KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht
- märts 2008 Tartu Haldusasja number 3-06-1797 Haldusasi Tatjana Velitško kaebus Alajõe Vallavalitsuse poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
- novembri 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tatjana Velitško apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
- veebruar 2008 Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – Tatjana Velitško, esindaja vandeadvokaat Leanika Tamm Vastustaja (haldusorgan) – Alajõe Vallavalitsus, esindaja Margus Kiir RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Halduskohtu
- novembri 2007 otsus muutmata. Tartu Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Määrata riigi õigusabi tasu suuruseks Advokaadibüroole Sirje Must vandeadvokaadi Leanika Tamm poolt apellatsiooniastmes õigusabi osutamise eest 2730 krooni (kaks tuhat seitsesada kolmkümmend krooni), mis välja mõista riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroole Sirje Must. Vabastada Tatjana Velitško õigusabikulude kandmisest ja jätta riigi õigusabi kulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates
- märtsist
- MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
- Tatjana Velitško esitas 05.09.2006 Tartu Halduskohtule kaebuse ja palus välja mõista Alajõe Vallavalitsuse õigusvastase tegevusega põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju. Kaebuse kohaselt on kaebaja Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 maa eraldamise otsuse, vallavalitsuse poolt antud maa kasutusloa ja krundiplaani ning Ida-Viru RAEK inspektsiooni poolt 22.07.1993 väljastatud ehitusloa alusel ehitanud Uuskülasse elamu, kuid see on tunnistatud õigusliku aluseta püstitatuks. Elamu alune maa on omandireformi õigustatud subjektidele tagastatud ja kaebaja on kaotanud omandiõiguse. Vaidlusalune 0,071 ha suurune maa eraldati 16.07.1991 Härmo Karrole. Majandushoone ehitamiseks antud ehitusloa väljastamine toimus samuti õiguslikul alusel ja pole kuni tänaseni vaidlustatud ega tühistatud. Omandiõigusest ilma jäämisega tekitatud varalise kahju suuruseks hindas kaebaja 3 000 000 krooni ja märkis, et seda on võimalik hüvitada ka kinnisasja omanikelt maatüki väljaostmisega. Mittevaralise kahju suuruse jättis kaebaja kohtu määrata.
- Vastustaja Alajõe Vallavalitsus leidis, et kaebus on esitatud halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) §-is 9 lg 4 kehtestatud kaebetähtaega rikkudes. Kahju hüvitamiseks puudub alus, sest kaebaja on võõrandanud ja hiljem omandanud ehitise, saades sellega 390 000 krooni suurust tulu, teades, et ehitise alune maa on tagastatud õigustatud subjektile ja seda on võimatu erastada. HALDUSKOHTU LAHEND
- Tartu Halduskohus jättis
- novembri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole kohtumenetluses leidnud kinnitust, et peale Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsuse ja selle alusel Ida-Viru RAEK inspektsioonis väljastatud ehitusloa on olemas mingeid Alajõe Vallavalitsuse haldusakte või toiminguid, mis on võinud põhjustada T. Velitškole tema poolt nimetatud või mistahes muud varalist või mittevaralist kahju. Ka Tartu Ringkonnakohus on haldusasja nr 3-03-91 otsuses leidnud, et vaidluse põhjuseks oleva elamu ehitamise tegi võimalikuks tegevus, millega eraldati maa ja anti ehitusluba. HKMS § 9 lg 4 võimaldab avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist nõuda kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Tartu Halduskohtu 27.02.2007 ja Tartu Ringkonnakohtu 28.06.2007 kohtumääruste kohaselt on T. Velitško kaebuse menetlus Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsuse ja ehitusloa väljastamisega seotud kahjunõude osas lõpetatud. Kohtuotsus, millega volikogu otsus seadusevastaseks tunnistati, on jõustunud (Ida-Viru Maakohtu haldusasja nr 3-3/96 lk 45-47). Kaebaja väited, et teda asja menetlusse ei kaasatud, ei vasta tõele, sest tegelikult ta osales selles kohtumenetluses, omas õigusteadmistega esindajat, viibis isiklikult kohtuistungitel ja kohtuotsuse ärakiri on tema esindajale allkirja vastu kätte antud. Riigikohus on 2 T. Velitško kohtuvigade parandamise avaldused ilmselt põhjendamatuteks lugenud ja jätnud need menetlusse võtmata. HKMS §-is 9 lg 4 kehtestatud 3-aastane kaebetähtaeg on mööda lastud ka kahju osas, mis on kaebajale väidetavalt tekitatud Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korraldusega nr
- Kohtuistungil möönis seda ka kaebaja esindaja Leanika Tamm. Kohtuotsus, milles kontrolliti seda korraldust osas, mis käsitles hinnangu andmist T. Velitško poolt püstitatud hoonete seaduslikkusele, on jõustunud (haldusasja nr 3-03-91). Hoonete aluse maa omandireformi õigustatud subjektidele tagastamise osas ei ole kaebaja nimetatud korraldust üldse vaidlustanudki, ehkki see oli talle tema esindaja poolt kohtuistungil esitatud kinnituste kohaselt 22.04.2003 teada. Tegelikult pidi korralduse olemasolu kaebajale selguma juba 04.07.2001 või hiljemalt 05.07.2001, sest neil kuupäevadel väljastas Alajõe Vallavalitsus talle vastavat teavet sisaldava õiendi notarile esitamiseks ja ta kirjutas alla Uuskülas asuva poolelioleva elamu ostu-müügilepingule, millesse notar oli märkinud, et lepingu objektiks oleva ehitise alune maa on tagastatud. Kahju hüvitamise nõudega pöördus ta Tartu Halduskohtusse alles 05.09.
- Ka juhul, kui lähtuda kaebaja seisukohast, et kaebetähtaeg ei ole möödunud, sest omandi kaotamise läbi tekkinud kahju olemasolust sai ta lõplikult teada alles Tartu Ringkonnakohtu 20.03.2006 kohtuotsuse jõustumisega (haldusasja nr 3-03-91), ei anna kaebuse väited alust kaebaja nõuete rahuldamiseks. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt 17.10.1991 Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta vastu võetud otsuse punktides 3, 9 ja 11 sätestatu kohustas lõpetama maa tähtajata kasutusse andmise, keelas anda ehitusluba maale, millele on esitatud tagastamise taotlus ja kehtestas, et selle keelu rikkumisega välja antud ehitusluba ei anna alust maa mittetagastamiseks. Maa eraldamine ja elamu ehitamiseks loa andmine T. Velitškole toimus pärast eelnimetatud otsuse vastu võtmist, seega ei saanud tal tekkida õiguslikul alusel rajanevat ootust, et maa jäetakse tagastamata ja erastatakse talle. Seda ei muuda vähimalgi määral ka asjaolu, et H. Karrole eraldati sama maatükk majandushoone ehitamiseks enne 17.10.
- Kaebaja esindaja seisukoht, et sellega väljus maatükk tagastatava maa hulgast, on ekslik, sest sel ajal oli maatükk veel riigi omandis ja maakasutaja ei saanud seda teisele isikule loovutada ja ka kohalikul omavalitsusel polnud õigust seda kellelegi tähtajatuks kasutamiseks anda. Samuti ei muuda kaebaja õiguslikku olukorda H. Karrole väljastatud ehitusloa olemasolu või asjaolu, et seda või kaebajale endale antud ehitusluba pole keegi vaidlustanud ega tühistanud. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 14 lg 1 ja 3 kohaselt piisab, kui ehitis on püstitatud ilma maakasutusõiguseta. Selline ehitis on õigusliku aluseta ja ei too kaasa maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) §-is 6 lg 2 p 3 ette nähtud maa tagastamata jätmise kohaldamist. Seda, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega, mis ei saa olla maa mittetagastamise aluseks ja maakasutusõiguse puudumine on piisav, et lugeda ehitise püstitamine algusest peale toimunuks õigusliku aluseta, on sõnaselgelt märkinud ka Tartu Ringkonnakohus oma haldusasja nr 3-03-91 jõustunud kohtuotsuses. Lisaks eelpool nimetatud haldusaktidele on T. Velitško talle tekitatud kahju põhjusena ära märkinud Alajõe Vallavalitsuse tegevuse tema poolt 19.12.1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel. Selles osas pole nõue samuti esitatud HKMS §-is 9 lg 4 kehtestatud 3-aastase kaebetähtaja piirides, sest vallavalitsuse tegevusetus tema avalduse lahendamisel pidi kaebajale selge olema hiljemalt 16.06.2003, kui ta esitas Jõhvi Halduskohtusse avalduse, mis on käsitletav nõudena teha Alajõe Vallavalitsusele ettekirjutus kaebaja poolt püstitatud hoonete aluse maa ostueesõigusega erastamiseks. 04.08.2003 koostatud kohtumäärusega tagastati kaebus läbivaatamatult ning T. Velitško ei ole määrust vaidlustanud. Samuti olid kaebajale juba ammu teada Alajõe Vallavalitsuse seisukohad maa tagastamise ja erastamise osas, sest 14.01.1999 tehti talle ja maa tagastamise õigustatud subjektile ettepanek leppida kokku hoonestusõiguse seadmises ning 30.04.2003 selgitati erastamise võimatust ja põhjusi. Kahju hüvitamise nõudega kaebuse esitas ta Jõhvi kohtumajja alles 05.09.
- 3 Nõue ei saa põhjendatud olla ka sisuliselt, sest kaebaja pole kohtule esitanud ühtegi väidet ega tõendit selle kohta, millist konkreetset kahju on temalt avalduse vastu võtmine ja tegevusetus selle lahendamisel tekitanud. Vabariigi Valitsuse 06.11.1997 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise kord“ ei näe ette võimalust jätta ostueesõigusega erastamise avaldus vastu võtmata ja selle korra punktis 8 kehtestatu lausa kohustab kohalikku omavalitsust esitatud avaldused registreerima. Asjaolu, et avaldusele pole mõistliku aja jooksul mingit kirjalikku vastust antud, ei saanud kuidagi põhjustada omandi kaotust, muu varalise kahju tekkimist pole kaebaja aga üldse väitnudki. Vallavalitsuse selline tegevusetus ei saa kaasa tuua tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, sest vastus avaldusele tulnuks anda aastal 1998, puudega täiskasvanu toetust saab kaebaja aga alates 21.05.2003, püsiv töövõime kaotus on tal tuvastatud alles 11.05.2006 ning miski kohtule esitatust ei kinnita, et tervise kaotuse põhjuseks oli just erastamise avaldusele selge ja üheseltmõistetava vastuse esitamata jätmine. Kaebuse täienduses on viidatud ühe kahju tekkimise põhjusena ka maa ümbermõõtmisele, kuid seda kinnitavaid tõendeid pole esitatud. Esialgsele kaebusele lisatud valguskoopia, millele on joonistatud maatüki piiri, märgitud nende pikkus, kirjutatud suurus 0,15 ha ja pandud tuvastamist mitte võimaldav pitsatita märge kooskõlastamise kohta, ei saa olla piisav ja kohane alus maa mõõtmiseks ega kinnita seda, et maa mõõdistamine on ka tegelikult toimunud. Juba nimetatud korra punktide 131 ja 14 kohaselt sai ostueesõigusega erastatava maa mõõdistamise tellida vaid vastavat litsentsi omavalt isikult ning kohaliku omavalitsuse nimetatud ametniku poolt koostatud piiride kulgemise ettepaneku alusel. Kohtuistungil kaebaja alguses küll väitis, et maa ümbermõõtmist nõudis vald, kuid pidi samas tunnistama, et mingeid dokumente selle ja maa mõõtmise kulude kohta pole tal esitada. Alajõe Vallavalitsuse esindaja Margus Kiir kinnitas, et kuigi vaidlusaluse maa kohta on esitatud kokku kolm maa ostueesõigusega erastamise avaldust, ei ole vastavat toimikut koostatud ja kaebajale polegi väljastatud mingeid dokumente, mille alusel saanuks maad välja mõõta. Maamaksuseaduse § 10 kohaselt peab kuni maa maareformi seadusega ettenähtud korras ümber vormistamiseni maksma maamaksu maa kasutaja. T. Velitškol on Uusküla külas asuvat 0,071 ha suurust maad kasutanud elamu ehitamiseks ja kasutab seda elamiseks kuni käesoleva ajani. Seda kinnitavad nii kaebuse väited kui ka tema esindaja poolt kohtuistungil antud seletused. Seega on igati õiguspärane, et T. Velitškot on käsitletud maamaksukohustuslasena ja tal tuli kuni ehitiste aluse maa teise isiku nimele kinnistamiseni tasuda maakasutuse eest maamaksu. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebaja poolt tasutud 80 krooni suurune riigilõiv HKMS § 92 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Kuna kohtumäärusega on kaebajale võimaldatud riigi õigusabi ilma kulutuste hilisema hüvitamise kohustuseta, siis jääb 10 159.80 krooni suurune õigusabi kulu riigi kanda. Õigusabi osutamiseks kulunud aeg on selle saaja eesmärki, kohtuasja keskmist keerukust ja kohtuistungile kulunud aega arvestades reaalsuse piirides ning riigi õigusabi seaduse §-ist 23 tulenev õiguslik alus maksta tasu välja taotluses märgitud suuruses on olemas. Vastustaja oma menetluskulude hüvitamise kohta nõuet ja kuludokumente ei esitanud. Seega jäävad need HKMS § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- T. Velitško esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
- novembri 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista Alajõe Vallavalitsuselt T. Velitško kasuks välja varalise kahju summas 3 000 000 krooni ning mittevaralise kahju eest hüvitise suurus määrata kohtu äranägemisel. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti leitud, et kaebus on esitatud HKMS §-is 9 lg 4 kehtestatud tähtaega rikkudes. Apellandile sai alles 20.03.2006 kohtuotsusega selgeks, et tal puudub võimalus saada seadusliku ehitusloa alusel püstitatud elumaja omanikuks. Ostueesõigusega erastamise avalduse menetlus on 4 sisuliselt jäänud kuni käesoleva ajani lõpuni menetlemata, ühegi õigusaktiga ei ole esitatud avaldust lahendatud, kuigi vallal oli selleks vastav kohustus tulenevalt MaaRS §-ist 23 lg
- Valla tegevusetuse ja samal ajal teostatud tagastamise toimingutega, millest apellanti ei teavitatud, on loodud olukord, kus apellandil säilis kuni 2006 märtsikuu kohtulahendini lootus, et temal on mingi võimalus tühistada ostueesõigusega erastamist puudutav korraldus ning sellest tulenevalt saada maa omanikuks; 2) on jäetud tähelepanuta, et enne ostueesõigusega erastamist ei ole üritatud viia pooli kompromissile ega mingile kokkuleppele. Ainukese tõendina on Alajõe vallavalitsus esitanud 14.01.1999 kirja, millega väidetavalt tehti apellandile ja maa tagastamise õigustatud subjektile ettepanek leppida kokku hoonestusõiguse seadmises, kuid sellist kirja pole apellant mitte kunagi saanud; 3) on ebaõigesti kohaldatud riigivastutuse seadust ja käsitletud valesti valla toiminguid, mis seisnesid üheaegselt tegevusetuses ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel ja tegutsemist ilma apellanti tema õigusi puudutavatest menetlustest teavitamata maa tagastamisel. Alajõe Vallavalitsus oleks pidanud otsustama maa ostueesõigusega erastamise või sellest keeldumise T. Velitškole ning alles pärast seda otsustama maa tagastamise õigustatud subjektidele. Seega oli Alajõe Vallavalitsuse tegevus vastuolus MaaRS §-is 2 toodud maareformi eesmärkidega. Kuivõrd apellandil enesele teadaolevalt oli kuni 20.03.2006 kohtuotsuseni õigustatud ootus maa tagastamise otsuse tühistamiseks ning ta lootis, et temale on võimalik ehitise juurde maad eraldada, oli ta juba varem oma elumaja valmis ehitanud ning selles pidevalt elanud; 4) saab vallavalitsuse käitumist käsitleda üksnes enese tegevusetusest tuleneva kahju põhjustamise ja sellest tuleneval hüvitamisvastutuse veeretamisega kolmandatele isikutele − maa tagastamise õigustatud subjektidele, kes käesoleval ajal on saanud kahtlemata märkimisväärset väärtust omava ehitise omanikeks. Tulenevalt RVastS §-ist 7 lg 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-ides 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tekkinud kahju on varaline kahju. RVastS § 8 lg 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kannatanu oleks tema õiguste rikkumata jätmise korral olnud hoonete ja kuni 2 ha suuruse maatüki omanik Alajõe vallas Uuskülas või negatiivse lahendi tegemise korral ei oleks teinud omalt poolt kulutusi vastava väärtusega elumaja rajamiseks ja kasutuses hoidmiseks. Antud juhul ei ole kahju võimalik mingite muude vahenditega kõrvaldada. T. Velitško on kaotanud õiguse saada kinnistu omanikuks ning kaotanud talle omandiõiguse alusel kuulunud hooned. Omandiõiguse kaotamise tulemusena on T. Velitškole tekkinud kahju, mille suurust saab hinnata lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-14-00 − kahju tuleb hüvitada suuruses, milline on vara väärtus kohtuotsuse tegemise aja seisuga, et isikul oleks võimalik soetada võimalikult samaväärne vara. Uusküla külas on elumajade ja selle aluse maa keskmiseks turuhinnaks orienteeruvalt 3 000 000 krooni; 5) on selge ja tõendatud, et kannatanu tervis on käesoleva menetluse jooksul tugevalt kahjustunud ning kuna tegemist on olnud pikaajalise protsessiga, on kannatanu käesolevaks ajaks kaotanud töövõime, puudega täiskasvanu toetust saab apellant alates 21.05.2003, püsiv töövõime kaotus on tal tuvastatud 11.05.2006 − üsna vahetult pärast kohtuotsuse, millest apellant sai lõplikult teada, et on kaotanud võimaluse ehitisealuse maa ostueesõigusega erastamiseks, saamist. Küüniline on kohtu seisukoht, et miski kohtule esitatud tõenditest ei kinnita, et tervise kaotuse põhjuseks oli just erastamise avaldusele selge ja üheseltmõistetava vastuse esitamata jätmine. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on tulenevalt HKMS §-ist 10 lg 31 apellant palunud kohtul määrata kindlaks õiglase hüvitise suuruse. Selline käsitlus on kooskõlas ka tsiviilkohtupidamise seaduse põhimõtetega ning võimaldab kohtul hüvise suuruse määrata tulenevalt TsMS §-ist 233 lg
- Isiku nõudeõigus tuleneb RVastS §-ist 9 lg
- 5
- Vastustaja Alajõe Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
- novembri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Apellandi poolt maamaksu tasumine kuni maaüksuse kinnistusraamatusse kandmiseni on seaduslik, kuna apellanti käsitleti kui vastavas ulatuses maa kasutajat ning apellant on seda ka ise kinnitanud. Asjaolu, et maa kasutamise eest tasutakse maamaksu, ei saa tekitada isikus õiguspärast ootust, et ta hiljem antud ulatuses saab ka maaüksuse omanikuks; 2) on ebaõige väide, et apellant sai maa erastamise võimatusest (s. o 22.03.1996 kohtuotsusest) teada pärast ehitise kui vallasasja võõrandamist ostja vahendusel. Apellandile väljastati notarile esitamiseks õiend vastavate põhjendustega, milliseid on notar võõrandamisel pooltele ka selgitanud. Apellandile on ka ehitise võõrandamisele eelnevalt nii kirjalikult kui ka suuliselt valla ametnike poolt olukorda selgitatud; 3) ei ole asjakohane kaebaja viide asjaolule, et esmakordselt selgitati talle tema õigust esitada valla vastu kahjunõue Tartu Ringkonnakohtu 20.03.2006 otsusega. See ei anna alust nõuete esitamise tähtaegade ennistamiseks. Apellant on tulenevalt eeltoodud kohtuotsuse sisust ise menetluse käigus väitnud, et ei soovi hetkel kahjunõuet esitada. Antud maaüksuse erastamiseks on esitatud kolm vastavat avaldust, s. t apellant, seejärel ehitise omandaja G. Brasovskihh ning seejärel jällegi apellant. Kõikidele avaldustele on omavalitsus reageerinud ning teatanud erastamise võimatusest ja selle põhjustest. Iga järgnev avaldus sama asjaolu osas välistab eelneva, seega on põhjendamatud apellandi viited tema poolt 19.12.1997 esitatud erastamisavaldusele ning valla väidetavast tegevusetusest antud avalduse alusel. Seoses 22.04.2003 T. Velitško poolt G. Brazovskihhilt sama ehitise omandamisega ja eelneva võõrandamisega on apellant kaotanud õiguse esitada vastav kahjunõue valla vastu. Isik on omandanud ehitise, teades võimatusest erastada selle teenindamiseks vajalikku maad; 4) jääb arusaamatuks, millised vastustaja toimingud või haldusaktid on apellandile kahju põhjustanud ning kuidas on järgitud seadusest tulenevaid nõuete esitamise tähtaegu. Arusaamatu on nii kahjunõude esitamine üldiselt kui ka selle ulatus. Kahjunõude esitamise hetkel on apellant väitnud, et kinnistu omanik on teinud ettepaneku seada ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses hoonestusõigus hinnaga 200 000 krooni. Apellant on üllatavalt otsustanud eeltoodu asemel esitada nõue ehitise väidetava maksumuse hüvitamiseks. Kusjuures vastav nõue ei ole esitatud kinnistu omaniku vastu, kes on antud olukorras tõenäoliselt alusetult rikastunud ehitise väärtuse võrra, vaid kohaliku omavalitsuse vastu. Seega antud olukorras juhul, kui kohus rahuldaks kahjunõude, säilib ehitise püstitajal sama nõue ka kinnistu omaniku vastu, mis on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Apellandil on tänaseni säilinud nõue kinnistu omaniku suhtes alusetu rikastumise sätete alusel tsiviilkorras, mille õigeaegselt esitamata jätmine võib jällegi kaasa tuua nõude aegumise; 5) on põhjendamatu väide ehitise elumajana pidevalt kasutamise osas, kuna vaidlusalusel ehitisel puudub kasutusluba, mis omakorda keelab tulenevalt ehitusseaduse §-ist 32 lg 1 ehitise kasutamise vastavalt selle otstarbele; 6) on alusetu ja eksitav väide, et vallavalitsus reeglina protokollis lepitamisi ja kokkuleppemenetlust. Vastavaid protokolle ei ole koostatud. Antud juhul kinnistu omaniku ja apellandi lepitamist vallavalitsuse ametnike poolt püüti korraldada, kuid jäi poolte vaenulikkuse tõttu tulemusteta, v. a kinnistu omaniku poolt tehtud ettepanek seada hoonestusõigus; 7) ei saa mittevaralise kahju nõuet rahuldada seoses asjaoluga, et apellant ei ole tõendanud, millisel põhjusel ta on kaotanud töövõime ning selle põhjusliku seost vastustaja vastava tegevuse või tegevusetusega. 6 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
- novembri 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
- Käesolevas asjas on esitatud T. Velitško poolt kahju hüvitamise kaebus. Väidetav varaline kahju on talle tekitatud seoses sellega, et ta kaotas omandi ehitisele Alajõe vallas Uusküla külas. Halduskohus on õigesti leidnud, et varalise kahju hüvitamise nõue on aegunud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teisele seisukohale.
- Vastavalt HKMS §-ile 9 lg 4 kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Nähtuvalt asja materjalidest, on Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korraldusega nr 349 tagastatud õigustatud subjektidele õigusvastaselt võõrandatud maa ühes T. Velitškole kuulunud, kuid seadusliku aluseta püstitatud, hoonetega (tl 23). Vastavalt AÕSRS §-ile 14 lg 1 maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse § 16 kohaselt maatüki oluline osa. AÕS § 16 on kehtetu alates 01.07.2002 ning asja mõiste ja liigid on sätestatud TsÜS-is. Vastavalt TsÜS §-ile 54 lg 1 on kinnisasja olulised osad sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Seega T. Velitško kaotas talle kuulunud ehitisele omandiõiguse seoses sellega, et ehitise alune maa tagastati õigustatud subjektidele ning ehitis maatüki olulise osana jagas maa saatust.
- Kuna varaline kahju seoses sellega, et T. Velitško kaotas oma omandi pooleliolevale ehitisele, tekitati Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korraldusega nr 349, siis tuleb varalise kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse esitamise tähtaega hakata arvutama päevast, mil kaebaja sai teada nimetatud korraldusest. Asja materjalide kohaselt on T. Velitško Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korralduse nr 349 vaidlustanud halduskohtus 15.10.2003 ainult p 6 osas (p 6 – tagastataval maaüksusel maatükil nr 5 asuvad ilma seadusliku aluseta püstitatud hooned), muus osas, s. o maa tagastamise osas õigustatud subjektidele, ta korraldust vaidlustanud ei ole. Seetõttu on alusetu apellandi väide, et ta sai alles Tartu Ringkonnakohtu 20.03.2006 otsusega teada, et tal puudub võimalus saada elumaja omanikuks. Samuti on kaebaja viidatud haldusasjas esitatud kaebuse täienduses ise märkinud, et tema põhjendatud huviks kaebuse esitamisel on kahju hüvitamine. Seega teadis kaebaja juba enne tuvastamiskaebuse esitamist (kaebus Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korralduse nr 349 p 6 õigusvastaseks tunnistamiseks), et tal on tekkinud kahju. Halduskohus on õigesti leidnud, et korralduse nr 349 olemasolu pidi kaebajale olema arusaadav juba 04.07.2001 või hiljemalt 05.07.2001, sest neil kuupäevadel väljastas Alajõe Vallavalitsus talle vastavat teavet sisaldava õiendi notarile esitamiseks ja samuti on ta alla kirjutanud Uuskülas asuva poolelioleva elamu ostu-müügilepingule, millesse notar oli märkinud, et lepingu objektiks oleva ehitise alune maa on tagastatud. Kahju hüvitamise nõudega pöördus T. Velitško Tartu 7 Halduskohtusse alles 05.09.2006, s. o ligikaudu viis aastat alles pärast seda, kui ta sai teada talle väidetavalt tekitatud kahjust. Lähtudes eeltoodust, on T. Velitško varalise kahju hüvitamise nõue aegunud ning halduskohus on õigesti jätnud selle rahuldamata.
- Tartu Halduskohtu 27.02.2007 ja Tartu Ringkonnakohtu 28.06.2007 kohtumääruste kohaselt on T. Velitško kaebuse menetlus Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsusega ja 1993 ehitusloa väljastamisega seotud kahjunõude osas lõpetatud. Seetõttu käesolevas asjas ei hinda kohus seda, kas T. Velitškole on tekitatud varalist või mittevaralist kahju Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsusega ja talle 1993 ehitusloa väljastamisega.
- T. Velitškole ei saanud tekkida varalist kahju seoses tema maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisega vallavalitsuse poolt ning seetõttu apellatsioonkaebuses esitatud vastavad põhjendused ei ole asjakohased. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt 17.10.1991 Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta vastu võetud otsuse punktides 3, 9 ja 11 sätestatu kohustas lõpetama maa tähtajata kasutusse andmise, keelas anda ehitusluba maale, millele on esitatud tagastamise taotlus ja kehtestas, et selle keelu rikkumisega välja antud ehitusluba ei anna alust maa mittetagastamiseks. Samuti seaduses sätestatud keeldu rikkuv maaeraldus ja ehitusluba ei anna alust maa ostueesõigusega erastamiseks. Maa eraldamine ja elamu ehitamiseks loa andmine T. Velitškole toimus pärast eelnimetatud otsuse vastu võtmist, seega ei saanud tal tekkida õiguslikul alusel rajanevat ootust, et maa jäetakse tagastamata ja erastatakse talle. Selline ehitis on õigusliku aluseta ja ei too kaasa maareformi seaduses ettenähtud maa ostueesõiguse erastamise õigust. Kuna T. Velitškol ei olnud maa ostueesõigusega erastamise õigust, siis ei saanud vallavalitsus seda ka rikkuda ja talle rikkumisega varalist kahju põhjustada.
- Lisaks eeltoodule, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et antud maaüksuse erastamiseks on esitatud kolm avaldust. Esimese avalduse esitas T. Velitško maa ostueesõigusega erastamiseks 19.12.
- Alajõe Vallavalitsus on 14.01.1999 kirjas selgitanud, et seoses maa tagastamisega N. Furmanovile peaksid nad T. Velitškoga notari juures kokku leppima hoonestusõiguse seadmises (tl 183). T. Velitško müüs poolelioleva ehitise 05.07.2001 G. Brasovskihhile ning G. Brasovskihh esitas vallavalitsusele omakorda avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Vallavalitsus vastas G. Brasovskihhi avaldusele 17.07.2001 (tl 101). Seejärel on jällegi 28.04.2003 maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitanud T. Velitško, olles eelnevalt ostnud poolelioleva ehitise 22.04.2003 G. Brasovskihhilt. T. Velitško 28.04.2003 avaldusele on vallavalitsus vastanud 30.04.
- Seega on vallavalitsus vastanud esitatud avaldustele, selgitanud maa ostueesõigusega erastamise võimatust ning ei ole olnud tegevusetu. Samuti ei saanud ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamine vallavalitsuse poolt iseenesest kuidagi tekitada kaebuse esitaja varalist kahju, sest poolelioleva ehitise alune maa tagastati õigustatud subjektidele seetõttu, et tegemist oli õigusliku aluseta püstitatud ehitisega ning seetõttu muutus see maatüki oluliseks osaks, kuid põhjuseks ei olnud ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamine.
- Vastavalt RVastS §-ile 7 lg 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt on tegevusetusega tegemist siis, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata. Seega lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleks eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt nimetatud avaliku võimu kandja tegevus (tegevusetus), millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb vältimatu põhjuslik seos väidetavalt tekitatud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel. 8 Vastavalt RVastS §-ile 9 lg 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
- Kuna eelnevalt on leidnud tuvastamist, et puudub Alajõe Vallavalitsuse õigusvastane tegevus või tegevusetus, siis ei ole kaebajale ka avaliku võimu kandja poolt õigusvastase tegevusega või tegevusetusega kahju tekitatud ning puudub vajadus analüüsida seda, kas kaebajal on tekkinud üldse väidetavat mittevaralist kahju.
- Apellandile on antud riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl 125). Apellatsiooniastmes on advokaat L. Tamm esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruses 2730 krooni hüvitamiseks. Ringkonnakohus juhindub riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel riigi õigusabi seaduse §-ist 22 lg 1 ning Justiitsministri 26.01.2005 määrusest nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“. Vastavalt riigi õigusabi seaduse §-ile 22 lg 1 määrab riigi õigusabi andmise otsustanud kohus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel. Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus õigusabi tasu hüvitamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastustaja apellatsiooniastmes menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 9 Viivi Tomson