendada siin sanktsioone MKS § 67 alusel. Samas ei ole selge sellise õiguse ulatus. Igatahes ei tohiks selline õigus ulatuda igasuguse maksuhalduriga koostööst keeldumiseni. Asjas Saunders v UK ei võtnud kohus seisukohta küsimuses, kas õigus mitte ennast süüstada on absoluutne või on selle rikkumine teatud juhtudel lubatav (p 74 lg 1). Käesoleval juhul aga ei olegi rikutud kaebuse esitaja õigust mitte anda ennast süüstavaid ütlusi või dokumente, mistõttu puudub siin üldse kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Põhiküsimus kaebuses on, kas kaebuse esitaja võib esitada maksumenetluses esitamata dokumendid kohtumenetluses ja kas neid arvestatakse. Sellise sisuga kaebust ei saa HKMS § 6 alusel aga halduskohtule esitada. Lähtuvalt uurimispõhimõttest otsustab halduskohus ise, kas võtta kohtumenetluses esitatud dokumente arvesse või mitte. Mingit eelnevat otsust selle kohta, milliseid kohtumenetluses esitatud dokumente kohus arvesse võtab, ei saa kaebuses nõuda. Kaebusega üritatakse sisuliselt saada teavet selle kohta, kuidas kohus kavatseb tõlgendada MKS § 102 lõike 1 punkti 2, mille kohaselt maksuotsust saab muuta maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei 8 olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Kaebuse esitaja huvi on suunatud seega hoopis sellele, et teada saada, kuidas kohus kavatseb antud sätet tõlgendada MKS § 64 valguses (Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-47-07 MKS § 102 lg 1 punkti 1 tõlgendamist käsitlenud, kuid siis ei olnud dokumentide mitteesitamise põhjus viitamine MKS §-le 64). Kaebuse esitaja väited, et tal on põhjendatud huvi haldusakti (osalise) õigusvastasuse kindlakstegemiseks on põhjendamata. Käesolevas kohtuasjas vaidluse esemeks oleva haldusaktis puudub kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Maksuotsuse osaline õigusvastaseks kuulutamine ei anna kaebuse esitaja eesmärgi saavutamiseks (maksuotsuse muutmine) midagi, mille tõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata.
3. Pooled ei ole taotlenud menetluskulude vastaspoolelt välja mõistmist, mille tõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 9