töölt lahkunuks omal algatusel
jaanuarist 2007 ja välja mõista Tõrva Tarbijate Ühistult T.M. kasuks hüvitus seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 5003,05 krooni (viis tuhat kolm krooni ja 5 senti). Edasikaebamise kord Poolte menetluskulud jätta Tõrva Tarbijate Ühistu kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. T.M. esitas kohtule hagi, milles palus tunnistada kehtetuks Tõrva Tarbijate Ühistu juhataja 31.01.2007 käskkirjadega nr 1-2007 ja nr 2-2007 talle määratud distsiplinaarkaristused, tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, lugeda tööleping lõpetatuks töötaja algatusel ja välja mõista talle seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega hüvitis 6 kuu palga ulatuses. 31.01.2007 lõpetas hageja kostjaga töölepingu töölepinguseaduse (edaspidi
) § 86 p 6 ja p 7 alusel seoses töötajapoolse töökohustuse rikkumise ja töötaja suhtes usalduse kaotamisega. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 26.01.2007 tööandjale avalduse, milles palus lõpetada tööleping
31.01.2007 tutvustas Tõrva Tarbijate Ühistu esimees O. Tomson talle käskkirja nr 1-2007, millega T.M. t karistati distsiplinaarsüüteo eest töölepingu lõpetamisega
Käskkirja kohaselt on T.M. teinud talle kuuluva säästukaardiga oste liiga suures summas ning on olnud töövõimetuslehel oleku ajal tööl. Taoline tegevus on tööandja hinnangul vaadeldav tööandja vara riisumisena ning tööandjale ja Eesti Haigekassale kahju tekitamisena, mistõttu tööandja kaotas tema suhtes usalduse. 01.02.2007 tutvustas Tõrva Tarbijate Ühistu esindaja hagejale käskkirja nr 2-2007, millega karistati hagejat 31.01.2007 töölt põhjuseta puudumise eest töölepingu lõpetamisega
Samal päeval teatas tööandja T.M. le, et töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks
Hageja väitel on talle määratud distsiplinaarkaristused põhjendamatud ning töölepingu lõpetamine on olnud ebaseaduslik. Hageja tegevus säästukaardi kasutamisel ei vasta
§-s 104 lg 2 märgitud süüliste tegude tunnustele. Vastavalt säästukaardi kasutamise tingimustele saab kaardi kasutaja hinnaalandust ning ostudelt kogutav boonussumma tagastatakse kliendile kaks korda aastas. Eeltoodust tuleneb, et säästukaarti rakendades on kauplus võtnud endale kohustuse tagastada kaardi kasutajale osa tasutud rahast. Sellise boonuse realiseerimine ei kujuta endast tööandja vara ohtu seadmist ega selle riisumist, samuti ei mõjuta kaardi kasutamine tööandja ja tema klientide ja äripartnerite suhteid. Samuti ei saa pidada tõeseks, et T.M. oleks rikkunud säästukaardi kasutamise tingimusi. Tööandja ei ole tuvastanud, kas hageja on rikkunud säästukaardi kasutamise tingimusi. Tõrva Tarbijate Ühistu kaupluses ei ole kehtestatud piirmäärasid, milliste piires tohib tarbija oste teha, ning seega ei saa väita, et T.M. on teinud liiga palju oste. Ostude koosseis ja maksumus on ostja valik ning hageja arvates ei oma kauplus õigust selle üle otsustada. 2 Samal põhjusel ei ole distsiplinaarsüüteona käsitletav olukord, kus hageja viibis ajutise töövõimetuse ajal tööl. Tegemist võib olla T.M. ja haigekassa vahelise probleemiga, mille lahendamine ei kuulu Tõrva Tarbijate Ühistu esimehe pädevusse. T.M. ei ole töölt omavoliliselt puudunud. 26.01.2007 esitas ta avalduse töölepingu lõpetamiseks
Tööandja tema avaldusele ei vastanud. Vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingule töötas hageja graafiku alusel. 2007. a jaanuari töögraafikus oli T.M. alates 25.01.2007 asendatud teise töötajaga, mistõttu ei olnud tal kohustust 31.01.2007 tööle asuda. Olukorras, kus töögraafikus oli tehtud muudatus ning töötaja oli esitanud avalduse töölt lahkumiseks, ei saanud hageja eeldada, et töötaja ei kavatse tema avaldust rahuldada ning käsitleb töölt puudumist tööluusina. T.M. viibis 31.01.2007 töökohal, talle tutvustati käskkirja nr 1-2007 ning seega ei ole ta töölt puudunud. Lisaks eeltoodule on T.M. le teise distsiplinaarkaristuse määramine ka vormiliselt ebaseaduslik. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 12 lg 3 kohaselt loetakse omavoliliselt töölt puuduvale töötajale distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamine määratuks päevast, mis järgnes päevale, mis töötaja omavoliliselt töölt lahkus. Seega saanuks hagejale määrata distsiplinaarkaristus alates 01.02.2007, s.o päevast, kui töösuhe hageja ning kostja vahel oli juba lõppenud Tõrva Tarbijate Ühistu esimehe käskkirja nr 1-2007 kohaselt. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus ei anna tööandjale õigust määrata distsiplinaarkaristusi isikutele, kellel ei ole selle tööandjaga töösuhet.
lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale ebaseadusliku töölepingu lõpetamise korral hüvitust 6 kuu palga ulatuses. Arvestades Tõrva Tarbijate Ühistu juhtkonnaga kujunenud suhteid, ei soovi T.M. tööle ennistamist ning palub tema kasuks välja mõista hüvitus. Hüvituse suuruse määramisel palub hageja arvestada tööandja ebaseadusliku tegevuse süstemaatilisust ning käskkirjades sisalduvaid alusetuid ning juriidiliselt ebakorrektseid süüdistusi. Eeltoodut arvestades palub hageja Tõrva Tarbijate Ühistult välja mõista hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest.
p 7 alusel (töötaja suhtes usalduse kaotusel) ja
p 6 alusel (töötajapoolsel töökohustuse rikkumisel) seaduslikuks ning tunnustas Tõrva Tarbijate Ühistu õigust keelduda T.M. le hüvitise 6 kuu palga ulatuses, summas 30 018.30 krooni, maksmisest. Otsuse kohaselt ei ole kostja rikkunud töötajale distsiplinaarkaristuse määramise dokumendi vormistamise nõudeid ja töölepingu lõpetamine hagejaga on seaduslik.
p 6 ja 7 sätestatu annab tööandjale õiguse lõpetada tööleping töötaja suhtes usalduse kaotusel.
aga kehtestab tingimuse, et töölepingu lõpetamisel
p-des 6-8 ettenähtud alustel on tööandja kohustatud järgima distsiplinaarkaristuse määramiseks seadusega kehtestatud korda. TDVS § 21 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping distsiplinaarkaristuse korras
p-de 6-8 ettenähtud alustel, järgides
§-des 11, 73-75, 91-96 ja 103-106 ettenähtud lepingu lõpetamise tingimusi ja korda ning TDVS-ga ettenähtud karistamise korda ja tingimusi. Eelnimetatud sätetest tulenevalt peab töösuhte pool töölepingu lõpetamisel järgima selleks ettenähtud protseduurireegleid. TDVS § 11 sätestab imperatiivsed tingimused distsiplinaarkaristuse vormistamise dokumendile, sealhulgas nõude fikseerida süüteo toimepanemise aeg (lg 2 p 2) ja süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus (lg 2 p 3), dokumendi koostamise kuupäeva (lg 2 p 5), karistust määrava isiku nime ja allkirja. Eelnimetatud asjaolusid distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad nr 1-2007 ja 2-2007 sisaldavad. Kostja on töötajale distsiplinaarkaristuse määramise dokumendis fikseerinud nii töötaja poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemise konkreetse aja kui ka sisustanud süüteo kirjelduse (TDVS § 11 lg 2 p 2, 3). Distsiplinaarkaristus nr 1-2007 on määratud tähtaegselt. Kostja on tõendanud, et sai T.M. le kuuluva säästukaardi boonuskonto väljavõtte Eesti Tarbijateühistute Keskühistult 28.12.
Vastavalt
p-le 7 võib tööandja lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötaja suhtes usalduse kaotamisel.
lg 2 kohaselt võib töölepingu lõpetada, kui töötaja on: 1) põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara; 2) seadnud ohtu tööandja vara säilimise; 3) põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. 18.04.2006 on T.M. täitnud säästukaardi avalduse, paludes boonussumma kanda tema pangakontole. Säästukaardi kasutamise tingimuste kohaselt on säästukaart isiklikuks kasutamiseks. Boonussumma on arvestusperioodi jooksul teostatud, säästukaardiga registreeritud ostudelt arvestatud boonuspunktide summa, kus 1 boonuspunkt = 1 kroon. Ostuperiood on ETK poolt kehtestatud periood, mille jooksul ostude boonuspunktid kogutakse ostja boonuskontole ja perioodi lõppedes kantakse need kroonides säästukaardi kasutajale tagasi. Ostuperiood on 2 x 6 kuud : 1.november-30.aprill ja 1.mai-31.oktoober. Kostja on esitanud T.M. boonuskonto väljavõtte perioodil 01.05.2006-31.10.
Hageja poolt võõraste isikute ostude vormistamine oma ostudena on tõendatud T.M. boonuskonto väljevõtte ja sellele lisatud ostude nimekirjaga. Antud juhul on hageja vormistanud oma ostudena mitte ainult enda, vaid ka võõraste isikute ostud eesmärgiga saada boonust ja seejärel tagasimaksena raha, mis võib põhjustada mõistliku ostja usaldamatust tööandja vastu ning olla töölepingu lõpetamise aluseks
lg 2 p 3 järgi, seotud ka
§-s 104 lg 2 p-s 1 toodud töölepingu lõpetamise alusega. 5 Tööandja saamata jäänud tuluna on käsitletav see summa, millise tööandja kaotas seoses sellega, et hageja vormistas kliendikaarti mitteomavate isikute ostud oma kliendikaardiga. Asjaolu, et tööandja ei suuda öelda saamata jäänud tulu täpset suurust, ei välista selle esinemist. Õige on kostja seisukoht, et eelnimetatud hageja tegevus on
Kostja on õigustatult lõpetanud hagejaga töölepingu
T.M. on 26.01.2007 esitanud tööandjale avalduse, paludes lõpetada temaga tööleping
alusel alates ajutise töövõimetuslehe lõppemisest.
lg 1 kohaselt töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine, töötingimuste oluline halvenemine §-s 6 sätestatud tööandja vahetumise tõttu või muudatused tootmis- või töökorralduses. Nendel juhtudel (§-d 64 ja 68) lõpetatakse tööleping niisuguste muudatuste rakendamise päevast. Töötaja võib
Kui töötaja otsustab töölt lahkuda juhul, kui tööandja tema nõuet ei täida, siis tuleb see küsimus lahendada eelnevalt ning töölepingu lõpetamisest ette teatada alles pärast tööandja keeldumist. Tööandja ei ole andnud nõusolekut T.M. ga töölepingu lõpetamiseks
oleks pidanud 31.01.2007 täitma oma töökohustusi müüjana. Määratud distsiplinaarkaristus on põhjendatud ja õiguspärane. Tegemist on töökohustuste jämeda rikkumisega. Hageja ei teavitanud tööandjat ega otsest ülemust tööle mitteilmumisest ja selle põhjustest. Arvestades tööülesannete eripära on lubamatu, et müüja iseseisvalt otsustab asendusvajaduse. Kohus ei lugenud hageja väiteid tõendatuks hageja esitatud tööajagraafikutega. Kostja on kinnitanud, et tegemist on graafikuga, milles on fikseeritud tegelikult tööl olnud müüjate nimed. T.M. 31.01.2007 tööle ei ilmunud ning tööandja oli sunnitud leidma tema asemele asendusmüüja. Töölepingu lõpetamine hagejaga oli seaduslik. Kui müüjal tekib takistusi tööle tulemisel, on ta kohustatud viivitamatult teavitama sellest otsest ülemust, kaupluse juhatajat. Hinnates rikkumise asjaolusid, selle võimalikke tagajärgi, hageja suhtumist rikkumisse ja selle tagajärgedesse, leidis kostja õigesti, et tegemist oli jämeda töökohustuste rikkumisega.
lg 2; ITVS § 29 lg 1 ja § 30 lg 1 annavad töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral töötajale õiguse nõuda hüvitust 6 kuu palga ulatuses. Kuna taoliste õiguskaitseviiside rakendamine eeldab töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust ning kohus tuvastas töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, puudub tööandjal (kostja) kohustus töötajale hüvitist maksta. Seega tuleb tunnustada kostja õigust keelduda hagejale hüvitise maksmisest. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Väidetav süütegu on tõendatud vaid tööandja arvamusega, kes 31.01.2007 koostatud käskkirjas nr 1-2007 märgib, et töötaja „ei räägi oma seletuses tõtt“ ning ta „on registreerinud perioodil 19.maist kuni 31.okt 2006.a teiste isikute poolt sooritanud üle 100 ostu selliselt, et ostult ettenähtud boonussumma laekuks T.M. boonuskontole“. Seega põhineb distsiplinaarkaristus ainuüksi töötaja arvamusel, et müüja on teinud oste liiga suure summa eest. Samas ei ole reguleeritud kui tihti ja millise summa eest tohib müüja samast kauplusest sisseoste teha; 2) on ebaõige seisukoht, et T.M. le määrati käskkirjaga nr 1-2007 distsiplinaarkaristus tähtaegselt. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid sealjuures hiljemalt 1 kuu jooksul arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kostja leidis, et T.M. süütegu selgus alles pärast seda, kui Tõrva Tarbijate Ühistu oli saanud andmed arvestusperioodil sooritatud ostude kohta ning seega tuleks käesoleval juhul kohaldada TDVS § 6 lg 2 sätteid. Maakohus nõustus ka nimetatud küsimuses kostjaga ning asus seisukohale, et distsiplinaarkaristus on määratud õigeaegselt. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda kohtuotsuses väljendatud arvamusega, et TDVS §-s 6 lg 2 toodud loetelu ei ole ammendav, kuid eeltoodust ei tulene, et distsiplinaarkaristust võib määrata alati kuni 1 aasta jooksul arvates süüteo toimepanemise päevast. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05.03.2002 otsusest (tsiviilasi nr 3-2-1-1002) tulenevalt on oluline tuvastada, kas töötaja ülemus teadis või pidi teadma süüteost ja kas tal oli võimalus distsiplinaarkaristust 1 kuu jooksul määrata. T.M. väidetav süütegu seisnes võõraste ostude registreerimises oma säästukaardi kontole. Taoline tegevus peab olema tuvastatav töötajate piisava kontrollimisega ning selleks ei ole vaja oodata andmeid kolmandatelt isikutelt. Seega ei ole põhjendatud TDVS § 6 lg 2 sätestatud tähtaja rakendamine; 3) ei ole T.M. töölt omavoliliselt puudunud ning seega on talle käskkirjaga nr 2-2007 määratud distsiplinaarkaristus põhjendamatu. Vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingu punktile 3 töötas hageja graafiku alusel. 2007. a jaanuari töögraafikus oli T.M. alates 25. jaanuarist asendatud teise töötajaga, mistõttu ei olnud tal kohustust 31.01.2007 tööle asuda. Olukorras, kus töögraafikus oli tehtud muudatus, mille kohaselt töötas sel päeval teine müüja, ei saanud T.M. eeldada, et tööandja käsitleb töölt puudumist tööluusina; 4) tuleb töölepingu lõpetamiseks
p 6 alusel lähtuda sama seaduse §-s 103 lg 1 sätestatust, mis annab tööandjale õiguse lõpetada tööleping töötajapoolse töökohustuste rikkumise korral, kui süütegu häiris tööd ja töötajal oli distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Nagu eelpool viidatud, oli T.M. 31.01.2007 asendatud teise müüjaga, samuti ei olnud tal 31.01.2007 tööpäeva alguses kehtivat distsiplinaarkaristust. Eeltoodut arvestades ei ole kõige rangema distsiplinaarkaristuse määramine põhjendatud isegi juhul, kui töötaja tõepoolest poleks jätnud mõjuva põhjuseta tööle ilmumata; 5) on otsuse tegemisel lähtutud ainult kostja väidetest. Tähelepanuta on jäetud ka TsMS §-s 230 lg 1 sätestatu, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on lugenud tõendatuks, et 31.01.2007 puudus T.M. ilma põhjuseta töölt ning ta pani sellega toime distsiplinaarsüüteo, mille eest oli tööandja õigustatud teda karistama. Kohus on pidanud põhjendamatuks hageja väidet, et töögraafiku kohaselt ta ei pidanudki 31.01.2007 tööl viibima, ehkki hageja on oma väite tõendamiseks esitanud töögraafiku koopia. Selle asemel on kohus lähtunud kostja esindaja paljasõnalisest väitest, et tegemist pole tegeliku töögraafikuga ning leidnud, et süütegu on tõendatud. Isegi kui eeldada, et oli olemas kaks erinevat töögraafikut, pidanuks kohus tuvastama, millise graafiku alusel toimus tegelik töö ning juhul kui T.M. eksis, 7 siis hindama, kas määratud distsiplinaarkaristus vastas süüteo iseloomule ja töötaja isikule. Maakohus on jätnud täielikult käsitlemata poolte väited, mis seonduvad sellega, et T.M. oli ajutise töövõimetuse ajal tööl. Nimetatud asjaolu, et tööandja käsitlenud omakorda distsiplinaarsüüteona ning see on olnud üheks põhjuseks käskkirjaga nr 1-2207 distsiplinaarkaristuse määramisel. Apellant on esitanud sellele oma vastuväited ning pidanud taolise tegevuse süüteona määratlemist põhjendamatuks. Sellele vaatamata ei ole maakohus poolte seisukohtadele mingit hinnangut andnud ning on jätnud vastava temaatika otsuses üldse käsitlemata.
töölt lahkunuks omal algatusel
jaanuarist 2007 ning mõistab Tõrva Tarbijate Ühistult T.M. kasuks välja hüvituse seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 5003,05 krooni. Seoses hagi rahuldamisega tuleb poolte menetluskulud jätta Tõrva Tarbijate Ühistu kanda. 7. Töölepingu lõpetamine
ITVS § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Maakohus on õigesti leidnud, et töölepingu lõpetamisel on tööandja järginud selleks kehtestatud protseduurireegleid, s.h TDVS §-s 6 lg 2 sätestatut, ning apellatsioonkaebuse väited selles osas ei ole põhjendatud. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et lisaks protseduurireeglitele tuleb töölepingu lõpetamise seaduslikkuse hindamisel tuvastada asjaolu, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Töölepingu lõpetamisel töötaja süütegude tõttu, s.h töötaja suhtes usalduse kaotamisel, tuleb kindlaks teha töötaja süü ning selle tõendamiskoormis lasub tööandjal. Kui tööandjal tekkis kahtlus, et töötaja vormistas enda ostudena ka võõraste isikute ostusid, siis on tööandja kohustus nimetatud asjaolu tõendada. Kui nimetatud asjaolu ei ole tõendatud, siis ei saa ka väita, et esineb vastav töölepingu lõpetamise alus, s.o töötaja pani toime teo, mis võib põhjustada usalduse kaotamise. Töötaja on seletuses (t.l 52) kinnitanud, et ta on säästukaarti kasutanud isiklikult ja ei ole seda teistele välja andnud. Vaidlustatud käskkirjas on tööandja leidnud, et töötaja ei räägi oma seletuses tõtt. Tõenditele, mis kinnitaksid töötaja süülist käitumist, ei ole käskkirjas viidatud. Ringkonnakohtu istungil kinnitas tööandja, et usalduse kaotamise puhul ei peagi tööandja töötaja süüd tõendama, kuna seda saab hinnata ainult tööandja. Samas kinnitas tööandja, et ta ei ole kindel, kui palju boonuskonto väljavõttel märgitud ostudest on võõraste isikute ostud, mille töötaja on vormistanud oma ostudena. Ostukordade piirmäära ei ole säästukaardi omanikele kehtestatud. Maakohtu istungil (t.l 42) on tööandja kinnitanud, et ta ei saa tõendada, kas boonuskonto väljavõttel märgitud ostud on töötaja ostud või mitte. Töötaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kõik boonuskonto väljavõttel märgitud ostud on tema poolt sooritatud. Ostude suur arv 21.05.2006 on seletatav õe sünnipäevaga. Samuti ostab ta kaupa ka maal elavatele vanematele ning ostudel käisid järel ka õde, vanemad, abikaasa ja tütred. Säästukaardi kasutamise tingimusi ei ole ta rikkunud. Eelnev kinnitab, et tööandja ei ole tõendanud töölepingu lõpetamise aluse olemasolu, s.t töötaja süülise teo toimepanemist, mis põhjustas usalduse kaotamise töötaja vastu. Maakohtu seisukoht, et töötaja süütegu on tõendatud boonuskonto väljavõtte ja sellele lisatud ostude nimekirjadega, on ekslik. Säästukaardiga registreeritud ostude arv võib küll tekitada kahtluse, et töötaja on registreerinud lisaks enda ostudele ka teiste isikute ostusid, kuid sellega ei saa lugeda tõendatuks, et töötaja on seda ka teinud. 9 Analoogilises asjas on Riigikohus (3-2-1-46-03) märkinud, et töövaidlusorgan on kohustatud kontrollima eelkõige seda, kas töötaja pani toime teo, mis võib põhjustada usalduse kaotust. Kui süütegu on tõendatud (töötaja süü omaksvõtt, tunnistaja ütlused), esineb töölepingu lõpetamise alus usalduse kaotuse näol. Töölepingu lõpetamise aluse puudumisel on töölepingu lõpetamine ITVS § 28 lg 1 kohaselt ebaseaduslik. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja tunnistada T.M. ga töölepingu lõpetamine
Lisaks on vaidlustatud käskkirja kohaselt usalduse kaotamise aluseks ka asjaolu, et töötaja oli 2007. a neljal korral samal ajal nii tööl kui töövõimetuslehel ning pettis sellega haigekassalt välja töövõimetushüvitust. Põhjendatud on apellandi väide, et maakohus ei ole otsuses nimetatud asjaolu käsitlenud ning seetõttu ei vasta otsus TsMS §-de 438 lg 1 ja 442 lg 8 sätestatule. Õige on apellandi seisukoht, et nimetatud asjaolu ei saa käsitleda usalduse kaotamisena ning tööandja poolt esitatud asjaolud on tõendamata. Kuivõrd tööandja kohustus on kontrollida, et töövõimetuslehel olevad töötajad ei oleks tööl ning seda, et tööandja poolt haigekassale esitatud andmed oleksid tõesed, siis ei saa ka väita, et töötaja on petnud haigekassalt välja hüvitust. Seetõttu ei saa käsitleda vaidlustatud käskkirjas märgitud asjaolu usalduse kaotamisena
Pealegi kinnitas ka tööandja esindaja ringkonnakohtu istungil, et nimetatud asjaolu oli taustaks töötaja iseloomustamisel, mitte töölepingu lõpetamise aluseks. 8. Töölepingu lõpetamine
p 6 alusel.
lg 1 kohaselt tööandjal on õigus lõpetada §-s 86 p 6 ettenähtud alusel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Sama paragrahvi 2. lõike järgi tööandja võib töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuse rikkumise tõttu. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei ilmunud töötaja 31.01.2007 tööle, mis on käsitletav töökohustuste jämeda rikkumisena. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on esitatud asjaoludele ja tõenditele andnud ebaõige hinnangu ning sellest tulenevalt sisustanud töökohustuste jämedat rikkumist ebaõigesti. Jämedaks töökohustuste rikkumiseks peetakse selliseid töötaja üleastumisi, millel olid või oleksid võinud olla rasked tagajärjed. Hinnang jämedale töökohustuste rikkumisele kui süülisele käitumisele oleneb konkreetsetest asjaoludest ja töötaja tööülesannete iseloomust. Eelnimetatu tuleneb ka TDVS §-st 8 lg 1, mille kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastavuses süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Asja materjalidest nähtub, et töötaja esitas 26.01.2007 avalduse töölt lahkumiseks
Töötaja on kinnitanud, et oli eelnevalt töövõimetu (10.-30.01.2007), ta soovis töölt lahkuda ning ta töötas graafiku alusel, siis asendati ta teise töötajaga ning ka 31.01.2007 oli tema asemel tööl teine müüja. Ta arvas, et 31.01.2007 ei pidanud ta tööl olema. Vastustaja vastuväidete kohaselt eksis töötaja 5 etteteatamispäeva lugemisega ning seetõttu ei olnud tal õigust 31.01.2007 töölt puududa. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu ja tööandja ei ole ka tõendanud milliseid raskeid tagajärgi tõi tööandjale T.M. töölt puudumine 31.01.2007. Kuivõrd on tõendatud, et 31.01.2007 oli T.M. asemel kaupluses graafiku alusel teine müüja, T.M. töölt puudumine võis olla tingitud ka 5 etteteatamispäeva ekslikust arvestamisest ja tööandja poolsest tema avaldusele mittereageerimisest, siis ainuüksi formaalne töökohustuste rikkumine ei ole käsitletav esmakordse jämeda töökohustuse rikkumisena
Eelnevat kinnitab ka tööandja väide ringkonnakohtu istungil, et ainult nimetatud rikkumise eest ei oleks ta töölepingut lõpetanud. 10 Töölepingu lõpetamise aluse puudumise tõttu tuleb töölepingu lõpetamine T.M. ga
6 alusel lugeda ebaseaduslikuks. § 86 p 9. ITVS § 29 lg 2 kohaselt kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis loeb töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Kuivõrd T.M. ei soovi tööle ennistamist, siis tuleb lugeda tema ja Tõrva Tarbijate Ühistu vaheline tööleping lõppenuks töötaja algatusel
lg 1 alusel alates 31.01.2007.
lg 2 ja ITVS § 30 lg 2 kohaselt kui töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik ja töötaja ei soovi tööle ennistamist, mõistetakse töötajale välja hüvitus kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise asjaoludest töölepingu rikkumisel. Seega on töövaidlusorgani pädevuses otsustada, kui suure hüvitussumma ta töötajale välja mõistab. Lähtudes töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel on põhjendatud mõista Tõrva Tarbijate Ühistult välja T.M. kasuks hüvitus tema ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 5003.05 krooni. 10. TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb poolte menetluskulud jätta Tõrva Tarbijate ühistu kanda. Andra Pärsimägi Maili Lokk 11 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.