Obsah (6)

§ 84§ 160§ 59§ 37§ 85§ 13

3-08-45 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-45 Haldusasi T. J.`i kaeb

) § 84 p 1 ja § 85 lg 1 p 1 alusel distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkiri tehti T. L. J.ile teatavaks samal päeval /tl 10-13/. Käskkirja andmise aluseks olid järgmised faktilised asjaolud ja tõendid: - 6.11.2007 helistas TTA jurist Talvo Rüütelmaale J. T. ja nõudis selgitusi selle kohta, miks TTA nõuab temalt 300 krooni, kuigi kohus on temale määratud rahatrahvi tühistanud /tl 37/. 1 - 12.12.2006 parkis J. T. Lootsi 6 juures kõnniteel keelatud kohas liiklusmärkide 361 („peatamine keelatud”) ja 579 („sõiduki sundteisaldus”) mõjupiirkonnas auto. Selle kohta koostati linnatranspordi osakonna kontrolör Küllike Püvi poolt väärteoprotokoll. J. T. kirjutas oma seletuses, et ei näinud märke. J. T.ele koostas 09.01.2007 väärteoasjas nr VP 000812 otsuse linnatranspordi osakonna peakontrolör Sergei Orehhov ja määras talle liiklusseaduse § 7437 lg 1 alusel karistuseks rahatrahvi 300 krooni /tl 20-21/. - J. T. vaidlustas kaebuse ja kohus saatis kutse TTA linnatranspordi osakonna Lai tn 10 aadressile. Kohtutoimiku materjalidest selgub, et kutse võttis vastu Ene Reimand 01.02.

1. Kohtuistungi ajaks oli määratud 12.02.2007 kell 10:00 /tl 14/. - T. Rüütelmaa käis Harju Maakohtus J. T.e kohtutoimikuga tutvumas, millest selgus, et kohus on tühistamise otsuse teinud ameti tagaselja. Selgus, et kohtukutse oli mingil põhjusel otse linnatranspordi osakonda toimetatud aadressil Lai tn 10, mitte aga TTA aadressile Vabaduse väljak
2. Samuti on E. Reimandi seletuskirjaga tõendatud, et tema võttis kohtumaterjalid vastu, kinnitades seda oma allkirjaga ja edastas need nagu tavaliselt osakonna juhatajale T. - L. J.ile. Kuidas T. - L. J. edasi kohtust saabunud dokumentidega talitas ei ole teada. - E. Reimandi 7.11.2007 seletuskirja kohaselt ameti juhatajale selgitab, et ta võttis vastu Harju Maakohtu materjalid ja edastas need osakonna juhatajale T. - L. J.ile nagu ka kogu posti vastavalt osakonna juhataja korraldusele. Mis materjalidest edasi sai, seda ta ei tea /tl 15/. - Kohtunõue jäi aga täitmata ja 12.02.2007 kell 10:00 toimunud kohtuistungist ei võtnud osa TTA ükski esindaja. Harju Maakohus rahuldas J. T.e kaebuse, millega tühistas 09.01.2007 tehtud otsuse väärteoasjas nr VP 000812 ja mõistis välja J. T.e kasuks 490 krooni Tallinna linna eelarve vahenditest /tl 29-31/. - Linnatranspordi osakonna vanemspetsialist Tiina-Kaarin Kehi poolt 19.11.2007 esitatud seletuskirjast nähtub, et 10.07.2007 oli temal 12.02.2007 kohtuotsus J. T.e väärteoasjas nr 507-436 olemas. Kohtuotsusega on välja mõistetud teisalduskulud 490 krooni J. T.e kasuks Tallinna linna eelarve vahenditest, samuti tühistatakse kohtuotsusega TTA linnatranspordi osakonna peakontrolöri poolt 09.01.2007 tehtud otsus nr VP 000812 ja lõpetatakse väärteomenetlus J. T.e suhtes. Vaatamata sellele, et kohtuotsuse resolutiivosa sisaldas kõiki vajalikke andmeid teisalduskulude hüvitamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks, viivitas T.-K. Kehi esildise esitamisega raamatupidamisele kuni 21.08.2007 /tl 32-33, 72, 78-79/. - 21.08.2007 esitas T.-K. Kehi raamatupidamisele teisaldustasu hüvitamiseks esildise J. T.ele summas 490 krooni. Esildise on kooskõlastanud T. - L. J.. Raamatupidaja tasus 27.08.2007 esildise alusel 490 krooni J. T.ele. - 5.09.2007 saatis Tallinna linnasekretär Toomas Sepp TTA-le kirja nr Õ-1/3733 koos J. T.e kohtuotsuse ja kohtutäituri täitmisteatega. Oma kirjas juhib T. Sepp tähelepanu sellele, et kohtuotsus jõustus
3. veebruaril 2007 ja et linna on alati kõik kohtuotsused täitnud vabatahtlikult, sest vastasel korral võidakse täitemenetluse algatamiseks pöörduda kohtutäituri poole, millega teadaolevalt kaasnevad täiendavad kulud. Kuna antud juhul on kohtukulud senini hüvitamata, siis on summale lisandunudki täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu. Kohtuotsuse täitmisega viivitamine on sealjuures Tallinna linnale kui avalik-õiguslikule isikule sobimatu, vähendades linna usaldusväärsust ja mainet. Kuivõrd antud juhul ei informeeritud linnakantseleid jõustunud kohtuotsuse olemasolust ega sellest tulenevast kohtunõudest õigeaegselt, siis edastatakse see TTA-le täitmiseks /tl 26/. - T.-L. J. edastas T. Seppa poolt saadetud materjalid raamatupidaja Ene Hammerile, kes 18.09.2007 maksis 785 krooni kohtutäiturile teistkordselt. Vaatamata sellele, et osakonna juhataja on oma osakonna kulude eest vastutav isik, tulenevalt TTA juhataja 30.03.2007 käskkirjast nr 1.-1/07/26, ei kontrollinud T. - L. J. piisava hoolsusega vastavat nõuet, mistõttu 2 maksis raamatupidaja teistkordselt koos kohtutäituri tasudega J. T.ele vastavad teisalduskulud. - T. - L. J. väidab oma seletuskirjas, et ta sai J. T.e kohtukutse E. Reimandilt ja edastas TTA juhi abile. Samuti väidab T. - L. J., et sai esmakordselt J. T.e väärteoasjast teada 10.07.2007 oma alluvate - Ene Reimandi ja Margo Reiska käest. T. - L. J. andis T.-K. Kehile ülesande tagasimakse teostamiseks. 21.08.2007 tegi T.-K. Kehi vastava esildise raamatupidamisele, mille T. - L. J. ka allkirjastas. Küsimusele, miks ei korraldanud linnatranspordi osakonna juhataja väärteomenetluse lõpetamist J. T.e väärteoasjas, selgitas osakonna juhataja J. oma seletuskirjas, et linnatranspordi osakond ei tee kunagi omaalgatuslikult väärteomenetluse lõpetamist, vaid ainult siis kui on olemas sellekohane kohtuotsus või on toimunud topelt tasumine /tl 30-31, 38/. - Kuna TLKA programmis oli J. T. sisestatud, kuid ei olnud menetlus lõpetatud, siis oli J. T. programmis võlgnike nimekirjas. Lähtudes sellest saatis linnatranspordi osakonna spetsialist Anneli Lindre kohtutäitur Mati Kadaku büroosse 15.10.2007 teate täitemenetluse algatamiseks. A. Lindre seletuskirja kohaselt tuli 5.11.2007 täiturilt vastus, et J. T.e väärteootsus 300 krooni on tühistatud. A. Lindre lõpetas J. T.e asjus menetluse ja kustutas ühtlasi TLKA programmist J. T.e võlgnike nimekirjast 14.11.2007 /tl 24/. - E. Reimandi ja T. - L. J.i seletustes antud ütlustega on tõendatud, et T. - L. J. sai kohtukutse enda kätte 01.02.
4. Edasine väide, et T. - L. J. edastas kohtumaterjalid ameti juhi abile ei vasta tõele. Sellel ajal ameti juhi abina töötanud Merike Lahe seletuskirja kohaselt registreeris tema kõik temale edastatud materjalid dokumendihalduse programmis „Postipoiss”. Materjalid, mis puudutasid kohtuga seonduvat olid tema range jälgimise ja kontrolli all, kuna kohtumaterjalidest tulenevad nõuded on reeglina tähtajalised, mis võivad kaasa tuua sanktsioone /tl 36/. M. Lahe seletuskirjas toodut tõendab asjaolu, et tema poolt on registreeritud Postipoisis 2007 aasta jaanuaris ja veebruaris kohtumaterjalid. Seega puudub alus arvata, et juhi abi jättis J. T.e kohtukutse registreerimata. Kuna T. - L. J.il on ka eelnevalt ameti dokumendid kaotsi läinud, siis ei ole välistatud, et tema hooletu suhtumise tõttu jättis ta edastamata ka J. T.e kohtumaterjalid. - Vaatamata sellele, et osakonna juhataja T. - L. J. teadis, et J. T.e väärteootsus on tühistatud ja teisalduskulud hüvitatud juba 27.08.2007, helistas ta peale linnasekretär Toomas Sepp`a kirja nr Õ-1/3733 saamist 05.09.2007 ameti jurist T. Rüütelmaale ning soovis saada infot J. T.e väärteoasja kohta. T. Rüütelmaa teatas 13.09.2007 saadetud e-kirjas J.ile, et tema sai teada sellest kohtuasjast linnasekretäri kõnealusest kirjast. Peale seda printis J. T. Rüütelmaa kirja välja ja edastas raamatupidajatele veelkordseks täitmiseks. Raamatupidaja hüvitas selle alusel J. T.ele teistkordselt koos kohtutäituri tasudega teisalduskulud. Antud juhul võib käsitleda sellist osakonna juhataja käitumist kui pahatahtlikku ja ebaausat suhtumist oma kaastöötajatesse. Ebausutav oleks, kui osakonna juhataja ei mäletaks, et alles 2 nädalat tagasi tegeles osakond sama küsimusega ja osakonna juhataja kooskõlastas isiklikult teisalduskulu hüvitamise esildise. - Samuti iseloomustab T. - L. J.i ebaausat, hooletut ja ebapädevat suhtumist tema seletuskirjas toodud ütlus, mille kohaselt ta väidab, et „linnatranspordi osakonnal puudub arusaamine ja teadmine, miks on jäetud raamatupidamises vastav märge tegemata, et kodanik ei ole võlgnikuna arvel. Tegemist on SAP programmiga.” - Kuna teisaldustasud ei laeku TTA-le, siis ei saagi need arvel olla SAP programmis. J. T. oli võlgnikuna arvel seoses väärteootsuses talle määratud rahatrahviga (300 krooni), mis pidi kajastuma TLKA programmis, mille eest vastutas linnatranspordi osakond.
5. 07.01.2008 esitas T. J. Tallinna halduskohtule kaebuse eelmärgitud TTA käskkirja tühistamiseks /tl 1-8/. 3
6. 08.01.2008 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse /tl 42/ ja 30.01.2008 esitas vastustaja TTA kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 50-53/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja T. J. leiab, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on oluliselt rikutud menetlusnorme, kuna on jäetud välja selgitamata ja põhjendamata sündmuste tegelik kronoloogia ja süüdlane, kes on oma töökohustused korrektselt täitmata jätnud. Tähelepanuta on jäetud, et kaebuse esitajale ei ole antud TTA poolt ligipääsu õigust ameti pangakontodele. Seega puudub kaebajal ka võimalus teostada seal kontrolli ja vastutada tagasimaksete korrektse täitmise eest. Teadaolevalt on võõraste pangakontode ja paroolide kasutamine seadusega karistatav. Seega ei saa vastutajaks panna kaebuse esitajat ebaõige kande teostamisel. Põhjendamata on jäetud asjaolu, miks on jäetud distsiplinaarmenetluse käskkirjas hinnanguta raamatupidaja omaalgatuslik topelt tagasimakse teostamine ilma linnatranspordi osakonna vanemametnik T.-K. Kehi koostatud esildiseta. Põhjendamata ja väljaselgitamata on siiani, miks on juhi abi poolt jäetud Harju Maakohtu otsus registreerimata (distsiplinaarmenetluse käskkirjas sisaldub ainult viide lk l "Kuidas T. J. edasi kohtust saabunud dokumentidega talitas ei ole teada". Eeltoodu ei saa olla aluseks karistuse määramisel. Arusaamatu on miks menetluse läbiviija ja karistuse määranud haldusorgan pidanud ühe poole väiteid tõesemaks kui teise ja jätnud ka eeltoodu oma distsiplinaarmenetluse käskkirjas põhjendamata. Seega, miks on distsiplinaarkaristuse määramisel tõesemaks peetud endise juhi abi Merike Lahe seletuskirja kelle otseste töökohustuste hulka kuulubki kirjade registreerimine, mitte kaebuse esitaja seletuskirja. Distsiplinaarmenetluse käskkiri peab olema selle adressaadile üheselt arusaadav. Isik peab aru saama, milles teda konkreetselt süüdistatakse ja milles seisneb isiku süüline tegevus. Antud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on haldusorgan esitanud moonutatud ja läbi analüüsimata seisukohad. Kaebuse esitajale on siiani arusaamatu milles lasub tema süüline tegevus. Ei saa lasuda kaebuse esitaja süüline tegevus ja vastutus valdkonna üle, millele tal puudub ametlik ligipääs. Distsiplinaarmenetluse käskkirjas on jäetud välja toomata ka sündmuste tegelik käik kuidas menetlus dokumentide osas peab toimuma. Kui kaebuse esitaja esitas distsiplinaarmenetluse läbiviijatele küsimuse, milles siis seisnes linnatranspordiosakonna rikkumine ja kuidas oleksid pidanud olema toimunud tagasimaksete tasumine, siis menetluse läbiviijad vastasid, et nad ei tea seda isegi. Distsiplinaarmenetluse käskkirjas peavad olema välja toodud ka kaalutulusõiguse kohaldamise põhjendused karistuse määramisel. Kaebuse esitajale on jäänud arusaamatuks ja mõistmatuks, milles seisneb kaebaja süüline teenistuskohustuste täitmata jätmine. Süüline teenistuskohustuste täitmata jätmine eeldab eelkõige tahtluse olemasolu. Seega on eelkõige oluline tuvastada süülise tahte olemasolu. Antud menetluses ei näe, milles seisneb kaebaja süüline tahtlus ja süüline tegevus ja mida kaebaja on teinud tahtlikult valesti. Ebaõige on järeldus, et kaebaja on süüliselt täitmata jätnud teenistuskohustused. Samuti ei ole tekkinud kahjulikke tagajärgi, mis võivad olla tekitatud kaebuse esitaja tegevuse tagajärjel. Distsiplinaarkaristuse määraja on jätnud tuvastamata ja välja selgitamata, kelle poolt toimus süüline tegevus ja kes jättis oma tööülesanded. Kaebuse esitaja ametijuhendi kohaselt ei kuulu talle raamatupidamise programmi ja tagasimaksete ja laekumiste kontrolli ja teostamise kohustus (kaebuse esitajale ei ole amet andnud makse programmidele ligipääsu). Seega ei saa panna ka kaebuse esitajat vastutama valdkonna eest kuhu talle ei ole võimaldatud ameti poolt ligipääsu. Haldusaktis puudub vaidlustamisviide. Kaebuse esitaja tugineb sealjuures järgmistele õiguslikele alustele:

§ 84

p 1, leides, et seega omab karistuse määramisel ametnikule tähtsust, kas teenistuskohustuste süüline täitmata 4 jätmine või mittenõuetekohane täitmine on käsitletavad tahtliku süülise rikkumisena või mitte. Teenistuskohustuste süüline rikkumine on määratlemata õigusmõiste ja selle peab sisustama distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik või ametiasutus distsiplinaarasja menetlemise käigus. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus (edaspidi – TDVS) § 8 lg 1 ja kohtupraktika (Riigikohtu halduskolleegiumi 13. juuni 2002.a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02, - RT III 2002, 20, 231) osundavad vajadusele iga konkreetse süüteo puhul selle üksikasjad ning süüteo kvalifitseerimist ja karistuse valikut mõjutavad asjaolud igakülgselt välja selgitada ning käskkirjas lahti kirjutada.

§ 160

lg 5; haldusmenetluse seaduse (edaspidi - HMS) § 6, § 35 lg 1 p-d 2 ja 3 ja § 57 lg 1. TDVS § 6, milles on sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad. Kaebaja leiab, et selle aja jooksul peab karistust määrav isik või ametiasutus välja selgitama väidetava teo toimepanemisega seonduvad asjaolud, koguma tõendid ja formuleerima oma argumendid. Samuti tuleb selle aja jooksul välja selgitada karistuse mõistmist ja valikut mõjutavad asjaolud, sealhulgas jõuda selgusele, kas toimepandud tegu on kvalifitseeritav jämeda rikkumisena. Süütegudele õigeaegselt antud ning dokumendis, millega distsiplinaarkaristus määratakse, väljendatud õiguslik hinnang võimaldab karistatud isikul langetada läbimõeldud otsuse, kas vaidlustada talle distsiplinaarkaristuse määramine kohtus või mitte. Kui isiku jaoks on juba karistuse määramisel selgunud, et mõned konkreetsed teod, milles teda süüdistatakse, on ametiasutuse arvates kvalifitseeritud rikkumised tema enda, siis võib tema valik distsiplinaarkaristuse vaidlustamise otsustamisel olla teistsugune. Samuti võivad soovi vaidlustada distsiplinaarkaristuse määramist mõjutada ka haldusorgani poolt korralduses esitatud argumendid rikkumise määratlemiseks rikkumisena. Vaidlustamisega võivad kaasneda kohtukulud ja oht, et need jäävad kaebaja enda kanda. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg. Ka käesolevas distsiplinaarmenetluse läbiviimises ei ole tõendamist leidnud kõik kirjeldatud süüteod. Isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Distsiplinaarasja menetlemine peab toimuma kooskõlas nii seaduses sätestatud menetlusreeglite kui üldiste menetluspõhimõtetega. Tegemist on väga oluliste menetlusnormide ja kaebaja õiguste rikkumisega, mille kohaselt on pandud vastuse kohustus isikule, kellel puudus ametipoolne ligipääsuõigus raamatupidamise programmidele. Vastustaja Tallinna Transpordiamet palub jätta T. - L. J.i kaebus rahuldamata, olles seisukohal, et distsiplinaarmenetlus viidi läbi vastavalt TDVS-le ja

-le. Kaebuse esitajale on määratud distsiplinaarkaristuseks kõige kergem karistus – noomitus. Teda on eelnevalt karistatud noomitusega teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise eest. Kaebuse esitaja väidab, et temal ei lasu vastutus kõnealuse distsiplinaarsüüteo eest. TTA on seisukohal, et antud juhul selgitati välja süüdlane, kelleks on linnatranspordi osakonna juhataja. Linnatranspordi osakonna ülesandeks on tagada väärteootsuste menetlemine alates rikkumise tuvastamisest kuni trahvisumma tasumiseni või tasumata jätmiseni ja kohtutäiturile edastamiseni. Vastavad protseduurid teostatakse linnatranspordi osakonna erinevate ametnike poolt selleks loodud andmebaasides. TTA ei väidagi, et osakonna juhatajal peaks olema vastavad koodid vastavatesse andmebaasidesse või et osakonna juhataja peaks isiklikult mingeid andmeid neisse kandma. Osakonna juhina peaks olema kaebajale teada, et ta töötab 5 juhtival ametikohal ja seega vastutab tema kogu osakonna töö juhtimise ja korraldamise eest – tema ametikohustuseks on tagada osakonnale pandud ülesannete tähtaegne ja õiguspärane täitmine. Kuidas osakonna juhataja osakonna töö jätkusuutliku funktsioneerimise tagab, on tema korraldada. Kaebuse esitaja väidab, et käskkirjas on jäetud välja toomata sündmuste tegelik käik, kuidas dokumentide osas peab toimima. TTA on seisukohal, et distsiplinaarkaristuse käskkiri ei ole osakonna protseduurireeglistik. Osakonna tegevuste protseduuride määramine on osakonna juhataja ülesanne. Distsiplinaarkaristuse käskkirja kohustuslikud andmed on sätestatud TDVS § 11 ja TTA leiab, et kõik vajalikud andmed sisalduvad ka kõnealuses käskkirjas. Kaebuse esitaja väidab, et süülise teenistuskohustuste täitmata jätmine eeldab eelkõige tahtluse olemasolu. TTA on seisukohal, et eeltoodud väide, nagu võiks teenistuja süü teenistuskohustuste täitmata jätmisel esineda üksnes tahtluse vormis, ei põhine seadusel. Kaebuse esitaja viitab asjaolule, et haldusaktis puudub vaidlustamisviide. HMS § 57 lg 2 kohaselt ei mõjuta vaidlustamisviite puudumine haldusakti kehtivust. HMS § 57 lg 3 kohaselt võib vaidlustamisviite puudumist pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Antud juhul on kaebus esitatud tähtaegselt. Vastustaja, tuginedes sealjuures järgmistele õiguslikele alustele -

§ 59lg 1 ja 2, TTA juhataja 31.

märtsi 2005 käskkirjaga nr 1.-1/05/11 on kinnitatud linnatranspordi osakonna juhataja ametijuhendi p-d 5.1.1, 5.1.2 ja 4.1.1, TTA juhataja 30. märtsi 2007 käskkirja nr 1.-1/07/26 p 3.1.8 -, leiab, et T. - L. J. osakonna juhatajana pidi tagama osakonna töö korraldamise ja juhtimise vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Osakonna juhataja pidi teadma väärteomenetluse ja täitmenetluse läbiviimise õiguslikke aluseid ning pidi tagama nende menetluste õiguspärase täitmise oma osakonnas. Osakonna juhataja omab kõrgemat juriidilist haridust. Antud juhul jättis linnatranspordi osakonna juhataja T. - L. J.

§ 59

lg 1 ja 2 ning ametijuhendi p-st 4.1.1 tulenevad kohustused süüliselt täitmata, pannes sellega toime süüteo

§ 84p 1 mõistes.

Kaebuse esitaja süü tõttu oli osakonna töötajate töö korraldamata, mistõttu leidis aset olukord, kus töötajatel jäid vastavatesse programmidesse andmed õigeaegselt sisestamata ja seetõttu edastas osakond kohtu poolt tühistatud väärteootsuse täitmiseks kohtutäiturile. See omakorda kahjustas nii Tallinna linna kui ka TTA mainet J. T.e ja kohtutäituri ees. Osakonna töö korraldamatuse tõttu pidi J. T. pöörduma

1. aasta novembrikuus kohtutäituri ja TTA poole, et Tallinna linn lõpetaks täitemenetluse tema suhtes väärteoasjas, mille kohus oli juba 8 kuud tagasi tühistanud. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus peab vajalikuks kõigepealt märkida, et ehkki kaebuse kohtus arutamise ajaks T. L. J. ei olnud enam TTA töötaja, puudub kohtul alus öelda, et kaevatud käskkiri, kui see osutub õigusvastaseks, ei saa rikkuda tema subjektiivseid õigusi. Õigusvastaselt määratud distsiplinaarkaristuse tühistamisel on eelkõige rehabiliteeriv (mainet puhastav) eesmärk. Ka ei ole välistatud, et kaebajal on õigus karistuse tühistamise korral esitada TTA vastu mingeid rahalisi nõudeid. Nii näiteks

§ 37lg 3 kohaselt sama paragrahvi 2.

lõikes sätestatud tasu (lisatasu teenistusaastate eest) võib jätta maksmata või selle suurust võib vähendada ametniku distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal, samuti on praktikas sagedane, et asutuse sisekorra eeskirjades sätestatakse, et distsiplinaarkaristuse kehtivuse ajal ei maksta preemiaid või tulemustasusid jms. Neil asjaoludel asub kohus kontrollima kaevatud käskkirja formaalset ja sisulist õiguspärasust. Samas kohus rõhutab, et distsiplinaarkorras isiku karistamine on juhi diskretsiooniotsus, mis allub kohtu kontrollile üksnes piiratud ulatuses. 6 2. Kaevatud käskkirjas nähtub, et see on antud juhindudes

§ 84

p 1, § 85 lg 1 p 1, § 86-88, avaliku teenistuse eetikakoodeksi (edaspidi – Eetikakoodeks) p 16 ja 18, TDVS § 6 lg 1, § 7 , § 11, § 12 lg 1 sätetest, TTA

1. märtsi 2005 käskkirjaga nr 1.-1/05/11 kinnitatud linnatranspordi osakonna juhataja ametijuhendi p-dest 2.1, 4.1.1, 5.1.1 ja 5.1.2, TTA juhataja
2. veebruari 2007 käskkirja nr 1.-1/07/16 p-st 1.1.3, TTA juhataja
3. märtsi 2007 käskkirja nr 1.-1/07/26 p-st 3.1.8 ning TTA töötajate seletuskirjadest. Tulenevalt

§ 84

p-st 1 distsiplinaarsüüteoks on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Nähtuvalt

§ 85

lg 1 p-st 1 ametnikele määratavaks kergeimaks distsiplinaarkaristusteks on noomitus. Et T. J.ile määrati nimelt teenistuskohustuste süülise täitamata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus, siis on viidatud õigetele õigusnormidele. Käskkirjas samuti viidatud

§ 59

lg 1 kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt ja kohusetundlikult, lähtudes avalikes huvidest, sama paragrahvi lg 2 järgi teenistuja on kohustatud täitma teenistusse puutuvaid õigusakte ja korraldusi ning, ootamata erikorraldust, ülesandeid, mis tulenevad tema teenistuskohast. Eetikakoodeksi p-s 16 on sätestatud, et avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ning austus avalikkuse ja kaastöötaja vastu, p 18 kohaselt ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. Kaevatud käskkirjas on kaebajale ette heidetud ebaausat, hooletut ja ebapädevat suhtumist, mistõttu viide Eetikakoodeksi neile sätetele on põhimõtteliselt asjakohane.

§ 13

lg 1 kohaselt tööseadused laienevad ametnikele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti. TDVS § 6 lg 1 järgi distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Käesoleval juhul ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla nimetatud nõudest kinnipidamist. Viidatud linnatranspordi osakonna juhataja (ehk T. - L. J.i) ametijuhendi punktid näevad ette järgmist: p 4.1.1 kohaselt linnatranspordi osakonna juhataja teenistuskohustuseks on osakonna töö korraldamine ja juhtimine; p-de 5.1.1 ja 5.1.2 kohaselt osakonna juhataja vastutab vastavalt linnatranspordi osakonna töö korraldamise ja juhtimise eest ning talle pandud teenistuskohustuste õiguspärase, täpse ja õigeaegse täitmise eest /tl 40-41/. Kohus märgib, et ehkki ametijuhendil puudub kaebaja allkiri sellega tutvumise kohta, ei ole kaebaja väitnud, et ametijuhend on talle tundmatu ja ta ei pea seda järgima. TTA juhataja

1. veebruari 2007 käskkirja nr 1.-1/07/16 p-st 1.1.3 nähtub, et kaebaja on määratud vastutama tootegrupi „parkimiskorraldus“ eest /tl 58/. Asjaolu, et T. - L. J. vastutab parkimiskorralduse eest, tuleneb ka TTA juhataja
2. märtsi 2007 käskkirja nr 1.-1/07/26 p-st 3.1.8 – kaebaja on määratud selles valdkonnas majandustehingute toimumise ja õiguspärasuse eest vastutavaks isikuks ehk kuludokumentide kontrollijaks /tl 59/. Nende käskkirjadega tutvumist on kaebaja kinnitanud oma allkirjaga. Kuivõrd vaidlusaluses käskkirjas märgitust nähtuvalt T. - L. J.ile süüks pandud (ametijuhendi p-s 4.1.1 toodud) teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine (osakonna töötajate töö oli korraldamata) on seotud just J. T.e parkimisalase väärteomenetlusega, siis on viited nimetatud TTA käskkirjadele asjakohased. Neil asjaoludel kohus leiab, et kaevatud TTA käskkiri vastab põhimõtteliselt TDVS §-s 11 sätestatud nõuetele, samuti HMS kohaselt haldusaktile üldiselt esitatavatele vorminõuetele, sisaldades nii õiguslikku kui ka faktilist põhjendust. Õige on kaebaja väide, et käskkirjas puudub vaidlustamisviide, kuid tegemist on formaalse puudusega, mis käesoleval juhul ei oma olulist tähtsust. Vastustaja on põhjendatult viidanud HMS § 57 lg-tele 2 ja 3, mille kohaselt vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust, kuid vaidlustamisviite puudumist võib pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite 7 puudumisest. Vaidlustamisviite olemasolu on seega tähtis eelkõige kaebeõiguse realiseerimise tagamiseks: et isik teaks kuhu ja millise aja jooksul ta saab oma õiguste kaitseks pöörduda. Antud juhul on T. - L. J. osanud õigeaegselt pöörduda kaebusega halduskohtusse, mistõttu vaidlustamisviite puudumine ei ole takistanud tal oma kaebeõigust realiseerida. Seega TTA 05.12.2007 käskkiri nr 7-1.1/07/265ph on formaalselt õiguspärane haldusakt.
3. Haldusakt, millega isikut distsiplinaarkorras karistatakse, nagu iga muugi haldusakt, peab olema selle adressaadile üheselt arusaadav. Just seda peabki tagama haldusakti õigusliku ja faktilise motiveerimise nõue. Õige on seetõttu kaebaja väide, et isik peab aru saama, milles teda konkreetselt süüdistatakse ja milles seisneb isiku süüline tegevus. Seegi on vajalik eelkõige kaebeõiguse realiseerimiseks ja ka kohtu poolt haldusakti kontrollitavuse tagamiseks. Küll ei saa aga kohus nõustuda kaebaja järeldusega, et seega omab karistuse määramisel ametnikule tähtsust, kas teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on käsitletavad tahtliku süülise rikkumisena või mitte, ning et süüline teenistuskohustuste täitmata jätmine eeldab eelkõige tahtluse olemasolu. Karistuse määraja ja kohus hiljem kontrollijana peavad küll tuvastama selle, kas isik oli süüdi oma konkreetsete teenistuskohustuste täitmata jätmises või mittenõuetekohases täitmises, kuid tahtluse olemasolu ei ole karistuse vältimatu eeldus ning kaebaja sellekohane väide ei põhine seadusel, nagu vastustaja on õigesti märkinud. Tahtluse vorm võib omada tähendust muude asjaolude seas üksnes karistuse valikul, kuna TDVS § 8 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Käskkirjast nähtuvalt on TTA leidnud, et kaebaja on pannud süüteo toime hooletusest, kuna see asjaolu on korduvalt leidnud äramärkimist (lk-d 2 ja 3). Ka ei saa kohus nõustuda kaebaja väitega, nagu ei oleks vaidlustatud käskkirjast arusaadav, milles seisneb tema süüline tegevus ja millised olid selle tegevuse kahjulikud tagajärjed. Kohus peab sellekohaseid väiteid ilmselt otsituteks. Kohus on juba eelnevalt nentinud, et käskkirjas märgitu kohaselt on T. - L. J.ile süüks pandud ametijuhendi p-s 4.1.1 toodud teenistuskohustuste süülist täitmata jätmist, mis seisnes osakonna töötajate töö korraldamata jätmises (dokumendid olid kadunud ja ülesandeid täideti ebakorrektselt, tl 116). Samuti on haldusaktist selgelt nähtavad selle olukorra, et osakonna töötajate töö oli juhtimata ja korraldamata, kahjulikud tagajärjed: Harju Maakohtus J. T.e väärteoasja menetlemisel jäi kohtunõue täitmata ja TTA kohtus esindamata, mis tingis tagaseljaotsuse; viivitus teisalduskulude hüvitamisel J. T.ele, mis omakorda tingis täitemenetluse algatamise ning täiendavad kulud - täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu /tl 27, 28/, samuti vähendas kohtuotsuse täitmisega viivitamine kui Tallinna linnale kui avalik-õiguslikule isikule sobimatu tegevus linna usaldusväärsust ja mainet /tl 82/, mida kinnitab ka käskkirjas viidatud J. T.e 06.11.2007 telefonikõne TTA jurist T. Rüütelmaale; J. T.ele teisalduskulude teistkordselt maksmine koos kohtutäituri tasudega /tl 19, 86/. Lisaks eelmärgitule tõendab fakti, et kaebajale oli ja on tegelikult talle noomituse määramise asjaolud ja põhjused arusaadavad, tema enda üksikasjaline kohtukaebus.
4. Nähtuvalt kaebusest on T. - L. J. seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on oluliselt rikutud menetlusnorme, kuna on jäetud välja selgitamata ja põhjendamata sündmuste tegelik kronoloogia ja süüdlane, kes on oma töökohustused korrektselt täitmata jätnud. Selles osas märgib kohus järgmist. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

ega TDVS ei näe ette kohustust viia läbi mingitele kindlatele formaalsusnõuetele vastav teenistuslik või distsiplinaarjuurdlus, nagu eriseadused näevad seda ette teatud kategooria avalike teenistujate puhul. TDVS § 7 ei nõua isegi kohustuslikus korras süüdlaselt kirjaliku 8 seletuse võtmist, vaid seal on sätestatud, et tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega, ning lg 2 annab samuti tööandjale õiguse nõuda oma töötajalt, kes oli süüteo tunnistajaks, kirjalikku seletust süüteo kohta. HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtte järgi haldusorgan on tõepoolest kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel, kuid kuidas ta seda täpselt teeb ja milliseid tõendeid kogub, see on tema kaalutlusotsus. Antud juhul puudub kohtu arvates igasugune alus väita, et TTA ei ole piisavalt tõendeid kogunud ja neid analüüsinud ning et kaebajal puudus reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Kohus tugineb selles järelduses järgnevale. Kõigilt asjassepuutuvatelt isikutelt on võetud/saadud asjaolude väljaselgitamiseks seletused /tl 15, 24, 32-33, 36, 37, 76, 77/, samuti on käskkirja aluseks olnud paljud muud dokumendid (tõendid), nagu nähtub käskkirjas märgitust. Ka T. - L. J.ilt on võetud seletus /tl 30-31, 70-71/. Sellest nähtub selgelt, et kaebaja on teadlik 13.11.2007 alustatud distsiplinaarmenetluse algatamisest linnatranspordi osakonna juhataja, st tema enda süüteo selgitamiseks, ja et ta peab seda põhjendamatuks. Samas annab kaebaja seletuskirjas selgitusi talle konkreetselt esitatud küsimuste kohta. Lisaks peab kohus vajalikuks rõhutada, et mõned töötajate seletused on adresseeritud T. - L. J.ile endale (Tiina-Kaarin Kehi 19.11.2007 seletuskiri, Anneli Lindre 20.11.2007 seletuskiri), mistõttu kaebaja kursisolek asjaoludega ei ole kaheldav. Mis puutub kaebaja etteheitesse, et distsiplinaarmenetluse käskkirjas on jäetud välja toomata ka sündmuste tegelik käik, kuidas menetlus dokumentide osas peab toimuma, siis selles osas nõustub kohus vastustajaga, et vastav käskkiri ei ole osakonna protseduurireeglistik. Kuidas osakonnajuhataja tagab tema juhitavale osakonnale pandud ülesannete õigeaegse ja korrektse täitmise ongi tema enda otsustada ja korraldada ning korraldamatuse korral tuleb tal selle eest ka vastutada. Ka toonitab kohus, et tegemist on T. - L. J.i karistamise käskkirjaga, mistõttu teiste isikute konkreetse süü tuvastamine selles ei ole vajalik. Pigem oleks olnud oma osakonna töötajate minetuste väljaselgitamine osakonnajuhataja ülesanne. Isegi, kui eeldada, et kaebaja arvamus, et TTA oleks võinud veelgi enam asja uurida ja selgitada välja peensused ning need ka käskkirjas kajastada, oleks põhjendatud, siis kindlasti ei ole olnud tegemist niisuguste oluliste menetlusnõuete rikkumisega, mis oleks tinginud kaevatud käskkirjas toodud järelduste muutumise distsiplinaarsüüteo olemuse ja kvalifikatsiooni osas. Käskkirja põhjendatust kinnitasid kohtus tunnistajatena ülekuulatud Talvo Rüütelmaa /tl 118/, TiinaKaarin Kehi /tl 119/, Anneli Lindre /tl 120/ ja Viktoria Enger-Tšižikova /tl 121/. Vaatamata tõsiasjale, et kaebuse esitajat oli eelnevalt karistatud noomitusega analoogilise süüteo teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise – eest, st tal oli kehtiv karistus, on talle määratud distsiplinaarkaristuseks ikkagi kõige kergem karistus – noomitus. Neil asjaoludel peab kohus TTA 05.12.2007 käskkirja nr 7-1.1/07/265ph ka sisuliselt õiguspäraseks ja proportsionaalseks haldusaktiks, mis ei riku ega saagi rikkuda T. - L. J.i subjektiivseid õigusi. Järelikult puudub igasugune alus selle käskkirja tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad ka kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. TTA ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 9