ti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 07.05.07.a. Tallinn Haldusasja number 3-03-51 Haldusasi L.R. kaebus Kuusalu Vallavolikogu 28.05.03.a. otsuse nr 56 tühistamiseks ja kohustamisnõue jätkata erastamismenetlust. Asja arutamisel viibisid kaebaja esindajana Edith Sassian; vastustaja Kuusalu Vallavalitsuse esindaja Kristo Palu; vastustajate Kuusalu valla ja volikogu esindajana Kaimo Räppo. RESOLUTSIOON Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema kanda. Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.06.a.kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) Edasikaebamise kord ja tähtaeg KAEBAJA SEISUKOHAD L.R. palub tühistada Kuusalu Vallavolikogu 28.05.03.a. otsuse nr 56 ja kohustada vastustajaid algatama või siis jätkama erastamismenetlust. L.R. leidis, et ta on esitanud ettenähtud korras ja tähtajal eluruumi erastamise avalduse ning seejärel maa ostu-
õigusega erastamise avalduse, mistõttu kuulub ta eluruumi erastamise õigustatud subjektide ringi ning tema kasutuses olev eluruum kuulub erastamisele koos maaga. Vastustajad ei ole aga kaebaja tahteavaldust arvestanud ning senimaani on eluruum, milles kaebaja elab, erastamata, sh on erastamata ka hoonet ümbritsev maa. L.R. esitas eluruumi erastamise avalduse 1994.a. detsembris või 1995.a. jaanuaris, elamu müüki aga 1 taotleb ta juba arvates 1990.a. Kuna kaebajal on õigus eluruum ja maa erastada, siis Kuusalu Vallavolikogu 28.05.03.a. otsus nr 56 rikub kaebaja õigusi. Selle otsusega tunnistati peremehetuks need hooned, mis on kaebaja valduses. Käesoleva ajani on lahendamata küsimus, mida vastustajad teevad L.R.ga ja M. R.ga. L.R. elamispinna probleem on pidevalt üleval arvates 1985.aastast. Tunnistaja E. R. ja kaebaja poolt esitatud tõenditega on leidnud kinnitust, et L.R. on tegelenud erastamise asjaga järjepidevalt. Vastustaja Kuusalu Vallavalitsus on jätnud mulje, et erastamisega hakatakse tegelema siis, kui hooned tunnistatakse peremehetuks ning vald hõivab peremehetud hooned. L.R. on ise püüdnud 2002.a. võtta Hooneregistris ehitised arvele, kuid register ei saanud hooneid arvele võtta ja vastas selle kohta kirjaga 17.07.2002.a. 2002.a. pöördus L.R. korduvalt ka Harju Maavalitsuse poole, kes edastas pöördumised vallavalitsusele ja palus aidata L.R.t. L.R.le on vallavalitsus jätnud kogu aeg mulje, et peremeheta ehitise hõivamise protseduur tehakse selleks, et peale ehitiste hooneregistrisse kandmist erastatakse talle elamu ja maa. Kuigi kõik asjassepuutuvad dokumendid peaksid asuma vallavalitsuses, neid seal ei ole. Kaebaja esindaja tegi hulgaliselt päringuid selgitamaks välja, kellele kuulub hoone, mida kasutab elamiseks L.R. ja kuhu on sisse kirjutatud M. R. ja kaebaja. Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi arhiivist saadud dokumendid kinnitavad, et vaidlusalused ehitised läksid valla omandusse 25.03.94.a. ja selle tõttu vallavolikogu otsus nr 56 võib olla mitte õiguspärane. Kuigi vastustaja 04.12.03.a. vastas, et hoone oli Kuusalu kolhoosi bilansis, nähtub muudest materjalidest, et Kuusalu kolhoosile hooneid üle ei antud, seda kinnitavad vahetult 12.01.04.a. arhiivist leitud
ti Trükitööliste Liidu ja vallavalitsuse dokumendid. 07.01.03.a. kirjas teatas Harju Maavalitsus, et Kuusalu Vallavalitusest saadud info põhjal anti Valkla Puhkebaas valla munitsipaalomandisse tervikvarana. Üleandmisel koostati ehitiste nimekiri ja vastuse õigsust kinnitavad
ti Trükitööliste Liidu ja vallavalitsuse dokumendid. Vallavalitsuse seisukoht ja väide, et üleantud ehitiste hulgas ei ole L.R. kasutuses olnud hoonet, ei leidnud kinnitust. Taasriigistamise materjal kinnitab, et Valkla Puhkekeskuse hoonete ja rajatiste loetelus on ära toodud valvurihoone. Sama hoone on ära märgitud 07.03.94.a. munitsipaalomandisse andmise aktis, sama hoone on juba 10.07.03.a. esitatud plaanil Romantika maja kõrval ja nimetatakse ka nõudepesija majana. Kuni 04.12.03.a. ei olnud vastustaja kordagi väitnud, et L.R. ei saa erastada tema kasutuses olevat eluruumi selle tõttu, et ta jättis esitamata erastamise avalduse. Kaebaja jääb seisukohale, et erastamise avaldus oli esitatud ja selline väide on esmakordne ning alusetu. Kaebaja jääb seisukohale, et vaidlustatud ehitise omandiõigus on tõendatud. Kuigi Valkla pioneerlaagri algne valdaja ei ole selge, oli laager TsK § 96 mõistes sotsialistlik omand ja pioneerlaagrid kuulusid NSVL ajal ametiühingutele. Erinevad allikad viitavad erinevatele ametiühingutele. Vaidlusalune hoone ei ole arvates 1990.a. Kuusalu kolhoosi bilansis ning TK
ti Trükitööstus 02.02.90.a. tõestamata kirja koopia on vastuolus nii tollel ajal kehtinud seadustega kui ka hilisemate dokumentidega. Puudub vara üleandmise akt Kuusalu kolhoosile, 31.05.90.a. teatas
ti Trükitööliste Liit kaebajale, et õppe-puhkekeskus läks üle isemajandamisele; 07.01.03.a. teatas Harju Maavalitsus, et Kuusalu vallavalitsus andis info, mille kohaselt anti puhkebaasi vara tervikvarana valla munitsipaalomandisse; kaebaja esitas tõendid, et valvuri maja vahetult enne riigistamist kuulus Trükitööliste Liidule ning 1994.a. munitsipaalvara hulgas oli ka valvuri maja. 23.03.03.a. tunnistaja A. K. ütlustega on samuti tõendatud, et puhkekeskusel oli kavas teha Kuusalu kolhoosiga koostööd, see koostöö katkes ja valvurimaja kolhoosi bilanssi ei antud. 04.06.1992.a. võeti vastu seadus Kooperatiivsete, riiklik-ja kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta (edaspidi Taasriigistamise seadus), see jõustus vastuvõtmise päevast. 08.10.92.a. EV Majandusministeeriumi ja
ti Vabariigi Riigivaraameti ühismäärusega nr 129 lisas nr 1 p III ap 15 all on taasriigistamise kohustatud subjektide hulgas
ti Trükitööliste Liit ja tema organisatsioonid. Valkla Õppe-ja 2 Puhkekeskust vaadati ühtse tervikuna ja samuti munitsipaalomandisse andmisest arvates 1992.a. 02.12.93.a. taotles vallavalitsus puhkekeskuse üleandmist tervikuna vallale. 22.12.93.a. esitas otsusega nr 21 Kuusalu Vallavolikogu
ti Erastamisagentuurile (edaspidi EEA) ettepaneku anda
ti Trükitööliste Liidu bilansis olev Valkla Õppe-Puhkekeskus selle riigistamise korral Kuusalu valla omandisse. Taasriigistamise dokumentatsioon on säilinud ja sealt nähtub, et vara taasriigistati tervikvarana 28.01.94.a. Kuusalu kolhoosi bilanssi teda ei antud ning ka Taasriigistamise seaduse § 5 lg 3 kohaselt võidi omavalitsuse taotlusel anda vara munitsipaalomandusse. Seda üleandmist kinnitab 25.03.94..a riigivara munitsipaalomandisse andmise akt 01/779-09. Kuigi Taasriigistamise seaduse § 5 lg 3 kohaselt taasriigistatakse vara munitsipaalomandusse, kui see on vajalik kohaliku haldusüksuse elanikkonna sotsiaalseks ja kultuuriliseks teenindamiseks, ei ole seda kohustust järgitud. Vara hulgas olid hooned, mis on L.R. kasutuses. Kohalik omavalitsus aga seda kohustust ei järginud, mida kinnitab ajalehest Sõnumitooja välja toodud asjaolu, et hooneid anti rendile. 04.07.03.a. ei vastatud teabenõudele, kas vara on ka müüdud. Vara ei ole peremehetu ja volikogu vastav otsus on ainetu. AÕS § 96 kohaselt on asi peremehetu, kui see ei olnud veel kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. AÕS RS § 13 lg 2 kohaselt on peremehetu ehitise hõivamise kohustus kohalikul omavalitsusel ja riigil. L.R. ehitised ei ole peremehetud, nad on valla omandis arvates 25.03.94.a. Kuigi vald ei soovinud omandit pidada enda omaks, ei anna see temale õigust ja seaduslikku alust nn peremehetu ehitise hõivamiseks. Vald- kui vara omanikei saanud vahepeal ehitiste omandiõigusest loobuda ja siis hiljem ehitisi uuesti hõivata. Asi, millel on omanik, ei ole peremehetu. Õigusvastane otsus tuleks tühistada. L.R.l on õigus eluruumi ja maa erastamiseks ja hõivamise otsus nr 56 oli vallavolikogule vaid vajalik varjamaks ja takistamaks L.R.le maa ja hoonete erastamiseks, sest
lg 12 kohaselt on eluruum erastamise objektiks, kui see on kohustatud subjekti omandis käesoleva seaduse jõustumisel või on antud kohustatud subjekti omandisse erastamise seaduse alusel. Taasriigistamise seadus on ka erastamise seadus. Kuna vastustaja leiab, et L.R. elamu koos abihoonetega ei olnud Taasriigistamise seaduse kohaselt talle üle antud, ehitised olid peremehetud ja on valla omandis alles 28.05.03.a., siis leiab kaebaja, et otsuse nr 56 vaidlustamine oli vältimatu. Varale uue omandamise aja andmisega välditi kaebaja poolt maa ja elamu erastamist. L.R. kasutab elamut arvates 1983.a koos lastega, kaebaja asus tööle pioneerlaagrisse ja elamusse paigutas teda laagri juhtkond. Kuigi üürileping puudub, on tegemist tüüpilise üürisuhtega ja kirjaliku lepingu puudumine ei oma tähtsust. Töösuhete lõppemisel jätkas kaebaja eluruumi kasutamist ning teda ei ole senimaani kohtulikult välja tõstetud, mis kinnitab, et ainetu on vastustaja seisukoht, et kaebaja ei ole üürnik selle tõttu, et puudub kirjalik üürileping. Et kaebajal on tekkinud üürisuhe, kinnitab lisaks seadusele ka A.K. ja E.R. ütlused ja volikogu 30.04.04.a. vastus, milles volikogu aktsepteerib kaebaja elamist kohtuvaidluse all olevas ehitises. L.R. taotleb temale eluruumi müüki arvates 1990.a. L.R. vajas elamispinda ja selle kohta on esitatud kirjavahetus, mis seda kinnitab. 1989.a. lubati müüa elanikele ükskuid elamuid elamistingimuste parandamise
märgil. 16.04.92.a. võeti vastu EV riiklike ja munitsipaaleluruumide seadus, milles avalduste esitamise tähtaega ei määratud. L.R. esitatud elamu müümise avaldust selle seaduse ajaks ei olnud keegi lahendanud. Ka
kehtima hakkamise ajaks ei ole keegi kaebaja avaldust lahendanud. L.R. jääb selle juurde, et tütar E. R. ütlustega on tõendatud, et elamu erastamise avaldus viidi valda 1994.a. detsembris või jaanuaris 1995.a. Selle esitamine nähtub Kuusalu Vallavalitsuse kirjast 14.01.98.a. nr 1-55/77 (eluruumi erastamine), milles teatatakse, et kahjuks eluruumi erastamine ei ole hetkel võimalik. 12.03.98.a. kirjas nr 611 teatas Kuusalu Vallavalitsus, et L.R. maa ostueesõigusega erastamise avaldus on registreeritud Kuusalu Vallavalitsuses nr 1120 all. Maa erastamise avaldus on esitatud 30.12.97.a. koos järelpärimisega, millal 3 erastatakse eluruum. Vallavalitsus tegi vahet maa ja eluruumi erastamise avaldusel. Varem leidis kaebaja ekslikult, et ta on elamu omanik, esindaja leiab käesolevalt, et ta on elamu kasutaja. Taasriigistamise seaduse § 6.1 kohaselt kohustatud subjekti omandis olevad eluruumid erastatakse
sätestatud alustel ja korras.
lg 1.1 kohaselt elamu koos selle vastava muu osaga ehitisest, mis on taasriigistamise kohustatud subjekti omandis, on erastamise objektiks.
lg 1 kohaselt erastamise objektiks on munitsipaalomandis olevad eluruumid.
õ 4 lg 1 ja § 5 lg 1 kohaselt on L.R. elamu erastamise subjekt. KOKS § 3 p 2 kohaselt peab tagama igaühe õiguste seadusliku kaitse kohalik omavalitsus. Vastustajad kohtuvälist kokkulepet ei ole asunud sõlmima ja nüüd väidetakse, et Kuusalu valla osaplaneeringu kohaselt tehtud plaanide tõttu ei ole otstarbekas sõlmida mingeid kokkuleppeid. Vastustajad märgivad, et nad aktsepteerivad L.R. elamist ehitises. Kaebaja leiab, et vald ei saa tugineda osaüldplaneeringule ja jätta L.R. erastamisõigusest ilma. Eluruumi mitteerastamise põhjuseks ei ole antud juhul olnud asjaolu, et see oleks arvatud mitteerastatavate eluruumide hulka. Eluruum ei ole määratud ka lammutamisele. Vastustaja on põhjuseta lükanud erastamise edasi. Maa erastamise õigus järgneb eluruumide erastamisele. AÕS RS § 13 lg 3,
, § 21.1-21.2 ja § 23 kohaselt saab toimuda nii ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise kui ka korteriomandi seadmise kaudu. Kuna vastustajad lükkavad erastamisvalduste lahendust edasi, siis ei kohelda kaebajat võrdselt teiste erastajatega. Kuna ilmnes, et vastustaja ei tunnista kaebaja erastamisõigust, siis on asjakohane kohustamisnõudena kohustada vastustajaid erastamiskohustuse täitmisele ning arvestada tuleb kaebaja tahtega erastada eluruum koos maaga. Kaebaja jäi nõuete juurde tühistada Kuusalu Vallavolikogu 28.05.03.a. otsus nr 56 ja tunnistada eluruumi ja maa erastamisest keeldumine õigusvastaseks ning kohustada L.R. esitatud erastamisavalduste alusel jätkama erastamisega, so erastada kasutuses olevad ehitised L.R.le, määrata ehitiste juurde teenindusmaa ning erastama maa, so jätkata erastamistoimingute läbiviimist. Kaebaja palub hüvitada kohtukulud, so tasutud riigilõiv 20 krooni ja õigusabitasu 23 620 krooni; arve –kviitung nr 5 11.07.03.a. ja nr 1 29.03.04.a. alusel nähtub arve tasumine. VASTUSTAJATE SEISUKOHAD Vastustajad leiavad, et kaebus on alusetu ning kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kaebaja kantud kulud jätta kaebaja kanda. Vastustajad ei nõustu, et kaebaja on esitanud tähtaegselt eluruumi erastamise avalduse, mis käivitaks eluruumi erastamise protsessi. Kaebaja ei ole eluruumi omanik, ka ei tunnista nad, et ta on selle üürnik, kuna puudub kirjalik üürileping. Vald ei ole läinud kaebajaga kokkuleppele ning ei saagi sõlmida mingeid leppeid. Vald toimetab käesoleva ajal rannapiirkonna planeerimist ja hoone võidaks lammutada, kuid vastav osaplaneering on takerdunud erinevate vaidluste taha. Vastustajad on nüüd asunud seisukohale, et endise Valkla pioneerlaagri hoonena on valvurimaja säilinud ja selles elab L.R., kuid vastustajad ei tunnista, et L.R.l on õigus erastada maa ja eluruum. Ostuavaldused elamu kohta ei võrdsustu eluruumi erastamise avaldusega ja kui eluruum jäi erastamata, siis ei saa ka erastada maad. Kaebaja ei ole suutnud selgitada, kuidas rikub varale omaniku leidmine tema õigusi. Kui kaebaja soovib eluruumi erastamist, siis vajab ta kohustatud subjekti. Kuna aga kaebaja erastamisõigusi ei rikutud, siis ei saa otsus nr 56 kuidagi rikkuda kaebaja erastamise õigust. Muude õiguste rikkumist kaebusest ei nähtu ja kohtuistungil kaebaja oma positsiooni ei suutnud selgitada. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS 4 Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud tõendeid ja kuulanud ära tunnistajate ütlused leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata terves ulatuses, siis ei kuulu hüvitamisele kaebajale tema kantud kohtukulud- HKMS § 92 lg 1. Vastustajad kohtukulunõudeid ei esitanud. 1) Kuusalu Vallavolikogu otsusega nr 56 28.05.03.a. otsustati tunnistada peremehetuks hooneks endised pioneerlaagri ehitised Kuusalu vallas Valkla külas (elamu, kuur ja kelder). Otsuses märgitakse, et 11.08.02.a. teostati endise pioneerlaagri territooriumil peremehetute hoonete hindamine ja koostati ülevaatusakt. Hindamist teostas AS Epek PT ja peale hindamist otsustati võtta hooned Kuusalu Vallavalitsuse arvele. 12.09.02.a. avaldati Ametlikes Teadaannetes, et Kuusalu Vallavalitsus on arvele võtnud peremehetud hooned Valkla külas ja et viimane teadaolev omanik puudub. Samas paluti esitada kõigil kirjalikud vastuväited 2 kuu jooksul. 05.12.02. esitas L.R. avalduse Harju Maavalitsusele järelevalve teostamiseks ja peremehetu ehitise hõivamise kohta. 16.12.02.a. edastas Harju Maavalitsus kirja Kuusalu Vallavalitsusele ja palus aidata abivajajat L.R.t ning teavitada peremehetu vara hõivamise korraldamise käigust. 20.12.02.a. kirjaga teavitati L.R.t hetkeolukorrast ja paluti esitada dokumendid, mis tõestavad hoonete kuuluvust temale. L.R. oli oma pöördumistes märkinud, et ta on hoonete omanik ja valdaja. Lähtudes KOVKS § 6 lg 3 p 1 ja peremehetu ehitise hõivamise korra p-dest 9 ja 10, hoonete inventariseerimiseaktist ning arengukomisjoni ettepanekust Kuusalu Vallavolikogu otsustaski tunnistada hooned peremehetuks. 2) Kaebaja väidetel esitas ta eluruumi erastamise avalduse, maja ostmise avalduse ja maa erastamise avalduse, mille
märgiks oli hoone erastamine koos selle juurde kuuluva maa erastamise sooviga. Maa erastamiseks on Kuusalu Vallavalitsus mitmel korral esitanud kaebajale nõudmisi, mille kohaselt tal tuleks tõendada maa ostueesõigusega erastamiseks, et ta on hoone omanik. Maa erastamise avalduse esitas ta 30.12.97.a. (tlk 160 I kd). See on ka vallavalitsuses registreeritud avaldus. Uuesti esitas ta maa-ostueesõigusega erastamise avalduse 20.09.2000.a. (tlk 162 I kd). Selles avalduses ta märgib, et elab Kuusalu valla Valkla pioneerlaagris 1982.a., ta omandas hooned laagrilt elamiseks, soovib erastada selle juurde maad 2 ha ja on hoonetele teinud ise remonti. Märgib ka kinnituse, et kõik hooned erastataval maal asuvad temale. Kohus nõustub vallavalitsuse selgitustega, et ostueesõigusega on õigus erastada maad ehitise omanikul (MRS § 22 lg 1) ja selle tõttu esitas vallavalitsus 1998.a. temale nõudmise tõendada hoonete omandamine ja senine maakasutus. Kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et Kuusalu Vallas Valkla pioneerlaagri territooriumil asuva eluhoone ja selle juurde kuuluvate abihoonete omanikuks ei ole L.R. kunagi olnud, mistõttu tal ei saagi olla neid dokumente, mis tõendaksid, et hooned kuuluvad temale omandiõiguse alusel. Kaebaja ei ole hooneid omandanud näiteks ostu-müügi teel, kinke- või pärimistehingu tulemusel. Hooned on vallasasjana olemas ja et ta ei ole hoone omanik kinnitab ka kaebaja enda seisukoht, et ta kasutab eluruumi selle üürnikuna. Seega ilmneb, et segadusi tekitas kaebaja enda avaldus, millest tulenevalt vald nõudiski arusaadavalt dokumente, mis kinnitaksid kaebaja poolt hoone seaduslikku omandamist, kuna vald sellest teadlik ei olnud. Kaebaja ei nõustu vara hõivamisega ja leiab, et see rikub tema õigusi. 5 Kohus siinkohal märgib, et kaebaja ei suutnud üheselt määratleda, missugust erastamisõigust ta kaitseb. Kui kaebaja ei ole hoone omanik ning ta ei ole seda hoonet omandanud, ei saa maa erastamise õigust rikkuda vaidlusalune otsus. Ostueesõigusega saavad maad erastada ehitise omanikud. Samuti saavad maad erastada need korteri omanikud, kes erastasid eluruumid ning kes taotlevad erastatud eluruumide juurde maa erastamist. Vara oli ettenähtud korras registreerimata, kuid vara registreerimine hooneregistris või riigivara registris omandit ei tekita. Omand tekib vaid seaduses sätestatud juhtudel (AÕS § 68 lg 3) ja omand saab tekkida õiguslikul teel, millist asjaolu tuleb omanikul tõendada (AÕS § 81). Isegi kui eeldada, et asi on peremehetu, tuleb arvestada AÕS-s hõivamise sätteid ning asja ei saa omandada, kui hõivamine on seadusega keelatud või valdusse võtmine rikub teise isiku õigusi asi hõivata (AÕS § 96 lg 2). AÕS RS § 13 lg 2 kohaselt ehitise kui vallasasja omandamine ei toimu leiu ja igamisega. Peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus on kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. AÕS § 122 lg 1 järgi võib kinnisasja hõivamisega omandada ainult riik. Seega ei piisa kaebaja väidetavate õiguste rikkumise kindlakstegemiseks asjaolust, et kaebaja esitas maa erastamise avalduse. Maa ostu-
õigusega erastamise õigus on ehitise omaniku õigus. Vaidlusalusetele hoonetele ehitise aluse ja seda ümbritseva maa erastamist, registritesse kandmist, registrite andmete muudatuste tegemist saab nõuda siis, kui kaebaja saaks hoone omanikuks ehk kui tal tekivad õigused ehitiste omanikuna. Kui kaebaja ei tõendanud varasemalt ja seda ka käesoleval ajal, et ta on vaidlusaluste hoonete omanik, ei saa ta väita, et avaliku võimu tehtud toimingud rikuvad tema õigusi maa erastamiseks. Samuti ei saa selles olukorras kaebaja väita, et sõltuvalt maa erastamise õigusest hoone omanikuna rikutakse tema õigusi, kui hooned tunnistati peremehetuks. Kaebajal oli soov hoonete võõrandamiseks temale, kuid see ei realiseerunud, kuna hoonet temale ei ole müüdud ehkki ta esitas vastava avalduse teise seaduse kehtivuse ajal. Kaebaja seisukohad, et ta on hoonet remontinud, ei ole asjakohased, kuna vara ei saa eraisik omandada hõivamisega ja selle remontimine ei anna alust pidada end hoone omanikuks. Kuigi kodanikele lubati müüa ka erandkorras elumaju, oli sellise vara võõrandamine erandlik ja kui selline vara ka võõrandati, siis tehti seda koos maaeraldusega. Kaebajal ei ole selliseid dokumente, mis kinnitaks hoone võõrandamist temale ning sellest tulenevalt puuduvad ka maaeraldust kinnitavad dokumendid. Seega ei saa kaebajal olla tekkinud maa ostueesõigusega erastamise õigusi ning vastustaja ei tekitanud kaebajale hoonete peremehetuks tunnistamisega takistusi maa ostu-
õigusega erastamiseks ega erastamisprotsessi lõpuleviimiseks. Selles mõttes olidki kaebajale esitatud vallavalitsuse nõudmised maa ostueesõigusega erastamiseks esitada ehitise omandamist tõendavad dokumendid asjakohased, kuna maa ostueesõigusega erastamiseks on oluline kindlaks teha, et taotlejale kuulub hoone seaduslikul alusel ja hoone on püstitatud õiguslikul alusel. Kuna kaebaja oli esitanud sellise avalduse, siis ilmselgelt ei saanud vastustaja sellele avaldusele vastust andes anda juhiseid eluruumi erastamise avalduse esitamiseks, pealegi ei oleks sellel juhisel enam tähendust, kuna eluruumi erastamise avalduse esitamise tähtaeg oli möödunud, kui kaebaja asus aktiivselt tegutsema. Seda, et kaebaja ei ole hoone omanik, tõendavad dokumendid senise maakasutusõiguse ja ehitise omamise kohta. Kuigi Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra (p 8) näeb ette, et maa ostueesõigusega erastamise menetlus algab avalduse esitamisega erastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele, on õigusaktides sätestatud tähtajaks esitatud avaldus maa erastamiseks vaid dokumendiks, milles erastaja 6 väljendab soovi maa erastamiseks ja kui tal on selleks õigus, siis kohustab dokument arvestama omavalitsust erastaja sooviga. Avalduse esitamine ei ole õiguslikult siduv ega takista hoonete peremehetuks tunnistamist siis, kui avalduse esitaja ei ole hoone omanik. Sellest aspektist lähtudes ei olnud takistusi hoone peremehetuks tunnistamisel ja hoone peremehetuks tunnistamisega ei saanud kuidagi takistada erastamisavalduse esitamist, millise esitamiseks seadusandja oli sätestanud korra ja tähtaja. 3) Kaebaja on elanud Valkla endise pioneerlaagri ühes hoones eluruumi üürnikuna. Kuusalu Vallavalitsus on järjepidevalt teatanud L.R.le, et tema poolt kasutatav hoone koos abihoonetega ei kuulunud nende Vakla Puhkekeskuse rajatiste hulka, mis anti üle Kuusalu vallale
ti Erastamisagentuuri (EEA) poolt. Nii on kaebaja eluruumi erastamise avaldusele vastanud vallavalitsus 14.01.98.a. kirjaga nr 1-55/77 (vastus L.R. avaldusele 30.12.97.a. I kd tlk 8). Vastustajad on käesoleval ajal seisukohal, et L.R. ei ole eluruumi üürnik, kuna tal puudub kirjalik üürileping.
ti Trükitööliste Liidu 31.05.1990.a. kirjast nr 58 L.R.le (tlk 9 I kd) nähtub, et Valkla õppepuhkekeskus läks üle isemajandamisele ja L.R.le teavitati sellest, et tal tuleb tasuda elekter ja korteriüür vastavalt riiklikele hindadele. Märgitakse ka seda, et 15.06.90.a. peab tal olema sõlmitud Valkla õppe-puhkekeskusega üürileping ja paigaldatud voolumõõtja. L.R. on pöördunud Harju Rajooni RSNTK poole ja saanud vastuse 08.01.90.a. kirjaga R-2 ( I kd tlk 10). Selles märgitakse, et L.R. elab koos 2 tütrega Valkla pioneerlaagri elamus ja soovib osta maja või parandada elamistingimusi. Ka enne seda on püütud lahendada elamispinna probleemi ja näiteks on 30.06.86.a. ENSV Harju Rajooni RNTK saatnud R.le kirja (I kd tlk 11), et elamispinna küsimuses tuleb pöörduda Kuusalu Küla RSNTK elamu valdaja Tootmiskoondis
ti Trükitööstus poole remondi küsimuses. Sama organ on pöördunud Kuusalu Küla RSN TK poole 28.05.86.a. (I kd tlk 12) ja palunud kontrollida isiku elamistingimusi, selgitada elamispinna saamise korda ja vajadusel võtta arvele elamistingimuste parandamiseks ja enne seda 1985.a. (tlk 13). Tlk 14 I kd nähtub, et 1985.a. tegeleti R. elamispinna probleemidega ja seal märgitakse, et L.R. on sisse kirjutatud Kuusalu külanõukogusse 16.11.1983.a. Neid dokumente on mitmeid, mis kinnitavad kohtule, et kaebaja on eluruumi üürnik ning vastupidiselt ei ole vastustaja tõendanud, et ta on selle tõttu, et eluruumi üürileping on kirjalikult sõlmimata, kaotanud õiguse kasutada eluruumi selle üürnikuna. E.Sassian on saanud vallavanemalt H.Suntsilt 30.07.03.a. vastuse (tlk 27 I kd), milles märgitakse, et majapidamisraamatu järgi on L.R. ja M.R. sisse kirjutatud Valkla küla pioneerlaagris juba 1983.a. Lisati ka kinnitatud koopia majaraamatust. Kuigi E.Sassianile oli esitatud ka vastus 10.07.03.a. (tlk 30 I kd), milles märgiti, et L.R. ja M.R. elukohaks on Valkla Pioneerlaager ja rahvastikuregistri andmetel on L.R. rahvastikuregistrisse kantud 21.12.94 ja M.R. 20.12.94.a., ei jäänud kohtul kahtlusi, et kaebaja on koos M.R.ga rahvastikuregistri ja valla andmetel sisse kirjutatud Valkla külas endises Pioneerlaagris ühte hoonesse. Selle hoone nimetuse ja säilivuse osas tekkis vaidlus, mis menetluse kestel taandus, kuna E.Sassianile 10.07.03.a. esitatud informatsioon valvurimaja hävimise kohta ei osutunud õigeks. Kohus ei nõustunud vastustajate seisukohtadega, milles kaheldi hoone säilivuse üle. Tunnistajate E. R., A.K. ja M. M. ütlustega ja EEA üleantud varamaterjalist saab teha järelduse, et kaebaja ei ole kunagi elanud hoones, mis oli laagri või hilisema puhkekeskuse sissesõidu tee alguses ja hävis. Nn valvuriputka oli iseseisev objekt, mida elamiseks ei saanud kasutada ega ka kasutatud ning jääb arusaamatuks, miks vallavalitsus asus väitma, et L.R.l oli lubatud elada valvuriputkas, mis ei ole kohandatud elamiseks ja on hävinud. L.R. suhtes oli vallal piisavalt dokumente, mis kinnitasid, missuguses hoones ta elas, missugusele hoonele tehti remonte, tasuti kommunaalmakse ja kuidas hooned anti üle EEA 7 akti alusel. Samas on H.Sunts vastusest nähtuv, et hoone kohta oli olemas ka majaraamat ja selle koopia esitamisel ei saanud vallavalitsusel tekkida kahtlusi, et majaraamatu alusel sai kontrollida, kas tegemist on eluhoone või nn hävinud putkaga. Reaalselt on hoone olemas ja L.R. ja tema tütar kasutasid seda eluhoonet sihipärasel otstarbel. L.R. mäletab, et ta sõlmis töölepingu 1982.a. ja asus elama laagri territooriumi ühte hoonesse, mis sellel ajal oli nimetatud valvurimajaks. Tlk 56 I kd asub väljavõte majaraamatust ja seal on märgitud R. L. kohta, et ta on pensionär, asus tööle valvurina 1984.a. pioneerlaagris. TK
ti Trükitööstus on 16.05.1985.a. esitanud vastuse (tlk 106 I kd), millest nähtub, et L.R. asus Valkla pioneerlaagrisse tööle 0, 5 kohaga valvurina 1983.a. septembris, suvel töötas koristajana ja oli majutatud nn valvuri majja. Hoonet ei olnud võimalik kapitaalselt remontida, põrandad soojustati puitplaatidega jne. Valkla pioneerlaagri kapitaalremonti lubati teha 1986-1990 ja esmajärjekorras remontida valvuri maja ja magamiskorpus Romantika. Samas märgiti, et L.R. ei tööta alates 1984.a. 31 detsembrist, siis paluti tema käsutuses olevad ruumid vabastada. Kaebaja elamist Kuusalu külanõukogu territooriumil kinnitab ka temale väljastatud
ti ostukaart tlk 110, milles elukohana näidatud Kuusalu, Valkla; ametiühingu liikme arvestuskaart (tlk 111),
ti Energiaga sõlmitud elektrienergia ostu-müügileping ja arved (tlk 116-120 I kd). Kohus nõustub kogutud materjalide alusel, et töösuhete lõppemisele vaatamata jätkas L.R. eluruumi kasutamist üürnikuna, teda ei ole välja tõstetud ning kuni 1992.a. 01. juulini oli tal üürisuhe, vaatamata asjaolule, et üürileping kirjalikult jäi vormistamata. Kuna ka peale 1992.a. Elamuseaduse kehtima hakkamist ei ole teda elamust välja tõstetud, tehtud otsust, et ta ei tohiks eluruumi jätkuvalt kasutada, siis ei saa väita, et ta ei ole eluruumi üürnik. Seega leidis pika menetluse tulemusel kinnitust, et kaebaja kasutada olev eluhoone on olemas, ta on eluruumi üürnik ja eluhoonesse on sisse kirjutatud kaks isikut, so kaebaja koos tütrega. 4) EEA käskkirjast 28.01.94.a. nr 48-m (tlk 51 I kd) nähtub, et kinnitati otsus
ti Trükitööliste Liidu kohta ja otsustati taasriigistada mitmed objektid, sh Valkla ÕppePuhkekeskus ja (p 1.3) märgitud hooned anti Kuusalu valla munitsipaalomandisse lähtudes EV Valitsuse määrusest nr 260 04.09.92.a. Kuna samas kinnitati, et muud vara
ti Trükitööliste Liidul ei ole ning kuna keskuse varad kuulusid liidule, siis järgnevalt EEA Riigi vara munitsipaalomandisse andmise aktiga 01/779-09 25.03.94.a. (tlk 15 I kd) andis vara üleandja EEA peadirektor V.Sarnet vastuvõtjana Kuusalu vallavolikogule (esimees T.Kadajas) üle vara tasuta munitsipaalomandisse Valkla Õppe-Puhkekeskuse varana, mille suhtes tehti märge, et vara ei kuulu erastamisele. Selle akti kohaselt omandiõigus üleantavale varale hakkas kehtima aktile allakirjutamisest ning vara tuli arvata munitsipaalomandi haldaja (ajutise haldaja) bilanssi akti allakirjutamise kuupäeva seisuga. Vara vastuvõtjad olid kohustatud 3 kuu jooksul aktile allakirjutamise päevast arvates määrama kindlaks üleantud vara seniste valdajate õigusliku seisundi. Lisatud oli
ti Trükitööliste Liidu 07.03.1994.a. Valkla ÕPK hoonete ja rajatiste bilansiline maksumus seisuga 10.11.1993.a. ( I kd tlk 16). Veel oli sinna lisatud hoonete ja rajatiste loetelu koos bilansilise maksumusega, asukoha skeem.
ti Trükitööliste Liidu esindaja oli kinnitanud aktile lisatud andmete õigsust, akt koostati 2 eksemplaris. Märkusena oli kantud aktile, et käesoleva aktiga üleantavad ehitised (sh pooleliolevad), üleantava varaga seotud maakasutusõigused ja majandustegevuse õigused kuuluvad vara uue omaniku poolt ümberregistreerimisele vastavalt EV kehtestatud korrale. Nimetatud õiguste realiseerimine ja tsiviilõiguslikud tehingud üleantava varaga on enne ümberregistreerimist kehtetud. Peremehetuks tunnistamisel koostati hoone hindamisakt (tlk 66 I kd). Asja arutamisel leidis kinnitust, et elamu on olemas, ta on küll hindamisakti alusel ehitustehniliselt ebarahuldavas seisukorras, samuti on kelder hinnatud ebarahuldava seisukorras olevaks, kuuri seisukord rahuldavaks, kuid see kinnitab, et hooned on olemas ega 8 ole hävinud. Hoonete seisukorda ja kulumit arvestades määrati varale ka väärtus, kokku 45519 EEK. Seega vältimaks vaidlusi hoone säilivuses on kohus täiendavalt märkinud, miks ta loeb tuvastatuks, et kaebaja kasutusel olnud eluruum on säilinud. 5) Kaebaja väidab, et ta kasutab eluhoonet elamiseks ja et ta esitas elamu erastamiseks avalduse. Kohus märgib siinkohal veelkordselt, et kaebaja väide, et tema hoone müümise avaldus on senimaani lahendamata, ei oma iseseisvat tähendust, kui kaebaja soovib eluruumi erastada selle üürnikuna. Kui kaebaja vajas elamispinda ja seda ei eraldatud, siis oleks tal tulnud esitada vastavad nõuded kohtu kaudu, kuid ta seda ei teinud. Kui kaebaja leidis, et hoone müüki takistatakse ebaseaduslikult, siis tulnuks tal see kohtulikult vaidlustada. Kaebaja leiab ka ise, et ENSV MN Presiidiumi istungi 24. ja 25. juuli 1989.a. nr 16 protokolliga lubati müüa erandina kodanikele üksikuid elamuid tingimustel, et see müüakse elamistingimuste parandamist vajavatele kodanikele ja 16.04.92.a. võeti vastu
ti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seadus, avalduste esitamise tähtaega ei määratud, kuid selle seaduse ajaks eluruumi müümise avaldust ei lahendatud.
lg 2 kohaselt tunnistati märgitud erastamise seadus kehtetuks
jõustumise päeval. Kuid see tähendab käesolevas kaebuses seda, et kaebaja ei taotlenud enam hoone müüki ja vastavat kaebust ta ka ei esitanud ning elamut ei müüdud selle seaduse kehtivuse ajal. Kui kaebaja teadis, et elamut ei müüdud, siis oli tal õigus eluruumi erastamiseks
alusel, milleks tuli esitada eluruumi erastamise avaldus seaduses märgitud tähtajal ja korras. Takistusi
kehtima hakkamisel eluruumi erastamiseks ei ole vastustajate poolt tehtud. Seega tuli kaebajal esitada eluruumi üürnikuna selle erastamiseks seaduses ettenähtud avaldus, kuna ta soovis nähtuvalt kaebusest eluruumi erastada. Vastustajad kinnitavad arvates 07.09.2003.a., et eluruumi erastamise avaldust ei ole kaebaja esitanud. Elamu ei ole kantud valla bilanssi ning see oli antud 1990.a. Kuusalu kolhoosi bilanssi ja vald ei ole kolhoosi õigusjärglane. Kaebaja leidis, et eluruumi erastamise avalduse esitamine on tõendatud sellega, et ehitised kuulusid valla omandisse võtmisele 25.03.94.a. Kaebaja olevat esitanud eluruumi erastamise avalduse 1994.a. detsembris- 1995.a. jaanuaris ja müüki taotleb ta juba arvates 1990.a. Kaebaja väidab, et L.R. elamispinna probleem ei ole kohalikule omavalitsusele uus, see on päevakorras arvates 1985.a., kuid mingit lahendust ei ole vastustaja pakkunud. Kohus nõustub, et kaebaja elamispinna probleeme on lahendatud mitmetel põhjustel ja arvates Harju RSN TK 03.04.85.a. kirjast R-64-I/12-2 jms kirjadest lähtudes, kuid käesolevalt ei aruta kohus kaebajale elamispinna eraldamise või selle parandamise probleeme. Kaebaja soovis tunnistajate ütlustega tõendada, et L.R. on järjepidevalt tegelenud erastamise küsimustega. Kohus nõustub, et kaebaja on pidevalt tegelenud maa ostueesõigusega erastamise küsimustega ja et maa erastamise avaldused on olemas ja koheselt kaebuse saabumisel kohtule ka esitatud. Kohus märkis eelnevalt, et kui kaebaja ei ole hoone omanik, siis ei ole maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamisel ja maa erastamisest keeldumisel rikutud kaebaja suhtes maa erastamisõigust hoone omanikuna. 9 Iseseisvat tähendust maa erastamata jätmine ei oma, kui kaebaja vaidlustab eluruumi erastamata jätmise
lähtudes ja sellest tulenevatel õigustel ja soovib, et kohus kohustaks jätkama eluruumi erastamise menetlust. Kohus nõustub seisukohaga, et kui kaebajal on õigus erastada eluruum, siis ühtlasi tuleb lahendada selle eluruumi juurde kuuluva maa kasutamise küsimus. Eluruumi erastamist ei käivita maa erastamiseks esitatud avaldused. Kohus leidis eelnevalt, et kaebaja on eluruumi üürnik, kuna teda ei ole eluruumist välja arvatud, tal säilis sissekirjutus ning ta kasutas eluruumi selle eraldamise otstarbel, so elamiseks. Seega tuleb välja selgitada, kas kaebaja eluruumi üürnikuna esitas eluruumi erastamiseks õigust andva avalduse. Eluruumi erastamise protsess käivitub isiku vastava tahteavalduse esitamisega ja sõltumata, kes oli eluruumi omanik, oleks avalduse esitamisel saanud määrata, kellel lasub kohustatud subjektina eluruumi erastamise kohustus. Kaebaja esindaja märkis, et 2002.a. püüdis L.R. võtta Hooneregistris ehitised arvele, 2002 pöördus kaebaja korduvalt ka Harju Maavalitsuse poole ja viimane edastas avaldused vallavalitsusele, milles palus vallavalitsust aidata L.R.t. Kohus nõustub kaebajaga, et ta on arvates 2002.a. teinud mitmeid pöördumisi ja ta on palunud abi, kuid ei 11.04.02.a. avaldus ega Harju Maavalitsuse 28.05.02.a. kiri ega ka 10.10.03.a. kiri ei tõenda, et kaebaja on esitanud eluruumi erastamiseks vajaliku avalduse. Kuigi kaebajale võis jääda mulje, et vallavalitsus asub hoonet erastama, kui ta tunnistab ehitise peremehetuks, tuleb kontrollida, kas kaebaja esitas erastamiseks vajaliku avalduse. Kaebaja väitis, et eluruumi erastamise avalduse esitas ta 1994 detsembris- 1995.a. jaanuaris vallavalitsusse tütar E. R. kaudu. Kaebaja väidab, et eluruumi erastamise avalduse esitamist kinnitab ka Kuusalu Vallavalitsuse 14.01.98.a. kiri nr 1-55/77, mille pealkirjaks on eluruumi erastamine. Kohtule esitatud materjali hulgas on vallavalitsuse märgitud kiri ja selles on vastuseks märgitud, et eluruumi erastamine praegusel hetkel ei ole kahjuks võimalik. Selgitatakse ka seda, miks vald peab vara peremehetuks. Kohus leiab, et selle vastuse sisust ei saa teha järeldust, et kaebaja oli esitanud eluruumi erastamise avalduse ja mingil konkreetsel ajal ning vormis. Vastustaja oma vastusega jättis küll mulje, et eluruumi erastamine on võimalik ja kaebaja selle tõttu esitaski ka kohustamisnõude. 12.03.98.a. Kuusalu vallavalitsuse kirjast nr 611 nähtub, et maa ostueesõigusega erastamise avaldus on registreeritud nr-ga 1120 ja kohus on juba märkinud, et vaidlust ei ole küsimuses, kas kaebaja esitas maa erastamise avalduse. Asjaolu, et maa erastamise avaldus oli esitatud juba 30.12.97.a. ja sellele oli lisatud väidetavalt ka päring, millal erastatakse eluruum, ei tähenda veel, et kaebaja oli esitanud eluruumi erastamise avalduse. Asjaolul, kas vallavalitsus tegi vastamisel selget vahet eluruumi erastamisel ja maa erastamisel, ei ole iseseisvat tähendust ning vastustajate vastused ei kinnita, et vald tunnistas eluruumi erastamise avalduse olemasolu. Ilmselgelt ei ole L.R. ka ise aru saanud, missugused soovid tal erinevatel perioodidel olid ja tal võis olla puudus adekvaatsest õigusabist, mis ei tähenda aga seda, et ta oli takistatud või vabastatud kehtiva seaduse alusel esitamast eluruumi erastamise avaldust, kui ta teadis, et eluruum tuleb erastada ja kui tal on soov kasutada hoonet erastatud eluruumina ning erastada selle juurde ka maa. Kuigi kaebaja oli soovinud osta maja, ei viinud ta seda tahteavaldust lõpuni. Kaebaja pidas end ka elamu omanikuks, vastupidiselt ei oleks ta maa erastamise avaldusele 2000.a. 10 märkinud, et soovib maad erastada temale kuuluva hoone juurde (kohus tõi eelnevalt välja vastava kaebaja kinnituse avaldusel). Kui kaebaja pidas end pikka aega hõivamise teel saadud hoone omanikuks, siis see selgitab, miks ta võis jätta eluruumi erastamise avalduse esitamise vajaduse tähelepanuta. Seega ei vasta tõele kaebaja esindaja seisukoht, et kaebaja ei ole end pidanud elamu omanikuks vaid kasutajaks ning 2003.a. 03.juuni avaldus on vaid R. appikarje, milles ta nimetab end maja omanikuks. Kohus nõustub väitega, et taasriigistamise seaduse § 6. 1 kohaselt kohustatud subjektide omandis olevad eluruumid erastatakse eluruumide erastamise seaduses sätestatud alustel ja korras.
lg 1.1 kohaselt elamu koos sellele vastava muu osaga ehitisest, mis on taasriigistamise kohustatud subjekti omandis, on erastamise objektiks.
Kohus ei välista ka seda, et
olla elamu erastamise õigustatud subjektiks, kuna
kohaselt eluruumide erastamise
märgiks oli anda füüsilistele isikutele võimalus omanda nende poolt üüritud eluruum. Kohus nõustub ka seisukohaga, et maa erastamise õigus järgneb eluruumi erastamisele. Seega on maa erastamise õigus siiski erinev õigus eluruumi erastamise õigusest. Kohus on juba märkinud, miks kaebaja ei saanud nõuda hoone omanikuna maa erastamist ja et see on erastamata ning vastustaja ei ole jätnud seda erastamata seadusevastaselt. Kaebaja ei ole hoone omanik ega saanud selleks ka hoones elamisega või selle hõivamisega. Kohus nõustub ka seisukohaga, et eluruumide erastamisel võis
lg 8 järgi omavalitsus (volikogu) määrata kindlaks eluruumid, mida ei erastata seotult nende lammutamisega, rekonstrueerimisega, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides. Halduskohus on pädev kontrollima, kas eluruumi mitteerastamise põhjus on seaduslik. Käesolevalt ei ole vastustaja kinnitusel arvatud seda eluruumi mitteerastatava eluruumide hulka eelmärgitud põhjustel. Kaebaja esindaja tegi ära suure ja mahuka uurimuse, kuidas vara liikus vallavalitsuseni, kuid endiselt jäi põhiküsimuseks, kas ja millal kaebaja esitas eluruumi erastamise avalduse. Tlk 234 I kd on kaebaja avaldus Harju m/k Hooneregistrile, see oli esitatud 20.05.02.a., mille osas kohus leiab, et see ei ole eluruumi erastamise avaldus. Kaebaja oli sellele avaldusele lisanud ka hoone kohta fotod, mis aga ei muutnud olukorda ja õigustatult on hooneregistritalitus 24.05.02.a. kirjaga 1.9-2/1385 ka vastanud, et fotokoopiate alusel ei saa hooneid registreerida. See avaldus on säilinud ja ärakirja võrdlus originaaliga on kinnitatud (tlk 234 I kd). Avaldusega 11.04.02.a. taotles L.R. Harju Maavalitsuselt väljastada andmed selle kohta, et tema elukoha aadressiks on Valkla Puhkelaager, valvuri maja nr 13, mille maaüksuse osas oli esitatud maa erastamise avaldus. Seega soovis kaebaja, et tema saaks kinnituse maa erastamise avalduse esitamise kohta, mis ei ole aga samastatav eluruumi erastamise avaldusega. Ka ei muuda seda avaldust eluruumi erastamise avalduseks kirja lõpuosa, milles kaebaja märgib, et tal on sõlmitud elektrienergia leping, ta elab seal koos tütrega ja et ta peab ennast maja heauskseks valdajaks ning püüab „üles otsida“ selle maja erastamise õiguslikke võimalusi. Pigem viitab avalduse lõpuosa, et kaebajal ei ole erastamisavaldust eluruumile esitatud, kuivõrd vastupidiselt ta märgiks ära ja sooviks andmeid, et ta on esitanud eluruumi erastamise avalduse, mitte ei otsiks alles muid õiguslikke võimalusi selle maja erastamiseks. Vastustajal on säilinud L.R. avaldus 30.12.97.a., mis on ka Kuusalu vallavalitsuses registreeritud. See avaldus on esitatud Kuusalu vallavalitsusele L.R. nimelt ja selles ta palub 11 erastada temale kasutuses oleva eluruumi asukohaga Harjumaal, Kuusalu vallas endise pioneerlaagri territooriumil koos hoone juurde kuuluva kuuri ja keldriga. Ta märgib, et hoonesse on sisse registreeritud täisealine tütar M. R.; hoonet kasutab ta 01.06.1982.a. H.Sunts selgitas kohtule, et see erastamisavaldus tuli välja Kuusalu vallavalitsuse arhiivist. E. R. tunnistuste kohaselt ta hakkas emaga seotud asjadega tegelema 1994.a. Tunnistaja väitis, et ta elas sellel ajal koos emaga ja käis Tallinnas juristi juures ja jurist koostas erastamisavalduse, mille ema ka allkirjastas. Ta ei osanud nimetada juristi nime ega ametniku nime, kellele ta viis avalduse, kuid kinnitab, et avaldus oli kirjutatud käsitsi ja valgel lehel ning jäi ametniku juurde 1995.a. Ta mäletab, et vallas käis koos ema ja õega ja seal oli juhendatud, et erastamise küsimusega tuleb pöörduda Raudsepa (ehitusinsener) poole, kuid ei kinnita, et ta jättis avalduse selle ametniku juurde. Tegelikult ei ole kohtule ka tõendatud, et märgitud töötaja sellel ajal seal töötas ning et sellele töötajale oli esitatud erastamisavaldus. Kohus näitas säilinud ja registreeritud avaldust 1997.a. kohta E.R.le ja tunnistaja asus väitma, et see avaldus on kopeeritud, allkiri näeb välja ema allkirja moodi, kuid sellist avaldust siis ei esitatud. Kohus siinkohal märgib, et kaebaja uuris faksikoopiat ja sellest tulenevalt oli tegemist nn kopeeritud dokumendiga. Tunnistaja väitis veel, et 1997.a. öeldi vallas, et nad tegelevad asjaga ja mingil ajal tuli ka kiri, et eluruumi ei ole võimalik erastada, et dokumentidele, mis üle anti, ei ole valvurimaja. Seega väidab tunnistaja kaebaja esindajale vastupidiselt, et erastamisest keeldumine oli tehtud juba 1997.a. Tunnistaja väitis samas vastuoluliselt, et veel tuli kiri, et erastamise avaldus on registreeritud, hiljem küsiti erinevaid dokumente valvurimaja kohta. E.Sassian jäi seisukohale, et 1997.a. avaldus ei pruugi olla L.R. avaldus. Kuna kohtule muid tõendeid ja dokumente kaebaja poolt ei esitatud, siis nähtub ülaltoodust, et ainus kaebaja poolt esitatud avaldus eluruumi erastamiseks oli esitatud tema nimel 30.12.97.a. Selle avalduse kohta võiski vastustaja loogiliselt väljastada kirju, et erastamisavaldus on registreeritud ja et erastada ei saa, ehkki põhjusena oli teavitatud valvurimaja puudumine. Uurides olemasolevat avaldust nähtub sellest, et ilmselgelt ei ole avalduse tekst kirjutatud L.R. poolt, kuna tema käekiri on teistsugune ja võrdlust on võimalik teha tlk 4 Ikd, tlk 32 I kd olevate dokumentide alusel, mis on kirjutatud L.R. poolt ja juba visuaalselgi vaatlusel nähtub, et kaebaja käekiri on teistsugune. Ka võib järeldada, et L.R. allkiri ei ole kirjutatud tema poolt, kuivõrd kaebuse ja tlk 33 I kd nähtub, et ka tema allkiri on kirjutatud konarlikuma käekirjaga, mitte sujuvas käekirjas. Ilmselt peaks olema L.R. nimelt kirjutatud teistelgi avaldustel L.R. allkiri, kuid näiteks tlk 34 ja lk 77 oleval avaldusel ei ole visuaalsel vaatlemisel 2002.a. esitatud avaldusega ühesugust allkirja. Ka ei ole Harju Maavalitsusele tlk 79 05.12.02.a. esitatud avaldusele ilmselgelt kaebaja ise allkirja andnud. Omakorda on võimalik visuaalsel vaatlusel märkida, et Harju Maakonna Kuusalu vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avaldus ei ole 30.12.97.a. suure tõenäosusega samuti kirjutatud L.R. poolt, kuna selle kirjapilt ei ühti ühegi L.R. konarliku käekirja ja allkirja pildiga. Enamusel tema nimel esitatud avaldustel- dokumentidel on allkiri erinev, sh ei saa arvestada maksete kviitungitega, milledel on erinevaid allkirja vorme; võrdluses ka tlk 161 oleva 30.12.97.a. avalduse lisaga, maa ostu-
õigusega erastamise avaldusega 20.09.2000.a. Kui kaebaja võtab omaks ega vaidlusta, et tema avaldus on näiteks kirjutatud 20.05.02.a., so avaldus Harju m/k Hooneregistrile, siis sellest avaldusest nähtub, et osa lauseid võib kuuluda visuaalselt L.R.le, osa tekstist on aga kirjutatud samasuguses käekirjas, nagu 30.12.97.a. registreeritud avalduse tekst. Märgitu viitab, et L.R. avaldused on aidatud kirjutada teiste isikute poolt. Kuna aga avaldustele on vastatud ja neid kaebaja tahteavaldustena ka arvestatud, siis ei ole kaebaja avalduste lahendamine takerdunud selle taha, et keegi oleks kaebaja tahet püüdnud ignoreerida kaebaja allkirja puudumisest ehk allkirja ehtsuse kahtluse tõttu ei tekkinud probleeme. Seda arusaamatum on esindaja kahtlus, et ainus olemasolev ja registreeritud erastamise avaldus 30.12.97.a. ei pruugi olla kirjutatud 12 kaebaja poolt. Esindaja ei kommenteerinud seda osa enam uuesti, kuid kui asuda seisukohale, et kaebaja ei ole ka seda avaldust soovinud esitada, siis puuduvad tõendid, et kaebaja üldse esitas eluruumi erastamise avalduse. E.R. ütlused on liialt üldised ega võimalda kontrollida, kellele ja millal tema või ema esitas eluruumi erastamise avalduse. Kui vastustajad asuksid kontrollima ka maa erastamise avaldusi ja kontrollima maa erastamise avalduste allkirjade ehtsust, võib hoopis selguda, et ka nendele avaldustele ei ole allkirju andnud L.R. ise ning seega ei ole võimalik pidada usaldusväärseteks kaebaja väiteid eluruumi erastamise avalduse tähtaegsest esitamisest. Kuid nagu kohus märkis, on püütud arvestada kaebaja kõigi olemasolevate avaldustega, neile reageeriti niivõrd, kuivõrd osati püstitatud probleeme lahendada. Ilmselgelt oli 30.12.97.a. avalduse esitamine kohtule valla poolt kaebajale suureks üllatuseks. E.R. väidetel ta oli ema asja-ajamistega kursis ja abistas ema arvates 1994.a., kuid samas nähtub, et ta ei teadnud 30.12.97.a. avaldusest midagi, mis viitab, et tegelikult ei ole E.R. kõigi asjaajamistega seotult erastamisega kursis ning puudub ka igasugune selgitus, miks juhul, kui kaebaja juba 1994-1995.a. oli esitanud eluruumi erastamise avalduse, pidi seda uuesti kordama 1997.a. Kohtul ei ole kahtlusi selles, et siiski sooviti kaebaja nimelt ja tema huvides esitada eluruumi erastamise avaldus ja tunnistaja väited ei ole usaldusväärsed selles, et eluruumi erastamise avaldus oli viidud vallavalitsusele või muule organile 1994 detsember või 1995.a. jaanuar. Kohus selgitab seda täiendavalt järgnevate momentide kaudu. Tegemist on registreeritud avaldusega, sellel olev käekiri juba visuaalsel vaatlusel ühtib muuhulgas varemkirjutatud maa erastamise avaldusega, mistõttu kohtul ei ole kahtlusi, et kaebaja nimel ja
t sooviti erastamisvaldused esitada, ehkki keegi ei tunnista, kes avalduse tegelikult kirjutas ja allkirjastas. Kohus leiab, et ülaltoodud asjaoludel on leidnud kinnitust, et kaebaja eluruumi erastamise avaldus oli esitatud 1997.a., mitte aga 1995.a. Koos kohtu poolt varemmärgitud asjaoludega saab kohus siiski järeldada, et kaebaja oli esitanud soovi elamu ostmiseks, selle juurde esitatud maa erastamise avaldused kinnitavad, et ta pidas end hoone valdjaks või ka omanikuks ning ekslikult arvas, et ta saab hoone ja maa erastada nendel õiguslikel alustel, mis kehtivad hoone omaniku kohta. Vastupidiselt ei oleks olnud esitatud maa erastamise avaldusi eelnevalt märgitud tekstidega. Tunnistaja E.R. võis juristi teenust kasutama asudes saada hilinemisega teada, et hoone omanikuna ei pruugi emal olla õigusi erastamiseks ning kui selgus, et hoonet ei müüdud ehk kui see soov ei ole kunagi realiseerunud, püüti tagantjärgi esitada mitmeid pöördumisi, et luua näiliselt olukord nagu oleks eluruumi erastamise avaldus esitatud tähtaegselt. Samas ei ole välistatud, et E.R. mälestused esitatud avaldusest ongi seotud 1997.a. registreeritud avalduse esitamisega. Avaldus on kirjutatud mitte blanketile vaid puhtale lehele ja vabas vormis ning käsitsi kirjutatult, nii nagu seda kirjeldas E.R.. Tunnistaja E.R. ei märkinud kohtule, et erastamisavaldus eluruumi erastamiseks oleks kirjutatud blanketile, kuigi eluruumide erastamise avaldusi vormistati üldjuhul vormikohastele blankettidele ja kui eeldada, et vastab tõele tunnistaja väide, et nad viibisid koos emaga sageli vallavalitsuses, siis jääb arusaamatuks, mis takistas neid vormistamast vormikohast avaldust ja küsida vastavat blanketti. Samas oli saadud ka juristi abi ning ilmselt oli jurist siis ka selgitanud, et avalduste vormistamiseks on olemas vastavad blanketid. Reeglina sai küsida ka tõendit avalduse esitamise kohta. Kaebaja kõikvõimalikud muud arvukad avaldused on säilinud ja ei ole usutav, et 1 avaldustest on läinud kaduma. Seega ei loe kohus tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks ning leiab, et tunnistaja ütlused on tegelikus vastuolus muude tõenditega kaebaja tahteavalduste esitamise kohta ning vastuolus ka säilinud avaldusega eluruumi erastamiseks. Sisuliselt märgivad maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise ajad samuti seda, et kaebaja ei ajanud eluruumi ja maa erastamise asju mitte enne kui 13 30.12.1997.a. ja sellest ajast tõepoolest juba aktiivselt. Kuupäevad avaldustel maa erastamiseks ja eluruumi erastamiseks kinnitavad, et kaebaja alustas erastamise avalduste esitamist nii eluruumi kui ka maa osas üheaegselt. Muuhulgas märgib veel kohus seda, et kui kaebaja avaldus oleks esitatud õieaegselt, siis oleks omavalitsus pidanud täiendavalt küsima juurde pereliikmete kokkulepet, st uurima, kes on erastajaks, kui avalduse esitaja seda ise ei märkinud ning vormistas avalduse vormivabalt. Kui kaebaja tütar oli pidevalt vallavalitsuses ning avaldus oli esitatud tähtaegselt, ei oleks vallavalitsus ilmselgelt jätnud uurimata, kes on pereliikmetest erastaja. Tunnistaja ei kirjeldanud kohtule, et jurist palus märkida ka vastavalt seadusele ära selle, kes kokkuleppel pereliikmete vahel on erastajaks. Vaevalt juhul, kui küsiti juristi abi, oleks jurist sellise selgituse jätnud andmata ning abistanud avalduse kirjutamisel kaebajat nii, et avalduses ei kajastunud kõiki vajalikke andmeid. Samal ajal oleks erastamise avalduse esitaja pidanud omapoolselt avalduses ära näitama, kes on erastajaks.
kohaselt on eluruumi ostmise
õigus ühel täisealisel perekonnaliikmel ning kokkuleppe kohta tuli samuti esitada vastav kinnitus. Tunnistaja ei märkinud midagi sellest, et kui ta oli juristilt väidetavalt nõu saanud, et siis vormistati ka kokkulepe, millest nähtunuks, kes on erastaja ja et teisi täisealisi pereliikmeid kas ei ole või on lepitud kokku, kes neist erastab eluruumi. See kinnitab lisaks, et tunnistaja poolt kirjeldatud avaldus võis olla kirjutatud ja esitatud aastal 1997.a. ja mitte 1994- 1995 aastal ning et eluruumide erastamise nõuetega ei olnud tunnistaja kursis ka vaatamata nn juristi nõuannetele, vald aga ei pidanud vajalikuks tülitada enam vormikohase avalduse nõudmisel põhjusel, et avalduse esitamise tähtaeg oli ületatud. See selgitab täiendavalt, et eluruumi erastamise avaldus jäi tähtaegselt esitamata, mistõttu ei korrastatud ka mittevormikohast ning puudulike andmetega avaldust. Ehkki vastustajad ei ole kogunud dokumente, mis tegelikult oli võimalik koguda hoone kuuluvuses ja mida suutis koguda kaebaja esindaja, ei tähenda see asjaolu, et just nimelt üks erastamisvaldus on kaotatud või kohtule esitamata jäetud ja üks on esitatud kaebaja teadmata või tegeliku tahteavalduseta. Kohus leiab, et kaebaja tahteavaldus eluruumi erastamiseks oli esitatud hilinemisega. Kaebaja elas eluruumis
kehtima hakkamisel ning igalt riigikodanikult oodati erastamise avaldusi, see avaldus pidi sündima vaba tahte alusel ning selleks ei saanud erastamise kohustatud subjektid avaldada sundi. Seega ei pidanud omavalitsus omal algatusele tegema elanikele pakkumisi või eraldi meeldetuletusi, küll aga avalduse saabumisel käivitus erastamismenetlus, millest kohustatud subjektid taganeda ei saanud, kui oli olemas avaldus ning erastamisele kuuluv objekt. Isikutele, kelle tahteavaldus esitati hilinemisega või kes ei esitanud eluruumi erastamise tahteavaldust, säilivad eluruumi kasutamise õigused selle üürnikuna. Kuna kohus ei pea lahendama antud kaebuse alusel küsimust, mis saab kaebajast edasi ja kas ta jääb eluruumi kasutama selle üürnikuna või muudel alustel või kas kaebaja majutatakse koos tütrega mujale ettenähtud korras, siis kohus siinkohal märgib, et sotsiaalsed probleemid õigusriigis lahendatakse edaspidiselt ettenähtud korras ja kui selle juures tehakse kaebajale ülekohut, siis tuleb see edaspidiselt vaidlustada vajadusel kohtus. Kuna käesolevas kaebuses tuleb lahendada võtmeküsimusena vaidlus, kas kaebaja oli esitanud eluruumi erastamise avalduse ja kas see oli esitatud tähtaegselt, siis vastab kohus sellele küsimusele eitavalt kaebaja kahjuks.
kehtima hakkamisest oli võimalik erastada erastamise objektiks olevatena nii elamuid kui ka kortereid, nagu õigesti märgib seda kaebaja esindaja, kuid erastamise kohustatud subjekti tegevuse sai käivituda üksnes eluruumi erastamise tähtaegselt esitatud avaldus. Eluruumi erastamise avaldus tuli esitada seaduse 14 alusel 1995.a. 1.märtsiks ja hilisemaid eluruumi erastamise avaldusi ei saanud võtta enam aluseks. Kaebaja oli eluruumi erastamise õiguse kaotanud. Vastustajatel puudus õigus eluruumi üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul
Sellest tulenevalt võib ka oletada, et pidev hilisem kirjavahetus omavalitsuse ja Harju maavalitsuse organitega küll toimus, kuid see üksnes eksitas asjaosalisi, kuna kaebaja enda tahteavaldused olid eksitavad ja sundisid andma küll vastuseid, kuid mitte erastamisega nõustuvaid vastuseid. Selle tõttu ei ole võimalik mõista kaebajale esitatud vastuseid muudmoodi, kui eluruumi erastamisest keeldumisena, mitte aga lubadustena erastada eluruum
alusel. Kuna kaebaja oli samal ajal esitanud ka maa erastamise avaldusi hoone omanikuna, siis pidigi vastustaja andma vastused, mis ta tegelikult andis. Vallavalitsus selgitas ära, miks ostueesõigusega erastamiseks tuleb esitada hoone omandiõigust tõendavad dokumendid. Kas kaebaja või teda abistada püüdnud lapsed ka tegelikult ei saanud aru, millele vastatakse või vastupidiselt olid saanud kirja erastamisest keeldumise kohta, ei muuda vastustaja keeldumist ja erastamise mitteläbiviimist
alusel õigusvastaseks. Kuna kaebaja tähtaegne erastamisavaldus on puudu, siis ei ole kaebajal alust nõuda eluruumi erastamist ega ka selle menetluse jätkamist. Hoone ostmise õiguse ajal esitatud avaldustes sai kaebaja siiski loota hoone juurde eraldatud maa suurusega ja selleks ei pidanud tollel ajal esitama eraldi maa erastamise avaldust, kuna hoone ostmisel toimus maaeraldus sellega kaasnevana ilma nn maa erastamisavaldust esitamata. Seega ei kõla usutavalt ka esindaja väide, et kaebaja heatahtlikult ootas, et ta saab hoone osta varasema avalduse alusel. Kohus ei nõustu esindaja seisukohaga, et kaebaja tahe oli teada mistahes erinevate avalduste kaudu. Vastupidiselt nähtub, et kaebaja pikka aega ei suhelnud vallaga ning avalduste rohkus algas alles aastast 1997. Kaebaja ei saanudki nn ette broneerida ühe avaldusega aastakümneteks kõiki tehinguid, mida seadusandja võimaldab eluruumide ja hoonetega teha. Seega leiab kohus, et hoone ostusoovi avalduse esitamisega ei ole kaebaja avaldanud tahet eluruumi erastamiseks üürnikuna ning sellega ei omandanud kaebaja neid õigusi, mis tulenesid järgnevalt kehtima hakanud
-ga. Avalduse esitamisel tähtaegselt oleks säilinud kaebajal õigus mistahes kohustatud subjekti
nõuda erastamise läbiviimist. Kuna korter/eluruum on erastamata, siis ei saa kaebaja nõuda ka korteriomandi seadmist eluruumi omanikuna. Korteriomandiseaduse kohaselt tekib korteriomand, kui omanik jagab kinnisomandi korteriomanditeks (§ 4). Kaebaja ei ole korteriomanik, selleks saab läbi erastamisõiguse realiseerimise. 6) Kui kaebajal ei ole õigust eluruum erastada, siis ei puuduta tema õigusi ja kohustusi vara peremehetuks tunnistamine ning kaebaja ei toonud esile, millega otsus nr 56 rikub tema õigusi. Isik võib nõuda halduskohtult haldusakti tühistamist, kui haldusakt on õigusvastane ja rikub tema subjektiivseid õigusi. Kaebaja ei ole elamu omanik, seega ei riku otsus tema omandiõigust; kaebaja erastamisõigust ei ole rikutud vastustajate poolt, kui eluruum jäi erastamata, kuna kohus tuvastas, et kaebaja ei esitanud eluruumi erastamise avaldust tähtaegselt. Kohus nõustub vastustajatega, et isegi kaebaja väidetel ei muutuks erastamise kohustatud subjekt, kuna kaebaja ise leidis, et vara kuulub vallale, see kuulub vallale ka otsuse nr 56 alusel. Kaebaja üksnes oletas, et vara peremehetuks tunnistamise menetlus algatati nn kaebaja petmiseks, et välistada eluruumi erastamise võimalus. Seda ei saanud sellise nn pettemanöövriga kuidagi saavutada, kuna nn pettemanöövri ajaks ei olnud enam võimalik esitada erastamisavaldust. Kuna puudub tähtaegne kaebaja eluruumi erastamisavaldus, siis ei kinnitu kahtlus, et vallavalitsus meelega teostas peremehetu ehitise hõivamise protsessi, et 15 jätta eluruum erastamata. Vallavalitsus leidis, et eluruumi erastamise avaldus on tähtaegselt ja vormikohaselt esitamata ja ta ei pea end erastamise kohustatud subjektiks. Sõltumata, kas vald peab end kohustatud subjektiks või mitte ja ka ta oli vara omanik ja ühtlasi erastamise kohustatud subjekt juba 28.05.1994.a., ei teki erastamise õigust ilma kaebaja vastava avalduseta. Kohtu vastavat seisukohta ei muuda ka muud kaebaja väited. Kuusalu vallavolikogu otsus 28.05.03.a. nr 56 ei saa rikkuda kaebaja eluruumi erastamise õigust. 7) Kohus on juba kohtukulude taotluse osas märkinud, et ka see taotlus ei kuulu rahuldamisele. Kuna kaebus jääb rahuldamata terves ulatuses, siis tuleb kaebaja kantud kohtukulud, sh tasutud riigilõiv tema enda kanda. Vastustajad kohtukulunõuet ei esitanud ja seega jäävad nende kulud nende endi kanda. Karin Kalmiste kohtunik 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.