KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-2527 Haldusasi Indr

) § 14 lg 2 kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja tegevust, mis vajab valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärkide saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Vaidlustatud korralduses on asutud seisukohale, et Otepää looduspargi põhieesmärk on Otepää kõrgustikule iseloomuliku maastiku kaitse. Nüpli ja Väike-Munamäe ümbrus on Otepää kõrgustiku kõige mitmekesisema pinnamoega piirkond. Kellamägi on selles piirkonnas üks Otepää kõrgustiku idatiiva künklikule moreenreljeefile eriti iseloomulik. Planeeringuga taotletavad ehitusalad asuvad Kellamäe nõlval. Samuti on Kellamägi tsoneeritud Otepää looduspargi kaitsekorralduskava maastikuinventuuris puhkemaastiku alaks, kuhu uute hoonete rajamine on põhjendatud ainult taluhoonestuse algses asukohas. Kaebuse kohaselt on Otepää Vallavalitsus rikkunud asja menetlemisel haldusnorme. Kaevatav haldusakt ei ole motiveeritud ega kaebajale arusaadav, korralduses puudub õiguslik ja faktiline motivatsioon, millele tuginedes on Otepää Vallavalitsus detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega kehtestanud Vahe- Kellamäe kinnistule ehituskeelu, mis üldplaneeringu kohaselt ei ole keelatud. Otepää Vallavalitsus piirab kaebaja õigusi omandi vabale kasutamisele ning ei ole järginud vallas võrdse kohtlemise printsiipi võrreldes teiste kinnistute omanikega. Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole kontrollinud, kas Otepää looduspargi kaitsekorralduskava aastateks 2002 - 2006 kehtivust on pädevate haldusorganite poolt pikendatud, on õigusvastaselt piiranud omaniku põhiseaduslikku põhiõigust, olles tuginenud uurimustöödele ning jätnud põhjendamatult arvestamata planeeringu koostaja poolt tellitud eksperthinnangu ehitusaladel toimuva raadamise mõju kohta bioloogilisele mitmekesisusele ja maastikuilme terviklikkuse säilimisele. Vaidlustatud toiming „Kooskõlastamine“ ei tulene seadusest ning pole järgitud halduse head põhimõtet. 2. Otepää Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuse kohaselt

§ 14

lg 1 p 5 alusel ei või kaitsealal ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut ning tulenevalt Otepää Looduspargi kaitse-eeskirja 2 punktist 24 on keelatud ehitiste püstitamine piiranguvööndis ilma looduspargi valitseja nõusolekuta. Vahe-Kellamäe kinnistu omanik peab paratamatult arvestama looduskaitseliste piirangutega, mis seavad ehitustegevusele piirid. Nimetatud kitsendused omandiõiguse teostamisele tulenevad seadustest. Rikutud ei ole võrdse kohtlemise printsiipi, kuna igat juhtumit tuleb käsitleda erinevalt. Haldusakt on põhjalikult motiveeritud ja arusaadav. Kaebajale on antud piisavalt võimalusi oma vastuväidete esitamiseks, kuna kaebaja on käinud vallavalitsuses ametnike vestlusel antud küsimuses. Vallavalitsusel on kohustus võtta arvesse keskkonnateenistuse seisukohti ning puudub pädevus nende ümberhindamiseks. 3. Valgamaa Keskkonnateenistus palus samuti jätta kaebuse rahuldamata.

§ 14

lg 1 p 5 kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut. Valgamaa Keskkonnateenistus, olles tutvunud Vahe-Kellamäe maaüksuse detailplaneeringuga, OÜ Metsaekspert poolt koostatud eksperthinnanguga ja Riikliku Looduskaitsekeskuse seisukoha avaldamise kirjaga, Otepää looduspargi kaitsekorralduskavaga, Pühajärve (praegune Otepää) valla üldplaneeringuga, oli seisukohal, et taotletavat planeeringut ei saa kooskõlastada, kuna planeeritud tegevus on vastuolus kaitsekorralduskavas toodud pikaajaliste kaitse eesmärkidega. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 25 piiranguvööndi metsa kaitse eesmärk on bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Otepää looduspargi kaitsekorralduskavas 2002 - 2006 on pikaajalise kaitseeesmärgina tüüpiliste ja väärtuslike metsakoosluste säilimine. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus jättis
2. märtsi 2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt tuleb kaebus jätta rahuldamata, kuna kaebaja ei ole välja toonud ühtki põhjust, mis annaks aluse vaidlustatud haldusakti tühistamiseks või toimingu „Kooskõlastamine“ õigusvastaseks tunnistamiseks. Mõlemad haldusorganid on toiminud seaduspäraselt, rikkumata kaebaja subjektiivseid õigusi. Metsaseaduse (edaspidi MS) § 19 lg 1 järgi on kaitsealal piiranguvööndis paiknev mets kaitsemets ning sama seaduse § 17 lg 2 p 2 määratleb kaitsemetsa eesmärgiks keskkonnaseisundi kaitsmise ning kaitse korraldamise tõhustamiseks on oluline, et ehitustegevuseks ei kasutataks metsamaid. Ehitamine metsamaale on vastuolus kaitseala kaitseeesmärkidega.

§ 14

lg 2 kohaselt ei kooskõlasta kaitstava loodusobjekti valitseja selle nõusolekut vajavat tegevust, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Elamuehitus Vahe-Kellamäel looduskaitsekeskuse spetsialistide hinnangul kahjustab piiranguvööndi metsa kaitse eesmärke. Valgamaa Keskkonnateenistus on põhjendatult keeldunud kooskõlastamast Otepää vallas Nüpli külas Vahe-Kellamäe maaüksusele koostatud detailplaneeringut. Valgamaa Keskkonnateenistus, olles tutvunud Vahe-Kellamäe maaüksuse detailplaneeringuga, OÜ Metsaekspert poolt koostatud eksperthinnanguga ja Riikliku Looduskaitsekeskuse seisukohaga, arvestades Otepää looduspargi kaitse-eeskirjade sätteid, Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2002 - 2006, Pühajärve valla üldplaneeringut ja Otepää looduspargi maa-ala alusuuringuid, ei kooskõlastanud detailplaneeringut, kuna planeeritud tegevus on vastuolus kaitsekorralduskavas toodud pikaajaliste kaitseeesmärkidega. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 25 kohaselt on piiranguvööndi metsa kaitse eesmärk bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning Otepää looduspargi kaitsekorralduskavas on kaitseeesmärgina kirjas tüüpiliste ja väärtuslike metsakoosluste säilimine. 2004 koostatud töö „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää Looduspargis“ kohaselt mõjutab mingi asustatud punkt otseselt 3 ümbritsevat keskkonda ca 100 m raadiuses ning Vahe-Kellamäe maaüksus jääb asukohta, kus Alevijärve-Pilkuse-Munamägi-Tõikamägi-Vidrike tuumala on ühenduses Pühajärve-Hobustemägi-Varikmägi-Nüpli tuumalaga. Asustuse laienemine rohelisele võrgustikule lõhub selle struktuuri ja vähendab pikemas perspektiivis looduspargis väljakujunenud maastike omapära ja head keskkonnaseisundit. Valgamaa Keskkonnateenistus on õigustatult toonud välja asjaolu, et OÜ-lt Metsaekspert tellitud eksperthinnangus on jäetud arvestamata edasisest maakasutusest tulenevad aspektid ning eksperthinnangu koostamisel ei ole lähteandmestikus arvestatud 2004 koostatud tööd „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää Looduspargis“ ning samuti 2005 OÜ Metsaekspert pool koostatud tööd „Puhkemetsade majandamissoovitused“, kuna nimetatust tuleneb metsade seisundi ja väärtuste hindamine ning võimaluse korral kõikide olemasolevate väärtuste ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine. Kaebaja väide, et üldplaneeringus ei ole kehtestatud ehituskeeldu, võib olla õige, kuid antud juhul on Vahe-Kellamäe kinnistu puhul tegemist looduskaitseliste piirangutega ning kaebaja on sellest olnud teadlik ja pidi olema sellega arvestanud. Vastustaja on õigesti viidanud varasematele Otepää Vallavalitsuse haldusaktidele tl 67-70, kus on viidatud kinnisomandi kitsendustele.

§ 14

lg 1 p 5 kohaselt ei või kaitseala loodusobjekti valitseja nõusolekuta detailplaneeringut kehtestada ning tulenevalt Otepää Looduspargi kaitse-eeskirja p-ist 24.3 on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta üheks keelatud tegevuseks uute ehitiste püstitamine. Seega ei ole tegemist kaebaja õiguste rikkumisega omandile piirangute seadmisega, kuna looduskaitselised piirangud tulenevad seadustest. Seoses väidetava võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega leidis kohus, et igat juhtumit tuleb käsitleda eraldi ning arvestada võrdseid juhtumeid. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt. Vaidlustatud haldusakt on piisavalt motiveeritud ning haldusakt vastab haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-dele 54 ja 55 ning §-ile 56 lg 2, mille kohaselt saab lugeda haldusakti motiveerituks, selgeks, üheselt mõistetavaks ning välja toodud on ka haldusakti faktilised ja õiguslikud alused. Kohus pidas usaldusväärseks vastustaja väidet, et kaebaja on käinud vallavalitsuses selgituste saamiseks käimasoleva protsessi kohta, mistõttu ta on saanud oma vastuväiteid esitada. Tulenevalt HMS §-ist 37 lg 1 on igaühel õigus tutvuda igas menetlusstaadiumis haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentidega, kui kodanik sellekohase taotlusega haldusorgani poole pöördub. Tulenevalt planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) §-ist 17 lg 2 p 3 tuleb planeering kooskõlastada kaitseala valitseja või vastava riigiasutusega, mida antud juhul vallavalitsus on järginud, mistõttu ei oleks vallavalitsus saanud neile esitatud seisukohtadest lähtudes teha teistsugust otsustust. Planeeringu kooskõlastus tuleb anda PlanS § 17 lg 5 alusel ühe kuu jooksul planeeringu kooskõlastajale väljasaatmise päevast. Antud juhul on kooskõlastamise taotlus esitatud 30.08.2007, mis on registreeritud Valgamaa Keskkonnateenistuses 03.09.2007 ning kooskõlastuse kohta on otsustus tehtud 03.10.

1. Kohus leidis, et kooskõlastus on antud ühe kuu jooksul, kuna kooskõlastuse taotlus on kätte saadud 03.09.2007 ning keskkonnateenistuse kooskõlastus on koostatud 03.10.
2. Isegi kui arvestada ühekuulist tähtaega arvates 30.08.2007, ei muuda see sisuliselt asjaolusid. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. I. Puhalainen esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
4. märtsi 2008 4 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tühistada Otepää Vallavalitsuse 14.11.2007 korraldus nr 2-4-690 ja kohustada Otepää Vallavalitsust uuesti läbi vaatama Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmine ning tunnistada õigusvastaseks Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 toiming „Kooskõlastamine“ ja kohustada Valgamaa Keskkonnateenistust uuest läbi vaatama Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringut. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on põhjendamatult leitud, et tulenevalt MS §-ist 19 lg 1 ja §-ist 17 lg 2 p 2 määrab metsaseadus kaitsemetsa eesmärgiks keskkonnaseisundi kaitsmise ning kaitse korraldamise tõhustamiseks on oluline, et ehitustegevuseks ei kasutata metsamaid. MS § 17 lg 2 p 2 ei keela kaitsemetsa ehitiste rajamist. MS § 28 lg 4 p 4 kohaselt on üheks metsamaal tehtava raietöö liigiks raadamine. MS § 32 lg 1 kohaselt on raadamine raie, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul otstarbel kui metsa majandamine. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja kohaselt on metsa raadamine Otepää looduspargis lubatud tegevuseks; 2) on jäetud hinnang andmata apellandi poolt tõendatud asjaolule, et Valgamaa Keskkonnateenistuse kooskõlastuses viidatud aktid, s. o Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2002 – 2006 ja Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035, ei ole pädevate haldusorganite poolt kehtestatud.

§-ist 25 tulenevalt omab kaitsekorralduskava üksnes informeerivat ning looduskaitse asutuste edasist tegevust planeerivat sisu ning ei tekita asutuse välistele isikutele täiendavaid kohustusi. Tegemist on asutuste siseküsimusi kajastava dokumendiga, millel puudub õiguslik jõud piirata isiku põhiõigust omandit vabalt vallata ja kasutada. Nimetud seisukohaga on Valgamaa Keskkonnateenistus nõustunud. Haldusvälistele isikutele tekitab kohustusi ainult kaitse-eeskiri, mitte aga kaitsekorralduskava. Kehtivas Otepää looduspargi kaitse-eeskirjas ei ole sätestatud Otepää looduspargi pikaajalisi kaitse-eesmärke; 3) on jäetud hindamata asjaolu, et T. Kalda ja A. Ariku 2004 koostatud töö „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“, millele Otepää Vallavalitsus ja Valgamaa Keskkonnateenistus oma põhjendustes viidanud, ei ole Otepää Vallavolikogu kehtestanud Otepää valla üldplaneeringu lisana, teemaplaneeringuna ega ka mingi muu dokumendina. Eelpoolnimetatud tööl puudub õiguslik alus omandi piiramiseks. Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumise põhistamine nõutud korras pädeva haldusorgani poolt kehtestamata haldusaktidega ei ole asjakohane ega õiguspärane ning on vastuolus kehtiva õigusega; 4) ei ole arvestatud OÜ Metsaekspert eksperthinnangus esitatud järeldustega, vaid on tuginetud looduskaitse asutuste paljasõnalistele hinnangule. Eksperthinnangu kohaselt ei mõjuta õueala ulatuses raadamine ümbritsevat metsa. Õuealadel valitseva situatsiooni ja alade pindala tõttu ei ole raadamise teostamisel maastikuilme terviklikkuse lõhkumise ega bioloogilise mitmekesisuse hävimise ohtu. Eksperthinnanguna ei saa käsitleda seaduses ettenähtud korras pädeva isiku poolt kehtestamata jäetud haldusesisest akti. Vastasel korral oleks tegemist kontrollimatu ametnike suvaga. Keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 35 lg 1 kohaselt algatab strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja keskkonnamõju strateegilise hindamise üheaegselt strateegilise planeerimisdokumendi koostamise algatamisega. Eeltoodust tulenevalt pidanuks Otepää Vallavalitsus võtma vastu otsuse Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu strateegilise keskkonnamõju hindamise algatamise kohta. Otepää Vallavalitsus ei ole algatanud Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu strateegilist keskkonnamõju hindamist. Samuti ei ole Otepää Vallavalitsus ega Valgamaa Keskkonnateenistus teinud menetlusosalisele ettepanekut täiendavate asjaolude käsitlemiseks OÜ Metsaekspert eksperthinnangus; 5) ei ole arvestatud, et ehitusalad on planeeritud kinnistu lagedale alale. Lage ala on tekkinud eelmiste omanike poolt metsaraie teostamise tulemusena. Apellandile ei ole tutvustatud 5 konkreetseid hindamisakte, mille alusel on Vahe-Kellamäe kinnistu mets tunnistatud väärtuslikuks metsakoosluseks; 6) ei ole arvestatud asjaoluga, et Otepää valla üldplaneering on kooskõlastatud Otepää looduspargi valitsejaga. Tartu Halduskohus on otsuses nr 3-07-257 leidnud, et Otepää (Pühajärve) valla üldplaneering on Otepää looduspargi kaitse-eeskirja kohaselt kooskõlastatud kaitseala valitsejaga ning seetõttu üldplaneeringus kokkulepitud ehitamise printsiibid on kooskõlas Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktiga 21. Seega on Otepää valla üldplaneeringus saavutatud ka kokkulepe Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktis 21 sätestatud piiranguvööndi pärandkultuurmaastiku kaitsmise põhimõtetes. Otepää valla üldplaneeringus käsitletakse Otepää looduspargi pärandkultuurmaastikku eelkõige inimese poolt mõjutatud puhke- ja loodusmaastikuna, mis on pidevas muutuvuses ja sobilik atraktiivseks elukeskkonnaks. Otepää valla üldplaneering ei näe ette Otepää looduspargi maastike ja nendega kaasnevate väärtuste konserveerimist. Otepää Vallavalitsuse korralduses nr 2-4-677 ei ole esitatud sisulist valla üldplaneeringule tuginevat motivatsiooni, mis aitaks selgelt ja arusaadavalt mõista mõistete – „Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse“, „pärandkultuurmaastik“, „bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“ – sisu. Vastavasisulist põhjendust ei ole ka kohus kohtuotsuses esitanud. PlanS § 9 lg 1 kohaselt koostatakse detailplaneering ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks valla või linna territooriumi osa kohta. Seega on Otepää Vallavalitsus Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega kehtestanud üldplaneeringuga mitte kooskõlas oleva ehituskeelu; 7) ei ole hinnatud asjaolu, et Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole kaalunud

§ 14

lg 3 rakendamise võimalust.

§ 14

lg 3 kohaselt võib kaitstava loodusobjekti valitseja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste ja muude tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit; 8) on jäetud arvestamata, et Otepää Vallavalitsus ega Valgamaa Keskkonnateenistus ei ole apellanti ära kuulanud. Haldusorganid ei ole teinud apellandile vastavasisulist ettepanekut. Kohus on paljasõnaliselt tuginenud vastustaja tõendamata ütlustele. Ärakuulamisõiguse võimaldamise kohta ei ole vastustaja esitanud dokumentaalseid tõendeid. Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumine kahjustab kaebuse esitaja põhiseaduslikku põhiõigust omandi puutumatusele ning enda omandit vabalt vallata ja kasutada. Haldusorgan on kohustatud haldusmenetluse käigus andma taotlejale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks; 9) on jäetud arvestamata, et Vahe-Kellamäe kinnistu omanikke on koheldud ebavõrdselt võrreldes piirnevate kinnistute omanikega. Kohaliku omavalitsuse 23.10.2003 otsusega nr 1-4-47 on samas piirkonnas kehtestatud Vahtraoru kinnistu detailplaneering ja 1996 Munamäe puhkekeskuse detailplaneering. Nimetatud detailplaneeringutega on antud õigus rajada piirkonda uusehitisi. Munamäe puhkekeskuse detailplaneering ja Vahtraoru kinnistu detailplaneering on heaks kiidetud Otepää looduspargi valitseja poolt. Nii Vahe-Kellamäe kinnistu kui Vahtraoru ja Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringuga hõlmatud kinnistud asuvad Otepää looduspargi piiranguvööndis. Vastustajad ja kohus on jätnud Vahe-Kellamäe kinnistu omaniku ebavõrdse kohtlemise põhjendamata; 10) ei tugine kohtu seisukoht kooskõlastuse tähtaegsuse osas PlanS §-ile 19 lg

1. Otepää Vallavalitsuses edastas Vahe-Kellamäe detailplaneeringu Valgamaa Keskkonnateenistusele kooskõlastamiseks 30.08.
2. Kuna kooskõlastuse andmise tähtpäev 30.09.2007 on pühapäev, siis TsÜS § 136 lg 8 järgi loetakse kooskõlastamise tähtpäev saabunuks 01.10.
3. TsÜS § 136 lg 8 kohaselt kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval 6 esimesel tööpäeval. Valgamaa Keskkonnateenistus on kooskõlastuse andnud 03.10.
4. Seega on Valgamaa Keskkonnateenistus ületanud PlanS §-is 17 lg 5 ettenähtud kooskõlastamise tähtaega. PlanS § 19 lg 5 kohaselt kui kooskõlastust ei ole antud ühe kuu jooksul planeeringu kooskõlastajale väljasaatmise päevast arvates, arvestab planeeringu koostaja, et kooskõlastajal ei ole planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid; 11) ei ole Otepää Vallavalitsuse 11.11.2007 korraldus nr 2-4-677 ja Valgamaa Keskkonnateenistuse toiming „Kooskõlastamine“ piisavalt põhjendatud ja kaalutletud. Vallavalitsuse korraldus ja Valgamaa Keskkonnateenistuse „Kooskõlastamine“ ei tugine planeerimisseadusele ja Otepää valla üldplaneeringule ning ei ole piisavalt motiveeritud. Nende andmisel ei ole järgitud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.
5. Otepää Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
6. märtsi 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on vallavalitsuse 14.11.2007 korraldus nr 2-4-690 piisavalt motiveeritud, haldusakt vastab HMS §-idele 54 ja 55 ning 56 lg 2 ja halduskohus on õigesti järeldanud, et ei saa lugeda põhjendatuks kaebaja väiteid, et haldusakt ei ole kaebajale selge ning on motiveerimata. Haldusakti põhjendust on lubatud esitada ka menetlusosalisele kättesaadavas muus dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Seetõttu on haldusakti aluseks olnud kaalutlused arusaadavad ja kontrollitavad. Viidatud Keskkonnateenistuse kiri sisaldab põhjalikku analüüsi, miks ei anta planeeringule kooskõlastust; 2) on asjakohatu väide, et kaebajale ei ole võimaldatud ärakuulamisõiguse teostamist. Kaebaja esindaja on käinud korduvalt Otepää Vallavalitsuses seoses detailplaneeringuga, olles ka planeeringut koostava osaühingu Manglusson juhatuse liige. Vastuseks halduskohtu istungil Otepää Vallavalitsuse esindaja Urmas Jaagusoo küsimusele, kas Otepää Vallavalitsuses planeeringu koostajana käies esindas ta ka I. Puhalaineni huve, vastas A. Manglus jaatavalt, millest järeldub, et kaebaja esindaja oli kursis vallavalitsuse nõudmiste ja seisukohtadega, samuti on tal olnud võimalus esitada oma vastuväiteid; 3) on ebaõige väide, et Otepää Vallavalitsus on kehtestanud detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega üldplaneeringuga mittekooskõlas oleva ehituskeelu. Kehtiv Pühajärve valla üldplaneering viitab säästva arengu seaduse §-is 3 lg 2 sätestatud põhimõttele, et omandi käsutamise ja ettevõtlusega tegelemise vabadust kitsendatakse, lähtudes vajadusest kaitsta loodust kui inimkonna ühisvara ja rahvuslikku rikkust. Üldplaneering toob ära ka ehitamise printsiibid hajaasustuses. Nende kohaselt tuleb ehitamisel arvestada looduskaitselisi piiranguid, mis tulenevad looduskaitsealustest objektidest ja nende kaitsetsoonidest. Üldplaneering ei soovita kasutada ehitamiseks metsamaad. Vahe-Kellamäe kinnistu omanik peab arvestama looduskaitseliste piirangutega, mis seavad ehitustegevusele piirid. Selliste piirangute seadmine on kooskõlas nii põhiseaduse kui ka säästva arengu seadusega; 4) on ebaõige väide, nagu oleks rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Iga kinnistut ning sellele ehitamise võimalikkust tuleb vaadelda individuaalselt. Aastaid tagasi kehtestatud planeeringud ei anna õigust Vahe-Kellamäe kinnistu omanikule nõuda ehitusõigusi talle kuuluvale maale, samuti planeeringu vastuvõtmist, mis on vastuolus looduskaitsealastest seadustest ja üldplaneeringust tulenevate nõuetega. Otepää Vallavalitsus on keeldunud ka mitmete teiste (näiteks Jõnglase kinnistu detailplaneering Sihva külas, Väike-Kellamäe kinnistu detailplaneering Nüpli külas) planeeringute vastuvõtmisest, tulenevalt kooskõlastuse puudumisest, ja leiab, et vastavalt

§-le 14 lg 1 p 5, mille kohaselt ei või kaitsealal ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut, on vallavalitsusel olnud õiguslik alus selliste otsuste tegemiseks; 7 5) on Valgamaa Keskkonnateenistus õigustatud tuginema oma vastuväidete põhjendamisel Otepää Looduspargi kaitsekorralduskavale. Kaitsekorralduskava on käsitletav toimingu teostamise ja haldusakti andmise tinginud faktilise asjaoluna; 6) on oluline ka PlanS §-ist 10 lg 6 tulenev nõue, mille kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu koostamise tellija muuhulgas ka looduskaitse alla võetud maa-aladel. Sellise erisuse − eraõigusliku isiku keeld olla detailplaneeringu tellijaks − on seadusandja näinud ette kaitsmaks avalikke huve. Sellest tulenevalt ei saa olla õiguspärane eraõigusliku isiku tellitud detailplaneeringu, mis on koostatud kaitse alla võetud maa-ala kohta, vastuvõtmine. Otepää Vallavalitsus ei ole tellinud OÜ-lt Manglusson Vahe-Kellamäe detailplaneeringut ega sõlminud mainitud osaühinguga sellekohast lepingut.

1. Valgamaa Keskkonnateenistus vaidleb kaebusele vasta ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. märtsi 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant jätnud tähelepanuta MS §-is 19 lg 1 ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punktis 25 toodu; 2) ei pea kaitse-eeskirjas otseselt raadamist keelama või lubama, sest võimalike vastuolude tuvastamiseks ja ärahoidmiseks on mehhanism metsaseaduse, looduskaitseseaduse ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja näol olemas; 3) ei olnud Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2002 - 2006, „Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035“ ja alusuuring „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“ aluseks eitava kooskõlastuse andmisele, mis nähtub ka Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 kirja „kooskõlastamine“ sisust. Töö „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“ näol on sisuliselt tegu faktide väljatoomisega läbi väljatöötatud metoodikate (metsamassiivide paiknemine jne), mida apellandil ega teistel kinnisasjade omanikel muuta pole võimalik ning seeläbi ei ole nähtud vajadust laiema üldsuse kaasamiseks nimetatud töö koostamisel. Ilmselt pole kohus pidanud vajalikuks käsitleda eraldi aspekte, mis on selgelt kirjas dokumentides, millega kõik osapooled on niigi tutvunud; 4) on kohus õigesti leidnud, et Valgamaa Keskkonnateenistuse põhjendused on olnud piisavad eksperthinnangu mittearvestamiseks. OÜ Metsaeksperdi eksperthinnangus toodud järeldused on teoreetiliselt vastuolulised, kuna on leitud, et raadamise teostamisel ei ole maastikuilme terviklikkuse lõhkumise ega bioloogilise mitmekesisuse hävimise ohtu. Selline järeldus on vastuolus Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis toodud bioloogilise mitmekesisuse mõistega. On ilmselge, et ehitise rajamine metsamaale vähendab eelpoolnimetatud definitsioonis nimetatud elusorganismide rohkust ehk bioloogilist mitmekesisust. OÜ Metsaeksperdi toodud eksperthinnang ei arvesta töö „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“ tulemusi ehk eksperthinnangu andmisel pole arvestatud asjaoluga, et maastikuilme säilitamine (ehitiste mitterajamine) või maastikuilme muutmine (ehitiste rajamine) mõjutab palju laiemat ala kui ehitusala alla ja vahetusse lähedusse jäävat ala. Kuna Vahe-Kellamäe kinnistu asub kohas, kus suur metsamassiiv (tuumala) on läbi rohevõrgustiku koridori ühenduses naaber rohevõrgustiku tuumalaga, siis olukord, kus ehitusaladega sisuliselt lõigatakse läbi (ehitatakse täis) peaaegu pool ühinemiskoha ristlõikest, mõjutab ka tuumalasid, mida antud rohevõrgustiku koridor ühendab. Oluline on jälgida, et kavandatav asustus ei lõikaks läbi rohelise võrgustiku koridore; 5) on halduskohus õigustatult jätnud arvestamata OÜ Metsaeksperdi poolt koostatud eksperthinnanguga. Looduskaitseasutuste hinnangud ei ole paljasõnalised, sest looduskaitse asutuste seisukohad tuginevad mitmetele dokumentidele, mis on heaks kiidetud kas kohaliku 8 omavalitsuse (nt valla üldplaneering) või riigi tasandil (looduspargi kaitse-eeskiri) ning uurimustöödele, mis käsitlevad piirkondi tervikuna, olles samas piisavalt detailsed, et kasutada üksikute tegevuste (ehitiste rajamine) mõju analüüsil; 6) ei ole Otepää Vallavalitsus algatanud keskkonnamõju strateegilist hindamist ja Valgamaa Keskkonnateenistus pole pidanud selle algatamist ka vajalikuks, kuna pole tuvastanud selle läbiviimise vajadust lähtudes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §-ist 33 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrusest nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“. Antud juhul esineb põhimõtteline vastuolu tegevuse elluviimise (ehitamisega) ja piiranguvööndi metsa kaitse-eesmärgi vahel. Keskkonnamõju hindamine ei saa muuta olematuks/kehtetuks Otepää kaitse-eeskirja p 25 ega

§ 14

lg 2; 7) on kohus õigesti käsitlenud Vahe-Kellamäe kinnistul asuvat metsa kui tüüpilist, kuid samas väärtuslikku, metsakooslust. Mingeid eraldiseisvaid hindamisakte ei ole ja need pole ka vajalikud, kuna antud ala väärtuslikkus on tuvastatav vaadeldes muid asjakohaseid dokumente kogumis; 8) on kohus õigesti toiminud, jättes arvestamata asjaolu, et ehitusalad on planeeritud kinnistul paiknevatele lagealadele (tekkinud raie teostamise tulemusena), sest vaatamata lageala olemasolule on tegu MS §-is 3 lg 2 toodule vastava maaga ehk metsamaaga ning MS (RT I 2006, 30, 232; 2007, 12, 64) § 24 lg 3 ja MS (RT I 1998, 113/114, 1872; 1999, 54, 583; 82, 750; 95, 843; 2000, 51, 319;102, 670; 2001, 50, 282; 2002, 61, 375; 63, 387; 2003, 88, 594; 2004, 9, 53; 38, 258; 2005, 70, 540) § 11 lg 1 kohaselt on metsaomanik kohustatud pärast raie teostamist metsa uuendama ja nimetatud alad on ette nähtud metsa uuenemiseks, mitte ehitustegevuseks; 9) on kohus, olles tutvunud Otepää valla üldplaneeringuga, ilmselgelt arvestanud selles toodut ja sealhulgas ka selle kooskõlastatust kaitstava loodusobjekti valitsejaga, kuna ei esita seisukohti, mis viitaksid asjaoludele, mida üldplaneeringut lugedes pole võimalik sõnaselgelt lugeda või neist aru saada. Nii looduskaitseseadusesse kui valla üldplaneeringusse on sisse kirjutatud ehitus ja planeerimistegevust reguleeriv kord ehk kaitseala valitseja vaatab kõik kooskõlastust vajavad tegevused eraldi üle kooskõlastamisel, kuna üldplaneering või muu kohalikku arengut reguleeriv/suunav strateegiline dokument ei saa olla kunagi piisavalt täpne, lahendamaks üksikjuhtumeid. Nagu apellant märgib, on üldplaneeringus toodud, et looduspargi piiranguvööndi pärandkultuurmaastik on eelkõige inimese poolt mõjutatud puhke- ja loodusmaastik, mis on pidevas muutuvuses ja sobilik atraktiivseks elukeskkonnaks. Valgamaa Keskkonnateenistus kaitstava loodusobjekti valitsejana seisab hea selle eest, et pidevas muutuvuses (ülalnimetatud inimmõjutused maastikule) olev maastik ei kaotaks oma atraktiivsust elukeskkonnana ning seda tehaksegi läbi kooskõlastamise protsessi, vaadeldes iga juhtumit eraldi. Analoogselt üldplaneeringuga ei saa (pole otstarbekas) ka looduspargi kaitse-eeskirjas tuua välja kitsendusi või tingimusi kinnistute (katastriüksuste) kaupa; 10) ei ole kohus

§ 14

lg 3 kaalutluse vajalikkuse kohta andnud otsest hinnangut, kuna halduskohtule esitatud kaebuses pole antud temaatikat käsitletud, kuid Valgamaa Keskkonnateenistus on toonud oma vastuskirjas halduskohtule välja valiku detailplaneeringu menetluses kasutatud dokumentidest, mis kajastub ka kohtuotsuses. Sellise loetelu äramärkimine kohtuotsuses annab tunnistust sellest, et kohus nõustub sisuliselt Valgamaa Keskkonnateenistuse seisukohaga, et võttes arvesse kõiki nimetatud dokumente ei esine tingimusi, mille seadmisel planeering ei kahjustaks Otepää looduspargi kaitse-eesmärkide saavutamist ehk aktsepteerib

§ 14

lg 2 rakendamist; 11) ei ole võimalik nimetada apellandi poolt väljatooduid planeeringuid võrdseteks juhtumiteks, sest Vahtraoru kinnistu asukohas on, lähtudes Eesti Maauuringute poolt 1984 koostatud katastrikaardist, juba asustus, Vahe-Kellamäe katastriüksusel on nimetatud kaardi kohaselt mets ehk ei saa kuidagi vaadelda võrdsetena detailplaneeringu kehtestamist kohta, kus tänapäeva seisuga on juba vähemalt 24 aastat olnud asustus ja kohta, kus vähemalt 24 aastat on olnud mets. 1996 kehtestatud Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringut ja Vahe-Kellamäe kinnistu 9 detailplaneeringut ei saa samuti võrdseks pidada, sest Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringu kehtestamise ajal ei kehtinud praegusel hetkel kehtiv valla üldplaneering, kaitse-eeskiri, looduskaitseseadus ja puudusid käesolevaks hetkeks kaitseala kaitsekorralduse parendamiseks koostatud uurimistööd; 12) on halduskohus õigesti leidnud, et PlanS §-is 17 lg 5 toodut arvestades on kooskõlastus antud ühe kuu jooksul, kuna kooskõlastuse taotlus on kätte saadud 03.09.2007 ning keskkonnateenistuse kooskõlastus on koostatud 03.10.2007 ning isegi kui arvestada ühekuulist tähtaega arvates 30.08.2007, ei muuda see sisuliselt asjaolusid, sest

§ 14

lg 1 p 5 ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 11 kohaselt ei või kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta detailplaneeringut kehtestada ning samuti Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 24 ap 3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
2. märtsi 2008 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
3. Iseenesest õige on apellandi väide, et MS § 17 lg 2 p 2 ei keela kaitsemetsa ehitiste rajamist, kuid halduskohus ei olegi oma otsuses ainuüksi viidatud sätte alusel asunud seisukohale, et ehitamine metsamaale on vastuolus kaitsealal asuva kaitseeesmärkidega, vaid halduskohus on käsitlenud metsaseaduse ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja regulatsioone kogumis.
4. Vastavalt MS §-ile 19 lg 2 p 2 metsa majandamise eesmärgiks kaitsemetsas on keskkonna seisundi kaitsmine. MS § 19 lg 1 p 1 järgi on kaitsemets muuhulgas mets, mis asub kaitseala piiranguvööndis. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et Vahe-Kellamäe kinnistul paiknev mets on kaitsemets ja asub Otepää looduspargi piiranguvööndis.

§ 12lg 1 kohaselt määratakse kaitseala kaitsekord kaitse-eeskirjaga.

Vastavalt

§-ile 14 lg 1 p 5 kaitsealal ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detailplaneeringut. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja ei kooskõlasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevust ja muud tegevust, mis vajab kaitse-eeskirja kohaselt kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit.

§ 25

lg 1 kohaselt koostatakse hoiualade ja kaitsealade kaitse korraldamiseks kaitsekorralduskava, milles märgitakse: 1) olulised keskkonnategurid ja nende mõju loodusobjektile; 2) kaitse eesmärgid, nende saavutamiseks vajalikud tööd, tööde tegemise eelisjärjestus, ajakava ning maht; 3) kava elluviimise eelarve. Sama paragrahvi lg 2 alusel kinnitab kaitsekorralduskava keskkonnaminister. 11. Iseenesest õige apellandi väide, et Otepää looduspargi kaitse-eeskiri ei keela otseselt metsa raadamist, kuid siinkohal on apellant jätnud tähelepanuta MS § 32 lg 2 p 1, mille kohaselt annab raadamiseks kirjaliku nõusoleku keskkonnaminister või tema volitatud isik planeerimisseaduse kohaselt kehtestatud üldplaneeringu või selle puudumise korral kehtestatud detailplaneeringu alusel. 10 Juba viidatud

§ 14

lg 1 p 5, samuti sama paragrahvi lg-te 7 ja 8 kohaselt on vajalik loodusobjekti valitseja nõusolek, et kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut ning anda projekteerimistingimusi ja ehitusluba. Looduspargi valitseja nõusoleku vajadus detail- ja üldplaneeringu kehtestamiseks ja projekteerimistingimuste andmiseks tuleneb ka Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p-st

1. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 12 kohaselt looduspargi valitseja lähtub nõusoleku andmisel või keeldumisel looduspargi kaitse-eesmärgist ja kaitseeeskirja p 25 alusel piiranguvööndi metsa kaitse eesmärk on bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Eeltoodu põhjal saab järeldada, et raadamiseks nõusoleku saamiseks on vajalik planeering või projekt, mis on eelnevalt saanud kaitseala valitseja nõusoleku ja vastava taotluse läbivaatamisel lähtub kaitseala valitseja looduspargi kaitse-eesmärkidest. Seetõttu ei ole sel asjaolul, et looduspargi kaitse-eeskirjas ei ole otseselt raadamine keelatud, olulist tähtsust.
2. Nähtuvalt Valgamaa Keskkonnateenistuse vaidlustatud toimingu „Kooskõlastamine“ sisust, on kooskõlastuse mitteandmisel lähtutud kinnisomandi kitsendustest, mis tulenevad seadusest (

§ 12lg 1, 14 lg 1 p 5 , lg 2; Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 24 alap 3).

Otsustamaks, kas seadusest tulenevad looduskaitselised piirangud kuuluvad konkreetsel juhul kohaldamisele, on keskkonnateenistus õigustatult kasutanud Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2002-2006 ning Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035, samuti ka alusuuringut „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“. Kaitsekorralduskavas on täpsemalt lahti kirjutatud põhimõtted ja vajalikud tegevused looduspargi põhieesmärkide saavutamiseks ning keskkonnateenistus võis seda kasutada oma seisukohtade põhjendamisel. Eesti looduskaitse arengukava aastani 2035 on kasutatud keskkonnateenistuse poolt mõiste „pärandkultuurmaastik“ defineerimisel. Seadusjärgsete kitsenduste kohaldamise põhjendamisel võis Valgamaa Keskkonnateenistus tugineda ka tööle „Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis“. Asjaolu, et viidatud tööd ei ole kehtestatud Otepää valla üldplaneeringu lisana ega teemaplaneeringuna ning töö koostamisele ei ole kaasatud Vahe-Kellamäe kinnistu omanikke, ei vähenda uurimistöö väärtust. Tegemist on uurimistööga ning uurimistöö tegemisel ei ole vaja kaasata kinnisasja omanikke. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole looduskaitseliste piirangute kohaldamisel aluseks võetud nimetatud uurimistööd, vaid on lähtutud seadusest.

1. Õige on halduskohtu seisukoht, et OÜ Metsaekspert eksperthinnangus „Ehitusaladel toimuva raadamise mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja maastikuilme terviklikkuse säilimisele“ toodud järeldused on teoreetiliselt vastuolulised ning arvestamata on jäetud edasisest maakasutusest tulenevad aspektid. Eksperthinnangus toodud järelduste kohaselt raadamise teostamisel ei ole maastikuilme terviklikkuse lõhkumise ega bioloogilise mitmekesisuse hävimise ohtu. Selline järeldus on vastuolus Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis toodud bioloogilise mitmekesisuse mõistega. Ehitise rajamine metsamaale vähendab eelpoolnimetatud definitsioonis nimetatud elusorganismide rohkust ehk bioloogilist mitmekesisust. Siinkohal on põhjendamatu apellandi väide, et halduskohus on otsuse tegemisel tuginenud looduskaitseasutuse paljasõnalisele hinnangule. Nähtuvalt Valgamaa Keskkonnateenistuse vaidlustatud toimingu põhjendustest, on selle tegemisel ja seisukohtade põhjendamisel tuginetud nii seadustele kui mitmetele dokumentidele, mis on heaks kiidetud kas kohaliku omavalitsuse (nt valla üldplaneering) või riigi tasandil (looduspargi kaitse-eeskiri) ning uurimustöödele, mis käsitlevad piirkondi tervikuna, olles samas piisavalt detailsed, et kasutada üksikute tegevuste (ehitiste rajamine) mõju analüüsil. 11
2. Ebaõige on apellandi väide, et Otepää Vallavalitsus oleks pidanud võtma vastu otsuse Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringu strateegilise keskkonnamõju hindamise algatamise kohta. Otepää Vallavalitsus ei ole algatanud keskkonnamõju strateegilist hindamist ja ka Valgamaa Keskkonnateenistus pole pidanud selle algatamist vajalikuks, sest pole tuvastatud selle läbiviimise vajadust lähtudes keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §-ist 33 ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrusest nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu“. Vahe-Kellamäe kinnistul paiknev mets on piiranguvööndi mets ning Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 25 alusel piiranguvööndi metsa kaitse eesmärk on bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Kuna Valgamaa Keskkonnateenistus olemasolevate materjalide alusel jõudis järeldusele, et piiranguvööndi metsa ehitiste püstitamine iseenesest juba on selline tegevus, mis võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit, siis puudus vajadus keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamiseks.
3. Iseenesest õige on apellandi väide, et ei ole olemas konkreetset hindamisakti Vahe-Kellamäe kinnistul asuva metsa kohta, mille alusel on see tunnistatud väärtuslikuks metsakoosluseks. Samas aga on antud ala väärtuslikkus tuvastatav muude asjakohaste dokumentidega kogumis ning seetõttu on halduskohus õigesti käsitlenud Vahe-Kellamäe kinnistul asuvat metsa kui tüüpilist, kuid samas väärtuslikku, metsakooslust. Maastiku kaitse seisukohalt on väärtuslikud ka tavalise liigilise koosseisuga metsad, sest maastikukaitse väärtustab maastikku kui tervikut. Nimetatud metsa väärtust tõstab selle paiknemine suuremate looduslike alasid ühendava koridori tuumaalaga liitumiskohas.
4. On halduskohus õigesti jätnud arvestamata asjaolu, et ehitusalad on planeeritud kinnistul paiknevatele lagealadele (tekkinud raie teostamise tulemusena), sest vaatamata lageala olemasolule on tegu MS §-is 3 lg 2 toodule metsamaaga ning MS § 11 lg 1 kohaselt on metsaomanik kohustatud pärast raie teostamist metsa uuendama. Nimetatud alad on ette nähtud metsa uuenemiseks, kuid ei õigusta piiranguvööndi metsa ehitiste püstitamist.
5. Ebaõige on apellandi väide, et Otepää Vallavalitsus on kehtestanud detailplaneeringu vastuvõtmisest keeldumisega üldplaneeringuga mittekooskõlas oleva ehituskeelu. Nii looduskaitseseadus kui valla üldplaneering sisaldab ehitus- ja planeerimistegevust reguleerivaid sätteid, mille kohaselt kaitseala valitseja vaatab kõik kooskõlastust vajavad tegevused eraldi üle kooskõlastamisel, kuna üldplaneering või muu kohalikku arengut reguleeriv/suunav dokument ei saa olla kunagi piisavalt täpne, lahendamaks üksikjuhtumeid. Valgamaa Keskkonnateenistus kaitstava loodusobjekti valitsejana peab tagama, et pidevas muutuvuses olev maastik ei kaotaks oma atraktiivsust elukeskkonnana ning seda tehakse läbi kooskõlastamise protsessi, vaadeldes iga juhtumit eraldi. Analoogselt üldplaneeringuga ei tooda (ning polegi otstarbekas) ka looduspargi kaitse-eeskirjas tuua välja kitsendusi või tingimusi iga konkreetse kinnistu lõikes. Kehtiv valla üldplaneering viitab säästva arengu seaduse §-is 3 lg 2 sätestatud põhimõttele, et omandi käsutamise ja ettevõtlusega tegelemise vabadust kitsendatakse, lähtudes vajadusest kaitsta loodust kui inimkonna ühisvara ja rahvuslikku rikkust. Üldplaneering toob ära ka ehitamise printsiibid hajaasustuses ning nende kohaselt tuleb ehitamisel arvestada looduskaitselisi piiranguid, mis tulenevad looduskaitsealustest objektidest ja nende kaitsetsoonidest. Üldplaneering ei soovita kasutada ehitamiseks metsamaad. Apellandi poolt nimetatud mõisted – „Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse“, „pärandkultuurmaastik“, „bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine“ – on sisustatud vastavate seaduste ning Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni sätetega.
6. Vastavalt

§ 14

lg 3 võib kaitstava loodusobjekti valitseja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevuste ja muude tegevuste, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajavad kaitstava 12 loodusobjekti valitseja nõusolekut, kooskõlastamisel kirjalikult seada tingimusi, mille täitmisel tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Valgamaa Keskkonnateenistus on oma toimingu tegemisel lähtunud sellest, et võttes arvesse kõiki asjaolusid, ei esine tingimusi, mille seadmisel planeering ei kahjustaks Otepää looduspargi kaitse-eesmärkide saavutamist, s.o leidis, et kohaldada tuleb

§ 14lg 2.

Valgamaa Keskkonnateenistuse toimingu peale kaebuse läbivaatamisel pidigi halduskohus kontrollima selle konkreetse toimingu seaduslikkust ja põhjendatust, mitte aga otsustama selle üle, kas keskkonnateenistus oleks pidanud tegema hoopis teise toimingu (s. o otsustama

§ 14lg 3 kohaldamise üle).

1. Apellandi väite kohaselt on haldusmenetluse läbiviimisel rikutud tema ärakuulamisõigust, sest haldusorganid ei ole talle teinud vastavasisulist ettepanekut ja ei ole esitanud dokumentaalseid tõendeid ärakuulamise kohta. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitanud haldusmenetluse vältel planeeringu eskiisilahenduse ja OÜ Metsaekspert ekspertarvamuse. Otepää Vallavalitsuse esindaja väitel on kaebaja esindaja korduvalt osa võtnud nõupidamistest, mis toimusid seoses detailplaneeringuga ning kaebuse esitaja esindaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud (tl 142-143). Samuti on kaebaja esindaja planeeringut koostava osaühingu Manglusson juhatuse liige. Seega oli kaebajal võimalik kogu haldusmenetluse vältel esitada oma põhjendusi ja seisukohti, samuti vastuväiteid ning ärakuulamisõigust ei ole rikutud.
2. Alusetu on kaebaja väide selle kohta, et Vahe-Kellamäe kinnistu omanikke on koheldud ebavõrdselt võrreldes piirnevate kinnistute omanikega. Siinkohal on apellant nimetanud Vahtraoru kinnistut ja Munamäe Puhkekeskust. Lähtudes Eesti Maauuringute poolt 1984 koostatud katastrikaardist, on Vahtraoru kinnistu asukohas juba asustus, Vahe-Kellamäe katastriüksusel on nimetatud kaardi kohaselt mets. Seega ei ole tegemist võrdses positsioonis asuvate kinnistutega. Samuti ei saa võrseks pidada 1996 kehtestatud Munamäe puhkekeskuse detailplaneeringut ja Vahe-Kellamäe kinnistu detailplaneeringut, sest juba ajaliselt on nimetatud detailplaneeringud koostatud väga erinevatel perioodidel (1996 ja 2007).
3. Vastavalt PlanS §-ile 17 lg 5 kui kooskõlastust ei ole antud ühe kuu jooksul planeeringu kooskõlastajale väljasaatmise päevast arvates, arvestab planeeringu koostaja, et kooskõlastajal ei ole planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid. Asja materjalide kohaselt saadeti Vahe-Kellamäe detailplaneering Valgamaa Keskkonnateenistusele kooskõlastamiseks 30.08.
4. Õige on apellandi väide, et kuna kooskõlastuse andmise tähtpäev 30.09.2007 oli pühapäev, siis loeti kooskõlastamise tähtpäev saabunuks 01.10.
5. Valgamaa Keskkonnateenistus on kooskõlastuse andnud 03.10.
6. Seega on Valgamaa Keskkonnateenistus ületanud PlanS §-is 17 lg 5 ettenähtud tähtaega, kuid see asjaolu ei ole vaidlustatud toimingu õigusvastaseks tunnistamise ja haldusakti tühistamise aluseks. PlanS §-is 17 lg 5 sätestatud tähtaeg omab distsiplineerivat iseloomu, tegemist ei ole õigust lõpetava tähtajaga. Nimetatud sättest tuleneb planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse õigus arvestada, et kui tähtaegselt kooskõlastust ei anta, siis ei olegi planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid, kuid samas ei keela see säte siiski ka pärast tähtaega esitatud ettepanekute ja vastuväidete arvestamist. Samuti tuleneb

§-ist 14 lg 1 p 5 ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p-ist 11, et kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta ei või detailplaneeringut kehtestada ning samuti Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 24 alap 3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. 13 Seega kuigi Valgamaa Keskkonnateenistus on andnud kooskõlastuse hilinemisega, võis ja ka pidi vallavalitsus sellega arvestama.

1. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et Otepää Vallavalitsuse
2. novembri 2007 korraldus nr 2-4-690 ja Valgamaa Keskkonnateenistuse 03.10.2007 toiming „Kooskõlastamine“ on piisavalt põhjendatud ja kaalutletud. Nende andmisel on järgitud proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning puudub alus nende õigusvastaseks tunnistamiseks.
3. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustajad menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 14 Viivi Tomson