3-07-2105 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-2105 Haldusasi D. K.’i

) § 7 lg-st 1 kindlaks tegema, kas kaebajal on mittevaraline kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub seaduslik alus kahjunõude rahuldamiseks. Kaebuses on D. K. jätnud välja toomata, milles väidetav mittevaraline kahju seisneb. Viitega võlaõigusseaduse (edaspidi – VÕS) § 128 lg 5,

§ 9

lg 1 ja 2 sätetele märgib vastustaja, et mittevaraline ehk moraalne kahju seisneb eelkõige kahjustatud isiku hingelistes kannatustes, milleks võivad olla alandatus, solvumine, hirm nördimus, mure, kaotusvalu, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Tallinna Vanglale jääb arusaamatuks, kuidas on antud juhul D. K.ile tekitatud hingelisi kannatusi, mis võisid talle moraalse kahju põhjustada. Samuti ei nähtu tervisekaardist ega ei tule välja ka tema kaebusest – mil viisil Tallinna Vangla kahjustas tema tervist. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus alustab kaebuse põhjendatuse kontrolli asjassepuutuvate sätete käsitlemisega. VangS (kaevatud toimingute tegemise ajal kehtinud, 01.02.2007 jõustunud redaktsioonis) § 52 lg 1 esimese lause kohaselt tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele, lg 2 järgi arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Tulenevalt VangS § 53 lg-st 1 kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri" (edaspidi – VSKE; 01.07.2007 jõustunud redaktsioonis) § 9 lg 1 järgi vanglas kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse vangla võimaluste piires. VSKE § 91 lg-st 1 nähtuvalt kinnipeetava kohta peetakse tervisekaarti sotsiaalministri
2. mai
3. a määruse nr 76 „Tervishoiuteenuste osutamist tõendavate dokumentide loetelu ja vormid ning tervishoiuteenuste dokumenteerimise kord“ kohaselt. Tallinna Vangla direktori 21.11.
4. a käskkirjaga nr 81 kinnitatud „Tallinna Vangla tervishoiuosakonna sisekord ambulatoorse raviteenuse osutamisel“ (edaspidi - Raviteenuse osutamise kord; tl 126-131) näeb ette ambulatoorse vastuvõtu taotlemise korra p-s 3 alljärgnevalt: 3.1 Tallinna Vanglas on kinni peetaval isikul võimalik arsti ja õe ambulatoorsele vastuvõtule pääseda kirjaliku taotluse (lisa 1) alusel. Taotluse blanketi saab kinni peetav isik vangistusosakonna inspektor-kontaktisikult. Kinni peetav isik märgib taotluse blanketile kaebuse kirjelduse. 3.2 Taotlused antakse Tallinna Vangla kodukorra kohaselt vanglaametnikule, kes registreerib need ja edastab valves olevale õele (edaspidi valveõde) hiljemalt järgmise tööpäeva hommikuks kella 8.00-ks. Valveõde selekteerib taotlused vastavalt kaebuste sisule. 3.3 Taotluste alusel paneb valveõde kinni peetavad isikud vastuvõtu järjekorda (eraldi õe, üldarsti ja eriarsti järjekord). Kinni peetavale isikule teatatakse suuliselt arsti või õe vastuvõtule saamise aeg vastuvõtu päeval. 3.4 Juhul, kui kinni peetav isik on vastuvõtule määratud päeval kohtus, arestimajas või mujal, määrab õde või arst uue aja. Kinni peetavale isikule teatatakse suuliselt arsti või õe vastuvõtule saamise aeg vastuvõtu päeval. 3 3.5 Taotlusi hoitakse kinni peetava isiku tervisekaardi vahel seni kuni kinni peetav isik on saanud vastuvõtule. Taotlusi hoitakse kolm kuud pärast toimunud vastuvõttu ja hävitatakse siis paberipurustajas. Raviteenuse osutamise korra p-s 4 on reguleeritud ambulatoorse vastuvõtu ajad muu hulgas järgmiselt: 4.1 Õde võtab kinni peetava isiku vastu taotluse esitamisele järgneval tööpäeval. 4.2 Üldarst võtab kinni peetava isiku vastu mitte hiljem kui 3 tööpäeva jooksul. 4.3 Eriarst võtab kinni peetava isiku vastu mitte hiljem kui 30 tööpäeva jooksul pärast üldarsti suunamist. Raviteenuse osutamise korra p-st 8 nähtub, et erakorralise patoloogiaga kinnipeetavale osutatakse on tervishoiuteenust viivitamata, erakorralisest haigestumisest teatab kinnipeetav suuliselt valvurile ja järelevalveosakonna peaspetsialist-korrapidaja loal saadetakse kinnipeetav arsti või õe vastuvõtule või arst/õde läheb kinnipeetava kambrisse, vajadusest erakorralise meditsiinilise abi järele teatab üldarst (valveõde kell 17.00-08.00) korrapidajale, kes kutsub välja kiirabi. Ravimite manustamise ja protseduuride tegemise kord on sätestatud antud korra p-s 9, sh: 9.1 Ravimeid jagatakse eelvangistushoonetes (sh puhkepäevadel ja riiklikel pühadel) kell 10.00 (lõunane ja õhtune ravimidoos; eelmisel õhtul väljastatud ravimipinali vastusaamisel) ja kell 22.00 (hommikune ravimidoos; lõunase ja õhtuse ravimipinali vastusaamisel) või arsti määratud ajal. Vangistussektsioonides jagab ravimeid valvur hommikusöögi ajal (6.10 - 7.25) ja õhtusöögi ajal (17.50 – 19.05). 9.2 Tööpäevadel toimuvad protseduurid tööajal kella 8.00 – 17.
5. Puhkepäevadel ja riiklikel pühadel toimuvad protseduurid kella 13.30 – 15.00 valveõe väljakutsel nimekirja alusel. 9.3 Arsti poolt ordineeritud ravimeid jagab kinni peetavatele isikutele korruse valvur arsti poolt määratud nomenklatuuris ja koguses ning õe poolt ravimipinalitesse komplekteeritult ja markeeritult. 9.5 Eelvangistushoonetes annab valvur ravimi kambriluugist kinni peetavale isikule. 9.9 Ravimeid on lubatud anda kinni peetavatele isikutele ainult markeerituna (kinni peetava isiku ees- ja perekonnanimi, kambri number, manustamise aeg ja tablettide hulk) ravimikonteineris.

§ 7

lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 12

lg 1 kohaselt kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati.

§ 9

lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõike 2 järgi mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Tulenevalt VÕS § 128 lg-st 5 mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi.

1. Antud juhul nähtub kaebusest, et D. K. taotleb talle Tallinna Vangla toimingutega väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist nimelt rahaga. Moraalne kahju on tekkinud väidetavalt sellest, et vastustaja andis kaebajale 28.08.2007 õhtul talle määratud ravimi asemel mingi teise ravimi, millest tema enesetunne halvenes umbes 45–55 minuti pärast; 29.08.2007 hommikul halvenes kaebaja enesetunne veelgi: kõrvad läksid lukku, hommikusöögi ajal aga kaotas ta teadvuse, kahel korral tuli ninast verd, kuid kaebaja jäeti 4 vajaliku arstiabita, sh keeldus meditsiinitöötaja tegemast vereanalüüsi valeravimi manustamise tuvastamiseks. Ehkki D. K. on liigitanud kahju kogusumma eraldi summadeks 10 000.- krooni „kinnipeetava vastu lohaka suhtumise eest“, 20 000.- krooni „väärikuse kahekordse alandamise eest“, 20 000.- krooni „kahju tervisele“ ja 10 000.- krooni „moraalse kahju eest“, on kaebusest ilmne, et 60 000.- krooni ulatuses mittevaralise kahju hüvitamist taotleb kaebaja sisuliselt nimetatud vangla toimingutega väidetavalt põhjustatud väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) 06.06.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-02 on kõrgeim kohus leidnud, et põhiseaduse (PS) § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Samas on RKHK asunud seisukohale, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Põhiseaduses on erilist tähelepanu pööratud inimväärikuse tagamisele. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud. Kohus rõhutab, et ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, kannatanul on tekkinud mittevaraline kahju (mille tekkimine/kandmine on tõendatud), selle kahju tekkimine on põhjuslikus seoses eelmärgitud õigusvastase tegevusega ja kahju tekkimist ei olnud võimalik vältida/kõrvaldada. Kui ükski neist eeldustest ei ole täidetud, siis kahju hüvitamist ei järgne. Seega asub kohus analüüsima kahju hüvitamise kohustuslike elementide olemasolu. Koosseisu tuvastamist alustatakse aga esimese eelduse täitmisest, st kõigepealt tuvastatakse, kas kaevatud toimingud on õigusvastased.
2. Neist toiminguist olulisim on omakorda väidetav vale ravimi andmine, kuna D. K.i väidetav tervise halvenemine koos kõige järgnevaga tulenes nimelt sellest. Kohus on siiski seisukohal, et kaebaja väidet talle vale ravimi manustamisest 28.08.2007 õhtusel ravimite jagamise ajal ei kinnita ükski tõend, mistõttu D. K.i sellekohane väide on paljasõnaline. Kohus viitas eelnevalt sellele, milline on ravimite jagamise kord: ravimi määrab arst, ravimeid jagab kinnipeetavatele küll korruse valvur, kuid teeb seda arsti poolt määratud nomenklatuuris ja koguses ning õe poolt ravimipinalitesse komplekteeritult ja markeeritult, sealjuures ravimid antakse ainult markeerituna (kinnipeetava isiku ees- ja perekonnanimi, kambri number, manustamise aeg ja tablettide hulk) ravimikonteineris. Nimetatud kord peab välistama ja välistabki ebaõigete ravimiste andmise. Et täpselt nii toimitakse ja tehakse veel muidki toiminguid eksimuste vältimiseks ja ravimite kasutamise üle kontrolli teostamiseks (ravimite mahakandmine, registreerimine vastavas vihikus jms), seda kinnitas ja kirjeldas kohtuistungil ka tunnistajana üle kuulatud tookordne Tallinna vangla medõde Valentina Laal /tl 175-176/. Nende kohustuslike ja üksikasjalike protseduuride järel ei ole eksimine lihtsalt lohakusest võimalik. Kaebaja ei ole samuti väitnud, et talle anti vale nimega ravimipinal. Pealegi tuli nimetatud tunnistaja jutust välja see, et ravimipinalisse pannakse korraga 4 päeva ravimid – mis ravimi ja mis kuupäevast mis kuupäevani mis doosis peab isik saama. Kui eksitus oleks olnud, siis pidanuks kaebaja saama kõigil päevadel vale rohtu, mida ta pole aga väitnud. Ka teine tunnistaja, Tallinna vangla perearst Kristi Annist oli veendunud, et valeravim on välistatud, kuna arst kirjutab välja retsepti ja õde jagab ravimid pinalitesse /tl 142/. Samas ilmnes selle tunnistaja ütlustest asjaolu, et sama ravimit võivad toota eri firmad, mistõttu ka ravimid võivad olla erisuguse välimusega. Kohus leiab, et ühe ja sama ravimi eri välimus võib viia ravimi saaja eksitusse, et talle on antud mingit muud ravimit, kuid arvestades meedikute ametivannet, on välistatud, et kaebajat raviti meelega 5 valesti. Puudub ka mõistlik seletus, miks keegi pidi tahtlikult panema kaebaja nimega jm kohustuslike andmetega ravimikonteinerisse vale ravimi. Lisaks arvestab kohus meditsiinitöötajatest tunnistajate selgitustega, et ei ole olemas ravimit, mis ühe tableti sissevõtmise järel põhjustaks ninaverejooksu. Ka võivad ravimitel olla kõrvaltoimed, mis võivad mõjutada eri isikute tervist erinevalt. Samuti ei mäletanud tunnistaja V. Laal, kes kaebaja järgmisel päeval läbi vaatas, et D. K. oleks siis kaevanud selle üle, et talle anti vale rohtu. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud vastavasisulise kaebuse vangla direktorile, mis kogumis muude tõenditega kinnitab kaebaja väidete alusetust talle valeravimi andmisest. Seega on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole leidnud tõendamist, et Tallinna vangla toiming - 28.08.2007 õhtul kaebajale ravimi jagamine/andmine – oleks olnud õigusvastane ja rikuks kuidagi kaebaja subjektiivseid õigusi ning saanuks talle tekitada tervisekahjustusi, rääkimata väärikuse alandamisest.
3. Järgnevalt kontrollib kohus D. K.i väiteid Tallinna vangla toimingu - 29.08.2007.a kaebaja jätmine vajaliku arstiabita – õigusvastasusest. Väidetavalt 29.08.2007 hommikul halvenes kaebaja enesetunne veelgi: kõrvad läksid lukku, hommikusöögi ajal aga kaotas ta teadvuse, kahel korral tuli ninast verd jms. Väidetavalt kontaktisik Marko Seer ei reageerinud D. K.i palvele talle arst kutsuda, ei kuulanud isegi lõpuni, mis kaebaja talle rääkis, ja sulges tema näo ees söögi andmise ava. Kohus on seisukohal, et vähemalt Marko Seer ei saanud küll teha seda, kaasa arvatud alandada kaebaja väärikust tema kambrikaaslaste ees, mida kaebaja on väitnud. Kohtu käsutuses olevad tõendid kinnitavad, et inspektor-kontaktisik M. Seer viibis sel ajal hoopis puhkusel. 16.08.2007 on M. Seer esitanud vangla direktorile avalduse lubada ta puhkusele ajavahemikul 27.08.-31.08.2007 ja sellele on kirjutatud nõustuvad resolutsioonid /tl 156/, samuti on 17.08.2007 väljastatud puhkuse andmise kohta puhkusetõend nr 640 /tl 155/. M. Seeri äraolekut vaidlusalustel päevadel kinnitas ta ise kohtus tunnistajana ütlusi andes: ta ei olnud sel päeval isegi mitte Tallinnas, vaid kodus Jõgeval. Tegemist oli koolieelse nädalaga ja seepärast võttis M. Seer puhkuse /tl 143/. Samuti kinnitab M. Seeri äraolekut tunnistaja Kirsika Hanimägi, kes asendas M. Seeri tema puhkuse ajal /tl 177/. Kohtu arvates muudavad D. K.i ja tunnistaja A. K.i ilmselgelt alusetud väited M. Seeri kohta /tl 173-174/ nende muudki seletused/ütlused ebausaldusväärseks. Tallinna vangla kodukorras sätestatud vangistusosakonna eelvangistushoonete kambrites viibivate kinni peetavate isikute päevakava järgi ajavahemikul 06.10 – 07.20 toimub toitlustamine (kambriluugi kaudu), kell 07.30 – 08.00 leiab aset rivistus, hommikune loendus (kambrite kaupa), kusjuures rivistuse läbiviimisel peavad kinni peetavad isikud võimaldama visuaalset kontrolli nende tervisliku seisundi fikseerimiseks, kell 08.10 – 11.00 toimub aga kirjade üleandmine-vastuvõtmine, kambri kontrollimine kontaktisiku poolt tööpäeviti). Kohus eelnevalt viitas juba Raviteenuse osutamise korrale, mille kohaselt ravimeid jagatakse eelvangistushoonetes (sh puhkepäevadel ja riiklikel pühadel) kell 10.
4. Eeltoodust nähtub järelikult, et D. K.il oli piisavalt võimalusi anda teada oma halvast tervislikust seisundist, sh esitada nõuetekohane avaldust arsti vastuvõtule saamiseks, ning vanglatöötajatel omakorda võimalus sellest teada saada. Samas ilmneb kohtu kogutud tõenditest järgmine. Ambulatoorsele vastuvõtule esitatud avalduste registreerimise raamatust ilmneb, et D. K. on esitanud viimati avalduse terapeudi juurde pääsemiseks 22.08.2007 ja 24.08.2007 (siis avaldas soovi ka hambaarstile saamiseks), 28.08.2007 ja 30.08.2007 (raamatus on ekslikult märgitud 30.09) esitas avalduse silmaarstile pääsemiseks, 29.08.2007 ega järgmistel päevadel ei ole aga registreeritud tema soovi terapeudi vastuvõtuks /tl 107110/. Inspektor-kontaktisik Kirsika Hanimägi on vastuseks vangla juristi päringule selle kohta, kas 28.-29.08.2007 esines vanglas mingeid erakorralisi sündmusi, märkinud, et nendel päevadel D. K. talle ühtegi avaldust ei esitanud ja terviseriket tal ei olnud /tl 152/. 6 Põhimõtteliselt sama kinnitas ta kohtus ka tunnistajana ütlusi andes, kus ilmnes, et ta käis hommikul kirju ja lõuna ajal ajalehti jagamas, kuid D. K. midagi ei kaevanud, ühtki avaldust suuliselt ega kirjalikult ei esitanud. Samuti ei kutsunud teda D. K.i palvel valvur /tl 177/. Ka valvurid Juta Rosin ja Aita Metsaviir ei mäletanud, et neil päevil oleks midagi erakorralist toimunud /tl 153-154/. Need tõendid kinnitavad ühelt poolt seda, et kaebaja puhul ei saanud olla tegemist Raviteenuse osutamise korra p 8 mõttes erakorralise patoloogia ega erakorralise haigestumisega, mis oleks tinginud viivitamata tervishoiuteenuse osutamise, sh kiirabi väljakutsumise. Teisalt lükkavad need tõendid ümber D. K.i ja tunnistaja A. K.i väited väga tugevast ukse peale koputamisest/tagumisest/põrutamisest – kui kaebaja oleks oma halvast tervislikust seisukorrast nii häälekalt ja järjepidevalt teada andnud, siis oleksid asjaomased vanglatöötajad seda kindlasti märganud/mäletanud.
5. Samas nähtub asjas kogutud tõenditest, et kaebaja ei jäänud 29.08.2007 siiski meditsiinilise abita. Medõe V. Laali ütlustest ilmneb, et hommikuse ravimite jagamise ajal on ta võtnud vastu D. K.i teate soovist pääseda arsti juurde, teatas sellest arstile, kuid arst ei pidanud vajalikuks teda vastu võtta /tl 175/. Kaebaja tervisekaardis märgitu /tl 84/ ja tunnistaja V. Laali ütluste kohaselt mõõtis ta 29.08.2007 D. K.il vererõhku ja see oli normis. Tervisekaardi selle päeva sissekande järgi subjektiivselt D. K. „kaebab verejookse ninast“, kuid seal ei ole märgitud, et kaebajal oleks olnud objektiivselt uuringute ajal ninaverejooks. Samuti ei ole D. K. esitanud muid kaebusi oma tervisehädade kohta, sh ka valeravimi kohta. Analüüside, sh vereanalüüsi, tegemise määrab vajadusel arst kui vastavate eriteadmistega spetsialist ning selleks ei piisa üksnes isiku enda sooviavaldusest. Kuivõrd kaebaja ei olnud esitanud nõuetekohast avaldust arsti vastuvõtule pääsemiseks, tema tervislik seisund ei eeldanud viivitamatut tervishoiuteenuse osutamist ega isegi mitte arstipoolset sekkumist ning isikud pannakse muudel juhtudel arsti või medõe vastuvõtule pääsemiseks järjekorda, siis on Tallinna vangla osutanud kaebajale 29.08.2007 korrakohast tervishoiuteenust. Ka ei ole leidnud kinnitust kaeba väide, et tal tõusis vererõhk vale ravimi saamise tagajärjel, rääkimata asjaolust, et tal üldse oleks väidetud kõrge vererõhk olnud. Kohtuistungil kaebaja poolt väidetu, et tal jätkusid verejooksud ninast, mistõttu ta püüdis ka 03.-06.09.2007 iga päev arsti juurde pääseda /tl 178/, ei ole leidnud Ambulatoorsele vastuvõtule esitatud avalduste registreerimise raamatu ega isiku tervisekaardi sissekannetega ega ka mingil muul moel (dr K. Annisti ütlused) tõendamist. Järelikult on täiesti alusetud ka kaebuse esitaja väited talle tervisekahjustuse tekitamisest. Kohus peab vajalikuks märkida, et D. K.i tervisekaardi andmetest lähtudes põeb kaebaja kroonilist haigust, mis ilmselt aeg-ajalt halvendab isiku seisundit ja millega kaasnevad mõned muud hädad (näiteks unehäired). Dr K. Annisti ütlustest ja vastavatest dokumentidest nähtuvalt kaebas D. K. nii 24.08.2007 kui ka 10.09.2007 vastuvõtul põhimõtteliselt samu asju: kõhuvalu ja unehäired /tl 85, 86, 142/.
6. Kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et kohus ei ole tuvastanud, et vaidlustatud Tallinna vangla 28..08.
7. a ja 29.08.
8. a toimingud D. K.i suhtes oleksid olnud õigusvastased ja kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuvad. Seega ei ole Tallinna vangla saanud nende toimingutega põhjustada kaebajale ei tervisekahjustusi ega alandust ega midagi muud niisugust, mida võiks käsitada mittevaralise kahjuna. Järelikult on sellekohane kahjunõue alusetu, mistõttu kaebus tuleb jätta rahuldamata. Hurma Kiviloo kohtunik 7 . 8