3-08-447/3

3-08-447 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill
2. a Tallinn Haldusasja number 3-08-447 Haldusasi K.K.i kaebus Keskkonnaministeeriumi
3. juuli 2007 kirja nr 16-6/35160-2 ning
4. novembri 2007 kirja nr 16-6/56263 õigusvastasuse tuvastamise nõuetes Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja: K.K. Esindaja: v.adv. Andres Hallmägi RESOLUTSIOON
5. Tagastada K.K.i kaebus HkMS § 11 lg 31 p 5 alusel.
6. Saata käesolev määrus kaebuse esitaja esindajale. Edasikaebamise kord Käesolevale määrusele võib kaebuse esitaja esitada määruskaebuse 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna halduskohtu kaudu (HkMS § 11 lg 8, § 471 lg 2).
8. märtsil 2008 saabus Tallinna Halduskohtusse K.K.i kaebus, milles taotletakse Keskkonnaministeeriumi
9. juuli 2007 kirja nr 16-6/35160-2 ning
10. novembri 2007 kirja nr 16-6/56263 õigusvastasuse tuvastamist.
11. märtsi 2008 määrusega jättis halduskohus kaebuse käiguta, leides eelkõige, et kaebuses ei ole välja toodud, milles seisneb kaebuse esitaja põhjendatud huvi vaidlustatud kirjade õigusvastasuse tuvastamiseks.
13. märtsil 2008 saabus kohtule kaebuse esitaja vastus eelnimetatud kohtumäärusele, milles kaebuse esitaja selgitab, et keskkonnaministri kirjade vaidlustamine on tingitud vastavalt Riigikohtu ja ringkonnakohtu menetluses olevatest kaebustest, millega kaebuse esitaja on vaidlustanud Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu algatamise ja sama detailplaneeringu osalise vastuvõtmise. Kaebuse esitaja märgib, et kaebuste põhisisu ja põhjendatud huvi väljendub selles, et Tallinna Linnavalitsus tunnistaks omandireformi prioriteetsust planeerimismenetluse ees ja et enne uute planeerimismenetluste algatamist viidaks lõpuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus, mis on kaebuse esitaja hinnangul tema osas põhjendamatult ja tema õigusi rikkuvalt veninud. Sellega seoses leiab kaebuse esitaja, et ta on sunnitud vaidlustama kõiki viidatud kõnealuse planeeringu algatamise ja osalise vastuvõtmisega seotud kirju ja muid toiminguid, kuna need toetavad detailplaneeringut, mida tuuakse ettekäändeks omandireformi venimisel. Samuti märgib kaebuse esitaja, et keskkonnaministri kirjad puudutavad kaebuse esitaja õigusi otseselt ka seetõttu, et käimasoleva detailplaneeringuga vähendatav ehituskeeluvöönd halvendab oluliselt õigustatud subjektile tagastatava maa väärtust selle keskkonna halvendamisega.
14. Tutvunud kaebusega, samuti kaebuse käiguta jätmise määrusele esitatud vastusega, leiab kohus, et K.K.i kaebus tuleb tagastada HkMS § 11 lg 31 p 5 alusel. Nimetatud sättest tulenevalt tagastab halduskohus kaebuse juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud.
15. Halduskohtusse pöördumise õigust reguleerib HkMS § 7, mille teise lause kohaselt võib haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudega pöörduda halduskohtu poole isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kohus leiab, et kaebuse tagastamine HkMS § 11 lg 31 p 5 alusel on õigustatud, kui kaebuse esitaja on kaebuses küll märkinud, milles tema väidetav põhjendatud huvi seisneb, ent asjaoludest nähtuvalt ei saa sellist põhjendatu huvi isikul ilmselgelt olla. Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab sellisel puhul hinnata lähtudes kahest aspektist: esiteks saab isikul toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi olla juhul kui isikul on selle toiminguga mingisugune isiklik puutumus, teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka mingisuguse eelise ehk õigusliku kasu. See tähendab, et õigusvastasuse tuvastamine peab aitama seda taotlenud isikut edaspidi oma õiguste teostamisel või kaitsel.
16. Käesoleval juhul näib kaebuse esitaja eesmärgiks olevat see, et Tallinna Linnavalitsus ei jätkaks Tallinna Tehnoloogiapargi detailplaneeringu menetlemist ettekäändeks tuues kaebuse esitajale omandireformi käigus maa tagastamise venitamisega ning samuti see, et kõnealuse ala suhtes ei kehtestataks detailplaneeringut, mis sellele alale jäävate maatükkide (sh. arusaadavalt maatüki, mille tagastamist on taotlenud kaebuse esitaja) väärtust vähendaks. Kohtu hinnangul on ilmne, et keskkonnaministri poolt antud nõusolekute õigusvastasuse vaidlustamine kaebuse esitajat eelnimetatud eesmärkide saavutamisel aidata ei saa ning seega ei saaks käesoleva kaebusega taotletav tuvastus anda kaebuse esitaja mingisugust õiguslikku kasu. Küsimus, kas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine on võimalik kas ajaliselt sõi sisuliselt seada sõltuvusse detailplaneeringu menetlusest, on põhimõttelist laadi õiguslik küsimus, mis tuleb lahendada kaebuses viidatud ning praegu vastavalt Riigikohtu ja ringkonnakohtu menetluses olevate haldusasjade raames. See, kas keskkonnaminister on planeerimismenetluses ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmisel toiminud õiguspäraselt või mitte, ei saa mõjutada kaebuse esitajale õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamise kiirust ega Tallinna Linnavalitsuse seisukohta omandireformi ja planeerimismenetluse vastastikkuse suhte küsimuses. Arusaadavalt ei saanudki keskkonnaminister käesolevas haldusasjades vaidlustatud nõusolekute andmisel arvestada sellega, et kaebuse esitaja on esitanud planeeringualale jääva maa suhtes omandireformist tulenevaid nõudeid.
17. Mis puudutab aga kaebuse esitaja seisukohta, et käimasoleva detailplaneeringuga vähendatav ehituskeeluvöönd halvendab tagastava maa väärtust, siis leiab kohus, et ehituskeeluvööndi vähendamine võib maa väärtust tõepoolest vähendada, ent keskkonnaministri antud nõusoleku vaidlustamine on kaebuse esitaja õiguste kaitse seisukohast ilmselgelt ennatlik ja seega mittevajalik. Keskkonnaministri nõusolek ei ole eelhaldusaktiks vaidlustatava detailplaneeringu kehtestamisel ning sellega ei otsustada siduvalt ära mingisuguseid menetletava 2 planeeringulahenduse üksikasju. Looduskaitseseaduse § 40 lõikest 6 tulenevalt jõustub ehituskeeluvööndi laiuse suurendamine ja vähendamine kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu jõustumisel, mis tähendab, et sisuliselt otsustatakse ehituskeeluvööndi vähendamine seega planeeringu kehtestamisel. Ei looduskaitseseadusest ega planeerimisseadusest ei tulene, et planeeringu kehtestamisel vabaneks kohalik omavalitsus ehituskeeluvööndi vähendamise põhjendamiskohustust viitega keskkonnaministri nõusolekule. Ka ehituskeeluvööndi suuruse, nagu ka kõigi teiste kehtestatava planeeringulahenduse elementide põhjendamiskohustus lasub endiselt planeeringu kehtestajal ning planeerimismenetluses on kaebuse esitajal võimalik muuhulgas esitada ka vastuväiteid, mis tuginevad sellele, et ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole näiteks keskkonnakaitseliselt põhjendatud. Sellisel juhul tuleb vastavad vastuväited lahendada planeerimismenetluse käigus ning juhul kui neid ei rahuldata, saab kaebuse esitaja neil põhjustel ka planeeringu kehtestamise vaidlustada. Siinkohal tuleb rõhutada, et ehituskeeluvööndi vähendamine ei ole võimalik ilma keskkonnaministri nõusolekuta, ent keskkonnaministri vastav nõusolek ei tähenda seda, et ehituskeeluvööndit tuleks planeeringuga tingimata vähendada. Keskkonnaministri antud nõusolek ei ole planeeringu kehtestamisel siduv. Keskkonnaministri nõusoleku näol on tegemist ühe planeerimismenetluse toiminguga, mille lõplikust haldusaktist (antud juhul planeeringu kehtestamise otsustest) eraldi vaidlustamine ei ole põhjendatud. Haldusmenetluse toiminguid saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga, sest kuni haldusakti andmiseni ei ole kohtul enamasti võimalik hinnata, kas menetluslikud rikkumised võivad mõjutada asja otsustamist. Erandina on Riigikohtu seisukohast tulenevalt menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine õigustatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saagi olla sisuliselt õiguspärane või ka juhul, kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (otsus haldusasjas 3-3-1-8-02). Käesoleval juhul ei nähtu, et Keskkonnaministeeriumi kirjad saaksid kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda planeerimismenetluse lõpptulemusest sõltumatult või et keskkonnaministri poolt ehituskeelu vähendamiseks väidetavalt õigusvastaselt (ilma kohaseid põhjendusi esitamata) nõusoleku andmise näol oleks tegemist menetlusveaga, mille tõttu ei saaks lõplik haldusakti (planeeringu kehtestamine) olla õiguspärane. Eeltoodust tulenevalt ei ole keskkonnaministri kirjade vaidlustamine kaebuse esitaja poolt näidatud eesmärkide saavutamisega ja sellega seotud õiguste kaitseks vajalik, mis tähendab, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla põhjendatud huvi kirjade õigusvastasuse tuvastamiseks ning seega puudub ilmselgelt kaebuseõigus. Kristjan Siigur Kohtunik 3