3-07-1780/7

3-07-1780 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 24.03.2008; Tallinn Haldusasja number 3-07-1780 Haldusasi J. Š. (avaldaja) kaebus Ämari Vangla (Murru Vangla) toimingute õigusvastaseks tunnistamise nõudes seoses sellega, et jalatsid jäeti tagastamata Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 12.03.2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – J. Š.; Vastustaja –Murru Vangla, volitatud esindajad Meeli Maiorov ja Janika Roosileht RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 24.03.2008 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK J. Š. (avaldaja) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustab Ämari Vangla toiminguid seoses jalatsite tagastamata jätmisega. Vastustaja oli põhjendanud seda sellega, et tegemist ei olnud kaebuse esitajale kuulunud jalatsitega. Tallinna Halduskohtu 26.09.2007 määrusega jäeti kaebus käiguta, sest riigilõiv oli tasumata (tl 4-5). 10.10.2007 täpsustas avaldaja, et tegemist on toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise nõudega ja esitati ka maksekorralduse ärakiri 80-krooni suuruse riigilõivu tasumise kohta (tl 11-14). Tallinna Halduskohtu 04.12.2007 määrusega võeti kaebus menetlusse Arvestades asjaolu, et selleks ajaks oli Ämari Vangla liidetud Murru Vanglaga – loeti vastustajaks Murru Vangla (tl 18). 2 Tallinna Halduskohtu 20.02.2008 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 40). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. aasta aprillis esitas avaldaja vangla administratsioonile taotluse jalatsite vahetamiseks. Avaldus rahuldati. Seejärel öeldi, et vahetamise jaoks tuleb vanad jalatsid ära anda. Kaebuse esitaja jättis vanad jalatsid ettenähtud kohta ja läks jalutama. Tagasi tulles jalatseid enam ei olnud. Vangla töötaja oli need ära võtnud põhjendusega, et neid ei olnud nimekirjas. Selle tulemusena pidi kaebuse esitaja käima pikka aega jalatsiteta (tl 1-2, kohtuistungi protokoll, tl 51). Õigusi rikuti sellega, et jalatsite äravõtmise kohta ei vormistatud vastavat dokumenti. Vastustaja võttis süü kaudselt omaks, kuid küsimus on lahendamata. Tegemist oli poolsaabastega, mis on siiani tagastamata. Saabaste väärtus oli ligikaudu 1600 krooni (kohtuistungi protokoll, tl 51). Avaldaja taotleb saabaste äravõtmise kui toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Kui toiming osutub õigusvastaseks, siis on võimalik nõuda saabaste tagastamist või kahju hüvitamist. Põhjendatud huviks on eelkõige võimalik kahju hüvitamise nõue tulevikus (kohtuistungi protokoll, tl 53). VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Ämari Vanglas hakati suvel 2007 vahetama kinnipeetavate ärakantud jalatseid uute jalatsite vastu, tingimuseks seati asjaolu, et välja vahetatavad jalatsid peaksid olema kinnipeetava vangiregistris. Kaebaja soovis vahetada vanad talve poolsaapad uute saabaste vastu kuid vangiregistri andmete kontrollimisel avastati, et nimetatud poolsaapad ei kuulunud kaebajale, sest vastav kanne puudus. Seega võeti kaebajalt poolsaapad ära ja uusi talle ei väljastatud. Avaldaja oma kaebuses nimetab äravõetud jalatseid „kingadeks“ kuigi tegu oli tegelikult poolsaabastega. Vastustajal on alust arvata, et kaebaja esitas vahetamiseks kellegi teise kinnipeetava jalatsid (poolsaapad), kuigi kinnipeetavatel on keelatud võõrandada ja teiste kasutusse anda oma isiklikus tarbimises olevaid esemeid ja aineid, samuti neid teistelt omandada või laenata. Kaebaja saabus Murru Vanglasse seoses Ämari Vangla ühinemisega 12.09.
2. Kui kaebajal puuduvad talvised jalanõud, mille tagajärjel on kaasnenud tervisehäired, siis jääb selgusetuks miks ei ole ta Murru Vanglas viibitud aja jooksul esitanud taotlust uute jalatsite saamiseks. Kaebaja väidab, et jalatsite äravõtmine tekitas talle tervisekahjustusi, kuid milliseid, ei ole ta nimetanud, samuti ei ole ta tervishoiuosakonna poolt väljastatud õiendit, mis kinnitaks tema halvenenud tervislikku seisundit. Vastustaja leiab, et ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ja palub jätta kaebuse rahuldamata (vastuväited, tl 28). 3 KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas vaidlustab avaldaja jalatsite äravõtmist ning tagastamata jätmist, sest väidetavalt oli tegemist kaebuse esitajale kuulunud poolsaabastega. Murru Vangla omakorda peab jalatsite äravõtmist põhjendatuks, sest neid ei olnud vastavasse nimekirja lülitatud ning vastustaja hinnangul ei saanud olla tegemist kaebuse esitajale kuuluvate saabastega. Seega on avaldaja esitanud toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõude, et kaebuse rahuldamise korral taotleda sellelt pinnalt hiljem jalatsite tagastamist või siis kahju hüvitamist (kohtuistungi protokoll, tl 53). Põhjendatud huvina ongi nimetatud hilisemalt esitatavat võimalikku kahju hüvitamise nõuet ja sellist huvi on kohtupraktika üldjuhul ka aktsepteerinud. Lähtuvalt eeltoodust taandub vaidlus antud juhul põhiliselt sellele, kas vastustaja poolt äravõetud jalatsid võisid siiski kuuluda kaebuse esitajale ja kas ning kuivõrd on see tõendatud. Kui tegemist ei olnud kaebuse esitajale kuulunud jalatsitega, siis oli nende äravõtmine õiguspärane ning võimalikud vead seoses esemete äravõtmise vormistamisega (vormistamata jätmisega) ei muudaks sisuliselt õiguspärast tegevust selle tõttu automaatselt õigusvastaseks. Vangistusseaduse § 15 lg 1 kohaselt võetakse kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad ja tema isikut tõendavad dokumendid vanglasse saabumisel hoiule. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 61 lg 2 kohaselt koostatakse kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Vastustaja viitabki väljatrükile vangiregistri infosüsteemist (tl 33-35), millest nähtub, et poolsaapaid kaebuse esitajal ei saanud olla. Avaldaja poolt esitatud varasema väljatrüki (tl 15) osas pidas vastustaja vajalikuks täpsustada, et (viimases) lahtris olev märge viitab kahele kingale, mis siiski tähendab ühte-, aga mitte kahte paari kingi (kohtuistungi protokoll, tl 52, keskel). Murru Vangla eeldab, et vaidlusalused poolsaapad võisid kuuluda mõnele teisele kinnipeetavale. Vastustaja selgitas täiendavalt, et vangla kodukorra kohaselt ei ole kinnipeetavatel esemete vahetamine lubatud, kuid samas on see olnud kinnipeetavate vahel (suhteliselt) tavapärane (kohtuistungi protokoll, tl 53). Arvestades asjaolu, et vastustaja põhiväite kohaselt ei kuulunud vaidlusalused jalatsid (poolsaapad) kaebuse esitajale, mida kinnitavad ka sellekohased väljatrükid vastavast registrist, tuleks avaldajal tõendada vastupidist. Avaldaja esialgsest kaebusest võis järeldada, et olemasolevaid vanu jalatseid sooviti vahetada vangla poolt pakutavate jalatsite vastu ja sellest lähtus vastustaja ka oma kirjalike vastuväidete esitamisel. Kohtuistungil selgitas aga kaebuse esitaja, et vanemad pidid kokkusaamisele tulles tooma uued saapad ning vanad jalatsid oleks tulnud vangla administratsiooni kaudu vanematele nende poolt kaasatoodud uute jalatsite vastu üle anda. Kaebuse esitaja sõnul olevat asjade vahetamisel kehtinud alati nõue, et vana tuleb ära anda (kohtuistungi protokoll, tl 52). Vastustaja sellise väitega ei nõustunud ja selgitas, et kui esitatakse taotlus uute saabaste saamiseks sel teel, et sugulased toovad need läbi kokkusaamiste toa - siis ei ole vaja vanu saapaid vastu anda ja et selles ei oleks ka mingisugust loogikat. Vastustaja väitel oleks tulnud vanad saapad siis ära anda kui vangla oleks oma vahenditest uued jalatsid andnud (kohtuistungi protokoll, tl 52). Samas asus vastustaja seisukohale, et olenemata sellest, kuidas kaebuse esitaja vanade jalatsite äraandmise vajalikkuse nõudest aru sai – on antud juhul oluline see, et need ei saanud kaebuse esitajale kuuluda ja need oleks tulnud ära võtta sõltumata sellest kas sugulaste külastus oleks toimunud või mitte (kohtuistungi protokoll, tl 52, lõpus). Vastustaja leiab, et selles mõttes ei 4 olnud olulise tähendusega ka saabaste äravõtmise vormistamine või vormistamata jätmine, sest omanikuta asjade äravõtmise korral ei oleks olnud põhjust vastavat akti kaebuse esitajale anda (kohtuistungi protokoll, tl 53). Kaebuse esitaja omalt poolt viitas väljavõttele (tl 15) varadest, kus viimane rida peaks kajastama (võimalikke) kingi või poolsaapaid (kohtuistungi protokoll, tl 52). Vastustaja lükkas selle ümber väitega, et viimasel real (tl 15) ei ole kirjas mitte „kingad“, vaid „kindad“ (kohtuistungi protokoll, tl 52, keskel). Menetlusosaliste selgitused on erinevad ja võimalused oma väidete tõendamiseks ka mõnevõrra piiratud, kuid kokkuvõttes on vastustaja seisukohad usaldusväärsemad. Avaldaja ei ole selliseid tõendeid esitanud, mis vastustaja väited ümber lükkaksid. Vastustaja lähtub sellest, et nimekirjas märgitud kingad olid avaldajal kambris olemas ning seega ei saanud nimekirjas kajastamata poolsaapad kaebuse esitajale kuuluda (kohtuistungi protokoll, tl 53, ülal). Avaldaja omalt poolt eeldab, et tõenäoliselt ei ole kviitungeid saabaste ostmise kohta säilinud, kuid kaebuse esitaja väitel olid need saapad olemas juba Tartu Vanglas, enne seda kui avaldaja sealt Ämari Vanglasse üle toodi. Samas ei ole kaebuse esitaja omapoolset järelepärimist Tartu Vanglale teinud, sest andmed jalatsite kohta oleksid pidanud olema kirjas (kohtuistungi protokoll, tl 53). Vastustaja ei pidanud aga sellekohaseid vastuolusid võimalikuks, sest registriandmed on ühtsed ja need hõlmavad ka Tartu Vanglas registreeritud esemeid (kohtuistungi protokoll, tl 53). Kokkuvõttes jäävad avaldaja väited võrreldes vastustaja seisukohtade ja vastustaja poolt esitatud väljatrükkidega registrist - paljasõnalisteks. Lähtuda tuleb vastustaja seletusest ja kui vaidlusalused jalatsid ei kuulunud kaebuse esitajale, siis ei saa vastustaja tegevust nende äravõtmisel või tagastamata jätmisel õigusvastaseks pidada. Selles mõttes ei ole võimalikud eksimused seonduvalt vormistuslike küsimustega enam määrava tähendusega. Kohtukulud HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul menetluskulusid välja ei mõisteta, sest vastustaja ei ole seda taotlenud (kohtuistungi protokoll, tl 53). Enno Loonurm Kohtunik