Obsah (5)

§ 272§ 276§ 182§ 274§ 191

2-05-14883 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2007 Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-05-14883 Tsi

).

§ 272

lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse või operatiivsesse haldusesse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Lõige 2 järgi loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist.

§ 276

lg 1 sätestab, et laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Lõige 2 alusel ei ole neil juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis (§ 273), selle vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, välja arvatud kriminaalkorras karistatavad teod. Kostja väidab, et laenuleping oli rahatu, st et ta ei saanud hagejalt raha, mis lepingu alusel tulnuks üle anda. Laenulepingu rahatust peab tõendama kostja, nii on leidnud ka Riigikohus oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 (p 12). Sama otsuse p-s 13 on Riigikohus kinnitanud kostja väidet, et laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. Kostja on püüdnud tõendada, et laenu andjal (E. M. V) ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal summat suurusega 500 000 krooni, mida laenuks anda. Selleks on kohus kostja taotluse alusel nõudnud välja AS-ilt Hansapank E.V. i pangakontode väljavõtted mai 2000 ja juuni 2001 kohta ning Maksu- ja Tolliametilt E.V. i

1. a,
2. a ja
3. a tuludeklaratsioonid. Maksu- ja Tolliamet on kohtule vastanud (II kd tl 38), et E. M. V ei ole esitanud 1999.,
4. ja
5. a tuludeklaratsioone. Maksu- ja Tolliameti andmetel on OÜ W. teinud E. M. V väljamakseid
6. a 19 200 krooni; 1999.—
7. a isikule väljamakseid tehtud ei ole. AS Hansapank on esitanud teate (II kd tl 39), millest nähtuvalt E. M. V olid 2000.—
8. aastal Hansapangas kaks arvelduskontot, kolm hoiukontot ja üks väärtpaberikonto. Kontode väljavõtetelt nähtub, et nende omanik ei ole mais 2000 ega juunis 2001 saanud, üle kandnud ega sularahas välja võtnud summat suurusega 500 000 krooni ega ligilähedase suurusega. 3 E. M. V väitel ei olnud tal kontosid üksnes Hansapangas, vaid tal oli raha veel mitmetel pangakontodel nii Eestis kui Rootsis, samuti pangaboksides. Et kostja on soovinud tõenditena esitada üksnes Hansapanga kontode väljavõtteid, ei ole ta tõendanud, et E. M. V puudus laenamiseks raha. Asjaolu, et isik ei ole esitanud Eestis tuludeklaratsioone või et isikul puudub vajalik rahasumma ühes pangas paiknevatel kontodel, ei ole piisav selle tõendamiseks, kui tal võis olla sissetulekuid Rootsis või hoiuseid muudes pankades. Kostja on veel leidnud, et lepingu rahatust võiks tõendada asjaolu, et laenusuhet ei ole kajastatud OÜ L. raamatupidamises. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et võlgnik võlga oma raamatupidamises ei kajasta, ei tõenda, et võlg puudub. Vastasel korral jõutaks absurdsesse olukorda, kus võlgnikul piisaks võlakohustusest vabanemiseks sellest, kui ta jätaks võla raamatupidamises kajastamata. Muid tõendeid lepingu rahatuse kohta ei ole kostja esitanud. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et laenulepingu rahatus ei ole tõendatud ja seega on leping kehtiv. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õigust vaidlusalust nõuet esitada, sest tema ei ole võlausaldaja – nõude loovutamine ei ole kostja arvates kehtiv. Kohus on juba vaheotsuses tuvastanud, et kostja kui võlgnik ei saa vaidlustada nõude loovutamise lepingu kehtivust. Nõude loovutamine on VÕS § 170 alusel tema suhtes toimunud – sama on kinnitanud ka ringkonnakohus. Arvestades ülaltoodut rahuldab kohus põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 500 000 krooni. Lisaks põhinõudele nõuab hageja kostjalt ka tasumata intressi summas 113 841,20 krooni. Lepingujärgne intressi suurus on 33,6 % aastas. On tõsi, et

§ 182

kohaselt ei ole protsentide võtmine rahaliste ja muude kohustiste järgi lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid, kohustised väliskaubanduses ja teised seadusega ettenähtud juhud.

§ 274

sätestab lisaks, et protsentide võtmine rahalise laenu puhul on lubatud ainult seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel, samuti ühiskondlike vastastikuse abistamise kassade ja linnade pandimajade laenuoperatsioonide järgi. Samas on Riigikohus korduvalt väljendanud seisukohta, et kuivõrd PS § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning PS § 11 alusel saab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, siis ei ole põhiseadusega kooskõlas rakendada piiranguid laenulepingu järgi intressi võtmisel

§ 274

alusel ja kitsendada sellega mõne subjekti õigusi teistega võrreldes (vt nt Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-116-97). Seega ei ole intressikokkulepe lepingus seadusevastane. Intressi tuli lepingu alusel maksta perioodi eest 01.06.2000—05.01.2001. Nagu nähtub hagihinna suurendamise avaldusest (II kd tl 82—84), on hageja ekslikult arvutanud intressi ühe kuu võrra pikemalt perioodilt. Kohus eeldab, et tegemist on arvutusveaga, kuna mingit põhjendust esitatud ei ole. Kostja intressinõudele vastu vaielnud ei ole. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt 7 * 14 000 + 4 * 460,27 = 99 841,10 krooni. hageja kasuks välja intressi summas Hageja nõuab kostjalt ka viivist 0,5 % päevas tähtaegselt tasumata summalt iga viivituses oldud kalendripäeva eest.

§ 191

lg 1 järgi loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Viivitus algas 05.01.2001 ja kostja arvutas viivist kuni

1. märtsini
2. Viivisesumma päevas on 0,5 % * (500 000 + 99 841,10) = 2 999,21 krooni ja perioodi 05.01.2001—30.03.2006 4 (1 910 päeva) jooksul kogunes viivisesummaks 5 728 482,51 krooni. Hageja on vähendanud viivisesummat tasumata summani, s.o 500 000 + 99 841,10 = 599 841,10 kroonini. Kostja ei ole viivise nõudele vastu vaielnud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 599 841,10 krooni. Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 500 000 + 99 841,10 + 599 841,10 = 1 199 682,20 krooni. KOHTUKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Sama seadustiku § 46 sätestab kohtukuludena riigilõivu, asja läbivaatamiskulud ja kassatsioonikautsjoni. § 52 p 4 ja p 7 järgi on asja läbivaatamiskulud muuhulgas õigusabikulud. Pooled kohtule taotlust vajalike ja põhjendatud kohtukulude väljamõistmiseks esitanud ei ole. Hageja on palunud hagiavalduses kostjalt välja mõista hageja kantud kohtukulud, s.h. tasutud riigilõiv. Hageja on tasunud hagi esitamisel 18.07.2005.a. riigilõivu summas 26 000 krooni (I kd tl 5), mis tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Kohtul tuleb lahendada ka Tartu Ringkonnakohtu poolt 05.märtsil 2007.a. kohtuotsuses p 7 märgitud apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu väljamõistmine. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud maakohtu otsusega jäeti hagi osas aegumine kohaldamata ning vastuhagi jäeti rahuldamata aegumise tõttu. Seega oli maakohtu otsus hagi suhtes aegumise kohaldamata jätmise kohta vaheotsuse tähendusega ning vastuhagi rahuldamata jätmise kohta lõppotsuse tähendusega. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse nii hagi kui vastuhagi osas. Ringkonnakohus leiab, et vaheotsuse puhul ei ole tegemist lõppotsusega ning selle vaidlustamisel tuleb tasuda riigilõivu kui mittevaralise nõude vaidlustamisel. TsMS § 132 lg 1 kohaselt on mittevaralise nõude vaidlustamisel riigilõivu suuruseks 1000 krooni, mille on apellant kaebuse esitamisel tasunud. Vastuhagi rahuldamata jätmise vaidlustamisel tulnuks apellandil TsMS § 124 lg 1 kohaselt tasuda riigilõivu 22 750 krooni . TsMS § 137 lg 2 kohaselt kui pool on edasi kaevanud otsuse nii hagi kui vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi hind ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kui haginõuded teineteist välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Käesolevas asjas välistavad haginõuded teineteist ning lähtuda tuleb suurema hinnaga hagist. Seega tuleb lähtuda hagis esitatud põhivõla nõudest 500000 krooni, millelt on riigilõiv 22 750 krooni. Kuna apellant on tasunud riigilõivu 1000 krooni, siis on käesolevas apellatsiooniasjas tasumata riigilõivu suuruseks 21 750 krooni. Kuna antud asjas jätkatakse menetlust maakohtus, siis otsustab maakohus asja sisulise läbivaatamise käigus, kummalt poolt tuleb riigilõiv summas 21 750 krooni välja mõista. Vastavalt TsMS §-le 179 lg 1 võib tasumata või vähem tasutud riigilõivu ja muude menetluskulude, 5 mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, riigile tasumist nõuda kohtumääruse alusel ka tagantjärele. Kohus on seisukohal, et tasumata riigilõiv tuleb välja mõista kostjalt OÜ’lt L. Kohtunik 6