3-07-2483/5

3-07-2483 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 26.03.2008; Tallinn Haldusasja number 3-07-2483 Haldusasi A. B. (avaldaja) kaebus Tallinna õigusvastaseks tunnistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 14.03.2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A. B.; Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Svetlana Meister RESOLUTSIOON Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud, mis väljendusid A. B.’i poolt

1. aasta septembris-oktoobris taotletud isiklike kääride väljastamisega viivitamises vangla laost ning rahakoti vahel olevate märkmete väljastamata jätmises (HKMS § 26 lg 1 p 3). Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 26.03.2008 Vangla toimingute ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK A. B. (avaldaja) esitas 06.12.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustas Tallinna Vangla toiminguid (tegevusetus) seoses meditsiinilise abi andmata jätmisega
2. aasta augustist oktoobrini. Samuti vaidlustas avaldaja vastustaja toiminguid seoses sellega, et vanglas ei võimaldatud küünte lõikamiseks kääre ja ei antud laost kätte vajalikke isiklikke esemeid. Avaldaja taotles esialgses kaebuses ka mittevaralise kahju rahalist hüvitamist (tl 1-2). Tallinna Halduskohtu 18.12.2007 määrusega jäeti kaebus käiguta, sest riigilõiv oli tasumata (tl 5-6). 2 03.01.2008 esitas avaldaja maksekorralduse ärakirja 80-krooni suuruse riigilõivu tasumise kohta ja selgitas, et mittevaralise kahju hüvitamise nõuet (esialgu) ei esita (tl 15-16). Tallinna Halduskohtu 07.01.2008 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 20) ja 21.02.2008 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 37). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
3. aasta augustist kuni oktoobrini rikuti mitmel korral avaldaja õigusi seoses meditsiinilise abi andmata jätmisega. Kaebuse esitajal on mitmed kroonilised haigused. Avaldaja taotles mitme kuu vältel vastustajalt küünte lõikamiseks kääre või muud sellekohast vahendit, kuid vastustaja keeldus. Sellega võeti võimalus järgida hügieeninõudeid ning alandati inimväärikust. Tegemist oli väikeste maniküürikääridega, mis asusid laos. Taotlus on kirjutatud 17.09.
4. Nimetatud käärid väljastas vastustaja alles
5. aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses ja nõudis enne ka uue taotluse esitamist (kohtuistungi protokoll, tl 68). Kaebuse esitaja on kirjutanud mitmeid avaldusi, et saada laost kätte isiklikke esemeid. Käesolevaks ajaks on paljud nendest esemetest väljastatud, kuid endiselt on väljastamata laos oleva rahakoti sisu, mida avaldaja on taotlenud alates
6. aasta septembrist või oktoobrist ja mida vastustaja ei ole kätte andnud. Tegemist on rahakoti vahel olevate märkmetega, kus on kirjas vajalikud telefoninumbrid (kohtuistungi protokoll, tl 68). Kaebuse esitaja vaidlustab meditsiinilise teenuse ebapiisavust
7. aasta augustist oktoobrini, viivitust seoses kääride mitteväljastamisega umbes 4 kuu kestel ning rahakotis olevate märkmete väljastamata jätmist (kohtuistungi protokoll, tl 68). Avaldaja taotleb vastustaja toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist. Põhjendatud huviks on hilisem võimalik kahju hüvitamise nõue (kohtuistungi protokoll, tl 67). VASTUSTAJA SEISUKOHT Kaebuse esitaja viibib kinnipeetavana Tallinna Vanglas alates 15.08.
8. Oma 06.12.2007 kaebuses väidab A. B., et Tallinna Vangla ei ole talle võimaldanud meditsiinilist abi, samuti ei saanud ta järgida isiklikku hügieeni, kuna talle ei eraldatud vahendeid küünte lõikamiseks ning vangla süül ei ole ta laost kambrisse saanud oma isiklikke asju. Vastustaja on seisukohal, et A. B.’i esitatud väited ei vasta tõele. Tulenevalt vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 49 on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, millest meditsiiniteenuse osutamisel kinnipeetavatele lähtub ka Tallinna Vangla. Meditsiiniosakonna andmetel on A. B. käinud arsti vastuvõtul 27.08.2007, 01.10.2007, 12.11.
9. Meditsiiniõe poole on ta pöördunud 17.08.2007 (sai ravimi kõrvetiste vastu), 23.08.2007 (sai ravimeid), 04.12.2007 (kaebas palavikku, sai ravimeid). Lisaks on A. B.’ilt 22.08.2007 võetud analüüsid ning 23.11.2007 on ta käinud hambaarsti vastuvõtul. Eeltoodust nähtub, et avaldaja on Tallinna Vanglas viibitud nelja kuu jooksul käinud arsti vastuvõtul kolmel korral, samuti on ta kolmel korral pöördunud meditsiiniõe poole ning ühel korral käinud hambaarsti vastuvõtul. Seega ei saa A. B. väita, et talle ei ole arstiabi võimaldatud. 3 Tallinna Vanglasse saabumisel täitis A. B. ankeedi oma tervisliku seisundi kohta. Ankeedis on küsimused nii ägedate kui krooniliste haiguste kohta. Avaldaja kirjutas ankeeti täites, et kroonilisi haigusi tal ei ole. Seega jääb arusaamatuks, kuidas said kroonilised haigused ägeneda seoses Tallinna Vangla toimingutega, kui tal neid haigusi ei esine. Vastavalt VangS § 15 lg 2 p 1 on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad julgeolekut. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr. 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 641 p 1 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi. Selliste esemete hulka kuuluvad ka küünekäärid. Seega ei saanud Tallinna Vangla eraldada kinnipeetavale küünte lõikamiseks kääre. Vastavalt sisekorraeeskirja § 74 lg 4 võimaldatakse kinnipeetaval teha sisseoste vähemalt üks kord kuus. Tallinna Vangla juhtis A. B.’i tähelepanu korduvalt sellele, et tal on võimalik küünetangid osta vangla kauplusest. Seega on alusetu väide, et Tallinna Vangla on alandanud kaebuse esitaja inimväärikust sellega, et ei ole võimaldanud järgida isiklikku hügieeni. Vastavalt VangS § 50 lg 1 peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. Sama paragrahvi lõike 2 alusel võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš ja lõike 3 alusel kindlustatakse kinnipeetav juuste eest hoolitsemiseks juuksuriteenusega. Tulenevalt sisekorraeeskirja § 57 on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke asju. Tallinna Vangla direktori 05.07.2007 käskkirja nr 28 „Tallinna Vangla kodukord“ punkt 3.7 kohaselt väljastatakse kinni peetavale isikule laost kambrisse asju kinnitatud taotluse alusel. Asjade väljastamiseks on koostatud graafik, mille järgi väljastatakse A. B.’ile isiklikke asju laost iga kuu esimesel reedel. Taotlust saada laost kambrisse oma isiklikke asju ei õnnestunud Tallinna Vanglal rahuldada põhjusel, et A. B. viibis korduvalt asjade väljastamise päeval talle määratud distsiplinaarkaristuse tõttu kartseris. Inspektor-kontaktisiku sõnul pidi esemete väljastamine toimuma 01.02.2008 (vastustaja seletus, tl 27-28). Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tallinna Vangla toiminguid (tegevus või tegevusetus) seoses sellega, et väidetavalt ei taganud vastustaja kaebuse esitajale piisavat tervishoiuteenust, viivitas ülemääraselt kääride väljastamisega ning ei andnud laost kätte ka rahakoti vahel olnud märkmeid kaebuse esitajale vajalike telefoninumbritega. Lähtuvalt HKMS § 19 lõigetest 7-9 on võimalik taotlust vajaduse korral kuni kohtuvaidluseni muuta-täpsustada, kui see seostub esialgse nõudega ja jääb selle raamidesse. Nõude täpsustamise võimalust on selgitatud ka kaebuse menetlusse võtmise määruses (tl 20). Antud juhul täpsustas kaebuse esitaja kohtuistungil, et tegemist oli isiklike kääridega, mis väljastati laost alles
10. aasta jaanuaris või veebruaris ning seega vaidlustab avaldaja ligikaudu 4 kuud kestnud viivitust. Seoses muude esemete laost väljastamata jätmisega täpsustas avaldaja samuti esialgset taotlust ja soovis vaidlustada ainult vastustaja keelduvat toimingut seoses laos hoitava rahakoti vahel olevate märkmete jätkuva väljastamata jätmisega (kohtuistungi protokoll, tl 68). Toimingute õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huvina on nimetatud tulevikus esitatavat kahju hüvitamise nõuet. Kohtupraktikas on võimalikku kahju hüvitamise nõuet üldjuhul põhjendatud huvina aktsepteeritud. 4 Vastustaja seoses nõude selgitamise-täpsustamisega vastuväiteid ei esitanud (kohtuistungi protokoll, tl 68). Meditsiiniline abi jäeti kaebuse esitaja väitel vajalikus ulatuses osutamata ajavahemikul
11. aasta augustist oktoobrini. Vastustaja on esitanud väljavõtted avaldaja tervisekaardist, millest nähtub, et kaebuse esitajale on tehtud ajavahemikul 15.08.2007 kuni 23.08.2007 mitmeid analüüse ja uuringuid (tl 50-51). Samuti juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et 27.08.2007 ja 01.10.2007 on kaebuse esitaja viibinud arsti vastuvõtul (tl 51). Ka avaldaja poolt nimetatud perioodi järgselt on kaebuse esitajale arstiabi võimaldatud (tl 52-53, 55, 57). Vastustaja sellekohaste väidete ja seisukohtadega tuleb nõustuda. Siinkohal on otstarbekohane menetlusosalistele selgitada, et ebaõige ravi osutamise (nt diagnoosi- ja ravivigade) kindlakstegemine saab toimuda lähtuvalt VÕS §-st 770 tsiviilkohtumenetluses. Halduskohus saab kontrollida, kas vangla on taganud tervishoiuteenuse kättesaadavuse tulenevalt vangistusseaduse §-dest 52 ja 53, kuid mitte seda, millist konkreetset ravi oleks tulnud määrata või millist liiki ravi oleks võinud olla rohkem põhjendatud. Haldusasja materjalist ei nähtu, et vastustaja oleks tervishoiuteenuse kättesadavuse tagamata jätnud või osutanud seda ilmselgelt ebapiisavalt ning seega jääb avaldaja taotlus vastava toimingu (tegevusetus) õigusvastaseks tunnistamise osas rahuldamata. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 61 lg 2 kohaselt koostatakse kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Sama sisekorraeeskirja § 641 punkti 1 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud esemed, millega saab tekitada vigastusi. Vastustaja ongi oma vastuväidetes viidanud eelnimetatud sättele ja asunud seisukohale, et küünekääride puhul oli tegemist keelatud esemega soovitades osta kaebuse esitajal vangla kauplusest küünekääride asemel küünetangid. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt oli aga tegemist väikeste maniküürkääridega. Avaldaja taotles nende väljastamist alates 17.09.
12. Küünetangide ostmiseks kaebuse esitajal väidetavalt raha ei olnud (kohtuistungi protokoll, tl 68). Vastustaja poolt esitatud isiklike asjade laost kambrisse saamise taotluste ärakirjadest nähtub, et avaldaja taotles esmakordselt maniküürkääre 17.09.2007, kuid need on nimekirjast maha tõmmatud. Järgmisel korral taotleti kääre 11.10.2007, kuid taotlus jäi endiselt rahuldamata (tl 59). Seejärel lülitas avaldaja käärid taotlusesse 29.01.2008 (tl 62). Kaebuse esitaja sõnul väljastaski vastustaja käärid alles peale eelnimetatud taotlust kas jaanuari lõpus või veebruari alguses. Lähtuvalt eelnimetatust taotleb avaldaja ligikaudu 4 kuud kestnud viivituse õigusvastaseks tunnistamist. Vastustaja selgitas, et taoline olukord tekkis kontaktisikute vahetumise tõttu ja et üks kontaktisik määratles kääre keelatud esemena, teine aga mitte (kohtuistungi protokoll, tl 69). Samas selgitas vastustaja, et kääride puhul on siiski tegemist lubamatu esemega, kuid väljakujunenud praktika on selline, et kääride või maniküürkääride taotlemise korral antakse need laost välja, kuid küünte lõikamine toimub kontaktisiku juuresolekul (kohtuistungi protokoll, tl 69). Kaebuse esitaja sõnul ei olnudki eesmärgiks kääre ilmtingimata kambrisse saada, kuid vangla administratsioon ei olnud talle sellist töötaja juuresolekul toimuvat küünte lõikamise võimalust pakkunud (kohtuistungi protokoll, tl 69). Vastustaja asus oma vastuväidetes seisukohale, et kääride puhul on tegemist lubamatu esemega vangla sisekorraeeskirja § 641 punkti 1 tähenduses, kuid samas ei ole oldud selles osas päris järjekindlad. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selles, et vastustaja on lubanud kaebuse esitaja isiklikud maniküürkäärid jaanuaris või veebruaris kambrisse võtta. Vastustaja seostas seda kontaktisikute erineva arusaamisega eseme lubatavusest. Kui lähtuda eeldusest, et väikeste maniküürkääride puhul ei peaks olema tegemist keelatud esemega, siis on kääride 5 kambrisse lubamisel enam kui 4 kuud peale esialgse taotluse esitamist tegemist ülemäärase viivitusega. Samas on esemete lubatavuse määratlemisel tegemist vastustaja kaalutlusruumiga ja vastuolulisest ning ebajärjekindlast tõlgendusest ei saa järeldada, et käärid peaksid olema seetõttu lubatavad. Küll aga tuleb lähtuda vastustaja seisukohast, mille kohaselt oleks tulnud (vajaduse korral) käärid siiski laost kasvõi ajutiselt väljastada ja võimaldada kaebuse esitajal lõigata küüsi vanglatöötaja juuresolekul. Vastustaja ei ole esitanud valvurite ettekandeid või muud materjali, millest ilmneks, et kääride taotlemine ei olnud siuliselt põhjendatud. Põhjendatud taotluse korral oleks tulnud aga isiklikud käärid tunduvalt varem väljastada kui seda antud juhul tehti. Mis puutub soovitustesse osta küünetangid, siis võivad need soovitused üldjuhul või teatud juhtudel ka põhjendatud olla, kuid see ei tähenda seda, et isiklike kääride väljastamise taotluse võiks rahuldamata jätta ainult sellele võimalusele viidates ning muid asjaolusid arvesse võtmata. Vastustaja toiming tulebki lugeda õigusvastaseks seetõttu, et kääride (ajutise) väljastamisega viivitati ülemääraselt. Kääride lubatavus üldisemas tähenduses on teine küsimus, mida käesoleva haldusasja raames lahendada ei saa. Kaebuse esitaja vaidlustab vastustaja toiminguid ka seoses laos hoitava rahakoti vahel olevate märkmete jätkuva väljastamata jätmisega. Haldusasja materjalist nähtuvalt on avaldaja märkinud rahakoti taotlusesse kõigepealt 17.09.2007 ning korranud taotlust 11.10.2007 (tl 59). 19.10.2007 ja 23.10.2007 taotlustes on märgitud täpsemalt, et tegemist peaks olema rahakoti sisuga. Nendele taotlusele on kirjutatud küsimus rahakoti sisu täpsustamise tarvidusest, kuid edasist taotluste lahendamise käiku enam ei nähtu. Haldusasja materjalist ei ilmne ka seda, et küsimust oleks püütud hiljem täpsustada või et kaebuse esitaja oleks keeldunud omapoolsetest selgitustest. Avaldaja selgitas, et tegemist oli rahakotis sisalduvate märkmetega (kohtuistungi protokoll, tl 68). Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitajal võis olla laos rahakott ega selles, et rahakoti vahel võisid olla märkmed (kohtuistungi protokoll, tl 69, keskel). Vastustaja asus aga seisukohale, et rahakoti sisu võis olla kaebuse esitajale kätte antud, mida kinnitab (võib kinnitada) märge 19.10.2007 taotluse äärel ja et sisu võis ka puududa (kohtuistungi protokoll, tl 69). Samas ei olnud vastustaja selles kindel ja selgitas, et olukorras, kus kinnipeetavad taotlevad esemeid, mida nende nimel ei ole, oleks tulnud vastava märkega fikseerida, et taotletavat eset laos ei olnud ja sellest ka kaebuse esitajale teada anda (kohtuistungi protokoll, tl 69). Antud juhul ei nähtu haldusasja materjalist, et seda oleks tehtud. Seetõttu ei saa ka eeldada, et laos hoitavas rahakotis märkmeid ei olnud või et tegemist oleks olnud selliste märkmetega, mida ei oleks saanud kaebuse esitajale mingisugusel põhjusel väljastada. 19.07.2007 taotluse äärele on kirjutatud lihtsalt kuupäev, „30.10.07“ ja sellest märkest ei saa järeldada, et rahakoti sisu või märkmed oleks kaebuse esitajale kätte antud (tl 60). Ka teiste taotluste servale on kuupäevi kirjutatud, kuid olenemata sellest on avaldaja hiljem uuesti rahakotti või selle sisu taotlenud (tl 59). Lähtuvalt eeltoodust tuleb tunnistada vastustaja tegevus õigusvastaseks ka seoses rahakotis sisalduvate märkmete väljastamata jätmisega. Mis puutub nõude esitamisel märgitud põhjendatud huvisse ja võimalikku kahju hüvitamise nõudesse, siis on see teine küsimus, mida saab hinnata vastava kahju hüvitamise nõude raames. Samas on otstarbekohane menetlusosalistele siinkohal selgitada, et olenemata toimingute (osalisest) õigusvastasusest eeldab kahju hüvitamise nõue ka vastustaja tegevuse süülisust ja kui süülisust ei ilmne, siis ei pruugi rahalisel nõudel suuri eduväljavaateid olla. Enno Loonurm Kohtunik