3-07-2502/8

3-07-2502 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 28.04.2008; Tallinn Haldusasja number 3-07-2502 Haldusasi D. T. (avaldaja) kaebus Murru Vangla direktori 23.11.2007 käskkirja nr 1341-dm ja 29.11.2007 käskkirja nr 1358-dm tühistamise- ning sellega seonduva 50 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 16.04.2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – D. T.; Vastustaja – Murru Vangla, volitatud esindaja Janika Roosileht RESOLUTSIOON Tühistada Murru Vangla direktori 23.11.2007 käskkiri nr 1341dm (HKMS § 26 lg 1 p 1); Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 28.04.2008 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK D. T. (avaldaja) esitas 10.12.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla direktori 23.11.2007 käskkirja nr 1341-dm ja 29.11.2007 käskkirja nr 1358-dm tühistamise- ning sellega seonduva 50 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Käskkirjaga nr 1341-dm karistati avaldajat distsiplinaarkorras ühe lühiajalise- ning käskkirjaga nr 1358-dm ühe pikaajalise kokkusaamise keeluga. Tallinna Halduskohtu 07.01.2008 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 10) ja 03.04.2008 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg (tl 51). 2 KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Kaebuse esitaja ei nõustu Murru Vangla direktori 23.11.2007 käskkirjaga nr 1341-dm ja 29.11.2007 käskkirjaga nr 1358-dm. 23.10.2007 kell 13.45 viidi kaebuse esitaja 9-eluosakonnast 8-sse eluosakonda, kuid 8-s eluosakonnas olid avaldajal tõsised probleemid. Seal võeti kaebuse esitaja käest ära teiste kinnipeetavate telefonid ja telefonid anti hoiule (tl 1). Vigastuse oli kaebuse esitaja sunnitud endale tekitama, sest kaebuse esitaja pöördus mitmel korral korrapidaja poole, et kutsutaks kohale julgeolekuosakonna töötaja, sest tekkisid probleemid ühe teise kinnipeetavaga. Korrapidaja ignoreeris pöördumist. Seejärel pöördus kaebuse esitaja ametliku kirjaga ja ütles korrapidajale, et palve täitmata jätmise korral on sunnitud endal veenid läbi lõikama. Korrapidaja ütles selle peale, et tema verd ei karda. Peale veenide lõikamist viidi kaebuse esitaja umbes 30 minuti möödudes meditsiiniosakonda, kus käsi kinni seoti (tl 2). Kaebuse esitaja palub tühistada käskkirjad nr 1341-dm ja 1358-dm ning mõista välja Murru Vangla poolt tekitatud 50 000 krooni suurune moraalne kahju. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud (tl 24-27). Kaebuse esitaja ei täitnud vanglaametniku korraldust, keeldus elamast temale määratud 8-s eluosakonnas kambris nr

1. Antud juhtumi kohta koostas valvur Harald Vahtla samal päeval ettekande, mis registreeriti numbriga
2. Kinnipeetav D. T. esitas peale toimunud sündmust 23.10.2007 seletuskirja, milles ta tunnistab, et keeldus elamast temale määratud 8-s eluosakonnast, kuna tal olid seal tekkinud probleemid ja vaenlased. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus tuvastati asjaolu, et antud väide vaenlaste ja tekkinud probleemide suhtes ei vasta tõele. Julgeolekuosakonna spetsialist N. Henk esitas distsiplinaarmenetluse käigus 05.11.2007 ettekande, milles ta selgitas, et 8-s eluosakonnas kannab karistust kinnipeetav D. T.. 23.10.07 keeldus D. T. minemast temale määratud 8-sse eluosakonda. Seejärel paigutati kaebaja VangS § 8 lg 2 alusel 9-eluosakonda. D. T. ei ole rahul ühegi temale määratud eluosakonnaga Murru Vanglas. Korduvalt on püütud teda paigutada temale sobivasse eluosakonda. Algselt kandis D. T. karistust 2-s eluosakonnas, millest ta keeldus 27.01.
3. Seejärel paigutati ta omal soovil karistust kandma 8-sse eluosakonda. 17.08.2007 kirjutas D. T. avalduse, et soovib karistust kanda 1-I eluosakonnas. Kinnipeetav viidi üle 1-I eluosakonda. Samal päeval keeldus kaebaja 1-I eluosakonnas elamast ning avaldas soovi kanda karistust 9-s eluosakonnas. D. T. paigutati 9-sse eluosakonda. 23.10.2007 esitas kinnipeetav avalduse, et soovib karistust kanda 8-s eluosakonnas. Seejärel paigutati kinnipeetav D. T. 8-sse eluosakonda. Avaldaja ei esitanud reaalset põhjust, miks ta eluosakonda tagasi minemast keeldus. Vangla praktika kohaselt ei ole kinnipeetavatel õigus endale ise eluosakonda valida, kaebajale oli 3 tehtud selles osas erandeid, kuid ta ei olnud ikkagi oma valikuga rahul. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine on distsipliinirikkumine, mille eest üldjuhul karistatakse kokkusaamise keelamisega või kartserisse paigutamisega. Karistuse määramisel leiti, et kartseri karistus antud rikkumise eest oli liiga raske karistus, mistõttu leiti, et ühe lühiajalise kokkusaamise keeld on proportsionaalne toime pandud süüteoga. 30.10.2007 pani avaldaja toime distsipliinirikkumise, mis seisnes enesevigastamises. Antud juhtumi kohta koostas valvur Kaja Vikkov samal päeval ettekande, mis registreeriti numbriga
4. Nähtuvalt ettekandest tekitas kinnipeetav D. T. endale tahtlikult vasaku käe küünarvarre piirkonda kehavigastuse. Kinnipeetav toimetati meditsiiniosakonda, kus talle osutati esmaabi. Murru Vangla meditsiiniosakonna õde esitas vastavasisulise õiendi 30.10.2007, milles on ära toodud kinnipeetav D. T.i enesevigastuse tagajärjed. D. T. esitas peale toimunud sündmust seletuskirja, milles ta selgitab, et tekitas enda käele vigastuse, kuna oli korduvalt kirjutanud avaldusi julgeolekutöötajatega kohtumiseks kuid neid avaldusi eiratakse. Enesevigastuse tegi endale tähelepanu saamiseks. Antud selgitustega tunnistas kaebaja toimunud sündmust – tahtlikku enesevigastamist ja süüd toime pandud distsipliinirikkumise osas. Murru Vangla Kodukorra kohaselt on kinnipeetaval keelatud kahjustada enda, teiste kinnipeetavate, vangla töötajate ja muude isikute vaimset ja füüsilist tervist. Seega pani kaebaja toime distsipliinirikkumise, mille eest karistatakse üldjuhul kokkusaamise keelamisega või kartserisse paigutamisega. Distsiplinaarkaristuse määramisel leiti, et kuna tegu oli enesevigastamisega, mille tagajärjel tekitas kaebaja enda käele lõikehaava, ei olnud otstarbekas kohaldada kartseri karistust, kuna kaebaja võis ennast uuesti vigastada. Seega, kuna noomitus oli liiga kerge karistus, leiti, et määratav ühe pikaajalise kokkusaamise keeld on proportsionaalne toime pandud süüteoga. Kaebuse esitajale määrati vaidlustatavates käskkirjades ühe lühi- ja ühe pikaajalise kokkusaamise keeld, samas nähtub vangiregistri andmetel, et kaebaja viibis viimati lühiajalisel kokkusaamisel 13.03.2006 ja pikaajalisel kokkusaamisel ei ole ta vangistuse ajal ühtegi korda käinud. Kaebajat ei ole keegi alandanud, tema tervist kahjustanud ega tema suhtes õigusvastaselt käitunud, seega ei saanud sellest tulenevalt kaasneda mittevaralist kahju (moraalset kahju). Avaldajale pakuti korduvalt võimalust elada erinevates eluosakondades kuid ükski talle ei sobinud, samuti olid julgeolekuosakonna töötajad temaga pidevas kontaktis, mistõttu jääb arusaamatuks, millest on tingitud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Lähtuvalt eeltoodust palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas vaidlustatakse kahte käskkirja, millega on kaebuse esitajat distsiplinaarkorras karistatud ühe lühiajalise- ja ühe pikaajalise kokkusaamise keeluga. Ühtlasi taotleb avaldaja (väidetavalt) õigusvastaste distsiplinaarkaristustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 50 000 krooni suuruses summas. Murru Vangla direktori 23.11.2007 käskkirjaga nr 1341-dm karistati avaldajat selle eest, et ta ei täitnud 23.10.2007 kell 14.45 vanglaametniku seaduslikku korraldust ja keeldus elamast temale määratud 8-eluosakonna kambris nr
5. Kaebuse esitaja põhjendab keeldumist sellega, et kaheksandas eluosakonnas oleksid tal tekkinud teiste kinnipeetavatega tõsised probleemid. Operatiivtöötaja oli andnud suulise 4 korralduse minna 9-st eluosakonnast 8-sse, põhjendades seda vajadusega täiendava kambri järele üheksandas eluosakonnas. Kaebuse esitaja oli võtnud oma asjad ja läinud 8-sse eluosakonda kambrisse nr 219, kus teda oli koheselt ähvardatud. Seejärel olid toimunud jutuajamised vanglatöötajatega, mille tulemusena oli kaebuse esitaja 9-sse eluosakonda tagasi paigutatud. See kõik oli toimunud umbes tunni aja vältel (kohtuistungi protokoll, tl 62). Samuti selgitas kaebuse esitaja, et teda karistati küll korralduse täitmata jätmise tõttu, kuid tegelik olukord oli selline, et seda keeldumist isegi arvestati ning avaldaja paigutati 9-sse eluosakonda tagasi. Kaebuse esitajale jäi ka selgusetuks, millel suuline korraldus põhines (kohtuistungi protokoll, tl 62). Vastustaja nõustus kaebuse esitaja poolt toodud selgitustega asjade käigu kohta ja ka sellega, et 8-sse eluosakonda paigutamisega seonduv segadus võis kesta umbes ühe tunni ulatuses. Menetlusosaliste vahel ei olnud vaidlust ka selles, et alates
6. aasta augustist kuni
7. oktoobrini kandis avaldaja karistust 9-s eluosakonnas (kohtuistungi protokoll, tl 62, keskel). Siinkohal tekib küsimus, et millel põhinevad vaidlustatud käskkirjas nr 1341-dm sisalduvad väited kaebuse esitaja keeldumisest elada talle määratud 8-eluosakonna kambris nr 219 ja kuidas taoline kambri määramine sai toimuda. Vastustaja selgituste kohaselt iga vangla töötaja kinnipeetavate ümberpaigutamise korraldusi anda ei või ja eluosakondade vahetus pidi toimuma reeglina selliselt, et julgeolekuosakonnast tehakse vastav ettepanek, kuid küsimuse otsustab vangla direktor (kohtuistungi protokoll, tl 62, keskel). Distsiplinaarmenetluse materjali juurde kuuluvas ettekandes on viidatud küll kaebuse esitaja (võimalikule) 23.10.2007 sooviavaldusele kanda karistust 8-s eluosakonnas, kuid avaldaja eitas taolise avalduse kirjutamist (kohtuistungi protokoll, tl 62). Vastustajal nimetatud (võimalikku) kirjalikku avaldust haldusasja materjalide juurde esitada ei olnud (kohtuistungi protokoll, tl 62). Seega tuleb vaidlustatud käskkiri nr 1341-dm tühistada, sest karistuse määramisel on lähtutud eeldusest, et kaebuse esitaja keeldus minemast talle määratud kambrisse, kuid selles osas ilmnesid kaalutlusvead. Haldusasja materjalist ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks olnud määratud nimetatud kambrisse ja vastava kirjaliku sooviavalduse esitamine ei ole samuti tõendatud. Lähtuvalt eeltoodust ei ole vaja kontrollida ja hinnata enam menetlusosaliste väiteid seonduvalt võimaliku ohuga või selle puudumisega 8-s eluosakonnas. Avaldaja vaidlustas ka Murru Vangla direktori 29.11.2007 käskkirja nr 1358-dm. Nimetatud käskkirjaga karistati avaldajat distsiplinaarkorras ühe pikaajalise kokkusaamise keeluga selle eest, et ta tekitas endale tahtlikult vasaku käe küünarvarre piirkonda kehavigastuse. Murru Vangla kodukorra punkti 30 alapunkti 15 kohaselt on kinnipeetaval keelatud kahjustada enda, teiste kinnipeetavate, vangla töötajate ja muude isikute vaimset ja füüsilist tervist (väljavõte, tl 40). Selles osas menetlusosaliste vahel sisulist vaidlust ei olegi, kuid kaebuse esitaja põhjendas seda vajadusega saada tähelepanu seoses varasemate pöördumiste eiramisega. Vastustaja leiab, et olenemata võimalikest erinevatest arusaamistest julgeolekuosakonna töötajatega kohtumiste vajalikkusest või piisavusest (arv), ei oleks kaebuse esitaja tohtinud ennast vigastada ja et kinnipeetavaid on enesevigastamise korral distsiplinaarkorras ka karistatud (kohtuistungi protokoll, tl 63). Vaidlustatud käskkirjas nr 1358-dm on distsiplinaarkaristuse valikut põhjendatud, distsiplinaarkaristuse määramine ja valik jääb vastustaja pädevuse piiridesse ning sellest tulenevalt ei ole nimetatud käskkirja tühistamiseks alust. Kaebuse esitaja on taotlenud ka vastustaja poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Lähtuvalt riigivastutuse seaduse § 9 lg-st 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise 5 korral. Olenemata sellest, et kaebus on ühes osas rahuldatud, ei tähenda see automaatselt seda, et vastustajalt tuleks mõista välja ka rahaline hüvitis. Kaebusest võib järeldada, et põhiliselt on taotletud moraalse kahju hüvitamist seoses kehavigastusega ja selle eest määratud distsiplinaarkaristusega, kuid kehavigastuse tekitas kaebuse esitaja endale ise ning vastava distsiplinaarkaristuse tühistamiseks ei olnud alust. Mis puutub käskkirjaga nr 1341-dm määratud distsiplinaarkaristusse, siis vaatamata käskkirja tühistamisele, ei saa ühe lühiajalise kokkusaamise keelamist selliseks väärikust alandavaks tegevuseks pidada, mille tõttu peaks rahalise hüvitise vastustajalt välja mõistma. Rahalisi hüvitusi on mõistetud välja näiteks nendel juhtudel, kui tegemist oli põhjendamatu kartseris hoidmisega. Enno Loonurm Kohtunik