KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 12. mai 2008 Tartu Tsiviilasja number 2-07-41071 Tsi

§ 146

lg 1, mille järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, kuna tegemist ei ole kohustuste tahtliku rikkumisega kostja poolt.

§ 147

lg 1 järgi algab nõude aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja nõue põhineb kostjaga sõlmitud liitumislepingu alusel esitatud arvete tasumata jätmisel tekkinud võlanõudel. Kohtu hinnangul oli tegemist tehingust tuleneva nõudega, millele tuleb aegumistähtaja osas üldjuhul kohaldada

§ 147

lg 1.

§ 147lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega.

§ 147 lg 2 järgi nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja on esitanud kostjale võlgnevuse tasumiseks arved 9802632770, 9803706627, 9804823133 ja 9805900920 vastavalt 28.02.1998, 31.03.1998, 30.04.1998 ja 31.05.1998. Hageja on esitanud kostjale 11.06.1998 võlanõude eelnimetatud arvete järgselt võlgnevuse tasumiseks. Seega

§ 147lg 1 alusel algas aegumistähtaja kulgemine hiljemalt 11.06.1998.

VÕS,

ja RES rakendamise seaduse § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne

1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
2. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
3. juulit 2002; § 9 lg 2 sätestab, et kui

või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 2 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates

1. juulist
2. Käesoleval juhul on tegemist enne
3. juulit 2002 tekkinud nõudega, mille aegumistähtaeg varemkehtinud

§ 113lg 1 alusel oli 10 aastat.

Kuna alates 1. juulist 2002 kehtiva

§ 146

lg 1 järgi on aegumistähtaeg kolm aastat, siis on tegemist VÕS,

ja RES rakendamise seaduse § 9 lg 2 juhtumiga, mille puhul 3-aastast aegumistähtaega tuleb hakata arvestama alates

1. juulist
2. Aegumistähtaeg lõpeb
3. juulil
4. Seega aegus nõue
5. juulil
6. Nõue on esitatud kohtule
7. oktoobril 2007, s.o rohkem kui 2 aastat pärast aegumistähtaja lõppu. Kohus leidis, et kostja ei olnud teadlik võlgnevuse tekkimisest ja seetõttu ei täitnud oma kohustusi hageja ees. Kostja sai võlanõudest teada hagi esitamisel kohtusse. Antud juhul pole tõendatud, et kostja rikkus maksekohustust tahtlikult. Kostja elukoha tegelik aadress xxxxxxxx, kus kostja on ka kohtukutse ja hagi kätte saanud, on märgitud ka pooltevahelises liitumislepingus. Seega ei saa väita ka, et kostja oma elukohta muutis või varjas. Kohus nõustus hageja väitega selles, et kostja ja kolmandate isikute vahelised suhted ei kuulu käesoleva hagiavalduse koosseisu. Liitumislepingust tulenevaid kohustusi on kostja pool (teenuse ostja) osaliselt täitnud ja ei saa lugeda, et ta ülejäänud kohustused tahtlikult täitmata jättis või ei kavatsenudki kunagi tasuma hakata, nagu väidab hageja. Hageja oleks pidanud esitama kostja vastu nõude mõistliku aja jooksul pärast nõude sissenõutavaks muutumist, arvestades seaduses ettenähtud aegumistähtaega. Kuna hageja kuni aegumistähtaja lõpuni
8. juulini 2005 kostjaga tema elukohas ühendust ei võtnud, siis puudus tal tol ajal igasugune alus arvata, et kostja tahtlikult oma kohustusi ei täida ja tal tulnuks lähtuda eeldusest, et aegumistähtaeg lõpeb 01.07.
9. Olukord, kus hageja ei esita nõuet üldise aegumistähtaja jooksul ja esitab selle rohkem kui kaks aastat hiljem, viitab, et tegemist on põhjenduste otsimisega pikendatud aegumistähtaja kohaldamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10. AS EMT taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
11. veebruari 2008 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista vastustajalt välja põhinõue 897 krooni ning viivitusintress 878 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti kohaldatud

§ 146

lg 1; 2) on ebaõige õiguslik põhjendus, et vastustaja tahtlus pole tõendatud, kuna ta ei olnud tekkinud võlgnevusest teadlik. VÕS § 104 kohaselt on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Tahtlus on raskeim tsiviilõigusliku süü vorm. Süülise vastutuse puhul kohustust rikkunud isiku süüd eeldatakse; 3) ei saa asjaolu, et leping sõlmiti kolmanda isiku kasuks, välistada vastustaja süülist käitumist. Võlasuhte relatiivsuse põhimõttest lähtuvalt loob leping õiguslikke tagajärgi vaid lepingupooltele. Vastustaja on kinnitanud, et kolmandate isikute kasuks tegutsedes ta ei kavatsenudki alustada lepinguliste kohustuste täitmist. Tahtluse mõiste hõlmab muuhulgas võimalikuks pidamist, et võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel saabub õigusvastane tagajärg; 3 4) ei ole vastustaja käitumine, väites, et kohustuste täitmise eest vastutavad kolmandad isikud, kooskõlas hea usu põhimõtte ja tsiviilõiguste kuritarvitamise keeluga. Vastustaja eesmärk on ilmselgelt suunatud püüdlusele subjektiivse usalduse kaudu lepingulistest kohustustest vabaneda ning seeläbi on arvete mittetasumine olnud tahtlik.

§ 146

lg-s 4 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
2. veebruari 2008 otsus muutmata. Kuna vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid oma otsuses korrata.
3. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõude aegumistähtaeg on

§ 146

lg 1 järgi 3 aastat.

§ 146

lg-s 4 sätestatud 10 aastast aegumistähtaega kohaldatakse siis, kui kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, jättes osaliselt täitmata temaga 11.12.1997 sõlmitud lepingust tulenevad kohustused. Selleks, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist kümne aasta jooksul, peab kostja olema kohustust rikkunud tahtlikult. Aegumise regulatsioon kaotaks tähenduse, kui lugeda arve tasumata jätmist automaatselt tahtlikuks tegevuseks ja kohaldada sellele kümneaastast aegumistähtaega. VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte järgi vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 lg 1 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel.

§ 146lg 4 eeldab tahtluse tuvastamist.

VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole koheselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Seega pidanuks hageja tõendama, et lepingut sõlmides olid kostja kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja tahtlikku kohustuste rikkumist ei ole hageja tõendanud. Seejuures väärib märkimist asjaolu, et hageja ei ole saatnud vaidlusaluseid arveid kostja elukohta xxxxxxxxx, kuigi liitumislepingus on nimetatud kostja elukoht märgitud. Kuivõrd

§ 146

lg 4 kohaldamiseks eeldused puuduvad, siis on maakohus põhjendatult kohaldanud kostja taotlusel aegumist. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes apellandi kanda. Andra Pärsimägi Egon Konsand 4 Üllar Roostoja