KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuni 2008, Tallinn Haldusasja

) § 20 lg 4 sätestab, et keelatud on püüda kala kalapüügivahendeid kasutamata. Seega jäeti kaebajale ainult mõtteline õigus kalapüügiks ja kohustused seoses füüsilisest isikust ettevõtjaks olemisega, samas jäeti ilma võimalusest tegeleda reaalselt kalapüügiga. Kaebaja on teostanud kalapüügiõiguse tekkimiseks vajalikud toimingud. Põllumajandusministeeriumi 19. detsembri 2006. a otsus rikub põhiseaduse (edaspidi PS) § 29 ja on vastuolus

§ 134lg-ga 6.

Seega, omades kalapüügiluba Liivi lahel, on kaebajal õigus püügivahenditele.

1. Tallinna Halduskohtu
2. mai
3. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: a) Lubatud püügivõimalust ei eraldatud kaebajale seetõttu, et tal puudus ajalooline püügiõigus.

§ 16

lg-st 3 tulenevalt peab püügivõimalused jagama eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses. Põllumajandusministeeriumi

1. detsembri
2. a otsusega määrati kindlaks ajaloolise püügivõimaluse
3. aasta jaotus Pärnu maakonnas kalapüügiks Liivi lahel kaluri kalapüügiloa alusel. Kaebajal on soovitud tegevusalal (rannakalur) võimalik töötada ka nii, et isikul endal puudub igasugune ajalooline püügivõimalus (näiteks kasutada lepingu alusel mõne muu isiku püügivõimalusi või töötada mõne kalapüügiga tegeleva ettevõtja juures). Kui isik soovib siiski kalapüüki teostada just talle eraldatud püügivõimaluse alusel, on võimalik osta ajalooline püügiõigus mõne püügiõigust omava isiku käest (ajalooline püügiõigus on aluseks konkreetse aasta ajaloolise püügivõimaluse määramisele). Samuti on võimalik taotleda püügivõimalust nendel veealadel, kus püügivõimalused ei ole piiratud. Sellisel juhul ei ole püügivõimaluse eraldamiseks ajalooline püügiõigus üldse vajalik. b) PS § 29 puhul on tegemist lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigusega ehk põhiõigusega, mida avalikust huvist lähtudes saab seadusega või seaduse alusel piirata.

§ 134

lg 6 esimeses lauses sisalduvatest sõnadest, et kalapüügiloaga määratakse lubatud püügivahendid, ei saa järeldada, nagu tuleks igale taotlejale teatud arv püügivõimalusi (püügivahendite lõikes) määrata.

§ 16

lg 3 kohaselt saab veealal (nt Liivi laht) jaotada lubatud püügivõimalused vaid nende taotlejate vahel, kes on omandanud eelmisel kolmel aastal püügivõimalused samal veealal või ostnud ajaloolise püügiõiguse mõne teise isiku käest. Kui kalapüügilubade taotlusi ei ole võimalik täies ulatuses rahuldada, tuleb

§ 16

lg 3 kohaselt taotlejale tagada eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teiste eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus). Kaebuse esitajal ajalooline püügiõigus Liivi lahel puudus ning seetõttu ei antud ka

1. aastaks Liivi lahel püügiõigust. c) Ammendav loetelu alustest, millal menetlus tuleb uuendada, on toodud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-s
2. Menetluse uuendamine on vajalik juhtudel, kui pärast menetluse lõppemist muutuvad asjas tähtsust omavad asjaolud või ilmnevad uued asjaolud, mis ei olnud varem teada. Kaebaja on selliseks aluseks pidanud asjaolu, et
3. a jaanuaris avaldatud “Kalurilehe” andmetel on harrastuslikul kalapüügil Pärnu maakonnas üheks kalendrikuuks kasutada lubatud nakkevõrkude piirarv
4. Viidatud ajalehes avaldati aga hoopis väljavõte keskkonnaministri
5. detsembri
6. a määrusest nr 68 “Ajutised püügikitsendused, kalapüügiõiguse tasu, kalastuskaartide piirarv ja kalastuskaardi väljaandja määramine harrastuslikul kalapüügil
7. aastal”, mis avaldati Riigi Teatajas
8. detsembril
9. Riigi Teatajas avaldamine tagab õigusaktide kättesaadavuse, mistõttu ei saa kaebuse esitaja tugineda väitele, nagu oleks tema sellest määrusest alles
10. aasta jaanuaris teada saanud. Seega ei saa keskkonnaministri määruse avaldamist
11. aasta jaanuari “Kalurilehes” lugeda pärast menetluse lõppemist muutunud asjaoluks või ilmnenud uueks asjaoluks. 2

§ 6

kohaselt eristatakse neid kahte sõltuvalt kasutatavatest püügivahenditest ning mõlemaid kalapüügiõigusi tohib kasutada igaüks, kes on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud. Kui kutselise kalapüügi võimalused kehtestab

§ 134

lg 3 alusel Vabariigi Valitsus, siis harrastusliku kalapüügi puhul kehtestab püügipiirangud keskkonnaminister

§ 11lg 11 alusel.

Põllumajandusministeeriumil puudub pädevus kutselise ja harrastusliku kalapüügi puhul lubatud püügivõimaluste ümberjagamiseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

1. H. Karlsoni apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja kohustada Põllumajandusministeeriumi rahuldama püüvahendite loa avaldus. Apellant leiab, et kui isikul on ainult kalapüügiluba, kuid puuduvad püügivahendid, on tal vaid kohustus sotsiaalmaksu tasumiseks. Seadusega saab sätestada õiguse kasutamise tingimused ja korra, kuid ei saa piirata põhiseaduslikku õigust. PS § 19 ei välista põhiõiguste kõrval ka teisi õigusi, kuid need peavad olema kooskõlas põhiseaduslike õiguste mõtte, inimväärikuse ja demokraatliku riigi põhimõtetega. Põhiseaduslike õiguste eesmärgiks on õiguste mittemüüdavus, kuid ajaloolist kalapüügiõigust saab müüa ja osta. See õigus rikub võrdse kohtlemise printsiipi (PS § 12). Liivi lahes asuvas Värati lahes on 3 kalurit võrkude koguarvuga
2. Püügivõimalused ei ole piiratud, sest üks nakkevõrk pikkusega 70 m on 6 km2-l.

§ 6

lg 3 järgi tohib igaüks kasutada viidatud seaduse § 6 lg-s 2 nimetatud kalapüügiõigusi, kui ta on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud. Kaebaja vastas

§ 13lg-s 1 sätestatud nõuetele.

1. Põllumajandusministeeriumi vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgib vastustaja, et halduskohtule ei esitatud taotlust püügivahendite loa avalduse rahuldamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud uus taotlus ei ole hõlmatud halduskohtus läbivaadatud tuvastamis- ega kohustamiskaebusega, mistõttu ei tohiks HKMS § 34 lg 2 kohaselt anda võimalust algse taotluse muutmiseks (Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-33-05 p 15 ja
4. septembril
5. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-39-01 p 4). Väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta on paljasõnalised ja põhjendamata.

§ 134lg 3 alusel kehtestab taotletava aasta püügivõimalused Vabariigi Valitsus.

Vabariigi Valitsuse

1. oktoobri
2. a määruse nr 221 „Kutselise kalapüügi võimalused
3. aastaks“ § 2 sätestab lubatud püügivahendid ja nende piirarvu Läänemerel. Seega on Läänemere, sh ka Liivi lahes asuva Värati lahe püügivõimalused piiratud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab erinevalt vastustajast, et apellatsioonkaebus jääb halduskohtule esitatud kaebuse piiridesse. Põllumajandusministeeriumi
5. detsembri
6. a otsusega määrati kindlaks püügivõimalused Läänemerel kaluri kalapüügiloa alusel. Kaebaja püügivõimaluste arvuks määrati „0“, seega keelduti talle püügivõimaluste andmisest. Kaebaja eesmärgiks oli kohtusse pöördudes kohustada vastustajat määrama kaebajale tema poolt taotletud püügivõimalused. Seega tuleb käesolevat kaebust tõlgendada ennekõike kohustamiskaebusena püügivõimaluste andmiseks. Kohustamistaotluses sisaldub loogiliselt ka taotlus keeldumisotsuse tühistamiseks, sest kohtuotsus, millega haldusorganit kohustatakse talle esitatud taotlust rahuldama või uuesti läbi vaatama, kõrvaldab haldusorgani varasema keeldumisotsuse kehtivuse. See, kas kohtul on võimalik kohustamiskaebuse rahuldamisel teha lõplik ettekirjutus haldusakti andmiseks või kohustada haldusorganit haldusakti andmist üksnes uuesti otsustama, sõl3

§ 16lg-ga 3.

Nimetatud sätte esimene lause näeb ette, et kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, jagatakse püügivõimalused eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, välja arvatud kiluja räimepüük, mille puhul jagatakse püügivõimalused eelmisel kolmel aastal samal püügil olnud taotlejate vahel. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal puudusid eelnevatel aastatel püügivõimalused. Kaebaja leiab, et Värati lahe püügivõimalused ei olnud piiratud ning et

§ 16lg 3 on vastuolus PS §-ga 29 ja võrdse kohtlemise põhimõttega.

Ringkonnakohus kaebaja väidetega ei nõustu.

1. Põllumajandusministeeriumi
2. detsembri
3. a otsusega jagatud püügivõimalused olid piiratud tulenevalt Vabariigi Valitsuse
4. oktoobri
5. a määrusest nr 221 „Kutselise kalapüügi võimalused
6. aastaks“. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda nimetatud määrusega ette nähtud piirarvude õiguspärasuses. Määrus on antud

§ 134lg 3 alusel.

Selle kohaselt toimub püügivõimaluste kehtestamine Euroopa Liidu poolt jaotatavate püügivõimaluste alusel. Kaebaja viide sellele, et tema elukoha läheduses Värati lahel tegutseb 3 kalurit 9 võrguga, ei ole asjakohane. Määrusega on püügivõimalused piiratud maakondade, mitte merelahtede kaupa.

1. Põllumajandusministeeriumi otsus piirab kaebaja elukutse valiku vabadust (PS § 29 ) ja ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuid need piirangud on õiguspärased. Tegemist on vajaliku piiranguga. Põhiseadus ei keela püügivõimaluste võõrandamist ühelt isikult teisele. Püügivõimalus on kalurina tegutsemiseks vajalik piiratud ressurss. Püügivõimaluste võõrandatavus tagab püügivõimaluste tulemuslikuma kasutamise kutseliste kalurite poolt. Rannakalurite ettevõtlusvabaduse ja nende kutsetegevuse stabiilsuse tagamiseks on seadus kalavarude piiratuse korral näinud ette kalurina juba püsivalt tegutsevate isikute huvide kaitse. See lahendus on ringkonnakohtu hinnangul mõislik ja kooskõlas põhiseadusega.
2. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt isikutega, kellele määrati püügivõimalused ajaloolise püügiõiguse alusel. Kaebaja ei ole varasematel aastatel püügivõimalusi omanud isikutega samas olukorras. Püügivõimalused saanud isikud on teinud investeeringuid ajaloolise püügiõiguse omandamiseks, st nad on tasunud püügivõimaluse eest enampakkumisel (

§ 16

lg 32) või püügiõiguse omandamisel teiselt isikult (

§ 16

lg 6) ning on maksnud

§-s 15 viidatud keskkonnatasu. Kaebajal on sarnaseid investeeringuid tehes võimalik samuti ajalooline püügiõigus omandada. 4