3-07-1987/9

3-07-1987 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 07.04.2008; Tallinn Haldusasja number 3-07-1987 Haldusasi A. L. (avaldaja) kaebus Ämari Vangla ja Murru Vangla toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 03.04.2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A. L.; Vastustaja – Murru Vangla, volitatud esindaja Merit Jõgi RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 07.04.2008 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK A. L. (avaldaja) esitas 12.10.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustab Ämari Vangla toiminguid seoses ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisega ja taotleb ka sellega seonduva mittevaralise kahju hüvitamist (tl 1). Tallinna Halduskohtu 17.10.2007 määrusega jäeti kaebus käiguta, sest nõue vajas täpsustamist ning tasumata oli ka riigilõiv. Ühtlasi selgitati määruses, et halduskohus saab kontrollida kas raviteenust on võimaldatud, kuid mitte seda, millist konkreetset ravi oleks tulnud määrata (tl 4-5). 05.11.2007 vastas avaldaja kaebuse käiguta jätmise määrusele ja selgitas, et vaidlustab Ämari Vangla ja Murru Vangla toiminguid seoses tervishoiuteenuse osutamata jätmisega ja taotleb tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 30 000 krooni, millest 25 000 krooni seondub Ämari Vangla ja 5000 krooni Murru Vangla toimingutega (tl 12-15). Avaldaja nimetas oma vastuses ka toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise- ja võimalikku ravile suunamise kohustamise nõuet ning taotles riigilõivu tasumisest vabastamist. 2 Tallinna Halduskohtu 27.11.2008 määrusega vabastati kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu ja võeti kaebus menetlusse (tl 28-29). Samas määruses selgitati, et kohustava sisuga ettekirjutusi puhtmeditsiinilistes küsimustes üldjuhul teha ei saa ja et toimingute (tervishoiuteenuse osutamata jätmine vms) õigusvastaseks tunnistamise nõuded on mittevaralise kahju hüvitamise nõudega hõlmatud, mistõttu ei oleks õigusvastasuse kindlakstegemise nõuete eraldi esitamine vajalik. Moraalse kahju hüvitamine ongi võimalik ainult sel juhul kui vastavad toimingud, mille pinnalt kahju hüvitamise nõue on esitatud, osutuvad õigusvastaseks. Seega oli võimalik tõlgendada kaebust selliselt, et avaldaja taotleb kahju hüvitamist, mille raames saab hinnata ka vastavate toimingute õiguspärasuse küsimust. Kaebuse ebatäpse tõlgendamise korral oleks avaldaja pidanud esitama vastavad selgitused ja täpsustused hiljemalt

1. detsembriks
2. Tallinna Halduskohtu 19.03.2008 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg. Arvestades asjaolu, et Ämari Vangla oli selleks ajaks liidetud Murru Vanglaga, loeti vastustajaks Murru Vangla (tl 46). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Kaebuse esitaja saabus Ämari Vanglasse
3. aasta juunis. Saabudes tekkisid terviseprobleemid, mis väljendusid üksikutel nähtavatel kehaosadel tekkinud lööbes. Nahalööve tekitas füüsilisi kannatusi, kutsudes esile valulise sügeluse ning psüühilist kannatust, kuna teised kinnipeetavad hakkasid nakkuse kartuses pelgama, ajasid kambrist välja ega ei lubanud ka teistesse kambritesse. Peale lööbe tekkimist pöördus avaldaja koheselt vangla meditsiiniosakonda. Meditsiinitöötaja R. M. Parfentjeva andis pealiskaudse ja tähelepanematu hinnangu haigusele ja kirjutas välja ravimid, mis aga suurendasid valu ja kannatusi veelgi. Peale sellist negatiivset tulemust pöördus avaldaja uuesti vangla meditsiiniosakonna poole. Alates
4. juunist 2007 kuni
5. augustini 2007 pöördus avaldaja Ämari Vangla administratsiooni ja meditsiiniosakonna poole kolme avalduse ja taotlusega kutsuda teda meditsiiniosakonda arsti juurde. Nimetatud avaldusi aga ignoreeriti ning Ämari Vangla administratsioon ei tundnud huvi avaldaja isiku, ega ka sagedaste avalduste esitamise põhjuste üle. Vanglat haigus ei huvitanud. Avaldaja kutsuti vastuvõtule
6. augustil. Meditsiinitöötaja R. M. Parfentjeva ei soovinud rahuldada statsionaarsele ravile suunamise taotlust spetsiaalsesse vanglate meditsiiniasutusse, kuna R. M. Parfentjeva diagnoosi kohaselt oli haigus põhjustatud närvidest. Selle diagnoosiga avaldaja aga ei nõustu, sest närvilisus tekkis hiljem, juba peale haiguse ilmnemist. Kaebuse esitaja leiab, et haiguse põhjuseks olid vangla kohalikud antisanitaarsed tingimused. 03.10.2007 etapeeriti kaebuse esitaja Murru Vanglasse edasiseks vanglakaristuse kandmiseks Ämari Vangla likvideerimisest tingitud põhjusel. Murru Vangla meditsiiniosakond kutsus kaebuse esitaja tema avalduse alusel vastuvõtule. Avaldaja palus ennast statsionaarsele ravile suunata, et spetsialistid saaksid kindlaks teha haiguse õige diagnoosi, kuid seda ei tehtud. Murru Vangla meditsiinitöötajad võtsid ravi aluseks Ämari Vangla meditsiinitöötaja proua R. M. Parfentjeva poolt meditsiinilisse kaarti tehtud kanded. Väära ravi tõttu on kaebuse esitajal ägenenud neuroos ja psüühilised üleelamised, mis on muutunud füüsilisteks kannatusteks. Nahahaiguse sai avaldaja Ämari Vanglas, varem ei ole nahahaigusi esinenud (tl 25). 3 Vangistusseaduse § 133 kohustab vanglaametnikke viivitamatult teatama vangla arstile kinnipeetava haigestumisest. Avaldaja leiab, et vanglaametnikud nimetatud nõuet ei täida, sest nad on korduvalt näinud probleeme teiste kinnipeetavatega kambris, mis on olnud tingitud sellest haigusest, kuid on tegevusetud ega ole kuidagi nendele juhtumitele reageerinud. Ämari Vangla meditsiinitöötajate soovimatus realiseerida kaebuse esitaja õigust saada ravi statsionaarses ravipunktis, on õigusvastane toiming, mis on suunatud avaldaja isiku vastu eesmärgil kahjustada tervist ja põhjustada füüsilisi ja moraalseid kannatusi. Murru Vangla meditsiinitöötajate tegevusetust ning soovimatust realiseerida õigust ravile statsionaarses ravipunktis, loeb kaebuse esitaja samuti õigusvastasteks. Nii Ämari kui ka Murru Vanglal on võimalus osutada ravi statsionaarses raviasutuses, kus erinevad spetsialistid saaksid objektiivselt uurida haigust ja panna sellele täpse diagnoosi (tl 25). Alles 08.02.2008 pandi haigusele diagnoos ja määrati vastav ravi, aga enne seda ei suutnud Ämari Vangla ja Murru Vangla arstid õiget diagnoosi määrata (tl 55). Taoline vanglaametnike tegevusetus ilmnes ajavahemikus 25.06.2007 - 15.08.2007 ning on mõjutanud negatiivselt kaebuse esitaja psüühikat. Kõige enam väljendus see keeldumises saada uuringuid Ämari Vangla statsionaarses meditsiinilises asutuses. VangS § 53 lg 1 ja lg 2 kohaselt on kinnipeetaval õigus ravile statsionaarses raviasutuses, kus on erinevad spetsialistid, kes võivad anda täpse ja objektiivse haiguse diagnoosi ja viia läbi õige ravi (tl 25). Eeltoodust lähtuvalt palub kaebuse esitaja mõista vastustajalt välja hüvitis tekitatud moraalse ja füüsilise kahju eest, mida saab hinnata rahalises väärtuses summale 30 000 (kolmkümmend tuhat) krooni, millest 25 000 krooni seostub Ämari Vangla ja 5 000 krooni Murru Vangla toimingutega. Summa on saadud arvestuslikult kaebuse esitaja viimase minimaalse kuupalga kaudu, mis on seotud kannatuste ajavahemikuga (tl 26). Piisavat arstiabi ei osutatud ka Murru Vanglas ning määratud ravi ei andnud tulemusi ja seetõttu jääb avaldaja ka selle nõude juurde kindlaks (kohtuistungi protokoll, tl 82). VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud (tl 36-37). Justiitsministri 19.06.2007 käskkirjaga nr 126 liideti Murru Vangla ja Ämari Vangla tervishoiuosakonnad. Ämari Vanglasse jäi kohale meditsiiniliselt teenindav personal kuid administratiivselt allusid nad Murru Vanglale. Murru Vangla Tervishoiuosakonna töötajad on vastavalt „Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse“ § 3 lõikele 1 registreeritud Tervishoiuametis ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 võivad osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piires. Avaldajat ravinud arst on pikaajalise staažiga ja kogenud, kelle töö kvaliteedi suhtes vastustajal etteheiteid ei ole. Vastuseks väitele, et A. L. esitas korduvalt avaldusi saamaks tervishoiuosakonda arsti vastuvõtule, selgitab vastustaja, et kaebuse esitaja avaldas küll korduvalt soovi saada arsti vastuvõtule, kuid jättis soovitud päevadel vastuvõtule tulemata. 4 Sotsiaalministri 22.06.2004 määrusega nr 84 vastu võetud „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuded“ § 3 lg 1 järgi võib tervishoiuteenust osutada ravijärjekorra alusel juhul, kui tervishoiuteenuse osutajal puudub võimalus tervishoiuteenust osutada kohe ning tervishoiuteenuse osutamise edasilükkamine kindlaksmääratud ajani ei põhjusta patsiendi tervise seisundi halvenemist, ei mõjuta haiguse kulgu ega halvenda haiguse hilisemat prognoosi. Avaldajal ei tuvastatud vaegusi, mis oleks nõudnud vältimatut sekkumist ning teda sai ravida üldkorras ning vastu võtta vastavalt kehtestatud korrale. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt peab ravijärjekorda registreeritud saama vajaliku tervishoiuteenuse minimaalse aja jooksul, lähtudes tervishoiuteenuse meditsiinilisest vajadusest. Vastustaja poolt olid eelnevalt nimetatud tingimused täidetud ning tervishoiuteenused olid avaldajale piisavalt kättesaadavad. Mingisugust tahtlikku venitamist patsiendi vastuvõtmise ega ravimisega ei toimunud. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 9 lg 1 järgi kontrollitakse vanglas kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse vangla võimaluste piires. Kui kinnipeetav vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglal võimalus, saadetakse kinnipeetav arsti saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde teise vanglasse või tervishoiuasutusse. Kaebuse esitaja ravi oli võimalik läbi viia vanglas ning seisund ei olnud mingil viisil eluohtlik. Seega puudus vajadus avaldaja hospitaliseerimiseks Tallinna Vangla Tervishoiuosakonda. Murru Vangla statsionaari paigutatakse vaid rasked ja erihooldust vajavad kinnipeetavad ning hinnangu, kas kinnipeetav vajab statsionaarset ravi, annab raviarst. Raviarst andis avaldaja tervisele pädeva hinnangu ning selle hinnangu alusel kaebuse esitaja statsionaarset ravi ei vajanud. Kaebuse esitaja ütleb, et ei nõustu talle pandud diagnoosiga, samas on Tervishoiuameti järelevalve osakond oma 16.08.2007 vastuses seisukohal, et raviprotsessis pole vigu tehtud ning järelevalve osakond ei leidnud tegematajätmisi ning tervishoiuteenuste osutamiseks sätestatud tingimuste mittetäitmist (tl 38). Murru Vangla ei ole riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 järgi kahju tekitanud ega kaebuse esitaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Ämari Vangla ja Murru Vangla toiminguid (tegevus või tegevusetus) seoses sellega, et väidetavalt ei taganud vastustaja kaebuse esitajale piisavat tervishoiuteenust ning määras ravi, mis ei olnud tulemuslik. Ämari Vangla toiminguid on avaldaja seostanud perioodiga 25.06.2007 kuni 15.08.
7. Kaebusest nähtub, et vastustaja taotleb seoses tervishoiuteenuse osutamata jätmise või selle ebapiisavuse tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 30 000 krooni, millest 25 000 krooni seostub Ämari Vangla (enne liitmist Murru Vanglaga) ja 5 000 krooni Murru Vangla toimingutega. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded hõlmavad ka võimalikke toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise nõudeid, sest moraalse kahju hüvitamine ongi võimalik sel juhul kui vastavad toimingud, mille pinnalt kahju hüvitamise nõue on esitatud, osutuvad õigusvastaseks. Seega oli võimalik tõlgendada kaebust selliselt, et avaldaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist 30 000 krooni suuruses summas. Kaebuse ebatäpse tõlgendamise korral oleks avaldaja pidanud esitama vastavad selgitused ja täpsustused 5 hiljemalt
8. detsembriks 2007 (kaebuse menetlusse võtmise määruse p 2, tl 29) . Avaldaja nimetatud kuupäevaks täpsustusi ei esitanud. Lähtuvalt HKMS § 19 lõigetest 7-9 on võimalik taotlust vajaduse korral kuni kohtuvaidluseni muuta-täpsustada, kui see seostub esialgse nõudega ja jääb selle raamidesse. Nõude täpsustamise võimalust on selgitatud ka kaebuse menetlusse võtmise määruses (tl 29). Antud juhul selgitas ja täpsustas kaebuse esitaja kohtuistungil, et jääb varasemalt esitatud taotluste juurde kindlaks ja et nõue on kaebuse menetlusse võtmise määruses õigesti fikseeritud. Samas täpsustas avaldaja, et soovib (siiski) jääda kindlaks ka Murru Vangla toimingutega seostuva nõude juurde, sest vanglate liitmise järgselt ei osutatud piisavat ravi ka Murru Vanglas ja ravi ei ole tulemusi andnud (kohtuistungi protokoll, tl 82). Vastustaja seoses nõude selgitamise-täpsustamisega vastuväiteid ei esitanud (kohtuistungi protokoll, tl 83). Meditsiiniline abi jäeti kaebuse esitaja väitel vajalikus ulatuses osutamata kõigepealt ajavahemikul
9. aasta
10. juunist kuni
11. augustini. Vastustaja on esitanud Tervishoiuameti järelevalve osakonna vastuse avaldaja 12.07.2007 kaebusele, millest nähtub, et Tervishoiuameti järelevalve osakond ei ole leidnud senises raviprotsessis vigu ning tervishoiuteenuste osutamiseks sätestatud tingimuste mittetäitmist (tl 38). Tervishoiuamet asus seisukohale, et esitatud materjalidest nähtuvalt on kaebustele alati reageeritud, uuritud terviseprobleeme ja määratud ravi. Arvestades asjaolu, et nimetatud vastus koostati 16.08.2007, hõlmabki see praktiliselt kogu kaebuse esitaja poolt nimetatud perioodi. Antud juhul ei ole põhjust Tervishoiuameti seisukohti kõrvale jätta. Tegemist on meditsiinilist laadi hinnangutega ja nendega tuleb nõustuda. Siinkohal on otstarbekohane menetlusosalistele selgitada, et ebaõige ravi osutamise (nt diagnoosi- ja ravivigade) kindlakstegemine saab toimuda lähtuvalt VÕS §-st 770 tsiviilkohtumenetluses. Halduskohus saab kontrollida, kas vangla on taganud tervishoiuteenuse kättesaadavuse tulenevalt vangistusseaduse §-dest 52 ja 53, kuid mitte seda, millist konkreetset ravi oleks tulnud määrata või millist liiki ravi oleks võinud olla rohkem põhjendatud. Haldusasja materjalist ei nähtu, et vastustaja oleks tervishoiuteenuse kättesaadavuse tagamata jätnud või osutanud seda ilmselgelt ebapiisavalt ning seega jääb kaebus selles osas rahuldamata. Seoses hospitaliseerimise taotlemisega on vastustaja selgitanud, et Murru Vanglas ravitakse statsionaarselt vaid raskelt haigeid ja erihooldust vajavaid kinnipeetavaid ning vastava hinnangu peaks andma raviarst. Vastustaja sellekohase seisukohaga tuleb nõustuda, sest Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 9 lg 2 kohaselt saadetakse kinnipeetav asjakohase eriarstiabi osutaja juurde teise vanglasse või tervishoiuasutusse arsti saatekirja alusel. Saatekirja väljastamine omakorda on puhtmeditsiinilise hinnangu küsimus. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ka selles osas, mis puudutab väidetavalt ebapiisavat ja tulemusteta ravi Murru Vanglas. Haldusasja materjalide hulgas on koopia kaebuse esitaja tervisekaardist, millest nähtub, et kaebuse esitaja on tervishoiutöötajate poolt mitmel korral vastu võetud (tl 76-78). Väited, mille kohaselt on kaebuse esitaja mitmel korral seoses ravi ebapiisavusega vangla administratsiooni poole pöördunud ilma vastuseid saamata – ei ole kooskõlas tervisekaardi kannetega. Täiendavalt esitas vastustaja kohtuistungil väljatrükid kolmest vastusest ja kinnitas, et selle kohta on võimalik esitada vajaduse korral ka allkirjastatud ärakirjad (tl 79-81). Käesoleva haldusasja lahendamisel nendele väljatrükkidele otseselt tugineda ei saa. Pigem on antud juhul oluline see, et haldusasja materjalist ei nähtu tervishoiuteenuse osutamata jätmist või selle ilmselget ebapiisavust. Seega on olnud tervishoiuteenus kättesaadav ja seda, et tervishoiuteenus ei oleks üldse kättesaadav olnud, ei nähtu ka kaebuse esitaja väidetest, küll aga ei ole ravi avaldaja arvates tulemuslik olnud. See 6 on aga teine küsimus. Ravi tulemuslikkust halduskohtus kontrollida ei saa. Vastustaja asus seisukohale, et isegi juhul, kui kõiki vajalikke ravimeid ei ole (alati) soovitud mahus võimaldatud, ei nähtu antud juhul seda, et tegemist võiks olla süülise käitumisega (kohtuistungi protokoll, tl 83). Nimetatud seisukohaga tuleb nõustuda. Riigivastutuse seaduse § 9 kohaselt võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Olenemata toimingute võimalikust (osalisest) õigusvastasusest eeldab mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue ka vastustaja tegevuse süülisust ja kui süülisust ei ilmne, siis mittevaralise kahju hüvitamise nõuet rahuldada ei saa. Kohtukulud HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lähtuvalt HKMS § 93 lg-st 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Antud juhul menetluskulusid välja ei mõisteta, sest vastustaja ei ole seda taotlenud (kohtuistungi protokoll, tl 83). Enno Loonurm Kohtunik