veebruarist
Menetluskulud jäävad poolte endi kanda Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata otse Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetlusosalised ja nende esindajad Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil viibinud isikud Istungil osalenud isikud RESOLUTSIOON Menetluskulud Edasikaebamise kord Tamara Šabarova Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. ASJAOLUD Tsiviilasi nr 2-03-334 I.T pöördus 03.03.2003.a Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni avaldusega tööandja TÜ T S vastu töölepingulise suhte tunnistamiseks, saamata jäänud töötasu, viivise ja hüvitise nõudes (töövaidlusasi nr. 9-02-2/4222-2003). Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Narva Töövaidluskomisjoni 15. mai 2003.a otsusega rahuldati Ivan Tarmenoki avaldus ja tunnistati avaldaja töölepingulist suhet tööandjaga TÜ T S alates 12. novembrist 2002.a. kuni l0. veebruarini 2003.a, kohustati tööandjat väljastama Ivan Tarmenokile nõuetekohaselt vormistatud tööraamat, loeti töölepinguline suhe poolte vahel lõppenuks
veebruarist 2003.a, mõisteti tööandjalt avaldaja I.T kasuks välja saamata jäänud palk 4317 krooni ja hüvitis
Viivitamatule täitmisele kuulus palk kahe kuu eest, s.o 4320 krooni brutosummas. Tulundusühistu (TÜ) T S ei olnud töövaidluskomisjoni otsusega nõus ja esitas Narva Linnakohtule 20.06.2003.a hagi I.T vastu töövaidluses (töövaidlusasi nr. 9-02-2/4222-2003). HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED Hagiavalduse kohaselt tegi I.T 2002.a detsembris töövõtulepingu alusel kaks reisi hageja autoga ja kassa väljaminekuorderite kohaselt sai selle eest ka tasu. 03.03.2003.a pöördus kostja avaldusega töövaidluskomisjoni. I.T väitel oli 12.11.2002.a poolte vahel sõlmitud suuliselt tööleping, mis 10.02.2003.a oli tööandja algatusel ühepoolselt lõpetatud. Tulenevalt sellest et tööandja esindaja töövaidluskomisjoni istungil ei viibinud tegi komisjon 20.05.2003.a otsuse, millega tuvastati et poolte vahel olid alates 12.11.2002.a kuni 10.02.2003.a-ni töölepingulised suhted. Hageja leiab, et töövaidluskomisjoni otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Vastavalt võlaõigusseaduse § 635 täitis kostja töövõtulepingust tulenevaid kohustusi ja sai selle eest ka tasu, mis on tõendatud 03.12.2002.a kassa väljamineku orderiga nr. 132 (6500 krooni) ja 11.12.2002.a kassa väljamineku orderiga nr. 150 (100 dollarit). Hageja ei ole kostjaga kunagi sõlminud töölepingut ja kostja pole hagejale kunagi andnud oma tööraamatut. Eeltoodu põhjal palub hageja lugeda pooltevahelised suhted töövõtulepingust tulenevateks suheteks ja tuvastada, et poolte vahel puudusid töölepingust tulenevad suhted. Lugeda põhjendamatuks kostja varalised nõuded hageja vastu, mis kostja on esitanud töövaidluskomisjonile. Kuna kostja on töövaidluskomisjoni otsuse täitmiseks osas, mis kuulus viivitamatult täitmisele pöördunud kohtutäituri poole, palub hageja peatada tema suhtes kostja avalduse alusel algatatud, läbi viidav täitemenetlus. 07.02.2007.a KOHTUISTUNG Kohtuistungil jäi hageja hagiavalduses ära toodud nõuete juurde väites, et pooltel oli suuline kokkulepe, et kostja teeb kaks reisi ja tema pöördus töövaidluskomisjoni poole, nagu oleks ta töötanud töölepingu alusel ja töövaidluskomisjon tegi ettekirjutuse maksta hüvitist, viivist ja töötasu, sellepärast pöördus hageja kohtusse, et tunnistada põhjendamatuks I.T nõuded töölepingu osas ja tuvastada, et poolte vahel ei olnud töölepingut ja oli suuline töövõtuleping ning sellepärast ei olnud ka tööraamatut. Kokkulepe poolte vahel kahe reisi tegemiseks oli just teatud kahe reisi tegemiseks kindlatel kuupäevadel. Esimest korda kui kostjat kutsuti, oli kokkulepe, et ta teeb töö ära ja selle eest hageja talle ka maksab, töölepingut temaga ei sõlminud ja tööraamatut tal ka ei olnud. Maksti talle peale reisi sooritamist. Kostjale oli raha firma kassast välja makstud töövõtulepingu alusel. Kostjat kutsuti teostama ainult ühte tööd tegema, s.t autot juhtima. Töösuhteks seda ei saa pidada sest ta ei töötanud hageja juures pidevalt iga päev. Hageja ei nõustu, et kostja seda raha, mis talle anti, kulutas ainult küttele ja tollis, selle raha ta sai töö eest, see et ta kurdab, et raha oli ainult küttele ja tolli läbimiseks, siis nad kõik räägivad seda juttu ja alati keegi teine on süüdi. Kostja hagiga ei nõustunud. Kostja seletuste kohaselt G helistas talle ja küsis kas ta on ilma tööta, kostja vastas, et on. Kostja tuli G juurde. G küsis kas on tööraamat kaasas, kostjal oli tööraamat kaasas. G ütles, et ei saa usaldada autot inimese kätte kellel ei ole tööraamatut. Kostja remontis natuke autot millega reisile pidi minema. G andis kostjale pangakaardi kust ta oleks saanud tankimiseks raha. Nižni Novgorodini kostjal jätkus kütet ja seal läks ta tollikontrolli mahalaadimise lattu. Kostja ei saanud ära sõita sealt kaks nädalat, sest tal ei olnud raha. Pärast G 2
) § 1 järgi on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Seega on töölepingu tunnusteks see, et tööd tehakse sõltuvussuhtes, töötaja teeb tööd isiklikult, tööleping reguleerib tööprotsessi, tööd tehakse tasu eest ja töö tegemist korraldab tööandja. Töölepingu ja töövõtulepingu eristamise lähtekohaks on töötegija sõltuvuse määr tööd andvast isikust, s.t just poolte sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest. Hageja väitel oli poolte vahel kokkulepe kahe reisi tegemiseks kindlatel kuupäevadel ja kostjale tasuti selle eest peale reisi sooritamist. Hageja kutsus kostjat tegema ainult ühte tööd, s.t autot juhtima. Kostja väitel pakkus hageja talle tööd, küsis tööraamatut, kuna ta ei saa usaldada autot tööraamatuta inimese kätte. Kostja remontis autot millega pidi sõitma. Hageja andis kostjale pangakaardi kütuse ostmiseks. Kostja viibis Nižni Novgorodi tollis kaks nädalat, kuna raha ei olnud. Kostja viibis Pihkva tollipunktis hageja süül nädal aega, kuna hagejal oli tollile kauba eest maksmata. Peale hageja poolt makse sooritamist sai kostja auto kätte. Kostja on hagejale teinud remonditöid ja lükanud traktoriga lund. Hageja andis raha kostjale Venemaal tollideklaratsiooni eest tasumiseks. Et teha kindlaks missugune leping oli poolte vahel sõlmitud, hindab kohus poolte esitatud väiteid lepingu sisu osas. Auto, millega kostja vedas kaupa Venemaale, kuulus hagejale (töövahend) ja hagejal lasus ka töö tegemisega kaasnev risk, samuti sai tulu (kasumit) hageja, kes pidi sellelt ka makse tasuma. Kohus leiab, et kostja töötegemine sõltus hageja antud vahenditest eesmärgi saavutamiseks (raha kütte ja tollimaksude tasumiseks), samuti viibis kostja sõltuvalt hageja poolt tollimaksude tasumata jätmisest Venemaal tollipunktides kaks korda, kokku kolm nädalat. Alles peale hageja poolt tollimaksude tasumist sai kostja tollipunktidest lahkuda. Samuti ei olnud kostjal võimalik oma tegevust VÕS § 635 lg 1 tähenduses töövõtjana ise endal korraldada ning ta allus hageja juhtimisele ja kontrollile ning hageja määras töö tegemise aja, koha ja viisi (hageja kutsus kostjat tegema temale kuuluva autoga kahte reisi kindlatel kuupäevadel, kindlasse kohta). Hageja väide, et töösuhteks seda pidada ei saa, sest kostja ei töötanud hageja juures pidevalt iga päev ja et raha anti kostjale tasuna tehtud töö eest, mitte kütte ostmiseks ja tollis tasumiseks märgib kohus järgmist: pooltel on võimalus töö tegemise ajas ja kohas kokku leppida ning ei oma tähtsust kas kostja töötas hageja juures iga päev, perioodiliselt või siis teisiti. Tasu maksmine hageja poolt kostjale on üks töölepingu tunnuseid
Kuna aga tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1.11.2006 otsus 3-2-1-76-06), ei saa sellest järeldada, et tegemist ei olnud töösuhtega. Vastavalt
§-s 8 vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.06.2005 otsus 3-2-1-3-05). Oma väidete tõendamiseks hageja lisas hagiavaldusele 2 kassa väljamineku orderit (tl 12). 11.12.2002 orderis nr 150 on märgitud, et 11.12.2002 I. T-le anti välja palka 100 dollarit. Kohus leiab, et on piisavalt tõendatud, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping, ehkki poolte vahelisel suhtel oli ka töövõtulepingu tunnus (tasu maksmine), kuid kohtu arvates on võimalik üheselt määratleda lepingulise suhte olemust ja tööandja ei ole vastupidist tõendanud, seega hageja nõue tunnustada, et poolte vahel ei olnud töösuhteid, ei ole põhjendatud ja tõendatud ning ei kuulu seega rahuldamisele. Kohus leiab aga, et hageja nõue tunnustada, et ta ei pea maksma kostjale 6708 krooni
lg 1 alusel (tööraamatu kinnipidamise eest) on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas tööandja on tööraamatut kinni pidanud, mille tõttu tööandja vastutab
Selle sätte kohaselt on tööandja kohustatud tööraamatu kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Töövaidluskomisjoni otsusega hagejalt mõisteti välja kostja kasuks hüvitis
Kohus, lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.11.2006 otsuses 3-2-1-76-06 ja 09.04.2007 otsuses 3-2-1-34-07 väljendatud seisukohadest, leiab, et kostjal ei ole õigust hüvitise saamiseks
Poolte vahelised suhted tekkisid 12.11.2002, seega peale Võlaõigusseaduse jõustumist alates 01.07.2002, mis muutis õiguslikku olukorda, sealhulgas ka
lg 1 kohaldamise eeldusi.
lg-st 1 tuleneva vastutuse rakendamisel vaja arvestada VÕS § 1 lg 1, mille kohaselt kohaldatakse käesoleva seaduse üldosas sätestatut kõikidele lepingutele, muu hulgas töölepingule.
lg-s 1 sätestatud hüvitiste eesmärgiks oli lihtsustada kahju nõudmist selliselt, et töötaja ei peaks tõendama talle tekkinud kahju. See oli ka põhjendatud, sest selle normi kehtestamise ajal (1992. aastal) lähtuti asjaolust, et töötaja ei saanud tööle asuda, kui tal ei olnud uues töökohas esitada tööraamatut (
Seoses sellega, et kohus teeb antud asjas sisulise otsuse ja Töövaidluskomisjoni 15.05.2003 otsus töövaidlusasjas 9-02-2/4222-2003 ei jõustu ning selguse mõttes leiab kohus õigustatuks märkida kohtuotsuse resolutsioonis, et on tunnistatud poolte vahel töölepingulised suhted 12. novembrist 2002 kuni 10. veebruarini 2003, mis on lõppenud
veebruarist
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.