← Eesti

3-05-475/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2007 Tallinn Haldusasja number 3-05-475 Haldusasi 1. FIE T. K. kaebus Eesti Hai

§ 36lg 4 punktis 2 sätestatud asjaolude hindamisel sai T.

K. väiksema protsendi osakaalu seetõttu, et taotluse esitamise päeval puudus päevaravi tegevusluba ja uuringute osakaal teenuse mahust oli väiksem kui 20%. Koos kirjaga edastati T. K.le väljavõte Haigekassa juhatuse 30.03.2005 otsusest nr 92 T. K.t puudutavas osas ( toimik nr 3-05-478 lk 8-9). 1.

  1. T. K. esitas 04.05.2005 Haigekassale vaide, milles palus tunnistada Haigekassa juhatuse 30.03.2005 otsus nr 92 kehtetuks osas, millega keelduti ravi rahastamise lepingu sõlmimisest FIE-ga T. K. ja teha uus otsus ning sõlmida T. K.ga ravi rahastamise leping teenuse osutamiseks Narva linnas dermatoveneroloogia erialal (toimik 3-05-478 lk 10-12). 1.
  2. Haigekassa 16.05.2005 vaideotsusega jäeti T. K. vaie rahuldamata (toimik nr 3-05-478 lk 14-17).
  3. Kaebuse esitaja FIE T. V. esitas 10.01.2005 Haigekassa Viru osakonnale taotluse ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks Narva linnas neuroloogia erialal perioodiks 01.04.200531.03.2008 ( tl102-104). 2.
  5. aprilli 2005.a kirjaga „Vastus ravi rahastamise lepingu taotlusele“ (tl 7) teatati T. V.le, et Haigekassa juhatuse 30.03.2005 otsusega nr 92 Haigekassa piirkondlike osakondade poolt läbi viidud tervishoiuteenuse osutajate valiku kinnitamise alusel ei sõlmita ravi rahastamise lepingut Viru osakonna kindlustatute teenindamiseks FIE-ga T. V. Narvas neuroloogia erialal. Keeldumise põhjuseks oli asjaolu, et

§ 36lg 4 punktis 2 sätestatud asjaolude hindamisel sai T.

V. väiksema protsendi osakaalu seetõttu, et taotluse esitamise päeval puudus tal päevaravi tegevusluba ja teenuse kättesaadavus oli tagatud teise taotluse esitaja poolt. Koos selle kirjaga edastati T. V.le väljavõte Eesti Haigekassa juhatuse 30.03.2005 otsusest nr 92 T. V.t puudutavas osas ( tl 8-9). 2.

  1. T. V. esitas 04.05.2005 Haigekassale vaide, milles palus tunnistada Haigekassa juhatuse 30.03.2005 otsus nr 92 kehtetuks osas, millega keelduti ravi rahastamise lepingu sõlmimisest FIE-ga T. V. ja teha uus otsus ning sõlmida T. V.ga ravi rahastamise leping teenuse osutamiseks Narva linnas neuroloogia erialal (tl 11-13). 2.
  2. Haigekassa 16.05.2005 vaideotsusega jäeti T. V. vaie rahuldamata. Vaideotsuses on märgitud, et Haigekassa juhatuse 30.märtsi 2005 otsuses nr 92 on ekslikult jäänud märkimata keeldumise põhjusena asjaolu, et ka FIE T. V.l on uuringute ja protseduuride osakaal teenuse mahust väiksem kui 20%. Vastav asjaolu on märgitud ka neuroloogia eriala lepingupartnerite taotluste hindamise tabelis ( tl 17-20).
  3. Kaebuse esitajad FIE T. K. ja FIE T. V. esitasid
  4. juunil 2005 Tallinna Halduskohtule kaebuse Haigekassa juhatuse 30.03.2005 otsuse nr 92 „Eesti Haigekassa Viru osakonna poolt läbi viidud tervishoiuteenuse osutajate valiku kinnitamine Narva linnas“ peale. KAEBUSE SISU JA TAOTLUSED 2
  5. Kaebuse esitajad taotlevad Haigekassa juhatuse 30.03.2005 otsuse nr 92 „Eesti Haigekassa Viru osakonna poolt läbi viidud tervishoiuteenuse osutajate valiku kinnitamine Narva linnas“ (edaspidi otsus nr 92) tühistamist osas, millega keelduti ravi rahastamise lepingu sõlmimisest FIE-ga T. K. Narvas dermatoveneroloogia erialal ja FIE-ga T. V. Narvas neuroloogia erialal ning kohustada Haigekassat FIE T. K. (edaspidi T. K.) ja FIE T. V. (edaspidi T. V.) taotlused ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks uuesti läbi vaatama. Kaebustes ja kaebajate 22.06.2006 esitatud kaebuse täiendavates põhistustes (tl 141) taotlevad kaebajad: 1) jätta vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Eesti Haigekassa seaduse § 12 lg 1 punkti 23 suhtes; 2) jätta vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Haigekassa Nõukogu
  6. oktoobri 2004 otsuse nr 21 „Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused“ suhtes; 3) algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus seoses tervishoiuteenuse osutajate vahel avaliku ressursi jagamisel piisava menetluskorra ja hindamiskriteeriumide osas õigustloova akti andmata jätmisega.
  7. Kaebuse esitajad leiavad, et vaidluse lahendamisel ei ole kohaldatav Haigekassa nõukogu
  8. oktoobri 2004 otsus nr 21„Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused“ (edaspidi Alused). 5.
  9. Eesti Haigekassa seadus (edaspidi HKS) § 5 lg 1 sätestab, et Haigekassa on Eesti Haigekassa seadusega loodud avalik-õiguslik juriidiline isik. HKS § 12 lg 1 p 23 kohaselt kinnitab Eesti Haigekassa nõukogu ravikindlustuse seaduse (edaspidi

) § 22 lõikes 1 nimetatud lepingu tüüptingimused, § 36 lg-s 4 sätestatud asjaolude hindamise alused ja § 36 lg-s 42 sätestatud lepingu tähtaja üle otsustamise tingimused. Haigekassa nõukogu on HKS § 12 lg 1 p 2³ alusel vastu võtnud Alused. Nimetatud aktil on selged üldaktile omased tunnused. 5.

  1. Haigekassa nõukogu ei ole pädev üldakte andma mistõttu tuleb vastuolu tõttu Eesti Vabariigi Põhiseadusega (edaspidi põhiseadus) jätta Alused kohaldamata. Põhiseaduse §-st 4 tuleneb seadusandliku- täitev- ja kohtuvõimu lahususe põhimõte. Põhiseaduse § 59 kohaselt kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Üldjuhul annab üldkohustuslikke käitumisnorme seaduse kujul Riigikogu. Põhiseadusest tulenevate erinormidega on delegeeritud üldaktide andmise õigus teatud tingimustel ka halduskandjatele. Põhiseaduse § 109 annab sellise õiguse presidendile, Põhiseaduse §-d 87 ja 94 Vabariigi Valitsusele ja ministrile, põhiseaduse XIV peatükk annab määrusandlusõiguse kohalikule omavalitsusele. Eeltoodud normidest järeldub, et seaduse alusel legislatiivfunktsiooni andmiseks halduskandjale on vajalik põhiseadusega antud õigustus. Järgimaks võimude lahususe printsiipi peab õiguse üldaktide andmine täidesaatva võimu organile toimuma ranges vastavuses põhiseadusega, ehk põhiseaduses peab sisalduma vastav volitusnorm. Põhiseaduses ei ole antud üldaktide andmise õigust ühelegi avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Eeltoodust tuleneb, et nii delegatsiooninorm (HKS § 12 lg 1 p 23) kui ka selle alusel vastu võetud Alused (delegatsiooninormi alusel antud halduse üldakt) tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseaduse §-dega 3, 4 ja
  2. Seega on vaidlustatud haldusaktis viited Alustele asjakohatud.
  3. Haigekassa ei ole arvestanud ravi rahastamise lepingu sõlmimisest keeldumisel kõiki

§ 36lg-s 4 toodud kriteeriume.

6.1.

§ 36

lg 4 sätestab, et ravi rahastamise lepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab Haigekassa muuhulgas kindlustatud isikute vajadust teenuse järele ja 3 teenuse kättesaadavust; tervishoiuteenuse osutajate piirarvu ja tervishoiuteenuse osutamise keskmise koormuse näitajaid. 6.2. Vaidlustatud otsuste näol on tegemist kaalutlusõiguse teostamisega. Selleks, et diskretsiooni oleks teostatud õiguspäraselt, tuleb antud asjas ulatusliku diskretsiooniruumi puhul põhjalikult motiveerida

§ 36lg 4 toodud aluste kohaldamist.

Haldusakti põhjendus peab veenma, et Haigekassa on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. 6.3. Haigekassa on oma vaideotsustes väitnud, et T. K.ga ja T. V.ga ravi rahastamise lepingu sõlmimisest keeldumisel kohaldati kõiki

§ 36sätteid.

Samas Eesti Haigekassa juhatuse otsusest ei nähtu, millisele hulgale kindlustatud isikutele tuleb Narva linnas vastava teenuse kättesaadavus tagada ja millises mahus suudavad isikud, kellega otsustati lepingud sõlmida, vastavat teenust osutada. Puuduvad ratsionaalsed kaalutlused, miks ei ole kaebajaid arvatud vastavate isikute ringi. 6.4. Puuduvad kaalutlused, miks on Haigekassa sõlminud lepingud just sellise hulga taotlejatega ja millises mahus vastavad taotlejad suudavad teenust osutada. Isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et Alused on kohaldatav, siis Aluste p 2.1 kohaselt lähtub Haigekassa kindlustatud isikute vajaduse tervishoiuteenuse järele ja teenuse kättesaadavuse (

§ 36

lg 4 p 1) hindamisel ravikindlustuse andmekogu andmetest, samuti epidemioloogilistest ja demograafilistest ning muudest andmetest, statistilistest andmetest ja erialaseltside hinnangutest, mis omavad tähtsust tervishoiuteenuse vajaduse ja kättesaadavuse väljaselgitamisel. Haigekassa ei ole kaebuse esitajale avaldanud, kuidas on tema suhtes otsuse tegemisel arvestatud tervishoiuteenuse vajadusega Narvas ja teenuse kättesaadavusega. 6.5. Kaebajatele heidetakse ette päevaravi tegevusloa puudumist ja vaideotsuses toodi esmakordselt välja ka asjaolu, et uuringute osakaal ja protseduuride osakaal teenuse mahust vähem kui 20 %. Mil viisil on vastavad asjaolud seotud

§ 36lg 4 toodud õiguslike alustega, otsustest ei selgu.

7. Haigekassa väidab, et

§ 36

lg 2, mis sätestab, et Haigekassal ei ole kohustust sõlmida ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega, on riive õigustatuseks piisav. Põhiseaduse § 31 kohaselt on ettevõtlusvabadus tõesti seadusreservatsiooniga põhiõigus, ent see ei tähenda, et riive lubatavuse hindamisel ei tuleks kontrollida riive sobivust, vajalikkust ja proportsionaalsust. Et ravi rahastamise lepingu sõlmimisest keeldumine riivab tugevalt taotlejate mitmeid põhiõigusi, ei ole kindlasti piisav, kui Haigekassa viitab vaid seadusreservatsioonile, mis ei kohusta teda lepingut sõlmima. Seaduse eesmärgist lähtuvaid kaalutlusi esitatud ei ole.

  1. Eeltoodust tulenevalt leiavad kaebuse esitajad, et otsus nr 92 on õigusvastane osas, millega keelduti ravi rahastamise lepingu sõlmimisest T. K.ga ja T. V.ga.
  2. Kaevatavad otsused piiravad kaebuse esitajate õigust osutada võrdsetes konkurentsitingimustes tervishoiuteenust, isikute võrdset kohtlemist ja konkurentsivabadust.
  3. 22.06.2006 esitas kaebajate esindaja kaebuse täiendavad põhistused (tl 132-141), milles kaebajad jätkuvalt leiavad, et Alused on üldakt. HMS § 88 kohaselt on määrus õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. Üldkorraldus seevastu on HMS § 51 lg 2 järgi haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele, kusjuures haldusakt on HMS § 51 lg 1 järgi haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi 4 reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. 10.
  4. Alused ei reguleeri konkreetset üksikjuhtumit – ühe konkreetse ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamist - vaid kõigi erinevate ja alles tulevikus ette tulla võivate ravi rahastamise lepingute sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamist. Kuigi alused täpsustavad

§ 36

toodut, jäävad need siiski abstraktseteks ja üldisteks ning neil puudub haldusaktile, sealhulgas üldkorraldusele, omane oluline tunnus- üksikjuhtumi reguleerimine. Alused on regulatsioon abstraktsetele tunnustele vastavatele tulevikus ette tulla võivatele olukordadele. Aluste reguleerimisalast tulenevalt reguleerivad Alused teoreetiliselt piiramatu arvu isikute käitumist piiramatul arvul juhtudel. Seega puudub Alustel konkreetne individuaalne iseloom. 10.2.Alustest ei selgu, et tegemist oleks konkreetseks perioodiks või lepingute sõlmimise ajaks kehtestatud õigusaktiga. Aluste kehtivuse ühekordsuse vastu räägib ka see, et 2004.aastal kinnitatud Alused kehtivad veel praegugi ning nendest juhindutakse ka 2006.aasta ravi rahastamise lepingute sõlmimise ja tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamisel. Arvestades Alustes toodud eri liiki ravi rahastamise lepinguid ja nende erinevaid tähtaegu, lõpevad ka need tähtajad erinevalt, kuid regulatsioon 2004. aastast on kehtiv siiamaani. Seega on alused pikaajalise mõjuga õigusakt, selline kehtivus on aga omane vaid üldaktile. 10.3. Haigekassal ei ole määrusandlusõigust. Haigekassale ei tulene põhiseadusest üldaktide andmise õigust ning seega ei ole vastustajal õigust üldakte anda. 11. Isegi kui Haigekassal oleks määrusandlusõigus, ei saa ta anda seadust asendavaid määrusi või seadust muutvaid määrusi. Antud juhul on aga Alustega muudetud

§ 36ettenähtud tingimuste hindamise aluseid.

12. Võimude lahususe põhimõttest tulenevalt on Eestis contra legem määrused põhiseadusega täielikult välistatud, preater legem määrusi võib aga kehtestada erandjuhtudel üksnes seadusandja selge loa olemasolul. Ka Haigekassal ei ole iseseisvat õigusloome kompetentsi. Määrus peab olema heteronoomne, mida antud juhul Alused

§ 36suhtes ei ole.

  1. Kaebajad leiavad, et ei ole piisav ja põhjendatud vastustaja toodud väide sellest, et Alused on kehtestatud Haigekassale seadusandliku võimu poolt antud eridelegatsiooni alusel. Kuna seadusandlikul võimul ei olnud õigust vastavat volitust anda põhiseadusest tulenevalt määrusandlusõigust mitteomavale isikule, on lisaks Alustele ka volitusnormi sisaldav Eesti Haigekassa seaduse (HKS) § 12 lg 1 punkt 123 vastuolus põhiseadusega.
  2. Kaebajad leiavad, et Alused ja ravikindlustuse seadus ei taga õiglast haldusmenetlust ja piiravad tervishoiuteenuse osutajate valiku aluseid. 14.
  3. Ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et ca 70% Eesti tervishoiust rahastatakse läbi Haigekassa. Seega saavad üldjuhul vastavas valdkonnas olla konkurentsivõimelised ettevõtjad, kelle tegevus on rahastatud valdavalt halduslepingute alusel. Kuna ravikindlustussüsteemi kaudu kaetakse üldjuhul isiku ravikulud, võib eeldada, et tavaliselt pöördub kindlustatud isik ravile selle tervishoiuteenuse osutaja juurde, kes on sõlminud Haigekassaga ravi rahastamise lepingu. Seega mõjutab riik avalik-õiguslike mehhanismide kaudu väga oluliselt tervishoiutöötajate ettevõtlust. Sisuliselt on enamuses tervishoiuteenuse valdkondades määrav ettevõtjana tegutsemiseks halduslepingu sõlmimine. Haigekassa otsus mitte sõlmida halduslepingut võib ettevõtja jaoks tähendada valitud alal kutsetegevuse ja eneseteostuse lõppemist. 5 14.
  4. Halduslepingu sõlmimisele eelneb haldusmenetlus, mille käigus Haigekassa selgitab välja isikud, kellega ta halduslepingu sõlmib. Õiguslik eriregulatsioon selle haldusmenetluse läbiviimiseks üldaktide tasandil puudub, mistõttu tuleks lähtuda haldusmenetluse seadusest. Arvestades aga asjaolu, et halduslepingutega jagatakse avalik-õiguslikku ressurssi ettevõtjatele koguni ca 70 % ulatuses vastava teenuse turumahust, peab olema tagatud õiglane menetlus ning selged ja läbipaistvad tingimused vastava ressursi eesmärgipäraseks ja efektiivseks jagamiseks. Samuti tuleb arvestada, et isiku põhiõigusse sellisel olulisel määral sekkumine võib toimuda üksnes seaduses ettenähtud alustel ja korras. Tervishoiuteenuse osutamise puhul, kus avalik sektor sisuliselt määrab ja korraldab kogu turul pakutava teenuse eest maksmise, on halduslepingute sõlmimisele eelneva konkureeriva menetluse reguleerimiseks üksnes haldusmenetluse seadus selgelt ebapiisav. See ei taga õiglasi ja ravikindlustuse seaduse eesmärgist lähtuvaid pakkumiste hindamise kriteeriumeid. 14.
  5. Põhiseaduse § 15 lg 1 esimene lause kehtestab isiku subjektiivsete õiguste efektiivse kohtuliku kaitse nõude. Õigusvastaselt sõlmitud või sõlmimata jäetud haldusleping tervishoiuteenuse osutajaga riivab vastavas valdkonnas tegutseva isiku põhiõigusi. Ükski põhiõigus ei kindlusta iseenesest tervishoiuteenuse osutajale otseselt halduslepingu sõlmimist temaga, küll aga võib puudutada see isiku ettevõtlusvabadust (põhiseaduse § 31 lause 1 koostoimes § 19 lg-ga 1) ja võrdse kohtlemise nõuet (põhiseaduse § 12). Tervishoiuteenuse osutajal on õigus nõuda, et tal oleks halduslepingu alusel avaliku ressursi saamiseks õiglased ja samad võimalused kui konkurentidel. Võrdse kohtlemise peab tagama õiglane menetlus ja selged kriteeriumida valikute tegemiseks. 14.4.Positiivses õiguses väljenduvad valiku tegemise alused RKS § 36 lg-s 4, mis sätestab, et ravi rahastamise lepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab Haigekassa järgmisi asjaolusid: kindlustatud isikute vajadus teenuse järele ja teenuse kättesaadavus; teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused; teenuse hind; teenuse osutamise võimalikkus vastavalt majutuse standardtingimustele; tervishoiuteenuse osutajate piirarv; tervishoiuteenuse osutamise keskmise koormuse näitajad; riigi tervishoiupoliitika arengusuunad; varasemate ravi rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohane täitmine tervishoiuteenuse osutaja poolt; maksuvõlgnevuse olemasolu või puudumine ning tervishoiuteenuse osutaja üldine majanduslik seisund; ravikindlustust ja tervishoidu reguleerivate õigusaktide nõuetekohane täitmine tervishoiuteenuse osutaja või temale tööd andva isiku poolt. Vastavate sätete osas on ka Haigekassa oma kirjalikes seletustes leidnud, et need on üldsõnalised, et nende alusel ei saa otsustada ravi rahastamise lepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle ja vastav väide on täiesti asjakohane. Selliste üldiste kategooriate alusel ei saa läbi viia õiglast hindamist. Alustes, mille kohaldamise on kaebaja vaidlustanud, on lausa contra legem sätestatud, et teenuse osutamise võimalikkus vastavalt majutuse standardtingimustele ja tervishoiuteenuse osutajate piirarvu ja tervishoiuteenuse osutamise keskmise koormuse näitajad ja teenuse osutamise kvaliteeti ja tingimusi ei hinnata mõõdetavate asjaolude puudumise tõttu. Seega puudub nii menetluskord kui ka selged hindamiskriteeriumid tervishoiuteenuse osutajate vahel sedavõrd mahukat avalik-õiguslikku ressurssi. jagamaks 14.
  6. Põhiseaduse §-s 14 on sätestatud üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele. Antud juhul ei ole seadusandja suutnud kehtestada põhimõtteid, mille alusel valitakse Haigekassa poolt tervishoiuteenuse osutajaid. Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et isikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida. Antud regulatsiooni puhul aga ei ole kehtestatud piisavaid menetlusnorme ega hindamise kriteeriume, mistõttu praktiliselt kogu valiku osas on Haigekassal õigusriigile mittekohaselt ulatuslik kujundamisõigus. Isikul puudub sellistel asjaoludel mõistlik ettekujutus tema eneseteostuse ja ettevõtluse võimalustest 6 tervishoiuteenuse vastavates valdkondades. Seega puudub kaebajate suhtes õiglane üldaktidest lähtuv menetlus, samuti ka asjakohased õiguslikud valiku- ja hindamisalused. 14.
  7. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p 21 kohaselt võib Riigikohus asja lahendamisel tunnistada õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebajad taotlevad eeltoodud põhjendustel tervishoiuteenuse osutajate vahel avaliku ressursi jagamisel piisava menetluskorra ja hindamiskriteeriumide osas õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.
  8. Kaebajad leiavad, et Juhul kui kohus leiab, et tervishoiuteenuse osutajatega halduslepingu sõlmimisele eelnev menetlus ja hindamise alused on siiski üldaktidega piisavalt reguleeritud, on Haigekassa otsus motiveerimata ja kaalutlusvigadega. 15.1.

§ 36

lg 4 annab Haigekassale ulatusliku ja äärmiselt abstraktse kaalutlusruumi, mistõttu pidanuks Haigekassa ka väga põhjalikult oma otsust motiveerima. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituste piiridega, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Haldusakti põhjendus peab võimaldama haldusakti adressaadil mõista akti sisu. Ainukese võimalusena Haigekassal teha korrektne kaalutlusotsus, oleks lähtudes

§-s 2 lähtuvatest ravikindlustuse eesmärkidest ja seaduse mõttest, kaaludes otsuses põhjalikult kõiki

§ 36lg-s 4 toodud asjaolusid.

Vaidlustatud otsuses puuduvad aga kaalutlused, miks näiteks ühe pakkuja poolt on isikutele vastavas regioonis tagatav kvaliteetsete tervishoiuteenuste kättesaadavus mõistliku hinnaga, kuidas kaebajatega lepingute mittesõlmimine tagab efektiivsema ja otstarbekama ravikindlustuse rahaliste vahendite jaotuse, mis asjaolud kaaluvad üles isikute võrdse kohtlemise ja vaba eneseteostuse riive jne. VASTUSTAJA SEISUKOHT

  1. Vastustaja leiab, et T. K. ja T. V. kaebused on põhjendamatud ning tuleb jätta rahuldamata.
  2. Haigekassa nõukogu
  3. oktoobri
  4. a otsusega nr. 21 kinnitati
  5. aastaks ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused. Alustest lähtudes kuulutas Haigekassa juhatus
  6. detsembril 2004 välja valiku ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks piirkondades ja erialadel, kus vajadus tervishoiuteenuse järele ei olnud kaetud haiglavõrgu arengukavas loetletud teenusepakkujate poolt (

§ 36lg 5).

  1. Eeltoodust tulenevalt ning võttes arvesse piirkonna demograafilisi ja epidemioloogilisi iseärasusi, kuulutas Haigekassa juhatus välja valiku muuhulgas 6247 dermatoveneroloogia valdkonna ja 3207 neuroloogia valdkonna ravijuhu ostmiseks Narva linnas. Valikuga seotud materjalid, s.h viidatud Haigekassa nõukogu ja juhatuse otsus koos taotluste blankettidega tehti
  2. detsembril 2004 kõigile avalikult kättesaadavaks Haigekassa veebilehel aadressil http://www.Haigekassa.ee/raviasutusele/lepingud/lep_2005/.
  3. Kaebuse esitaja T. K. esitas Haigekassa Viru osakonnale taotluse temaga ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks dermatoveneroloogia erialal Narva linnas perioodiks
  4. aprillist 2005 kuni
  5. märtsini 2008 ja kaebuse esitaja T. V. esitas Haigekassa Viru osakonnale taotluse temaga ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks neuroloogia erialal Narva linnas perioodiks
  6. aprillist 2005 kuni
  7. märtsini
  9. Otsusega nr 92 kinnitas Haigekassa tervishoiuteenuse osutajate valiku Narva linnas. Otsusega keeldus Haigekassa ravi rahastamise lepingu sõlmimisest kaebuse esitajatega 7
  10. Kaebuse esitajad T. K. ja T. V. esitasid
  11. mail 2005 Haigekassale vaide Otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja uue otsuse tegemiseks, millega sõlmida kaebuse esitajatega ravi rahastamise leping. Vaides tuginesid kaebajad kahele argumendile. Esiteks olevat kaebajate ettevõtlusvabadust ebaproportsionaalselt piiratud. Teiseks ei olevat Haigekassa arvestanud kõiki seaduses sätestatud kriteeriume, vaid eelkõige päevaravi tegevusloa puudumist ning teinud seetõttu ebaõige otsustuse.
  12. Haigekassa jättis
  13. mai 2005 vaideotsustega T. K. ja T. V. vaided rahuldamata. Vaideotsuses selgitas Haigekassa kaebajatele, et nende käsitlus ettevõtlusvabadusest ei põhine õigusaktidel. Ettevõtlusvabadus ei tähenda iga ettevõtja õigust saada tema poolt osutatavate teenuste eest tasu avalikult sektorilt. Vastupidi - avaliku sektori rahaliste vahendite kasutamisel peab olema tagatud, et vahendeid saab kehtestatud tingimustele kõige paremini vastav ettevõtja. Teiseks selgitas Haigekassa, et Haigekassa kaalus kõiki

§-s 36 sätestatud kriteeriume kogumis. Lisaks juhtis Haigekassa kaebajate tähelepanu asjaolule, et lisaks päevaravi tegevusloa puudumisele said nad vähem punkte ka seetõttu, et nende poolt tehtud uuringute ja protseduuride osakaal oli väiksem kui 20 % lepingu mahust.

  1. T. K. ja T. V. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses võtab Haigekassa omaks ainult need kaebuse esitajate poolt märgitud faktilised asjaolud ja üksnes selles ulatuses, mis langevad kokku Haigekassa poolt käesolevas vastuses esitatuga.
  2. Haigekassa leiab, et Alused ei ole põhiseadusega vastuolus ning Haigekassa on õigesti lähtunud ravi rahastamise lepingu sõlmimise taotluste hindamisel Alustest, sest Aluste näol ei ole tegemist mitte üldaktiga, vaid üldkorraldusega HMS § 51 lõike 2 tähenduses. Üldkorraldus on üksikakt. Alused sätestavad selle, kuidas tuleb hinnata

§ 36

lõikes 4 sätestatud kriteeriume iga konkreetse ravi rahastamise lepingu sõlmimise otsustamisel. Haigekassa kasutab Aluseid tervishoiuteenuse osutajate poolt ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks esitatud taotluste hindamisel. Seega on tegemist õigusaktiga, mis on suunatud üldiste tunnuste abil kindlaksmääratud isikutele, kuid reguleerib siiski igakordset üksikjuhtumit. Tegemist on ka ajas piiratud aktiga, kuivõrd igaks uueks lepinguperioodiks kuulutab Haigekassa välja uue valiku ja võtab vastu uue üldkorralduse valiku aluste kohta. Seega on tegemist klassikalise üldkorraldusega HMS § 51 lõike 2 tähenduses. 25. Isegi kui eeldada, et Alused on üldakt, mida Haigekassa ei tee, on asjakohatud kaebuse esitajate viited sellele, et Haigekassal ei ole üldaktide andmise õigust. Haigekassa õigus võtta vastu mõnedes küsimustes üldakte ei tulene otse Põhiseadusest, vaid on antud Haigekassale seadusandliku võimu poolt kehtestatud eridelegatsiooni alusel. Käesoleval juhul on HKS § 12 lõike 1 punktis 123 sätestatud, et Haigekassa nõukogu kinnitab

§ 36lõikes 4 sätestatud asjaolude hindamise alused.

Sellega on seadusandja volitanud Haigekassat eridelegatsiooni korras andma välja konkreetse sisuga õigusakti. Seega ei ole vaidlusalusel juhul tegemist määrusandlusõiguse või muude üldaktide andmise õiguse delegeerimisega Haigekassale ning kaebuse esitaja põhjendused selle kohta, millistel organitel on või ei ole põhiseaduslik määrusandlusõigus või muude üldaktide andmise õigus, ei oma vaidlusalusel juhul mingit tähendust. Haigekassa näol on tegemist avalikke funktsioone täitva avalik-õigusliku juriidilise isikuga, mis tegutseb Eesti Haigekassa seaduse alusel. HKS § 12 lõike 1 punkti 123 kohaselt kinnitab Haigekassa nõukogu

§ 36lõikes 4 sätestatud asjaolude hindamise alused.

Selle volitusnormiga on seadusandja otseselt andnud Haigekassa nõukogule pädevuse Aluste kehtestamiseks. Seadusandja ei ole selle normiga andnud Haigekassale üldist 8 määrusandlusõigust, vaid ainult õiguse võtta vastu üldakte ühes konkreetses küsimuses Alused üksnes täpsustavad seda, kuidas peab toimuma ravi rahastamise lepingu sõlmimise otsustamisel arvestatavate seaduses sätestatud kriteeriumide hindamine. Arvestades, et Eesti riigis kehtivad seadused, millega on avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele antud isegi üldine määrusandlusõigus, on Põhiseadusega kooskõlas ka Eesti Haigekassa seaduse sisalduv volitusnorm Aluste kinnitamiseks Haigekassa nõukogu poolt. 26. Kaebuse esitajad väidavad, et Haigekassa ei ole arvestanud kõiki

§ 36lõikes 4 sätestatud kriteeriume.

26.1. Vastustustaja leiab, et esiteks on kaebuse esitajate positsioon vastuoluline. On selge, et

§ 36

lõikes 4 sätestatud asjaolud on niivõrd üldsõnalised ning ei sisalda hindamiskriteeriume ega skaalat, et nende alusel ei ole võimalik läbi viia valikut tervishoiuteenuse osutajate vahel. Seega on vaja nende asjaolude täpsustamine, et valik läbi viia. Asjaolude täpsustamise on aga kaebuse esitajad vaidlustanud väites, et midagi muud kui

teksti ei tohi kohaldada. 26.

  1. Teiseks, kaebuse esitajad ei ole esitanud ühtegi tõendit ega argumenti, millest nähtuks, et Haigekassale tehtavad etteheited ka kuidagi mõjutasid valiku tulemusi, s.t. kaebuse esitajad ei pea isegi vajalikuks näidata, kuidas väidetavad formaalsed eksimused tingisid lõpptulemusena ebaõige haldusakti. Haigekassa on seisukohal, et kaebuse esitajad ei saagi näidata seost väidetavate formaalsete rikkumiste ja sisuliselt ebaõige haldusakti vahel, kuna formaalseid rikkumisi ei esinenud ning ka sisuliselt on vaidlustatud haldusakt õiguspärane. 26.
  2. Kolmandaks leiab Haigekassa, et otsusest nr 92 nähtub, et Haigekassa on kaalunud kõiki olulisi asjaolusid ning et otsus on tehtud ratsionaalsetel kaalutlustel. Taotluste hindamine toimus lähtudes selgelt määratletud objektiivsetest asjaoludest, mis olid kõikidele internetis vabalt kättesaadavaks tehtud. Hindamisel kohaldatavates Alustes on taotlustele antavate punktide süsteem ja täpsed kriteeriumid, mille eest kui palju punkte antakse, esitatud tabelina. Seega on Haigekassa tegelik diskretsiooniruum taotluste hindamisel minimaalne. Eeltoodut arvestades on kaebuse esitajate viited sellele, et otsusest nr 92 ei ole võimalik aru saada, miks kaebuse esitajatega lepingu sõlmimisest keelduti, täiesti asjakohatud.
  3. Kindlustatud isikute vajadust tervishoiuteenuse järele ja kättesaadavust (

§ 36lg 4 p 1) hindas Haigekassa lepingupartnerite valiku väljakuulutamisel.

Hindamine väljendub ravijuhtude hulgas, mille osutajat kindlustatud isikutele Haigekassa valiku teel otsis. Antud juhul prognoosis Haigekassa kindlustatud isikute vajaduseks, mis tagab teenuse piisava kättesaadavuse (s.t. õigusaktides sätestatud ravijärjekorra pikkuse raames) 6247 ravijuhtu dermatoveneroloogia valdkonnas ja 3207 ravijuhtu neuroloogia valdkonnas. Kaebuse esitajad ei ole esitanud ühtegi argumenti ega tõendit, miks selline ravijuhtude arv võiks olla ebaõige. 28. Alustes on märgitud, et tervishoiuteenuse osutajate piirarvu (

§ 36lg 4 p 5) ei hinnata ja seda Haigekassa ei ole ka teinud.

Alused toovad ära ka objektiivse põhjuse selleks – kuna õigusaktidega ei ole käesoleval ajal veel kehtestatud teenuse osutajate piirarvu, siis ei ole võimalik seda asjaolu ka hindamisel kasutada. Tegemist on seadusandja poolt veel sisustamata jäänud kriteeriumiga, mille mittearvestamine ei eelista ega diskrimineeri ühtegi halduse subjekti. 29. Tervishoiuteenuse osutajate keskmise koormuse näitajaid (

§ 36lg 4 p 6) on Haigekassa arvestanud.

Alustes on selgitatud, et eelistatakse neid teenusepakkujaid, kes pakuvad teenust vähemalt 20-tunnilise tööajaga. Asjaolu eesmärgiks on soodustada neid teenusepakkujaid, kes suudavad ajaliselt paindlikumalt ja operatiivsemalt rahuldada kindlustatud isikute vajadust vastava tervishoiuteenuse järele. Samuti on eesmärgiks eelistada 9 neid teenusepakkujaid, kes pidevalt teenust osutavad, kuivõrd seeläbi on tagatud kvaliteet ja efektiivsus. 30. Otsustest nähtub, et kaebuse esitajatega keelduti ravi rahastamise lepingu sõlmimisest seetõttu, et teised teenuse osutamise taotlejad said

§ 36lõikes 4 sätestatud kriteeriumide hindamisel rohkem punkte kui kaebuse esitajad.

Kaebuse esitajad said võrreldes teiste taotlejatega vähem punkte

§ 36

lõike 4 punktis 2 sätestatud kriteeriumi (teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused) hindamise tulemusena, kuna neil puudus päevaravi tegevusluba ning teostatud uuringute osakaal oli madal. 31. Päevaravi tegevusloa olemasolu oli taotluste hindamise üheks aluseks seetõttu, et vastavalt

§ 36

lõike 4 punktile 2 tuleb hinnata taotlejate poolt osutatava teenuse kvaliteeti ja tingimusi. Üheks teenuse osutamise kvaliteedi ja tingimuste näitajaks on see, kas tervishoiuteenuse osutaja on võimeline andma päevaravi. Tervishoiuteenuse osutajatel, kes on loonud tingimused, mis võimaldavad päevaravi osutamist, kulub selleks mõistetavalt ka rohkem rahalisi vahendeid. Haigekassa huvi on, et oleks piisavalt päevaravi teenuse osutajaid, mistõttu on põhjendatud eelkõige just nende tervishoiuteenuse osutajate rahastamine, kes on vastavad tingimused loonud. Päevaravi on võrreldes muude raviviisidega üldjuhul kuluefektiivsem ja võimaldab isikul varem tööturule naasta.

  1. Vastavalt Aluste punktile 3 saab taotleja kolm punkti, kui tal on taotluse esitamise päeval tegevusluba päevaravi või päevakirurgia teenuse osutamiseks. Kaebuse esitajatel seda luba ei olnud, mistõttu nad said null punkti. Kuid isegi siis, kui seda hindamiskriteeriumit mitte arvestada, oleks kaebuse esitajate punktide lõppsumma madalam võitjaks tulnud pakkuja omast. Hindamisel sai T. K. 53 punkti ehk 88,33% maksimaalsest 60 punktist. Kui lisada päevaravi tegevusloa eest 3 punkti, saame tulemuseks 56 punkti, s.o 93,33 % maksimaalsest. Samas, võitjaks osutunud OÜ Tervisekeskus Ljumam sai 100% punktidest. Kuna OÜ Tervisekeskus Ljumam oli valmis pakkuma teenust ka kõigi 6247 ravijuhu ulatuses, siis ei tekkinud vajadust sõlmida lepingut kellegi muuga kui valiku võitjaga. Hindamisel sai T. V. 53 punkti ehk 88,33% maksimaalsest 60 punktist. Kui lisada päevaravi tegevusloa eest 3 punkti, saame tulemuseks 56 punkti, s.o 93,33 % maksimaalsest. Samas, võitjaks osutunud OÜ Almeda Kliinik sai 100% punktidest. Kuna OÜ Almeda Kliinik oli valmis pakkuma teenust ka kõigi 3207 ravijuhu ulatuses, siis ei tekkinud vajadust sõlmida lepingut kellegi muuga kui valiku võitjaga.
  2. Vajadus hinnata uuringute osakaalu tuleneb vajadusest tagada tõenduspõhise meditsiini rakendamine kindlustatud isikute raviks. Uuringute ja protseduuride suurem osakaal näitab tervishoiuteenuse osutaja võimet määrata täpsemat diagnoosi ja põhjendatumat ravi. Seega iseloomustab uuringute arv teenuse kvaliteeti

§ 36lõike 4 punkti 2 tähenduses, mida on Alustes ka selgitatud.

  1. Vastustaja täiendavates selgitustes (tl 79-81 ja 75-78 ) on märgitud järgmine: 34.
  2. Ravijuhtude kindlaksmääramisel juhinduti Haigekassa juhatuse 24.novembri 2004 otsusest nr
  3. Selle otsusega kinnitatud ravi rahastamise lepingute sõlmimise ja haldamise protseduuri punkti 6.5.1.1 kohaselt määratakse valikule kuuluvate ravijuhtude arv kindlaks lähtudes haiglavõrgu arengukava haiglatega eelläbirääkimistel kokku lepitud mahtudest ja piirkondliku osakonna reservi suurusest. 34.
  4. Läbirääkimistel haiglavõrgu arengukava haiglatega juhindus Haigekassa Viru osakond eelkõige
  5. aasta kasutusandmetest ja järjekorraandmetest. Kuna valikule kuuluvad 10 tervishoiuteenused, nende mahud ja osutamise kohad kuulutati välja 2004.aasta detsembris Haigekassa juhatuse 17.12.2004 otsusega nr 259, mil 2004.aasta lõplikud kasutusandmed polnud veel selgunud, prognoosis Haigekassa Viru osakond
  6. aasta ravijuhtude täitmise arvu 9 kuu kasutusandmete alusel. 34.
  7. Üheksa kuu kasutusandmetest lähtudes otsustati Narvas ja Sillamäel I-III kvartal
  8. aastal kokku 7025 ambulatoorse dermatoveneroloogia ravijuhtu. Kuna üldjuhul osutatakse aasta viimases kvartalis Haigekassa andmetel 28% kõikidest ambulatoorse dermatoveneroloogia juhtudest, siis võis prognoosida, et I-III kvartali maht moodustab ligikaudu 72% kogumahust. Seega võis prognoosida kogumahuks 9757 ravijuhtu Narvas ja Sillamäel. Kuna lepingupartnerite poolt 01.10.2004 seisuga esitatud ravijärjekordade andmetel ei ületanud ravijärjekordade ooteajad ambulatoorse dermatoveneroloogia erialal lubatud piire (kinnitatud Haigekassa Nõukogu 12.detsembri 2003 otsusega nr 31 „Ravijärjekordade maksimumpikkused“. Nimetatud otsuse punktist 1 lähtudes ei tohtinud ravijärjekorra maksimumpikkus ambulatoorse eriarstiabi, välja arvatud päevakirurgia, korral ületada nelja nädalat), kuid Haigekassa soovis teenuste kättesaadavust parandada, prognoosis Haigekassa Viru osakond
  9. aasta ambulatoorse dermatoveneroloogia vajaduse kogumahuks Narvas ja Sillamäel kokku 10
  10. Sellest ravijuhtude arvust soovis Haigekassa osta 8498 ravijuhu osas Narvast ja 2033 ravijuhu ulatuses Sillamäelt. Ravijuhtude arvu selline jaotamine põhineb Narva ja Sillamäe elanike suhtarvul, mis on ligikaudu 4:
  11. 34.4.Tulenevalt

§ 36

lg-st 5 sõlmib Haigekassa vähemalt viieaastase tähtajaga ravi rahastamise lepingu isikuga, kes peab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 55 lg 1 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglat. Vabariigi Valitsuse

  1. aprilli 2003 määruse nr 105 „Haiglavõrgu arengukava“ § 1 lg-st 2 lähtuvalt sõlmib Haigekassa haiglate loetelus nimetatud haiglatega ravi rahastamise lepingud vähemalt viieks aastaks, võttes aluseks loetelus toodud haigla liigi ja vastava tegevusloa. Nimetatud määruse § 2 lg 3 punktis 6 on üldhaiglana nimetatud ka SA Narva Haigla. Läbirääkimiste tulemusena haiglavõrgu arengukava raviasutusega SA-ga Narva Haigla lepiti kokku ja sõlmiti SA-ga Narva Haigla ravimahuks ambulatoorse dermatoveneroloogia erialal perioodiks 01.04.2005-31.03.2006 2251 ravijuhtu. Kuna ambulatoorse dermatoveneroloogia ravivajaduseks Narvas oli hinnatud 8498 ravijuhtu, jäi haiglavõrgu arengukava haigla poolt katmata 8498-2251= 6247 ravijuhtu. Sellest tulenevalt tuli Narva linnas leida tervishoiuteenuse osutaja 6247 ambulatoorse dermatoveneroloogia ravijuhule, mis kuulutati välja Haigekassa juhatuse 17.12.2004 otsusega nr
  2. 34.
  3. Üheksa kuu kasutusandmetest lähtudes otsustati Narvas kõikide tervishoiuteenuse osutajate poolt ja s.h osaliselt Aasa Kliinku poolt ja Sillamäel I-III kvartal
  4. aastal 6098 ambulatoorse neuroloogia ravijuhtu. Kuna üldjuhul osutatakse aasta viimases kvartalis Haigekassa andmetel 28% kõikidest ambulatoorse neuroloogia juhtudest, siis võis prognoosida, et I-III kvartali maht moodustab ligikaudu 72% kogumahust. Seega võis prognoosida Narvas koos Aasa Kliiniku poolt Sillamäe osalise täitmisega kogumahuks 8469 ravijuhtu Narvas. Prognoosides ravijuhte Narvas, ei saanud täitmist eraldi võtta ainult Narvas, kuna üks lepingupartner (OÜ Aasa Kliinik) osutas neuroloogiat ka Sillamäe linnas. Viru osakond prognoosis OÜ Aasa Kliinik lepingu täitmiseks 2004.aastal 1355 ravijuhtu Narvas ja Sillamäel kokku (693 ravijuhtu Narvas ja 662 ravijuhtu Sillamäel). 34.
  5. Kuna lepingupartnerite poolt 01.10.2004 seisuga esitatud ravijärjekordade andmetel ei ületanud ravijärjekordade ooteajad ambulatoorse neuroloogia erialal Haigekassa Nõukogu 12.detsembri 2003 otsusega nr 31 „Ravijärjekordade maksimumpikkused“ kinnitatud lubatud piire, prognoosis Haigekassa Viru osakond 2005.aasta ambulatoorse neuroloogia vajaduse kogumahuks Narvas, s.h arvestades OÜ Aasa Kliinik poolt osutatud teenuse täitmist ka Sillamäel, kokku 8469 ravijuhtu. Sellest ravijuhtude arvust soovis Haigekassa osta 7807 11 ravijuhtu Narvast (8469-662 -OÜ Aasa Kliinik prognoositav osaline täitmine Sillamäel = 7807). 34.
  6. Tulenevalt

§ 36

lg-st 5 tuli Haigekassal sõlmida vähemalt viieaastase tähtajaga ravi rahastamise lepingu SA-ga Narva Haigla. Läbirääkimiste tulemusena haiglavõrgu arengukava raviasutusega SA-ga Narva Haigla lepiti kokku ja sõlmiti SA-ga Narva Haigla ravimahuks ambulatoorse neuroloogia erialal perioodiks 01.04.2005-31.03.2006 4600 ravijuhtu. Kuna ambulatoorse neuroloogia ravivajaduseks Narvas oli hinnatud 7807 ravijuhtu, jäi haiglavõrgu arengukava haigla poolt katmata 7807-4600 = 3207 ravijuhtu. Sellest tulenevalt tuli Narva linnas leida tervishoiuteenuse osutaja 3207 ambulatoorse neuroloogia ravijuhule, mis kuulutati välja Haigekassa juhatuse 17.12.2004 otsusega nr

  2. Haigekassa juhatuse
  3. detsembri 2004 otsusega nr 259 määrati kindlaks valikule kuuluvate ravijuhtude arv Narva linnas neuroloogia ja dermatoveneroloogia alal (vastavalt 3207 ja 6247). Tegemist on eelhaldusaktiga HMS § 52 lõike 1 punkti 2 tähenduses, kuivõrd sellega tehti õiguslikult siduvaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Ravijuhtude arv omab asja lõplikul lahendamisel tähtsust, kuivõrd juhul, kui valiku võitnud isik on võimeline osutama teenust valikule pandud ravijuhtude ulatuses, siis sõlmitakse leping ainult valiku võitjaga. Kui võitjaks osutub mitu tervishoiuteenuse osutajat, siis sõlmib Eesti Haigekassa nende ravijuhtude osas võrdses mahus lepingu. Seega ei saa Eesti Haigekassa valiku tulemuste alusel sõlmida tervishoiuteenuse osutajatega suuremas mahus ravi rahastamise lepinguid kui märgitud Eesti Haigekassa juhatuse
  4. detsembri 2004 otsuses nr
  6. Kaebuse esitajad ei ole vaidlustanud eelhaldusakti ehk Eesti Haigekassa juhatuse
  7. detsembri 2004 otsust nr
  8. Eelhaldusakt oli avaldatud Haigekassa kodulehel ja sellele oli viidatud ka valiku väljakuulutamisel. Seega olid kaebuse esitajad algusest peale teadlikud eelhaldusakti olemasolust ja selle akti vaidlustamise tähtaeg on möödunud. Seepärast ei ole käesolevas menetluses üldse vaidluse esemeks see, kas valikule pandud ravijuhtude arv on põhjendatud või mitte. Eeltoodu ei tähenda, nagu arvaks Eesti Haigekassa, et ravijuhtude arv on põhjendamatu.
  9. Aluste kriteerium “uuringute osakaal” osas juhinduti Aluste punktis 3 esitatud tabelist. Tegemist on kriteeriumiga, mis iseloomustab teenuse osutamise kvaliteeti ning mille aluseks on

§ 36lõike 4 punkt 2.

Vastavalt tabelile on teenuse osutajal võimalik saada 4 punkti, kui tema poolt osutatud uuringute ja protseduuride osakaal on suurem kui 20% teenuste mahust. Seejuures on määravaks just teenuste maht, mitte ravijuhtude arv. Samuti tuleb tähele panna, et vastavalt viidatud Aluste punktile 1.4 arvestatakse ka uuel taotlejal uuringute osakaalu, kuna tegemist ei ole

§ 36lõike 4 punktides 8 ja 10 nimetatud asjaoludega.

Haigekassa andmebaasi andmete alusel oli T. V. kandnud raviarvetele 53 uuringut/protseduuri ning 1308 ambulatoorset vastuvõttu, kokku seega osutanud 1361 teenust. Uuringu osakaal teenuste kogumahust on seega 53:1308x100=4%. T. K. puhul olid vastavad andmed 108 uuringut, 1242 vastuvõttu ja 119 muud teenust, osakaal seega 108:(108+1242+119)x100=7%. Seega kumbki kaebuse esitaja ei saa kehtestatud kriteeriumite alusel saada punkte uuringute osakaalu eest, kuna osakaal oli mõlemal alla 20%.

  1. Asjaolu, kuidas hinnatakse muid kriteeriume tuleb Eesti Haigekassa arvates piisava selgusega Alustest. 39.Vastuseks kaebajate 22.06.2006 esitatud kaebuse täiendavatele põhistustele märgib vastustaja järgmist: 39.
  2. Esiteks on ebaõige käsitlus nagu peaks üldkorraldus kujutama endast reaktsiooni konkreetsele sündmusele. Vastavalt haldusakti definitsioonile antakse haldusakte ka selleks, et tekitada isikutele õigusi (HMS § 51 lg 1). Haldusakti vastuvõtmiseks ei pea eelnema mingit 12 sündmust, haldusakte võib vastu võtta ka sündmuse ärahoidmiseks (näiteks jaanipäeval linnas lahtise tule tegemise keeld). Haldusakti vastuvõtmise eelduseks ei ole seega mitte sündmus vaid vajadus. Antud juhul esines vaieldamatult vajadus Aluste vastuvõtmiseks, kuivõrd nagu ka kaebajad leiavad, on RKS §-s 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriumid liiga abstraktsed, et neid otse kohaldada. Seega on kaebaja käsitlus üldkorraldusest kui reaktsioonist mingile sündmusele asjakohatu. 39.
  3. Väide selle kohta, nagu reguleeriks Alused ajas piiramata hulgal haldusmenetlusi, on selges vastuolus nii otsuse endaga kui faktiliste asjaoludega, mis kõik on kaebajatele teada. Haigekassa võtab igaks aastaks vastu uued Alused nagu näha järgmisest loetelust: Eesti Haigekassa nõukogu otsus
  4. november 2001 nr 32 Raviteenuse osutajatega lepingute sõlmimise alused, raviteenuste kättesaadavuse tingimused ja lepingupartnerite valiku põhimõtted - reguleerib
  5. aasta valikut; Eesti Haigekassa nõukogu otsus
  6. november 2002 nr 36 Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused - reguleerib 2003.aasta valikut ja tunnistab kehtetuks eelmise. Eesti Haigekassa nõukogu otsus
  7. detsember 2003 nr 32 Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused - reguleerib
  8. aasta valikut ja tunnistab kehtetuks eelmise. Eesti Haigekassa nõukogu otsus
  9. oktoober 2004 nr 21 Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused reguleerib
  10. aasta valikut ja tunnistab kehtetuks eelmise. Eesti Haigekassa nõukogu otsus
  11. oktoober 2005 nr 19 Ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu tähtaja üle otsustamise tingimused - reguleerib 2005.aasta (tegelikult 2006.aasta) valikut ja tunnistab kehtetuks eelmise. Kusjuures kõik Eesti Haigekassa nõukogu otsused on kogu aeg kättesaadavad aadressil http://www.haigekassa.ee/higekassa/otsused/. 39.
  12. Alused reguleerisid ainult neid haldusmenetlusi, mis viidi läbi isikute leidmiseks, kellega sõlmida ravi rahastamise leping alates
  13. aprillist
  14. Aluste punktiga 12.1 tunnistati kehtetuks eelmine lepingupartnerite konkurssi reguleerinud Eesti Haigekassa nõukogu
  15. detsembri 2003 otsus nr
  16. Alused omakorda tunnistati kehtetuks enne uue konkursi tegemist. Seega ei olnud Alused kunagi suunatud määratlemata arvu haldusmenetluste reguleerimisele tulevikus, vaid ainult nende haldusmenetluste reguleerimisele, mille käigus otsustati, kellega sõlmitakse ravi rahastamise leping algustähtajaga
  17. aprill
  18. a. Asjaolu, et sõlmitava lepingu pikkus võib olla üks aasta, kolm aastat või viis aastat ei tähenda, et lepingu sõlmimise menetlus kestaks niivõrd kaua. 39.
  19. Ebaõige on ka väide selle kohta, et Alused reguleerivad teoreetiliselt piiramatu arvu isikute käitumist.

§ 36

lg 1 kohaselt võib Haigekassa sõlmida ravi rahastamise lepingu vaid tervishoiuteenuse osutajaga. Tervishoiuteenuse osutajad kuuluvad kõik registreerimisele ja nende üle peab arvestust Tervishoiuamet. Seega on isikute ring, kes võivad üldse selles haldusmenetluses osaleda, piiratud ja ette ära määratletud ning vajadusel ka mingi ajahetke seisuga lihtsasti üheselt kindlakstehtav.

  1. Põhiseadust tuleb tõlgendada antud ajas ja ruumis. Kuna Põhiseaduse vastuvõtmisel ei olnud võimalik ette näha kõiki avalik-õiguslikke isikuid, siis on ainuvõimalik Põhiseaduse tõlgendus, mille kohaselt avalik-õiguslikud juriidilised isikud on pädevad vastu võtma üldakte oma autonoomia piires. Avalik-õiguslikku isikut luues annab riik üle osa oma regulatsioonimonopolist, mis on vajalik avalik-õiguslikul isikul oma funktsioonide täitmiseks. Vastasel korral ei oleks tegemist enam avalik-õigusliku isikuga (iseseisev isik), vaid riigiorganiga (mitteiseseisev isik). Haigekassale on pandud Eesti Haigekassa seadusega ja ravikindlustuse seadusega ülesanne (= antud autonoomia) korraldada efektiivselt ravikindlustust ning sellest tuleneb ka Haigekassa pädevus kehtestada seadusest tulenevaid nõudeid arvestades täpsemad kriteeriumid lepingupartnerite valikuks.
  2. Täiesti arusaamatuks jääb väide, et Alused ei ole heteronoomne

§ 36suhtes ja Haigekassa muudab seadust.

Kaebajad ei ole suutnud tuua ühtegi näidet oma väite 13 kinnituseks. Ilmselt on kaebajad seisukohal, et Alused saaksid korrata ainult seaduse teksti ning igasugune kõrvalekalle seaduse tekstist tähendaks praeter legem määrust. Selline käsitlus on selgelt asjatundmatu. Määrusega võib ja peabki täpsustama seaduses sätestatud kriteeriume, sest vastaselt korral muutuks määruse vastuvõtmine üldse mõttetuks.

  1. Praeter legem määrused on õiguslikku vaakumit likvideerivad määrused ehk uut õigust loovad määrused. Seega tuleb esitada küsimus, kas olukord on õiguslikult reguleerimata. Kaebajate käsitluses on regulatsioon puudu, mida kinnitab nende taotlus puudumine tunnistada Põhiseadusega vastuolus olevaks. Vastustaja on seisukohal, et mingit õiguslikku vaakumit ei ole ja sellest tulenevalt ei looda uut õigust, mistõttu Alused kõigest täpsustavad RKS §-s 36 sätestatud kriteeriume ja on seega inter legem. Seega vastus küsimusele sõltub sellest, kas rahuldada kaebajate kolmas taotlus – alustada järelevalvemenetlus seoses õigustloova akti andmata jätmisega.
  2. Kaebajad on Alustele ette heitnud ka seda, et tegemist on osaliselt contra legem määrusega, kuna Alustes sätestatakse RKS §-s 36 sätestatud kahe kriteeriumi mittehindamine. Haigekassa on põhjendanud, miks neid kriteeriume ei hinnata – mõõdetavad asjaolud puuduvad. Seega saaks hindamise tulemusena kõik isikud ühepalju punkte ning hindamata jäetud kriteeriumite hindamine ei mõjutakse seega kuidagi lõpptulemust, s.t. seda, milliste tervishoiuteenuse osutajatega Haigekassa sõlmib ravi rahastamise lepingu. Kaebajad aga unustavad, et Põhiseadusega saab vastuolus olevaks tunnistada ainult selle normi, mis on asjassepuutuv, s.t. mis omab otsustavat tähtsust asja lahendamisel ja asi tuleks teistmoodi lahendada, kui säte oleks tunnistatud Põhiseaduse vastaseks.3-4-1-33-
  3. Antud juhul ei oma nende kahe kriteeriumi kohaldamine või mittekohaldamine mitte mingisugust tähendust lõpptulemusele.
  4. Menetluse läbiviimisel on Haigekassa juhindunud haldusmenetluse seadusest. Väita, et haldusmenetluse seaduses sätestatud regulatsioon ei ole piisav haldusmenetluse läbiviimiseks tähendab, et enamik haldusmenetlusi, mida Eesti käesoleval ajal läbi viiakse on vastuolus põhiseadusega. Pealegi ei ole vaidluse all menetluse õiglus iseenesest, vaid küsimus sellest, kas kehtestatud kriteeriumite alusel pidanuks kaebajad saama ravi rahastamise lepingu või mitte. Vastus sellele küsimusele ei sõltu kohaldatavast menetlusest– kaebajad ei väärinud hinnatud kriteeriumite alusel ravi rahastamise lepingu sõlmimist.
  5. Etteheited valikukriteeriumite konkreetsusele on samuti otsitud ja tulenevad lähtepunktist, et kaebajad ei osutunud kriteeriumide alusel valituks. Haigekassa on soovinud Alustega täpsustada RKS §-is 36 sätestatud kriteeriume. Haigekassa poolt täpsustatud kriteeriumide kohta leiavad kaebajad, et need on täpsemad kui ravikindlustuse seaduses sätestatud kriteeriumid ning seetõttu ei tohi neist juhinduda. Teisalt leiavad kaebajad, et Alused on siiski liiga üldised, et kaebaja saaks ette näha tagajärgi, mida tema käitumine kaasa toob. Kui aga Alused on liiga üldised, siis on ammugi liiga üldised RKS §-s 36 sätestatud kriteeriumid. Siiski leiavad kaebajad, et Haigekassa saab kohaldada otse RKS §-s 36 sätestatud kriteeriume ilma neid üldse täpsustamata ning ei soovi tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks RKS §-s 36 sätestatud kriteeriume. Seega on kaebajad seisukohal, et RKS §-s 36 sätestatud kriteeriumid on piisavalt selged, et kaebaja saab hinnata, kas Haigekassa sõlmib temaga ravi rahastamise lepingu või mitte.
  6. Erinevalt Saksamaale ümberasunute vara tagastamise küsimusest ei ole antud juhul Riigikogu jätnud küsimust reguleerimata, vaid on kehtestatud põhinõuded ning andnud võimaluse Haigekassale neid põhinõudeid täpsustada. Tegemist ei ole õigusselgusetusega nagu ORAS § 7 lõike 3 puhul, kus on küsimuse lahendamine delegeeritud riikidevahelisele kokkuleppele. Tegemist on õigusselge olukorraga, mida kinnitab ka näiteks fakt, et vaidlusi ravi rahastamise lepingu sõlmimise üle on ainult üksikuid. 14 47.Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et tervishoiuteenuse osutajate vahel avaliku ressursi jagamiseks on olemas nii menetluskord kui ka kriteeriumid, mis võimaldavad teha Põhiseadusega kooskõlas olevaid otsuseid Haigekassal. KOHTU SEISUKOHT
  7. Vastavalt HKS § 5 lg-le 1 on haigekassa Eesti Haigekassa seadusega loodud avalikõiguslik juriidiline isik. HKS 2 lg 1 kohaselt on haigekassa eesmärk ravikindlustushüvitiste võimaldamine ravikindlustuse seadusele, muudele õigusaktidele ja haigekassa eelarves ettenähtud ravikindlustuse kuludele. Vaidlustatud otsuses nr 92 osutatud HKS § 2 lg 2 p 1 kohaselt korraldab haigekassa oma eesmärgi saavutamiseks ravikindlustust, tagades ravikindlustusraha efektiivse ja otstarbeka kasutamise. HKS § 3 p 1 kohaselt on haigekassal kohustus Eesti haigekassa seadusest ja ravikindlustuse seadusest, haigekassa põhikirjast ning teistest õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid tervise edendamise, haiguste ennetamise ja tervishoiuteenuste eest tasumiseks ning muude ülesannete täitmiseks.
  8. Vaidlustatud otsuse õigusliku alusena osutatud

§ 35

lg 1 kohaselt võtab ravi rahastamise lepinguga haigekassa kindlustatud isikult üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt lepingus ja õigusaktides sätestatud tingimustele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on ravi rahastamise leping haldusleping. Ravi rahastamise lepingule kohaldatakse haldusmenetluse seaduse 7. peatüki sätteid käesolevas seaduses sätestatud erisustega. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.detsembri 2005 kohtumääruses nr 3-31-73-05 on leitud: “

ei sisalda üldviidet haldusmenetluse seaduse kohaldamisele selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele. Samas näeb

§ 35

lg 2 ette, et ravi rahastamise leping on haldusleping ja sellele kohaldatakse HMS 7. peatüki sätteid

-s sätestatud erisusi arvestades. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt märkinud, et eriseaduses ettenähtud haldusmenetluses HMS kohaldamisele viitamata jätmisel tuleb HMS regulatsiooni siiski kohaldada, kui eriseadus ei reguleeri menetlust HMS-ga võrreldava mahu, tiheduse ja detailsusastmega ega taga isikule HMS-ga võrreldavat menetluslikku õiguskaitset (vt nt RKHK 4. aprilli 2003. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-32-03, p 12 – RT III 2003, 11, 111). Seetõttu tuleb ka

alusel läbiviidavas haldusmenetluses antavate haldusaktide teatavakstegemisel lähtuda HMS nõuetest (vt ka RKHK

  1. mai
  2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-12-05, p-d 10, 11 – RT III 2005, 17, 171).“ Käesolevas asjas nähtub 16.mai 2005 vaideotsustest ja vaidlustatud otsusest nr 92, et menetluse läbiviimisel on Haigekassa juhindunud muuhulgas ka haldusmenetluse seadusest.
  3. Vastavalt kuni 01.04.2005 kehtinud HKS § 12 lg 1 punktile 23 haigekassa nõukogu kinnitab

§ 22

lõikes 1 nimetatud lepingu tüüptingimused ja § 36 lõikes 4 sätestatud asjaolude hindamise alused. Seega on seadusandja volitanud Haigekassat eridelegatsiooni korras andma välja konkreetse sisuga õigusakti ühes konkreetses küsimuses, s.o sätestada alused

§ 36lg-s 4 sätestatud asjaolude hindamiseks.

Seega ei ole vaidlusalusel juhul tegemist määrusandlusõiguse või muude üldaktide andmise õiguse delegeerimisega Haigekassale, nagu ekslikult leiavad kaebajad. Käesoleval juhul ongi Haigekassa nõukogu 28. oktoobri 2004 otsusega nr 21 kinnitanud „Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused“ (Alused) (tl 47-55). Aluste punkti 1.1 kohaselt hindab Haigekassa ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamiseks

§ 36lg-s 4 sätestatud asjaolusid Alustes sätestatud alusel ja korras.

  1. Riigikohtu halduskolleegiumi 07.05.2003 määruses nr. 3-3-1-31-03 leidis Riigikohus: „… See, kas õigusakt vormistada ja avaldada üld- või üksikaktina (määrusena või korraldusena), peab tulenema õigusakti sisust, täpsemalt regulatsiooni tegelikust 15 konkreetsusastmest. /…/ Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
  2. aprilli
  3. a otsuses asjas nr 3-4-1-4-02 p-s
  4. Senises kohtupraktikas on üksnes seaduse puhul leitud, et nii üld- kui ka üksikregulatsioone sisaldavat seadust tuleb tervikuna käsitada õigustloova aktina (Riigikohtu üldkogu
  5. märtsi
  6. a otsus asjas nr 3-4-1-1-00 p 12). Vastavalt HMS § 51 lg-le 1 on haldusakti kui üksikakti olemuslikuks tunnuseks üksikjuhtumi reguleerimine. Viimane ei samastu täielikult sellega, kas akti adressaatide ring on selle aktiga kindlaks määratud või mitte. Üksikjuhtumi reguleerimisega võib olla tegemist ka siis, kui regulatsiooni adressaatide ring õigusaktist otseselt ei nähtu. Sellist haldusakti nimetatakse HMS § 51 lg 2 kohaselt üldkorralduseks, mille üheks liigiks on ka konkreetse asja avalik-õiguslikku seisundit reguleeriv haldusakt. /…/ Ka asjaolu, et õigusakt vajab konkretiseerimist tema alusel antavate täiendavate haldusaktidega, ei välista konkretiseeritava akti käsitlemist üksikaktina. Keerulisematel juhtudel võib lõplikule haldusaktile eelneda eelhaldusakti andmine. Kolleegium leiab, et üldja üksikaktide vahel ei ole selget piiri. Õigusnormi konkreetsus ja abstraktsus on suhtelised mõisted. Õiguspraktikas tuleb ühe või mitme aktis märgitud isiku õiguste ja kohustuste reguleerimiseks antud akti alati pidada üksikaktiks, vaatamata sellele, et see võib puudutada ka kolmandate isikute õigusi, kohustusi ja huve.“ Eelosutatud Riigikohtu lahendis leidis Riigikohus, et konkreetse objektiga seotud vaidlusi ei ole, vaatamata puudutatud isikute suurele ringile, mõistlik lahendada õigustloovate aktide õiguspärasuse kontrollimiseks ettenähtud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses, mille vahetuks algatamiseks puudutatud isikul võimalused. Üksikakti on aga halduskohtus võimalik vaidlustada igaühel, kes leiab, et aktiga on rikutud tema õigusi. Menetlus üldkorralduse andmisel kaitseb omaniku ja puudutatud isikute huve ja õigusi paremini kui menetlus üldakti andmisel. Haldusmenetluse seaduse vastavates sätetes on arvestatud ka võimalusega, et menetlusosaliste ring võib olla suur. Teisalt tagab üksikaktide vaidlustamisel kehtiv kaebetähtaeg paremini õiguskindluse põhimõttest kinnipidamise.
  7. Kohus ei nõustu kaebajatega selles, et Alused reguleerivad teoreetiliselt piiramatu arvu isikute käitumist. Tulenevalt

§ 36

lg 1 ja lg 4 koosmõjust saavad Aluste adressaatideks olla ainult tervishoiuteenuse osutajad.

§ 36

lg 1 kohaselt sõlmib haigekassa ravi rahastamise lepingu tervishoiuteenuse osutaja või tervishoiuteenuse osutajatega. See nähtub ka Alustest. Nii sätestab Aluste punkt 1.2, et tervishoiuteenuse osutajate valiku läbiviimise aja, erialad, valiku alla kuuluva tervishoiuteenuse osutamise koha ja teenuse vajaduse määrab Haigekassa juhatus, lähtudes kindlustatud isikute vajadusest teenuse järele ja teenuse kättesaadavusest ja riigi tervishoiupoliitikast. Vastavalt tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) §-le 4 on tervishoiuteenuse osutaja tervishoiutöötaja või tervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik. Sama seaduse § 3 lg 2 kohaselt võib tervishoiutöötaja osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud Tervishoiuameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta. TTKS § 57 lg 2 kohaselt peab tervishoiuamet tervishoiutöötajate ja tegevuslubade registreid. Seega kuuluvad kõik tervishoiuteenuse osutajad registreerimisele ja nende üle peab arvestust Tervishoiuamet. Eeltoodust tulenevalt on määratletud isikute ring, kes võivad selles haldusmenetluses osaleda.

  1. Kohus nõustub vastustajaga, et ebaõige on ka kaebajate väide selle kohta, nagu reguleeriks Alused ajas piiramata hulgal haldusmenetlusi. Vastustaja kirjalikust seletusest nähtuvalt võtab Haigekassa igaks aastaks vastu uued Alused. Nimetatu nähtub ka Haigekassa veebilehelt aadressil http://www.haigekassa.ee. Kaebajad ei ole seda väidet vaidlustanud, seega on sellega nõustunud. Seega reguleerisid Alused ainult neid haldusmenetlusi, mis viidi läbi isikute leidmiseks, kellega sõlmida ravi rahastamise leping alates
  2. aprillist
  3. Aluste punkti 12.1 rakendussätetega tunnistati kehtetuks Eesti Haigekassa nõukogu
  4. detsembri 2003 otsus nr 32 „Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise 16 asjaolude hindamise alused“ Kaebajad ei ole kahtluse alla seadnud vastustaja väidet, et Alused omakorda tunnistati kehtetuks enne uue konkursi tegemist. Haigekassa veebilehelt aadressil http://www.haigekassa.ee/haigekassa/otsused/2005/19/ nähtub, et Haigekassa nõukogu 28.oktoobri 2005 otsuse nr 19 “Ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu tähtaja üle otsustamise tingimused“ punktis 12.1 on tunnistatud kehtetuks Eesti Haigekassa nõukogu
  5. oktoobri 2004 otsus nr. 21 “Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused”. Seega ei olnud Alused suunatud määratlemata arvu haldusmenetluste reguleerimisele tulevikus, vaid ainult nende haldusmenetluste reguleerimisele, mille käigus otsustati, kellega sõlmitakse ravi rahastamise leping algustähtajaga
  6. aprill
  8. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Alused on üksikakt. Üksikakti ei ole võimalik jätta kohaldamata ja põhiseadusevastaseks tunnistada, mistõttu kaebajate selline taotlus tuleb jätta rahuldamata.
  9. Eeltoodut arvestades on põhiseadusega kooskõlas ka Eesti Haigekassa seaduses sisalduv volitusnorm § 12 lg 1 punkt 23 Aluste kinnitamiseks Haigekassa nõukogu poolt.
  10. Kaebajad ei ole Aluseid vaidlustanud. Õigusvastane ja isiku õigusi rikkuv haldusakt tuleb vastava kaebuse alusel tühistada. Vaidlustamata haldusakt kehtib reeglina sõltumata võimalikust õigusvastasusest ja kehtiva haldusaktiga tuleb nii üksikisikutel, haldusorganitel kui ka kohtutel kehtivuse vältel arvestada (HMS § 60 lg 2).
  11. Seega on Alustega kinnitatud

§ 36

lg-s 4 sätestatud asjaolude hindamise alused.

§ 36

lg 4 kohaselt ravi rahastamise lepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab haigekassa järgmisi asjaolusid: kindlustatud isikute vajadus teenuse järele ja teenuse kättesaadavus (p 1); teenuse osutamise kvaliteet ja tingimused (p 2); teenuse hind (p 3); teenuse osutamise võimalikkus vastavalt majutuse standardtingimustel (p 4); tervishoiuteenuse osutajate piirarv (p 5); tervishoiuteenuse osutamise keskmise koormuse näitajad (p 6); riigi tervishoiupoliitika arengusuunad (p 7); varasemate ravi rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohane täitmine tervishoiuteenuse osutaja pool (p 8); maksuvõlgnevuse olemasolu või puudumine ning tervishoiuteenuse osutaja üldine majanduslik seisund (p 9); ravikindlustust ja tervishoidu reguleerivate õigusaktide nõuetekohane täitmine tervishoiuteenuse osutaja või temale tööd andva isiku poolt ( p 10).

  1. Kaebustes vaidlustatud otsuses nr 92 on märgitud, et taotluse hindamisel lähtus haigekassa piirkondlik osakond Alustest. Samuti on otsuses märgitud, et Aluste punkti 1.2 alusel kinnitas Haigekassa juhatus 17.detsembri 2004 otsusega nr 259 „Valikule kuuluvate tervishoiuteenuste, nende mahu ja osutamise kohtade kinnitamine 2005.aastal ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks“ ja
  2. novembri 2004 otsusega nr 241 ravi rahastamise lepingute sõlmimise ja haldamise protseduuri ja ravi rahastamise lepingu miinimummahu arvestuse. Aluste punkti 1.2 kohaselt määrab tervishoiuteenuse osutajate valiku läbiviimise aja, erialad, valiku alla kuuluva tervishoiuteenuse osutamise koha ja teenuse vajaduse Haigekassa juhatus, lähtudes kindlustatud isikute vajadusest teenuse järele ja teenuse kättesaadavusest ja riigi tervishoiupoliitikast. Aluste p 2.
  3. kohaselt lähtub Haigekassa kindlustatud isikute vajaduse tervishoiuteenuse järele ja teenuse kättesaadavuse (

§ 36

lg 4 p) 1 hindamisel ravikindlustuse andmekogu andmetest, samuti epidemioloogilistest ja demograafilistest ning muudest andmetest, statistilistest andmetest ja erialaseltside hinnangutest, mis omavad tähtsust tervishoiuteenuse vajaduse ja kättesaadavuse väljaselgitamisel. Haigekassa juhatuse

  1. detsembri 2004 otsusega nr 259 (tl 58-60) kinnitati ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks valikule kuuluvad ambulatoorse ja statsionaarse eriarstiabi 17 erialad ning ambulatoorse ja statsionaarse eriarstiabi, hooldusravi ja hambaraviteenuste mahud ravijuhtudes ja teenuste osutamise soovitud kohad
  2. aasta ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks piirkondlike osakondade kaupa. Nimetatud otsusega määrati kindlaks valikule kuuluvate ravijuhtude arv Narva linnas neuroloogia alal 3207 ja dermatoveneroloogia alal
  3. Seega arvestas haigekassa

§ 36

lg 4 punktis 1 sätestatud kindlustatud isikute vajadust teenuse järele ja teenuse kättesaadavust Haigekassa juhatuse

  1. detsembri 2004 otsuses nr
  2. Kohus nõustub vastustajaga, et Haigekassa juhatuse
  3. detsembri 2004 otsuse nr 259 näol on tegemist eelhaldusaktiga HMS § 52 lõike 1 punkti 2 tähenduses, kuivõrd sellega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Ravijuhtude arv omab asja lõplikul lahendamisel tähtsust, kuivõrd Aluste punktist 11.1 tulenevalt tehakse ettepanek ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks nendele taotlejatele, kes said kõige suurema osakaalu protsendi ja punkti 11.2 kohaselt kui kõige suurema osakaalu protsendi saanud taotleja/d, arvestades arstide arvu ja patsientide senist arsti valikut, ei kata väljakuulutatud vajadust teenuste järele ja teenuste kättesaadavust, tehakse ettepanek ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks isikutele, kes said järgmise kõrgema osakaalu protsendi. Analoogselt toimitakse kuni väljakuulutatud vajadus teenuse järele on kaetud ja teenuse kättesaadavus tagatud. Seega ei saa Haigekassa valiku tulemuste alusel sõlmida tervishoiuteenuse osutajatega suuremas mahus ravi rahastamise lepinguid kui märgitud Eesti Haigekassa juhatuse
  4. detsembri 2004 otsuses nr
  5. Vaidlustatud otsuses nr 92 on märgitud, et Haigekassa kuulutas
  6. detsembril 2004 välja valiku ravi rahastamise lepingu haigekassa koduleheküljel ja üleriigilistes ajalehtedes valikule kuuluvate tervishoiuteenuste osutamise kohad ja mahud ja juhised taotluste esitamiseks ning taotluste esitamise tähtaja. Vastustaja kirjalikust seletusest nähtuvalt oli Haigekassa juhatuse
  7. detsembri 2004 otsus nr 259 avaldatud Haigekassa kodulehel ja sellele oli viidatud ka valiku väljakuulutamisel. Seega pidid kaebajad olema teadlikud eelhaldusakti olemasolust. Kaebuse esitajad ei ole käesolevas haldusasjas vaidlustanud Haigekassa juhatuse
  8. detsembri 2004 otsust nr 259, mistõttu ei ole käesolevas haldusasjas vaidluse esemeks see, kas valikule pandud ravijuhtude arv on põhjendatud või mitte. HMS § 56 lg 1 teise lause kohaselt esitatakse haldusakti põhjendus haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kuna vaidlustatud otsuses nr 92 on viidatud muuhulgas ka Haigekassa juhatuse
  9. detsembri 2004 otsusele nr 259, on vaidlustatud otsus selles osas piisavalt motiveeritud.
  10. Kohus leiab, et Alustest tuleb piisava selgusega välja, kuidas hinnatakse

§ 36

lg-s 4 ja sätestatud ravi rahastamise lepingu sõlmimise üle otsustamise asjaolusid. Alustes on tabeli kujul konkreetselt välja toodud

§ 36

lg 4 asjakohane punkt, asjaoluna nimetatud punkti tekst, selgelt ja arusaadavalt välja kirjutatud nimetatud punkti nõude hindamise alused ja konkreetne hindepunktide arv. Aluste punktis 2.3 on tabeli kujul välja toodud ravi rahastamise lepingu sõlmimise üle otsustamise üldised hindamise alused ja punktis 3 on tabeli kujul välja toodud ambulatoorse eriarstiabi osutaja ravi rahastamise lepingu sõlmimise üle otsustamise hindamise alused. Alustes on märgitud, et teenuse osutamise võimalikkust vastavalt majutuse standardtingimustele (

§ 36

lg 4 p 4) ei hinnata mõõdetavate asjaolude puudumise tõttu ja tervishoiuteenuse osutajate piirarvu (

§ 36

lg 4 p 5) ei hinnata, kuna õigusaktidega pole kehtestatud teenuse osutajate piirarvu. Seda ei ole Haigekassa hindamise tabelitest (tl 21 ja toimik nr 3-05-478) nähtuvalt ka teinud. Kuna mõõdetavad asjaolud puuduvad, saaksid nimetatud asjaolude hindamisel kõik isikud ühepalju punkte, mistõttu ei mõjutaks see 18 lõpptulemist. Kuna nimetatud asjaolusid ei ole hinnatud ühegi taotleja osas, ei eelista ega diskrimineeri nende asjaolude mittehindamine ühtegi taotlejat. Ülejäänud

§ 36

lg 4 punktides sätestatud asjaoludega on Alustes ja Eesti Haigekassa juhatuse 17. detsembri 2004 otsuses nr 259 arvestatud. Aluste punkti 10.1.1 kohaselt antakse iga asjaolu hindamise aluse kohta hinnang laekunud taotluses esitatud andmete ja dokumentide alusel ja/või haigekassa poolt kogutud tõendite alusel, võrreldes taotluses esitatud andmeid vajadusel ravikindlustuse andmekogu andmetega vastavalt sellele, kas Alustes esitatud nõuded on täidetud või ei ole täidetud. Punkt 10.1.2 selgitab, et Alustes toodud

§ 36

lg-s 4 sätestatud asjaolude hindamise aluste kaalud/mõõdikud on märgitud punkti tabelite veerus „Hindamine“ v.a. juhul, kui asjaolul puudub hindamise alus. Punkti 10.1.3 kohaselt arvutatakse kõikide asjaolude hindamise tulemusena saadud punktide summa osakaal protsentides (edaspidi osakaalu protsent) maksimaalselt võimalikust punktide summast. Protsent arvutatakse kahe koma kohaga. Ja nagu kohus on juba käesolevas otsuses eespool märkinud, Aluste punktist 11.1 tulenevalt tehakse ettepanek ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks nendele taotlejatele, kes said kõige suurema osakaalu protsendi ja punkti 11.2 kohaselt kui kõige suurema osakaalu protsendi saanud taotleja/d, arvestades arstide arvu ja patsientide senist arsti valikut, ei kata väljakuulutatud vajadust teenuste järele ja teenuste kättesaadavust, tehakse ettepanek ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks isikutele, kes said järgmise kõrgema osakaalu protsendi. Analoogselt toimitakse kuni väljakuulutatud vajadus teenuse järele on kaetud ja teenuse kättesaadavus tagatud.

  1. Kuna hindamisel kohaldatavates Alustes on kehtestatud taotlustele antavate punktide süsteem ja täpsed kriteeriumid, mille eest kui palju punkte antakse, on Haigekassa tegelik diskretsiooniruum taotluste hindamisel minimaalne. Samuti on Alustest tulenevalt tagatud taotlejate võrdne kohtlemine taotluste hindamisel.
  2. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise menetlus ja kriteeriumid on reguleeritud ravikindlustuse seaduse 3.peatüki 1.jao
  3. jaotise „Ravi rahastamise leping“ sätetes, Eesti Haigekassa seaduse § 12 lg 1 punktis 23 ja selle alusel kehtestatavates Alustes ning haldusmenetluse seaduses. Seega ei ole see küsimus õiguslikult reguleerimata, mistõttu puudub vajadus algatada kaebajate taotletud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust tervishoiuteenuse osutajate vahel avaliku ressursi jagamisel piisava menetluskorra ja hindamiskriteeriumide osas õigustloova akti andmiseks.
  4. Kuna kaebajad esitasid taotlused ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks perioodiks 01.04.2005 kuni 31.03.2008 Alustest lähtuvalt, siis pidid nad olema teadlikud Aluste punktis 2.3 sätestatud ravi rahastamise lepingu sõlmimise üle otsustamise üldistest hindamise alustest ja punktis 3 sätestatud ambulatoorse eriarstiabi osutaja ravi rahastamise lepingu sõlmimise üle otsustamise hindamise alustest. Nii on Aluste punktis 3

§ 36

lg 4 punktis 2 sätestatud teenuse osutamise kvaliteedi ja tingimuste hindamise alustena märgitud muuhulgas asjaolu, et kui tervishoiuteenuse osutajal on taotluse esitamise päeval tegevusluba päevaravi või päevakirurgia teenuse osutamiseks, saab ta 3 punkti, tegevusloa puudumisel saab tervishoiuteenuse osutaja 0 punkti. Kaebajad kinnitasid kohtuistungil, et neil päevaravi tegevusluba taotluse esitamise päeval puudus (tl 213). Samuti on Aluste punktis 3

§ 36

lg 4 punktis 2 sätestatud teenuse osutamise kvaliteedi ja tingimuste hindamise alustena märgitud uuringute ja protseduuride osakaal erialal. Vastavalt tabelile on teenuse osutajal võimalik saada 4 punkti, kui tema poolt osutatud uuringute ja protseduuride osakaal on 20% ja enam teenuste mahust, kui on vähem kui 20 %, saab 0 punkti. Vastustaja kirjalikust seletusest nähtuvalt Eesti Haigekassa andmebaasi andmete alusel oli T. V. kandnud raviarvetele 53 uuringut/protseduuri ning 1308 ambulatoorset vastuvõttu, kokku seega 19 osutanud 1361 teenust. Uuringu osakaal teenuste kogumahust on seega 4%. T. K. puhul olid vastavad andmed 108 uuringut, 1242 vastuvõttu ja 119 muud teenust, osakaal seega uuringu osakaal teenuste kogumahust 7%. Seega kumbki kaebuse esitaja ei saa kehtestatud kriteeriumide alusel saada punkte uuringute osakaalu eest, kuna osakaal oli mõlemal alla 20%. Kohtuistungil leidis T. K., et Haigekassa andmebaasi andmed võivad olla õiged, sest uuringute arved saadab uuringule saatnud arst Haigekassale (tl 65). T. V. kinnitas kohtuistungil, et mida rohkem uuringuid tehakse, seda kvaliteetsem ravi on (tl 213), seega ta nõustus, et üheks teenuse osutamise kvaliteedi ja tingimuste näitajaks on suurem uuringute ja protseduuride osakaal.. 63. Vaidlustatud otsuses nr 92 on tuginedes otsuses nimetatud õigusaktidele ja taotluste hindamise tulemustele ning Alustes sätestatud lepingu sõlmimise ettepaneku tegemise põhimõtetele otsustatud Haigekassa Viru osakonna tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemuste alusel keelduda ravi rahastamise lepingu sõlmimisest Narvas dermatoveneroloogia erialal T. K.ga põhjendusel, et T. K. ei osutunud valituks seoses hindamise tulemusena saadud väiksema punktide summa osakaaluga protsendiga võrreldes teiste pakkujatega.

§ 36

lg 4 punktis 2 sätestatud asjaolu hindamise tulemusena sai väiksema punktide summa seetõttu, et taotluse esitamise päeval puudus päevaravi tegevusluba ja uuringute osakaal teenuse mahust on vähem kui 20% (Haigekassa andmed) (toimik nr 3 05-478 lk8-9). Samas otsuses on otsustatud Haigekassa Viru osakonna tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemuste alusel keelduda ravi rahastamise lepingu sõlmimisest Narvas neuroloogia erialal T. V.ga põhjendusel, et T. V. ei osutunud valituks seoses hindamise tulemusena saadud väiksema punktide summa osakaaluga protsendiga võrreldes teiste pakkujatega.

§ 36

lg 4 punktis 2 sätestatud asjaolu hindamise tulemusena sai väiksema punktide summa seetõttu, et taotluse esitamise päeval puudus päevaravi tegevusluba. Teenuse kättesaadavus on tagatud teise taotluse esitaja poolt (tl 8-10). Lisaks on Haigekassa 16.mai 2005 vaideotsuses märgitud, et T. V. osas on Haigekassa juhatuse 30.märtsi 2005 otsuses nr 92 jäänud ekslikult märkimata keeldumise põhjusena asjaolu, et ka FIE T. V.l on uuringute ja protseduuride osakaal teenuse mahust vähem kui 20% (tl 17-20). Otsuses nr 92 on selgitatud, et taotluse hindamisel lähtus haigekassa piirkondlik osakond Alustest. Hindamise tulemusel moodustus pingerida, mille alusel selgitati välja taotluse esitaja, kellega Haigekassa sõlmib ajavahemikuks 1.aprill 2005 kuni

  1. märts 2008 ravi rahastamise lepingu väljakuulutatud erialal ja kohas. Kui samal erialal samas kohas oli esitatud taotlus mitme teenuse osutaja poolt, sõlmitakse leping teenuse osutajaga, kes said hinnatavate asjaolude alustest tulenevalt kõige suurema osakaalu protsendi. Kui väljakuulutatud vajadus teenuse järele ja kättesaadavus ei ole nimetatud teenuse osutaja poolt kaetud, tehakse ettepanek lepingu sõlmimiseks isikutele, kes said järgmise kõrgema osakaalu protsendi, toimides analoogselt kuni väljakuulutatud vajadus teenuse järele on kaetud ja teenuse kättesaadavus tagatud. Seega on vaidlustatud otsuses selgelt ja arusaadavalt toodud kaebajatega ravi rahastamise lepingu sõlmimisest keeldumise asjaolud.
  2. Hindamise tabelist nähtuvalt sai T. K. hindamisel 53 punkti ehk 88,33% maksimaalsest 60 punktist, samas võitjaks osutunud OÜ Tervisekeskus Ljumam sai 100% punktidest (toimik nr 3-05-478 lk 54). Seega tuli Aluste punktist 11.2 tulenevalt Haigekassal teha ettepanek ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks OÜ-le Tervisekeskus Ljumam. Kuna OÜ Tervisekeskus Ljumam oli valmis pakkuma teenust ka kõigi 6247 ravijuhu ulatuses (tl 121-123 OÜ 20 Tervisekeskus Ljumam taotlus), siis ei tekkinud Haigekassal vajadust sõlmida lepingut kellegi muuga kui valiku võitjaga. Hindamise tabelist nähtuvalt sai T. V. hindamisel 53 punkti ehk 88,33% maksimaalsest 60 punktist, samas, võitjaks osutunud OÜ Almeda Kliinik sai 100% punktidest (tl 21). Seega tuli Aluste punktist 11.2 tulenevalt Haigekassal teha ettepanek ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks OÜ-le Almeda Kliinik Kuna OÜ Almeda Kliinik oli valmis pakkuma teenust ka kõigi 3207 ravijuhu ulatuses ( tl 107-109 OÜ Almeda Kliinik taotlus), siis ei tekkinud Haigekassal vajadust sõlmida lepingut kellegi muuga kui valiku võitjaga. Seega on otsus nr 92 kaebajate osas sisult õiguspärane. HMS § 58 kohaselt ei saa nõuda sisult õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele.
  3. Kohus leiab, et vaidlustatud otsus nr 92 ei piira kaebajate ettevõtlusvabadust. Kaebajatel säilib õigus osutada tervishoiuteenuseid sõltumata sellest, et nendega ei sõlmitud ravi rahastamise lepingut. 66.

§ 36

lg-st tulenevalt ei ole Haigekassa kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. Arvestades nimetatud sätet ja HKS § 3 punkti 1, mille kohaselt on haigekassal kohustus Eesti haigekassa seadusest ja ravikindlustuse seadusest, haigekassa põhikirjast ning teistest õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid tervise edendamise, haiguste ennetamise ja tervishoiuteenuste eest tasumiseks ning muude ülesannete täitmiseks, on alusetu kaebuse väide, et vaidlustatud otsus nr 92 piirab kaebajate konkurentsivabadust ja õigust osutada võrdsetes konkurentsitingimustes tervishoiuteenust.

  1. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et vaidlustatud otsus nr 92 on õiguspärane. Vaidlustatud otsuses on selgelt ja arusaadavalt toodud kaebajatega ravi rahastamise lepingu sõlmimisest keeldumise asjaolud. Otsuses on viidatud asjasse puutuvatele ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse sätetele. Samuti on viidatud otsuse aluseks olevatele Haigekassa nõukogu ja juhatuse otsustele, mis on avaldatud Haigekassa kodulehel internetis. Otsusest nähtub, et Haigekassa on kaalunud kõiki olulisi asjaolusid. Seega vastab vaidlustatud otsus kohtu hinnangul HMS §-s 56 sätestatud nõuetele.
  2. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohtuotsus tehakse kaebajate kahjuks, on menetluskulusid kandvaks pooleks kaebajad. Vastustaja taotleb kaebajatelt välja mõista advokaadi õigusabi eest summas 51 276 krooni. Vastustaja esindaja esitas kohtule ärakirjad Advokaadibüroo Raidla & Partnerid arvetest nr 157,158 ja 1165, millel on märgitud tööde kirjeldus ja töödeks kulutatud aeg ning tunnitasu, samuti Advokaadibüroo Raidla & Partnerid 26.06.2006 õiendi, millest nähtuvalt on nimetatud arvete alusel laekunud Haigekassalt arvetel märgitud summad ning väljavõtted Hansapanga Telehansa. Net-ist nimetatud summade laekumise kohta (tl 203-210). HKMS § 92 lg 10 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohtu 24.04.2001 otsuses nr 3-3-1-19-01 on Riigikohus leidnud, et isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabi tellimise advokaadilt. Riigikohtu halduskolleegiumi 10.05.2001 määruses nr 3-3-1-11-01 leidis Riigikohus, et haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas 21 otsustama, kas haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele (vt. ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. aprilli
  4. a. otsus haldusasjas nr. 3-3-1-19-01). Käesolevas asjas esindas Haigekassat Advokaadibüroo Raidla & Partnerid vandeadvokaat Ants Nömper. Samas nähtub Haigekassa interneti koduleheküljelt, et Haigekassa keskosakonna koosseisus on juriidiline osakond, milles on teenistuses osakonna juhtaja, peajurist ja kaks juristi. Kohus leiab, et nimetatud asjaolu ja antud vaidluse iseloomu ja keerukust arvestades ei olnud Haigekassal põhjendatud vajadust välise õigusabiteenuse tellimise järele, mistõttu peab kohus vastustaja õigusabikulude väljamõistmist kaebajatelt ebaõiglaseks ja jätab vastustaja kohtukulud tema enda kanda. Aili Maasik Kohtunik 22

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.