Obsah (5)

§ 6§ 8§ 63§ 64§ 67

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 20.11.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-07-1888 Haldusasi A. K. kaebus Tallinna Vangla

), Vangla Sisekorraeeskirjadega (VSKE). Antud distsiplinaarrikkumine on kaebajale tahtlikult fabritseeritud Tallinna Vangla ametnike poolt ja teda on karistatud alusetult 7 ööpäevase kartserikaristusega. Käskkirja tutvustati 05.07.07.a., kuid antud käskkiri oli Tallinna Vangla poolt registreerimata, mistõttu on vaidlusalune käskkiri õigusnormide vastane ja ebaseaduslik. Temale tutvustati ettekannet Tallinna Vangla neljanda salga kontaktisiku poolt 08.06.07.a.09.06.07.a. ja selles oli etteheide, nagu oleks ta suitsetanud selleks mitte ettenähtud kohas. Kuid oma seletuses kirjutas ta üksikasjalikult, et kambrikaaslane (mustlane) tuli suitsuruumist ja ulatas kaebajale koridoris pooliku suitsu, kuna lubas pool suitsu jätta kaebajale. Kui ta võttis koridoris pool suitsu vastu ja hakkas minema suitsuruumi, siis helises loenduse kell ning ta läks üleantud suitsuga suitsuruumi ja kustutas selle ära. Suitsuruum on kaebaja kambri nr 51 kõrval. Kuigi Tallinna Vangla direktori käskkirjas oli ära märgitud, et suitsetamise koht on „ pesuruumis,“ siis jätab direktor arvestamata, et Tallinna Vangla neljandas salgas on suitsuruum olemas ja selleks ei ole mitte pesuruum, vaid suitsetamiseks ettenähtud suitsetamiskoht. Arusaamatuks jääb Tallinna Vangla seatud eesmärk.

§ 6

lg 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, mitte vastupidi. Kaebaja, kui kinnipeetava, suhtes fabritseeritakse tahtlikult Tallinna Vangla administratsiooni poolt ettekandeid ja teda karistatakse õigusnorme rikkudes. Tallinna Vangla direktori käskkirjaga on tahtlikult rikutud ka

§ 8kinnise vangla üldtingimusi, millega on piiratud kaebaja õigusi.

11.10.07.a. saabunud kaebuse täienduses märgib, et kaebajale tutvustatud käskkiri ja ka väljastatud käskkirja koopia oli registreerimata vangla poolt ja see on õigusvastane, kuigi käskkirjal oli Tallinna Vangla direktori allkiri. Kui kaaskinnipeetav V. I. tuli suitsuruumist koridori ja kui tema väljus oma toast, siis V. I. ulatas kaebajale pooliku põleva suitsu, mille ta võttis vastu. Seda tegevust nägi Tallinna Vangla ametnik. Vangla ametnik oleks pidanud kirjutama ettekanded mõlema isiku peale, mitte ainult tema peale. Kohtuistungil kaebaja leidis, et tuleb tühistada karistuse määramine käskkiri nr 583-d, mille tõttu ta pidi kartseris olema 7 päeva. Karistust kandis ajavahemikus 10.0807.a. kuni 17.08.07.a. V. I. suitsetas suitsuruumis, see on kambri 51 kõrval, kuna eelneva kokkuleppega teeb kaebaja suitsu temaga kahepeale. Kokkulepe kehtis selle päeva kohta ja kokkuleppe kohaselt läksid nad kordamööda suitsuruumi ja kui üks teeb pool suitsu ära, siis läheb teine sinna ruumi ja lõpetab sama suitsu. Suits on vahepeal aknalaua äärel, seda ära ei kustutata. Vaidlusaluse sündmuse päeval juhtus aga nii, et kaebaja jäi kambrisse 51 kauemaks ja V. I. tuli suitsuga kambri nr 51 ukse juurde, tegi ukse lahti ja kutsus teda suitsu tegema. Kaebaja tuli uksest välja, samal ajal kõlas loenduse kell. Ametnikest H.Renn tegi ringkäiku ja kontrollis, et kedagi ei oleks tualettruumis. Kuna ametnik oli ringkäigul, siis H.Renn nägi, et kaebaja võttis V. I.e käest suitsu. Ametnik ütles, et loendus hakkas ja kas ei kuulnud kella; kaebaja võttis suitsu kätte, kuid ei vastanud ametnikule sõnagi, läks ja kustutas suitsu ära ning pani pool allesjäänud suitsu endale taskusse. Seejärel läks ta kambrisse tagasi, kuna algas rivistus. Teisi ametnikke juures ei olnud ning teine ametnik oli värava juures teises koridori otsas, kuid kes see oli, seda kaebaja ei mäleta. 2 Kaebaja ei tea, miks V. I.elt ei võetud kirjalikku seletust, ehkki V. I. kuulati ära ametnik S.Roopõld poolt. H.Renn oli järgmise päeva hommikul tööl ja ta teavitas kaebajale, et kirjutas eilse kohta ettekande. V. I. vabanes vanglast kuu või poolteist tagasi ja kaebaja ei taibanud teda tunnistajaks paluda ning ei võtnud kirjalikku seletust ka varem. Kui ta oleks võtnud temalt koheselt ise kirjaliku seletuse, ei oleks vangla seda seletuskirja vastu võtnud. Ise esitas ta seletuse 14.06.07.a. ja märkis, et V. I. tuli ukse juurde suitsuruumist, so kambri 51 kõrvalt; veel seletas, et ta võttis suitsu vastu ja läks suitsuruumi, kustutas selle ära. Suitsetada ta ei saanud, ka ei tõmmanud ühtegi mahvi, seejuures oli ametnik temast vaid 1,5 m kaugusel.

§ 6

ütleb, et ametnik peab suunama kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele, kuid seadus ütleb, et vangla peab ka käituma nii, et oleks ühene arusaamine, vangla ise ei tohiks tekitada korralagedust. Käskkirjade üleandmisel ja paljundamisel tekitati vangla poolt segadusi. Karistuste määramisel nähtub, et kui ametnik tahab midagi näha, siis ta näeb ja kui ei taha näha, siis ei näe. Seega saab asju fabritseerida. Päeval oli olnud ametnikega väike konflikt ja selle eest maksti koheselt ka kätte, selle tõttu loeb vangla tegevuse ebaõigeks. V. I.el ei ole selliseid sõnavahetusi, selle tõttu temale midagi ei tehtud, ehkki V. I. liikus ringi suitsuga. Kaebaja toob näite konfliktiteemadest: kevadel tegi ta ettepaneku paigaldada õue pingid, kuid need jõudsid kohale alles sügisel. Ise püüab ta ametnikega rääkida võimalikult vähe. Märgib, et tal ei ole 10 karistust, on 6 karistust eelmise neljapäeva seisuga; üldse moodustab karistuse ajast kartseris viibitud ajana kokku 3 aastat; teab, et kokku on määratud 85 karistust kogu vangistuse aja kestel. Käskkirja, mis oli temale üle antud ja tehtud 05.07.07.a., ilmselt enam olemas ei olegi. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Tallinna Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Kaebajat on karistatud Tallinna Vangla direktori 05.07.07.a. käskkirjaga nr 583 – d ja määratud karistuseks 7 ööpäeva kartserit ning seati piirangud kartseri karistuse kandmise ajal

§-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 alusel. Karistus määrati suitsetamise eest selleks mitte ettenähtud kohas. Vastavalt

§ 63

lg 1 on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45-ks ööpäevaks.

§ 64

lg 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 informeeritakse kinnipeetavat distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse; kinnipeetaval on õigus anda seletusi. Lõige 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse, millele kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Vastavalt lõikele 4 määrab distsiplinaarkaristuse vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Lõike 5 kohaselt lisatakse materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse. VSKE § 97 lg 1 kohaselt koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll, kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises. Sama paragrahvi lg 2 sätestab protokolli kantavad andmed, sh peab protokollis sisalduma viide kinnipeetavalt võetud seletusele, 3 distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud, ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta, tunnistajate nimed. VSKE § 98 kohaselt lisatakse protokollile tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta ja õiend kartserisse paigutamise kohta. Tallinna Vangla direktori 05.07.07.a. käskkirjaga nr 583-d määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks 7 ööpäeva kartserit, kuna isik rikkus vangistusseaduse § 67 p 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning Tallinna Vangla kodukorra punkti 13.7, mille kohaselt suitsetamine on lubatud ainult selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades. Vastustaja selgitab distsiplinaarmenetluse käiku alljärgnevalt. Vangistuosakonna valvuri Heino Renni poolt on koostatud ettekanne nr 1028 selle kohta, et 06.06.07.a. kell 19.55 kaebaja suitsetas kohas, mis ei olnud selleks ettenähtud koht ning ta ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele lõpetada rikkumine. Kaebaja esitas seletuskirja 14.06.07.a. Distsiplinaarmenetluse protokollist, mis on koostatud vangistusosakonna inspektor – kontaktisiku S.Rooalliku poolt, nähtub distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud ja ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta. Protokolli on kinnipeetavale tutvustatud allkirja vastu. Karistuse ettepanekuks on toodud kinnipeetava paigutamine 7 ööpäevaks kartserisse, kuna kinnipeetav eiras vangistusalaseid õigusakte. Seega on Tallinna Vangla direktori 05.07.07.a. käskkirja nr 583-d alusel kaebaja pannud toime

§ 67

punkti 1 ning Tallinna Vangla kodukorra punkti 13.7 alusel distsipliinirikkumise – kinnipeetav suitsetas selleks mitte ettenähtud kohas. Vaidlusaluse käskkirja on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu, mistõttu Tallinna Vangla direktori 05.07.07.a. käskkiri nr 583-d on õiguspärane. Vangla palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kohtukulud jätta kaebaja kanda. Kohtuistungil vastustaja märgib, et oma seletuskirjas tunnistab kaebaja, et tegi kahepeale suitsu: „V.“ tuli kambri ukse peale ja ulatas pool suitsu. Ebaloogiline on väide, et kaebaja ei tõmmanud ühtegi mahvi; see ei ole usutav. Vastustaja esindaja rääkis tunnistajate S.Rooalliku ja H.Renniga. Kaebajal on komme liikuda edasi tagasi, ta ei suuda paigal seista. Ka kohtusaalis liigub ta edasi-tagasi ning ka sündmuse ajal käis niimoodi ja sellise käimise ajal ta suitsetaski. Kuna ta suitsetas liikumise ajal, oli oma kambri ja koridori lävel liikvel, siis ei saa väita, et suitsetas ettenähtud kohas. Karistus määrati ikkagi selle tõttu, et ta suitsetas ja ametnikud nägid teda suitsetamas ning muid põhjusi karistuse määramiseks ei esinenud. Tallinna Vanglal puudub alus kahelda oma töötajate ütlustes. Ametnik S.Rooallik, kes oli kohtus tunnistajaks käesolevas asjas, kinnitas asjaolusid ning märkis, et oli mõneti lohakas menetluse kestel, kuna eksis märke tegemisel, missugune oli lubatav suitsetamise ruum. Kuid see eksimus ei muuda sisulisi asjaolusid. Käskkirjas märgiti, et selleks oli pesuruum, kuid selleks kohaks ei ole pesuruum. Kambrid järjestuvad nii, et on kamber nr 51, siis on suitsuruum ja siis tuleb pesuruum, see on otsaseinas, kambrid asuvad kahel pool. S.Rooallik on noorspetsialist ja ta alles lõpetas akadeemia ja eksis ruumi nimetamisel, kuna ta oli sündmuse ajaks vähe töötanud. Käskkirja alusmaterjal liikus aga kaebajani ja tal oli võimalik 4 esitada oma seletus. V.Grilli ettekannet pidi nägema ka kaebaja. Kaebaja tutvus distsiplinaarmenetluse protokolliga 03.07.07.a., st et kõik dokumendid olid kogumis koos ja liikusid kaebajani. Isegi siis, kui V. I. suitsetas, ei näinud ametnik seda ja mida ametnik ei näinud, seda ei saanud ta ettekandes fikseerida. Kui teda ei tabatud, ei saanud keegi koostada ettekannet V. I.e tegevuse kohta; kuna ametnik nägi aga kaebaja tegevust, siis oli tema kohustuseks fikseerida see, mida ta nägi. Suitsuga ei tohi viibida väljaspool ettenähtud suitsetamise kohta. Kaebaja seletus, et koos V. I.ega käidi S.Rooalliku juures, ei üllata esindajat, kuna kinnipeetavad teevad kõik selleks, et ametnikke eksitada ja avaldada mõju. Eelkõige pannakse proovile äsja tööle tulnud ametnikud, et ajada nad segadusse. Kirjaliku seletuskirja võtmise kohustust ei ole, on õigus anda seletus/seletuskiri. Juurdluse läbiviija S.Rooallik ka seletas kinnipeetavale seda, et enne, kui ettekanded lähevad menetlusse, nad registreeritakse. Tallinna Vanglas ongi seletuste võtjad juurdluse läbiviijad ja selle tõttu on loomulik, et seda tegi S.Rooallik, kuna ettekandel on vangistusosakonna juhataja resolutsioon ja sellest nähtub, et asi on suunatud lahendamiseks otseselt S.Rooallikule. Seega on tegutsemise aluseks, ka seletuskirja võtmise aluseks, resolutsioon. Vastustaja ei usu, et kaebaja ei lausunud valvuri märkuse peale ühtegi sõna, kuna teises ettekandes on ära märgitud, et K. vaidles vastu. Kaebaja isiklikud toimikud on täidetud karistuse käskkirjade ja seletustega, kuna ta ei suuda alluda korrale ning jätta vastu vaidlemata. Karistuse määramise ajal oli kümme kehtivat karistust. Vastustaja palub kaebus jätta rahuldamata olenemata sellest, et käskkirjas on ruumi osas ebatäpsus; käskkiri on sisult õige ja rikkumine leidis aset. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, tunnistaja S. Rooallik ütlused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. Tallinna Vangla määras kaebajale karistuse käskkirjaga nr 583-d põhjusel, et A. K. 06.06.07.a. kella 19.55 paiku suitsetas IV sektsiooni koridoris kamber nr 51 ukse juures, mis ei ole suitsetamiseks ettenähtud koht. A. K. väidab, et ta ei suitsetanud koridoris ega kambris, vaid teine kinnipeetav tõi temale suitsu kambri juurde, kui oli eelnevalt suitsetanud pool suitsu. Tema liikus pooliku põleva suitsuga suitsetamise ruumi, mitte pesuruumi ja suitsetamise lubatud kohaks ei ole mitte pesuruum, nagu seda märgib käskkiri.
2. Kohus ja Tallinna vangla nõustuvad, et käskkirjas on märgitud ekslikult, et ettenähtud suitsetamise koht on pesuruumis. Tegelikult on eraldi ruumid pesuruum ja suitsetamise ruum ning kui suitsetamise ruumi asuti remontima, siis lubati suitsetada pesuruumis, kuid sündmuse toimumise ajal pesuruumi suitsetamiseks ei kasutatud. Kaebaja kinnitas, et sündmuse ajal tema ei ole pesuruumi suitsetamise kohana kasutanud. Vangla esindaja ja tunnistaja S.Rooallik kinnitavad, et vangla eksis, kui märkis, et suitsetamise lubatud kohaks oli sel ajal pesuruum. Lubatud kohaks oli suitsetamise ruum ja mitte koridor või kamber nr
3. Seega ei jäänud ülesse vaidlust küsimuses, kas kaebaja pidi suitsetama pesuruumis või suitsetamise ruumis, kuna suitsetamiseks lubatud ruumiks oli 06.06.07.a. suitsetamise ruum. Märgitud eksimus ei mõjuta käskkirja sisu ega moonuta tegelikke sündmusi. Käskkirjas on kaebajale ette heidetud, et ta suitsetas selleks mitte ettenähtud kohas. Kohus on asjaolusid kontrollides tuvastanud, et kaebaja rikkus Tallinna Vangla Kodukorra p 13.7, mille kohaselt suitsetamine on lubatud ainult selleks ettenähtud kohas või märgistatud 5 kohtades ja suitsetamine ei ole lubatud koridoris või kambri juures ega ka kambris. Kaebajale heidetakse ette, et ta suitsetas kambri nr 51 ukse juures ehk koridoris.
4. Lähtudes kaebaja seletustest nähtub, et temal oli eelnev kokkulepe teise kinnipeetavaga, so V. I.ega, keda ta kustub Mustlane Volliks. Suitsu otsustati tõmmata kahepeale, et saavutada kokkuhoid. A. K. väidab, et V. I. tõmbas oma osa suitsust ära ning kuna tema ise hilines suitsuruumi minekuga, siis tuli I. selle suitsuga kambri nr 51 ukse juurde ja kutsus teda suitsetama. Kaebaja väitel tuli ta kambrist välja ja siis kõlas õhtuse loenduse kell. Valvur H.Renn tegi kontrollkäiku ja nägi, et ta võttis V. I.e käest suitsu, mille peale ametnik ütles, et hakkas loendus, kas kaebaja kella ei kuulnud. Tema võttis suitsu kätte, ei vastanud ametnikule sõnagi, läks ja kustutas suitsu ära ning pani pool suitsu taskusse. Ta ei jõudnud teha ühtegi mahvi, kuna ametnik oli tema kõrval, so 1,5 m kaugusel ja teine ametnik oli kaugel koridori otsas. Kohtukaebuses märkis A. K., et kambrikaaslane tuli suitsuruumist ja ulatas temale koridoris pooliku suitsu. Enne kohtusse pöördumist oli A. K. vaidlustanud käskkirja vaides, kuid seal ta märgitud osa kohta asjaolude kirjeldust ei esita. Vaide esitamisel oli kaebaja esile toonud üksnes selle, et suitsetamise ruumiks ei ole pesuruum. V. I.t tunnistajaks ei ole kaebaja märkinud ei vaidemenetluses ega ka kohtukaebuses. Distsiplinaarmenetluse protokollile on A. K. märkinud, et ta sellega ei nõustu, kuna ta kambris ei suitsetanud; kambrikaaslane andis ukse peal suitsu temale ja tema kustutas suitsuruumis suitsu ära, kuna hakkas loendus. 14.06.07.a. esitas kaebaja kirjaliku seletuse distsiplinaarasjas ja märkis, et tegi kambrikaaslasega (Mustlane Volli) kahepeale suitsu ja kui anti loenduse kell, siis tuli Mustlane Volli suitsuruumist kamber nr 51 ukse peale ja ulatas temale pool suitsu, mille ta võttis vastu ja suundus suitsuruumi ning seejärel kustutas suitsu ära. Kaebaja märkis veel, et see peaks olema näha videosalvestusest. 14.06.07.a. koostas S.Rooallik õiendi vangla direktorile, mille kohaselt videosalvestist kontrollides selgus, et kaamera paigaldusnurk otse kaamera all oleva kambri juures tegevust ei jäädvustanud. Seega on A. K. tõepoolest kirjutanud, et ta võttis kambrikaslaselt suitsu kamber nr 51 uksel vastu ja liikus sellega suitsuruumi. Kaebaja vastava seletusega on arvestatud ja menetlusmaterjalist ei puudu eelmärgitust nähtuvalt kaebaja kirjalikud seletused. S.Rooallik vestles kaebajaga ka suuliselt, seega ei ole kaebajal põhjust väita, et ta ei saanud anda seletusi. Vastavalt on märgitud ka distsiplinaarmenetluse protokollis. Menetlusematerjalide juurde võeti ka Heino Renn ettekanne nr
5. Ettekande kohaselt (tlk 21) A. K. kambris viibides suitsetas, so mittemääratud kohal; seaduslikule korraldusele lõpetada rikkumine - ei allunud; hakkas vastu vaidlema. Distsiplinaarmenetluse läbiviijaks määrati S.Rooallik, kes kontrollis asjaolusid. Kohtuistungil tunnistaja S.Rooallik kinnitas, et IV sektsioonis võivad kinnipeetavad käia suitsetamisruumis suitsu tegemas iga ajal, ei saa käia öörahu ja loenduse ajal. Menetluse käigus selgus, et K. ei suitsetanud lubatud kohal, vaid liikus kambri nr 51 juurde põleva suitsuga, mitte vastupidi. Suitsuruum on kaebaja kambri kõrval, kuid H.Renn tunnistas koheselt, et kaebaja tuli põleva suitsuga suitsuruumist ja läks oma kambri juurde ja valvur, kes oli selle sündmuse juures, ei näinud tegutsemas V. I.t. Kambris nr 51 kaebaja ei suitsetanud ja see ei ole ettekandes täpne, kuid karistus määrati põhjusel, et suitsetada ei tohtinud mujal, kui suitsetamiseks lubatud kohas. Kuna ta seisis kambri nr 51 ukse juures põleva suitsuga ja I.t ei nähtud, siis ei saanud ta menetlejana uskuda kaebaja väidet, et V. I. oli asjasse segatud. Mäletab, et valvuri H.Renn seletuse kohaselt andis H. Renn korralduse kustutada suits ära ja kaebaja liikus seejärel suitsuruumi ja kustutas suitsu ära. Kuid selle käigus A. K. oli vastu vaielnud, et suitsuruum on siinsamas. Kaamera paigutuse suhtes arvas tunnistaja, et ilmselt ei saa kaamerat paigutada sellise nurga alla, et oleksid näha ruumid nr 51 ja 52, selle tõttu videosalvestust ta uurida ei saanud. 6
9. Nõustub kaebajaga, et menetluse läbiviimisel kaebaja ja V. I. tulid temaga vestlema ning nad püüdsid väita, et V. I. andis suitsu üle kambri nr 51 juures, kuna suitsu tõmmatakse kahe peale pooleks, kuid teised ametnikud seda ei näinud ja ei saanud kirjutada ettekannet teise kinnipeetava kohta, kuna nähti tegutsemas kaebajat. Eeltoodust nähtub, et menetlejaks määratud S.Rooallik kontrollis üle sündmused kuulates ära kaebaja, V. I.e ja sündmuskohal olnud H.Renni, hiljem V.Grilli ning pidas usaldusväärseks valvur H.Renni ettekannet ja seletust. Kohus nõustub vastustajaga, et puudub mõjuv põhjus mitte usaldada vangla töötajat, kes kaebaja enda väidetel oli temast vahetult 1,5 m kaugusel sündmuse ajal. A. K. kirjeldades sündmust ja kinnitas, et tundis ära valvur H.Renni ja valvur oli temast vaid 1,5 m kaugusel, kuna tuli kontrollkäigule enne õhtust loendust. Kaebaja kirjelduste kohaselt hilines ta suitsetamisele, kuna ta jäi kambrisse kauemaks, mistõttu pidi V. I. teda eraldi tulema kutsuma. Samas nähtub, et kaebaja võttis V. I.elt vastu põleva suitsu siis, kui juba kõlas loenduse kell ja suitsu üleandmine toimus kambri ukse juures. Valvur kontrollis üle ka WC ja pesuruumi. Järeldub, et valvur H.Renn, kes kõnetas kaebajat ja oli kaebajast vahetult 1,5 m kaugusel, pidi nägema A.K. liikumist ning V. I.e liikumist. Kui valvur ei näinud V. I.t sündmuskohal, siis ei saanud ta kirjutada ettekannet teise isiku tegevuse kohta, mistõttu ei ole määratud karistust teisele kinnipeetavale. Samas on jäänud valvur oma ettekande juurde ja ta kirjeldas sündmust ja vestlust kaebajaga. A. K. üksnes erinevalt valvurist väidab, et ta allus koheselt, valvur on kirjutanud, et kaebaja seda ei teinud. A. K.`i seisukoht, et teda nähti vaid põleva suitsuga koridoris ja kambri ukse juures, mitte aga kambris nr 51, kinnitab, et ta viibis koridoris põleva suitsuga, mis tähendab ühtlasi, et ta ka ise kinnitab, et põleva suitsuga viibis ta koridoris, kuid suitsetamise koht ongi mõeldud selleks, et mujal põleva suitsuga ei tohi olla. Suitsetamise all laiemalt saab mõelda mitte üksnes suitsu mahvimist, vaid ka sellega seotud vahepealset tegevust; põleva suitsu vastuvõtmine ning sellega koridoris liikumine on samuti keelatud tegevus. Kaebaja märkis, et tavaliselt jäetakse suits suitsuruumi, kuniks sinna liigub teine kinnipeetav, kuid seekord talitati teisiti. Kohus leiab, et tegelikult puudub mõistlik selgitus, miks seekord talitati teisiti. Kaebaja pidi arvestama, et kui ta võtab vastu koridoris või kambri uksel põleva suitsu, võidakse teda karistada, kuina sutsuruumist väljapoole ei tohi viibida põleva suitsuga. Antud juhul aga menetluse kestel tuvastati, et kaebaja liikus suitsuruumist kambri nr 51 poole ja suitsetas. A. K. vaides ei märgi ära, et asjas osales V. I.; V. I. ei ole ka kirjutanud seletust, ehkki kaebaja oleks võinud paluda tunnistaja ülekuulamist. Kaebaja üksnes oletab, et seletuskirja ei oleks vastu võetud. Kohtul puudub alus kahelda, et valvur H.Renn ei veendunud, kuidas käitus kaebaja. Kui valvur nägi, et A. K. liikus mitte suitsuruumi poole põleva suitsuga, vaid vastupidiselt, siis ei ole karistuse määramist põhjustanud mitte V. I.e tegevus, vaid kaebaja enda tegevus. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et karistus määrati justnimelt temale, kuna tema oli eelnevalt samal päeval esitanud oma nõudmisi. Menetluse läbiviija S.Rooallik oli uus töötaja ning vastustas menetluse objektiivse läbiviimise eest. Kaebuse esitajal temaga sõna-või mõttevahetust ei olnud ja alusetu on kahtlustada, et tema läks kaasa kellegi väidetava intriigiga. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et distsiplinaarmenetluse materjal ei ole usaldusväärne, kuna protokoll koostati kahel korral. Ettekanne oli koostatud ja kirjutatud 06.06.07.a. ja kaebaja kinnitas, et valvur H.Renn tegi talle järgmisel päeval teatavaks, et kirjutas ettekande. 14.06.07.a. koostati menetlusprotokoll (tlk 40), millele kaebaja kirjutas oma seletuse kuupäevaga 20.06.07.a. Sündmuse ajast oli möödunud pikem vahemik; seletuskiri on kaebaja poolt kirjutatud 14.06.07.a. Seega nähtub, et 7 kaebaja sai kirjaliku seletuse anda lisaks suulisele, kuna tunnistaja S.Rooallik kinnitas kaebaja väidet, et järgmisel päeval sündmusest tuli kaebaja koos V. I.ega asja selgitama. Tlk 34 on veel teinegi menetlusprotokoll, millega kaebaja sai tutvuda 03.07.07.a., kuid selle protokolli sisu ei ole muutunud, kaebaja sai sealt lisateavet, et asi suunati otsustamiseks ning kaebaja ei ole soovinud midagi juurde selgitada. Lisandunud materjalina märgitakse seal allkirjalehte (seaduste ja kodukorraga tutvumise kohta) ning õiendit videosalvestuse kohta. Direktorini liikunud materjaliga oli kaebaja tuttav ning kohus nõustub, et ei saa tagantjärgi kontrollida, kas valvur V.Grill ettekanne oli protokolli tutvustamisel esitatud kaebajale. Tallinna vangla on saanud kaebaja vaide lisa 09.08.07.a. (tlk 16) ja sealt nähtub, et vaide esitamisel sai kaebaja lisada vaidele need materjalid, mis temale oli esitatud vangla poolt vaide tarvis. Sealt ei nähtu, et kaebajale oleks antud V.Grill ettekannet, mis koostati 28.06.07.a. ilma numbrita. Vastustaja esindaja ja tunnistaja S.Rooallik kinnitasid, et see on selline lisaettekanne, mis ei koostatud menetluse alusena, vaid millega kogutakse lisainformatsiooni. Kohus leiab, et selline tegevus ei ole ära märgitud vajaliku tegevusena menetluse läbiviimisel, kuid antud juhul ei ole sellise info kirjutamisel ja säilitamisel ka otseseid õiguslikke tagajärgi, kuivõrd vahetult sündmuses osalenud valvuri ettekanne on olemas ning selle õigsuses puudub alus kahelda, see oli kaebajale tutvustatud. Videosalvestusi uuriti, kuid nagu selgus, ei ole kaamerat võimalik paigaldada nii, et oleks hõlmatud kaamera all olev tegevus. Isegi kui kaamerat annaks paigaldada muul viisil, nähtub S.Rooalliku tunnistusest ja vangla õiendist, et vähemalt sellel korral ei olnud ta paigaldatud nii, et see oleks jäädvustanud vahetult kaamera all toimuva. Kohtul ei ole võimalik salvestusi uurida, kuna need hävitatakse 1 kuu jooksul ning kaebus saabus kohtusse alles 27.09.07.a. ja materjalide alusel palus kohus salvestuse säilitada 03.10.07.a.. Kohus oli ise välja nõudnud vaidematerjali ja sealt nähtus, et alusmaterjalides on olnud videosalvestus. Justiitsministeeriumi vastav materjal saabus kohtusse 03.10.07.a. ning samal päeval kohus palus materjali säilitamist. Selleks ajaks materjal ei ole säilinud. Kaebuse esitaja ei taotlenud V. I.e ülekuulamist, kuna ta seda väidetavalt „ei taibanud“. Ülaltoodust nähtub, et menetlusmaterjalides ei ole selliseid vastuolusid, ka mitte põhjusest, et koostati kaks distsiplinaarmenetluse protokolli, mis võimaldaks järeldada, et menetlust läbi ei viidud või viidi läbi oluliste vigadega, mis sunniks käskkirja tühistama.
10. Kaebuse esitaja tõi välja juhtumi, milles kohaselt esitas S.Rooallik temale vaide esitamise ajaks ja vaide esitamise vajadusel direktori käskkirja, millel ei olnud märgitud numbrit. Kaebaja nimetab seda „registreerimisnumbriks“. S.Rooalliku tunnistuse kohaselt oli ta uus töötaja ja andis käskkirja kaebajale tutvumiseks ja allkirjastamiseks üle õigeaegselt ning selleks ajaks oli vangla direktor otsuse teinud. Otsusel oli olemas kuupäev ning number. Kohus leiab, et tunnistaja ütlust saab usaldada, kuna säilinud on ka originaalkäskkiri ja kohus oli juba enne Tallinna vanglaga suhtlemist välja küsinud Justiitsministeeriumilt vaidematerjali. See materjal oli kaebajal käes ja esitatud ministeeriumisse koos direktori käskkirjaga , mida ei saanud Tallinna Vangla kaebuse saabumisel kohtusse ümber teha. Justiitsministeeriumisse esitas kaebaja käskkirja, millelt nähtub, et selle pöördele tegi ta kande, et otsust tutvustati temale 05.07.07.a.; otsuse andis kätte S.Rooallik (tlk 27). Kaebaja kinnitas ka ise, et ta suhtles menetluses S.Rooallikuga, sama kinnitas S.Rooallik. S.Rooalliku tunnistuse kohaselt oli ta kaebajale väljastanud koopia, kuid sellele oli jäänud märkimata käskkirja number. Kohus selgitab kaebajale, et Tallinna vangla koostab teise käskkirja kinnipeetavale üleandmiseks ja seal on olemas direktori originaalallkiri, kuid pöördele tehtavaid kandeid ei kajastata kinnipeetava eksemplaril. 8 S.Rooallik tunnistas viga ning väljastas vea avastamisel korrektse ärakirja kaebuse esitajale põhjusel, et ta saaks esitada vaide, mitte põhjusel, et takistada kaebaja vaide esitamist. Juhul, kui vea tõttu oleks vaie jäetud menetlusse võtmata, oleks kaebajal olnud õigus taotleda tähtaja ennistamist ja viidata sellisele põhjusele, kui mõjuvale. Antud juhul käsitleb kohus kaebaja väidet pikalt põhjusel, et selgitada kaebuse esitajale veelkord, miks distsiplinaarmenetluse läbiviimise õiguspärasust see eksimus ei mõjuta. Isegi kui oleks tekkinud olukord, et mingil põhjusel olid kõik eksemplarid numbrita, ei muudaks see asjaolusid ja sündmust rikkumise faktis. Samas ei teki vaidlust, kas kaebajale määrati karistus tähtaegselt või mitte. Kuna kaebajale tutvustati karistuse otsust 05.07.07.a. ja sündmus toimus 06.06.07.a., siis nähtub, et karistus määrati 1 kuulise tähtaja jooksul ja vaidlust selles küsimuses ei tekkinud. Juhul, kui karistus oleks määratud tähtaega ületades, oleks tulnud see tühistada. Kuna aga asjas ei ole tõendatud, et Tallinna vanglal puudus käskkiri, mille koopia võttis kohus toimikusse (tlk 17-18), siis ei muutunud kaebaja jaoks menetlus õigusvastaseks põhjusel, et S.Rooallik kogenematusest väljastas direktori allkirjaga käskkirja, millel puudus käskkirja number. Vaide sai kaebaja esitada ja vaie lahendati. Ka muud väited seotult eksimusega ei muuda läbiviidud menetlus õigusvastaseks, et tühistada käskkiri.
11. Kohus leiab, et kaebaja oli kohustatud

§ 67

p 1 kohaselt täitma vangla sisekorraeeskirju, kaebajale olid teada vangistust reguleerivad õigusaktid, sh Tallinna vangla Kodukord, kuid ta ei allunud korrale. Vangla tingimustes korrale mitteallumine on raske rikkumine, kuna korra järgimisega tagatakse julgeolek ja sisekord vanglas. Vanglas on korra järgimine eriliselt vajalik, kuna see on spetsiifiline asutus ning korra järgimine on eriliselt oluline. Suitsetamisel peab järgima tuleohutuse reegleid ning julgeolekut ei tohi ohustada ka seeläbi, et suitsetatakse selleks mitte ettenähtud kohas, sh koridoris. Seega ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et pole arusaadav, kuidas sooviti teda suunata seadusekuulekale käitumisele. Vangla kehtestab reeglid ja kaalub seejuures läbi, miks reegel on vajalik. Antud juhul oli direktoril õigus kehtestada Kodukord ja reguleerida seal ära ka suitsetamise küsimus nii, et ta hindas julgeoleku aspekte, milleks teda kohustab Vangistusseadus. Julgeolekut ohustav tegevus on raske rikkumine. Kaebaja isikut arvestades leidis vangla õigesti, et kinnipeetav ei ole kergesti suunatav ning leebemad karistused ei ole mõjunud. Kohus juba märkis, et sõltumata, kas asjas osales veel ka V. I. või mitte, pidi kaebaja ise jälgima ja vastutama oma tegevuse eest. Kuna tema tegevuses tuvastati rikkumine, siis ei saanud administratsioon jätta rikkumisele reageerimata.

1. Kaebaja märkis, et tema teada ei ole temal kümmet kehtivat karistust, vaid ametnik oli äsja öelnud, et neid on 6 tk. Kaebaja möönis, et kokku on tal kinnipidamise ajal 85 karistust. Kohus leiab, et kaebajale antud suuline vastus ei ole kontrollitav ning Tallinna vangla õiendiga kinnitas karistuse määramise ajal karistuste olemasolu. Kohus nõustub, et A. K.a on karistatud korduvalt ja kui on kehtivad distsiplinaarkaristused, siis ei saa lugeda kinnipeetava käitumist heaks. Kaebaja suunamisel õiguskuulekale käitumisele ei avaldanud mõju eelnevad karistused ja kui direktor otsustas paigutada ta 7 ööpäevaks kartserisse, siis ei ole valitud kõige raskem karistusmäär, kuna kartserisse võib paigutada rikkumise eest 45 ööpäevaks. Enne kaebaja kartserisse paigutamist kontrolliti tema tervislikku olukorda ja arst on väljastanud õiendi, et kaebajat võis terviseseisundi alusel paigutada kartserisse. Õiend koostati 10.08.07, A. K. paigutati kartserisse 10.08.07.a. ja vabastati kartserist 17.08.07.a. (tlk 41).
2. Ülaltoodu alusel kohus leiab, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. 9
3. Kaebuse esitaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest. Vastustajal kohtkulusid ei tekkinud. Karin Kalmiste Kohtunik 10