← Eesti

2-07-34845/4

Obsah (6)§ 1056§ 1060§ 139§ 127§ 128§ 132

2-07-34845 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Lembit Käis Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2008. a Põlva Tsiviilasja number 2-07-34845 Tsiviilasi R. V. (isikukood: xxxx

§-s 1056 sätestatud riskivastutuse üldkoosseisu norme. 2

(6)2-07-34845

§ 1056

lg 1 järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 1056

lg 2 järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas.

§ 1056

lg-st 1 järeldub, et

§ 1060

alusel järgneb loomapidaja vastutus muu hulgas ka siis, kui kannatanu asja kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu. Kostja kohustustuseks oli hoida koer kinni omal territooriumil. Eelmärgitud tõenditega on aga tuvastatud, et kostja koer tuli 21.06.2007. a kella 17 paiku xxxxxxxxx xxxxxx xxxxxx xxxxxxx xxxxx Põlva - Võru maanteele ja jäi ette teel liikunud hageja sõiduautole Volvo V40, registrimärgiga 712 TFU, ning kokkupõrke tagajärjel sai sõiduauto tehnilisi vigastusi. Seega koera, kes väljus oma territooriumilt ja kostja kontrolli alt, luues sellega kahju tekkimise võimaluse kolmandatele isikutele, tuleb käsitleda

§ 1056lg 2 mõttes suurema ohu allikana.

Tunnistaja L. V. ütlustega, milles ei ole alust kahelda, on tõendatud, et Põlva – Võru maanteel, peale kauplust Lemmik, jooksis tee kõrvalt hageja juhitud sõiduautole ette koer ja selle tagajärjel sai auto kahjustada. Arvestades asjaolu, et kostja koer jooksis maanteele, kus jäi ette hageja poolt juhitavale sõiduautole ning selle tagajärjel sai auto tehnilisi vigastusi, siis leiab kohus, et sellega realiseerus suurema ohu allikale iseloomulik risk ning antud riski realiseerumise ja hageja sõiduautole tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos. Põhjusliku seose tuvastamisel on tarvis lähtuda kohtupraktikas omaksvõetud conditio sine qua non testist, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud Seega juhul, kui kostja koer ei oleks sõiduteele tulnud ja auto ette jäänud, siis ei oleks ka hagejal mingit kahju tekkinud. Kostja vastuväidet, et hageja sõitis tahtlikult otsa tema koerale, ei ole võimalik kohtul arvestada, sest seda ei kinnita ükski tõend. Peale selle ei näe ka

§ 1060ette taolist loomapidaja vastutuse välistamise asjaolu.

Samas tuleb veel täheldada, et teise vastuväitena on kostja märkinud hageja sõiduauto pidurite mittekorrasolekut, mis aga sisuliselt välistaks täielikult hageja eelnimetatud tahtluse. Loogiline ja võimalik oleks vaid ühe vastuväite esitamine – hageja soovis koerale otsa sõita või hageja soovis otsasõidu vältimiseks pidurda, kuid pidurid polnud töökorras. Ka viimasena märgitud asjaolu ei välistaks kostja vastutust hageja eest, kuid annaks kostjale õiguse nõuda kahjuhüvitise vähendamist vastavalt

§ 139lõigetele 1 ja 2.

Kostja vastuväide, et hageja sõiduauto pidurid ei olnud töökorras, ja vihje sellele, et hageja pidi nägema juba enne kokkupõrget koera, kuid ei olnud piisavalt hoolas ega tähelepanelik antud liiklussituatsioonis otsasõidu vältimiseks, loeb kohus paljasõnaliseks ja mitteusaldusväärseks. 3

(6)2-07-34845 Sõiduki tehnoülevaatuse kontrollkaardist (tl 43) nähtub, et sõiduauto Volvo V40, registrimärgiga 712 TFU, ülevaatusel 23.03.
  1. a ei tuvastatud auto tehnoseisundis rikkeid ja järgmine tehnoülevaatus pidi toimuma
  2. a aprillis. Tunnistaja L. V. ütluste kohaselt nägi ta koera teele jooksmas vahetult enne kokkupõrget ning tajus ka auto pidurdamist. Seega järeldub antud tõenditest, et sõiduauto oli tehniliselt sõidukorras ning hageja püüdis koerale otsasõitu vältida. Tunnistaja T. K. ütlustest, et viibides teisel pool teed ta kuulis, et L. Vesi rääkis sündmuskohale saabunutele, et koerad jooksid enne teele tulekut tee ääres ja hageja põhjendas politseile sõiduauto pidurite korrasolekut, ei saa teha veel järeldust, et koerale otsasõit toimus hageja hooletuse tõttu ning auto pidurid polnud töökorras. Antud oletusi ei kinnita usaldusväärselt ükski tõend. Peale selle on üldteada asjaolu, et ohu või takistuse tajumisest kuni auto pidurdamise alustamiseni kulub samuti aega. Praegusel juhul puuduvad tõendid selle kohta, et hagejal oleks olnud piisavad aega tajutud ohule reageerimiseks ja koerale otsasõidu vältimiseks. Seega saab kohus eeltoodu alusel teha järelduse, et kostja kui loomapidaja peab hüvitama hagejale auto kahjustamisest tekkinud otsese varalise kahju

§ 1060

alusel ning puuduvad asjaolud, mis võimaldaksid väljamõistetavat kahjuhüvitist

§ 139lg 1, 2 või § 140 lg 1 alusel vähendada.

Kostja väide, et ka temale põhjustati kahju koera hukkumisega, tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja ei ole vastuhagi esitanud. Vastavalt

§ 127

lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 128

lg 3 kohaselt hõlmab kahjustatud isiku otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtust või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemist, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikke kulusid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Tulenevalt

§ 132

lg 1 tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 3 hõlmab asja kahjustamise korral kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ning võimalikku väärtuse vähenemist. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Kuna hageja sõiduauto on osaliselt kahjustatud ning selle parandamine on ebamõistlikult kulukas võrreldes asja väärtusega, siis on hagejal õigus saada hüvitist, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele, millest on maha arvatud kahjustatud asja väärtus, s.o osa, mida ei ole õige lugeda hageja kahjuks. Seega on kahjuhüvitise suuruse määramiseks vaja tuvastada hageja sõiduauto harilik väärtus nii enne avariid kui ka avarii järgselt. 4

(6)2-07-34845 Antud valdkonna asjatundja, riiklikult tunnustatud ekspert Rein Münt on kirjalikus dokumendis (27.05.2008) asunud seisukohale, et hageja sõiduauto Volvo V40 (registrimärgiga 712 TFU, esmaselt registreeritud
  1. a, 5-ukseline universaalkere, 2,0 l ja 103 kW 16-klapiga bensiinimootor, 5-käiguline manuaalkäigukast, elektrilise ajamiga klaastõstukid ja –peeglid, 4 airbagi, konditsioneer A/C, ABS pidurid, poolnahkistmed, kesklukk, signalisatsioon, haakekonks, originaal stereo magnetoola, valuveljed suverehvidega) avariieelne harilik väärtus oli 58 000 krooni (koos käibemaksuga). Väljavõtted Eesti Konjunktuuriinstituudi andmebaasist kinnitavad, et Volvo V40 (väljalaske aasta - 1996, mootori töömaht - 2,0 l, võimsus - 103 kW, kütus – bensiin, kereuniversaal, uste arv – 5) keskmine hind oli
  2. a II kvartali vaatlusandmete järgi 44 100 krooni ja
  3. a II kvartali vaatlusandmete järgi 38 700 krooni. OÜ Juno teatise kohaselt oli nende poolt müüdud sõiduautode Volvo V40 (
  4. a väljalase) müügihind
  5. a vahemikus 38 000 - 50 000 krooni. Hinnates antud tõendeid kogumis, kohus leiab, et sõiduauto Volvo V40 (registrimärgiga 712 TFU) avariieelseks harilikuks väärtuseks võib lugeda 50 000 krooni. Asjatundja Rein Mündi poolt märgitud auto avariieelset turuhinda tuleb lugeda oletuslikuks, sest see on põhilises osas tuletatud vaid müügikuulutustes (ajalehes „Kuldne Börs“ ja internetiportaal „Auto 24“ toodud pakkumustest, mitte aga Kagu-Eesti autokaupluste tegelikest müügihindadest. Hinda, millega soovitakse autot müügikuulutustes müüa, ei saa käsitleda auto turuhinnana TsÜS § 65 mõttes. Õige ei ole lähtuda ka Eesti Konjunktuuriinstituudi andmebaasi väljavõttest, sest see kinnitab vaid analoogse automargi keskmist müügihinda
  6. a ega näita isegi autode kvaliteedist sõltuvat miinimum- või maksimumhinda. Arvestades asjaolu, et hageja sõiduauto oli Rein Mündi andmetel suhteliselt heas seisukorras ning mitme lisa- ja luksusvarustusega (elektrilise ajamiga klaastõstukid ja – peeglid, 4 airbagi, konditsioneer A/C, ABS pidurid, poolnahkistmed, kesklukk, signalisatsioon, haakekonks, originaal stereo magnetoola, valuveljed), siis võib selle avariieelse hariliku väärtuse tuletada lähtudes OÜ Juno teatises märgitud maksimum turuhinnast – 50 000 krooni. Ka on tunnistajana ülekuulamise protokollis 25.07.
  7. a hageja kinnitanud (tl 47 pöördel), et talle tekitatud kahju suuruseks on 40-50 tuhat krooni. Rein Mündi poolt 27.05.
  8. a koostatud dokumendist nähtub, et sõiduauto Volvo V40 (registrimärgiga 712 TFU) avariijärgne jääkmaksumus on 20 000 krooni (koos käibemaksuga). Arvestades asjaolu, et hageja esindaja on pidanud R. Mündi poolt märgitud auto jääkmaksumust – 20 000 krooni – ligikaudseks ning kostja on pidanud reaalseks ka sellest 15 % (3000 krooni) võrra madalamat väärtust, siis loeb kohus auto jääkväärtuseks 17 000 (20 000 – 3000). Seega on hagejale auto kahjustamisega tekitatud otsene varaline kahju 33 000 (50 000 – 17 000) krooni ulatuses. Eeltoodud asjaolude alusel tuleb seega kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitisena 33 000 krooni. Isegi kui teoreetiliselt saaks lugeda hageja otseseks varaliseks kahjuks vaid auto avariieelse hariliku väärtuse (50 000 krooni), siis ka sellest tuleks

§ 127

lg 5 alusel maha arvata avariilise auto jääkväärtus (17 000 krooni), kuna see ei ole vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kasu saamine kahjustatud isikul ei saa olla kahju hüvitamise eesmärgiks. 5

(6)2-07-34845 Antud auto on hageja valduses ja tal on võimalik see ära müüa vähemalt 17 000 krooni eest. TsMS § 173 lg 1 ja 3 sätestavad muu hulgas, et asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb pooltel kanda menetluskulusid TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jäävad menetluskulud hageja kanda 53% (37000/70000 x 100) ja kostja kanda 47% ulatuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lembit Käis Kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.